Ajaloolised traditsioonid Tartu-Maarja kihelkonnast, kogutud 1929 aasta suvel.

Tartu-Maarja (saksa keeles St. Marien) kihelkond asub Tartumaa keskosas, ulatudes Tartust idasse piki Emajõe põhjapoolset kallast kuni Peipsini. (Tartumaa lhk. 416) Pinnaehituse poolest asub Tartu-Maarja kihelkond Põhja-Tartumaa vooremaastiku ja Kesk-Tartumaa lainelise kühmade ja seljakutemaastiku ülemineku-alal, kuna kihelkonna idapoolse, kitsama otsa moodustab osa madalast soisest Peipsi nõost Koosa järve ja samanimelise jõe ning Emajõe vahel. Vastavalt seesugusele asendile võime kihelkonnas maapinna suhtes tähele panna läänest idasse kolme maastikulist ala: vooremaastik, kergesti laineline kühmade ja seljakute ala ning madal, tasane Peipsi nõgu. (Tartumaa – lhk. 420) Kihelkonna absoluutne kõrgus on 30-86 m. Kõige madalamad kohad on Peipsi rannal (30 m) ja Emajõe orulammil (30-31 m). Kõige kõrgemaks kohaks (86 m) on kink Tartu-Narva maantee ääres, 7,5 klm Tartu linnast. Kihelkonna suurema osa absoluutne kõrgus on 50-60 m. (Tartumaa – lhk. 422) Katoliku ajal oli Tartus peale toomkiriku, kloostrikirikute ja kabelite veel kolm kihelkonna kirikut: Jaani, Maarja ja Jakobi. Neist hävis viimane 17 aastasajal. Nii Jaani kui tolleaegne Maarja kirik põlvenesid 13. aastasajast. Esimene kuulus 15. aastasaja teadete järele Tartu maakogudusele, kuid ka linna-eestlased käisid tema alla. Maarja kirik, mis asub umbes praeguse ülikooli peahoone kohal, oli linna saksa koguduse päralt. 1841 aastal saab uus Maarja kirik valmis. Kogudus kasvab kiiresti suuremaks ja 1870 aastal oldi sunnitud koguduste jaotamisele asuma. Uude Peetri kogudusse koondati linnas asuvad koguduse liikmed, kuna Maarja üldiselt maa koguduseks jäi. Kihelkonna elanikud enamuses on luteriusulised, apostliku-õigeusulisi elab ainult Peipsi-äärseis külades. Lahkusulisi on ainult mõned üksikud. (Tartumaa – lhk. 434-37)

Tartu-Maarja kihelkonda kuuluvad järgmised vallad: Vorbuse, Raadi, Luunja, Tammistu ja osalt Ropka, Tähtvere, Vesneri ning Kavastu. Valdade ühendamisel on liidetud Raadiga - Vasula, Maramaa, Jaama; Ropkaga – Karlova, Lemmatsi, Räni, Maarjamõisa, Haage kirikuvald; Tammistuga – Taabri, Kaarli, Pilka; Luunjaga – Kabina. (Tartumaa. lhk. 416 ja 437)

I Asjalised mälestused.

1. Muinasloolised kohad ja traditsioonid neist.

A. Raadi vallas.

(Emilie Lattik) Raadi vallas, Väljaotsa talu maa seest on saarlased kraavikaevamisel leidnud mõõga ja risti tükke. Traditsioon arvab, et sealt kunagi sõda on ülekäinud. Missuguse sõja ajal see on olnud ei tea kindlast.

(Kristiina Nuusti) Raadi vallas, Änni talu maa sees on nn „Kääpalomp“. Millest see nimetus tulnud ei tea. Traditsioon räägib, et sinna vanasti kaks püti täit kulda on peidetud. Millal see on sündinud ei tea.

(I. J.) Võib olla on see mingisugune muinasjutt, sest sarnaseid kulla-ja rahaaugu jutte on rahva seas palju.

(Kaarel Hendrikson) Raadi vallas, Lohkva külas asuva Põltsamaa talu maa peal on nn „Jaanimägi“. traditsiooni järele on seal vanasti pidusi peetud. Millest selle mäe nimetus on tulnud, ei tea.

(Kaarel Hendrikson) Raadi vallas, Annemõisa on nn. „Roostemägi“. Traditsiooni järele on mägi oma nime sellest saanud, et temast roostet välja voolavat.

(Peeter Reinbaum) Raadi vallas, Reinu talu maa seest on surnuluid ja vaskseid asju leitud, muuseas ka hobuse valjad. Traditsioon ei tea sellest kohast midagi lähemat rääkida, mis seas muistsel ajal on olnud.

(Peeter Reinbaum) Raadi vallas, Vasula mõisa metsas on olemas üks hauaküngas. Traditsioon räägib, et sinna olla Põhjasõja ajal üks rootsi kindral maetud. Mõni aeg tagasi on Vasula härra lasknud selle haua lahti kaevata ja sealt leitud laip ja viimasega kaasasolevad asjad ühte kasti laadida ja siis uuesti hauda õnnistada. Haual on praegugi kivi rist peal.
Peale mainitud on samas metsas veel kaks kivi risti. Ühest neist räägib traditsioon järgmist: üks Vasula härra tütardest on olnud kellegi eest eestlasega intiim vahekorras. See asi on aga päevavalgele tulnud ja mõisahärra tütar on omaksete poolt vastutusele võetud selle eest, et tema alamast soost isikuga sõpruses on, olles sellega rikkunud esiisade traditsioonid. Kõige selle loo tagajärg olnud, et preili on hobuste vahel, mainitud metsaas, lastud lõhki tõmmata ja samasse kohta ka maha matta. Selle mälestuseks ollagi mainitud kivi rist. Teisest kivi ristist ei tea traditsioon mitte midagi.

(Peeter Reinbaum) Vasula mõisa vana viinakeldri juures on ka ristikivi, kuid selle tekkimisest vaikib traditsioon.

(Jacob Jürgens) Raadi vallas, Plaksi-Purka talu krundi peal on olnud varemalt mingisugune ristikiviga hauaküngas. Traditsioon arvab selle rootsiaegse haua olevat. Selle tekkimisest pole aga mingisuguseid andmeid säilinud.

(I. J.) Väga võimalik, et see mõne tähtsama isiku haud on olnud. Surnuluid sealt ümbruskonnast pole leitud, mis annaks põhjust mingi kabeli olemasolust rääkida.

(Peeter Niggol) Raadi vallas, Lohkva külas asuva Kolli talu maa seest on kunagi leitud raud-katel. Katel on aga päris tühi olnud. Traditsiooni järele on see raha peidus hoidmise jaoks olnud.

(Peeter Väljaots) Raadi vallas, Kopli talu maa seest on leitud poolik suurtüki kuul. Seda arvab traditsioon rootsiaegse olevat.

(Peeter Väljaots) Vasula järve äärses metsas on olemas mingisugused keldri varemed. Selle kohta on kahesugune arvamine. Ühed peavad neid rootsiaegseteks, kuna teised väidavad, et need on ühe Vasula mõisahärra ehitatud. Sellest Vasula härrast räägitakse, et ta väga priiskaja mees olnud. Ta olnud ise riigiametnik ja raisanud oma huvides riigi raha. Ta kavatsenud Vasula järve ääre suvemaja ehitada, kuid pole seda suutnud teha. Riigi raha raiskamised on tulnud päevavalgele. Muidu on temal ka palju võlgasi olnud, mille tõttu temal elu kibedaks muutunud. Et hädaohust pääseda on tema end Tartus kivisillalt jõkke visanud, kuid uputamiskatse ebaõnnestus, sest on välja tõmmatud ja elluäratatud. Mees jäänud selle järele põdema ja surnud ära.

(I. J.) Kuivõrd sarnane legend tõele vastab on raske ütleda. Põhjalikumal uurimusel võiks seda vahest selgitada.

B. Luunja vallas.

(Peeter Kirsimägi) Luunja vallas, Saagli talu maa seest on leitud ränikivist piigiots. Traditsioon ei tea sellest leiust midagi lähemat rääkida. Missugusest ajajärgust see pärit ei tea. Ka ei teata, kuidas see siia on sattunud.

(Peeter Kirsimägi) Luunja vallas, Niitsiku talu peremees on Emajõel kalapüügil käies jõe kalda seest leidnud vaskse peekri. Traditsioon ei tea sellest leiust midagi põhjalikumat jutustada.

(Ludwig Kana) Luunja mõisas kaevu kaevamisel on leitud vanu rahu. Ei teata, mis ajast nad pärit on. Kahjuks pole neid ka kellegil alalhoidunud, kes kaevamisel on olnud.

(Peeter Jüriado) Luunja vallas, Karu talu põllu seest on leitud vask rahu. Missugusest aastasajast need pärit, ei tea.

(Peeter Jüriado) Luunja vallas, Kitse talu krundi seest on ühe kuuse juure alt hõbe rahu leitud. Missugusest ajast pärit, ei tea.

C. Tammistu vallas.

(Juhan Tamm) Tammistu vallas, Taabri mõisa maa seest on vanu rahu leitud. Missugusest ajast need pärit, ei tea. Traditsioon räägib sellest niipalju, et see raha sinna olla peidetud.

(Juhan Tamm) Tammistu vallas, Taiva talu maa seest on leitud suurtüki kuule. Mis seal vanasti on aset olnud, ei tea.

D. Vesneri vallas.

(Jacob Jürgens) Vesneri mõisa praeguse lossi juures on kaevamistel vanad müüri asemed päevavalgele tulnud. Traditsioon ei tea, mis seal kohal vanal ajal on olnud.

E. Kavastu vallas.

(Peeter Jüriado) Kavastu vallas, Tähema külas asuva Tõrru talu maa seest on leitud hõbe rahu, missuguses aastasajast, ei tea.

(Jüri Wohla) Kavastu mõisa vana rehe juures maantee ääres on suur kivi, millise Kalevipoeg olla sinna visanud, nagu traditsioon räägib.

2. Lahinguplatsid.

A. Vorbuse vallas.

(Liisa Rebane) Vorbuse vallamaja juures on palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon peab seda kohta vanaks lahinguplatsiks. Missuguse sõja lahinguplats see on, ei tea.

B. Raadi vallas.

(Kaarel Reinhold) Raadi vallas asuvate Reinu ja Adra talu maa peal, praeguse Vasula kõrtsi läheduses, olnud vanasti, rootsi valitsuse ajal sõjalaager. Traditsioon arvab seda Põhjasõja aegseks. Sealt on leitud suurtüki kuule. Seal on olnud sõjaväe sepikoda, millisest varemalt on vundamendi asegi näha olnud.

(I. J.) See koht asub praeguse suure Tallinna maantee ääres, Kärkna jaama läheduses. Koht näib igatpidi soodne olevat sõjaväe laagris olemise kohana. See asjaolu, et sealt ümbruskonnast suurtüki kuule ja muid sõjariistade jäänuseid, nagu eelmises peatükis mainitud, leitud on, näib selle väite poolt rääkivat, et siin tegemist on sõjalaagri kohaga.

(Peeter Kirsimägi) Raadi vallas, Kisla talu maa seest on väga palju surnuluid välja tulnud. See koht arvatakse Põhjasõja aegne matusepaik olevat.

(I. J.) Koht iseenesest moodustab kõrgema künka, mis ümbritsetud soise maa-alaga. Kas seal sõjaline tegevus on aset olnud, selles võib kahelda. Sealt pole leitud mingisuguseid sõjariistade jäänuseid, mis annab põhjust seda kohta pidada sõjaaegseks tegevusalaks.

(Peeter Niggol) Raadi vallas, Lohkva küla koolimaja läheduses on olemas nn. „Sõjalaagri lomp“. Seal olla Põhjasõja ajal rootslaste sõjavägi asunud. Sinna „sõjalaagri lompi“ on rootslased põgenemisel raha peitnud ja ka muid asju, mis pole võimalik olnud enesega kaasa võtta. Hilisemal ajal käinud rootslased neid rahaauke kaevamas. Kas nad sealt midagi on leidnud. ei tea. Varemal ajal on seal näha olnud leivaküpsetamise ahju ase, kus sõjaväele leiba valmistatud.

(Peeter Väljaots) Jaama mõisa heinamaa sees, Rõõmu tee käänaku kohal on varemal ajal olnud kaitsekraavide asemed. Traditsioon arvab, et seal Põhjasõja korral rootslased asunud.

C. Luunja vallas.

(Peeter Kirsimägi) Luunja vallas Kangro ja Nosso talu maa seest on sõjariistade jäänuseid ja surnuluid. Kangro talu maa seest on leitud mõõku ja Nosso talu krundist suurtüki kuule ja surnuluid. Traditsioon arvab selle Põhjasõja aegse tegevus-ala olevat.

(I. J.) Koht asub umbes kaks kilomeetrit Emajõe juurest eemal, seega Põhjasõja tegevusala piirkonnas. Maapinna poolest on see koht igatpidi soodne sõjaliseks tegevuseks.

(Ludwig Kana) Praeguse Luunja mõisa pargi seest on leitud palju surnuluid (välja tulnud). Traditsiooni järele on seal rootsiaegne lahinguplats. Peale selle on pargis suur tamm, mille ümber kolm suurt kivi asetatud. Traditsioon räägib, et seal kohal on rootslased põgenemisel kulda maasse peitnud.

(I. J.) Nagu teada, asub see mõis Emajõe kaldal, kus just Põhjasõja tegevusala on olnud. Mis puutub kulla peitmisse, siis ei tea selle kohta kindlat seisukohta võtta.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Luunja vallas, Räpina maanteed Kavastu poole, Kapsa, Auka ja Kesa talude krundis on palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon arvab seda rootsiaegseks lahinguplatsiks. Kapsa talu krundis on suure maantee ääres säilinud ristikivi selle mälestuseks.

D. Kavastu vallas.

(Jaan Senka) Kavastu vallas on olemas nn. „Verioja“ nimeline ojakene. Traditsioon arvab seda rootsiaegseks lahinguplatsiks, millest see kohtki nime saanud, et seal on verd valatud.

3. Vanad kabelid.

A. Vorbuse vallas.

(Juulie Puusepp) Vorbuse praeguse vallamaja krundi sees on olemas nn. „Kabelikink“. Sealt olla palju surnuluid välja tulnud. Samuti olla sealt leitud mitmesuguseid ehteasju, eriti sõrmuseid. Selle kohta on traditsioonis mitmesugused arvamised. Ühed peavad seda sõjaaegseks lahinguplatsiks, kuna teised vanaks kabeliks.

(I. J.) Minu arvates näib viimane arvamine tõenäolisem olevat, sest siin ümbruskonnas pole leitud sõjaaegseid jäänuseid, nagu mõõku, suurtüki kuule jne, mis põhjustaks seda kohta arvata lahinguplatsiks.

B. Raadi vallas.

(Kaarel Reinhold) Vasula mõisast põhjapool asuvas kuusikus on varemal ajal seisnud ristikivi. Traditsiooni järele olla see vana kabeli ase. Sealt olla ka palju surnuluid välja tulnud. On ka arvamisi, et see sõjaaegne matusepaik on.

(I. J.) Raske on selles suhtes midagi kindlamat öelda antud vähese materjali põhjal.

(Jacob Kook) Raadi vallas, Kubja-Hantsu talu maa peal on olemas nn. „Kabelimägi“. Sealt on leitud palju surnuluid, sõlgi, mõõku ja sõrmuseid. Traditsioon peab seda vanaks kabeliks. See koht on mainitud talu hoonete all. Karjalauda vundamendi kaevamisel on mainitud asjad leitud. Vanasti on seal isegi ristikivi olnud.

(Kaarel Hendrikson) Annemõisa krundi sees on olemas nn. „Kabelimägi“, kust suurel hulgal surnuluid välja tulnud. Koht asub suure Räpina maantee ääres. Surnuluid on maantee tegemisel välja tulnud. Traditsioon peab seda Põhjasõja aegseks matusepaigaks. Peale surnuluude pole seal midagi muud leitud.

C. Luunja vallas.

(Ann Ilves) Luunja vallas asuva Põvvatu mõisa lähedal on ka palju surnuluid leitud. Seal on vanasti kabel olnud, nagu traditsioon räägib. Ühest inimese sääreluust räägib traditsioon järgmist: üks inimese sääreluu olnud kauemat aega maa peal, see ajanud välja valget vahtu ja karjunud igal ööl, öeldes järgmisi sõnu: „umbeh! umbeh!“ Keegi mõisa moonakas, kes julge mees olnud, matnud selle sääreluu maha. Selle järele pole enam luu karjumist kuulda olnud.

(Ann Ilves) Luunja vallas asuva Kabina mõisa juures, Lohkva küla poole tulla, paremat kätt maantee ääres on palju surnuluid leitud. Traditsioon peab seda vanaks matusepaigaks. Kas see on rahu- või sõjaaegne, ei tea.

(I. J.) Väga hästi võib seda ka sõjaaegseks matusepaigaks pidada, sest nagu eelpool kuulsime, on seal ümbruskonnas ka rootsi sõjavägi asunud Põhjasõja ajal.

(Peeter Kirsimägi) Luunja vallas, Vahla talu maa peal on olemas nn „Kabelimägi“, kust palju surnuluid välja tulnud. Traditsiooni arvates on seal vanasti küla kabel olnud. Selle koha märgina on kauemat aega suur kuusk olnud, praegu pole enam.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja vallas, Peru talu maa sees on vanasti kabel olnud. Sealt on leitud väga palju surnuluid.

D. Tammistu vallas.

(Anna Eiter) Tammistu vallas asuva Taiva talu maa peal on olemas nn. „Kabelimägi“, kust palju surnuluid leitud. Räägitakse isegi kabeli väravast ja teatakse, kus kohal on see olnud. Seda arvataks vanaks küla matusepaigaks. On arvamisi, et see katkuaegne matusepaik.

(I. J.) Et siin on kabeli väravast räägitud, siis näib tõenäolisem, seda kohta arvata kindlaks matusepaigaks, kuhu kauemat aega surnuid on maetud.

(Anna Willmann) Tammistu vallas, Tammistu mõisa maa peal on nn. „kabelikirik“. See asub mõisast minna vallamaja poole, maantee lähedal. Sealt on palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon peab seda vanaks matusepaigaks.

E. Vesneri vallas.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Vesneri vallas, Väägvere külas asuva Hundi talu maa peal on nn. „Kabelimägi“, kust palju surnuluid leitud on. Traditsiooni järele on see vana matusepaik.

(Jaan Saar) Vesneri vallas, Kilgi talu maa seest on palju surnuluid leitud. Traditsioon ei tea kas on siin tegemist kindla matusepaigaga või juhuslikuga.
Väga võimalik, et see on mõni katkuaegne matusepaik. Pole seal traditsiooni järele mingit ristikivi ka olnud, mille järele võiks pidada kindlaks matusepaigaks. Harilikult on kindlad matusepaigad nimetud kabelimägedeks, kabelikinkudeks jne.

F. Kavastu vallas.

(Mihkel Puusepp) Kavastu vallas, Tähema külas asuva Püttsepa talu maa seest on välja tulnud palju surnuluid. Traditsioon arvab seda kohta vanaks küla kabeliks.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Kavastu vallas, Tähema külas asuva Püttsepa talu maa sees on nn. „Kabelimägi“, kust surnuluid välja tulnud. Vanasti olnud seal kohal kabelitare nimeline talu olnud.

5. Vanad kirikud.

(Jaan Saar) Vesneri vallas, Põllu talu maa peal on nn „Sarapumägi“. Sinna on vanasti tahetud kirikut ehitada ja selleks otstarbeks on sinna ka kive juure toodud. Praegugi on seal kivivare. Traditsiooni järele on see sündmus enne Põhjasõda olnud.

(I. J.) Traditsiooni järele jääb tumedaks, kas on seal tõeliselt kirik olnud ja kas on seda ehitama hakatud, või on ainult materjal juure toodud. Muidu on see maakoht igatpidi soodne kiriku asemeks. Ta on kogu ümbruskonnas üks kõrgemaist maakohtist. Pealegi on see maanurk kaunis kaugel linnast ja sinna oleks selles mõttes väga hästi üks abikirik kohane olnud. Miks see ehitamine on katki jäänud, sellest traditsioon vaikib. Väga võimalik, et see kohe Põhjasõja eel on olnud ja seega sõda on selle kavatsuse nurja ajanud.

(Anna Kirk) Luunja vallas, Luunja mõisa ja Niitseku talu maa-alade vahel kutsutakse üht kohta „papisõõr“. Traditsioon räägib, et seal vanasti katoliku kirik on olnud. Et seal papp on elutsenud, sellest olla see maakoht oma nime saanud.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Kavastu vallas, Kavastu mõisa juures asuva Kikastemäele on vanasti tahetud kirikut ehitada ja umbes endise Kikaste vana koolimaja kohale.

(I. J.) Tumedaks jääb küsimus, kas on kiriku ehitamisega algust tehtud või on see ainult kavatsus olnud.

6. Hiiemäed ja ohvripaigad.

(Anna Raal) Vorbuse vallas on olemas nn. „Hiieküla“, vallamajast Kardla küla poole minna pahemat kätt, umbes pool kilomeetrit maanteest eemal. Selles Hiiekülas on aga ainult üks talu ja seda kutsutakse ka Hiieküla taluks: Traditsiooni järele on talu oma nime sellest saanud, et seal vanasti on hiiemägi olnud.

(I. J.) See maakoht moodustab ka kõrgema künka, mille peal metsatukk on ja ümbritsetud metsasalgaga.

(Amalie Kana) Luunja vallas, Räpina maantee ääres, umbes 7 klm Tartust on nn. „Huugamägi“. Seal on traditsiooni arvates vanasti ohverdamiskoht olnud. Mägi olla sellest nime saanud, et seal Hugo nimelise ebajumala tempel on olnud.

(I. J.) Kuivõrd see tõele vastab, selles võib kahelda. Vanast kiriku hingekirjast leidsin ma selle teate, et umbes seal kohal on Uga nimeline talu olnud. Võib arvata, et sellest nimi on tulnud.

7. Pelgupaigad.

(Juhan Tamm) Luunja ja Tammistu valla piiril asuva Lauka soo sees on nn. „Tutimägi“. Traditsiooni järele on seda kohta pelgupaigana tarvitatud. See on kõrgem küngas soo sees ja sinna juure viib kruusatud teerada. Praegu on see teerada pealt ära sammeldanud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja vallas, Sääskülas asuva Liivaku talu karjamaal on kõrgem saarekene, mida kutsutakse „keedikodu“. Seal on traditsiooni arvates pelgupaik olnud. Sõna „keedikodu“ arvatakse sellest tuletatud olevat, et seal peidus olles on toitu keedetud. Vanemal ajal on selle „keedikodu“ ümbruses mäda soo olnud.
Koha asupaiga suhtes võib tõenäoliseks pidada selle pelgupaiga olemasolu.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja vallas, endise Sirgu karjamõisa päralt olevas Sirgumetsas on nn. „keedikodu“. Seda peab traditsioon ka vanaks pelgupaigaks. Nimetus on tulnud sõnast „keetma“, sest seal on inimesed peidus olles sööki keetnud.

(Konstantin Kurrik) Pelgupaigana olla ka Tartu lähedal olevaid Aruküla koopaid tarvitatud.
Nendest koobastest traditsioon ei tea midagi rääkida. Need on juba uuritud mitme teadlase poolt ja on nendest kirjanduses palju räägitud, siis pole tarvis sellest siin enam kõneleda.

8. Vanad teed.

(Kaarel Reinhold) Raadi vallas asuva Adra talu kohalt on vanasti, rootsi ajal, üle Amme jõe tee käinud. Sealt kohalt on jõgi väga madal, nii et see üleminekuks mingit takistust pole teinud. Kust kohast see tee on alganud ja kuhu ta välja viis, sellest ei teata midagi rääkida.

(Peeter Less) Raadi vallas asuva Karu talu kohalt läbi Karu soo on vanasti tee käinud Haana mõisa poole.

(I. J.) Selle tee olemasolu näib kahtlane olevat, sest puuduvad lähemad andmed. Pole leitud mingisuguseid tee tundemärke.

(Peeter Väljaots) Läbi Karu soo pole vanasti ühtki teed käinud.

(Jaan Senka) Luunja vallas asuva Liivaku talu kohalt on vanasti käinud tee Tammistu mõisa peale. Tee läinud läbi Astuvere küla põldude ja teda kutsutud „risti teeks“. Millest nimi tulnud, ei tea.

II Suusõnaline traditsioon.

1. Asustamisküsimus sisse- ja väljarändamine.

(Kaarel Puusepp) Vorbuse vallas on kaks Soome küla, üks neist kutsutakse Väike-Soome ja teine Suur-Soome küla. Nimetatud külad olla sellest nimed saanud, et sealsed esimesed asunikud on soomlased olnud. Millal see sisserändamine on olnud, ei tea.

(Juhan Tamm) Talude ostuaeg on palju mulke Viljandimaalt siia sisserännanud talusi ostma.

(Peeter Väljaots) Põhjasõja järele, räägib traditsioon, on rootsi sõjaväelasi meie maale elama jäänud. Raadi vallas, Andrese talu olla ka kellegi rootslase poolt asutatud. Selle talu asemel olnud Põhjasõja ajal üks väikene hütt. Selles elanud keegi rootsi kindrali amm kindrali väikese pojaga. Lapse nimi olnud Andres. Laps kasvanud üles selles viletsas onnis ja täisealiseks saades hakanud ta seal peremeheks. Aja jooksul suurendanud oma maa-ala ja nii moodustunud talu, mis omaniku nime järele kutsutud Andrese taluks. Andres abiellunud kellegi eestlasega ja jäänud jäädavalt siia elama.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Väljarändamisi on vähe selles kihelkonnas ette tulnud. Möödunud aastasaja lõpul ja käesoleval algul on mõningad perekonnad Venemaale väljarännanud, eriti Saamara ja Vologda kubermangudesse. Paljud nendest on vabadussõja järele Eestisse tagasi pööranud.

(I. J.) H. v. Hagemeister’i töös – „Materialien zu einer Geschiehte der Landgüter Livlands“, on tähendatud lhk. 10mal, et Vesneri vallas 1630 aastal on ainult 5 perekonda päriselanikke olnud, kuna muu rahvas kõik sisserännanud, isegi Saaremaalt. Traditsioon ei tea sellest sisserändamisest midagi rääkida. - H. v. Hagemeister „Materialien zu einer Geschiehte der Landgüter Livlands“. II Teil. Riga 1837.)

2. Sõjad vanematest aegadest peale.

(Peeter Väljaots) Põhjasõja järele käinud mingisugused röövsalgad kohalikke inimesi rüüstamas. Need röövlid olnud vene naisterahvad meeste riietes. Inimesed nende ilmumisel põgenenud metsadesse või peitnud end kodus kuhugile kõrvalisse kohta, jättes oma varanduse röövlite kasutada. Kord tulnud ühte tallu sarnane röövsalk. Talu elanikud peitnud endid ära, kuhu aga keegi sai. Peremees pugenud rehetare pardele. Reheahjus olnud parajasti tuli ja röövlid asunud ahju suu juure, riietunud endid lahti ja hakanud ahju paistel endid soojendama. Peremees lakas vaadanud seda pealt ja näinud, et need naised on. Mees hakanud neile pardelt puuhalge pähe pilduma. Niiviisi tapnud mees mitu inimest ära, kuna ülejäänud hirmuga põgenema saanud.

(Peeter Väljaots) Krimmisõja ajast räägitakse järgmine lookene: Luunja parun Nolcken ja Tartu-Maarja koguduse tolleaegne õpetaja Adalbert Hugo Willigerode pannud toime mingisuguse korjanduse sõjaväe jaoks: kogutud peaasjalikult linaseid mähiseid haavatute jaoks, kuid need saadetud türklastele. See tegu tulnud hiljem päevavalgele ja see äratanud rahva seas pahameelt eriti kirikuõpetaja vastu ja viimane on pidanud peidus olema seni kui ärevus rauges.
Peale selle on mõisnikud vilja kalli hinna eest üles ostnud ja Türgimaale saatnud. Talupojad kalli hinna tõttu müünud oma vilja tagavarast liig palju ära, nii et kevadel mitmelgi nälg varaks olnud. Rukki tsetverik maksnud 12 rubla ja nisu tsetverik 15 rubla.

(I. J.) Teistest vanematest sõdadest pole rahva seas mälestusi säilinud.

3. Katkud, näljad ja ikaldusaastad.

(Juulie Puusepp) Suure põua ajal 1860dais aastais pole terve suvi vihma tulnud. Metsad ja sood igal pool põlenud. Et tuli liig kaugele ei ulataks, selleks kaevatud kraavid ette. Tõuvili olnud nii lühikene, et pole vikatiga niita saanud, vaid kitkutud käega.
Venemaalt toodud vilja sisse, mida odava hinnaga hädalistele müüdud.

(Liisa Reinbaum) Venemaalt on sissetoodud peamiselt tatra tangu, mille toop maksnud 7-8 kopikut. Ka on rukkit sisse toodud. Vili toodud Pihkvasse ja sealt saadetud lodjadega ning hobustega Tartusse.

(Juhan Tamm) Raadi mõisa härra on põua ajal talupoegadel lasknud kive vedada mõisa ja selle eest annud neile leiba.

(Peeter Niggol) Suure põua ajal on loomade toiduga suur häda olnud. Mõnel pool on isegi katuse õlgi loomadele toiduks antud. On juhtumisi ette tulnud, et inimesi viletsa toidu ja sageli ainult tatra tangu söömise tagajärjel kõhutõppe jäänud.

(Anna Kirk) Põua ajal Venemaalt sissetoodud vili antud eeskätt vaesematele inimestele, eriti lahtistele inimestele, kuna peremeestele nii kergesti pole antud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Loomade ülespidamiseks; suure põua ajal, mil põllusaak liig väikene, käidud soodest heina tegemas. Vili põllul üle kahe seemne pole saaki andnud. Veega olnud suur häda, käidud seda Emajõest ja lähedal olevaist järvedest aamiga vedamas.

(Juulie Puusepp) Suure katku ajal on väga palju inimesi surnud. Katk käinud mööda maad inimese näol ja puistanud kaevudesse mingisugust ainet. Kes siis sealt kaevust juhtus jooma, see jäänud kohe haigeks. Sellepärast kardetud väga võõraid inimesi kaevu juure lasta, sest arvati, et nendes katk on kehastunud. Sageli kaetud kaevud kinni, et katk juure ei saaks.
Kuid selles ebausus on oma tõetera sees. Oletame, et teatud maanurgas katk on levinud ja kui sealt mõni inimene juhtus teise kohta minema, kus veel katku polnud, siis on loomulik, et see võõras katku idusi enesega kaasa tõi ja neid tervetele edasi andis ja sellepärast nägi tolleaegne ebausklik inimene haigust mingisuguse olevusena, mis end teises inimeses kehastab. Sellest on saanudki katk inimese kuju.

(Kristiina Nuusti) Suure katku ajal on Tartu-Maarja kaks inimest järele jäänud: poiss ja tüdruk. Tüdruk on Muugal laulnud ja laulu järele on poiss tema juure tulnud. Nendest saanudki mees ja naine.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Suure katku ajal on nn. „halli tõbi“ väga laialt levinenud. See käinud ümber mitmesuguste loomade ja ka inimese näol, ning hüüdnud nimepidi. Kes tema hüüdmise peale on vastanud, jäänud kohe halli tõppe, kes aga pole vastanud, see jäänud terveks. Inimesed peitnud end halli eest, kuid see otsinud neid igalt poolt üles.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Hallitõbe on arstitud hirmutamisega. Hallitõbe tundemärgid: külmavärin ehk külm palavik, siis kuumus ja peavalu. Tehakse vahet kahesuguse halli tõbe vahel: 1) isane, 2) emane. Viimane olnud kardetavam kui esimene. Hallitõbe hooaeg olnud kevadel. Hall tõbi on vanemal ajal olnud peahaiguseks.

4. Ajaloolised isikud.

A. Riigivalitsejad.

(Peeter Väljaots) Vene riigivalitsejatest on Aleksander II rahva seas kõige rohkem sümpatiseeritud. Temas on nähtud talurahva põlve parandajat. Viimaseid Vene riigivalitsejad peale Aleksander II pole rahva seas mingisuguseid mälestusväärseid muljeid jätnud, vaid nende peale, eriti Aleksander III peale, on vaadatud kui rahvusliste eneseavalduste lämmatajate, maharõhujate peale.

(I. J.) Üldiselt peab ütlema, et riigivalitsejate kohta saab vähe andmeid. Neid oskavad arvustavalt vaadelda rohkem arenenud ja seltskonnas tegevamad isikud, kuna harilikul inimesel kõik hääd on olnud, kui nende valitsuse ajal tööd ja leiba on saadud. Mis puutub rahvuslise tundesse, siis pole sellest õiget arusaamist. Harilikult osatakse elus ainult seda materjalset külge, mitte ideaalset hinnata.

B. Kubernerid.

(Peeter Väljaots) Väga halb mees on olnud kuberner Nicolai Šwekintsev, kes Liivimaa kuberneriks oli aastatel 1905-14. Kui ta vallamajja revideerima tulnud, siis pole keegi sealolijatest istuda tohtinud, vaid seni püsti seisma, kuni ta ära läks.

(Peeter Väljaots) Väga hää mees Liivimaa kuberneridest olnud Mihail Paškov, kes kuberneriks oli aastatel 1901-1905. Ta on rahvale ja endale alluvatele ametnikkudele väga inimlikult suhtunud. Ta pole nii auahne mees olnud, nagu Šwekintsev. Revideerimisel pole ta sealolijatel kunagi püsti seista lasknud. Mõisnikud on tema peale äärmiselt vihased olnud, sellepärast, et ta alama rahva huvide eest seisnud. Traditsioon teab üht juhust ette tuua, kus mõisnikud on kavatsenud teda peksa lasta. Peksmine pidi aset leidma Alatskivi mõisas. Peksmise juht pidi olema tolleaegne Alatskivi parun, keda sõimunimega hüütakse „hull parun“. Selleks otstarbeks on Alatskivi lossis korraldatud pidulik lõunasöök kubernerile. Kuid õnnelik juhus päästis kuberneri sellest hädaohust. Sellest mõisnikkude kavatsusest oli Grenzstein teada saanud ja ta saatnud käskjalaga kubernerile kirja järele, milles mõisnikkude kavatsused esitatud. Käskjalg jõudnud Alatskivi lossi just sel ajal, mil lõunasöögiks lauda istutud. Kuberner lugenud kirja läbi ja tõusnud jalamaid laualt üles. Vabanduseks öelnud, et tema mingisuguse erakordse, häkilise asjatallituse pärast peab lahkuma. Kuberner sõitiski ära ja pääsis seega peksmisest.

(I. J.) Mainitud asjaoludest paistab silma, et Grenzsteini ja kuberneri vahel soe vahekord on olnud. Mis selle põhjuseks, see pole minu ülesanne siis seda selgitada.

C. Teised ametnikud.

(Peeter Väljaots) Väga halb mees on üks komissaridest olnud. Traditsioon selle nime täpselt ei mäleta (umbkaudselt – Milart’i nimeline). Rahvuse poolest olnud ta lätlane. Kui ta vallamajja revideerima tulnud, siis pidanud kõik sealolijad seni püsti seisma, kuni ta ära läks. Ta on varem olnud Vasula mõisas kirjutajaks. Ta on eesti keelt hästi valdanud, kuid pole seda millaski rääkinud. Vasula mõisas olemise ajal olla teda sõimunimega „Toores Naaris“ kutsutud, sellepärast, et tema rahva vastu väga jämedatoimeline olnud. Millal ta Vasula mõisas ja millal komissariks olnud ei teata.

D. Kirikuõpetajad.

(Juulie Puusepp) Tartu-Maarja kirikuõpetaja Karl Friedrich Constantin Geheve, kes ametis oli 1831-56 aastani, on väga tige mees olnud koolilastele. Kes kooliõpilastest katsel hästi pole lugeda osanud, see saanud peksa.

(Juhan Tamm) Kui mõned koguduse liikmed temale oma häda ja viletsust kaebamas käinud, siis öelnud ta nendele: „Kui elu halb, siis pole muud nõu anda, kui lahti sängist ja leivast.“

(Peeter Jüriado, 68 a.) Kord on ühe leeritüdruku peale kaebus tõstetud, et see raskejalgne on, siis lasknud Geheve seda tütarlast iga laupäev, leeriaja jooksul, peksa, kusjuures iga kord 15 vitsa hoopi saanud. See kaebus oli aga ühe vihamehe poolt tehtud ja ilma põhjuseta. Tütarlapse ema võtnud selle asja vastutusele. Ta lasknud tütre arstil läbi vaadata ja viimane tunnustas tütarlapse süütuks. Geheve ja tütarlapse ema leppinud omavahel ära, muidu oleks asi kohtuse läinud.
Gehevel olnud, koole katsuma tulles, alati vitsakimbud kaasas.

(Peeter Väljaots) Geheve on lapsi ise peksnud katsumisel ja sealjuures öelnud. „Annab teile ise oma armu käega.“

(Liisa Reinbaum) Muidu rahva vastu on Geheve olnud väga sõbralik ja vastutulelik.

(Jüri Wohla) Geheve on olnud väga energiline mees ja väga hää jutlustaja. Ta on isegi „Eesti Õpetatud Seltsi“ presidendiks olnud.

(Kaarel Hendrikson) Geheve järeltulija Tartu-Maarja koguduses oli Adalbert Hugo Willigerode. See on väga lastearmastaja mees olnud. Kui ta koolidesse katsumisele tulnud, siis silitanud alati laste päid. Sageli korraldanud lastele pidusi ja teinud kingitusi.

(Jüri Wohla) Adalbert Hugo Willigerode on koolidesse katsumisele tulles koti täied saiju kaasa toonud ja neid lastele jaganud.

(Peeter Reinbaum) Adalbert Hugo Willigerode on väga muusika ja lauluharrastaja olnud. Ta on ise laulukoori kiriku juures asutanud ja oma koori esimesel laulupeol 1869 a. juhatanud. Laulukooride kaudu on ta rahvast vaimliselt ergutanud.

(Jaan Saar) Adalbert, Hugo Willigerode poeg Paul, kes isa järeltulijaks sai, on olnud väga upsakas mees. Mitte ainult talupoegade vaid ka mõisnikkude vastu on ta uhke olnud. Ta on viimaste vastu avalikult jutlustes välja astunud, öeldes: „Teie olete rahvast peksnud nahkpiitsadega, aga teid endid peksetakse raudpiitsadega.“ 1905 a. tema kottiajamises on mõisnikud tegevad olnud, sest neile ei meeldinud tema liig suur isemeelsus ja omapead tegutsemine. Rahvas on küll ka arvamisi, et kottiajamine mustasõjaliste poolt on tehtud. Muidu kiriku asjades pole ta kunagi eestseisuse arvamist kuulda võtnud. Tema siht olnud oma võimu maksma panna. Laulukoorid tema ajal viletsasse olukorda.

E. Kooliõpetajad.

(Juulie Puusepp) Vorbuse vallas on rahva seas väga tegev olnud sealne kooliõpetaja Märt Teder. Ta on laulukoori ja pasunakoori asutaja. Peale selle võiks nimetada järgmisi kooliõpetajaid, kes rahva kasuks tööd tegid: August Räpin ja Peeter Ronk ning keegi Gustavus. Viimase eesnime ei tea. Need isikud on sageli koolile õppeabinõude muretsemiseks pidusi korraldanud.

(Kaarel Reinhold) Raadi vallas, Vasula kooliõpetaja Peeter Põvvat on ka laulukooride ja muusika alal tegev olnud ja selle kaudu palju ergutust rahvasse toonud. Muidu on ta ise väikese haridusega mees olnud, ainult üks talv köstrikoolis käinud. Lastele on aga kuri olnud, neile sageli peksa lasknud anda. Iga kolmapäev nädalas on olnud peksupäev koolis. Sageli on ta oma peksuhimus toorusteni läinud. Keegi Ann Morjeni nimeline tüdruk, kes halva silmanägemisega ja sellepärast nii hästi lugeda saanud, siis on see sageli peksa saanud. Poistel on lasknud püksid maha võtta ja siis vitsu anda. Ise ta armastanud peksmist pealt vaadata.

(Kaarel Hendrikson) Raadi vallas, sealsetest kooliõpetajatest on laulukooride alal tegevad olnud: Märt Kitsnik, Peeter Koppel, Jaan Muuli ja Jüri Riismandel.

(Juhan Tamm) Laulukooride alal Vasula koolis on tegev olnud Friedrich Liblik ja on oma kooriga laulupeol käinud.

(Peeter Väljaots) Lohkva koolis, Raadi vallas on nimetamisväärt kooliõpetaja Muuli. Ta on agar seltskonna tegelane ja väikel määral ka kirjanik olnud.

(Jacob Jürgens) Tammistu vallas võiks nimetada kooliõpetaja Peeter Koppeli, kes siin vallas pasunakoori asutanud.

(Peeter Reinbaum) Vesneri vallas tegevam mees koolitöö alalt on olnud Davet Otto Wirkhaus – laulu- ja pasunakoori asutaja. Hiljem seda tööd on jatkanud tema poeg Daavet Wirkhaus. Traditsioon räägib, et Daavet Otto Wirkhaus mitte esimene laulu- ja pasunakoori alal siin vallas pole tegev olnud ja teda ainult asutajaks ei või pidada, vaid et enne Wirkhaus’i on mainitud alal tegev olnud keegi lihtne talunaine – Kadri Matra.

(I. J.) Kuivõrd see Kadri Matra lugu tõele vastab on veel küsitav. Nagu teada tol ajal veel priinimesi pole olnud, vaid isikuid on kutsutud talu nimede järele. Tolleaegses kiriku hingekirjas on küll nimetatud keegi Kadri nimeline naine, kes pärit Matra talust. See Kadri on tol ajal küll täisealine tüdruk. Kuhu see Kadri hiljem on jäänud, on ebaselge. Kiriku hingekirjas on juure märgitud, et ta on abiellunud ja rohkem ei tea. See küsimus vääriks muidugi põhjalikumat uurimust. Praegugi on Vesneri vallas Matra talu olemas.

(Anna Kirk) Luunja vallas koolipõllul tegevamad mehed on olnud Paap Rõõpson ja Märt Teder – sama, kes varem Vorbuse vallaski. Viimane on Luunja vallas pasunakoori asutaja ja Rahva Raamatukogu Seltsi asutamises tegev olnud. Nii Märt Tedrel kui ka Paap Rõõpsonil on omad laulukoorid olnud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Kõige tegevam isik koolipõllult Luunja vallas on olnud Märt Teder. Koolitöö tema ajal on kõige paremal järjel olnud. Ta on hää organiseerimisvõimeline isik olnud. On mitmes seltsis tegev olnud ja katsunud oma nõu ja abi anda, kus seda vajatud. Teder on väga hoolas ja edasipüüdja mees olnud. Ta on vaeste vanemate laps olnud, aga oma tahe ja püüdmisega on ta end suutnud koolitada. Suvel käinud karjas raha teenimas ja sellega käis talvel koolis. Ta on agar palvetundide pidaja koolimajas olnud. Palvetunde illustreerisid tema koorid oma laulupaladega.

(I. J.) Jutustaja ise on olnud tema asutatud pasunakoori esimestest liigetest.

F. Köstrid

(Juulie Puusepp) Tartu-Maarja kiriku köstridest on vennad Luiged väga rahvameelsed ja sõbralikud mehed olnud. Nad on oma vaadete poolest ka edumeelsemate hulka kuulunud.

(Peeter Reinbaum) Vanem vend Adam Luik on olnud suur muusika ja laulu harrastaja ja neil alade energiliselt töö olnud, kuna teine vend selles suhtes vähe passiivsem on olnud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Õpetaja Geheve aegne köster Hollmann on rahva seas tuntud ärksa ja tubli mehena. Ta olnud väga hää kõnemees ning jutlustaja ja sellega on ta rahva seas poolehoidu leidnud. Kuid peale positiivsete joonte on temal ka suured negatiivsed küljed olnud, nimelt, ta on suur joomar olnud. Ta on sageli isegi omi puudusi tundes öelnud: „Käigem minu sõnade, mitte minu tegude järele.“

(Peeter Väljaots) Köster Kurrik olnud jälle uhke ning tuim rahvale.

G. Mõisnikud.

(Juulie Puusepp) Vorbuse mõisa omanik, keegi kindral, on olnud väga vihane mees ja lasknud inimesi alaliselt peksa. Temast räägib traditsioon julme lugusi. Kord sõitnud kindral ratsa hobusega linnast koju. Tee ääres mõisa põllul võtnud teolised kartulid. Keegi talu peremees, Oleski Andres olnud ka omi teopäevi tegemas, kartulid võtmas ja oma hobuse oli pannud niidetud mõisa heinamaale sööma. Kindral märganud seda ja küsinud, kelle hobune on mõisa heinamaal söömas. Teolised vastanud, et Oleski Andrese oma. Kindral kutsunud Oleski Andrese kohe enese juure, lasknud sellel kampsoni seljast maha ajada ja siis hakanud oma ratsanuudiga mehele selga laduma nii kaua kuni ise ära väsinud. Selle järele käskinud mehel uuesti kampsoni selga panna ja oma töö juure tagasi minna.

(Kaarel Puusepp) Kord sõitnud Vorbuse kindral jälle linnast koju ja näinud, et ühel Tähtvere küla peremehel olnud sead rukki hakkide juures söömas. Kindral läinud sinna talu ja peksnud peremehe läbi ning öelnud: „Muidu teil kuraditel on nälg, nüüd söövad sead rukkit.“
Kolmas lugu sellest kurjast kindralist on järgmine: kord nurisenud mõisarahvas kehva toidu üle. See aga pahandanud väga kindralit ja ta lasknud nurisejaid peksa öeldes: „Või teil ei kõlba see söök, kuna ma ise sõjas olles pidin toorest liha sööma, millel hobuse sadula vahel veri ainult välja pressitud.“

(Jacob Kook) Raadi mõisa omanikud Liphardt’id on kõik väga uhked mehed olnud, kuid muidu on nad rahvale võrdlemisi hästi suhtunud. Talu maade mõtmise ajal on on Liphardt öelnud, et suured krundid mõõdetakse nii, et talupojad seal peal ikkagi ära elada võivad. Tema ei võivat seda näha, et temale alluvad talumehed pastlaid kannavad, vaid et nad enestele saapaid suudavad muretseda. Talumeestele on tolleaegne Liphardt sageli mõisas sööminguid korraldanud.

(Ann Vikeraa) Viimased Liphardt’id on nii uhked mehed olnud, et nad oma moonakate ja kubjadega üldse pole rääkinud, sest neid pidanud nad kahejalgseteks lojusteks. Ühest Liphardt’ist räägib traditsioon järgmist lugu: kord jalutanud Raadi mõisa pargis, Peterburgist pärit, kellegi tähtsama isiku poeg, kes Tartus õppinud. Liphardt, tolleaegne, pole seda sallinud, et mõni isik, peale härraste, pargis jalutaks. Ta lasknud selle härra vangistada ja temale tubliste peksa anda. Selle noorhärra isa võtnud Liphardt’i selle teo eest vastutusele. Liphardt’il käinud käsi halvasti. Kõige selle tagajärg olnud, et Liphardt saanud omale sõimunimeks „Sibi kindral“(viimane asjaolu on vahest rahva väljamõeldud asi ja seda on raske uskuda). Traditsioon räägib, et selle Liphardt’i matuserongis olnud üks sibi ka oma instrumentidega.

(Jacob Staub) Vasula mõisahärrad Stiernhelm’id on kõik hääd mehed olnud. Viimase Stiernhelm’i isa on vaeste eest väga hoolitsenud, neile sageli armuande saatnud jne.

(Peeter Väljaots) Viimane Vasula härra on tige mees olnud. Ta armastanud karjaseid ja moonakate lapsi peksa. Jutustaja sugulase noort tütarlast, kes mõisa heinamaalt oma lehmale rohtu kitkunud, on härra niipalju peksnud, et tütarlaps varsti selle järele surnud.

(Leena Saaber) Vesneri mõisa omanikud Stryk’id on kõik vihased mehed olnud. Ühest Stryk’ist räägib traditsioon järgmist: kord sõitnud Stryk mööda maanteed ja näinud üht omakandimeest oma põllul kartulid võtmas. Kohe läinud talumehe juure, löönud seda ja öelnud. „Mis sa lontrus siin teed, kui mõisa ei tule töösse.“ Talumehel olnud ainult 3 päeva mõisale tegu teha ja mõelnud neid päevi hiljem teha, kui omal kartulid on võetud. Härra pole aga seda sallinud, et talupoeg ka enesele midagi teeks, vaid et ta ainult mõisa huvidele ja kasudele vastavalt töötaks.

(Jaan Saar) Tammistu mõisnikud Ratlef’id on kõik sõbralikud mehed olnud. Nendest pole mingisugust julmust kuuldud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja mõisa omanik krahv Münnich, kes 1741 a. (Hagemeister – Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands lhk. 8) Luunja mõisa omanikuks sai, on väga hää mees. Traditsiooni järele on tema iga aasta vaestele kolm vakka rukkit ja 2 naela soola kinkinud. Seda kingitust on krahv käskinud oma väimehel Nolcken’il edasi anda. Seda on Nolcken’id ka kuni lõpuni teinud.

(Ann Ilves) Esimene Nolcken Luunja mõisas, keda sõimunimega „Lonkaja parun“ kutsutud, on tige mees olnud. Igal pool töö juures on ta järelvaatamas käinud, kuidas töötatakse. Sügisel kartuli võtmise ajal on ta õhtul, peale tööaja inimestel lasknud päeva jooksul võetud kartulid läbi korjata, milline töö sageli kestnud hilja ööni. Ise ta istunud laternaga juures ja kontrollinud töötegemist.

(Ann Vares) Kui see kuri härra ära surnud, siis on tema surnukeha juures imelik lugu sündinud. Surnukeha viidud puusärgiga mõisa keldrisse ja seal käinud mõisrahvas seda hilja õhtuni valvamas. Ühel ööl, peale mõisarahva äraminekut, jäänud öövaht, kes purjus olekus, surnu juure üksi. Enne keskööd ilmunud mustad mehed, kes välimuse järele vanapaganat meele tuletanud ja läinud surnu juure ning puhunud midagi surnu ninasõõrmetesse ja surnu tõusnud üles. Nüüd hakanud nad parunit peksma nõnda et see karjunud nende käes. Olles teinud oma töö kadunud mustad mehed. Hommikul läinud hirmunud öövaht härraste maja juure ja seletanud öösist sündmust. Öövahile antud raha ja keelatud seda rahvale rääkimast, mis on sündinud, kuid see jutt levis siiski.

(Anna Kirk) Paruni peksjad olnud mõisast kaks meest, kes endid vanapagana moodi riietunud ja parunile tema elu ajal tehtud kurja tahtnud kätte maksa, et see siis järeltulijatele hoiatuseks oleks, et need rahvale enam nii timukad ei oleks.

(Anna Kirk) „Lonkaja parun“ Luunja mõisast on palju inimesi peksa lasknud. Traditsioon räägib, et ta pole muidu surragi saanud, kui kedagi poleks nuheldud tema nähes. Surmavoodil küsinud juuresolijatelt, kas on kedagi tarvis peksa. Olla ka tema soovi täites üks süüdlane ette toodud, keda siis peksma hakatud. Surija parun selle hädakisa peale tõstnud pea veel voodist üles ja vaadanud korraks peksmist. Keda peksetud, need seotud rihmadega kinni, et ei saaks rabeleda.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Lonkaja paruni ajal olnud Luunja mõisas peksmise pingid, kuhu süüdlane kinniseotud.

(Peeter Kirk) Viimane Nolcken Luunja mõisas on väga hää inimene olnud. Ta asutanud mõisa vaesemate laste jaoks kooli, kus ilma tasuta õpetust saadud. Peale selle on antud paruni poolt isegi lõunasöök maksuta. Õpetajatele maksnud parun ise palga. Pühadeks saatnud lastele kingitusi koju. Valla vaestemajas olevate vanakeste eest on ta ka palju hoolitsenud, saates neile iga pühadeks kingitusi ja armuandeid. Kui mõnel moonakal lehm ära lõpnud ja teist muretseda pole ka suutnud, siis annud ta uue lehma mõisa laudast asemele, kui tema poole on selles pööratud.

(Johann Lall) Kavastu mõisa omanik, Wulf’i nimeline, on kuri mees olnud ja inimesi sageli peksnud. Lapsed, kes teda pole teretanud, neid peksnud, kui kätte saanud. Teda on sageli nähtud lapsi taga ajamas, et neid peksa.

H. Muud tegelased.

(Jacob Kook) Vasula mõisas on kord väga kuri mees valitsejaks olnud. Tema nime täpselt ei teata (umbes keegi Mill’i nimeline). Seda nimetanud rahvas päris saatanaks. Ta olnud suur naistekütt. Sageli ajanud talumehi talust välja, kui täpselt pole maksud tasutud olnud ning pannud omad lemmikud, armukesed asemele.

(Kaarel Hendrikson) Vasula mõisas, sel ajal kui Ropka Brasch rendihärraks oli, on olnud väga vihane kubjas, nimega Märt Wunk. Ta on suur joomar olnud. Kes temale viina toonud, selle vastu on ta väga hää olnud, aga kes seda pole teinud nende vastu olnud päris timukas. Viimastele on ta, kui midagi pahasti on tehtud, karjunud: „Mis sa kurat seal teed, oot, oot ma lähen ja löön sul hammad kurku.“

(Peeter Reinbaum) Märt Wunk on väga hää ronija olnud. Ta võinud tagurpidigi väga kiirest puu otsa ronida.

(Ann Ilves) Luunja mõisas on keegi Jüri Lattiku nimeline kubjas väga kuri mees olnud. Ta on alaliselt inimesi peksnud ja sealjuures karjunud: „Tõmban sulle nii et veri tilgub.“

(Jaan Senka) Luunja mõisas, Jüri Zettermanni nimeline kubjas on ka teolisi palju peksnud.

(Ann Ilves) Luunja vallas asuva Põvvatu mõisa rentnik, nimega Peterson on sarnane mees olnud, kes töölistele pole tahtnud palka maksa. Kui töölised palka nõudma läinud, siis karjunud: „kust ma teile kuraditele võtan, jätke mulle veel püksid niuete peale.“

(Peeter Niggol) Annemõisas, keegi Tõrva Hantsu nimeline kubjas olnud väga tige mees teolistele.

(Peeter Väljaots) Vasula mõisas olnud tige kubjas, nimega Polli Märt. See on tema sõimunimi olnud. Selle tapnud teolised ühes mõisa lähedal olevas kuusikus ära. Seda kuusikut hüütaksegi „Polli kuusikuks“.

5. Rahva elu.

A. Pärisorjus.

(I. J.) Üldse on pärisorjust väga vähe mälestusi säilinud, kuid siiski mõningad andmed on sellest ajast olemas ja nimelt talupoegadega ümberkäimisest mõisas.

(Jacob Staub) Inimesi on nii rängasti iga väiksemagi süü pärast nii hirmsasti peksetud, et paljud ennemini oma elu võtnud, kui et end alaliselt taguda lasta. Traditsioon teab ühest sellasest loost rääkida. Üks noor tütarlaps on ka mõisas alaliselt peksa saanud sellpärast, et mõnikord on teole tulles mõni minut hiljaks jäänud. Et sarnaseid juhtumisi mitu korda on ette tulnud, siis suurendatud alaliselt vitsa hoopide arvu. Lõpuks läinud elu tütarlapsele väljakannatamatuks. Ühel hommikul pole tütarlast enam teole ilmunud. Hakatud otsima ja ta leitud ühest lombist, kuhu ta end oli ära uputanud. Uppunul on oma teole mineku kraam: piimapütt ja oalänik kaasas olnud, millest näha, et ta teole minnes end on ära uputanud.

(Els Peerand) Inimesi on pärisorjuse ajal vahetatud tõlla rataste ja hurda koerte vastu. Traditsioon räägib ühest Vesneri valla talupojast, kes on Viljandimaalt ühe hurda vastu vahetatud.

(Peeter Väljaots) Keegi talupoeg Raadi vallast on enesel noaga kõhu lõhki lõiganud ja sisikonna välja lasknud. Mees on seda teinud sellepärast, et elu mõisas väljakannatamatu olnud peksmise rohkuse tõttu.

(Els Peerand) Neid, kes on püüdnud põgeneda, on kättesaamise korral rängasti pekstud. Traditsioon räägib, et ühel mehel olla hirmsa peksmise tagajärjel sisikond välja tulnud. Tagajärg olnud, et mees surnud peksupingil.

(I. J.) Need on ainukesed märkused pärisorjuse ajast. Rohkem traditsioon ei tea esile tuua.

B. Teoorjus.

a) maksud

(I. J.) Maksu suurust rahvas täpselt ei mäleta, siis toon mõningaid näiteid vakuraamatutest, et ülevaadet saada sellest, millised kohustused talupojal mõisa vastu on olnud.

1. Näide Vorbuse mõisa vakuraamatust 1866 a., Peebo talu kohta.

2. Näide Luunja mõisa vakuraamatust 1867 a. Polla talu kohta.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Peale tabelites mainitud kohustuste olid veel lisatööd talupoegadel mõisas. Igast talust pidi aasta läbi kordamööda nn. „korratüdrukud“ mõisas käima karja tallitamas ja muid koduseid töid tegemas. Perenaised pidid mõisa prouale peenikest linast lõnga ketrama. Seda lõnga kutsutud „töörnark“. Peale nimetatud oli veel kordamööda viinaköögis käimine. Üks tülikamaks tööks oli talupoegade mõisas rehepeksmine, kus mõisa rehepapi kurjus jälle teoliste nahal end tunda on annud.

(Kaarel Reinhold) Vasula mõisas olnud kord väga tige rehepapp, nimega „Sideme Märt“. See olnud temal sõimunimi. Selle nime saanud ta sellest, et hobustele lasknud õlesidemed suhu panna, sest muidu söövad need mõisa vilja.

b) Talupoegade kohtlemine mõisas ja karistused.

(Kaarel Reinhold) Kui töö polnud korralikult tehtud, siis on kubjal õigus olnud 3-5 hoopi kepiga lüüa. Seda õigust ta aga mitu kord päeva jooksul kasutada. Tigedad kubjad on seda õigust väga ohtralt tarvitanud. Sarnane mees olnud Vasula mõisa kubjas. Märt Wunk, kellest julme lugusi räägitakse. Kord olnud ta ise väga haige ja pole suutnud teoliste kannul malgaga käia, siis ähvardanud ja sajatanud eemal olles: „Kui ma peaks terveks saama, küll ma siis teile litsikehadele näitan.“ Oli süüd suurem, siis antud mõisa tallis 15, 20 ja isegi 30 vitsa hoopi. Igal nädalal üks päev olnud peksmise jaoks määratud. Peksja olnud mõisa vahimees ja peksmise pealtvaatajaks mõisa opman. Peale peksmise on kubjad, opmanid jne. tarvitanud teisi võtteid taoliste piinamiseks, nimelt on sageli teolistel kaelasoontest niivõrd tugevalt pigistatud, et need mitmel päeval pole võinud pead pöörata. Sarnaselt on toiminud Vasula mõisa rentnik Mitt.

(Peeter Väljaots) Mitt on ise rahvuse poolest eestlane olnud, kuid väga halb oma suguvendile. Mitt on olnud Elistvere krahv Unger-Sternberg’i toapoiss ja tema naine toatüdruk. Krahv Ungern-Sternberg olnud väga rikas mees, temal olnud palju kulda. Mitt olla krahvi kulda varastanud ja sellega on ta nii rikkaks läinud, et võis enesele mõisa rentida.

(Jacob Staub) Kui teoline hommikul mõne minuti hiljaks jäänud, siis saanud selle eest õhtul mõisa tallis 10 vitsahoopi. Süüdlane tõmmatud õlekubude peale maha ja löödud pajust keppidega.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Kord on üks teoline selle eest peksa saanud, et ta rukki hakkide tegemisel ühe vihu üle normi hakki pannud.

(Johann Lall) Kord pole keegi talumees oma poega teole saatnud ja tagajärg oli see, et mees kutsutud mõisa ja antud 30 vitsahoopi ning tema enda poeg pantud teda kinni hoidma peksmise ajal.

(Peeter Kirk) Mõisa kubjal olnud õigus 3 vitsahoopi ühe korraga anda, kuid seda õigust võis tema mitu korda päeva jooksul kasutada.

D. Talupoegade põgenemine.

(Peeter Väljaots) Kord joonud keegi Kangro nimeline mees end viina vooris olles purju ja osanud hobust juhtida. Hobune läinud teelt kõrvale ja viinatõrs läinud puru. Mees hirmu tundes sellele teole järgnevast karistusest, põgenenud Venemaale, kust kolme aasta järele tagasi tulnud. Sarnasel moel suutis oma nahka päästa.

(I. J.) Põgenemise kohta pole ma rohkem andmeid saanud. Nähtavasti pole sarnast nähtust väga palju esinenud.

E. Voorid.

(Kaarel Reinhold) Vasula mõisast on viina veetud peaasjalikult Narva. Vooris käimistest räägib traditsioon mitmesuguseid juhtumisi ja sekeldusi, mis teel ette tulnud. Alaline vooriskäija Raadi vallast olnud keegi Peeter Morjeni nimeline mees. See olnud suur kakleja ja varas. Teda kutsutud järgmiste sõimunimedega: „Suur Peeter“ ja „Sarjakene“. Kõrtside juures viinavoor harilikult peatanud. Seal lasti hobustel vähe puhata ning süüa. Vooriskäijad ise veetnud kõrtsis lõbusasti aega. Sarjakene aga varastanud kõrtsist ikka midagi ära. Tagajärg oli see, et kõrtsmiku poolt pantud läbiotsimine toime ja pole enne lasknud vooril liikuda, kuni asi käes, või kui selle voori ülevaataja välja maksis. Kõrtsnikud sarnaseid näppajaid mehi ollagi oma huvides ära kasutanud, nimelt seadnud sihilikult mingisuguse asja vooriskäijate silma alla. Asja mitte leidmisel, varguse korral, nõudis ta voori ülevaatajalt varastatud asja mitmekordset tasu ja viimane oli sunnitud maksma, sest muidu poleks voori paigastki lastud liikuda.

(Kristiina Nuusti) Vasula mõisast viidud ka Peterburg'i viina ja sealt toodud soola tagasi. Pihkvasse ning Pärnusse viidud vilja ja linu.

(Kaarel Hendrikson) Pihkvasse viidud kroonu viina, kuna Narva aga see viin saadetud, mida mõis ise müünud. Vasula mõisast viidud Võrru rukkijahu, mis sõjaväe leiva muretsemiseks kasutatud. Vooriskäijad on teel aamidest viina varastanud. Aamisse tehtud puuriga väikene auk, pantud sinna pilliroog sisse, mille kaudu viin juhitud kaasavõetud anumasse. See viin kas joodi ise või müüdi kõrtsides maha. Viina toop maksnud tol korral 9 kopikut.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Viina varastamisel puuritud aamisse auk ja see pantud hiljem, kui viin ära võetud lepa pulgaga kinni, kraabitud aami küljest värvi selle kohale peale, et auk mitte märgatav poleks. Sageli tehtud auk aami vitsa alla.

(Peeter Väljaots) Viinavooris on igast mõisast käidud peamiselt Pihkvas, Peterburgis ja Narvas.

G. Talude lammutamine.

(Juulie Puusepp) Vorbuse mõisa poolt on lammutatud Mato talu ja mõisa maade külge liidetud.

(Kaarel Reinhold) Vasula mõisa külge on liidetud järgmised talud: Reinu, Väike-Änni, Pärna, Erikniidi, Mooritse, Taro, Rebase, Sammalsoo, Kalamehe.

(Kaarel Hendrikson) Vasula mõisa poolt on lammutatud kaks Pärna talu.
Annemõisa külge on liidetud Lohkva külast järgmised talud: Paabo, Haima, Jaago, Kalako ja Rastka.

(Peeter Reinbaum) Praeguse Hallika talu maa peal, Vasula järve ääres, on varemalt olnud talu ahervars. Sealt on ka vanasti üks talu mõisa poolt lammutatud, kuid selle nime ei teata.

(Peeter Väljaots) Vasula mõisa poolt on lammutatud veel Jakuski või Kleemendi talu. Hiljem on selle talu maa müüdud Luunja mõisahärrale, kes selle liitnud Põvvatu mõisa külge.

(Peeter Väljaots) Endise Rõõmu mõisa külge, Raadi vallas on võetud kaks popsi kohta: Mäeotsa ja Morgu. Viimane on metsavahi koht olnud. Mõis on sealt elanikud välja ajanud.

(Peeter Väljaots) Praegune Annemõis on asutatud kahe suure talu maa peale, millised mõis lammutanud. Traditsiooni järele on seal vanasti Anne ja Roosa talud olnud. Esimese järele ollagi mõis oma nime saanud. Annemõisa tekkimine on olnud sel ajal, kui Ropka Brasch Vasula mõisa rendihärra olnud.

(Paul Kook) Raadi mõisa poolt on lammutatud Kangro talu.

(Anna Külter) Raadi mõisa poolt on lammutatud, peale eelpool nimetatud Marguse talu.

(Jacob Jürgens) Engavere külast, Raadi vallas, on mõisa poolt lammutatud järgmised talud: Raua, Rõdu, Lombi, Andrese ja Kristjani.

(Peeter Väljaots) Raadi mõisa poolt on lammutatud järgmised talud: Orava, Tila ja Truutsi. Need kõik olla suured talud olnud.

(Jaan Saar) Vesneri mõisa külge on liidetud järgmised talud: Vana-Kubja, Lasarki, Viru, Sõlme, Palu, Raba ja Miku-Reinu. Viimase talu peremees olla vanasti Viljandimaalt hurda vastu vahetatud.

(Els Peerand) Tammistu mõisa poolt on lammutatud järgmised talud: Siska, Küti, Läätsa, Wintska ja Evardi – kõik Aravuste külast.

(Juhan Tamm) Tammistu mõisa poolt on lammutatud, peale mainitud, veel järgmised talud: Puusepa, Paaveti, Nahkru ja Prussaku. Nahkru talu maad pole võetud mõisa külge, vaid liidetud Lompri talu maadega.

(Mihkel Puusepp) Kaarlimõisa külge olla liidetud Piiri ja Sipelga talud.

(Jaan Senka) Endise Taabri mõisa karjamõisa Tordi külge olla vanemal ajal kolm talu võetud. Traditsioon teab ainult ühe talu nime ja see olnud Sepa.

(Johann Lall) Kavastu mõisa poolt on lammutatud järgmised talud: Saare, Poksi, Otsa, Oolo. Kolmest viimasest on Poksi karjamõis tekkinud. Poksi talust on mõis ka nime saanud.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Kavastu mõisa poolt on lammutatud veel üks Saare ja Tedre talu. Saare talusi on kaks olnud.

H. Külade lammutamine.

(Juulie Puusepp) Vorbuse mõisa poolt on lammutatud Tepo küla ja selle maa liidetud mõisa maaga.

(Jacob Kook) Tammistu vallas olev Kaarlimõis olla asutatud lammutatud Kaarli küla asemele. Sellest külast ongi mõis oma nime saanud. Küla asunud kahel pool Amme jõge.

(Kaarel Hendrikson) Praeguse Jaama mõisa asemel on olnud vanasti Nuti küla, mis mõisa poolt lammutatud. Külas olnud kolm talu: Nuti, Taari ja Valgepää. Selle küla maa on ka praegune Raddi vallas asuv Raadluvi talu.

(Ann Ilves) Luunja mõisa poolt on lammutatud Vanamõisa ja Sirgu külad ja samanimelised mõisad peale asutatud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Vanamõisa külas olnud varem järgmised talud: Sopaku, Märdirahva, Tormi, Otsa-Uulike, Plaudsi, Krabi, Sisaaski-Härja ja Tori-Nikatsi.
Sirgu külas olnud järgmised talud: Korbi, Kahu, Läti, Rõku, Sirgu ja Hundi ning Sagli. Viimane talu on külast välja viidud ja asub praeguse Luunja vallamaja juures.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja mõisa poolt on lammutatud veel Mäeküla ja Karbiküla. Mäeküla koosnenud järgmistest taludest: Jüriado-Muna, Soo ja Soola. Küla asunud praeguse Ojaküla kohal. Karbikülas olnud järgmised talud: Oleski, Jupsi ja kaks Kapsa talu. Viimased kaks talu on väljaviidud ja need asuvad Sääsekõrva küla lähedal Räpina maantee ääres.
Luunja mõisa poolt on lammutatud Kaku talu, mille maad liidetud Vanamõisa külge.

(Märt Jüriado) Luunja mõisa asemel on vanasti olnud Luu-küla, mis lammutatud ja mõis asemele ehitatud. Sellest ollagi mõis oma nime saanud. Selle küla lammutamine arvatakse krahv Münnich’i ajal, enne Nolcken’id olnud olevat.

(Johannes Jüriado) Kavastu külge on võetud Kikaste küla maad. Küla asunud umbes ¼ klm. mõisast Tartu poole tulla, Räpina maantee ääres. Traditsioon teab nimetada sellest külast järgmisi talusi: Kikaste, Kabali ja Kooli. Viimase kohal olnud vanasti kool, mis kutsutud Kikaste kooliks. Kabali talu peremehest teab traditsioon järgmist jutustada: seal elanud väga rikas mees, kes muidu oma loomult ka väga uhke on olnud. Ta sõitnud alati vildid jalas ja kraega kasukas seljas. Kord sõitnud ta suvel saaniga Võnnu kirikusse ja tagasi tulles olnud tema maja maha põlenud, seega tema uhkeldamisele ka lõpp tulnud. Saaniga sõitnud ta sellepärast, et näidata kui tugevad temal hobused, et isegi suvel mööda maad saani suudavad vedada.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Kavastu mõisa poolt on lammutatud Saeveski küla ja selle asemele ehitatud samanimeline karjamõis. Saeveski nimi olla sellest tulnud, et seal laudu saetud, valmistatud.

(Kristiine Senka) Tammistu vallas, Astuvere külas on Tigase talu mõisa poolt lammutatud ja selle maa teiste talude maade külge liidetud.

I. Raharendi ja ostuaeg.

a) Raharendi aeg.

(Kaarel Puusepp) Vorbuse vallas olnud rendihind alul 3 rubla taader ja konkrakti aeg 6 aastat. Hiljem maksnud taader 6 rubla. Maksujõuetusel on vähestele oksjone tehtud.

(Kaarel Reinhold) Vasula vallas (praegune Raadi vald) on rendiaeg olnud alul 6 aastat. Vakutaludel on puhas rent olnud, kuna kvoote-talud rendi kõrval mõisa põllul tükke pannud, s.o. heinaaeg või viljakoristamisel pidid teatud vakamaad vilja kokku panema ja heina niitma jne. Rendi suurust ei mäleta.

(Kaarel Hendrikson) Vasulas on puhasrent olnud, nimelt 6 rubla taader. Rendiaeg 6 aastat. Rent makstud kahel tähtajal, nimelt kevadel esimesel aprillil ja sügisel esimesel oktoobril.

(Jaan Saar) 6 aasta möödumisel on rendi hind tõusnud, hiljem isegi kuni 9 rublani.

(Peeter Väljaots) Ühe taadri pealt makstud, kui puhasrent, 6 rubla, kuna segarendi korral 3 rubla. Alul on segarent olnud. See aga kadunud vakutaludel ruttu ära, kuna kvoote taludel see kauem püsinud. Rendiaeg 6 aastat.

(Peeter Niggol) Rent Vasulas olnud 5-6 rubla taader.

(Jaan Lall) Kavastu vallas olnud peamiselt segarent. Rendi suurust ei mäleta.

(Jaan Lall) Luunja vallas olnud rent 5-6 rubla taader, hiljem tõusnud see kuni 15 rublani. Rendiaeg 6 aastat.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Rendiaeg Luunja vallas on 1866 aasta järele täies hoos olnud. Ennem on ainult mõned üksikud talud rendi peal olnud. Rendiaeg 6 aastat alul, hiljem on isegi rendileping 10 aasta peale tehtud ja ka veel suurema aja peale. Rent olnud 6-9 rublani taader, seejuures arvestatud ainult põllu- ja heinamaa taadrite määramises.

(Peeter Sirk) Rent ostu eel olnud kuni 10 rubla taadri pealt.

b) Ostuaeg.

(Kaarel Puusepp) Vorbuse vallas sissemaks ostmisel olnud talude suuruse järele. Kui pika aja jooksul võlg pidi tasutama ja mil tingimustel ei tea.

(Kaarel Reinhold) Vasula vallas esimesed ostutalud maksnud 150 rubla taader, hiljem tõusnud ostuhind kuni 280 rublani. Esimesed ostutalud Vasulas olnud kaks Kopli talu. Sissemaks talu suuruse järele. Võlg olnud 6%. Protsentide mitte tasumisel õigel ajal, pantud üks protsent juure. Osa võlga tulnud mõisale, osa krediitkassale tasuma. Kui krediitkassa võlga täpselt ära pole õiendanud, siis tulnud priistav välja, kuna mõis oma tähtaega kuu võrra pikendanud. Protsentide maksmisel annud Vasula härra maksjale õlleklaasi täis veini. Vasulas asuv krediitkassale ja 5100 rubla mõisale pidi maksma.

(Peeter Niggol) Sissemaks Raadi vallas olnud 25 rubla. Võlg olnud 6%. Kes jõudis võis ka rohkem sisse maksa. Ostuhind 170-300 rubla taader.

(Peeter Väljaots) Sissemaks Raadi vallas olnud 10% ostuhinnast. Mõisa võlg pidi 15 aasta ja krediitkassa oma 36 aasta jooksul ära tasutama. Taader maksnud 130, 140, 150, 160-200 rublani. Kõige viimati ostetud talud on 240 rubla taader maksnud. Liphardt teinud võla maksmiseks sarnase tingimuse, et 10 aasta jooksul ¼ ostuhinnast pidi tasutama. Et seda pole täidetud, siis teinud pikema aja lepingu, mille möödumisel kõik pidi tasutama.

(Jaan Saar) Vesneri vallas olnud ostuhind 150-225 rubla taader. Umbleja talu maksnud 4750 rubla. Sissemaks olnud 475 rubla. Võlg pidi 5% 30 aasta jooksul ära tasutama mõisale.

(Juhan Tamm) Ostuhind Tammistus olnud läbisegi 200 rubla taader. Sissemaks selle järele, kui palju suudeti maksa. Võlg pidi 6% ja 20 aasta jooksul mõisale ära tasutama.

(Willem Mutso) Tammistu vallas olnud ostuhind läbisegi 200 rubla taader. Sissemaks 500 rubla. Võlg 6% ja mittemaksu korral kõrgendatud protsente.

(Johann Lall) Kavastu vallas ostuhind 90 rubla taader. Sissemaks võimaluse järele. 25 rubla sissemaksmisega võidud ostuleping saada.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Luunja vallas ostuhind olnud 130-150 rubla taader. Sissemaks 300 rubla.

(Peeter Jüriado, 88 a.) 25 rubla sissemaksmisega võidud ka ostulepingut saada. 10 aasta jooksul pidi mõisa võlg 5% tasutama, kuna krediitkassa oma pikema aja jooksul.

(Peeter Sirk) Kes soovis rohkem ostuhinnast sissemaksa, see saanud võla odavamate protsentidega.

J. Rahva rahutused olukordade parandamiseks ja muud abinõud.

(Juhan Tamm) Pühajärve sõja ajal on Tammistu mõisa värava juures asuva puiestee all inimesi pekstud. See on hirmutamiseks, et inimesed koha peal rahutusi ei tekitaks.

(Peeter Niggol) Mäsulist liikumist on olnud Tartu-Maarja kihelkonnas Aleksander II tapmise järele 1881 aastal. Kuid politsei võimuga on see käärimine sumbutatud.

K. Töö ja elatamisvõimalused.

a) Voor

(Kaarel Puusepp) Vorbuse mõisast on Pihkvasse veetud mitmesugust kraami ja tagasi toodud petroliumi. Vooris käinud seal talumehed raha eest. Peale selle on vooris käidud raha eest Riias ja Tallinnas.

(Kaarel Reinhold) Vasula mõisa veetud raha eest kive. Kivi süld maksnud 12 rubla. Talve jooksul on 15 sülda kive suudetud ära vedama.

(Kaarel Hendrikson) Vasulas on raha eest metsas puid raiumas ja sealt mõisa vedamas käidud.

(Peeter Niggol) Talude ostuaeg on palju linadega kaubeldud, mis tol ajal oli suurimaks tuluallikaks. Linu veetud Pärnu. Palju olla ka kartulitega kaubeldud, mis ka tol ajal hinnas olnud, sest viinaköögid vajasid neid palju ja selle tõttu ka kartuli hind tõusis.

(Johann Lall) Lina kaal maksnud 20-65 rublani. Linadega ollagi talumehed omad talud päriseks ostnud. Lina kasvatamise on mulgid sisse toonud.

(Jaan Lall) Vasula mõisas on olnud hilisemal ajal väga viletsad hobused, kes pole suutnud põldu harida, siis on talumehed käinud põldu harimas raha eest. See on siis talupoegadele ajutiseks tuluallikaks olnud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja vallas on talude ostuaeg hakatud palju linu tegema. Lina oli tol ajal kõige tulutoovam põllusaak. Tartumaale asunud mulgid olla enamjagu põldu lina alla teinud.

L. Põllundus ja selle riistad.

a) Kütise kultuur.

(Kaarel Puusepp) Vorbuse vallas on palju kütist tehtud. See sündis järgmiselt: uue maa pealt raiutud võsastik maha, siis pantud haod ja kännud hunnikusse, pistetud neile tuli külge, kaetud pealt mätastega kinni. Põlemine sarnasel moel sündis pikkamisi.
Põllutöö riistad vanemal ajal olnud: harkader, karuäkk. Viimane valmistatud järgmiselt: Võetud oksaline kuusepuu tüvi, aetud keskelt lõhki ja saadud pooled seatud niimoodi kõrvuti, et oksad alla poole jäid. Pealt kinnitatud need poole peelega, et nad koost ära ei läheks. Peelede külge seoti nad paju vitsadega. Need oksad tegid maa muredaks, siblis mulda.

(Kaarel Reinhold) Raadi vallas on ka palju kütist tehtud, millise metood on sama kui eelpool nimetatud. Põllutööriistad on ka samad kui eelpool nimetatud vallaski.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja vallas on ka palju kütist tehtud, sest tol ajal pole osatud teistmoodi uut maad harida – seda põlluks teha. Kütise mõju pole kuigi hää olnud. Esimesed aastad on viljasaak hää olnud, kuid pärastpoole aga vilets. Kütis põletavat maakamara väga ära. Paljud on haod põletanud ilma mätastega kinni katmata, sest siis ei põlevat muld nii palju ära ja viljale mõjuma sarnane kütise tegemine paremini.
Põllutöö riistad on samad olnud, nagu eelpool nimetatud valdadeski.
Sõidukid olnud: puutelgedega vanker ja regi. Reel pole olnud kahel pool varbu, ega ka pead, nagu meie ajal, vaid ainult üks lai laud keskel jalaste peal. Hobuse valjad, ohjad ja rinnused olnud kanepi nöörist, kuna ülejäänud riistad, nagu leid, roomad olnud jõukamatel inimestel nahast, kuna aga kehvematel ka need nöörist olnud.

(Peeter Sirk) Peale kütise on laialt tehtud ka nn. „halejaid“, see on mets raiuti maha, paremad puud veeti koju, ja ülejäänud praht ning haod pandi põlema. Põlemine sündis vabas õhus.

M. Väeteenistus.

(Kaarel Reinhold) Väeteenistus olnud vanasti 25 aastat. Väeteenistuse ealisi mehi püütud vägivallaga. Püüdjad olnud kohtumehed. Kes sai põgeneda, see pääsis.

(Johann Lall) Keda püüdmisel kätte saadud, need saadetud kohe vallamajja ja pantud seal jalad pakku, s.o. mehed pantud paku peale istuma ja põlvede peale seatud üks puust latt nii et põgenemise katse oli seega võimatuks tehtud.

(Peeter Väljaots) Oli teatud arv mehi, mis iga vald pidi väeteenistusse saatma ja neid pidid kohtumehed kinni püüdma. Iga mees, kes vähegi sai, püüdis end peidus hoida kuni püüdmise aeg läbi. Kes sellest sai eemale hoida, see jäigi teenistusse minemata, sest järgmise püüdmise ajal polnud enam selle ealine. Hiljem, kui teenistuse aeg lühemaks jäi, siis kadus sarnane püüdmine ära, vaid siis pidi iga mees, kes selle ealine komisjoni ilmuma. Väeteenistusest olid vabastatud need, kes peremehed, üksikud pojad ja kes üksikud tütred naiseks võtsid.

N. Aineline seisukord.

a) Toit.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Vanasti olnud toiduks nn. „rappeleib“. Selle valmistamine olnud: kõige esiti rabatud rukkid rehe all ära, puistatud õled välja ja terad tuulatud rehetares kinniste uste taga, see on ilma tuuleta. Sellega jäi teradesse palju haganaid, millised tull oleks ära viinud, kui tuulamine oleks lahtiste uste taga sündinud. See haganatega segu viidud veskile ja jahvatatud peeneks. Sellest jahust valmistatud leib olnud haganane ja terav süüa ja kui see vanaks läks, siis olnud nii kuiv, et pane või tuli otsa. Sellepärast ollagi laste eest tuld väga hoitud, kardetud et nad leiva külge tule võivad lasta ja siis oleks toit hävinenud, mida isegi nii vähe oli ja mida seepärast raisata ei võidud. Teistest toitudest olnud oad ja herned, millistest suur katla täis toitu terveks nädalaks valmis keedetud. Hiljem on juba kartulid tarvitusele tulnud.

b) Suitsu tared.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Elamuteks olnud madalad õlgkatustega onnid, milliseid kutsutud suitsu taredeks. Selle nimetuse saanud sellest, et need tared olnud ilma kortstnata ja suits tulnud tuppa, kust seda ukse kaudu pidi välja laskma. Sama katuse all, kus inimeste eluase, olnud ka loomade asupaigad. Suitsu tarede läved olnud kõrged, et suitsu väljalaskmisel liig palju külma sisse ei tuleks.
Suvel toidu keetmiseks ehitatud nn „koda“. Väliselt olnud see telgi moodi, millise keskel asunud tulease ning seal peal suur katel, milles toitu keedetud.

c) Riietus.

(Juulie Puusepp) Naiste riided olnud valged linased undrukud, millistel vöökirjad all ääres, mustad ja sinised kampsonid vastastiku voltidega ümberringi. Pluusede asemel olnud omakoetud linased hammed punaste triipudega.
Meeste riided olnud valged, linasest riidest, toimsed püksid, põlvede juures tuttudega köidikud, mis näppudega koetud. Kampsonid olnud sinised ning taga üks volt. Jalanõud nii meestel kui naistel olnud pastlad ja viisud. Viimased valmistatud niitest.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Naistel olnud särgid-hammed punaste nööridega ilustatud. Naiste kampsonidel olnud laiad voldid puusade peal, meestel aga ümberringi. Meestel pealisriieteks olnud kasukad ja poole sääreni pikad kuued. Pääkatteks olnud nahksed mütsid, millistel kahel pool suured ja ees ning taga pool väiksed kõrvad. Talvel olnud läkid. Naiste pääkatteks olnud linased riidetükid, väljaõmmeldud äärtega ja tanu moodi kokkutõmmatud. Hiljem villasest lõngast peakatted – „netsikud“. Jalanõudeks olnud nii meestel kui naistel viisud ja pastlad. Viimaseid kantud pühapäevadel. Tarvitati linaseid jalarätikuid argipäeval ja pühapäevadel niidi sukke.

(Leena Väljaots) Naistel olnud järgmised riided: must kampson lühikeste voltidega, tehtud taljes ja rinna eest ülevalt sõlega kinni. Naiste kasukad olnud ka taljes ja puusade pealt krousitud. Undrukud pikuti-joonelised. Jooned mitmevärvilised ja peamiselt kollane-punased jooned. Pääs kantud punast mütsi, mille riie olnud ostetud. Naised ei tohtinud üldse ilma pääkatteta väljagi minna. Lapsega tüdrukud kannud samuti kui naisedki alati pääkatteid.
Meeste riided: sinised või hallid kampsonid, mis ümberringi volditud. Kampsonid meestel olnud tagant pikemad ja puusade kohal vask nööbid. Päälisriietena olnud valged kasukad ja palitud puusade pealt krousitud. Pikad joonikud püksid värvilised või valged. Päämiselt olnud valged, sinised ja mustad.
Jalanõud nii meestel kui naistel olnud viisud ja pastlad, valged linased rätikud, poolvillased sukad ja naistel joonelised või ülevalt äärest mustriga koetud sukad.

d) Rahva lõbu.

(Kristiina Nuusti) Vabal ajal käidud kirikus ja koolimajas palvetundidel. Tüdrukud kartnud pidudele minna, sest seda peetud siis häbiks.

(Peeter Niggol) Lihavõtte pühade ajal olnud moes kiigel käimine, kuna harilikkudel pühapäevadel koolimajades palvetundidel. Mehed armastanud vabaajal kõrtsides viina joomas ja kaarte mängimas käia.

(Jüri Wohla) Jõulupühadel olnud lõbustuseks nn. „passilöömine“, see on õled nuuti keeratud, nuudi sisse sageli pantud kivi sisse ja sellega löödud teisele. Mindud teistesse taludesse ja küsitud: „Kas passi on.“ Olnud vastus jaatav, siis alganud passide vahetamine. Lihavõtte pühade ajal olnud kiigel käimine.

(Peeter Väljaots) Kõige rohkem lõbustusi olnud just Jõulude ajal. Jõulupühade öösel põlenud lamp hommikuni. Toas olnud õled maas, mis vajalik passilöömiseks. Peale passilöömise olnud mitmesuguseid lõbustusi. Kaunis laialt tuntud mäng olnud nn. „hundi karja tulek“. See mäng olnud järgmiselt korraldatud: kõige pealt istutud ringina ja lauldud: „Hunt tule karja, vii ära ämma lammas“ jne. Esimese rea laulmisel tulnud keegi hundi nahas ringisse ja teise rea laulmisel võtnud ühe istujatest ja viinud ära.
Peale selle oli veel õnnevalamine vanaaasta öösel ja õlgede lakke pildumine. Viimasel olnud tähendus eeltuleva aasta viljasaagi suhtes, nimelt kui õled lakke seisma jäänud, siis loodetud hääd vilja aastat.
Lihavõtte pühadel olnud moes kiigel käimine ja munade otsimine, mis tänapäevani on säilinud.
Nelipühil käidud hommiku poolel kirikus ja õhtupoolikul mängitud kaarte ja veetud vägipulka.

6. Õigusline olukord vanematest aegadest peale.

(Juulie Puusepp) Mõisa kohus oli esimene kohtuinstants. Seal antud süüdlasele kuni 30 vitsa hoobini, üle selle ei tohitud seal vitsa hoope anda. Süüdlased asetatud pikali õle kubude peale ja siis antud peksa.

(Kaarel Reinhold) Mõisa kohus annud kuni 30 vitsa hoobini. See olnud ülimäär. Mõisa kohtu alla käinud vähemad süüteod, nagu mõisa teoliste eksimised töö juures. Suuremad kuriteod kuulunud Maakohtusse, kus kuni 60 vitsa hoobini võis peksa anda, seal kohtumehed mõisnikud, kuna talupoegade esitaja ainult pro forma olnud, kellel mingisugust mõju polnud kohtumõistmises.

(I. J.) Missuguste süüde eest talupoegadele peksa on antud, näeme kõige selgemini kogukonna kohtu protokolli raamatutest toodud näidetest.
Raadi mõisa kohtus 24 nov. 1925, keegi talu peremees, nimega Kubja Antsu Jaan saab 30 vitsa hoopi järgmiste süüde eest: 1) pole mitu korda käsu peale kohe mõisa tulnud, 2) ei tee korralikult teopäevi, 3) sõimab käskjalga kui tema järele saadetakse.
Näide Raadi mõisa kohtust 1821 aastast.
Keegi talu sulane olla Sopaku kõrtsnikku löönud ja sõimanud. Kohus mõistis temale 20 vitsa hoopi.
Keegi talupoeg olla lasknud varga põgenema ja kohus mõistis selle mehele 15 vitsa hoopi selle eest.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Mõisa ilma kohtuta võinud kuni 15 vitsa hoopini peksa anda. See arv oli mõeldud ühe korra pealt. Seda peksuõigust võis ta aga päeva jooksul mitu korda kasutada. Mõisas ja hiljem ka vallakohtus olla kasakad peksjad olnud. Süüdlane seatud pikali maha, üks istunud jalgade ja teine pää pääle ja üks või kaks annud peksa. Kinnihoidjad olnud lahtised inimesed, kuid peremees võinud sellest ametist lahti öelda, kuigi teda vahest määratud. Lahtine inimene, kuigi ta pole tahtnud kinnihoidmise ametit, pidanud seda vastuvõtma. Naistele olla vitsahoope vähem antud ja nende peksmine jäänud ka varem ära, kui meestel. Mõisas peksmise pealtvaatajaks olnud mõisa opmann. Kohtupäev olnud mõisas kord nädalas ja nimelt igal reedel ja mõnel pool laupäeval.

(Peeter Väljaots) Mõisa ja hiljem valla kohus annud 10-30 vitsa hoobini peksa. See oli vähemate süüde eest. Olnud süüd suurem, siis kuulunud sellele karistuse määramine kihelkonna ja sillakohtule. Esimesele kuulunud tsiviil asjad ja teisele kuriteod. Kui keegi olnud hobuse varastanud, siis vallakohus pole seda karistada tohtinud, vaid tegi selle kuriteo kohta protokolli ja saatis sillakohtusse. Seal võinud süüdlane kuni 60 vitsa hoopi saada.

(Jaan Saar) Kord olnud mõisahärra kutsar mingi petmisega oma isanda vastu toime saanud. Milles see just seisis, ei mäletada. Härra tahtnud kutsari anda sillakohtu kätte. Ta kirjutanud sillakohtule kirja ja saatnud selle süüdlasega sinna. Kutsaril teel tekkinud kahtlus ja võtnud kirja lahti. Kirjas kästud sillakohtu eesistujaid kirjatoojat meest kinni võtta ja 60 vitsahoopi anda. Mees pannud kirja kinni ja jäänud mõtlema, mis teha. Õnneks tulnud keegi juut teel vastu. Mees maksnud juudile 25 kop. selle eest, et ta kirja sillakohtusse viiks. Juut teinud ka seda ja saanud 60 vitsahoopi. Teine kord juhtunud kutsar juudiga kokku ja see sõimanud esimest, et ta tema eest peksa saanud ja nimelt 25 kopiku eest 60 hoopi.

(I. J.) Pääle peksmise on mõisa kohtus muid karistusi ka olnud ja nimelt rahalisi karistusi, nagu järgmine näide, Raadi kohtu protokollidest näitab.
25 July kuupäiv 1821.
Kallamees Reinhold kaivas, et Radimõisa Einalised temma Ellava Kalla Venne om Jõest ülesse tõmmanu ja kaitski rõhunu, nink koa erra põlletanu. Selle jerrele kulamisse juures tunnistasid need Einalised, et nemma mõisa kiltri kässo peale seda Venne om üllesse tõmmanu ja koa temma kässo peale Venne kaitski rahonu ja koa erra põlletanu. Ja koa, et Kiltri eddimetse selle Venne kullest võtnu ja erra põlletanu. Kiltri tunnistas selle vastu, et temma tölistele küll kässo om annu seda Venne Jõest välja tõmmata, aga et temma mitte ei olle käsnud seda Venne kaitski rahoda ja erra põletada Ja koa vastab temma, et temma mitte sedda eddimest lauda pole Venne kullest erra võtnu, temma om katsnu sedda lauda erra lüa, agga ei olle sanu ja see laud om Venne külge jänud. Jaani-Ado Ansa sullane tunnistab, et temma om eddimetse kässo saanu, et temma piddi minema sedda Venne üllesse tommama, ja Margose Jaani sullane Karl om kiltriga kõige eddimalt akkanud sedda Venne lahotama. Margose Jaani sullane ütles, et kiltri om temmale selle kässo annu, et temma sedda pidama aitama katki rahoda. Kiltri kostis selle vasto, et temma mitte sedda käsku ei olle annu sedda Venne lahotada, et need tölised om juba enne sedda Venne ulgakesti lahotanu kui temma jure tulnu ja sedda ühte lauda tahtnu mahha lüa. need lähetajad ollid: 1) mõisa kiltri Andres, 2) Margose Jaani sullane Karl, 3) Jaani-Antso sullane Ado, 4) Pendi Joseph, 5) Wahhi Peter, 6) Thorna-Ado Jaani Indrek jne. Selle Venne kaitski rahomisse ja paha teggemise eest mõisteti see trahv: 1malt Kiltri massab 15 rubla ja töiseks, et need tölised igga üts massavad 2 rubla.
Kohtumeeste allkirjade asemel ristid, seega need kirjaoskamatud. Toodud näide on minu poolt originaalses vormis esitatud.

7. Usuline liikumine.

A. Ebausk.

(Juulie Puusepp) Vorbuse vallas olnud vanasti nõid, keda sõimunimega kutsutud „Venelase Aabram“.

(Kaarel Reinhold) Maramaa vallas (praegune Raadi valla osa) olnud vanasti Kassi talu peremees Päär, kes suur nõid olnud. Temal olnud seitsme Moosese raamat, mida ta nõiakunsti juures tarvitanud.

(Peeter Reinbaum) Vasula vallas olnud vanasti nõid, nimega „Ussi-Juhan“. Ta olnud suur joodik ja tülitsenud alaliselt naisega. Pühapäeva hommikul kui ta naisega kirikusse läinud, siis teel sattunud naisega tülli. Ta läinud naise juurest kuhugi tee äärsesse metsa ja nõidunud ussid välja ning saatnud need naisele teele ette. Ussid pole lasknud naist paigastki liikuda ja nii pidanud ta kogu kiriku aeg usside seas olema. Nõid ise läinud kirikusse ja tagasitulles päästnud naise usside võimusest. Sellest ollagi ta oma nime „Ussi-Juhan“ saanud, et usse välja kutsunud. Ussi-Juhan olla apteekidesse käinud usse müümas.

(Juhan Tamm) Tammistu vallas olla vanemal ajal olnud keegi Kriisa nimeline maatark või nõid, kes igasuguste rohtude ja sõnadega haigusi arstinud. Tema juures käinud paljud.

(Kristiine Senka) Tammistu vallas on keegi Kõpu Tiiu nimeline nõid olnud. See tahtnud enesele suurt varandust koguda ja selleks hakanud puuki tegema, kes varandust oleks kokku toonud, kuid pole see õnnestunud. Teinud küll puugi valmis, kuid pole sellele saanud elu sisse panna.

(Peeter Muna) Luunja vallas olnud Reinu nimeline vanaeit tähtis nõid. See toonud sinna tallu, kus temal vihavaenlased olnud, pudeli täidetud roti sabadega ja asetanud selle kuhugi hoonete vundamendi ääre. Selle tagajärg olnud, et selles talus lõpmata palju rotte tekkinud. Seda pudelit olla aga talurahvas hiljem märkama hakanud ja kui see ära viidud hoonete juurest, siis vähenenud ka rotid. Nõial olnud mingi musta lehtede ja valgete tähtedega raamat, mida nõiduste juures tarvitanud. Kes selle nõia onni ümbrusest heina niitnud, siis nendel niitjatel paistetanud mingisugune keha osa üles. Iga aasta saadetud selle nähtuse jälgimiseks uus niitja, kuid ikkagi kordunud sama nähtus. Nõid pidanud ise lehma ja sellepärast ei sallinud, et keegi sealt heina niitis.
Põdra-Palu talus olnud kuulus arst, Musta nimeline vanaeit. Arstinud roosi haigust järgmiselt: võetud tükk lamba nahka, mis määritud pealt täitaga ja see pantud põlema. Kui täidas ära põlenud, siis pantud musta pliiatsi süda peale ja siis pantud haige koha peale. Naelu ja muid paistetusi ning paiseid arstinud sula rasvaga, millele sõnu peale posinud. See nõid on alles elus ja tema nõidust usutakse väga.

(Woldemar Eber) Lohkva külas Raadi-Vasula vallas elab praegugi keegi Alma Almanni nimeline arst-nõid. Tema arstivat päämiselt silmi. Mõned olla terveks saanud, kuid mitmed olla omad silmad tema juures ära rikkunud. Missuguseid vahendeid tema arstimiseks tarvitab ei teata, sest see sündivat erilise saladuse all. Nõid ise olla väga ettevaatlik selles, et tema kunsti mitte teada ei saadaks.

(Liisa Niggol) Ebausku olnud varemal ajal palju. Kui näiteks kass juhtunud tühjas leivategemise anumas - mõhes - käima, siis suitsutatud seda seade põhuga. Mis tähendus sellel olnud, ei tea. Kui näiteks põrsas haigeks jäänud, siis mindud kaksipidi luua varre peale ja pühitud põrandat. Siis võetud need pühkmed ja mõned inimeste räbalad, pantud põlema ja põrsas korvi või sõelaga suitsu peale.

(Johann Lall) Luunja vallas olnud vanasti „Puugi Adama“ nimeline vanamees, kes tuttav olnud ka nõiakunstiga. Ta olla rahva seas tähtsaks saanud oma puugi või kratti tegemisega. Kas see temal õnnestus ei teata.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Keegi Peeter Lamba nimeline vanamees nõidunud vihameeste lehmadele maod sisse, mille tõttu loomad surnud. Nõial olnud seitsme Moosese raamat, millega nõidusi teinud.
Suur posija olnud keegi Luha-Kata nimeline vanaeit. See teinud igasuguseid haigusi posimisega terveks.
Raadi vallas kuulus posija olnud üks vanaeit, keda hüütud „Muuli-mammaks“.

(Leena Väljaots) Väikeste laste vihtlemine saunas nõiade poolt olnud laialt tuntud komme. Positud vee peale ja sellega vihutud lapsi. Kui laps rahutu olnud, siis arvatud seda kurja silma mõju olevat ning lapsele antud järgmiselt valmistatud rohtu: võetud hobuse väljaheidet ja pigisitatud sealt vedelikku ehk jälle raua roostet, see segatud veega ja antud laastele sisse. Tähtis sündmus olnud väikestel lastel nn. „harjaste võtmine“ saunas. See sündinud järgmiselt: rukki püüdlist kerkinud tainas pantud linase riide peale ja sellesse mähitud laps asetatud lavale kuuma kätte ja nõid vihtunud seda. kui mõnel lapsel suureks saades palju naelu või paiseid ajanud ihu peale, siis öeldud, et pole hästi harjaseid võetud.

B. Veneusu tulek.

(Juulie Puusepp) Vorbuse vallas olla väga vähe veneusku mindud.

(Kaarel Hendrikson) Vasula vallas pole ka palju veneusku minejaid olnud.

(Peeter Reinbaum) Mindud sellepärast veneusku, et saada hingemaad. Vene papid olla ise ka usuvahetajatele öelnud: „Mis teie siia tikute, ega teie selle eest midagi ei saa, ei paari vene saapaidki.“
Sellest on näha, et usku ei vahetatud mitte usu enese pärast, vaid et selle eest midagi tasu saada.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Rohkem veneusku minejaid olnud Kavastu vallas ja selle ümbruskonnas, kuna Raadi ja Vesneri valdade piirkondis õige vähe. Et viimastes valdades veneusu liikumine nii leige on olnud, olenenud see Väägvere külas asuvast vennaste palvemajast, kus sellele vastu olla töötatud.

(Peeter Sirk) Luunja vallas olla usuvahetajaid õige vähe olnud. Nähtavasti on siin linnas asuv vennaste kogudus niipalju vastumõju avaldanud, et veneusu liikumine kuigi elav pole olnud.

(Kristiina Nuusti) Veneusu vastu kihutustööd teinud vennaste kogudused ja kohalikud kirikuõpetajad. Veneusu suurim vastane uuemal ajal olnud Tartu-Maarja õpetaja Adalbert Hugo Willigerode. Ta olla vene kirikute kohta öelnud: „Vene kirikute tornid on kui vana kuradi sarved.“

(Els Peerand) Adalbert Hugo Willigerode olla, hilisemal ajal, rahvast hoiatanud veneusku minemast.
Üldiselt peab ütlema traditsioonilt saadud andmete põhjal, et veneusu liikumine suuri laineid pole löönud, antud kihelkonnas.

C. Lahkusud.

(Peeter Reinbaum) Lahkusulistest siin kihelkonnas on kõige rohkem baptiste. Baptistide tähtsam ettelugeja olla keegi Joonase nimeline mees. Temal olla Raadi vallas Kõrve külas kaks talu: Tilla ja Kõnnu. Õed ja vennad, see on oma koguduse liikmed käivat tema põldu harimas, saades selle eest ainult süüa, mis ka väga vilets olla. Kui õed ja vennad vahest nurisema kehva toidu üle, siis ei andvat ta neile enne midagi paremat, kui seda enne Jeesuselt küsib. Et Joonasel koguduse liikmed ilma palgata teenivad, siis on ta enesele suutnud suured varandused muretseda teiste vaevaga.
Vasula vallas keegi Aleksander Bedrantse nimeline olla advendiste eestvõitleja. Ta kuulutama viimset kohtupäeva ette.
Lahkusulisi antud kihelkonnas väga vähe, ainult mõned üksikud.

D. Vennaste kogudused.

(Kristiina Nuusti) Tartu-Maarja kihelkonnas on ainult üks veliste või vennaste koguduse palvemaja ja nimelt Vesneri vallas Väägvere külas, praeguse koolimaja ruumides. Jutustaja ise olla kõige perekonnaga Vennaste koguduse liige olnud. Selle palvemaja hooldaja olnud keegi isand Saksamaalt. Nime jutustaja ei mäleta. Hooldajale, tema ülespidamiseks, toodud toidukraami ja tehtud ka rahalist korjandust. Muud koguduse liikmed sageli teinud kingitusi vabatahtlikult. Ettelugejad olnud järgmised mehed: Blumberg, Veinberg, Tamberg, Goldmann, Kits, Grossmann. Laupäeviti käinud palvemajas päris vennaste liikmed ja neid peetud pühamateks.

(Kaarel Hendrikson) Suurim ettelugeja olnud Väägvere vennaste palvemajas Daavet Otto Wirkhaus, sealne tolleaegne kooliõpetaja.

(Peeter Reinbaum) Väägvere vennaste koguduse ettelugeja olnud Daavet Otto Wirkhaus ja keegi talu peremees Jüri Grosswald ja veel keegi Jaan Niggoli nimeline. Jüri Grosswald olla enne ettelugema minekut harjutusi teinud rusika ja sõrmega näitamises. Et rahvast usuhullustusega võrgutada mõelnud järgmise asja välja: ta rääkinud oma sulasega kokku, et viimane ühe tui kinni püüaks ja seda tahtnud Grossvald Püha Vaimuna näidata. Näitamine pidanud järgmiselt sündima: sulasel kästud palvemaja lae sisse auk teha ja kui ettelugeja Püha Vaimu ilmutamisest oleks hakanud rahvale rääkima, siis tol momendil pidanud sulane pööningult läbi laes oleva avause tui lendu laskma palvetunnis olijate ruumi. Kuid asi aga kujunenud teisiti. Tui olla sulase käest lahti saanud ja lennanud ära. Sulane pole nii ruttu uut püüda suutnud ja seadnud oma sõrme august läbi ja liigutanud. Ettelugeja hüüdnud rahvale. „Vaadake ülesse, seal on Jumala sõrm ilmunud.“
Kes vennaste koguduse liigeteks soovinud saada, pidanud end esiti üles kirjutada laskma ja siis teatud aeg palvetundidel käima. Sisse pääsenud nad ainult päris liikmete kaudu. Laupäeviti aset olevatele palvetundidele nad pole tohtinud tulla, vaid ainult pühapäivastele.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Vennaste kogudus Väägveres olnud kaunis suur. Ettelugejad olnud seal järgmised isikud: Daavet Otto Winkhaus ja selle poeg Daavet Wirkhaus, siis veel Karl Weber, Kristjan Otter (Vedult), Aleksander ja Friedrich Liblik’ud, esimene Aleksander Liblik olnud Vara vallas kooliõpetaja ja Friedrich Liblik Tammistus – kooliõpetaja, Vedu kooliõpetaja Johan Põvvat ja Mats Esperson – kooliõpetaja Välgilt, Thomas Mathiesen.
Vennaste koguduses olnud alul umbes 3000 hinge, kuid hiljem olla see alaliselt vähenenud ja 1880dais aastais olla selle tegevus lõppenud.
Koguduse sisemine korraldus olnud järgmine: koguduse liikmed jagunenud kolme ossa. Esimesse ossa kuulunud need, kes kandideerinud s.o olid end üles kirjutada lasknud, kuid polnud veel pidulikult vastu võetud, vaid olid veel proovi peal. Need pidanud teatud aeg palvetundidel käima ja selle aja jooksul päris liikmed tutvunenud nende kõlbelise eluga, et otsusele jõuda, kas võib koguduse liikmeks vastu võtta või mitte. Kui nad leitud igatpidi kõlbulised olevat, siis järgnenud nende pidulik vastuvõtt, mis seda rutem sündinud, mida rohkem oma senist elu kahetsetud ja nutetud. Vastuvõtt olnud järgmine: Kandidaadid seisnud reas ja koguduse päris liikmed laulnud järgmist laulu:

(Els Peerand) Väägvere vennaste koguduse palvemajas käinud ettelugemas Vara vallast keegi vanamees, keda kutsutud sõimunimega „Tiripapa“. Nime olla ta saanud järgmiselt: Kui ta Väägverre tulnud, siis läinud tema tee mööda ühest lepikust ja seal laulnud lauluräästas: „Tiri papa! Tiri papa! Kuhu sa lähed?“

(Peeter Jüriado, 68 a.) Kavastu valla koolimajas olla ka vennaste koguduse ettelugejate poolt palvetunde peetud, kuid päriselt kogudust pole olnud. Ettelugejad olnud: Kusta Lodi, Hendrik Kärt, Peeter Kommus, Hendrik Senka – Taabri vallast, Mihkel Vedru Luunjast.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja valla koolimajas olla ka vennaste palvetunde peetud. Ettelugemas käinud: Peeter Luha, Mihkel Vedru, Hendrik Fischer, Madis Jüriado ja keegi Horni nimeline. Noorte liigetele pidanud naised palvetunde.

8. Hariduslised olud vanematest aegadest peale.

(Juulie Puusepp) Koolide olud vanemal ajal olnud väga viletsad. Olnud üks ruum mitme talve õpilaste jaoks, kusjuures ühel pool poisid ja teisel pool tüdrukud. Klassis olnud pikad lauad kus lapsed istunud. Kui õpetus algas, siis hommikul esiti peetud palve, selle järele olnud piiblilugu, mida sõna-sõnalt peast pidanud oskama. Selle järele tulnud ilukirjutus, õigestkirjutus ja katekismus. Peale lõunat olnud rehkendus, geograafia ja laulmine. Iga kolme nädala tagant käinud nn. „väikese näitajad“ ja kolme tagant jälle nn. „suured näitajad“. Väikesed näitajad, kes päris koolilapsed veel polnud, vaid selleks ettevalmistasid ja suurnäitajad, kes kooli juba läbi teinud. Suured näitajad käinud kuni leerini.

(Kristiina Nuusti) Kõige vanemal ajal käidud ainult üks kord kuus koolis, mil aset olnud katsumine, hiljem aga neli päeva nädalas.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Kuni 1860 aastani käidud koolis ainult kolm esimest päeva nädalas. Ained olnud: usuõpetus, laulmine ja lugemine. Kirjutust õpitud eraldi neljapäiviti ja reedeti. Kuidas lapsed koolis veeredes lugema õppinud, sellest toob traditsioon järgmise juhtumise: Kobratu koolis olnud lugema õpetamise tund. Õpetaja öelnud õpilastele silpe veeremiseks ette ae, ae, bis, tel jne. ja õpilased korranud neid järele. Samal ajal läinud Vedu metsast tulevad puukoormad aknast mööda ja üks õpilane öelnud häkki: „Vedu metsast puukoormad tulevad“ ja õpilased korranud seda lauset järele.
See on illustreeriv näide tolle aja õpetamis viisidest, kuid see kõik mehaaniliselt sündis, mis üks ees ütleb siis teised kordavad papagoi moodi aga järele.

(Josep Heinrich Wirkhaus) 1861 aastast peale tulnud õppeainetest juure: geograafia, rehkendus ja kirjutus. 8-12 aastani olnud väiksed näitajad, kes iga nädal laupäeviti katsel käisid. Kuni 14 aastani olnud päriskooli lapsed ja 14 aastast kuni leerini suured näitajad, kes iga nädala reedeti katsel käinud. Tütarlastele pole tahetud alul kirjutamist õpetada, öeldud, et naistel olgu käsitöö ja majapidamine. Sellepärast pole tütarlastele vanemad ka kirjutamis abinõusi, nagu tahvel ja griffel ostetud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Kirjutamis kooli rajamises olla Adalbert Hugo Willigerodel teened. Ta olla seda nõudnud.

(I. J.) Mis puutub koolide arenemisse, siis on sellest väga puudulikud andmed, sest pool igal koolil kroonikat ja kiriku arhiivist pole ka mingisugust materjali saanud peale Lohkva vallakooli Raadi vallas. Pean piirduma peamiselt traditsioonist saadud andmetega.

Vorbuse vallakool.

(Juulie Puusepp) Traditsioon räägib, et Vorbuse vallakool on üle 100 aasta vana. Õpetajad seal on olnud: Glück, Lepik, Treufeld, Märt Teder, Peeter Rang, Kaasik, Gustavus, prl. Toon, prl. Pihlau, August Räpin ja Helmi Kirpson.

(Leena Tamm) Vorbuse vallas on, peale nimetud kooli, veel teine kool olnud ja nimelt Tepo külas. Esimene õpetaja olnud seal keegi Nuutri nimeline. See kool hävinud siis kui mainitud külagi mõisa poolt lammutatud.

Vasula kool.

(Kaarel Reinhold) Vasula kool olla ka 100 või rohkem aastaid vana.

(Jacob Staub) Vasula kool asunud varemalt Tiksu talus, hiljem kinkinud Vasula härra kooli jaoks maad, kuhu koolimaja ehitatud. Õpetajad olnud seal: Otto – esimene õpetaja Vasula koolis, Põvvat, Pääsuke, Kitsnik, Viiruk, Väljaots, Muuli, Daavet Kaev, Martinson, Põder, Allesberg, Alma Mulkson; viimane on praegune õpetaja.

Lori kool.

(Hendrik Ruus) Raadi mõisas olnud varemalt ka kool, mida Lori kooliks. Nime saanud sellest, et asunud Lori kõrtsi ruumis. See on era-kool olnud ja asutatud Josep Heinrich Wirkhaus’i poolt, kes ka selle kooli juhataja olnud. See kool olnud aastatel 1875-93. See kool suleti, sest seal väga rahvuslist vaimu õhutatud, mia venestamisaeg ei võinud sallida.

Tammistu vallakool.

(Juhan Tamm) Traditsiooni järele olla see kool ka üle 100 aasta vana. Õpetajad olnud seal: Mahlstein, Liblik, Koppel, Ollinno, Hans, Jürgenson, Peeter Ilves ja praegu Jüri Resenbuck.

Kavastu kool.

(Johann Lall) Vanasti asunud Kavastu kool Kikaste külas ja seda nimetatud Kikaste kooliks. Kui küla mõisa poolt lammutatud, siis hävinenud ka kool. Viimane õpetaja Kikaste koolis olnud keegi Iiteri nimeline. Hiljem ehitati koolimaja mõisast mõni klm. eemale. Praegu asub kool Kavastu mõisas.

Luunja kool.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Luunja kool asunud vanemal ajal Sirgu mõisas, hiljem praeguse vallamaja juure. Mõni aasta tagasi põlenud see koolimaja maha ja praegu asub kool Luunja seltsimaja ruumides. Õpetajad on seal olnud: Johan Miina, Peeter Luha, Weltbach, Päts, Paap Rööpson, Märt Teder, Laurson – praegune juhataja.

9. Ärkamisaeg.

a) Tegelased.

(Peeter Reinbaum) Vesneri vallas ärkamisaja tegelastest oleks nimetada: Daavet Otto Wirkhaus, kes tol ajal Väägvere küla koolis õpetajaks olnud. Tema poolt on asutatud esimene pasunakoor selles kihelkonnas. Ta on ka mujal pasunakoore ellu kutsunud. Daavet Otto Wirkhaus on üks agaramatest laulupeode tegelasist. Tema järele on tema pojad seda tööd edasi viinud. Üldse Wirkhaus’ide perekond on tuntud paremate muusikameestena.
Hilisematest ärkamisaja tegelasist oleks nimetada veel Kristjan ja Leena Koplus’ed Vasulas ja Kristjan Raag, kellel ka laulu- ja muusikakoor. Ta olla raamatukogu ja Raadi „Mängu ja Lauluseltsi“ asutaja. Nimetamisväärt on veel Joseph Heinrich Wirkhaus, kes laulupeodel koore juhatanud.

(Juhan Tamm) Ärkamisaja tegelane olnud veel Johan Liblik, kes Tammistu ja ka Raadi-Vasula vallas on kooliõpetajaks olnud.

(Peeter Väljaots) Raadi vallas Auduma talu peremees Prits Kirotar ja Räisa talu peremees Johan Grünwald olla rahvusliseks ärkamiseks kihutustööd teinud. Nad olla rahvast õhutanud rohkem ajalehti lugema, et nad seega oma vaimu teritaks.

b) Ajalehed.

(Juulie Puusepp) Kõige enam loetud „Postimeest“.

(Kaarel Reinhold) On loetud vanemal ajal „Postimeest“ ja „Sakalat“, seejuures esimene ikkagi domineerivam.

(Peeter Reinbaum) „Postimees“ domineeriv olnud, kuid teatud määral ka „Olevik“ ja „Valgus“. Viimast lugenud sissetulnud rahvas peamiselt. Viimasel ajal on peremeeste hulgas „Kaja“ lugemine levinud.

(Josep Heinrich Wirkhaus) „Postimees“ domineeriv, kuid vähe on ka loetud „Valgust“. Mõned üksikud olla ka „Virmalisi“ lugenud. „Sakala“ lugejaid olla umbes 1/3 „Postimehe“ lugejate arvust olnud ühe küla kohta üks eksemplar. „Olevikku“ loetud „Postimehega“ võrdselt.
Jutustaja ise olnud ka „Oleviku“ kaastööline.

(Juhan Tamm) „Olevikku“ ja „Postimeest“ loetud peaaegu võrdselt.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Varemal ajal loetud ainult „Postimeest“, hiljem tulnud „Olevik“ ka kaunis laialt tarvitusele.

(Peeter Jüriado, 88 a.) „Postimeest“ ja „Oleviku“ võrdselt loetud.

(Peeter Väljaots) Varemalt loetud peamiselt „Postimeest“ hiljem ka „Olevik“ laialt tarvitatud.

10. Venestusaeg.

a) Venestus kohtudes.

(Peeter Reinbaum) Kohtudes asjaajamine sündinud vene keeles. Protokollid kirjutatud vene keeles. Keegi komissar, rahvuse poolest lätlane, nime traditsioon ei tea, olnud aktiivne venestuspoliitika ajaja. Tema tahtnud vallamaija vene idolaid sisse tuua, kuid suure vastupanu tõttu kohaliku rahva poolt pole see temal õnnestunud. Muidu ametlikkudes asjaajamistes tarvitatud ikkagi vene keelt.

(I. J.) Nähtavasti on see mainitud komissar sama, kes aruande 32 leheküljel esitatud. Selle nimi olnud Milart, kuid seda nime ei saa ka kindlana võtta. Muidu tema iseloomustus vastab selle, mis siin esitatud. Rohkem venestamise tegelasi kohtude ja üldse vallavalitsuse asjus traditsioon ei tea esile tuua.

b) Venestus koolides.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Kodumaast kui seesugusest ei tohitud rääkida, vaid selle asemel pidanud tarvitama sõna „Venemaa“. Selle aja olukorra valgustamiseks koolitöös toob jutustaja ühe episoodi esile.
Aastatel 1875-93 olnud Raadi mõisas era-kool, mis asutatud jutustaja Joseph Heinrich Wirkhausi poolt ja kus tema ise kooliõpetajaks ja juhatajaks olnud. Koolis olnud ka õppeainete seas kodumaa geograafia. Kord tulnud inspektor kooli katsuma ja kuulnud, et Eesti geograafiat õpetatakse. Ta öelnud õpetajale. „Kuidas teie tohite seda õpetada, mis mina pole lubanud, sest mina olen teie seadus.“ Õpetaja vastanud: „Seadus on raamatutes, mitte kehastatud inimeses.“ See olnud erakool ja selles levitatud rohkem rahvuslist vaimu. Tagajärg olnud see, et kool lõppude lõpuks suletud.

(I. J.) Sellest loost paistab, kuivõrd toorelt väike rahva rahvuslisi eneseavaldusi mahasõtkuti, inimväärtusi hävitati, mil inimestest, nendest elavatest olevustest katsuti mingisugune venestus mehanism, mis eneses omad tunded surmab ja automaatselt tegutseb oleva võimumeeste soovide järele.

11. 1905. aasta liikumine.

a) Vorbuse vald.

(Kaarel Puusepp) Rahvas olnud levinud kuulujutt mustasõja tulekust. Kust poolt see aga pidi tulema ei teata. Pole käsku antud vallavalitsuse poolt rahvale, et see vastu läheks mustasõjale, ega pole rahvas isegi seda kavatsenud teha. Koosolekuid pole peetud ja samuti pole ka saadikuid Tartu kongressile saadetud. Pole siin ka karistussalk siin käinud. Üldiselt möödunud see ärev aeg kaunis vagusalt.

(Leena Tamm) Levinenud kuulujutud mustasõjaliste toorusest elanikkude vastu, nimelt, et võetavat elanikkudelt kõik kraam ära, lapsed seatavat aiateibasse jne. Põnevust äratanud kuulujutt ühe linnast pärit oleva mehe poomisest Tähtvere mõisa pargis. Poodud kõlkunud kaua aega puu küljes inimestele hirmutamiseks. Lähemalt sellest loost ei teata, kes see poodud olnud ja miks ta võlla on tõmmatud.

(Peeter Raal) Peremehed aetud vallamaija kokku nõupidama, kuidas tegutseda mustasõja tulekust. Käsk vallamaija kokku tulla on antud vallavalitsuse poolt. Mindudki vallamaija kokku, kuid seal otsustatud mustasõjale mitte vastu minna. Paljud peremehed põgenenud, kartes kinnivõtmist mustasõjaliste poolt.

b) Raadi vald.

(Kaarel Reinhold) Rahva seas on levinud kuulujutt mustasõja tulekust, mis pidi Nuustaku või Otepää alevi poolt tulema. Saadetud spioonid kuulama, kuidas tõeliselt lood on. Vallavalitsuse poolt on korraldus tehtud mustasõjale vastu minna. Öövahid olnud pasunatega väljas, kes hädaohu lähenemisest pidid märku andma pasunate puhumisega. Vallamajas peetud koosolekuid ja valitud saadikuid Tartu kongressile. Vasula mõisas moonakad tõrkunud tööle minemast ja pole lastud mõisa loomadele ka toitu anda. Töölised nõudnud palka juure. Karistussalk pole siin käinud ja pole kedagi vangistatud ega pekstud.

(Jacob Kook) Mustsõda pidanud Pihkva poolt tulema. Räägitud, et Pihkvasse koguvat Venemaalt röövlid, kes Eestisse kavatsevat rüüstama tulla. Vallavalitsus pole sellele vastupanuks korraldusi tehtud, vaid talumehed – 12 peremeest on ise omavahelise kodukaitse moodustanud, nimelt seatud öövahid pasunatega välja. Öövahte olnud kolm meest ratsahobusega korraga. Need ratsutasid öösel ringi. Neil olnud omad salasõnad, milliseid nad öösel üksühele vastutulles ütlesid, et teada saada, kas oma mehega või võõraga tegemist. Igal ööl olnud ise salasõna. Öövahidel olnud ka püssid kaasas. Vallamajas peetud koosolekuid ja lauldud: „Ärka üles sa rõhutud rahvas“ jne.

(Peeter Rätsepp) Rahva seas liikunud kuulujutud mustasõja tulekust. Väljas olnud öövahid pasunatega, et märku anda hädaohu lähenemisest. Raadi mõisa olla vitsu valmis toodud, kuid peksmist pole olnud. Raadi mõisa ümbruskonnas on vene kasakaid nähtud. Need olnud peksmise jaoks valmis toodud.

(Peeter Reinbaum) Vasula mõisas on moonakad streikinud, nõudnud palga kõrgendust ja pole lasknud loomadele süüa anda. Jutustaja, kes olnud siis Vasula mõisa metsavaht, läinud mõisa sepa Siirakuga mõisa ja seletanud streikijatele, et sellest midagi kasu pole, kui nad mõisa loomi näljutavad, sest ega loomad milleski süüdi pole. Levinud olnud kuulujutud mustasõja tulekust. See pidanud Võru poolt tulema. Vallavalitsuse poolt pole korraldusi tehtud mustasõjale vastupanuks, vaid peremehed on ise omavahelise kaitsekorra sisseseadnud. Üldine liikumise motiiv olnud: mõisad ja kirikud kaotada. Vasula mõisas olnud isegi jutt levinud mustasõja olemisest Nuusti metsas. Mõisnikkudel olnud ka valvekord mõisas sisse seatud ja nimelt 12 meest sõitnud kahe plaanvankriga öösel ringi. Raadi mõisa olla vitsu toodud ja vene kasakad olnud mõisas liikumas, keda peksjateks on toodud. Ettevalmistusi peksmisele on tehtud, kuid peksmist pole tulnud.

(Jüri Riismandel) Raadi vallamajas pidanud peksmine tulema, kuid karistussalkade tegevus on varem ära lõpetatud ja selleks on Jaan Tõnnisson samme astunud. Mustsõda pidanud lõuna poolt tulema. Kõrve külas sündinud järgmine lugu: keegi öövahtidest lasknud nalja pärast ühe paugu õhku, selle peale hakanud kogu külarahvas, kellel püssid olnud, vastu paugutama. See tekitanud ärevust, sest arvatud mustasõjalisi lähenemas olevat. Hiljem selgus, milles asi oli.

(I. J.) Sellest näitest on näha, kuivõrd kindel usk oli rahvas mustasõja tegelikult olemasolust, nii et seda iga minut on oodatud. Kas rahvast on keegi üles ässitanud, sellest vaikib traditsioon.

(Peeter Niggol) 1905 aastal on Lohkva külas Raadi vallas Kallo talus koosolekut peetud. Siin on otsus tehtud mustasõjale vastupanuks püsse muretseda. Karistussalkade tegevuse ajal on vangistatud järgmised isikud: Daavet Veber, Johan Kiina, Jaan Pääsuke – Lohkva kooliõpetaja ja Jaan Hendrikson.

(Peeter Väljaots) Raadi vallas on 1905. aasta liikumine oma alge saanud Lohkva külast. Lohkva külas tol aja on selles suhtes tegutsenud kooliõpetaja Jaan Pääsuke. Sellel olnud laulukoor, kus väga palju inimesi Raadi vallast on käinud. Lauljate hulgas on levinenud õudsed jutud mässulisest liikumisest, mis esile tulnud Jaapani sõja ebaõnnestuse tagajärjel. 1905 aasta sügisel alanud koosolekud kooliõpetaja Pääsukesega eesotsas. Nendel koosolekutel tulnud juba revolutsiooniline vaim esile. Neid koosolekuid peetud alul salaja. Koosolekute arvamisel lauldud marseljeset. Need koosolekud polnud üldised rahva koosolekud, vaid siia käinud alul ainult teatud rühm – edumeelsemad isikud. Hiljem Tartu kongressi avamise eel on lubatud avalikke koosolekuid pidada – 17 oktoobri manifesti järele. Tuli vajadus üldkoosoleku kokkukutsumiseks, et saadikuid valida Tartu kongressile. Nii kutsutudki Raadi vallamaija üldine rahva koosolek kokku ja seal valitudki saadikud Tartu kongressile, mis Bürgemuse saalis pidi olema. Saadikuteks valitud: Peeter Väljaots ja Daavet Morjen. Saadikud läinud kongressile Bürgemuse juure, kuid pole sisse peasenud ja tulnud tagasi. 13 novembril peetud Raadi vallamajas teine üldine koosolek, kus Peeter Väljaots juhatajaks olnud. Esimese koosoleku juhataja olnud keegi Kotsari nimeline. Teisel koosolekul pidid saadikud aruandma Tartu kongressi resolutsioonidest, et siis rahvas nende kohta oma arvamist avaldaks. Nagu kuulsime ei saanud saadikud kongressile, siis lugenud Peeter Väljaots kongressi otsused ajalehest rahvale ette. Vähe hiljem on peetud kolmas üldine koosolek, kus otsustatud Raadi valla sekretäär Tuvikest kotti ajada, sest see olnud sakstemeelne mees, kuid seda otsust pole aga täidetud. Karistussalkade tegevuse ajal tulnud Raadi vallamaija kreispolitseist keegi Frey nimeline asju luurama. Sellele on Tuvikene öelnud, et Peeter Väljaots, kes üldise koosoleku juhataja Raadi vallamajas olnud, lubanud Vene keisri pilte vallamajast maha võtta, ehk küll sarnast asja pole räägitud. Hakatudki Peeter Väljaotsa taga otsima. Viimane sellest teada saades põgenenud Võrumaale tuttavate juure, tulnud aga sealt peagi tagasi. Otsustanud end, sõprade nõuandel, ise vangi anda ja läinud kreispolitseisse seks otstarbeks. Kreisiülemaga pole aga kohe kokku saanud, sest kõnelda soovijaid olnud palju järjekorda ootamas. Ta saanud ooteruumis mõningate kaaslastega kokku, kes soovitanud temale põgeneda Venemaale seniks kui asjad selguvad. Ta otsustanudki seda teha. Üle aasta olnud Venemaal, ainult vahepeal kodus olles. Kuid kodus käimisel sattunud äraandmise teel tagaotsijate kätte. Olnud 40 öödpäeva sandarmi ülema juures valve all ja siis mõistetud 7 päevaks vanglasse selle eest, et koosolekuid juhatanud. Sellejärele saanud vabaks. Poolteise aasta järele vangistatud uuesti ühes Kotsariga, kes ka juhatanud koosolekuid. 6 kuud istunud nad eeluurimise all ja 1908 aastal tulnud Riias nende kohus ette. Nendega ühes kohtu ees olnud veel keegi Kleemendi nimeline. Väljaots ja Kleemend mõistetud üheks, aga Kotsar 3 aastaks vangi.

(Johann Reinmann) Raadi vallas, Tilgal (Jaama mõisa renditalud) on ka koosolekuid peetud, mis avatud ikka marseljesega. Keegi Mällo nimeline vanataat komandeerinud marseljeset laulma hakates, mütsid maha võtta.

c) Luunja vald.

(Peeter Kirsimägi) Mõisnikkude poolt on rahvast ässitatud märatsemisele, mille tagajärg olnud vana mõisa päralt olevate hoonete põletamine. Sarnane nähtus äritas rahva meelsust. Oldud arvamisel, et hoonete põletamine on mustasõjaliste tehtud. Põletamisi on ette tulnud Tähtvere, Luunja ja Annemõisas. Põlemise ajal on nähtud ka mustaks määritud nägudega mehi ja need rääkinud mingisugust võõrast keelt. Need olnud mõisnikkude poolt äraostetud tembutajad, keda aga rahvas mustasõjalisteks pidas. Ajalehti pole käinud ja sellepärast võtnud sarnased segased kuulujutud tugevalt maad rahva seas. Vallamajas peetud koosolekuid, kus otsustatud muretseda sõjariistu mustasõjalistele vastupanuks. Küla kümnikute ringkondis olnud öövahid pasunatega väljaseatud, kes pidid märku andma hädaohu tulekust. Hiljem peetud teine koosolek Kokaaru talus, kus pidi saadikuid valitama Tartu kongressile. Saadikuteks valitud: Kangro talu peremees Karl Jüriado ja Josep Kirotar – Niitsiku talust. Need pidid hiljem koosoleku kokku kutsuma ja seal kongressi resolutsioonid rahvale teatavaks tegema. Mainitud koosolekul valitud ka mingisugune komitee, kes pidi vallavalitsuse rahva nimel üle võtma. Selle komitee liikmed olnud: Gustav Kirotar, Peeter Kärner ja Jaan Ratasepp. Kolmandaks korjatud raha telegrammi saatmiseks Peterburgi, milles palutud leitnant Schmidt’ile armu. Schmidt olnud mees, kes sõjaväes revolutsioonilist vaimu levitanud, millele aga äraandmise teel jälgile saadud ja selle eest poomise surma mõistetud. Sarnane tegutsemine äratas tähelepanu valitsuse ringkonnis ja asja uurimiseks sõitnud linnast neli kasakat, üks ohvitser ja 20 alamväelast kohale, et vallamajas ka revideerimist toime panna. On soovitud teada saada, kas rahva koosolekul on otsustatud sõjariistade muretsemiseks samme astuda ja kas on seda ka muretsetud valla rahaga. Sarnane otsus on tõepoolest tehtud kuid see on aga vene keelde ümbertõlkimata jäetud. Et revidendid umbkeelsed venelased olnud, siis jäi neile see teadmatuks, mis protokollis seisis. See asjaolu on peastnud kriitilisest seisukorras.
Üldkoosolekust, millise rahva saadikud kongressil käimise järele, pidid kokku kutsuma pole midagi välja tulnud, sest seal pole suudetud mingisugustele resolutsioonidele jõuda. Koosoleku ajal ilmunud Raadi vallast Peeter Väljaots oma partei meestega sinna ja karjunud koosoleku juhataja Karl Jüriado kõnetoolist maha. See asjaolu tekitanud koosolijates märatsemist ja see pidigi lõpetama, ilma et oleks saadud mingisuguseid otsusi teha. Vahepeal oli juba karistussalkade tegevus alanud. Mainitud komitee liikmed põgenenud. Peeter Kärner ja Jaan Ratasepp põgenenud Venemaale, kuna kolm komitee liige Kirotar kuskil tuttavate juures peidus oli. Kõige enam otsitud Luunja vallas Jaak Sõrmust taga, keda arvatudki revolutsioonilise liikumise algatajaks. Tema kaudu saanudki revolutsiooni ideed levitatud. Tol ajal trükitud Helsingis mingisugust Eesti ajalehte, mis revolutsiooniline olnud. Sõrmuse poeg viiulikunstnik Juulius Sõrmus olnud ka selle ajalehe toimetuses ja ta saatnud kinniseis kirjus neid ajalehti isale. Jaak Sõrmus saanud aga Peterburgi põgeneda. Karistussalk Luunjas pole käinud ja pole ka peksmisi ette tulnud, samuti ka mitte tapmisi. Pole ka nähtud, et oleks mõisasse vitsu valmis toodud. Vangistatud on kaks peremeest Märt ja Kristjan Martinson'id, kuid nende vangistamine on aga, nagu näha, sündinud valel alusel. 1905 aasta liikumise tagajärg olnud vallavalitsuse suhtes see, et sisse seatud klassiline maks, s.o. varanduse suuruse järele, kusjuures rikkamatel peremeestel isegi rehepeksu masinad ja muud sarnased asjad erilise maksu alla käinud ja need hakanud sarnaste maksude vastu protesteerima ja nende eesotsas olnud just mainitud mehed. Nad korjanud rahva seas allkirju, kes selle maksu süsteeme vastu, kuid seda asja ajasid nad hilja, nimelt olnud see maksu seadus juba kinnitatud. Selle tõttu tembeldatud neid valitsuse vastasteks, kuid tegelikult olnud nad just revolutsioonilise valitsuse vastased, mille teene olnud selle maksusüsteemi ellukutsumine. Nad olnud 40 öödpäeva vangis ja siis vabastatud. 1905 aasta liikumise tulemus olnud vallavalitsuse suhtes klassilise maksu sisseseadmine, mis kuni Eesti valitsuseni püsinud.

(Anna Kirk) Liikunud kuulujutud musta sõja tulekust linna poolt. Inimesed olnud hirmul ja ööseti magatud riietes. Sirgu mõisas põletatud kaks heinakuhja ära. Mõisa meestele antud käsk musta sõjale vastu minna, kaasa võttes üks kõik millised tapariistad. Töö seisnud. Öösel olnud mõisa poolt vahid väljas, et põletamisi ei tuleks. Mõisas olnud märatsemine nii tugev, et pole loomigi tallitada lastud, nagu need oleks millegis süüdlased olnud. Sarnased isikud olla hiljem mõisast ära aetud.

(Peeter Kirk) Hirmul olles mustasõjaliste tulekust, olla toidu ja riidekraami eest ära peidetud – maasse maetud jne, seega alalhoides nii röövlite kui ka põletamiste eest. Üldiselt olla 1905 aasta liikumine võrdlemisi rahulikult möödunud. Olnud ainult mõned vangistused, kuna peksmisi ja mahalaskmisi pole ette tulnud. Pole levinenud ka kuulujutte, et kohalikud mõisnikud oleksid peksmist kavatsenud korraldada. Pole ka nähtud, et oleks vitsu mõisa valmis toodud, nagu mujal valdades seda ette on tulnud.

d) Vesneri vald.

(Marie Jürgens) Vesneris peksmisi pole olnud. Oodatud musta sõja tulekut linna poolt. Härraste poolt olnud mõisas öövahid välja pantud. Mustasõja all kujutatud mingisuguseid röövsalke.

(Adalbert Weber) Mustasõda oodatud Venemaalt. Valveks olnud öövahid väljas, mingit organiseeritud kaitset pole olnud. Karistus salke pole ka Vesneri mõisas käinud. Pole nähtud ka, et vitsu oleks toodud mõisa, millest oleks võinud oletada, et on kavatsetud peksmist ette võtta. Koosolekute pidamisest ja saadikute valimistest Tartu kongressile ei teata. Üldiselt olla inimesed kaunis passiivselt suhtunud liikumisse.

8I. J.) Et Vesneri vallas 1905 a. väga vagusalt on möödunud, võib olla osalt sellest tingitud, et pole energilisi eestvõtjaid olnud ja ka linnast eemal olev nurk, mille tõttu uued ideed ei saanud nii kiiresti rahva seas levitatud.
Kavastu vallast pole materjali saanud 1905 a. liikumise kohta.

12. Ilmasõda.

(Peeter Kirsimägi) Sõja algul, kui vene väed võidurikkalt edasi tungisid, olnud rahvas poolehoid sõjale. Oodatud häämeelega sakslaste langust. Et sõda hästi läheks, antud häämeelega toetust. Muudatuse toonud rahva meelsusse, kui äraandmine Vene sõjaväes päevavalgele tulnud. Pole siis enam toetuse suhtes nii soojalt osa võetud.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Sõja lahtipuhkemisel olla ärevus rahvas suur olnud. Hirmutanud rahvast teatud määral mõisnikkude poolt levitatud jutud endise orjuse aja tagasitulekust, kui sakslased võidavad. Mõisnikud olnud veendunud sellesse, et sakslased võidavad. Et orjuse aeg tagasi ei saaks tulla, selleks katsutud igatpidi kaasa aidata, et vene vägi võidaks.

13. 1917. aasta revolutsioon.

(Peeter Rätsepp) Peetud koosolekuid. Punased organiseerunud. Nad tahtnud ka kõnesi pidada, kuid vana vallavalitsus pole lasknud.

(Peeter Reinbaum) Omavoli pruukimine olnud suur ja selles olla tegevad olnud päämiselt sõjaväelased. Toodud metsast puid omavoliliselt jne.

(Peeter Kirsimägi) Kui venevalitsus kukkus, oodatud autonoomiat, sest teatud, et Jaan Tõnnisson ja Päts olnud Vene ajutuse valitsusega selles suhtes läbirääkimistesse astunud, s.o. olnud selleks pinda sondeerimas. Keegi üliõpilane, nime ei mäletata, käinud Luunja vallas kõnesi pidamas. Salaja olla organiseeritud Eesti sõjaväge – kaitseliitu. Organiseerijad olnud kohalikud kooliõpetajad. Veneaegseid püsse hoitud alal, et kui sõjalist tegevust tuleb, siis sõjariistad ka käepärast on. Kooliõpilased ja teised noored mehed põgenenud Torma poole, et sealsete Eesti vägedega ühineda. Luunja vallast saadetud Tallinna maapäevale kaks saadikut: Aleksander Paukson ja Mihkel Muna. Seal moodustus Eesti ajutine valitsus. Vallas olnud korraldatud kaitsemiilits, kusjuures 10 talu peale kaks öövahi seatud.

14. Enamluse aeg

a) Vorbuse vald.

(Kaarel Puusepp) Vorbuse vallas tapnud enamlased kolm isikut: Adam Matu – Margose talu peremees, August Matu, eelmise õepoeg – tööline ja Karl Soome ka tööline. Tapmine sündinud vallamaja juures. Tapjad olnud mõisa moonakad. Punnisson, Jacobson ja Liping.

(Anna Raal) Nimekirjad olnud kokku seatud keda tappa, kuid eesti vägede lähenemisel pidid ruttu põgenema ja pole saanud omi kavatsusi täide saata. Vorbuse valla naabruses olevas Kardla külas olnud palju rüüstamisi enamlaste poolt.

b) Raadi vald.

(Emilie Lattik) Kui sisse tulnud enamlased, siis võtnud toitu, kust aga kätte saanud. Jõulupühadeks võtnud inimestelt toitu lubades selle eest maksa hiljem, kuid pole seda tehtud. Keskmise püha õhtul antud mõisa naistele käsk teise päeva hommikuks leiba küpsetada nendele äraminekus. Enamlased asunud korteris Vasula mõisas.
Olnud nimekirjad nende kohta, keda kavatsetud tappa, pole aga seda kavatsust aja puudusel suudetud teostada. Enamlaste eestvedaja olnud keegi Horni nimeline isik. Mõisa piimameierit ja kubjast on tahetud tappa, jäetud aga ellu mõisarahva palve peale.

(Kaarel Reinhold) Mõnes talust on toidukraami ja hobuseid viidud. Rüüstajad olnud peamiselt kohalikud enamlased, mitte vene sõdurid. Enamlaste juhid olnud Kaarel Oras, Jaan Purts ja keegi Martinsoni nimeline. Viimane läinud punastega Venemaale.

(Jacob Kook) Aida talus Raadi vallas olnud enamlased korteris. Omanik kõige perega olnud peidus. Talu tehtud kraamist päris lagedaks. Ööseti käidud peremehi vangistamas. Raadi mõisas elanud enamlased väga mõnusasti. Nad tapnud seal suuri sugupulle maha ja keetnud neist enestele toitu. Võtnud kõike, mis aga mõisas näppu puutunud.

(Peeter Rätsepp) Vallavalitsus on enamlaste poolt ülevõetud, mis aga rahulikul moel sündinud. Mõnes talus on rüüstamisi ette tulnud. Nimekirjad olnud koostatud nende kohta, keda kavatsetud tappa, kuid seda kavatsust pole aja puudusel suudetud täide viia. Nimekirjas olnud peamiselt rikkamad peremehed. Üldiselt möödunud enamlaste aeg rahulikult.

c) Vesneri vald.

(Anna Koppel) Vesneri mõisas olnud enamlased korteris ja seal pidanud nad ka koosolekuid. On toime pantud rahva seas mõningaid läbiotsimisi. Nimekirjas olnud rikkamad peremehed, keda kavatsetud tappa, kuid pole aga seda suudetud aja puudusel teostada. Nimekirja võis ka inimene sattuda oma vihameeste läbi.

(Johanna Riismandel) Rüüstamas käidud peamiselt rikaste juures ja eriti kiusatud neid, keda on üles antud vihameeste poolt või ka teisel teel.

d) Tammistu vald.

(Juhan Tamm) Vallavanem ja valla sekretäär on vangistatud. Ainult mõnedelt taludelt võetud toidukraami tasuta.

e) Luunja vald.

(Peeter Kirsimägi) Punaste eestvedaja olnud Mihkel Laar, kes käinud luuramas, kas midagi enamlaste vastast kuskil sündimas.

(Anna Kirk) Rüüstamisi on vähe esile tulnud, ainult mõningates taludes. Luunja mõisas olla karjamees ühes poegadega maha lastud. Need olla vihameeste poolt üles antud olnud.

f) Kavastu vald.

(Johann Lall) Enamlaste aeg möödunud rahulikult. Väga vähe on taludest võetud toidukraami hinnata.

(Johannes Jüriado) Enamlaste aeg on siin ümbruskonnas vaikne olnud.

16. Okkupatsiooniaeg.

a) Vorbuse vald.

(Kaarel Puusepp) Mõnest talust on toidukraami sakslaste poolt võetud tasuta, kuid mõni kord olla ka vähest tasu antud.

(Leena Tamm) Sakslased elanud rahulik, pole nende ajal rüüstamisi esile tulnud.

(Anna Raal)On taludes käidud söömas maksuta ja ka ilma hinnata hobuste toitu võetud. Muidu erilisi rüüstamisi pole esile tulnud.

b) Raadi vald.

(Emilie Lattik) Sakslased alul on võtnud toidukraami ilma hinnata, lubades hiljem maksa, kuid pole aga lubadusi täidetud. Kui hiljem rahvas ülemuste juures kaebamas käinud selles suhtes, siis on saksa sõduritel ära keelatud midagi omavoliliselt võtta.

(Peeter Rätsepp) Sakslased püüdnud omavoliliselt võtta, kuid seal kus saksa keelt osatud, on nad palju viisakamad olnud. Vangistamisi ja tapmisi sakslaste poolt pole olnud.

(Peeter Reinbaum) Vasula mõisas asunud sakslaste komandantuur. Enamlaste aegse mõisa ülevõtja komitee liikmed lastud mõisa tulla aruandma omast tegevusest. Rahvalt on püssid ära korjatud. Enamlaste vastu kaitseks toodud linnast kasakate püsse ja neid antud ainult valgekaartlastele. Sakslased on palju omavoli tarvitanud rahva seas. Selle üle käidud ülemleitnandi adjudandi krahv Passevitz’i juures kaebamas. See annud määruse välja, et keegi saksa sõduritest ei tohi omavoli rahva seas tarvitada. Valda on sisseseatud veskikord, s.o. kes vilja soovis jahvatada, see pidi komandantuurist selleks loa võtma. Kes sakslaste vastu on sõbralikud olnud, nendega on ka nad viisakamalt ümberkäinud. Sakslased äraminekul on Vasula mõisast hobuseid tahtnud kaasa võtta, kuid seda pole saadud teha rahva vastupanul. Arvatakse, et need, kes mõisa hobuseid tahtnud ära viia, on olnud maskeeritud kohalikud mõisnikud, mitte saksa sõdurid. Sakslaste äraminekul organiseerunud koolipoiste pataljonid, mis Põltsamaale koondunud. Jutustaja ise käinud ühe oma sugulasega neid seal vaatamas salaja ning neile teateid viimas sellest, kuidas olukord Tartus ja selle ümbruskonnas on.

c) Vesneri vald.

(Marie Jürgens) Alul, kui sakslased sisse tulid, on nad inimestelt toidukraami võtnud hinnata, kuid hiljem tehtud sarnane korraldus, et keegi saksa sõduritest pole tohtinud omavoli elanikkude seas tarvitada. On antud käsk, et kõik, kellel on olemas vene püsse ja muud vene sõdurite kraami, peavad seda ära tooma. Kes seda käsku pole täitnud ja kui teada saadi, et mõnedel on vene sõdurite kraami olemas, siis käidud seda öösiti ära toomas. Sarnastel juhustel võetud mitte ainult vene sõdurite kraami, vaid ka muud, mis näppu puutunud ja toodud Vesneri mõisa. Jutustaja olnud tol korral Stryk’ide juures toatüdrukuks ja on ise kõike seda näinud. Ühel õhtul pole tema nii ruttu magama läinud ja hilja ööl kuulnud proua toas käimist ja vagusat jutuajamist. Ta läinud salaja proua toa akna taha vaatama, mis seal tehakse. Seal näinud ta saksa sõdureid, kes prouale neid riidepakke, milliseid nad öösel toomas käinud, on näidanud. Mõisa keldris on keegi Oina ja Michelson’i nimelised isikud vangis olnud. Neid olla isegi pekstud. Esimest süüdistatud, et ta Pükste metskonna metsavahi aita on lõhkumas käinud ja teist, et tema juurest on vene sõdurite pesu ja püsse leitud.

(Adalbert Weber) Räägitakse jälle, et eelpool nimetatud isikud mõisa keldris vangis on olnud, kuid peksa pole saanud. Peksa olla saanud keegi Vilde nimeline isik, keda mainitud Pükste metsavahi aida lõhkumises kahtlustatud.

(Jacob Jürgens) Vesneri mõisas on üht Sillaotsa nimelist meest tahetud maha lasta. Mees toodudki selleks otstarbeks mõisa lossi trepi ette. Teda süüdistatud enamlaste aegses tegevuses ja enamluse poliitika ajamises. Vesneri metsahärra aga seisnud mehe eest ja seletanud härrale, et mehe peale on ilmaaegsed kaebused tõstetud. Tema ise elanud enamlaste aeg mõisas ja teab väga hästi, mis seal on sündinud. Mees on jäetud ellu.

d) Luunja vald.

(Peeter Kirk) Saksa sõdurid on püüdnud omavoli tarvitada, kuid see on ülemuse poolt ära keelatud.

(Peeter Kirsimägi) Luunja vallas, Savikoja tallu tulnud kord kaks saksa sõdurit ja tahtnud omavoliliselt suurt nuumatud siga ära viia. Perenaine on sellele vastu ajanud ja kutsunud naabertaludest mehi appi. On mehi tulnud ka appi ja ühel olnud revolver kaasas. Üks sakslastest lasknud püssist paugu ühe talumehe peale ning see langes haavatuna maha. Sakslased ise põgenenud. haavatud mees aga lasknud revolvrist paugu sakslaste järele. Kuul tabas teist saksa sõdurit ja see sai surma. Teine sakslane, kes põgeneda sai, oli teadustanud sündmusest staabis. Tartust saadetud salkkond saksa sõdureid ja need piirasid mainitud talu ümber ning viinud sealse rahva komandantuuri, kus asi harutusele võetud. Lõpuks tunnustatud sakslane ise süüdi, sellepärast et tema esimesena sõjariista tarvitanud ja talumeest haavas. Talurahvas said kõik vabaks. Üldiselt võetuna on okkupatsioon siin vallas võrdlemisi rahulik olnud.

e) Kavastu vald.

(Peeter Jüriado, 68 a.) Okkupatsiooni aeg on rahulikult möödunud. Omavoliliselt võetud ainult siis, kui käsu peale pole kraami toodud.

(Johannes Jüriado) Saksa sõdureid pole palju rahva seas maal ümberhulkunud. Okkupatsiooni aeg olnud rahulik siin vallas.

f) Tammistu vald.

(Anna Willmann) Sakslased on omavoliliselt nii peremeestelt kui ka popsnikkudelt toidukraami hinnata võtnud. Erilisi rüüstamisi pole esile tulnud. Okkupatsiooniaeg möödunud üldiselt rahulikult. Vangistamisi ega tapmisi pole olnud.

(Peeter Väljaots) Sakslaste äramineku järele on igal pool allkirju nõuetud rahvalt selle kohta, missuguse suurriigi alla tahetakse tulevikus jääda. Raadi vallas on selleks rahvas kokku kutsutud vallamaija nõupidamisele. Koosolekul esimestena võtnud sõna Pärni talu peremees Pukk, Siku talu peremees Sõtšikov ja seletanud, et peaks ühe suurriigi alla end andma, sest väikene eesti rahvas ei suuda end vaenlaste vastu kaitsta. Selle ettepaneku poolt olnud ka Vodi talu peremees Inser. Selle järele võtnud Peeter Väljaots sõna ning lausunud: „Ärge kuulake, sõbrad seda, mis üks sakslane ja venelane räägib, meie ei soovi kellegi suurriigi alla, vaid meie loome enestele ise riigi.“ Selle järele hääletatud viimase ettepaneku poolt.

III Arhiivid.

1. Vorbuse valla arhiiv

a) Ajalugu

Vorbuse vald on varem olnud ühendatud Tähtvere vallaga ja sellepärast on valdade lahutamisel vanemad Vorbuse valla arhivaalid jäänud Tähtvere valla arhiivi. Nagu teada, põles Tähtvere vana vallamaja ära ja ühes sellega hukkus ka sealne arhiiv. Niisiis Vorbuse valla vanemast ajast pole säilinud mingisugust dokumentaalset materjali.

b) Arhiivi praegune seisukord.

Arhiiv on täiesti korraldamata. Nagu eelpool kuuldud, on Vorbuse valla vanemad arhivaalid hukkunud, siis võib juba arvata, et selles arhiivis ajalooliselt vähe väärtuslikku materjali leidub. Kuid selleski vähesest lamavad vallamaja pööningul, kaetuna paksu tolmu ja muu prahiga. Mis siin ajalooliselt huvitavat oleks, seda näeme allpool esitatud nimestikust.

c) Nimestikud.

1. Vorbuse mõisa vakuraamat aastast 1866.
2. Vorbuse valla nõukogu protokolliraamat aastatel 1853-56.
3. Vorbuse valla nõukogu protokolliraamat aastatel 1893-96.
4. Vorbuse valla nõukogu protokolliraamat aastatel 1897-98.
5. Vorbuse valla nõukogu protokolliraamat aastatel 1898-1901.
6. Vorbuse valla nõumeeste protokolliraamat aastast 1885.
7. Vorbuse valla kohtu protokolliraamat aastast 1888.

Peale loeteldud on olemas nõukogu, samuti kohtu protokolli raamatud kuni tänapäevani. Pole mõtet neid kõiki registreerima hakkata.

2. Raadi valla arhiiv.

a) Arhiivi ajalugu.

Raadi vallaga, nagu teada on ühendatud Vasula, osa Maramaa ja endine Jaama vallad, sellepärast leidub ka selle valla arhiivis mainitud valdade arhivaale. Raadi valla arhiivis pole kunagi tuleõnnetusi ega muid sarnaseid juhtumisi olnud ja selle tõttu leidub siin kaunis vanu arhivaale, milliseid teistes valdades, kus ma olen matkanud, ette ei tule.

b) Arhiivi praegune seisukord.

Ehk küll Raadi valla arhiiv kaunis palju huvitavat materjali pakub, pole aga selle korraldamise eest, kahjuks, sugugi hoolt kantud. Vanad arhivaalid lamavad kuskil kõrvalises toas põrandal, segamini paistatud ja tolmuga kaetud, millises olukorras nad aja jooksul võivad iseenesest kõduneda. Vald on küllalt jõukas ja vallamajas ruumid küllaldaselt avarad, et lasta arhivaale korda seada ja neid hävitava vaenlase tolmu eest, kappidesse paigutada. Juttu vestes valla sekretäriga seletas viimane, et kui vald tahab arhiivi korraldada, siis peaks ta selleks ühe inimese palkama. Sekretäril, ühes oma kahe abilisega, olla valla asjade ajamiseks nii palju tööd, et neil sarnase erakorralise töö, nagu arhivaalide korraldamine, peale kuidagi aega üle ei jääks. Kõike ma registreerima ei hakka, vaid toon nimestikus ainult ajalooliselt tähtsamad dokumendid esile.

c) Nimestikud.

1. Raadi mõisa vakuraamat aastast 1893.
2. Vasula mõisa vakuraamat aastast 1891.
3. Raadi kogukonna kohtu protokolli raamatud 1821-51 aast.
4. Raadi kogukonna kohtu protokolli raamatud 1851-58 aast.
5. Raadi kogukonna kohtu protokolliraamatud 1863-91 aast.
6. Vasula kogukonna kohtu protokolliraamatud 1845-50 aast.
7. Vasula kogukonna kohtu protokolliraamatud 1859-69 aast.
8. Vasula kogukonna kohtu protokolliraamatud 1869-76 aast.
9. Vasula kogukonna kohtu protokolliraamatud 1876-79 aast.
10. Vasula kogukonna kohtu protokolliraamatud 1879-84 aast.
11. Maramaa kogukonna kohtu protokolliraamatud 1867-78 aast.
12. Maramaa kogukonna kohtu protokolliraamaatud 1882-91 aast.

Mis puutub hilisemasse aega, siis on sellest kõik protokolli raamatud olemas. Neid pole mõtet kõiki registreerima hakata. Huvitavamad on just vanemad protokolli raamatud vanema aja sündmustiku valgustamiseks, sest traditsioon ei suuda kõike täpselt edasi anda.
Peale loeteldud on huvitav 1845 aasta protokollist üks rendileping, mis tehtud sama aasta 11mal detsembril, Vasula rendihärra ja Kusta Mokriku ning tema väimehe Jacob Malki vahel. Need mehed võtavad Lohkva külas asuva Luhsare talu kolmeks aastaks rendi peale. Rendiaeg algab 1846 a., lõpeb 1849 aastaga. Selle talu suurus on vakuraamatu järele 3 ¾ päeva nädalas, lepingu järele orjatakse 3 päeva nädalas. Orjus aasta läbi oleks: 156 päeva hobusega ja 69 päeva jala. Abiorjus Jüripäevast kuni Mihklipäevani oleks: 17 päeva hobusega ja 65 ½ päeva jala. Vooris käimiseks oleks 39 ½ päeva. Abiorjus Mihklipäevast kuni Jüripäevani oleks. 2 päeva hobusega ja 44 päeva jala. Kokku oleks 214 ½ päeva hobusega ja 178 ½ jala. Kümnismaks on järgmine: 3 vakka rukkit, ½ vakka otre, 3 vakka kaeru, 8 naela linu, 4 naela humalaid, 3 naela linast lõnga, 2 naela nooda lõnga, 1 lammas, 1 kott, 1 kana, 3 lõega, 6 muna.
Ehitamise ja hoonete parandamise ja korraldamise korral annavad nad teistele peremeestele abi ning katuse õlgi, nagu teised tarbekorral nendele. Viletsused ja õnnetused kannavad ise s.o. mainitud juhustel teistelt toetust ei saa. Talu maa peale ei tohi sauna ehitada.
Mainitud dokumendist saab selgust vanema aja renditingimuste kohta. Rendiaeg traditsiooni järele jääb kaunis tumedaks, sest ei mäletata täpselt tingimusi, millistel talusi renditi.

3. Tammistu valla arhiiv.

a) Arhiivi ajalugu.

Tammistu vald on olnud varemalt ühendatud Luunja vallaga, selle tõttu on vanemad arhivaalid Luunja valla arhiivis. Tammistu vallaga aga on ühendatud endine iseseisev Taabri vald. Taabri on varemalt kroonu vald olnud. Seega leidub Tammistu valla arhiivis mõningaid Taabri valla arhivaale. Samuti kuulus Pilka vald mainitud valdade alla ja seega on Tammistu valla arhiivis mõned Pilka valla arhivaalid olemas.

b) Arhiivi praegune seisukord.

Vanemad arhivaalid on Luunja valla arhiivis, siin ainult uuemad arhivaalid. Arhiiv pole kuigi suur. Süstemaatilist korraldust pole, kuid muidu seisavad arhivaalid puhtalt ja korralikult kappides, mitte nagu mõnel pool tolmu sees kuskil kolikambres. Sealne sekretär püüab arhiivi eest hoolt kanda ja seda võimalusi mööda korraldada.

c) Nimestikud.

Peale loeteldud on uuemad protokolli raamatud kõik järjest olemas. Loeteldud oleksid ajalooliselt väärtuslikumad vanematest aegadest.

4. Luunja valla arhiiv.

a) Arhiivi ajalugu.

Nagu mainitud on Luunja vallaga varem ühendatud olnud Tammistu, Taabri, Pilka ja Vesneri vallad, seega leidub siis Luunja valla arhiivis mainitud valdade arhivaale ja eriti just nende valdade vanematest aegadest.

b) Arhiivi praegune seisukord.

Süstemaatilist korraldust arhiivis küll pole tehtud, kuid muidu asuvad arhivaalid korralikult hoitudena kappides. Siin leidub vanemaid protokolli raamatuid, möödunud sajandi keskelt ja esimesest poolest. Allpool nimestikus esitan tähtsamad dokumendid, mis ajaloolisele uurimusele väärtuslist materjali võivad anda.

c) Nimestikud.

1. Luunja mõisa vakuraamat aastast 1867.
2. Luunja valla kohtu protokolli raamatud 1845-63.
3. Luunja volikogu protokollid 1860-62 a.
4. Luunja kogukonna kohtu protokolli raamat 1885-88 a.
5. Luunja kogukonna kohtu protokolli raamat 1888-91 a. kuni praeguni.
6. Vesneri mõisa kohtu protokolli raamat 1855-65 a.
7. Vesneri kogukonna kohtu protokolli raamat 1870-77 a.
8. Vesneri kogukonna kohtu protokolli raamat 1877-83 a.
9. Vesneri kogukonna kohtu protokolli raamat 1883-90 a.
10. Tammistu kohtu protokolli raamat 1864-76 a.
11. Tammistu kohtu protokolli raamat 1876-82 a.
12. Tammistu kohtu protokolli raamat 1882-84 a.
13. Tammistu kohtu protokolli raamat 1888-90 a.
14. Tammistu kohtu protokolli raamat 1891-1905 a.
15. Taabri mõisa protokolli raamat 1858-66 a.
16. Taabri kogukonna kohtu protokolli raamat 1866-78 a.
17. Taabri kogukonna kohtu protokolli raamat 1878-91 a.
18. Pilka kogukonna kohtu protokolli raamat 1882-91 a.

5. Tartu-Maarja kiriku arhiiv.

Selles arhiivis leidub väga vähe materjali ajaloole. Pole olemas kiriku kroonikat, kust oleks võinud mõningaidki andmeid leida usuliste liikumiste kohta. Nüüd jääb see küsimus kaunis tumedaks. Mis puutub hariduslistesse küsimustesse, siis peab ütlema, et kiriku arhiiv seda palju ka ei valgusta. Konvendi protokolle on olemas arhiivis 1806 aastast peale, kuid selleski on räägitud ainult ühe kooli asutamisest antud kihelkonnas ja see on Raadi vallas Lohkva külas olev kool. Konvendi protokollides on öeldud, et Lohkva külla 1823 aastal on kästud kooli asutada. Siia kooli pidid käima Weibri, Kabina, Ihaste ja Lohkva küla lapsed. Sellest nõudest pole aga midagi välja tulnud. 1826 aastal korratakse sama nõuet. Kas selle järele kool on asutatud ei tea, kuid 1829 aastal on kool juba käimas. Seda näitab see asjaolu, et kooliõpetaja on kaebusega esinenud, nimelt, et Weibrist koolis käivad lapsed temale maksu ei taha maksa. Teiste, kihelkonnas asuvate koolide kohta pole midagi antud. On olemas märkused selle kohta, kui palju üksikute vallakoolide õpetajad palka saavad. Kes kuskil koolis on õpetajaks olnud ja missugusel ajal, selle kohta saab umbkaudseid teateid hingekirjades olevatest märkustest, nimelt, kooliõpetaja surma puhul on märkus juures, et see teatud koolis on olnud õpetajaks. Et koolide ajaloo kohta tõetruud materjali saada, seks on tarvis suurt ja vaevarikast uurimust. Arhiivist on vanemad hingekirjad ja visitatsioonprotokollid üleviidud riigi keskarhiivi.

Tähelepanemise väärt on Tartu-Maarja kiriku muuseum, mis asub kiriku juures. Seal võib näha Liivimaa õpetajate portreesi, vana Tartu-Maarja kiriku altari pilti, mis kujutab Kristuse äraandmist Juudase poolt Ketsemanni aias. Seal on olemaas kiriku pitsatid eri ajajärkudest, vanad rahad, mis armulaual käijate poolt on annetatud, pärit möödunud sajandi algust ja 18 sajandi teiselt poolelt. On olemas Adalbert Hugo Willigerodele kingitud rist, mis pärit Krimmi sõja ajast, sest kannab peal tolleaegsete Vene keisrite Nicolai I ja Aleksander II valitsemise aastaarvu. Sarnased ristid oll kingitud kõikidele õpetajatele Vene valitsuse poolt. Rist on kinnitatud St. Wladimiri ordu lindi külge. On olemas lauale võtmise leiva taldrikud vanematest aegadest, siis vanaaegne kroonlühtri võre, Tartu-Maarja laulukoori lipp, mis esimesest laulupeost 1869 aastal osa võttis jne.

Selle muuseumi korraldus on praegu Tartu-Maarja koguduse raamatupidaja hra. Kurriku teene. Muuseum pole veel täielik, nagu hra Kurrik tähendas, vaid ta kavatseb lähemal ajal sinna palju esemeid juure muretseda.

6. Koolide arhiivid.

A. Kõrveküla kooli kroonika.

Kõrveküla kool on asutatud 1865 aastal. 1865 aastal on käsk antud, et iga mõisa pidi kooli asutama. 1866 aasta kiriku protokollidest on näha, et kool juba käimas. Esimene õpetaja on seal olnud Jaan Teek, kes 26 märtsil 1867. aastal on surnud, olles 87 aastat vana. Selle järele on seal olnud õpetajaks keegi Johan Hermann’i nimeline mees. 1886. aastast peale on õpetajaks Kristjan Raag ja selle järele praegune kooliõpetaja ning ühtlasi ka koolijuhataja Jüri Riismandel. Kooli juures on olemas ka muusika ja laulukoor tegevuses.

Kooli kroonika on ainuke väärtuslik ese selles arhiivis. Mis puutub kroonikasse enesesse, siis peab ütlema, et see kaunis pealiskaudselt on kirjutatud. Hilisem aeg kooli ajaloos puudub täiesti.

B. Väägvere kool.

Tähelepanu väärt selle kooli arhiivis on kooli kroonika, mis iseloomult ka väga konspektiivne on, kuid siiski teatud ülevaate annab kooli arenemiskäigust.

Väägvere kool on asutatud 1821 aastal. Kooli avamine olnud sama aasta esimesel mail. Esimene õpetaja on siin olnud Johan Metjer, kes on surnud 1846 aastal. Tema järele saab õpetajaks Daavet Wirkhaus, endine Lohkva kooliõpetaja. Daavet Wirkhaus’i järele 1856 aastal saab kooliõpetajaks mainitud kooli endise kooliõpetaja poeg Daavet Otto Wirkhaus. Viimase abiõpetajateks on olnud järgimööda: Karl Tigane, Peeter Bengt ja lõpuks Daavet Otto Wirkhaus’i oma poeg Peeter Wirkhaus, kes praegugi on koolijuhatajaks. Daavet Otto Wirkhaus’i tervis on halvenenud ja 1901 aastal andis ta koolivalitsusse teenistuse vabastamise palve sisse. Palvele tuldi vastu ja tema asemele määrati poeg Peeter Wirkhaus.

Koolis on koolijuhataja aktiivsuse tõttu sageli lastepidusi korraldatud ja muusika ja laulu alal on kogu küla tegev. Daavet Wirkhaus’i tegevusel on Väägvere külas juba 1839 aastast peale pasunakoor olnud. Daavet Wirkhaus ollagi selle pasunakoori asutaja olnud. Kool on töötanud kahe klassiga, kuid 1927 aastast peale on ka kolmas klass olemas.

Teistest koolidest pole ma kroonikaid leidnud, pole õpetajatest keegi vaevaks võtnud seda kirjutada. Niisiis teiste koolide arenemiskäik jääb kaunis uduseks nende andmete najal, mis traditsioonist saadud on. Ka kiriku arhiivist pole rohkem kui ainult Lohkva kooli koha andmeid saanud konvendi protokollidest, kuna ülejäänud koolide suhtes olin sunnitud piirduma traditsioonilt saadud materjaliga.

IV Lisa. Kohanimede tekkimisküsimus.

(Anna Kirk) Taabri mõis olla nime saanud sellest, et seal vanemal ajal keegi Tabur’i nimeline isik on olnud. Kes see Tabur on olnud, ei teata.

(Peeter Reinbaum) Vasula mõisa olla sellest nime saanud, et seal vanemal ajal olnud vase vabrik, mille vundament veel praegugi näha on. See olla rootsi aeg olnud.

(I. J.) Kuid see arvamine ei või kuigi kindel olla. Need praeguni säilinud wundament võik mingi muu hoone oma olla.

(Johann Lall) Luunja olla oma nime saanud sellest, et praeguse Luunja mõisa asemel on vanasti olnud Luuküla.

(Jüri Wohla) Sirgu mõis, endine Luunja karjamõis, olla sellest nime saanud, et seal kunagi vanasti elanud keegi Zirgen’i nimeline härra. Kes ta on olnud, sellest ei teata midagi rääkida. Arvamine on, et sellest nimest on ajajooksul saanud „Sirgu“ nimi.

(Juhan Tamm) Astuvere küla Tammistus on saanud oma nime järgmiselt: kord kündnud teomees paari härgadega maad, kusjuures üks härg olnud punane või nagu tartu murdes öeldakse verev ja teine härg olnud lauk otsaesisega. Härjad olnud väsinud ning pole suutnud edasi minna. Teomees aga löönud piitsaga eriti just verevat härga, kes rohkem väsinud ja lausunud: „Astu verev.“ Härjad, raske tööga surnud ära ja sellest ütelusest „astu verev“ moodustunud aja jooksul „Astuvere“. Astuvere küla asubki tol kohal, kus härjad surma saanud.

(Peeter Less) Haava mõisa nimi olla sellest tulnud, et sinna olla vanasti, sõja ajal, haavatuid toodud. Seal olnud sõjaaegne haigemaja. Missuguse sõja ajal see on olnud ei teata.

(Jaan Senka) Lauka soo Tammistu ja Luunja valdade piiril on oma nimetuse saanud sellest, et seal lauk otsaesisega härg kündmisel liig väsimuse tõttu surma saanud. See olnud üks nendest härgadest, kellest Astuvere küla nime tekkimisel jutt oli. Astuvere küla asub ka Lauka soo juures.

(Ann Vares) Väägvere küla nimi on sellest tulnud, et seal vanasti olnud sama nimeline mõis (saksa keeles Faefer - Hagemeister - II Teil - lkh. 10). See mõis olla asunud just mainitud küla kohal.

(Woldemar Eber) Lohkva küla nimi olla sellest tulnud, et see asub lohu või madala koha peal.

(I. J.) Nimede kohta pole rohkem andmeid saanud.

V Priinimede andmine.

(Josep Heinrich Wirkhaus) Wirkhaus’i nimi on saanud Werkase talust, kus selle perekonna esiisad on elanud. Praegu on seal talus Hendrikson’i nimelised.
Nimed on sageli antud talude järele ja ka selle järele kuidas inimene väliselt välja näinud, mingi eriliselt silmapaistva omaduse järele. Nime pidi igaüks enesele valmis võtma ja kui keegi pole teadnud enesele ise nime valida, siis annud mõisahärra sellele nime. Talupoeg aga pole tohtinud enesele sarnast nime valida, milline mõnel tähtsamal isikul on olnud. Wirkhaus’id soovinud enestele nime „Stein“. Stein aga olnud tol ajal kellegi kindli nimi ja mõisahärra pole seda nime lubanud võtta ja sellepärast, et talupojal ei tohi sarnast nime olla kui mõnel kõrgemal seisval isikul.

(Peeter Jüriado, 88 a.) Nimesi antud ka isiku ameti järele. Näiteks, nimi Teder antud isikutele, kes suured kütid olnud.

VI Jutustajate nimestik.

1. Juulie Puusepp – 72 aasta vana, pärit Vorbuse vallast. On hästi jutukas ja mäletab päris hästi vanematest aegadest. Isegi oma vanematelt kuuldud jutte on hästi meeles pidanud ja neid tähele pannud. Kirjeldab sündmusi objektiivselt. Põline elanik.

2. Kaarel Puusepp – 73 aastat vana, pärit Vorbuse vallast. On tagasihoidlik jutustamises. Mis puutub teadmistesse, siis ei või öelda, et ta palju teaks. Iseloomult tujukas, ei taha et naine, eelmine jutustaja, palju räägib. Kui naine mulle endise aja riideid näitas, sai ta pahaseks ja ei jutustanud üldse enam. Põline elanik.

3. Liisa Rebane – 68 aastat vana, Vorbuse vaestemajast. Mäletab väga vähe, pole tähelepanelik olnud sündmuste suhtes. On olnud enam-vähem vaikse koduse elu armastaja ja vähe liikunud rahva seas, seega teadmised väga piiratud, ümbrusest ja selle arenemisest vähe teadlik. Põline elanik.

4. Leena Tamm – 65 aasta vana, pärit Vorbusest – vaestemajast. On jutukas inimene, kuid teadmisi väga vähe. On vähe liikunud, vaid rohkem kodusele elule andunud. Põline elanik siin.

5. Peeter Raal – 79 aastat vana. Vähe jutukas ja teab vähe kohalikkudest sündmustest, sest ta pole põline elanik, vaid on hiljuti siia sisserännanud Hallistest.

6. Anna Raal – 75 aastat vana. On kaunis jutukas, kuid teab vähe, sest pole põline elanik.

7. Emilie Lattik – 68 aastat vana, pärit Vasulast. Vähe teadlik vanematest aegadest. Vähe tähelepanelik olnud välise elu kohta, rohkem kodune inimene. Põline elanik.

8. Kaarel Reinhold – 60 aastat vana, pärit Vasulast. Hästi jutukas mees. Aastadelt küll mitte väga vana, teab võrdlemisi palju vanematest aegadest. On huvitatud ajaloost ja selle tõttu süvenenud muinasaega. Teab sündmustikku põhjalikult. On põline elanik. Mäletab hästi vanemateltki kuuldud asju.

9. Jacob Kook – 64 aastat vana, pärit Raadi vallast. Pole põline elanik, vaid üle 30ne aasta tagasi, Alatskivilt sisserännanud. Hästi jutukas mees ja teab oma ajast kaunis põhjalikult. On rohkem tegevam mees rahva seas olnud.

10. Paul Kook – 35 aastat vana, pärit Alatskivilt, ajutiselt Raadi vallas viibinud ja seega teab vähe, kuid see mida teab, seda teab põhjalikult. On haritud mees, kauemat aega ühel kui teisel pool kooliõpetajaks olnud.

11. Jacob Staub – 88 aastat vana, Vasula vaestemajast. Teab vähe kohalikkudest asjadest, sest pole põline elanik, vaid Viljandimaalt sissetulnud.

12. Kristiina Nuusti – 71 aastat vana, pärit Vasulast ja põline elanik. Hästi jutukas ja hää mäluga. Teab palju vanematest aegadest. On üks parematest jutustajatest.

13. Liisa Reinbaum – 77 aastat vana, põline Raadi valla elanik. Hoolimata omast kõrgest vanadusest, teab võrdlemisi vähe.

14. Kaarel Hendrikson – 86 aastat vana, põline Raadi valla (endise Vasula) elanik. Teab sündmusi väga täpselt, seega väga hää mälu. Muidu jutukas vanamees. On olnud tegev rahva seas, olles mitmesuguste valla ametite peal. Üks parematest jutustajatest.

15. Anna Külter – 63 aastat vana, pärit Raadi vallast ja põline sealt elanik. Vähe teadlik, sest pole kodust palju väljaspool liikunud.

16. Ann Vikeraa – 75 aastat vana, põline Raadi valla elanik, kuid teab vanemast ajast väga vähe. Pole ka jutukas, vaid väga tagasihoidlik eneseavaldamistes.

17. Peeter Less – 50 aastat vana, põline raadi valla elanik. Vähe teadlik ajaloolistest sündmustest. Needki vähesed teadmised väga umbkaudsed, katkendilised.

18. Peeter Rätsepp – 37 aastat vana, pole põline elanik, vaid hiljuti siia elama asunud – Raadi valda. Vanematest aegadest ei tea, kuid oma aja sündmusi teab põhjalikult. Valgustab asja objektiivselt. Jutuajamises ladus.

19. Peeter Reinbaum – 65 aastat vana ja põline Raadi valla (endise Vasula) elanik. Väga jutukas mees ja väga asjalik sündmuste kirjeldamises. Väga hää mäluga ja põhjalik ajalooliste sündmuste teadja. On väga tähelepaneja igas asjas olnud. On energiline mees ja tegev rahva seas. Isa temal on olnud Vasula mõisas kubjas ja seega väga teadlik mõisa ja talupoegade vahekorrast. Kirjeldab asja objektiivselt, pole saksa meelne.

20. Hendrik Ruus – 65 aastat vana, pärit Tartust, elanud Raadi vallas noorena. Isa olnud Sopaku kõrtsmik. Teab kaunis hästi vanemast ajast selle järele, kuida vanematelt kuulnud. Käsitab sündmusi kriitiliselt. On haritud mees ja oskab sündmusi kriitiliselt vaadelda.

21. Leena Saaber – 79 aastat vana, Vesneri vallast ja põline elanik. Kaunis jutukas naine ja võrdlemisi teadlik ajaloolistest sündmustest.

22. Peeter Koppel – 68 aastat vana, pole põline elanik Raadi vallas. Vähe jutukas ja mäletab vähe.

23. Anna Koppel – 60 aastat vana, pole põline Raadi valla elanik. Mäletab vähe ja pole teadlik mineviku sündmustest.

24. Jüri Riismandel – 69 aastat vana, põline Raadi valla elanik pole. Teab vähe ajaloolistest sündmustest ja võtab neid subjektiivselt. On vähe jutukas. Kooliõpetaja Kõrvekülas.

25. Johanna Riismandel – 50 aastat vana, pole Raadi valla põline elanik. Teab uuemaid sündmusi kaunis hästi. On jutukas naine ja oskab sündmusi tähele panna ja neisse süveneda.

26. Ann Ilves – 76 aastat vana, pärit Vesneri vallast. Pole põline, vaid Luunjast sissetulnud. Väga hää mäluga, jutustab üksikasjalikult sündmusi vanematest aegadest sealt vallast, kus noorena elanud, kuid Vesneri vallast teadmised puudulikud. Muidu armastab väga rääkida muinasaegadest.

27. Jacob Jürgens – 59 aastat vana, pärit Vesnerist. Põline elanik pole, kuid juba nooremehena Vesneri Stryk’i juure metsahärraks saanud. Valgustab mõisnikke suhtumist talupoegadele objektiivselt. Jutukas ja asjatundja mees.

28. Marie Jürgens – 53 aasta vana, pole põline elanik, kuid siiski kaua aega Stryk’i juures teenijaks olnud. Objektiivselt valgustab mõisnikkude tegusi. Teab võrdlemisi hästi oma aja sündmusi. Jutukas ja lahke inimene.

29. Josep Heinrich Wirkhaus – 76 aastat vana, Tallinnast pärit, kuid noores eas Vesneri vallas ja osa aega Raadi vallas elanud. On üks oma aja ärksamatest meestest olnud ning sellepärast teab ta ka sündmustikke täpselt seletada. Mäletab ka väga hästi vanematest aegadest. Muidu on ta ka haritud mees. Jutustab väga süstemaatiliselt ja teatud huumoriga.

30. Adalbert Weber – 45 aastat vana, pärit Vesneri vallast ja põline elanik. Teab uuemast ajast kaunist hästi ja on asjatundja sündmustesse suhtudes. Jutukas ja lahke mees. Arenenud silmaringiga.

31. Jaan Saar – 77 aastat vana, Vesneri vallast ja põline elanik. Jutukas mees ja teab palju vanematest aegadest rääkida. Üldse kaunis arenenud vanamees.

32. Anna Eiter – 73 aastat vana, Vesneri vallast, päris elanik. Teab väga katkendiliselt. Pole huvitatud ajaloolisest arengust.

33. Els Peerand – 89 aastat vana, pärit Vesneri vallast, põline elanik. Teab väga vähe ja seegi ainult usulised küsimused. Ei võta asju objektiivselt, rohkem oma usulise ilmavaate kohaselt.

34. Juhan Tamm – 57 aastat vana, pärit Tammistu vallast, põline elanik. Teab päris hästi, oskab sündmusi vaadelda asjalikult. Jutukas ja lahke kõike rääkima.

35. Peeter Kirsimägi – 48 aastat vana, Tammistu valla sekretär. On vähe aega koha peal olnud. Teab kaunis hästi ja räägib asjalikult. Palju teab hilisema aja sündmustest, eriti Luunja vallast, kus varem on sekretäriks olnud. Võtab asja kriitiliselt ja objektiivselt.

36. Mihkel Puusepp – 90 aastat vana, Tammistu vallast, pole põline elanik ja seepärast ei tea koha pealseist asjust peaaegu midagi.

37. Willem Mutso – 83 aastat vana, Tammistu vallast, päris elanik, kuid teab väga puudulikult. Andmed temalt kahtlased.

38. Jaan Senka – 80 aastat vana, põline Tammistu valla elanik. Vähe jutukas ja teab sündmustiku arenemiskäiku katkendeliselt ja jutustamises läbistub subjektiiv joon.

39. Kristiine Senka – 63 aastat vana, pole põline, vaid meheleminekul siia tulnud. Teab rohkem kui eelmine jutustaja, tema mees, kuid need teadmised on ka katkendilised ja ei võta sündmusi objektiivselt.

40. Anna Willmann – 67 aastat vana, pole põline Tammistu elanik. Teadmised kaunis väiksed. Pole kuigi kindlad, vaid umbkaudsed.

41. Peeter Muna – 28 aastat vana, põline Luunja valla elanik. On asjalik mees jutustamises ja vastavalt oma eale teab kaunis hästi. On tähele pannud nii mõningaid teadmisi oma vanematelt ja neid meeles pidanud.

42. Woldemar Eber – 33 aastat vana – Lohkva koolis õpetaja. Pole põline ja seega kohalikkudest asjadest vähe teadlik, kuid mõningaidki asju tähele pannud. Jutuajamises asjalik ja huvitav isik.

43. Liisa Niggol – 68 aastat vana. Põline Raadi valla elanik. Teab vähe. Osutub rohkem koduse inimesena, kes vähe väljaspool liikunud.

44. Peeter Niggol – 74 aastat vana. Põline Raadi valla elanik. Kaunis jutukas ja teab võrdlemisi hästi, kuid jutustamises on märgata subjektiivset joont.

45. Peeter Kirk – 76 aastat vana. Põline Luunja valla elanik. Teab kaunis hästi, sest on kaua aega Sirgu mõisas kubjas olnud, seega rohkem teadlik mõisa asjadest. Objektiivne vaatluses.

46. Anna Kirk – 62 aastat vana. Põline Luunja valla elanik. On jutukas ja räägib huvitusega seda, mis teab. Teab mõisa asjadest palju, sest on seal kogu eluaeg olnud. Objektiivne asja vaatluses.

47. Ludwig Kana – 35 aastat vana. Pole põline elanik, vaid Nõo kihelkonnast sisserännanud. On asjalik ja arenenud mees ja paljugi tähele pannud, mis vanemad on rääkinud. Valgustab asjaolusi objektiivselt. Praegu on ta Luunja mõisas öövahiks.

48. Amalie Kana – 33 aastat vana. Põline Luunja mõisa elanik. On ka tähelepanelik naine, palju oma emalt kuuldud jutte meelespidanud. Räägib huvitusega.

49. Johannes Jüriado – 36 aastat vana. Põline Kavastu valla elanik. Teab ka mõningaid asju vanemast ajast. Pole nii asjalik sündmuste kirjeldamises.

50. Johann Lall – 75 aastat vana. Pole põline Kavastu valla elanik, vaid noores eas Luunja vallas elanud. Teab hästi vanematest aegadest, eriti just mõisa olukordi, sest on kogu eluaeg mõisas teol käinud ja hiljem kandimees olnud. Räägib asjalikult ja objektiivselt.

51. Jaan Lall – 33 aastat vana. Põline Kavastu valla elanik. Teab vähe. Pole nii asjalik jutustamises. Vähe tähelepanelik olnud oma ümbruse suhtes.

52. Peeter Jüriado – 68 aastat vana. Pole põline Kavastu valla elanik, vaid noorena Luunja vallas elanud. Teab päris hästi ka vanematest aegadest. On võrdlemisi tähelepanelik olnud sündmuste suhtes. Võrdlemisi hää mäluga. Pole subjektiivsust märgata.

53. Paul Jüriado – 33 aastat vana. Põline Kavastu valla elanik. On vähe teadlik ajaloolistest sündmustest. Pole huvi ajalooliste nähtuste vastu. Pole asjalik jutustamises.

54. Peeter Jüriado – 88 aastat vana. Põline Luunja valla elanik. Tema suguvõsa on üldse üks põlisematest meie maal. Kiriku raamatute järele on kindlaks tehtud, et see suguvõsa on siin elanud juba üle 200 aasta tagasi. On Luunja parun Nolcken’i rehepapiks olnud, seega mõisa asjadega rohkem kokku puutunud. Teadmiste suhtes peab ütlema, et see vanataat väga palju teab ja sündmusi täpselt ning üksikasjalikult jutustab. Mälu on temal, hoolimata kõrgest vanadusest, võrdlemisi hää ning tõetruu. Ta on vanamees, kes rahva hulgas palju on liikunud, olles kogu eluaeg mitmesuguste valla ametite peal. Kaua aega on tema peakohtumees olnud. Hariduslistest asjadest huvitatud olnud. Noores eas on ta pasunakooris mängimas käinud, on üks esimestest pasunakoori liigetest. Mis puutub aga mõisnikkude suhtumisse talupoegadele, siis tundub selles suhtes temas subjektiivset joont – püüab mõisnikke positiivsest küljest vaadata.

55. Märt Jüriado – 65 aastat vana, pärit Tartust, kuid noores eas Luunja vallas elanud. On asjatundja mees ja mõningaidki vanematelt kuuldud jutte tähele pannud. Vaatleb sündmusi objektiivselt.

56. Peeter Sirk – 80 aastat vana. Põline Luunja valla elanik. Vähe jutukas ja teab liig vähe vastavalt oma eale. Jutustuses domineerib subjektiivne joon. Oma ilmavaates tagurline mees.

57. Peeter Väljaots – 67 aastat vana. Põline Raadi valla elanik. On jutukas mees ja väga huvitatud ajaloolistest sündmustest ja on kõike täpselt jälginud, on igasugustest liikumistest poliitilises ilma kaasa tõmmatud. Ta on 1905 aasta tähtsamaist tegelasist antud kihelkonnas. Mäletab võrdlemisi hästi ka vanematest aegadest. Kirjeldab asju huvitavalt ja põhjalikult ning seejuures ka objektiivselt. On suur rahvuslane.

58. Leena Väljaots – 58 aastat vana. Pole põline Raadi valla elanik, vaid Luunja vallast, meheleminekul, sisse tulnud. On asjalik jutustamises.

59. Johann Reimann – 42 aastat vana. Pole põline Raadi valla elanik. Teab väheseid asju ja sedagi peamiselt uuemast ajast.

60. Jüri Wohla – 80 aastat vana. Põline elanik Luunja vallas. Teab mõningaid asju, kuid mitte asjalikult. On rohkem kergelaadiline mees, keda üksikasjad ei huvita.

61. Konstantin Kurrik – 40 aastat vana. Tartust pärit. Teab võrdlemisi hästi. On ise palju uurinud kihelkonna ajalugu.

62. Ann Vares – 80 aastat vana. Põline Luunja valla elanik. Mäletab päris hästi, kuid on rohkem parunite ülistaja. Ise on ta kogu eluaeg parunite teenija olnud.