I Asjalised mälestused.

1.  Terve Koimula küla läks Laius-Tähtvere vallalt Torma vallale üle 3 a. tagasi.

Koimula küla ja Vaidu mõisa väljal olid vanasti linnad. Sulane Elias Sommer (ta oleks nüüd 115 a. vana olnud) rääkis, et sääl oli Vaide linn, mille sõda ära lõhkunud. Veel rääkis ta, et Jüri Olm, kes siin kus praegu meie (Kepsu tl.) hooned, umb. 40 a. tagasi kõrtsi pidas, Veltuse talu väljalt, kus ka linn olnud, mille müüre nad ise veel olid näinud, ühe mõõga leidnud.

2.  Vaiatu mõisa väljal oli rahva jutu järele linn. Kohe meie värava ees, üle tee, Tiidu talu maa pääl olevat kabel olnud; sääl on veel niisugune kivihunnik. Vaadre ja Veltuse talude mail, teine teisel pool teed, on 2 küngast, arvatakse, et need on vanaaegsed kohtumõistmise kohad. Talust (Ansumardi) umb. 2 vakamaa pikkust põhja poole olevat mäda, mülkaline pelgupaik olnud. Kui linaligusid kaevasime, tuli 3-4 jala sügavusest pähkle koori välja, kuid ümbruses kusagil pähkle puid ei ole.

9.  End. Vaiatu mõisa väljal oli maalinn Soomelinn. Umb. 75 a. tagasi, kui poisike olin, siis olid veel umb. 3 jala kõrgused kivihunnikud alles.

10.  Veia mehed rääkisid, et Veia küla lähedal metsas olevat ühel künkal vana Eesti kirik olnud. Olen ise sääl neid kivirikkaid künkaid näinud.

Koimula karjamaal on rootslaste ja venelaste vahel lahing olnud. A. 8 tagasi leidis Rehe peremees Voldemar Lääne säält maa seest suure mõõga. Kas mõõk alles on, ei tea.

11.  Tuulaveres Kabelimäel (Sepamiku talus) või end. Torma kõrtsi läheduses olevat vanasti (varsti pääle sakste tulekut) kirik olnud. Ohvrikoht olevat sääl küll olnud, alles hiljuti kasvanud sääl veel orjavitsu ja pihlakaid. Kabelimäest natukene lõuna poole leidnud Keru tl. peremees Kustav Mägi vana poti, mida ta liimipotiks tarvitanud. Vt. lk. 17, 27; 23, 28; 24, 28; 26; 27, 31.

Umbes 25 a. tagasi ehitati Kabelimäe tipule vaatetorn.

Tuulavere külas olevat vanasti rüütlimõis olnud. Kui veel poisike olin, oli sääl 4 kanditalu: lk. 26; 27. Postimäe, Müüri, Tiidu ja Puusepa. Nende põldusid nimetati veel Rüütliväljaks. Kas see nimetus praegu ka alles on, ei tea. Mõisa kadumist ei tea. Lk. 16, 27.

Roela mõisast umb. 1 km. lõuna poole oli näha Kabeli vesiveski varemed ja Linnamägi. Viimane on umb. 6 süld. kõrge, järsk kallas Verioja või Levala või Külmallika jõe kaldal. Kalda on õnnestused. (Asub Palamuse kihelk.)

Umb. 1/2 km. Tuulavere kl. keskelt lääne poole, selle tee ääres mis Tuulaverest viib Mägisele, asub Lossi-linn. Minu poisikese põlves oli sääl 4 väikest vabadiku ütti. Varem olevat sääl isa teate järele maju ja elanikke rohkem olnud. Ka minu vanaisa elanud sääl. Koht on kaunis madal ja võib olla, et see ainult pilke nimi on. Üks maja oli ka liiva künkal. Lossi-linna lähedal raba keskel oli poolkanamuna taoline umb. 2 süld kõrg. liiva kuhelik, millest praegu veel liiva veetakse. Peaaegu on ta juba maatasa. Vt. lk. 22, 28.

Rootsi-vene sõja ajal oli üks vägi Tuulavere mäel, teine Kallivere mäel, keskel Verioja jõgi. Oli verine taplus, millest oja ka nimetuse saanud. Kes võitis, ei tea. Vt. lk. 17 lõpp.

13.  End. Tõikvere ms. metsas, Silla tl. karjamaa otsas on suur mäeküngas. See on lahingu-koht. Umb. 20 a. tagasi on Tõikvere ms. moonakad säält mõõku välja kaevanud. Mitmed moonakad on ööseti sääl ka varandust otsinud. Saanudki kord rahakatla sanga kätte ja hakanud sikutama. Üks käratanud: „mis kurat tal on, et välja ei tule”, ja kohe rapsatanud männi juur katki. Pärast ei võetud seda meest enam ligi, et ta kurja nimetas, kes sanga kohe juureks muutis.

Torma ms. juures on umbsoo „Soomemets”. See on vanast arvatavasti olnud pelgupaik. Soo on praegu kuivatatud ja sääl kasvab kase mets. Umbsoo juures on kunstlikult kaevetud „Raisatiik”, mida heinamaa niisutamiseks kasutati. Otto Liphardt lasi 42000 rbl. eest kraave kaevata ja selle tiigi teha. Hiljem lasi valitseja, sakslane Anschütz, tiiki hobuse raipeid vedada. Kui liha ära oli mädanenud, korjati luud tiigist kokku ja jahvatati karjale, kelle arv 250 angeeni oli. Venelased nülgisid elusaid hobuseid tiigi kaldal, üks hobune vedas teisele nahka seljast ära. Vahest kõndinud nüllitud hobused tiigi kaldal. Kui saksa politsei asemele vene politsei tuli, keelas see sarnase tegevuse ära.

Rootsi ajal oli külasid:

1. Nuka kõrtsi ees,

2. Kõnnu metsas,

3. Olvi kl. kiriku aseme.

4. Päevaru kl., 5 tl. (praegu köstrimaad).

Need kõik hävinesid rootsi-vene sõja ajal. Puuraijujad Jaan Sõber ja Sasmin ütlesid, et nad on Kõnnu metsast 7 kaevu leidnud. Mina ise olen ainult mõned näinud.

20.  Vanamõisa lähedal oli Padevesti ms. See oli varem pärismõis, kui Torma asutati, hakati seda Vanamõisaks nimetama. Siin oli ka viinavabrik olnud. Ka vesikeske oli, selle ase ja järve koht on praegu veel näha. Millal need on kadunud, seda ei tea. Maad said Torma ms. külge.

22.  Padevestis oli viinavabrik, sääl valmistati patu vett. Arvatavasti tuligi sellest ta nimi: Patuvesi = Padevesti, Patevesti.

20.  Minu keldri (x) tegemisel tuli päris terve vana inimese luukere välja. Hambud olid veel kõik alles. Sellest võiks arvata, et siin lahing on olnud.

Enne oli kirik kõrtsi juures (surnuaia juurest üle maantee). Kui uut ehitati, siis lagunes öösel järjest kõik ära, mis päeval tehti. Viimaks pandi härjale palk sargi ja loom jäi praeguse kiriku kohta seisma. Sinna ehitatigi siis uus.

24.  2 talumeest käisid Ummumäel varandust otsimas, Raja metsas. Üks neist öelnud: „Annan paari härgi, kui varahoidja vara välja annab.” Teine lubanud jälle selle eest paar rootsiaegset musta kassi anda. Selle pääle hakanud mägi mürisema ja kohisema, meestel tulnud hirm pääle, tõmbanud levakorid ja pistnud putku. Talupidaja Pihkva pildus vana vaskraha Ummumäele aukudesse ja inimesed otsisid suurema õhinaga edasi.

Vana metsavaht Kullisaarest, ta nimi oli vist Liiv, läinud jaaniööl üle Ummumäe, näinud mäel õitselisi tule ümber, ta astunud ligi ja palunud piibule tuld. Antud siis tulest 1 süsi, millest aga piip põlema ei ole läinud. Hommikul leidnud ta 10 või 15 kop. hõberaha piibust. Kes seda rääkis, ei mäleta.

Vanemilt inimesilt olen kuulnud, et kord roninud üks noor poiss Ummumäele kuuse otsa, et näha mis jaaniööl mäe pääl sünnib. Keskööl näinud, et hall hobune jooksnud ümber tule ja üks hääl öelnud: „Mees kui sa säält kuuse otsast ei kao, siis oled surma laps!” Poiss pannud putku. Vt. lk. 29, 45, 31; 62, 19.

25.  Praeguse Nõmme kl. asemel on enne Kõnnu ms. olnud. Kui mu isa koolis käis, oli sääl veel ms rehi ülal olnud, kuid kohad olid juba ka. Ms ahervarsi olen minagi veel näinud. Kõnnu kl. heinamaad on end. ms. põllud.

Peetsu mäel, samanimelise järve lähedal on vanast lahing olnud, sest teele kruusa vedamise ajal on säält surnuluid ja vanu sõjariistu välja tulnud. Kruusa võtmine lõpetati umb. 50 a. tag.

26.  Kõnnu mst 3-4 km. Rassiko poole, Kõnnu-Jõemetsast, on leitud kaevu rakkeid. Arvatavasti on sääl tld olnud.

Kõnnu külameeste heinamais on suured kraavid olnud neljakanti. Nüüd on nad kinni kasvanud, ainult asemed on veel tunda.

27.  Tuulavere kl. Olukvere tl. käes, vastu kandimeeste piiti, on osa end. rüütlimõisa maid; teine osa on kandimeeste käes. Seda maad nimet. veel praegu Rüütliväljaks. Arvatavasti on Müüri tl. oma nime sellest saanud, et sääl enne ms müürid olid. Kanditaludest on: lk. 26; 27. Postimäe, Müüri, Puusepa ja Tani. Tiidu tl. ei ole, see nimetus tuli vast sellest, et peremeest õigati: Puusepa Tiit. Ms kelder on olnud Olukvere ja Pastimäe rajal, Puusepa Tiit kaevas selle varemed veel välja. Vt. lk. 9, 11.

Kabelimäel ja Torma jaama juures kirikut ei ole olnud, kirik oli end. kiriku kõrtsi juures, surnuaia juurest üle maantee. Ohvrikoht oli Kabelimäel kindlasti. Minu kaugelt sugulane Kustav Abroi rääkis, et sääl kasvanud suured pärnad ja rahvas käinud sääl ohverdamas. Kui pärnad kohisenud, jooksnud inimesed hirmuga laiali, et jumal on vihane. Ohverdamise aja kohta ei teadnud K. Abroi midagi. Jutu kuulnud ta omalt isalt. Peebujuhani peremees Jaan Mägi, mitte Kustav, leidnud umb. 50 a. tagasi künni ajal vana vasest poti, või tuhninud siga teda välja, milles paberi lipakad olnud. Vanu rahasid ja kaelaskantavaid riste on ka naabriperemehed leidnud. Kas leiud alles on, ei tea. Vt. lk. 8, 11; 23, 28; 24, 28; 26;  27, 31.

Verioja: leedulased olnud Leedi mäel ja eestlased Kallivere mäel. Nende vahel tekkis verine taplus, millest siis oja omale nime sai. Kes võitis ei tea. Palamusel nimetakse praegu ühte välja Leedi väljaks. Vt. lk. 10.

Aruküla koolist umb. 3 km. otse Peipsi poole on Müürimetsa koht. Praegu on sääl metsavaht ja asunik. Millest see nimetus tuleb, ei tea.

Aruküla koolist otse itta, heinamia, enne rabade, keskel on Puusaare kink. Ühel pool kinku on Töövli ja teinepool Tarakvere Näru heinamaa. Sellest räägiti, et sinna on sõdade ajal in. varjule põgenenud, aga kiivitid ja teised linnud lisendanud ja annud pelgupaigast märku. Põgenejad on sinna ka kaevu teinud, enda ja loomade vee jaoks. Kink ise on arvatavasti liivast, praegu kasvavad sääl kuused. Ümberkaudsed (Töövli ja Näru) heinamaad olnud õige vanasti metsa all, siis tulnud suur tulekahju, mille järele nad lagedaks jäid ja heinamaieks said. Töövli jaguneb 2te ossa, Väike ja Suur Töövli. Nende vahel on mäda soonetis, millel lepad kasvavad ja mida veel praegu nim. Lepaladu. Vt. lk. 25, 28.

Miilimägi on metsaga kaetud liiva kink, mille ümber on mäda mets. Seda on ka vanast pelgupaigaks tarvitatud. Ta asub Kükita vahtkonnas, ligi Kasepääd. Vt. lk. 29, 37.

Ämmamägi asub Miilimäe läheduses. See oli ka pelgupaik. Suurte kraavide tõttu on ümbrus nüüd kuivemaks jäänud kui varem oli. Vt. lk. 25, 28; 29, 37.

Tormametsa lähedal Murru tl. krundil on vanast klaasivabrik olnud. Maapind on peenike valge liiv. Maa seest tuleb klaasipuru ja tükke välja. Praegune metsavaht August Karu, kes Murrul elab, rääkis tänavu kevadel, et maa seest tulnud nii suur angunud klaasi pank välja, mida tõsta saab. Et sinna Peipsi äärest liiva on veetud, seda ei tea ja millal vabrik hävines, ei tea ka. Rahvas räägib, et sääl vabrikus on valatud 12 kaelaga laulupudel ja olevat kusagile puu juure alla ära peidetud.

Aleksander Aaman, sünd. 1870 ümber, kauaaegne Torma kellalööja (tuli part. Luiga ja läks part. Kuusiku ajal), elab praegu Tallinnas, rääkis, et Torma kiriku all on rootsiaegne sõjariistade- ja varakamber. Ühe pastori pojad, vist Landerseni omad, on kiriku arhiivist välja uurinud ja kaevama hakanud. Arhiivis olnud täpsed juhatused: hommiku poolt, õp. rohuaiast, suurte puie juurte juurest tuleb kaevamist alata. Alganudki. Varsti leidnud müüri posti, mille küljes olnud võti. Edasi sügavamale tulnud keldri uks. Vana pastor saanud kaevamisest teada ja enne kui poisid ukse juure jõudsid, keelas kaevamise ära. Ta lasknud võtme endisele kohale panna ja augu kinni ajada. Mulle näitas kellalööja veel lohku kus auk olnud.

Kujumägi on Sirguvere kl. Otra või Lille tl. krundil. Sääl olnud vanasti kuju üleval, mida rahvas kummardas.

Tuulaveres on allikas, kuhu varemil aegil hõberaha sisse visatud.

Sirguvere kl. Rätsepa või Vainu tl. krundil on Kirikumägi. Sääl on leida üks neljakanti (või on ta ümargune) asetatud kivide kogu. Päält kõva kui põrand. Arvata võib, et need loomulikul teel sinna sarnasesse seisu pole sattunud. Reinu tl. peremees on ühe kogu ära lõhkunud ja kivid ära vedanud, maa on põlluks teinud, kuid kivide vahelt ei ole midagi leidnud. Palamuse kihelk. Peebu tl. krundil, maantee lähedal, on ka üks sarnane kogu. Seda nim. ka Kirikumäeks.

Tarakvere ms aida all on 2 keldrit. Mõlemil on rauduksed ees olnud, mida veel praegu allesolevad uksehinged tunnistavad. Neis keldrites olevat varemil aegil inimesi kinni hoitud. Üks keldritest on nii suur, et sääl in. vaevalt püsti seista ja veidi liikuda võib, kuna teises ainult kükakil olles vähemal inimesel ruumi on. Väiksemas keldris on kord uss inimesele sisse läinud. (Kirjeldus keldritest on õige, nägin neid. Traditsioonikoguja.) Vt. lk. 98. 34.

Raja ms ja Vanamõisa juures on tiik, millised rahva jutu järele Prantsuse või Rootsi sõja ajal on kaevetud hobuste jootmiseks ja sõjaväele vee saamiseks.

28.  Lossi-linnas oli umb. 40 a. tagasi 6 sauna. Igas elas 1 vabadiku perekond. Varsti hakkasid nad säält laiali minema. Praegu on veel 3 sauna, mis aga uute kohte pääl on. Lossilinna lähedal oleva liiva künka nimi on Sudemägi. Selle ja linna vahelt leiti umb. 50 a. tagasi 1 pikk, kõver, vask käekaitsega mõõk. Tera oli pude, ei kannatanud katsuda, kuna käepide kõva oli. Säältsamast tuli ka surnuluid välja. Vt. lk. 10, 11.

28.  Potileidmine Rebasemäelt Keru tl krundilt. Olin siis umb. 6-7 a. Pott oli kolme jalaga, valatud punasest vasest, kaan oli pääle tinutatud. Leidja Kustav Mägi, Keru peremees oli seakarjas ja siga tuhnis välja. Esiti ei öeldud sõnagi, hiljem mina küsisin, et palju raha sees oli, vastas – ah paberi lipakad olid. Vt. lk. 8, 11; 17, 27; 27, 31.

Tuulavere Iivaski ja Käo tlde vahelt end. Keru tl. karjalauda asemelt aeti künni ajal hulk õhukesi hõberahasid välja. Raha korjasid Jakob Mägi, Nurivälja tl vabadik Arukülas; Johan Abroi ja Iivaski Adu sulane; 2 viimast on surnud. Nad korjasid õige tublisti, nii et Iivaski peremees Adu Peterson viis ühe mati täie raha linna. See on päält 60 a. tagasi.

Minu venna äi Andres Viigip, keda ka Karja Andreseks nimetati, oli ligi 100 a. vana, kui ta umb. 25 a. tagasi (1900 ümber) suri. Tema oli Kabelimäel veel nende pärnade kände näinud, mida vanad eestlased olid kummardanud. Need olid tee ääres olnud, mitte mäe kõige kõrgemal tipul. Säält on ka luid välja tulnud. Vt. lk. 8, 11; 17, 27; 26.

Loovere kl Raudsepa tl heinamaal on pakkudest tee. Sääl ma üks kevade ise katsusin västra varrega: paari jala sügavuses oli pakk paku kõrval. Sildniku tl peremees, Mart Sildnik Arukülast ütles, et tema heinamaal on ka pakkudest tee.

Tarakvere metsas Murru tee lähedal on Puusaare kingul olnud Puusaare tl. Kiviraketega kaevukoht on praegu veel tunda. Hiiob Paju, kes ammugi vanamehena suri, oli karjapoisi põlves talu õunapuielt kotikesega õunu toonud. Vt. lk. 18, 27.

Ämmamäel, Põrvetu vahtkonnas, on pärast suurt katku ja Põhja sõda röövlid elanud. Need olid venelased. Neil olnud sääl kolmenurgeline maja, mille kõige teravamas nurgas ahi seisnud. Olin umb. 20ne kui metsavaht Jüri Jakobi p. Maasik seda maja aset katsus. Röövlid käinud eestlasi röövimas ja tapmas. Kord saadud üks kinni, see olnud naine meeste riietes. Vt. lk. 19, 27.

Loovere nr. 20 kohal on varem viinavabrik olnud, praegu on riigimets ja ahervarred. Praegusest põlvest ei ole vabrikut keegi näinud, ahervarsi küll.

Olin 10-12ane, kui Tuulavere Rüütliväljalt ahervarrst sedruka kõrva taolise vaskpandla leidsin. Isa leidis valgest vasest Rüütlimõisa kohtukulli: 2 pääd, tiivad ja jalad lõppesid kruvidega. Viisin ta Tarakvere ms rentniku Redlichi pojale Nikolaile näha, see võttis ära ja andis päevapalga, 35 kop. tasuks.

29. , 30. Kabelimäel oli püha hiis. Selle asemele ehittud katoliku kirik, mis oli esimene Tormas. Enne kiriku ehitamist käinud eesti jumalate preester Palvik hiies ohverdamas. Rüütlid, kes Rüütliväljal elanud, tapnud Palviku ära ja ehitanud kiriku. Palviku majad olnud hiie lähedal mäe otsas. Preestri tütar Reestu põgenenud rüütlite eest ära Reasverre, Laiuse valda, kus tal sugulased olid. Vt. lk. 8, 11, 17, 24.

Pastimäe oli väike kandkoht. Sääl mäel olnud häbi- või peksupost. Sellest tuligi nime: Postimäe, mis ajajooksul muutus Postimäeks. Iivasti tl heinamaal on see liivakink veel praegu alles. Sääl said need nuhelda, kes kurja tegid ehk ms vastu eksisid. Ungru või Krimmi sõja ajal anti sääl vene soldatitele, kes siit kaudu sõtta läksid, ülemate poolt peksa. Vt. lk. 16, 27.

31.  Rebasemäelt leitud pott oli valgest vasest, mitte punasest. Kaan oli pääle pandud, mitte tinutatud. Poti seinte paksus oli umb. 1/4 tolli, kaan aga õhem: 3 massiivset jalga oli all. Olin umb. 6-7ane,kui seakarjas olin ja ise selle leidsin, siga tuhnis välja. Potis oli umb. peo täis valget raha, kas hõbedast või muust metallist, ei tea. Vanad mehed võtsid raha oma kätte, kuhu teda panid, ei tea. Poti andsime hiljuti Roela Leidimäe 6 kl. alg. juhatajale liimipotiks kooli. Vt. lk. 8, 11, 17, 23.

Umb. 1 a. pärast poti leidu, leidsin Rebasemäelt kiviahervarre alt vask käepidemega 10 tolli pikkuse murtud mõõga osa. Selle sai oma kätte vana soldat „Pulbu” Joosep; ta tegi mõõga teravaks ja ajas habet. Ühel ajal mõõgaga leidsin veel valgest metallist õlalapi: 1/8 tolli umb. paks, 2 1/2 tolli pikk ja 1 1/2 tolli lai. Selle pidi minu onu juudile viima, et saab tubaka raha, aga kuhu ta jäi, ei tea.

36.  Sätsuvere kl, praeguse meierei lähedal, 1/4 km. ülespoole, oli a. 30 eest veel ümargune kivi ahervars. Minu isa ema ütles, et tema on oma vanemilt kuulnud, et sääl üks vanaaegne eestlaste palvepaik olnud. Praegu on kõik põld.

End. Sätsuvere kl. vainult, praegu Otsa Muusi tl põld, leiti minu noores põlves sagedasti liiva või savi kaevamisel luid. Sääl olevat vana matuse- või lahingukoht.

Kooli, Pätsi ja Mõistu tlde mail on veel praegu näha augud, vähemalt sülda 4 laiad ja nii pikad, et naised varemini kangaid sääl pleekisid. Minu isa ema, Kadri Laas, rääkis, et sääl on olnud rootsi sõja aegsed kaevikud. Kord kaevas vana soldat Jaan Etti Rääbiselt sinna linaligu ja leidis selle põhjast maa seest pooliku mõõga. Kuhu mõõi jäi, ei tea.

37.  Ämmamägi on väike küngas. Praegu on sääl rebase augud. Miilimägi on niisamasugune küngas. Paistab nagu oleks mõlemil süsi = miili põletatud, sest on sarnased augud maas. Vt. lk. 19, 25.

45.  Vanarahva jutu järele olevat vanasti maa-alune sõjatee Laiuselt Ummumäe kaudu Rakvereni käinud. Vt. lk. 14, 15, 31.

Võtikvere metsas, teest eemal Ulvi pool olnud vanasti kõrts. See oli juba enne mind varemeis. Säält käis vist talvine tee mööda.

46.  Alekere tlst umb. 1 km loode poole, on vanasti Riiusaare kõrts olnud, selle asemele külvati umb. 80 a. tagasi kroonu mets. Võib olla, et ta juba enne rootsi sõda oli. Ulvilt olevat siis selle kõrtsi kaudu tee Võtikvere ms juure välja läinud. Mõni kivi on sääl veel näha.

47.  Ulvi tuulik asub Johanirahva tls Kalmumäel. Umb. 50 a. tagasi tuli veske tegemisel ja enne seda kündmisel pääluid välja.

50.  Kuminamägi on Näduvere kl maal. Kui pääl kõndida, siis kumiseb. Rahvas arvab, et see on vanaaegne rootsi sõjariistade kelder.

52.  Sadalas olevat kirik olnud, mis vast rootsi sõja ajal ära lõhuti. Varemid ei ole keegi selle põlve rahvast näinud.

Rahvas rääkis, et vist ammu juba enne ilmasõda käinud rootslased Ummumäel varandust otsimas. Neil olnud kirjad ligi. Mäe ligidalt ühest süteaugust on nad leidnud, aga kes teab mida, kes seda nägi?! Arvatakse, et see on vana ohvrimägi. Olin veel noor mees, kui sääl mäe küljel trepid olid kaevetud, et üles parem minna on.

54.  Ummumäe ja Süteaugu vahel jookseb Roosna oja. Mägi on kruusaks juba peaaegu ära veetud. Praegu enam kruusavedu ei lubata. Mägi asub Aosilla Raja ja Laekannusaare vahel mäda metsa keskel. Avinurme noorsoo selts tahab järele jäänud mäge veel piduplatsiks teha ja sinna näitelava ehitada. Vt. lk. 14, 15, 29, 45.

Kõiki künkaid Aosilla ümbruses metsas nimetatakse Hüüsmaa künkad.

55.  Lakannusaare kl Joosepra tl Jaan Pukk'i põllult on umb. 5 a. tagasi ja ka 1928. a. inimese pääluid ja vist ka terve luukere leitud.

56.  Lohusuu ja Vadi vahel on Rootsikäpa nõmm. See on rootsisõjaaegne matusepaik. Sääl olevat Rootsi enda sõjaväed pimeduse tõttu üksteist maha tapnud, sest mõlemad pooled arvasid, et vaenlane on. Vt. lk. 63, 24.

59.  Topograafilised andmed olen saatnud Eesti Kirjanduse Seltsi, neid ei maksa enam üleskirjutada.

61.  Tarakvere suur kivi tuuliveske olevat ehitatud Katarina II ajal, kes on kuulnud, et rahvas haganaleiba sööb ja lasknud ehitada.

II. Arhiivid.

Torma luth. usu kiriku arhiiv on täiesti korraldamata (1928 suvel). Arhivaalid on segamini paisatult kapis. Brošeeritud ürikud on kortsunult ja mõned rebitult virnas ja köidetud raamatute vahel. Arhiivnimekiri puudub täielikult. Sarnases seisukorras hävineb ta silmnähtavalt.

Tähtsamaid arhivaale:

1. Extract aus dem General Kirchen Commissions Protocoll geschlossen zu Torma d. 23 April 1680. Selles on Lohusuu koguduse asutamisest ja piiride kindlaksmääramisest, külade nimekiri.
2. Protocollarische Annotation, welche von 1725 bis 1731 d. 13. April geführet worden. Durch Assessoren Friedr. von Hagemeister als verordneten Kirchen Vorsteher der Tormaschen Kirche. Ühes tiitellehega 12 lk.
1725. ja 1726. a. protokollide järele ei ole Tormas varem kihelkonna kooli olnud.
3. Verzeichnis der Pastorats und Kirchspiels Einkünfte.
 Johann Georg Eisen. 1747.
 Extract aus dem neuesten Flemmingshofschen Wackenbuche. 1745-1781. Paks raamat.
4. Johann Georg Eiseni par. 43 Beweiss 1756.
5. Unseren Nachkommen zur Nachricht. See on 29. VII 1766 torni munasse pandud kirje ärakiri, mis tehti viimase kiriku remondi ajal.
6. Protocollom Caesareae Commissionis ecclesiasticae habitae Torma d. 8ten Februar 1775. 70 lehte.
7. Einige Anmerkungen die hiessge Kirche betrefend, 1784. Siin hulgas:
 Topographische Beschreibung des Tormaschen Kirchspiels.
8. 1776-1791 kiriku konventide protokollid.
9. 1797-1799 väljaläinud kirja raamatud.
 1804 Freie Leute unter Somel, Terasfer, Padefest, Toikfer jne. kõigi mõisate kohta kihelkonnas.
10. Kirchen convents Beschlüsze welche vom Aprill des Jahres 1819 an auf dem Pastorate Torma gefaszt worden sind. 1819 bis zum Mai 1836. Lõpp puudub.
11. Kirchen convents Beschlusze 1792-1830.
12. Schul Visitations Protocoll des Tormaschen Kirchspiels am 25ten May 1786. 33 lehte.
13. Verzeichniss der im Tormaschen Kirchenarchiv asserwirte obrichkeitliche Befehle 1813-1832.
14. Protocoll der Kayserlichen Commission zur Torma-Lohususchen Kirchen Visitation von 18ten October 1811. 241 lk.
15. Chronik der Kirchen und Gemeinde der Kirchspiels Torma-Lohusuu, angefangen im Jahre 1834 durch Eduard Johann Aszmuth, Kirchpiels Prediger hierselbst. 40 lk. Algul on puudutatud ka vanemaid aegi.
16. Kornzeige von der Brandweins = Brennerey auf dem Gute Padegest im Jahre 1804 jne. Ka teiste mõisate kohta hulk üksikuid lehti.
17. 1814 visitationsprotocoll.
18. Revizskaja skazka 1850, 1854.
19. 19 sajandist üks raamat ilma alguse ja lõputa.
20. 19 sajandi algult mitmed kaustad Torma ja Lohusuu kohta, nagu rõugepanemise arved jne.
21. 19 sajandist protokollid.
22. 18 sajandist on veel protokolle mitmed kimbud.

Lohusuu kirikuraamatud on Tormas.

Veel on 3 kaarti:

1. Torma kirikumõisa plaan Tartu maakonnas. Mõõtnud ja plaani valmistanud 1684 a. Rootsi Emissioni maamõõtja Jaan Nilsson Wetterwijk. See plaan on Keiserliku Tartu Aekonomi kontoris oleva original plaani järele ühesuguses vormis kopeeritud ja transtateeritud. Tartus 6 veebruaril 1746 a. Maamõõtja C.G. Leutner.
2. Kaart, mis valmistatud a. 1864.
3. Lohusuu kirikumõisa maade plaan. Valmistatud 1838.

I kaardi järele on Torma kirik üle maantee, natukene maad kirikukõrtsist Torma ms poole. Kirikumõisat piiravad Torma, Koioksche (või on Koioksche) ja Kitse kl rajad. 1864 valmist. kaardi järele need külad puuduvad, on ainult Torma ms maad.

Avinurme luth. usu kiriku arhiiv on alles noor. Kogudus on asutatud 1903 a. ja sellest ajast algavat ka pastori k.t. hr Hiiemetsa suusõnalise teate järele kirikuraamatud.

Peipsiäärsetel venelastel on väga vähe arhiivmaterjaali. Mis on olnud, selle olevat kõik saatnud 1926 a. siseministeeriumi. Kohal oli veel mõni kroonika.

Mustvee ap. õig. kihelkond on asutatud 1839 a., kroonika kirjutamist alustatud 19 sajandi lõpul. Kroonikas on andmeid ka a. 1700 kohta. Kirik on ehit. 1864 a. (Tšernovskoi pravoslavnõi Nikolajevski prilod).

Mustvee ainuusuliste kog. kroonika on alustatud 1889. Kihelkonna raamatud on 1925 Tallinna saadetud. Приходь обрасовался из безпоповской Оедосыьскойсекти вь единовьргеского. С 1927го г. перешла на православное богослуеение. Летопись обь оснований Черновельцкой Свято-ТройцкойЕдиновьргецкой церкви, составленная по распоряжеению Преосвященньйтого Арсения Епископа Рижского и Митавскаго, вь 1889 году. (on kohel).

Обыскная книга, данная Платанов Архиепископомь Р. и М. Герносельцкой Единовжеской Троицой церкви 1860. г. (kohal) Veel mõned обыцкныйа книги а 1851.

"Герновкая старообпядгеская община поморского согласия бзпоповцевь." Sellel ei ole (vaimuliku teatel) льетопись olnudki. Muud raamatud 1925 a. Tallinna saadetud.

Mustvee alevi arhiivile ei pääsenud (26.VII 28) remondi tõttu ligi. Nimekirja järele on arhiivis 152 numbrit arhivaale. Pääle nimekirjas olevate on erinurgas veel niisugused raamatud, milledel enam mingisugust tähtsust ei ole, nagu end. maksuraamatud jne. Viimane teade on ühelt kantseleiametnikult.

Vanemaid raamatuid nimekirjast:

Revizskaja skazka 1857.
Mustvee rulli raamatud 1879-1887 (Hingekiri)
Mustvee laada sissetulek. ja väljam. r. 1882-1895
Mustvee isikumaksu raamat 1883-1884
Mustvee maksude sissetuleku raam. 1900-hilisema ajani.
Vallanõukogu protokolli r. 1869-1925.
Valla täiskogu protokolli r. 1903-1920
Vallavalitsuse protokolli r. 1867-1923
1873 a. on Mustvee luth. kirikul üks protokolli raamat.

Võtikvere vald muudeti 1924 a. Torma vallaks. Selle arhiivis on nimekirja järele 486 raamatutja 392 kausta. Endiste valdade raamatuist on veel alles:

Räbise valla nõukogu protokolliraam. 1867-1884
Tõikvere valla nõukogu protokolliraam. 1867-1892
Vaiatu valla nõukogu protokolliraam. 1867-1892
Võtikvere valla nõukogu protokolliraam. 1879-1893
Torma valla nõukogu protokolliraam. 1880-1898
Kõnnu valla nõukogu protokolliraam. 1882-1892
Räbise kogukonna magasi ram. 1842-1843.

Teised on kõik sajandi lõpult.

Kõnnu ms. vakuraamat 1866
Torma ms. vakuraamat 1866
Vaiatu valla vakuraamat 1868
Kõnnu maksuta msmaade vajuraamat 1866
Torma maksuta msmaade vajuraamat 1866
Räbise valla talumaade vakuraamat 1874

Teised raamatud, nagu väljaläinud ja sissetulnud kirjade raam., nõukogude protokollid, kassaraamatud jne. on läinud sajandi lõpult ja käesoleva algult pärit.

Kaustadest on

Kreispolitsei ringkirjad 1888-1917
Tartumaa I jsk. komissari ringkirjad 1894-1916
Üleüldine rahva ülelugemine 1897 ja
Ревизская сказка 1858
Torma-Lohusuu regulatiiv 1843

Teised, nagu kirjad, passide väljaandmiseks, päärahade sissenõudmine, kassade aruanded, rekvireeritud varanduste nimekirjad jne. on läinud sajandi lõpult ja käesoleva algult.

Kasepää vallamaja põles ühes oma arhiiviga 1917. a. maha. Enne seda at minit dok. ei ole. Sekretäri suusõnaline teade. (Nr. 39)

Avinurme valla arhiivi nimekiri on sekr. hra Liiveri poolt kokkuseatud ja algab a. 1920. Selles ei ole ühtegi raamatut, mis pärit on enne 1920 at. kõik vanem arhiiv on nimekirjata, kuid korralikult riiulitele asetatud. Kogupoolest teistest arhiividest kõige suurem.

Vanemaid raamatuid arhiivis.

Avinurme Koggokonna=Wallitsusse ja nõumeste nõupiddamise Protokoll 1867-1876; 1876-81; 1881-85; 1885-1890 jne.

Awwinurme Mets=Walla Koggokonna=Kohtu Protokolli=Ramat 1821-1854.

Revizskaja skazka Avinurme ms kohta on a. 1850. Kaunis kogukas brošeerit raamat. 1834 a. revisjonist on ainult 1 leht järele jäänud (rohkem ma ei leidnud). Vallakohtu akte 19 saj. lõp. ja 20 algult on mitu riiuli täit.

Lohusuu valla arhiiv.

Arhiivi raamatus algab nimestik a. 1919. Vanemad raamatud ja aktid on venekeelses nimekirjas: Opis aktiva Logovesskavo Volostnavo Pravlenija. Selles on kassaraamatuid alates a. 1867 ja 1871.

1. Списокь плательщикамь Авинормской придережской волости 1870-1892.
2. Списокь плательщ. Авинормской Русской волости 1869-1891.
3. Списокь плательщ. Пасторатской волости 1888-1891.

Протоколльныйа книги:

4. волостного старшины1886-1896-1902
5. схода выборныхь Придережной волости 1871-1892,
6. Пасторатской волости 1867-1892,
7. Логозо Русскаго 1869-1984.
8. Логвеской волости 1894-1904.
9. Исходящие реестры 1873-1905.
10. Списокь лицамь 1876-1905.
11. Протокольная книга раскладки общ. сборовь 1. янв. 1903-1. янв. 1909.

Kuni 1919 a-ni on 247 raamatut ja 229 akti.

17. VIII 1892 protokolli järele on Avinurme-Ranna, Lohusuu, Venevalla, Torma kirikuvald ühendatud ühiseks Lohusuu vallaks. (Raamatu I lehel on: Loh. Vene valla vallitsuse ja Nõumeste protokollid 1886)

Lullikatku 4 kl. algk. arhiivis on klassipäevaraamatuid käesoleva sajandi algult ja mõned ka möödunud sajandi lõpult. Mõned end. ministeeriumi kooli alla koondatud vallakoolide inventari-raamatud mööd. s. lõpult. Veel üks lühike kroonika (venekeelne) Näduvere valla kooli kohta. Arhiiv on korraldamata ja ilma nimestikuta.

Torma kõrg. alg. end. kihelk. kooli arhiivis on köster Kommussare üteluse järele ainult tema ametiaja algusest s.o. a. 1894 alates päevaraamatuid ja muud mitte midagi. Kuhu end. kihelk. kooli raamatud on jäänud, ei tea.

27.  Aruküla 4 kl. algk. arhiivis on ainult klassi päevaraamatud minu ajast, s.o.a. 1898 sügisest pääle. Eelmisest ajast on ainult minu eelkäija õp. Hendrik Mann'i aegne 1 klassi päevaraamat ja õpilaste nimekiri. Mann oli 9 a. ametis.

Vadi 4 kl. algk. arhiivis on õpilaste nimekiri ja nende teadmiste hindamised 1878-1890. Teised on kõik nooremad.

Teistest koolidest ei olnud üldse midagi leida pääle praegu tarvitatavate raamatute. Koolijuhatajad ütlesid, et vanemaid raamatuid ei ole enam ja sellega tuli leppida.

III. Suusõnaline traditsioon

Asustamisküsimus.

5.  Tänavu kevade sai 21 at kui 3 perekonda Vaiatu kandimehi Vologdasse läks. 1 oli Johannes Sastok ühes naise ja 2 või 3e lapsega. Teiste nimesid ei mäleta.

10.  Olin 18-19 ane, kui Vaiatu klst 4 perekonda Venemaale, Peterburilähedale läksid. 1) Joosep Neuman naise ja 1 lapsega; 2) Kusta Neuman naise ja 4 pojaga; 3) Madis Lind naise ja 2 pojaga. 4) ei mäleta. Mu oma vend läks ka 1905 a., aga tuli Eesti ajal tagasi.

18.  Ümberkaudu inimesed kogusid 2000 rbl. kokku Sirguvere Kohi kätte, et ta läheks ja Suhumist maad kuulaks. Ta läks ja oli umb. 4 a. ära. Kui tagasi tuli, ei läinud kedagi sinna. Massilist minekut ei olnud. 1860dais aastais läksid mõned perekonnad mitmele poole Venemaale. 1880date lõpul ja 1890date algul läksid perekondade kaupa Peterburi ja Novgorodi kubermangu. Jamburi maak. Maloskovitsa jaamast 4 versta, Besseda ms maal, Kadaka külla läks 5 perekonda: 1) Ants Lang (mees, naine, ema); 2) Kirs naisega; need olid Ojataguse klst. 3) Hallikute, 4) Hansenite perek. olid Laius-Tahtvere vallast; 5) ei mäleta. Siis veel Jamburi veimari jaama lähedale, Tikupesa asundusse ja Ruda jaama juure Murumetsa asundusse; kui palju, ei tea, aga säält ma leidsin Torma eestlasi. Neid oli ka Novgorodi kub. ja maak. Saksa koloniis „Aleksandrivski hutor”.

22.  Tormast 10 verst. raadiuse piirkonnast läks 20-30 perekonda Vologdasse ja Tobolskisse. Suurem osa on Eesti ajal tagasi tulnud.

Võõraste sisserändamist ei ole olnud. Töölisi on siin isegi alati rohkesti olnud kroonu mõisate ja valde tõttu, kus vabadikke rohkem on kui kusagil mujal. Ka Peipsi ranna äär aitab kaasa tööjõu rohkusele. Ka talude tükeldamine poegade vahel on siin kroonu ms suuresti moes olnud. Lullikatku on Võtikvere ms järele ja sääl on palju tlsid tükeldatud.

25.  Krimmi sõja ajal olevat Jõemetsa külla 6 perekonda toodud, aga kust, seda ei tea. Kõnnu külla on Ani väljast tulnud.

Umb. 40 a. tagasi läksid Kõnnu vallast 30 in. Kroonlinna tööle. Mõned olid poiss- ja mõned naisemehed. Säält läksid nad hiljem Ameerikasse. Mõni tuli Eesti val. ajal tagasi.

26.  Minu vend Tormametsast läks poissmehena Gatšina lähedale.

Sääsekõrvest läksid Põdra'd, 3 venda ja 2 sõsart, Oudova maakonda.

Läksid veel mitmed, aga nimesid ei mäleta enam.

27.  Mitmel pool, Vasseveres, Sirguveres jne. käisid maata inimesed koos nõupidamas, et Venemaale minna maad saama. Peremehi oli ka nende hulgas. Minu poisikese põlves oli rahvahulgas selline tuhin tunda, et ikka Venemaale minna. Mart Koh Sirguvere Reinu tlst läks perega – naise, 4 poja ja 2 tütrega – Suhumi. Saare vallast läksid mõned ka ühes. Koh tuli tagasi ja ostis Sirguverre Reinu tl.

35.  Juba enne minu sündi tulnud Viljandimaalt Võtikverre 2 perekonda, nimega Kullak.

A. 35 tagasi, tuli Maarja-Magdaleenast Sarapuu ühes perekonnaga ja ostis Rääbise mslt Pässi tl. Selsamal ajal tuli ka Ennus perekonnaga Palamuse kihelk. ja ostis Rääbise mslt Siimu tl.

36.  Muusi tl praeguse peremehe isa Johan Haase tuli Viljandimaalt ja ostis ms koha.

1880 ümber läks Jaan Mäeotsa tlst üks perek. Gratšinasse ja on sääl praegu.

1870 või 71 läksid Leikman perekonnaga Kulli tlst ja veel teisi, keda enam ei mäleta, Gatšina maak. Sinna saanud päris Rääbise kl.

39.  Vanemilt kuulsin, et vanasti olnud Raja (Peipsi ääres) ka Mustvee vahel suur mets. Siia tulnud vene sõjaväe jooksikud elama, asutasid algul üksikud tld, hiljem aga külad.

41.  Esialgul tulid Venest siia Peipsi äärde vanausulised. See oli veel rootsi ajal ja rootslased võtsid neid hääl meelel vastu ja ei kiusanud usu pärast mitte taga. Ka mõisnikkude eest põgenesid paljud siia. Stefanina Korobova oli Venes hanikarjus, ta lõi hani maha, siis kartis, et saab peksa ja isa tõi ta siia üle järve ja läks ise tagasi.

Aastat 75 tagasi oli Kükita vallas 90 hinge, kõik teised olid linnade all. Siis nõuti meilt 1/2 nekruti aastas. Viimaks hakkasid kõik siia valla alla tahtma. Me määrasime sisseastumise maksuks 25 rbl., see hoidis paljusid tagasi. Hiljem sunniti valitsuse poolt tahtjaid valda vastu võtma. Vt. lk. 187, 40.

42.  Mustvee sadamast Raja poole ei olnud minu noores eas rohkem maju kui meie oma ja „Loodriku” Mekusk'i majad. Kõik on hiljem ehitatud ja rahvas on oma peredest välja kasvanud. Suures külas on rikkad inimesed, need on väljast sisse tulnud. Minu isa tuli Laius-Tähtvere vallast siia.

46.  Kõigevähem 150 a. tagasi, lasi Võtikvere ms prl. siin talu kohal alet põletada ja era vilja maha teha. Nii tekkis Alekere tl, mida algul nimetati Preilialekereks. Minu isa suri 1897 a. 70 a. vanaduses; Suur Jaan ja Karja Mihkel rääkinud temale (nad olid isast palju vanemad), et nende isa juba Alekerel elanud.

48.  At. 80 tagasi asutati Ulvi-Metsaru popsikohad. Avinurme valla maa anti siis vabadikkude kätte. Meie „Liivaku” koht oli esimene, teised tehti selle järele hiljem. Vanaisa oli Liivaku asutaja.

Avinurme karjamõisad olid: 1) Adraku, siin asus kari ja oli suur juustuvabrik; 2) Kõveriku, siin olid mullikad ja sellest sai ka „Mullika” tl oma nime, sest karjus elas sääl; 3) Piilsi.

52.  Aosilla tld on L-Tähkvere (valla) ms järele. Üks 164, teine 140 tiiru suured. Endised peremehed jäid siin vaeseks, aga ms neid lahti ei lasknud muidu kui pidid uued peremehed asemele muretsema. Siis oli ju peremehe põli sulase omast palju pahem. Minu isa-isa elas siis Ulvi kls kui siit peremees teda siia kutsuma hakkas. Viimaks tuligi. Isa oli siis 12 a-ne, kõige vanem poeg oli 14 a-ne, nii et vanaisa siis liiga vana mees ei võinud olla. Siin hakati siis hoolega põldu juure tegema. Igal pool kus siin praegu lage maa, oli siis suur ja ilus Kasepalgi mets. Puud lasti suurtesse virnadesse maha ja pisteti põlema, sest keegi ei tahtnud neid. Isa rääkis, et juba enne mind, kui maamõõtja siin oli kohti ms küljest eraldamas, öelnud ta, et ma võin nii suure ajada kui tahate ja tahtnud veel heinamaid külge ajda, aga mehed pole tahtnud, et me võime neid muidugi teha. Pärast oleks tahtnud küll veel, aga siis ei lastud enam.

Hiljem jäi teise Aosilla peremees ka vaeseks ja tahtis ära minna. Vanaisa pidas siis oma 6 pojaga nõu: kõige vanem poeg Jaan Kask läks Teiste-Aosillale ja minu isa Jüri jäi siia Välja-Aosilla tallu. Jaani ja Jüri ajal olid kruntimised: Jaan hakkas Jüri põlde omale kiskuma, tõusis tüli, tuli maamõõtja ja kokkuleppe järele aeti vahepiir. Hiljem selgus, et Jaani koht on 22 tiiru väiksem. Jaan hakkas kohut käima, aga tagasi ei saanud ta enam, sest kroonu vastas: kroonul on ükskõik kas seda maad peab Jaan või Jüri, olete kord leppinud, jääb.

Need end. vaeseksjäänud peremehed olid väga väikeste põldudega; ainult mõned üksikud üksteisest lahusolevad lapid. Millal nemad siia tulid, ei tea. Välja-Aosillal oli peremees Hindrik, Aru sepp Haamer on vist sellest soost veel.

54.  Kased olid Ulvil vabadikud ja tulid säält siia Välja-Aosillale, kus Hindrik peremees oli. Hiljem hakkasid nad minu vanaisalt tahtma ka Teiste-Aosillat. Vanaisa Johan Haamer andiski selle viimaks 45 rbl. eest ära. Temal olid lapsed väiksed ja ei jaksanud teoorjust teha. Kes enne Haamreid siin olid ei tea, aga need on vanad talud juba. Haamrite ajal külvati kumbagis talus 3 vakka otre ja vist ka 3 vakka rukkist maha. Vt. lk. 125.

61.  Peeter Suure ajal oli Avinurmes veel põline mets. Siis olevat siia elanikke põgenenud sõja ja muu hädade eest. Kas Teadusaare või Kaevusaare pool on veel praegu Veneanga heinamaa, sääl olevat rootslased suure „Anga” (kaitsevall puiest nii et lind ka läbi ei mahu) venelaste vastu ehitanud. Vististe on ka Kiisa kl (põhja Avinurmes) rahvas väljast tulnud. Arvatavasti on nad rootslased: nad on õige vaidlejad mehed, uhked, suurepärase esinemisega ja väga targad, nupukad ja kavalad mehed. Abram Raja oli kõige silmapaistvam.

Maetsmalt läks üks 5e liikmeline perekond Jamburgi ümbrusse, müüsid siin koha ära. Eesti ajal tulid tagasi, olid viletsas seisukorras. Mujalt on ka Venemaale, Tallinna ja Narva minejaid olnud, aga kui palju, ei tea.

63.  Kui ma veel poisikene olin, oli Rehesaares 1 ja Tammisaares 1 talu. Rehesaares tekkis teisi talusid varem juure kui Tammisaarel. Tammisaare ühine tl on paljunenud jagamise tõttu. Praegu on sääl 5 kohta; kõige suurem neist on 95-100 tiim. Vanajutu järele ei ole siin esialgu elamuid olnudki. Tammisaarel olnud Lohusuu ja Rehesaarel Vadi metsmaa. Rehesaareks nimetati sellep. et sääl olnud rehi.

Enne meie seltsi siia tulekut olid siin ka elanud in., aga kes ja kuhu nad läksid, ei tea. Meie selts on Lohusuu kiriku, aga Avinurme valla järele.

Esimene tuleja oli 1. Abram. Ta tuli Roikakõrrelt, Kiisa tagat. Praegu on sääl mets.
2. Madis.
3. Andres.
4. Madis jäi vana tallu ja Mihkel tuli siia.
5. Andres.

65.  Siin kus meie (Sidani ja Raadna vahel) ja Sidani külas oli vanasti, umb. 200 a. tagasi, igavene suur mets. Veel praegu on maa seest süsi ja mõni kannu tükk leida. Sõdade hirmuga asusid inimesed metsadesse elama. Minu esivanemad on Saaremaalt siia elama asunud siis kui suur rootsi-vene sõda maa rahvast lagedaks oli teinud. Nad tulid vist mitme mehega, sest olid kahed vokitreimise riistad ligi toonud. Siin hakkasid nad siis vokke treima. Üks ratas lagunes at 10 tagasi ära. Treiali koht on ka sellest oma nime saanud. Isa treis vokke ja mina treisin ka noorpõlves. Kasemets lõppis ära ja töö jäi soiku. Vt. lk. 167, 65.

Sidani omad – Kask'id ja Oja'd – olevat Virumaalt siia metsadesse tulnud, umb. selsamal ajal kui minu esivanemadki, s.o. 200 a. tagasi.

Tõreda küla asut. vt. lk. 193, 9; 194.

Sõjad.

1.  Rootsi-vene sõja ajal käisid vene kasakad siin, olid maailma vägevad mehed. Nad võtsid hobuse seljast hõberaha maast ära ja läksid ühes hobustega, kes põlvili lasid, kõrtsi, kus puuvaagnatelt hobustele õlut andsid. Kui jumalaga kästi jätta, nõkutasid pääd. Olm ja Sommer rääkisid, nad olid küüdis olnud. Siiski ei mäleta, kas oli sõda või midagi muud.

17.  Rootsi-vene sõja ajal tulid venelased Narva poolt ja näinud Kõnnu mäelt läikivat Torma kirikut ning lasid selle puruks. Kui kiriku juure jõudsid, siis kahetsenud, lasknud põlvili ja palunud, et kiriku ära olid lõhkunud. Nad mõelnud esiti, et ei tea mis paruni loss see on. 12.

18.  Kui nad pärast laskmist tormiga läbi soo kiriku pääle tulid, leidsid nad metsast naise, kes kiiniga hagu tegi. Venelased arvanud, et kiin on sõjariist, võtnud naise vangi ja viinud ta pantvangina kuni Elistvereni, kus lahti lasid. Naise perekond elas Päevaru tls, mis hiljem ära lõhuti, nimi oli Berlin.

Torma kl Raudade jutu järele oli Vaiatu ms väljal kivituulik, see oli Laiuse lossi eelpunkt. Selles panid 20 rootslast kaua venelastele vastu, viimaks kui enam pääsemist ei olnud, hukkasid endid ise ära.

19.  Raudpea ajal lasti Kärde mäelt Laiuse loss puruks. Siis veeti lossi kraami Ummumäele ja eravarandust ka. Sääl on siis in. varandust otsimas käinud. Torma kooliõp. Sommeri isa käis ka. Ta suri 1865. Temale oli unes öeldud, et mine, võta kaherauaga püss, riputa ta kase oksale ja katsu nii liigutada, et kui üks lind tuleb, ta maha võid lasta, siis on varandus käes. Mees teinudki nii. Lind tulnud, tema liigutanud püssi, lind näinud aga ära ja lennanud ära, suur kolin olnud veel kuulda. Vt. lk. 14, 15.

18.  Põhja sõja ajal on Torma nurk nii ära rüüstatud, et ainult Ülesoo talus jäi 1 noorik järele. Sinna tulnud pardiajajad, noorik põgenenud ahtisse. Kui viimaks pardiajajad endid lahti riietanud, näinud noorik, et need on naised. Süda läinud tal rõõmsaks ja kui võõrad magama heitnud, hukkanud ta nad ära ja saanud saagi omale. Selle jutu rääkis mulle Liisu Kustal, viimane Torma vaim, suri 87 a. vanusena vist 1902. a. Teda hüüti ka Kupu Liisu.

24.  Lohusuust Vadi poole on Rootsikäpa nõmm. Peetri sõja ajal on sääl rootslased ise üksteisele pääle läinud ja tapnud kuni hommikuni, mis nägid, et omi tapsid. Sellest tuligi nimi nõmmele. Püssid pandud siis mändade najale ja need kasvasid puiele sisse. Seda rääkis mulle minu äi, kes suri 80 a. vanusena umb. 60 a. tagasi. Vt. lk. 32, 56.

36.  Rääbise ms. lähedal Korjuse tls (Vaadu tl naaber) oli rootsi sõja ajal veel ainult 1 lehm järele jäänud ja sellelegi oli vitsavõru nina ümbere pandud, et röökida ei saa. Praeguse Vaadu tl peremehe isa vend Juhan Metti rääkis, et tema ema oli 100 või üle selle vana olnud kui suri ja see rääkinud temale: naised ja lapsed olnud kõik röövlite eest peitu viidud ja ainult peremees kodus, kellel tulilukuga püss oli. Korraga nägi peremees, et ms metsast tuli röövel ratsa, lehm paelaga hobuse kõrval ja otse tema hoonete poole. Peremees läks äramineku tee äärde kuuse otsa vastu, Kongi ja Korjuse tlde vahele, kus praegu lage soo, siis aga mets oli. Röövel võttis tema lehma ka ja hakkas edasi minema. Kuuse kohale jõudes lasi peremees ta maha ja sai oma lehmale veel hobuse ja teise lehma juure. Surnu matnud ta lepa juure alla.

42.  Kui Ungru sõda oli, siis läks Mustveest kole palju väge läbi, suurtükke ja moonavoore. Praeguse postkontori kohal nad seisid. Ratsavägi tuli siit tagasi ka, jalavägi mitte. Esialgul olid muist ka Kükital korteris, hiljem ainult Mustvees. Edasi läksid Torma kaudu. Väe leivategijad tulid juba talvel siia ja Kükitale ja valmistasid suhkarit. Mina käisin soldatitele kõrtsist viina toomas, sest need ise ei tohtinud minna.

49.  Olin alles laps 50 ja 60 aastaseid mehi ka sõtta võeti. Tulimurrust viidi umb. 50 a. mees, tagasi ta enam ei tulnud, naine lastega jäi maha. Pärast sõda ei võetud enam 7 a. soldatisi. Kui siis jälle võtma hakati, võis omale asemikku osta. Ulvi-Juhanra Johan Hallik ostis 300 rbl. eest Ants Juhkami Selli külast oma asemele. See teenis 8 a. 4 kuud.

Katkud...

7.  Vanaema Mai Leoke, suri 13-14 a. tagasi 94 a. 4 kuud vana, rääkis, et tema ja teised ise näinud Vaiatu kls Peebu tls, kui kits on tulnud õue. Kui hiljem vaatama mindi, istunud kits juba inimese moodi aia pääle. Ta aetud siis minema ja kits jooksnud inimesena, kitse pää otsas, metsa. Kitse käigust keegi haigeks ei jäänud.

Olin 7 või 8 a-ne, kui Torma kirikut ümber ehitati, siis oli kuiv suvi. Ilm oli paksu suitsu täis, päike oli veripunane, muidu soe, ei põletanud. Põllud olid ära prõgenenud, savimaad olid hirmus lõhki kuivanud. Tõug jäi väga lühikeseks ja kakuti sügisel põlvili olles põllult; saadi 1 seeme säält, kus muidu harilikult 5 saadi. Rukkis oli vähe parem ja seda lõigati sirbiga. Kartuli peeti sel ajal veel vähe, väljale meie ümbruses neid üldse ei tehtud. Rohkesti peeti ernet ja uba, aga nende kasvu ei mäleta. Siis olid suured metsa põlemised. Haigusi ei tea, et neid oleks olnud. Järgmine a. oli hää.

9.  Olin 21 a-ne, kui talu ostsin, sinna on 62 a. tagasi. 2 a. hiljem oli suur põud: pääle heinateo tuli esimene vihm. Kõik viljad jäid väikeseks, ka kartulad, mida ikkagi põllule juba tehti. Kes siis vanast seemnest rukki maha tegid need said järg. a., aga kes uudist ootasid, jäid ilma. Leib kuiva suve rukkist oli valge kui sai. Rukki vakk maksis 5 rbl., harilik hind oli 1 1/2-2 rbl. Teiste viljade hinda ei mäleta. Tõug kakuti põllult, oli nii väike. See oli 1 a. enne Tallinna-Narva raudtee ehitamist. Okatkus olid mitmed kõhutõbes, aga ära ei surnud keegi. Mõned mehed olid Peterburis vooris käiest vett joonud, neist jäid 2 kõhutõppe ja 1 suri ära. Mina jõin ka, aga päris haigeks ei jäänud, kõht valutas küll. See oli pääle kuiva suvet.

15.  Kuiv suvi oli pärast minu leeri, kus 17 a-na olin. Oli hirmus põud. Magasist oli vili otsas, söödi kesvaleiba. Inimesed käisid minu isa juures Rausis vilja otsmas, sest tema hoidis vana vilja ja pääle selle võttis veel magasist niipalju kui sai oma käe pääle ja andis rahvale. Päike paistis kui läbi suitsu, metsad ja sood põlesid. Vili mis väga harv oli, näpiti väljalt kokku. Tõust jäi ilma, kartulit, mida ka juba väljal oli, ei saanud, rukkit, sai vähe. Pärast esimest vihma sügise poole hakkasid väljad haljendama, vili kasvama ja loomad said süüa. See oli vihmase suve järele. Kuulda oli et katku inimesed surid, aga Rausis ei surnud kedagi.

19.  Olin poisike, kui Tealamaal loomadele katkumuhud pääle tekkisid. Kui kohe abi ei saanud, lõppes loom 3 päevaga. 10ne a-ne olin, kui kaunis suur puudus inimestel oli.

22.  1905. a. matsin ise 115 kõhutõppe surnud on. See arv on noteerit kirikuraamatuis, aga neid oli kindlasti 150, sest hiljem salgasid inimesed surma põhjust, kartes et keegi ei julge matusele tulla. Ühel päeval matsin 11-12 surnut. Mõnes perekonnas surid kõik, ainult naine jäi ellu. Mõnest majast viidi 6-7 surnut. Juuli lõpul ja augusti algul hakkas haigus raugema.

26.  Isa rääkis, ta oli 30-40 aastane siis olnud kui puuduse tõttu Torma ms magas tühjaks tehti. Isa oli magasi kirjutaja. Valitseja Rosentahl öelnud, et kas või ms aidast vilja anda kui magas tühi on, aga hoidku kroonu kimpu sattumast. Avinurme mehed võtsid kroonult ja olid kimbus, sest % tuli %le juure ja võlg muud kui kasvas. Kui põuasuvi oli, olin 8-9 a-ne. Siis ainult rukkit sai natukene, muust jäi ilma.

35.  1868 oli põhjalik ikaldusaasta. Tõugu, kartulit ei saanud sugugi, rukkit vähe.

36.  Kui minu ema veel noor oli, surnud Iravere kls 2 õde katku. Isa ja isa ema rääkisid, et Maidu'd surnud päris nälga: õde ja vend. Nende vend Rein Maidu võetu 18 a-sena Krimmi sõtta. 1868 oli suur ikaldus. 1905 a. suvel surid kõhutõppe: Mõistu talude peremehed Hendrik ja Johan Reimanid; Kaarel Koppel, päevatööline; Rääbise ms kubja Milleri naine ja veel teisi, keda ei mäleta. Põdesid paljud.

42.  Olin poisike, kui Mustveesse hobustega ja laevadega kuli-jahu toodi ja rahvale jagati nälja kustutamiseks. Olin 35-40 a-ne kui järvest kalapüük äärmiselt halb oli ja puudus kätte tuli. Olin päält 60 a. kui kala oli. Suri rohkem venelasi kui eestlasi ja rohkem väljastulijaid kui kohalikke elanikke. Siis tehti ka surnuaid Mustveesse, enne vedasime surnud Torma.

46.  See oli kas 1868 või 1869 kui isa 7 korda Võtikverest Pihkvas käis jahu endale ja teistele toomas. Ta tõi ka raguskist kotis herneid. Siis oli ikaldusaasta, puudus oli suur, aga nälga suremisi ei kuulnud. Isa teinud 4 vakka otri maha ja sügisel saanud 5 vakka kõkkaid. Külvist kuni peksmiseni ei tulnud tilka vihma.

49.  Pääle Jaapani sõda oli kõhutõbi või kolera. Hulk inimesi suri siis. Apteegist anti rohtusid maksuta ja tohter käis ka maksuta haigete juures.

53.  Meie tütar oli kõhutõbes, oli 14 a-ne, nüüd oleks 34 a-ne olnud, ta sai terveks, aga sulane Joosep Tooming, kes 9 a. meil juba teenis, suri. Rohkem Aosilla külas ei surnud, mujal küll. See oli siis 1908 a. Tormas oli tohtriks Veinberg. Igal pool kus tema käis, surid inimesed haigusse: tema andis haigele kustutamata lupja sisse. Meie päris kartsime ta tulekut ja köster ütles, et kui kardate, ärge laske sisse. Õnneks ta ei tulnudki. Rahvas oli ta pääle pärast hirmus pahane ja ta läkski Tormast ära.

56.  Vanad inimesed rääkisid, et pääle Rootsi sõda ja katku siin vallas veel ainult 3 peret järele on jäänud:

1) Kruusamäe, Laekannul, Vana tl pihlakate juures. 2) Vahemetsa, Kaevusaare ja Alekere vahel. 2 pihlakat mäe otsas näitavad veel praegu, kus vanasti see tl oli. Praegu on tl mäe all. 3) Tammesaare tl Vadi kls (Tammesaare kls).

Kruusamäe ja Vahemetsa taludel oli raudväravad olnud ja kui neid õhtuti kinni pandud, olevat see vastastikku kuulda olnud.

See oli 1910 kui Vadi kls hulk inimesi suri. Mõnes peres nii palju, et keegi ei julenud enam ligidale minna. Vadi oli taudirikkam kl. Kerasi kls suri ühel isal 4 last kõhutõppe, 3 mattis korraga.

57.  Umb. 60 a. tagasi oli suur puudus. Magasid olid tühjad. Laevadega toodi Mustveesse vilja ja anti rahvale käsku otsmaminekuks. Kohe raha ei nõutud, kirjutati üles kes ja kui palju võttis ja mõne a. järele pidi ära maksma. Umb. 25-30 a. tagasi oli kõhutõbi, Raha külas suri Toomas Tooming; teda hoiti üksi saunas, teistega kokku ei lastud.

61.  Minu ajal, vist 1903 a., oli suur kõhutõbi. Naisevenna laps suri Kirbu kls ja Maetsma ümbrusest matsin ma Avinurmes 10 inimest. See hakkas sügisel marjade ajal ja kestis kuni lumeni. Haiged surid hirmsa valuga. Arst käis siin ka, aga inimesed ei täitnud tema nõudmisi ja see tegi ka palju halba. Inimesed kartsid väga.

65.  Olin umb. 10 a-ne, kui kole põuane suvi oli. Talivilja ikka sai, aga tõugu mitte sugugi. Rukkijahu puud maksis 2 rbl.-220 k. Talvel toodi hobustega Peterburist vilja, aga kui Peipsi lahti läks, siis toodi lotjadega ja puuda hind kukkus kohe 150 kop. pääle alla. Kui voor tuli, olid inimesed sabas ootamas. see näljaaeg kestis paar at, nälgasuremisi ei kuulnud küll. Kulised kotid, 8 puuda ümber, millega vili toodi, maksnud Peterburis 18 rbl. Mõnedes kottes oli hää vili, aga mõnedes oli mädanema läinud, kui leiba tehti, siis oli hais taga ja must nagu muld. Soode ja metsade põlemine oli nii suur, et talvel ka veel põlemine kestus ja alles kevade tulekuga lõppis. Praegu on veel sügavaid tule auke näha. Enne ilmasõda oli kõhutõbi. Kõige rohkem suri inimesi Vadil ja Enniksaares. Raadnal suri tükki 5: Toomas Mägi poja ja tütrega, Kadri Kangur (Rava Kadri), Ivan Kokk'a naine. Sidanil ei olnud suremisi. Lohusuus vist surid mõned.

67.  13-14 at. tagasi oli kõhutõbi Tammispää külas, suri 4 last. Ka mujal oli kuulu järele suremisi.

Ajaloolised isikud.

1.  See oli vist enne mind, kui keiser siit läbi sõitnud. Olmoli siis postipoiss ja viis keisri Tartust Torma ja Mustvee kaudu Nina jaama, s.o. 2 versta Lohusuust Mustvee poole, nii et 3 jaamavahet: Igavere, Torma, Nina. Säält läksid juba teised. 12 hobust oli tõlla ees olnud ja 3 kutsarit pääl. Torma kiriku juures läinud hobune lõhku, aga kohe pandud uus, kes kohale valmis olid seatud.

9.  Kord pidi talvel Riia kuberner tulema. Sillakohtust anti käsk, et teed ära rookida kuni põhjani. Rookisimegi, aga öösel tuiskas täis ja inimesed olid hädas. L.-Tähkvere mehed tegid Litsemaa metsast kuni Vaiatu piirini. Vaiatu mehed ainult tasusid. Kuberner jäi tulemata. Umb. 50 a. tagasi, ei mäleta täpselt.

Hendrik Sihvermann, Koimula mees, keneles, et keiser sõitnud postiga Peterburist Riiga. Anderson oli Torma postijaama komissar. Temale kirjutanud sõber Peterburist, et keiser tuleb sel ja sel ajal ja selle tõttu tema teadnud. Keiser olnud lihtriides. Sihverman oli hobuste juhtija pukis, 6 hobust oli ees – 4 taga ja 2 ees, viimastest teise seljas oli veel mees eestsõirjaks. Anderson ütelnud siis: „Aga Hendrik, tee sa nüüd hääd sõitu. Kui üks hobune maha kukub, katsu et rengid katki saad, las ta tühi jääb sinna maha.” Anderson ise sõitis saaniga järel, sest suuremate isikutega pidi jaama komissar ühes olema. Igavere jaam oli ka Andersoni käes, sääl pandi uued hobused ette ja viidi kuni Tartuni, kus Anderson vabanes. Riiast kutsuti Anderson kirjaga Riiga mis teda küll hirmutanud. Riias antud talle kõigeparema sõidu eest Peterburist Riiga auraha.

10.  Olin komisjonis juba käinud, kui Riia kuberner, kõhna mees, Torma kontoris (vallamajas) käis. Sõites oli tal 4 hobust ees. Saatjatena olid kaasas tal 2 ratsapolitseid. Siit sõitis edasi Mustveesse Jõgeva ms hobustega. Tormas peatas umb. 1 tunni, kuulas laulu kontori trepil seistes, pääle laulu tänas ja pidas lühikese kõne, mille kirjutaja Haugas ümber tõlkis. Lauljaiks oli Vaiatu koor minu isa Joosep Neumani juhatusel. Mina ise laulsin ka. Üks Laius-Tähkvere valla vana mees, Tubaka Kusta, oli vana soldt, rind aurahasid täis, oli 3 sõjas olnud, andis au. Kuberner võttis au vastu, läks siis juure ja teretas kättpidi. Soldat andis talle siis ühe kirja, mille kuberner ka vastu võttis. Kõik Torma vallavanemad ja abid ja kümnikud seisid kahelpool teed, ametimärgid rinnas ja käed üleval. See oli 1895 või 1896. 17.

12.  Riia kuberner käis suvel, heina ajal, umb. 30 a. tagasi, vallamajas. Olin ise vallavanema abi ja kantseleis kui ta sees oli. Ta oli väga viisakas ja mõistlik mees, ütles ikka пожалуйста ja upsakust ei olnud sugugi.

Kui Katarina II siit läbisõitnud, lasknud ta Sääse kõrtsist Torma poole 1/5-1/4 km. kahelepoole teed kased istutada ja Torma jaama juurest Rääbise msa sihitee teha.

17.  Katarina II käsk oli, et Peterburist kuni Riiani pidid mõlemil pool teed kased kahelt realt kasvama. Kasvanudki, aga kui Katarina kadus, kadusid ka kased. Neid jäi veel ainult Sääse kõrtsi juure, Tiirika ja Mustvee vahele ja Patase ms juure. Mõnda kohta ei olevat neid üldse istutatudki, vaid ainult keisrinna läbisõidu korraks toodud metsast ja löödud tee äärde püsti.

22.  1900 ümber käis vallamajas Riia kuberner Sinovjev. Siis mängis pasunakoor ja minu juhatusel lauldi: Какь славять Богу небесные силы.

23.  Kui Aleksander I Berliinist prouat tõi, pidi iga vald oma piiridesse Riiast Peterburini kahelepoole teed kased panema, et ilus sõita oleks. Mõned istutasid siis, mõned panid niisama otsapidi maasse.

27.  Rääbise msnik Bock olnud hää nõuandja Katarina II ja see käinud ikka Rääbisel sees, kui Tormast läbisõitnud. Kord peatanud ta Torma jaamas ja avaldanud soovi, et kui siit otse ka Rääbisele saaks, siis ei oleks tarvis ringi käia. Nüüd on kaks juttu: 1) ööjooksul lasti sihitee valmis teha ja kui Katar. ärkas, võis kohe sõita Rääbisele. 2) Järgmiseks korraks, kui ta läbisõitis, oli tee valmis. Teed õigatakse Katarina teeks ja on 6 km. pikk.

Nikolai I peatanud kord Torma jaamas. Hommikul natuke enne hoboste ette rakendust läinud ta jaama aeda, kus üks pärne salk kasvab, jalutama. Aial oli lattaid ümber. Keiser istunud ühele latile ja hakanud kiikuma. Latt olnud mäda, läinud katki, ja keiser kukkunud nii et jalad käinud püsti. Siis olnud ta terve päeva tusane ja trahvinud oma adjutante.

22.  Katarina II peatanud Nina jaamas ja Torma pastor Eisen läinud temale oma kasvatatud õunu viima. Need meeldinud keisrinnale väga ja ta pärinud tooja päritolu. Siis küsinud: „Kelle see vana väikene kirik on sääl tee ääres?” Vastati, et see ongi Torma kirik. Sellepääle öelnud ta oma adjutant Orlovile: „Ma tahan, et a. pärast Tormas uus kirik on.” Adjutant märkinud selle ülesse ja nii saigi Tormasse uus kirik.

36.  Rääbisel oli hra Bosk, kellel Moskva kubermangus ka 2 msat oli. Katarina II pidi Tormast läbisõitma. Bock lasi oma Venemaa msaist orjad tulla ja need tegid 2 nädaliga Torma jaamast Rääbisele sihitee nii et roosipõõsad kahelpool õitsesid. Mõisa lasknud ta ka ära ehitada – käerauad ja lukud olid paksult ülekullatud, mis alles viimane omanik Valter punaste tuleku ajal ära võttis. Valter öelnud siis punaste kohta: „Muud tühja kraami on nad võtnud, aga mis väärtuslik, seda ei ole osanud võtta.” Bock olnud Katar. armuke. Selkorral tulnud ta ainult Torma jaama, saatnud adjutandi kirjaga Bocki juure ja kutsunud selle oma poole jaama. Bock vist ehitas ka selle 7 kordse kivist torni, millel klaaskuppel otsas oli nagu majakilgi. Nüüd on see kadunud. Minu isale rääkis Valter, et lõpuks olevat Bock Jõhvi lähedalt kraavist surnult leitud, ainult sulispadi olnud käe all.

1.  Torma pastori Karl Landeseni käest said leeripoisid sagesti peksa. Kui mina 1884 a. leeris olin, siis lõi ühel poisil suust ja ninast vere välja.

2.  Vaiatu ms omanik pr. Wissenhausen oli hää inimene. Ta lasi vallale vaestemaha ehitada ja toitis omal kulul ka vaeseid. Umb. 80 a-sena suri ta 30-40 a. tagasi.

6.  Landesen ei sallinud seda, kui kelladega kiriku juure sõideti. Seda keeldu ütles ta mitu korda kirikust maha. Inimesed sõitsid siis kuni kiriku teelahkmesse, võtsid sääl kellad maha ja tagasi tulles panid säälsamas jälle pääle. Kui tüdrukutel lapsed olid ja siis mehele läksid, nende kellade kõlinat põlgas ta veel eriti. Kord sõitnud 2 pruutpaari kelladega kiriku õue, mõlemil olud sohinaised pruutideks. Neile öelnud Landesen: „Oodake kuni söön ja puhkan!” Pulmalised ootanudki. Viimaks tulnud ilma kirikukuueta, ajanud mõlemad laulatuspaarid sealauta, ise jäänud uksele ja laulatanud säält ära. (Köster Masingi tütar, pr. Kommssar eitab kategooriliselt sarnast sündmust. Traditsioonikoguja)

4.  Olin ise Landeseni juures leeris. Üks Avinurme poiss ei läinud kohe tuppa kui koolmeister ajas. See kaebas asja õpetajale, kes poisi pääle tundi välja kutsus, kõrvad kuumaks peksis ja leerist välja tahtis heita. Poisi palve pääle võttis ikka viimaks tagasi.

5.  Tüdrukute leeri järele algas kohe poiste oma. Läksin leerikujutama. Landesen nogutas ühte leeritüdrukut, kes oli haualt roosi murdnud. Tüdruk oli, parajasti kui mina sisse pugesin, põlvili õp. ees maas, kes jalga vastu põrandat põrutas, et ei andeks. Hiljem palvemajas teiste eestpalvel andis siiski tüdrukule andeks. Mind pani kohe lugema, et kas lugeda oskad, küsis. Siis hakkas katekismust ja piiblelugu küsima. Mina Joosepi elulugu ei teadnud. See vihastas teda väga ja ükskord andis mulle rusikaga rindu nii et pidin pikali lendama, aga sain veel käe ette.

Vaiatu mõisnikud olid hääd in., iseäranis lesk pr. Vissensov. Iga pühadeks tegi ta kingitusi, moonameestele piibu ehk kübara jne. Mina olin L.-Tähkvere mõisast, tulin leerist siia Vaiatusse vanaema poole, pr. tuli vastu, kutsus mind rohuaida ja kinkis 5 rbl. leeriraha.

7.  Kui pr. Vissensov umb. 30 a. tagasi, umb. 90 a-sena suri, pärandas ta Vaiatu vaeste jaoks Tartu pankadesse kapitali, mille protsendid iga a. jõuludeks, lihavõtteks ja jaanipäevaks vaestele jagati, iga kord 5-10 rbl.

10.  Õp. Landesenit pidas rahvas maapäälseks jumalaks. Kui ta kooli katsuma tuli, siis pidid uksed kõik pärani tema jaoks lahti olema ja lapsed laulma. Tema kõndis siis läbi laulvate laste ette. Ärasaatmine oli jälle lauluga. Kui ta mõne lapse pääle vihaseks sai, siis näpistas ta seda ninast ja ütles: „Kas sedas käiakse koolis mis?” Vahest lõi ka ja ajas toast välja öeldes: „Võta oma uhke müts ja mine!” Iga kooliõp. pidi 2he hobusega temale eelmise kooli juure vastu minema. Oma reisi algusest teatas ta kantslist. Kord sai ta Okatkus kooliõp. Viik'iga vihaseks, siis tuli säält jala Vaiatu kooli ja küüthobused käisid tühjalt järel. Kui ta ise sõitis, siis armastas ta väga kellasid, aga kui teised tarvitasid kellu, seda ei sallinud mitte.

Olin ise leeris, poisid lõhkusid magadiskotid ära. Terve palvemaja kiriku juures, kus leeri peeti, oli õlgi täis. Landesen tuli, ei lausunud sõnagi, astus laua taha, kuulas seistes laulu ära, pööris ümber ja läks. Kodust saatis kooliõp., minu isa Joosep Neumaniga, sõna, et võite kodu minna, leeri aeg on läbi. Teda pidid ka leerilapsed hom. lauluga vastu võtma. Tervest kihelkonnast olid kooliõpetajad kordamööda leerilaste juures korda pidamas, igaüks 3 päeva oma leivaga. Nad pidid hommikuti õp. vastuvõtmist korraldama ja valvama, et ööseti keegi ümber ei hulgu. Asja lahenduseks valisime 5 saadikut, kes pidid paluma minema, et leer uuesti algaks. Esimene kord ajas ta saadikud välja, teine kord hakkas juba kõnelema ja kui kolmandat korda mindi, siis andis andeks. 4 päeva olime siis vahepääl vabad.

Vaiatu mõisnik Glasenap peksis veel ilmasõja ajal nuudiga töölisi. See oli põllutorutamise ajal, nägin seda ise.

11.  Roela vallamaja õnnistamise ajal jäänud vene preester, vist Uhmardust, purju: tuigerdanud, kaotanud mütsi ära ja öelnud: „Rahvas vaatab mu pääle pilkava naeratusega.”

Adam ja Robert Jakobson ja Joosep Neuman olid kanged muusika- ja laulukooride juhid. Õp. Landeseni võimuvürsti pärast ei saanud aga keegi vabamalt tegutseda.

20.  Köster Masing oli lihtne ja hääsüdamline rahvamees. Ta andis inimestele ja loomadele mitmesuguste tõbede vastu rohtu. Mõnelt võttis ta maksu, mõnelt mitte, nii kuidas kellegi jõukus oli. Rahvas arvas, et temal on VII Moosese raamat ja selle järele teeb omad rohud.

Köstrikoolipoisi Kirsi vanemad Savikojalt läksid Kõnnu pulma. Köster poissi ei lubanud ja öösel pani see maja põlema. Masing põles puupaljaks. Õpilased pandi siis palvemajja, aga et Kirs koolis käia ei tahtnud, pani ka sellele tule otsa, mis aga ära kustutati.

27.  Köster Masing oli kange arst. Ta andis rohtu hullukoera hammustamise vastu ja aitas igasuguseid haigeid loomi ja inimesi. Rohtu andis ta ikka leivaga: andis 3 leiva tükikest ja käskis need teatavate vaheaegade järele sisse anda, kas loomale või inimesele. Ja igaüks sai abi. Usk temasse kestub veel praegugi ja inimesed käivad tema tütre ja väimehe, praeguse köstri Kommussari juures rohtu otsmas. Need aga ei andvat ja mõnikord kuigi andvat, siis ei mõjuvat see mitte nii. Rahvas rääkis, et tal VII Moosese raamat olnud. Küsisin seda ta väimehelt, kes seletas nii: „Minu naiseisa lähedalt sugulane, kindral Masing, saadeti keisri poolt Indiasse, kus 1 1/2 a. elanud. Sääl saanud ta fakiiridelt palju saladusi teada ja kirjutanud üles. See raamat olnudki siis köster Masingil, aga tulekahju ajal põlenud see ära, ainult mõned väljavõtted mis ta poeg teinud, on alles jäänud.” Kord hakkanud 1 poeg seda nõiaraamatut lugema ja hiigla parved vareseid kogunud puie otsa ja köstri katustele. Köster olnud ise parajasti kiriku juures, kui sinna sõna toodud, et varesed nii maja ümbere tükivad. Välja vaatama minnes saanud köster kohe asjast aru, läinud koju, võtnud raamatu poisi käest ära, ajanud varesed (vist lugemisega) laiali ja peitnud raamatu ära.

35.  Köster Masing andis rohtusid, mis kõige parem oli hullukoera hammustamise vastu. Kes seda siis võttis, sai terveks, in. ehk loom. Maksu rohu eest võttis 90 kop. alati, ükskõik mis rohi see oli. Ainult nõuandmise eest ei võtnud ta midagi.

36.  Kes nii palju veel märkas, et Masingi rohu vastu võttis, see ei jäänud kunagi marutõppe. Joosep Sihver Sadalast Joosepi tlst sai hullu koera käest hommikul metsa minnes kiskuda ja hulk loomi ka. Loomad kellele Masingilt rohtu viidi, läksid marru. Joosep läinud ise pärast metsas käimist Masingi juure, kes talle 3 leiva tükki halli pulbriga oli annud ja kohe ära käskinud süüa. Söönudki. Veidi aja järele küsinud M: „Noh mis tunned?” Joosep: „Nagu külm juga hakkab õlast allapoole minema. Natukese aja pärast küsinud M. uuesti, siis tunnud J. et juga juba küünernukist allapoole liigub ja lõpuks tundnud nagu läheks sõrme otsadest külm välja. M. öelnud: „Ja, vat nii kaugele oli haigus juba läinud, aga nüüd tuli ta välja ja sa võid täiesti julge olla.”

Aleksander Välbe, Sadala venekooliõp., sai ka Masingilt abi.

20.  Liikatku kl Separahva tl peremehe poeg Kristjan Raud, minu isa, sõitis halli hobuseg Torma ms ja kiriku vahel Liphardtist mööda, kes ka sõitis. Opmaniks oli Rosenthal. Isa kutsuti mõisa ja anti sõnalausumata 60. Ta oli umb. 30 a-ne ja poissmees.

Isa-isal oli 7 p. ja 7 tütart. Minu isa oli kõige noorem. Kõik elasid vanaks, ligi 100 a. Torma kiriku kohta oli jutt, et kui 7 venda korraga sisse lähevad, vajub kirik ära. Isa ütles, et olime kord kõik sees, midagi ei juhtunud.

21.  Kõnnu Teelahkme tl peremehel Soodlal oli 2 tütart: Liisa ja Marie. Liisa oli Otto Liphardti armuke ja suri ilma lasteta. Siis sai Marie armukeseks, kel 2 tütart ja 1 poeg oli. Kui külalised ms tulid, saadeti armuke lastega Kõndu. Marie läks enne surma rumalaks, sest tal võeti lapsed käest ära.

22.  ...-1896 oli Landesen Torma pastoriks. Ta oli Mää jutlustaja ja väsimata töö mees; kõik kirikuraamatud on tema kirjutatud. Ta oli äkilise iseloomuga, eht kirikuvürst. 1894. a. oli ta 7 kuud ametist tagandatud segapaaridega ametitalituste pärast. Oma ametile oli ta truu. Sohinaisi noomis ta ja kutsus ka poisid oma juure ja viis asjad niikaugele, et need omad tüdrukud ära võtsid. Tarakvere ms rentniku Retlichi tütrel oli pulm. Landesenilt paluti luba, et kas tohib natuke ka tantsida. „Ja muidugi!” vastanud L., vaatanud ise ukselt tantsu natuke aega päält ja öelnud: „Kas tohin oma hobusid paluda,” ja läinud ära. Köster Masingile öelnud ta kord: „Minus on hää koer kaduma läinud.”

1896-1902 oli pastoriks Luiga. Ta oli hää laulja, aga päästkõne oli tal nõrk. Ta oli suure organiseerimisvõimega, välimusele pani ta suurt rõhku. Tema ajal ehitati kirikumõisa hooned ümber. Ta oli hää majapidaja.

1903-1919 pastor Laas. Suur poliitikamees. Korp. Neobaltia vil. Rahvuselt eestlane, aga saksa vaimuga ja sakste poolehoidja. Okupatsiooni ajal suur tegelane, Torma koolide inspektor jne. Eesti riigisse ta ei uskunud. Tal oli suur raamatukogu ja tal käis üle 10 ajalehe. Ta oli 3 kuud ametist tagandatud mingi ametitalituse pärast veneusulistega.

1920- Kuusik praegune pastor. Passiivne iseloom, väga hää inimene, väike seltskonna tegelane.

26.  Kirjanik Jakob Pärn on minu vanem vend. Meie isa oli magasi kirjutaja 12 aastat, kohtumees oli ka ja vöörmünder kuni surmani. Viimast ametit pidas ta 8 a. pimedana, siis oli poeg Mart asetäitja. Isa vahetas Tormametsa omale Lahvardi vastu. Ta tahtis lagedalt külalt siia metsa tulla, et valla ametitest vabaneda. Selleaegsele Tormametsa peremehele meeldis jälle Lahvardi, kus selkorral ilus õunapuu aid oli ja vahetus läks hõlpsasti.

Tuulaverest oli Beekman Tartus seminaris ja hiljem Tartus õpetajaks.

C.R. Jakobsonist ei tea midagi suurt.

36.  Minu ema vend Mart Martsen viidi Krimmi sõtta. Pärast jäi ta Venemaale sandarmiks. Päält 40 a. tagasi kui ta kodus käis, siis oli tal 1 poeg Retšitšas pristav ja II käis Vilnis junkru koolis. Ilmasõjas Soldau lahingus langes üks Martseni nimeline kindral, võib olla, et oligi onupoeg, sest lehe teate järele, kust ma seda lugesin, oli see Tartumaa mees.

Rahva majanduslik elu

Pärisorjus.

Vana Kõnnu Samuel Säälik ise rääkis seda, et 4,5 või 6 põlve tagasi nende perekond on koerte vastu vahetatud. Nad olid pärit Pühtitsa kloostri lähedalt Sääliku külast, millest siis ka nime said. Kes vahetas, ei tea.

Alud on ka vahetatud. Üks mõisnik saatnud teisele koorma algusid ja sai mehe vastu. Sellest nende nimegi Alg.

Lööpritel lasin msnikud sääremarjad ära lõigata, et siis kiiremini jooksta saaksid. Neid tarvitadi kiirkäskjalgadeks.

26.  Pärnade suguselt on Haaslavalt siia toodud. Kui mehed teoajal Pihkvas viinavooris käisid, siis peatanud nad Haaslaval ja leidnud säält Pärna sugu. Kuidamoodi ta siia toodi ja millal, seda ei tea.

28.  Minu vanemad on Kaukaasiast siia toodud ja vahetatud, mille või kelle vastu, ei tea. Vanemad ja nende vanemad elasid Vassevere kl Aru tls, Palamuse kihelk. Mina olen 6 põlv Aru tls, rohkem tagasi ei tea.

Lööpritel (Lüüpritel) olid sääremarjad ja kanikad ära lõigatud. Nad olid käskjalad ja kirjakandjad. Ema rääkis, et kui nad jooksnud siis hoidnud nad piitsa käes ja vehklenud sellega.

34.  Tarakvere ms virtin Anna Luukas, suri umb. 35 a. tagasi umb. 60 a-na, rääkis, et tema kunagi ei ole julgenud üksinda ms aida alla keldrisse minna, kartes et sääl surnute vaimud on. Kui tema msa läinud, siis oli temale räägitud, et mõlemis kongides keldri taga tipus on inimesi kinni hoitud. Kongi uksed olid rauast. Väiksemas oli üks mees kinni olnud ja talle tükkinud sääl uss sisse. Tartus lõikusel võetud uss seest välja. Pärast seda kadunud niisugune kinnihoidmine ära. Vt. lk. 22.

37.  Seda oli kuulda, et varemil aegil põgenenud Venemaalt venelasi siia Peipsi äärde ja jäänudki siia elama. Esialgu nimetati neid linna-priideks, sest nad olid linnade nimekirjes ja maksid igaüks oma linna maksud. Hiljem tuli komissaride poolt sundus, et pidid sinna ülesvõtma, kus elasid.

46.  Ema isa Nael oli pärit Arossaare vallast Pilistvere kihelk. Teda oli säält poissmehena Võtikverre vahetatud ühe jahikoera vastu. Naise võttis ta Kõnnust. Kui veel poisike olin, käisin isaga laatadel puunõusid müümas. Kord Viljandist tulles käisime Arossaare vallas Rümmi tls sees, kus veel ema isa poolt sugulasi (umb. 50 a. tag. muutsid nime Lill'eks) oli. Ema suri 1901 28.IX v.k., oli 76 a. vana.

61.  Maetsma klst Paalussaare tlst on Jakob Koppeli (surnud 4-5 a. tag. 80-90 a-na) Avinurme mõisnik Kimmelthal koerte vastu Vara msa vahetanud. Mehi ja koeri olnud mitu. Meestest ei ole keegi tööle hakanud, on kõik ise kodu tagasi tulnud. Koppeli poegi elab Mart ja Kaarel.

Avinurme vallast võeti hobuseid kulleritele, kes käisid Saksamaa ja Peterburi vahet. Hobused pidid alati kulleri ootamiseks jaamas valmis olema. 12 hobust oli kulleril ees, 3 meest istusid hobustel seljas ja kihutati hirmsasti. Tee käis Lohusuu ja Ninasi kaudu.

66.  Lohusuu Vene-küla on tekkinud üle järve põgenenud venelastest. Venelaste eneste jutu järele olevat esimesed põgenejad tulnud 120 a. tagasi, need olnud kurjategijad ja soldati hirmu eest pagejad.

36.  Vt. lk. 128.

Teoorjus.

1.  1884 oli Koimula küla kirikumõisa rehel. Kui rehi juba maas oli ja uut ahtma hakati, läksid poisid kõrtsi jooma, tõid rehepapile Kustale ka viina ja see oli siis tüdrukutele abiks, kes ei oskanud hästi parsil olla. Õp. tuli ja tõmbas tüdrukule koodiga mööda külge, sest tüdruk ütles, et meie oleme niisama kui mehed. Tüdrukud jooksid siis poistele kaebama. Siis mindi ühiselt minema ja õp. rehi jäigi ahtmata.

2.  Vaiatu ms poolt lõhuti 5 talu ära: Raja, Elia, Uuseni, Käpa ja Andrese. Nende maad võeti ms külge, asemele anti Vaiatu külast, mõnele põldu, mõnele karjamaad. Uued tld ei kanna enam endiseid nimesi. See oli umb. a. 1870.

7.  Olin veel väike poiss, kui msa kubjas õhtuti ratsahobusega käis külades rahvast tööle ajamas. Ta määras järgmiseks päevaks igaühe omale kohale. Igaüks kes käsu sai pidi minema oma leivakotiga, sest mõisat kartsed peksu tõttu kõik. Peksmist mina ise ei ole näinud, kuid neid kes peksa said nägin küll: see oli Raja tls, kui peremees kodu tuli ja naisele näitas: ristluie päält oli kõik puru. Teised naised jooksid ka juure, nutsid ja vandusid. Peremees oli aidamehele midagi öelnud ja kohe sai tallis.

Vaiatu mõisas lammutati 5 tl pr. Vissensoansi ja rendihärra Buschi ajal: 1. Raja; 2. Indriku, seda nimetati ka Uuseni; 3. Andrese; 4. Käpa; 5. Elia. Nende maad võeti mõisale ja asemele anti külast karjamaad ja mõned väljaservad. Praegu on need talud veel alles ja nende nimed on: 1. Väljaotsa, 2. Vaade, 3. Aru, 4. Kaasiku, 5. Pohlaka. Need torgiti siis külla vahele. Nii tegid ka teised mõisad. See oli paar aastat pääle kuiva suvet. Olin siis umb. 10 a-ne, praegu olen 68 a. täis, kirje järele aga 70.

8.  Tiheda küla Peipsi ääres kuulus ka Vaiatu ms ja valla alla. Sinna külla püüdsid Vaiatu inimesed msa hirmu eest põgeneda, sest see oli mõisast kaugel. Kui vallavanemad ametisse seati, sai Tiheda Vaiatu alt lahti.

Teoaegsed msametnikud olid: Opman, see oli valitseja; kubjas oli hobusemeeste järelvaataja; kilter oli jalarahva sundija; aidamees; väljavaht ja rehepapp.

9.  Laius-Tähkveres kadus tegu enne kui pärismõisais ja makseti rent rahaga. Sundvooris ei käidud ka, aga vabatahtlikult küll, käisime Peterburist kaupa toomas Viljandi Langi ja Petersoni firmale. Üks paks vanamees Treuma oli podrjädtšik, kes voorimehi kuulas. Käisin 3 korda. I kord oli 6 meest 10ne hobusega, minul oli 2 hobust. 3 meest oli Okatku külast, 2 meest Koimulast ja 1 Leedist. See oli kevade poole suvet. II kord oli Okatkust 2, Koimulast 2 ja veel mujalt nii et suurem voor oli kui I kord. See oli sügise poole suvet, umb. 58-59 a. tagasi nagu I kordki. III kord oli talvel, 1/2 a. II korrast hiljem. Siis ei viidud kaupa enam Viljandi. Mõned viisid Tartu ja mina oma üleaedsega andsime räbalad ära ja tulime kohe koju, sest kaupa pääle ei saanud. Ine kord võtsime kõik Räbalalt räbalaid pääle ja viisime Krasnoe Seloosse paberi vabrikusse; nende viimise raha saime Peterburist kontorist. Teised korrad tegime just niisamuti. Räbala oli väike koht Vaiatu külast natuke Lullikatku poole. Ümbertkaudu toodi korjajate poolt räbalad siia kokku, kus neid kaaluti ja müüdi juutidele ja ka teistele. 30 puuda panime hobusele pääle. 25 rbl. eest sai 2 koormat. Palju omale makseti, seda ei mäleta. Lullikatku mehed tegid kord talvel räbalad märjaks ja said kahju. Vaiatu mehed olid õiged mehed. Peterson oli ise Peterburis kaupa pääle andmas ja Viljandis jälle vastuvõtmas.

10.  Isa käis sundvooris Peterburis, 50-60 hobust oli vooris olnud. Vedasid vilja ja viina Peterburki. Tagasi tõid kaupa mõisnikkele.

11.  XX sajandi algul lammutati Mägise Antsu tl Roela Liphardti poolt. Kas selsamal a. või mõni a. varem lammutas ta Pulliräisi ja 2 Kärba tl ja veel varem Kiltrimäe tl (mitte Torma kihelk.). Viimase tl asemele ehitati moonamajad ja maa anti moonakatele kasutada. Teiste talude maa ühendati mõisaga. Viimase tl eest pidigi Liphardt teed tegema kohtu otsuse järele, või pidi muie talude eest ka, ei mäleta.

17.  Siis kui veel raudteed ei olnud, oli sundvooris käimine kõva. Piiritust veeti Peterburki ja vilja Pärnu ja Riiga. Torma kl peremees Joost vedas ankrutega kõrtsmikkudele palsamit ja kimmelit. Tema oli alaline voorimees.

19.  Esialgul mullati kartulaid ristipidi, siis need kasvasid nii kui kupitsate otsas. Nüüd ei ole enam nii, on vagude viisi. Kartulapanemise ajal oli siis igal tollipulk käes, millega iga kartula vahe ära mõõdeti. Olin umb. 5 aastane (vt. lk. 126), kui teomees küllalt hästi ei teinud, sai sugeda. A hiljem kui rükkilõikus oli, tuli opman Rosenthal kõvera kepiga ja mitme koeraga. Mina jooksin talle järele ja ütlesin, et papa anna teine kuts minule. Opman vastas naljatades, et too oma isa hobune ja härg siia, siis saad. Olin 9 a-ne kui Söödi Ilvesel seakarjaseks olin. Lõin ühele põrsale ristluie pääle, sel jäid jalad järgi. Asi anti mõisa politsei kätte, kus mul vitsu mõisteti, aga oman päästis mind sellest, ütles et liiga väikene, alles vitsa suurune. Mõisahärra Otto Liphardt käis ikka ratsapiitsaga ja opman kõvera kepiga. Kui nad kahekesi kaugemale läksid, siis valgete ratsahobustega 25-30 hurda saatel. Kubjas oli väljal kepiga ehk vitsaga, tema kepp oli sirge, ilma kõvera otsata. Kiltrist ma ei ole kuulnud midagi. Aidamehel ei olnud keppi ja tema inimesi ei trahvinud ka. Kui hra ratsa väljal käis, siis igale kellest mööda läks andis piitsaga. Minu isa oli Kõnnus loomakarjus. Hra tuli kord ratsa, vaatas ja ütles: „See karjaaid olema kui tiik, miks põhku alla ei pane.” Kutsus 50 a-se isa sadula juure ja lopsis käsitsi põsed kuumaks. Mõisa naisteolisi nimetati vaimudeks ja mehi teomeesteks. Vaimud ja teomehed olid ms ülevalpidajad.

Olin umb. 15 a-ne kui Kõnnu mõisas oli 80 härga. Sügisel viidi paarkümmend tükki ära Tallinnamaale mõnda mõisasse praaga pääle ja säält müüdi siis neid Peterburi lihunikkudele. Lehmi oli 2 ja (Suuresmõisas oli mõisal küll lehmi) igal moonamehel oli 1 lehm. Olin oma isal abiliseks. Umb. 15 a-na jäin ära, sest jalad jäid haigeks. Siis tulid isale abiks vaimud korralistena vallast, kordamööda igast perest üks. Kui vaimu ei olnud, siis läks mees. Härgadega künti ka ja käidi metsas. Näduverest leidsin alles hilja ühe härjaraua, sest kroonuvalla rahvas pidas härgi kauem kui eramõisa rahvas. Kui adra ette pandi 2 härga, siis oli neil ike kaelas, kui 1, siis oli üksik kaelas. Vankri ja saani ette 2te härga ei pandud, ree ees oli 1. Kõnnus olid härjad öösel vitsavõrudega kinni ja künnihärgel olid vahest mehed juures. Adra ette pandi neid rihmadega. Olin 19-20 a-ne, kui veel härgadega kündsin, siis kadus varsti see mood ära. Aoseljas oli veel kõige viimati. Harjale karjuti: kalla! s.o. pööra, kääna. Kaletiiner nim. kalender.

21.  Vanamõisa ja Tormaküla vahel hävitati Liphardti poolt umb. 1868. a. Kissi kl ära. Inimesed ajas laiali, mõnele andis ka väiksed metsakohad asemele. Ühele andis Torma külast Mullika tl., Kirs saadeti Savikohale, väike raba-kandikoht. Vistoli 5 talu üldse.

20.  Kissi külas oli 5 talu: 1. Jaagu, 2. Kelu, 3. Varese, 4. Ansu, 5. Tooma. Kissi tl on veel praegu alles. Päevaru külas oli 2 tl. või oli ka viis, ei tea. Umbes 55 a. tagasi vahetas ms Torma külalt pettuse teel 120 vakamaad ära ja andis Lilastverest metsamaad asemele.

Umbes 1873 a. ümber käisid Torma kl mehed talvel Tallinnas, linavooris, mis umb. 1 näd. kestis. Nad viisid Mustvee kaupmeestele linu ja tõid soola ja muud kaupa tagasi.

23.  Korba kl ja vesiveski olid Torma ms ja Rahuoru (Friedentali) vahel. Veski oli Raisatiigist Rahuoru pool.

Kitsi küla oli kirikukõrtsi taga. 5est talust viidi 3 Lilastverre, sinna andis Liphardt uued maad. 1 tl viidi alla Savikõda kõrvale, sinna läks Kirs. Päris Savikõda on jälle ise.

Köstri juures oli Päevaru kl.

Varem oli pärisms Padevestis. Kui Torma asutati, lammutati külad ära ja maa sai mõisale. Juba õp. Eiseni ajal olid külad kadunud.

23.  Killavooris oli 25-30 hobust. Valitseja ehk tema asemik ja kubjas olid alati ligi. Valitseja sõitis voori eesotsas ja kubjas taga. Veeti kõiki ms tarbeid, vilja ja viina Peterburki ja Riiga. Riias käik kestis 2-3 nädalat. Tagasi toodi kaupa, iseäranis rauda ja soola. Kaupmeeste vooris käidi ka raha teenimas.

Rummi Hendrik (Hendrik Nael) käis 1870 ümber Riias peenikesi napse otsmas, nagu vehverments, must palsam, liikva jne. Napsid müüs ta Torma ja Mustvee vahele kõrtsidesse, neid oli: Mustvee, Võtikvere, Luige, Kõnnu, Sääse ja Nuka. Tal oli Võtikveres ka väike tl, praegu on sääl ta poeg Lill.

25.  Kui isa veel kubjas oli, pidid ilusamad pruudid ms 1 öö olema. Inetuid ei tahetud, need olid vabad sest käigust. Kubjas andis ka seda käsku.

Kui isa juba metsavaht oli (sai selleks 1870) sai ta palka 60 rbl., koha rent oli 30 rbl., nii et 30 rbl. saigi veel. Hiljem tõusis koha rent 80 rbl., siis tuli 20 rbl. juuremaksa mõisale. Igal metsavahil oli oma jagu jäneseid ja linde (nepid, tedred jne.) lasta. Isa lasi ainult 2 varest, ta oli ms kokaga hää sõber ja see lasi teisi tuua. Metsavahid pidid igal õhtul ms käima ja kui linde vaja oli, siis kokk ütles seda ja andis käsu. Koharent määrati teopäevade järele.

26.  Jõetalu, end. Vaiatu ms metsavahil oli kindel määr palju ta linde ja loomi pidi laskma. Ta sai mõisast moona, raha vist ei saanud, aga piiritust sai nii palju kui tahtis.

Kontrahis määrati kõik ära: vooripäevad, teopäevad, sõnikuveopäevad jne. Alaealisi, mehi kui naisi, kes mõisale lisapäevi tegid nim. vaimudeks.

Minu isa oli 46 väärmünder Asmuti ja Landeseni ajal. Iga talu pidi vöörmündrile 1 päeva tegema. See tehti mõisa ja ms arvas selle siis vöörmündri orjusest maha. Vöörmünder oli enne kui kirikukubjas, tema pidi siis käsud andma, millal on vaja kirikumõisa rehele ehk väljale minna. Lõikuse ajal olid kirikumõisa väljal pobulid, palka nad ei saanud, see oli nende kohustus. Kui tüdrukul laps oli, pidi ta selle trahviks iga a. 1 päeva kirikumõisa tegema.

Kirikule makseti: suurem tl: 3 kana, 3 u linu, 1 koorem puid. Keskmine tl: 2 kana, 2 u linu, 1 koorem puid. Heinu viis iga tl 5-10 puuda ja kaeru ka õpetajale ja köstrile. Õp. viis igaüks veel 1 koo õlgi. Vili võeti magasi juures kokku ja viidi kirikumõisa.

Torma külast Reinu talust käis Johan Joost järjest Peterburis kaupa vedamas Mustvee kaupmeestele. Ta koorma viis ja koorma tõi.

27.28.  2 Raja talu häkitati ära. Onudavere külast 2 tl: Otsa ja Vode. Nende asemele asutati Raja karjamõisa. Otsa tl kaevu ja karjalauda ase on praegu veel tunda. Üht heinamaa osa nim. praegu ka veel „Otsa Kopel”.

27.  Vooris käidi Peterburis, Pihkvas, Riias, Pärnus ja Tallinnas. Sinna viisid vilja, viina ja linu, tagasi tõid soola, rauda, tubakat mõisnikkele, kaupmeestele ja enestele. Vooris olles jõid mehed endid sageli purju: hobusenaelaga löödi väike auk vaadisse ja sellest imeti piiritust täis. Mõned läksid ühes hobustega Peterburi lähedale lubja vabrikusse teenistusse, nagu Jakob Õunapuu Arukülast Kütivälja peremees; Johan Plink Tarakverest; Gustav Villem Torma külast ja veel hulk teisi. Need olid sääl terve suve olnud; vast olnud mõned 1 1/2 aastat. Selle rahaga ostis G. Villems omale Onudaveres Joosti ehk Tõnurahva tl., Torma jaama ligidal.

35.  Sepa tl. Rääbise ms. ja Ojataguse kl. vahel lammutati juba enne minu siia tulekut ms. poolt. Maad võeti ms külge. Kui siia tulin, 38 a. tagasi, siis nägin veel ühte tl sara. Hiljem on ta päris ülesküntud.

36.  Sepa tl lõhkumine oli pääle 1775. a., umb. 1880 ümber. Maad pidajale asemele ei antud. 2 Jaanivälja tl (praegu asunik Valkmann) lammutati teoorjuse ajal, päält 70 a. tagasi, maad mujalt asemele ei antud. Kuulsin seda oma vanemilt. Rohkem ei ole Rääbiselt lammutatud.

Tõikvere ms lähedal, kahe Pärniku tl juures oli Tõikvere kl, millest Pärniku talud alles jäid, kuna 4 (nelja) tl maad Tõikvere mõisale võeti. Peremeestele anti vastutasuks Konnakülla uudismaad teha. Nad ise pidid hooned üles tegema, ms andis ainult materjali. Nii tekkiski Konnaküla aastat 70 tagasi. Praegu said mõned kohad maad juure.

Pääle eelnimet kohte käidi voori veel Kundas ehk Lontovas. Muu kauba hulgas toodi tagasi suhkrut ja punast värvipuud. See oli pehme puu, mis laastudeks lõigati ja värv seest välja keedeti.

37.  Kasepää ja Raja olid varem üks vald ja kuulusid Laius-Tähkvere ms alla. Praegu kõik üks Kasepää vald. Minu isa Mihkel Nisu suri 1902 ja oli 74 a. vana. Kui tema poisike oli olnud, oli ta isa siit Laius-Tähkvere ms teol käinud. Siit käisid sääl teol kõik, kes selle ms järele olid. Ma ise küll ei näinud, aga vanemad rääkisid, et olid siit jala Tähkvere läinud, toit märsiga (kasetohust punutud kott, vihmakindel) ja piim lähkriga seljas, s.o. umb. 30 versta. Terve nädal oldi siis kodust ära. Vanemad käisid ka kirikumõisas teol. Mina ise käisin emaga Landesenil rukkit lõikamas. Vana Landesen käis ise, kepp käes, ja vaatas kui tööd tehti. Teised käisid jälle muul ajal, kas sõnikuveo ajal jne. Kirikuteol käisid mehed ja naised.

42.  Minu noorpõlbes veel oli Mustvee jõe paremal kaldal 4 talu: Lubja, Pehvelt, Otsa ja Sussi. Otsal oli peremees Tamm ja Sussil Tapu. Pehvelti maksis Võtikvere renthärrale rendi rahas, kuna teised 3 Võtikveres teol käisid.

46.  Nuka kõrtsi eest lammutas ms küla ära ja viis sinna, kus praegu on Torma kl.

Pääle Rootsi sõda veel oli Korneti tl vastu teinepool Mustvee jõge üks tl. Varemalt õigati seda kohta Kõrgeheinamaa.

Minu isa oli kord 6 nädl vooris olnud. Ta teenis nii raha, sundvoore ei mäleta. Kord viinud ta Peterburist 30 puuda ahelaid Tartu. Vanaisa oli ms puussepp, elas Kolga talus ja käis ms tööl. Ms kubjas oli Gustav Berg, Aru tl peremees. Ta vend pidas tl ja kubjas ise elas mõisas. Opmani, kiltrit ja aidameest Võtikveres üldse ei olnud. Kubjas täitis ka aidamehe ja kiltri kohuseid. Rehepapp oli ja alaline karjus (Karja Mihkel) ka. Viinameister oli Vidrik Vinkel Lullikatku külast. Ta elas veel pääle ms jaotust. Viina tehti sügisel ja meister oli ametis vist teopäevi eest.

Mustveest käisid 4 tl Võtikveres teol: Otsa, Lubja ja teisi ei mäleta. Lullikatku kl ja 3 tl Väduverest: Elia, Kase, Pohlaka, tegid tegu Võtikverre. Väägu oli karjamõis.

48.  Mihkel Golberg Rassikust (ta oleks nüüd üle 100 a. vana olnud) rääkis, et ta olnud 15 a-na ms seakarjus, kui kraavikaevaja natukeseks kraavikaldale istunud. Hra näinud: „Tulep homme mõisa, saap 30 jutti, miks istup!” Ja saigi. Kord juhtunud ta ise ühes mõisa koertega kõrtsis olema kui hra sisse tulnud, teda välja kutsunud: „Tulep mõisa, saap 15!” Ta pidanud kõrtsimehega nõu, see öelnud: „Ütle et võõrad mehed tahtsid hra koeri ära viia, ma ei lasknud ja anna mind tunnistajaks.” Mihkel öelnudki nii ja hra silitanud ta pääd ja kinkis nahatäie.

49.  Minu isa Toomas Kalaiis, Teadosaares vabadik, oli Adrakus kubjaks. Kord rehepeksu ajal tuli mshra Kimmeltan, soputas ühte kuba, paar tera tuli välja ja kubjas sai peksa.

Vaim oli see kes käis karjas kõrraliseks, tervest vallast igast talust kordamööda. Talutütred ja tüdrukud kõik käisid korral 1 päev ja vahest ka 2 päeva korraga. Siit Teadosaarest käidi Adrakul. Mehed olid teolised, nemad käisid praaka vedamas Avinurmest Adrakule. Adrakul käidi teol: Ulvilt, Laekannust, Laekannusaarest, Alekerelt.

52.  Isa rääkis, kui nad viinavooriga L.-Tähkvere mõisast juba ära tulnud ja Hundilepiku vahele saanud, sääl puurinud nad siis puuriga vaadile augu sisse, lasknud piiritust välja ja peitnud ära. Tagasitulles on siis peidukohast piirituse koju viinud.

56.  Minu vanaisa oli Avinurmes kubjas 12 at. Temal ei olnud siis rendi maksu ega tegu teha. Naine pidas kohta sulastega ja kubjas elas mõisas. Teda ei laidetud, aga Alekerelt Madis Tamm Uneda tlst oli kole kuri mees olnud; ta sai kubjast lahti, oli siis vallavanem ja kõik pidid teda kartma. Kui vanaisa lahti võttis, siis pidi tegu jälle tegema.

Saare (Laekannusaare), Raja, Kaevusaare, Lepiksaare, Teadosaare, Laekannu (57) külad käisid Suures mõisas, s.o. Avinurmes, ja selle karjamõisais Adrakul ja Kõverikul teol, nii kuidas aga kästi. Piilsis (karjams) käisid ainult säältnurga inimesed, siit mitte.

Umbes 65 a. tagasi (vt. lk. 152), kui Adraku ja Kõveriku karjamõisad inimestele välja anti. Umb. 20 a. tagasi, siis jagati Avenurme suurms ise inimestele välja. Umb. 40 a. tagasi asutati Västriku kl, mille asemel oli varem suur kroonumets. Mets müüdi ära ja maa anti rahvale välja, usu pääle vaatamata. Kas 1909 või 1910 anti Lissi krundid välja väikemaapidajaile. Teised on kõik vanad külad.

Mõisa vooriskäimised olid sagedad. Hiljem käidi kaupmeeste vooris raha teenimas. Laekannu kl mehed läksid Riiga, panid sääl koormad pääle ja viisid Peterburki ja Peterburist jälle Tartu ehk Riiga tagasi. Vahest olid mitu kuud korraga kodust ära.

57.  Kimmeltau oli kaua aega Avinurme ms rentnik. Tema ajal vist jagatigi Adraku ja Kõveriku ära. Piilsi jagati veel varem. Adraku jagamise ajal olin poisike.

Vanemad rääkisid, et Adrakul on varem olnud küla, mis siis ära lõhuti kui ms asutati. Pärast sai ta ikka rahvale.

Viinaköögis oli viinameister vallamees. Siin käisid ka korralised vallast, aga ainult mehed, sest töö oli ränk. Vahest oli mitu meest korraga.

Karjalauta Suurdemõisa ja karjamõisaisse käisid korralised vallast, suuremalt jaolt tüdrukud, mehi pääle karjuse ja praagavedaja ei olnud. Praaka veeti Avinurmelt Adrakule 2 korda päevas viinaajamise ajal. Kumbki kord oli 1 aam tuua. Et 2 korda päevas ära käia, pidi juba enne valget välja minema. Karjalauda korralised olid joonelt väljas 1 näd., pühap. hommikul läksid ja laup. õhtul tulid tagasi. Neil oli oma leib ligi, ka piima ei saanud nad tilkagi mõisast, vaid pidid kodust võtma. Adrakul oli ise piimarentnik. Adrakul olid ainult lüpsilehmad, Avinurmes ka.

Kõverikul olid mullikad. Karjuse tl nimi on praegu veel Mullika.

Piilsit ei tea mis sääl oli.

Kõik ms vedu oli valla käes: käidi vooris.

58.  Tõnusaare, Karusoo, Kodasaare rahvas käis teol Piilsis ja vahest ka Adrakul, Kõverikul ja Avinurmes. Piilsis ei olnud karjalauta ja loomi, oli ainult kubjatuba ja rehi. Põhk veeti talvel Piilsilt teistesse Avinurme mõisaisse. Kubjas elas mõisas, rehepapp oli vallamees. Minu isa oli 2 a. Adrakul rehepapiks. Ms pani seda keda soovis. Kui midagi oli tarvis teha, siis käis käsukubjas ratsahobusega käske laiali kandmas. Kas Piilsil ka sarnane kubjas oli, ei tea, aga Adrakul oli küll. See ei olnud mitte töökubjas.

Kas minu ema vend Jaan Jalakas või selle isa oli Adrakul tl peremees. Sääl olnud 7 või 8 suurt tl. Ms lõhkus need ära ja tegi karjamõisaks. Ema vanemad läksid siis Rajale, Kask'id Aosillale, Kukk'ed läksid vist Ulvile. Praegu nimetatakse Adraku sool veel ühte heinamaad „Kuke Jaani” heinamaaks, küllap ta vast kuulus Kuke talule. Vt. lk. 54; 55; 56; 57; 122; 123.

Tõnusaare ümbrusest käidi ainult sundvooris mõisas.

62.  Maetsma Aruvälja talul oli iga näd. 3 hobuse päeva teha ja korraline vaim väljasaata nõnda kuidas kord kätte jõudis. Käsuandja käis enne valget ja karjus: „Teomees välja täna!” ehk „Vaim välja täna!” Teomehel pidid pääle hobuse kõik omad riistad ligi olema, ader, vanker, äke jne.

Minu poisikesepõlves oli kartulaid vähem kui praegu kanamune. Vagusid ei olnud, pandi käsitsi peenrasse mõni peenar. Mõisaväljal aeti eriti vaod ristipidi, aga kubjas hakkas arvama et sedaviisi raiskab palju maad, lasi vaod ainult üksipidi ajada ja nii jäigi tänapäevani. Vt. lk. 106, 19.

65.  Avinurme ms vooripäevad olid ka siit küladel täita. Raha teenimas käidi ka. Siit veeti talvel kalu Peterburki värskelt ja suvel soolatult. Tagasitulles toodi kaupmeestele kaupa. Sidanilt ja Raadnalt käidi sagesti kaupmeestele kalu vedamas. Treialil oli üks vanapoiss sepaks, tema käis vahest pererahva ja kord oma hobusega Peterburis kaupa vedamas. Sidanil tehti vooride ajal õlut ja viina, sest talvetee käis säält ja Tammesaare kaudu Vadilt Ranna-Pungerjale. Sidanil oli siis alati öömajalisi. Kui juba raudtee valmis sai, võeti kaup Jõhvis maha ja viidi maanteed mööda Tartu.

Minu poisikesepõlves käidi veel Avinurme ms tegu tegemas: sõnikuveo päevad, heinatükid, rukkilõikus jne.

66.  Torma pastorile viidi peergu, linu, kanu ehk kukkesid ja tehti päevad ka. Kõik need maksud ja orjused olid iga maa suuruse järele, kellel rohkem maad, rohkem orjas ka. Papivallas Lohusuus oli 17 peret. Need maksid pastorile maa eest renti ja tegid päevad ka papile. Kroonu vald tegi teopäevad Avinurme mõisa ja kirikupäevad Torma kirikumõisa. Torma mindi ikka hobusega, kes seniseks kui tööl oldi sööma pandi. Kõik rannaäärsed külad Lohusuust kuni Mustveeni käisid Torma kirikumõisa teol. Toiduained, enamasti Peipsi kalad, olid märsiga ligi.

Lohusuust käidi ka Avinurme viinavooris ja veeti Mustvee kaupmeestele Jõhvist ja Jõgevalt hobustega kaupa. Lohusuus oli siis üksainuke kaupmees.

36.  Schlossmanid: 2 venda ja 1 õde on Palamuse pastorilt Rääbisele hobuste vastu vahetatud. Rääbise hra oli Jürgenson, tal oli veel Kivijärve ms. Kord oli ta teiste mõisnikke kohta öelnud: „Enne surma tahan ma näha saada millal need nuumhärjad ise kündma hakkavad.” Sellest võib arvata, et tas eesti verd oli. (Lk. 100 lõppu.)

Raharent ja taludeost.

2.  Koimula Ansumardi tl maksis mitmed aastad rendi ja ostu raha ja sai priiks. Kroonuvalla talud said manifestiga ka palju hõlbustust.

10.  Palamuselt, Leedist, Näduverest tuli siia tlde ostjad, aga Viljandimaalt ei tulnud.

14.  Vanaisa Samuel Raud rääkis, et Iisak Aru, Tealamaa Iisaku tl nr. 3 peremees ja Mart Toode, Lilastvere Laari tl peremees käisid kahekesi Peterburis keisrile palvekirju, mis Viljandimaa mehed (kes, ei tea) olid teinud, ära andmas. See oli teoorjuse lõpul 1863 või 64. Iisak oli siis umb. 30 aastane olnud kui käis. Vanaisa rääkis: Kui nad Peterburi reisilt tagasi tulid, taheti neid kinni võtta. Esimene kord saadi ainult Mart Toode kätte. Iisakut käis esimene kord lambur üksi otsmas. Kui ta talve öösel kell 12 naabritallu Tealamaa Arule tuli, jooksid tüdrukud kabuhirmus siia. Mina (Samuel Rand) läksin ka kohe vaatama: tundsin lamburi kohe ära, vaatasin kella ja ütlesin: mis te kolate öösel ja hirmutate naistest, ega Iisakut kodus ei ole. Lambur läks ka kohe ära. Järgmisel kevadel olin viinavabriku juures kartulid muldamas, kui suur korvvankri täis soldatisi tuli. Ja enne kui mina kodu sain, olid soldatid juba Iisakut otsimas. Iisak oli aga tulejaid näinud ja kõrvale läinud. Lambur nägi siis mind õue väravas ja ütles: „Ah-aa mis mul nüüd meele tuleb!” Mul tuli hirm pääle ja pistsin metsa. Mind kästi siis ms tulla, ma aga viivitasin kuni päikeseveeruni ja siis alles läksin, sest siis oli kohtunik juba mõisast ära läinud. Maa lootsin et pääsen pahandusest, aga kästi Tartu kreiskohtu minna. Kreiskohtus küsiti, et miks sa läksid lamburiga kärama. Mina vastasin, et naabri tüdrukud tulid meile, ütlesid et neil on kosilane tulnud ja mina läksin vaatama, et kes nii hilja tuli. Lambur oli ka sääl ja käratas, et kas sa mu univormi ei tunne. Mina ütlesin, et kus ma pimedas nägin. Asi jäeti teiseks päevaks. Siis öeldi, et lambur lepib ära, kui ma teda palun. Hädaga siis palusingi ja sain vabaks.

Isak Aru juure pandi siis 6 soldatit sööma. Need tapsid siis looma ära ja sõid juba nädala päevad. Iisak rullis väljal kui soldatid tulid ja rulli juurest ta põgeneski. Nüüd häda sunnil tuli ta koju, kus kinni võeti. Ta oli siis umb. 20 a. Pihkvas vangis. Selle aja sees sai ta vend Kaarel koha omale. Hiljem sai Iisak omale Tealamaa Pauluse tl nr. 1.

Laari Mart sai vabaks ja suri enne Iisakut.

Torma kiriku arhiiv:

Iisak Aru, sünd. 1839 1.VIII, surn. 1902 13.VI

Mart Toode, sünd. 1838 21.VII, surn. 1886 14.I

Samuel Raud sünd. 1840, surn. 1928 20.V

15.  Pääle selle kui Peterburis juba käidud oli, tahtis Otto Liphardt vallaga ära leppida. Ta tahtis et vald temaga nii kaua kannatab kuni ta Sääsele moonamajad valmis saab, milleks 1 a. ära kulub. Siis lubas ta selle eest muretseda, et Torma vald kõige rikkam on. Selleks leppimiseks kutsus ta Lilastvere Laari tallu kõik ümbruse peremehed pidusöögile enesega ühte lauda. Peremehed kõik ei läinud, või ei läinud ühtegi, ei mäleta enam seda, aga ütlesid, et nüüd Liphardtil jahe taga, tuleb paluma.

Sellejärele tuli ka kohe raharent ja talude ostmised.

Kui mõni võõras tahtis teise kohta omale osta, siis vastas Liphardt, et ma ei ole ta endaga veel rääkinud. Alati küsis ta vana peremehe käest järele, et kas võtad ise koha ära, kui ei võta, siis annan teisele. Kui mõni palus, et ei saa kohe võtta raha puudusel või mõnel muul põhjusel, sellele andis ta ka tuleviku pääle. Liigatku Kolli tl perem. Iisak Sommer oli joodik ja ei jõudnud osta. Tema poeg ja ema palusid Otto Liphardtit, see võttis siis koha uuelt mehelt ära ja andis Sommeritele tagasi, poja ja ema palve pärast. Talu praegu poja käes.

Võidivere Antsu Mihkel tahtis minu isa kohta (Rausit) omale, aga Liphardt ütles, et ega Lepik nii rumal mees ole, et koha laseb ära minna, ma pole ta enda käest veel küsinud, aga praegu ei müü. Minu isa oli esimene ostja.

17.  Torma mehed käisid Peterburis ühes Viljandimaa meestega, viimased tulid siia, pidasid veel koosolekut ja siis läksid. Viljandimaalt oli üks ja Vändrat oli teine kellega Torma mehed läksid.

19.  Viljandimaa mehed tulid saanidega 17 hobusega ridastikku sügiset talvel Aru Iisakule. Enne neid oli siin juba mõni paar nädalat üks hra, kas oli see tudent Peterson või Adamson ei mäleta enam, see kirjutas palvekirju, iga valla jaoks kirjutati ise palvekiri. Käisin siis tihti Arul ja vaatasin ukse piida tagant kui tema tagatoas kirjutas. Viljandimaa mehed olid rahvariides, must riie, iga õmbluse pääl oli punane pael jne. (Jutustaja kirjeldas suure täpsusega meeste riietust, nende välimust ja ülalpidamist. Trad. kog.) Palvekirju läksid Peterburki viima Tormast: Mart Toode Lilastverest ja Iisak Aru Tealamaalt. Viljandimaa mehi läks tükki 5. Kõigi juhataja oli tudeng (üliõpilasi siis veel ei olnud, siis olid tudengid). Teised Viljandim. mehed läksid tagasi, enne puistasid omad rahakotid laudadele tühjaks minejate jaoks, suured hunikud olid päris. Siis sooviti veel hääd teed ja sõit algas. Kokku läks 7 meest. Keisri adjutant ei lasknud neid Peterburis ligi, pani vangi 3eks päevaks. Selle 3 päeva jooksul loeti viimaks nende kirjad läbi; kui kirje viidi, siis olevat neid pisike sari täis olnud. Lõpul kutsuti nad ette ja küsiti, et mis te tahate. Mehed vastanud, et oleme sakste orjad, tahame priiust. Siis lasti neid koju ja vastati siia, et panete orjuse maha ja olete vabad. Pääle selle käisid veel 1 aasta teol.

Kirjest sai Liphardt teada, et mehed tema pääle Peterburis kaebamas on käinud. Mehed kutsuti kohtu ette, aga need ei läinud. Siis tellis Liphardt lamburi ja 10 soldatit välja mehi kinnivõtma. 5 soldatit läks Lilastverre ja 5 tuli Tealamaale ja et mehi kodust ei leitud, jäid soldatid Toode ja Aru tallu sööma, kumbkisse 5 meest. Aru perenaise viisid nad 3 päevase lapsega mõisa viinakeldrisse kinni, sest ta ei annud neile võtmeid välja nõudmise pääle. Kõik toidu võtsid soldatid talust, leiba tegid tl jahust, lihaks tapsid kõik väiksed loomad ära: lambad, kanad ja ka vasika. Olid juba nädala päevad söömas ja tükkisid suurte loomade kallale. Siis viidi meestele teade järele, et tl laastatakse ära, olgu mis on, tulgu välja. Tulidki. Tartus mõisteti neid 1 1/2 a-ks Pihkvasse vangi. Vangis oleku ajal läks Iisaku tl ta venna Kaareli kätte ja Iisak muretses omale pärast Tealamaa Pauluse tl. Keisri juures käiate nõuandjad võeti ka vastutusele, kes neist rikkad olid, maksid trahvi kinni rahaga, kes vaesed – nahaga. Kaarel Abroi Härjaojalt ja veel mõned teised maksid rahaga; Aru Kaarel, Iisaku vend, sai Tartus 40 jutti, teisi ei mäleta.

Pääle Peterburis käiku tuli raharent ja talude ostmine.

25.  Kõik ootasid raharenti ja olid väga selle poolt. Aga ostusse ei uskunud paljud esialgul. Ms pakkus kohti müüa. Kel 5 rbl. oli, võis tl osta. 5 rbl. nõuti paberite raha. Muu summa võis esiotsa kõik võlgu jääda. 1000 rbl. eest pakkus hra minu isale Sääsekõrvet müüa ja lubas pääle põllu ja heinamaa veel nii palju metsa kui ise tahab. Isa ei uskunud ostusse ja ei võtnud pakkumist vastu. Hiljem aga maksis ta palju rohkem ja metsa ei saanud ta sugugi enam ligi.

Tormametsa Pärna osteti ära 5 rbl. paberite raha eest. Sääl uskusid ostjad ostusse.

Olin 30 a-ne kui Ferdinand Liphardt mõisale kinnitati. Varem oli ta eestkostjate all. Siis kinnitas ta ka kohe talumeeste kontrahid. Sel puhul korraldas ta mõisa rehes, end, kirikukõrtsis, suure peo: tappis 3 härga, olid siis igasugused söögid, õlled, viinad, kallid veinid, mõdu jne. Kõik oli Liph. kulul. Peole kutsuti ainult need kel kontrahid kinnitati, igale saadeti isiklik kutse ja ainult selle ettenäitamisel pääsis sisse. Minul on see kutse praegu veel kusagil alles. Pidu algas lõuna ajal ja kestis kuni teise hommikuni. Naisi ei olnud mitte ühtegi.

Kontrahtide kinnitamine linnas kestis umb. 1 näd. Üle 3 päeva ei läinud aga kellegil korraga aega. Hobuste ja meeste korterid ja õlu oli Liph. poolt kõik valmis muretsetud. Toit pidi igal ise olema. Valitseja Kuusik oli ka siis Tartus ühes. Kõige lõpul anti võõrastemajas veel süüa, kus Kuusik ka oli, aga Liph. ise ei olnud.

Rehepeost võtsid osa: Ms hra Liphardt ise, valitseja Kuusik, õpetaja Luiga ja köster Kommussar. Liph. lõi kõigega klaasi kokku ja pidas saksakeelse kõne, mida Kuusik tõlkis. Ta rääkis, et ta midagi halba ei soovi vaid hääd, et kõik ühelnõul oleksid jne., ei mäleta enam. Kuusik ja Kommussar rääkisid ka, nemad ütlesid, et ikka on vaja hra sõna kuulda, siis on hra ka hää jne. Kõnede vahele lauldi: Mu isamaa mu õnn ja rõõm ja ka teisi laule. Suur hoone oli inimesi täis, sääl nad hakkasid mitmes salgas laulma. Lõpul lauldi ja varem ka: Ta elagu ja kõige viimaks: Боже царя храни.

Rassiku Pikanuka tl peremees Mihkel Golberg sai mõisas 25 sellepärast et tal puid õues ei olnud. Siis pidi igal talul 25 sülda puid järjest õues olema. Mida rohkem selkorral keegi jõudis metsa maha võtta, seda ausam ta oli. Hiljem tulid jaopuud. Siis anti igale 6 sülda puid ja 12 sülda räissu (tuule murtud). Olin siis veel poisiek. Rendikohad ei maksnud puie eest midagi, aga ostutalud pidid maksma. Hiljem, kui olin 20-25 a-ne, algas aeg, kus kõik pidid maksma puie eest.

26.  Minu isa oli I kes koha rendile sai. Teised tegid tegu edasi veel. Kõnnu, Torma ja Tõikvere vallad tegid veel 6 a-t tegu edasi. Kui segarent tuli, nõuti kõigilt 7 rbl. taalri päält, töötükid ja sõnikuveo päevad. Selle korralduse ja nende kontrahtide vastu olid kõik. Vana Liph. läks mõisast minema ja uus hakkas kohti müüma. Ühe a. see uus kontraht oligi, siis ostis isa koha ära, see oli a. 1869. Teised esimesed koha ostjad 1869. a. olid: Mihkel Lepik Rausilt, Hindrik Valkman Rausi lähedalt, Saar Kangrumetsalt, Pärlin Jõenukalt. Viimased on Lilastveres.

Viljandimaa meestega Peterburis käiad andsid Liphardtile põhjust soldatisi kutsuda ja käijate taludesse sööma panna, kuni peremehi kinni saab. Sellest ta paugu saanud ja minema läks mõisast. Kui isa Tartus kontrahi kätte sai, kohtanud ta ka vana Liphardtit ja näitanud sellele seda. Liph. öelnud: „Jah see asi on kõik hää, aga need kuradi Peterburis käijad!” ja pannud selle pääle kohe minema.

31.  Käru tl oli juba raharendil, kui ta suurest külast siia toodi. Ms andis materjali ja vald ehitas hoones valmis. Olin alles väike siis.

37.  Esialgu maksime renti vallamaija. Olin alles poisike (sünd. 1862), kui anti ostukontrahid. Siis makseti rent ja teatav protsent ostuks, nii et kindlaks määratud aja jooksul oleks koht vabaks saanud. Siis tuli manifest, vist 1894 a. ja kingiti kõik maksud ja kohad jäid omaks Kasepääl neile kes kreposteerisid, kes aga kreposteerida ei saanud, kas olid pärijad või muul põhjusel, need on praegu veel rendikohad.

39.  Kasepää kl kuulus L-Tähkvere valda.

Tiheda kl kuulus Vaiatu valda.

Kükita kl kuulus Tarakvere valda.

Raja kl kuulus L.-Tähkvere valda.

Ms andis kohad müügile, kes siis ära ostis, sai omanikuks, kes ei ostnud, hakkas Põllupanga rentnikuks. Mõned maksavad veel praegu Põllupangale renti. Kasepääl ja Rajal on neid rentnikke veel hulk, Tihedal on 3-4 ja Kükital on kõik rendikohad.

42.  Mustveest käisime Võtikvere mõisa teole. Kui tuli raharendile üle minna, siis rehkendati 20 kop. mehe ja hobuse päev ja nii arvati kõik orjus ümber raha pääle. Kes soovis, see võis tegu ka edasi teha.

45.  Aastat 35 (?) tagasi kui Võtikvere ms kruntidena rahvale välja anti. Siis jagati rahvale ka viina ja õlut ja lõpetati ms tegevus ära. Jõulupuud tehti ka. Tartust tulid kes rakette üles lasid. Johanson oli viimane mõisahärra. Kohasaajad hakkasid algul renti maksma ja hiljem ostsid ära.

46.  1862 jagati Võtikvere ja selle karjams Väägu väikekohtadena välja. Vist a. hiljem jagati Rannna-Piilsi ka. R.-Piilsisse pidi saama kroonu metsaülema Anke, kes Tartus elas, krunt. See aga ei tahtnud sinna, siis võeti Võtikverest 7 krunti ära ja asutati metsaülema koht. Neile kellelt ära võeti, anti 5ele Piilsist ja 2ele Luiga kõrtsi lähedalt uued krundid asemele. Siis jäi Võtikverre veel 13 krunti.

47.  15. mail 1889 tuli maamõõtja siia Ulvile ja algas maade kruntimist. Mõned talud aeti küla keskelt koguni välja. Avinurme ms krunditi pärast Ulvit, Adraku enne Ulvit. Kimmeltan oli kindlasti 2 põlve Avinurme ms rentnik. Viimane rentnik oli Albius.

51.  Mart Toode oli Lilastvere Lauri tl peremeestest juba 3 põlv. Teoorjus hakkas kaduma ja raharent asemele tulema, mis väga kallis oli, nõuti 6-7 rbl. taalri eest. Rahvas ei olnud sellega sugugi rahul, ta tahtis odavamini saada. Rahvas valis siis Toode ja Aru, kes pidid mõisaga kohutkäima ja parandust nõudma. Sellep. mad Peterburki läksidki. Viljandimaalt tuli Peterson siia asju korraldama, aga kelle juure ja kas teisi ka tuli, ei tea. Inimesed rääkisid siis, et Peterson tuleb. Olin 10 a-ne poisike. Petersoniga nad ühes siis läksid. Kui mina siia Toode majja tulin, oli Toode ja Aru juba Pihkvas kinni. Neid oli mõistetud 1 1/2 aastaks istuma. Viimaks läksid minu isa Samuel Vinkman Toode ja Kaarel Aru Aru pärast Pihkvasse, et neid vangist ära tuua. Nad vist andsid vangiülemale „na tšai”, sest see lasi nad varsti lahti, nii et aasta ainult olidki kinni.

Sel ajal kui Toode Pihkva kinni viidi, anti ta koht teisele, Vidrik Kruusile ja Otto Liphardt müüs mõisa oma vennale Reinholdile. Kruus suri Toode kinnioleku ajal ära ja uus härra andis koha minu isale.

56.  Umbes 65 a. tagasi kadus teoorjus ja algas raharent. Umb. 50 a. tagasi anti Avinurme vallas ostukontrahid, millede järele tuli renti maksta 45 aastat ja iga rendirbl. eest 36 kop. ostuhinnaks. 45 aastaga oleks siis koht tasa ostetud olnud. Siis tuli aga sõda ja riigimuutus vahele ja asi jäi pooleli. Kui me nüüd tahame kohti kreposteerida, siis peama maamõõtjat maad ära mõõta.

57.  Enne olid kõik talud mõisa saksa all, keda saks peremeheks tahtis panna, see ka peremeheks sai. Laekannul Tooma tl peremees Mihkel Lanringson lubas koha nooremale pojale Jürile, kes alati mõisat orjas ja talus otsaline oli. Vanem poeg Joosep oli mõisa viinaperemees, oli saksaga sõber ja sai koha omale. Õigus oli küll, et vanemal pojal oli eesõigus, aga kui saks oleks tahtnud, oleks ka noorem võinud saada. Kui saks leidis vahest vanemal pojal mõne vea, andis ka koha teisele.

Kui rendiaeg juba tuli, siis sai see kohe rendi pääle kes saksaga sõber oli, teised pidid aga edasi orjama. Saare külas (Laekannusaare) oli Vanada tl rendi pääl, kõik teised teo pääl. Seda ise ei mäleta, seda rääkisid vanemad.

Kui saksa alt vabaks saadi, siis määras peremees, kes ta järeltulijaks saab. See märgiti siis vallamajas üles ja asi oli korras. Nüüd aga nõutakse, et peab linnas kinnitama ja kes ei kinnita, jääb riigirentnikuks. Sääl aga muidu ei kinnitata kui peab laskma maad ära mõõta. Siit üle tee Madis Habakukk lasi maamõõtja tulla, maksis 12.000 marka ja kui nüüd kinnitama läheb, siis ei tea palju veel maksa tuleb.

58.  Andres Reisenbuk, Piilsi Väljara talust oli 18 aastat kohtumees. Tema ja Hindrik Kask, Määra saunamees Tõnusaarest, käisid 2 või 3 korda Riias. Hindrik käis nõudmas, et Kolga-Välja maad inimestele välja antakse ja Andres nõudis, et teoorjus lõpetataks ja rahvas rendile lastaks. Nende käikude järele tuligi varsti korraldus: las rendile ja Kolga-Välja maad jagati ära. Kolga-Välja jagamist põhjendas Hindrik sellega, et need maad on varem juba rahva käes kasutada olnud, kuid hiljem neilt ära võetud.

Kui rendile laskmise korraldus tuli, siis lubasid Avinurme peremehed häämeelega msrentnik Kimmeltanile veel igaüks 2 päeva teha. Nende päevade tegemise juures anti neile veel peksa, kes küllalt hästi ei teinud. Mind ähvardati ka, aga ei löönud küll.

62.  Andres Reisenbuk Piilsist käis 3 korda jala Riias ja nõudis et terve Avinurme vald rendile lastaks. Ta ajas ka Avinurme kiriku asju ja hoidis ise Lohusuu poole. Vallavalitsust siis  veel ei olnud, kohus oli küll. Ranna-Avinurme vallast li 1 ja Metsa-Avinurme vallast oli 2 kohtumeest. Kui Andresel juba rendile saamise kirjad taskus olid, läks ta mõisa Kimmeltanile ütlema, et ta tegu enam ei tee ja et ta Riiast sellekohased kirjad on saanud. Kohe kui ta Andrest nägi, karjus: „Andres, sa oled Riias käinud, saad 30!” Andres: „Ma olen 3 korda Riias käinud ja ülehomme olen omas talus peremees nagu sinagi!” Kimmeltan: „Vahimees, vitsad!” Aga Andresel oli 4 tugevat ja ustavat meest ka ühes võetud, need jäid esialgu varju, nüüd kargasid nad nurga tagant välja, Kimmeltan hakkas kartma ja Andres jäi ilma nahatäieta.

Lühikese ajaga tulidki kirjad mõisa, et vald rendile lasta.

Tooma Kalaus Kirbukülast käis ka jala Riias. Ulvi kl oli esimene rendimaksja, kui nad esimeselt maksmiselt Avinurme mõisast koju tagasi läksid, tuli Toomas neile Adraku juures vastu ja ütles, et mul on ka rendikirjad taskus. Häämeel oli siis üldine ja sellepääle tehti rõõmuliigud.

Aastat 53 tagasi, olid Maetsma küla kruntimised. Aruvälja talu oli siis praeguse koolimaja lähedal. Et meil kõige suurem koht oli, siis sain valida krundi. Maamõõtja ütles, et võta kust ise tahad, kas küla seest või mujalt. Võtsin siis siia kus praegi, et siin on karjamaa lähedal. Selkorral ehitati Maetsmalt 8 tl välja. Enne kruntimist olid talude põllud ribadeviisi, oli ainult 3 välja. Praegu on mu põllud 5 väljas.

63.  Olin 9 a-ne kui Adraku ära jagati. Järgmisel a. olin sääl palke vedamas ja siis olin 10 a-ne. Nii et jagamine oli 1856 a. Piilsi ja Kõveriku jagati mõned ajad varem. Vt. lk. 122.

Sestsaadik kui mina mäletan, oli juba rendi aeg, teol käimist pole ma näinud.

65.  Kui kohad rendile anti, siis pidi ühes rendiga ka 5 1/2 % rendist ostuhinda maksma. 49 a. järele oleks siis koha hind tasa saanud. Et aga Venemaal seesama korraldus 4 a. varem alanud, siis kingiti meile 4 a. ja kuulutati seda ka avalikult. Nii et 45 aastaga pidi siis tasa saama. Selkorral olin 17 aastane. Mina tõin veel enne sõda Tartust ostukontrahi ära ja seda muidu välja ei antud kui pidi kõik tasamaksetud olema.

Väljavõte sellest kontrahist.

IV.

Oзнагенный дворче, бь полюомь составь, со всми находящимися на немь строениями и связанными сь владьниемь онымь припадлежностями, подлежить выкупу вь вьную потомственную собственность крестьянина Юрия Саара посредетвомь ежегодныхь выкупныхь платежей, вь размерь двадцами одного руб. шестидесяти коп. (21 руб. 60 коп.), которэ приобрьтатель обязываетсйа вносить вь течение сорока четырехь лять, сь перваго января тысяча восемьсоть восемьдесйать сеглеаго г. по первое января тысяча девятьсоть тридцат перваго г. По капитализации сего платежа изь 5%, стоимость выкыпаемаго двора составляеть четэста тридцать два публя (432р.)

Koha suurus 50, 66 tiinu. Akt väljaantud Tartu kreposti jaoskonnast 11. juunil 1911.

Lohusuu vt. lk. 192, 66.

Töövõimalused.

Päätööks on Kasepääl ja ka teistes siinsetes rannaäärsetes külades aiatöö. Kasvatatakse sibulaid, sigureid ja kurke, need on pääsissetuleku allikaks. Neid käidakse laatadel ja ka peresid mööda müümas. Kalamüük on Kasepääl kõrvaline teenistus. Suvel püütakse õieti vähe, aga talid kui muud midagi teha ei ole, siis püütakse suuremal arvul. Alaliselt püütakse kõige rohkem Mustvees ja sääl on sellep. värsket kala alati saada, aga Kasepääl ei ole. Varemil aegil, umb. 50 a. tagasi oli kalapüük pääteenistus, siis ei olnud põlluga suurt asja. Umb. 30 a. tagasi käidi Virtsjarvel ja Pärnus kalal. Siit läksime paatitega Jõesuusse ja Oiule Emajõge mööda. Oiul olime korteris. Harilikult olime Virtsjärvel Jakobipäevast Mihklipäevani. Püüdsime kiissu ja vahetasime vilja vastu. Inimesi käis ise meie juures ostmas. Vahetati mitte kaaluga vaid mõõduga: 1-3 matti kiissu 1 mati vilja vastu. Kui kehv saak oli, siis anti vähem ja rikkaliku saagiga said rohkem. Mõnikord oli ka väga väike saak. Selle aja jooksul püüdsime keskmiselt 10 vakka rukkit ja otre mehe pääle ära. Ühe vene pääl oli 5 meest. Virtsjärvel käidi juba õige vanast ajast saadik, juba minu isa käis sääl.

Kevadel käisime Pärnus silku püüdmas. Talveteedega viisime vened Navestisse, Vanaõuue ja kevadise suurveega läksime jõgesi mööda Pärnu, Sindi paisust alla. Siis oli 6 mehe pääle noot, vene ja üks väike lootsik. Pärnust sai ainult raha, vilja ei saanud enam. Pärnus olek kestis umb. 2 kuud. Kevadel oli siis Pärnu kalapüüdjat venerahvast täis, kõik kõrtsid olid nende kisa ja lauluga täidetud. Minu poisikesepõlves ei käidud veel Pärnus, hakati natuke hiljem käima ja käidi üldse aastat 20.

Umb. 25 a. tagasi jäi Virtsul ja Pärnus käigud päris ära, sest igale poole sigines ise juba palju püüdjaid.

42.  Mustveest ei käidud Virtsul kalal, aga Kasepäält küll. Mustvee mehed käisid Ladogal püüdmas: Umb. 50 venet läks välja, igas 4 inimest. Läksime vettmööda kuni Narvani, sääl viisime kose juurest vened hobustega 4 versta edasi ja sasime uuesti vette. Olin umb. 50 a-ne kui sääl käimist algasin; käisin 10 suvet. Teised käisid kuni mässuni, siis jäid ka ära.

Pärnus käisin 6 kevadet räimi püüdmas. Ümbruskonna küladest käidi sääl igalt poolt: Mustveest 4 noota, Kasepäält umb. 30 noota, Lohusuust 2 noota, Ninakülast oli kasinasti, Kükitalt ja Tihedalt käidi rohkesti. Räimed tehti kohe rahaks, sest rahvas ise käis rannas ostmas. Üksikult käib veel praegu mõni sääl püüdmas.

Orka Peipsist oli aga pääsissetulek. Talvel oli 12 meest 6 hobusega järvel laudadest barakis ja nädal otsa püüdsid vahetpidamata. Kaupmehed käisid järvel nende juures ja viisid ise kalad järjest ära. Laup. õhtul tulime koju ja esmasp. läksime jälle tagasi. Püük kestis ööl ja päeval. See püüdmise viis on veel praegu alles.

67.  Vana Kimmeltan oli Avenurme ja Viiratsi (Viljandi juures) mõisate rentnik. Ta kutsus siis mu isat Viljandi järvele kalu püüdma. Isa läkski ja sellest ajast algas püügil käimise vissid kaugeil järvil. Minu vanemad ja ma ise ka käisid Koorküla, Viljandi, Urvaste, Pärsti, Turnu mõisa ja teistes järves kalu püüdmas. Need reisid kestsid 25-26 aastat.

37.  Sagedasi käisid sisemaa inimesed ise järveääres kalu otsmas ja viisid vahest terve püügi ära. Kui aga kalu üle jäi tuli neid ise laiali vedada. Mina olen pea terve maa kalakoormatega läbi käinud, ainult mereäärne piirkond mitte. Iga maanurk tarvitas isesugust kala, mis ühes nurgas väga nõuti, seda ei tahetud teises nurgas sugugi. Sellega pidi rehkendama.

46.  Varemalt tehti Võtikveres talvel pea igas talus puutööd: valmistati puunõusid ja vokke. Nõude müügist saadi suuremjagu sissetulekut, põld oli igal väike ja ei annud palju. Umbes 30 a. tagasi, siis hakkas tegemine tagasi jääma ja praegu on see üsna vähene, ainult Iisaku Toomas Mägi teeb veel suuremal arvul anumaid ja Treiali Õunapuu (nüüd surn) tegi vokke mis kaugel kuulsad olid. Kui 1862 siia kohad anti, tuli Lullikatkult siia Õunapuu poissmehena, ta oli siis juba vokitreial. Ta pärandas ameti pojale Jakobile, kelle poeg Erik praegu veel vokke ja toole treib ja laatadel müümas käib. Sellest ametist on kohanimetuski tulnud: Treiali. Võtikvere kohad anti ilma usu pääle vaatamata ja ainult 2 veneusulist oligi.

47.  Kui ma siia Ulvi Ansurahvale 1874 tulin, siis olid kõik põllud veel kole kivised. Nüüd on kõik hooned oma põllu kividest tehtud ja välja on ka veel suur hulk veetud.

56.  Varemalt tegi Laekannul iga mees, peremees ja pops puunõusid ja vedasid neid ilma mööda laiali. Nad käisid: Võrus, Viljandis, Valgas, Volmaris, Pärnus, Tartus, Petseris, Haapsalus, Paltiiskis, Tallinnas, Rakveres, Narvas, Paides, Pihkvas, Oudovas. Kus aga vähe laat oli, sääl oli Avinurme mees ikka oma nõudega. Kui mina veel Viljandi laadal käisin, siis oli sääl kõige vähemalt 100 koormat Avinurme nõusid. Umb. 30 aastat tagasi jäi see tööstus vähemaks, sest puu läks kallimaks ja puunõude tarvitamine jäi ka vähemaks. Siin Laekannul on veel 1 tegija, kes läbi aasta teeb ja laatu mööda müüb, see on Jaan Ambus, tal on Kubja tl maal maja. Suurekohaomanikud jätsid nõutegemise varem järele kui väikekohaomanikud.

Kui Kunda tsemendivabrik asutati, hakkasid Avinurme mehed temale tsemendi pütte tegema. Igas peres tehti siis ja iga tegijaga oli kirjalik leping, mille järele siis igaüks 50 tünni kuus pidi viima. Tünni hind oli 45 ja 50 kop. kõik aeg. See tegemine kestis umb. 25 a., siis hakkas vabrik ise neid valmistama, sinna on umb. 30 a. tagasi. Kõik tünnid valmistati käsitsi.

Puu, millest nõusid tehti osteti ja varastati. Mõlemad muretsemisviisid olid peaaegu võrdsed, tehti pooliti – natuke osteti ja muist varastati. Ma ise olin ka suur metsa varas. Siis olid maailmatuma suured metsad, kõik kohad olid metsa täis. Nüüd on juba ära laastatud ja see raudtee laastab veel viimase mis siin on. Päris ime on vaadata, kui palju siit metsa välja veetakse.

Västriku külas oli kuulus vokitegija Jaan Rätsep. Ta on nüüd surnud, pojad enam laatadel ei käi, teevad ainult tellimise pääle.

Neid nõusid mida Kunda vabrikusse viidi, oli miljonisi. Niisamuti oli suur nende nõude arv, mis laatu mööda laiali veeti. Juba orjaajal käisid Avinurme mehed laatadel, see oli neil võimalek, sest Avinurme oli kroonu vald.

61.  Abram Raja oli Kiisa külas kõige silmapaistvam mees. Ta oli suurem teadusemees kui keegi teine, kõikumata Grenzsteini poolehoidja ja Tõnissoni laitja. Kõik Eesti tegelased olid tal pääs: nende sünd. suremise ajad ja nende tegevus. Tal oli ka palju Schilleri laule pääs. Kiisa kl on ümbertringi suurte metsadega piiratud ja selle tõttu muust ilmast nagu lahus. Säält taludel enestel on ka väga vanad ja suured metsad. Nad veavad oma metsast põhjaranda hiigla suuri aampalke laevade ehitajaile; mujal metsades niisuguseid palkpuid enam ei olegi. Sääl on nad ka kanged jahimehed. Kord läksid 2 meest säält jahile: 1 püssiga ja teine ilma püssita. Lasid põdra maha. Püssiga mees läks minema, teine jättis ennast aga metsavahi kätte. Metsavaht arvas kindlasti, et mees peitis püssi ära, võttis ta siis ligi ja viis Venevere paruni juure. Sääl hakkasid mõlemad teineteist vastastikku süüdistama, öeldes: „Mina toon põdralaskja”, ja „ei mina toon põdra laskja”. Parun kuulas, kuulas ja käratas: „Minu metsavaht olep eige, mine too põder ära!” Metsavaht läks, aga ei leidnud enam põtra.

Ümberkaudsetes metsades hakkasid põdrad silmanähtavalt vähenema. Kindel oli, et salakütid neid tapsid. Viimaseid läks Venevere parun oma toapoisiga tabama. Ta otsinud kõik Kiisa kl läbi, aga põtradest mitte jälgegi. Viimaks õhtu jõudes jäid otsijad Kiisa taha ühte perre öömajale. Õhtusöögi ajal saatis parun toapoisi saanist veinipudelit tooma, see läks, aga veini asemel oli saan põdra sisikonda täis tekkinud. Küll vandus parun ja oli vihane.

Kord oli mõisahärra jälle Kiisa kls. Ta jäi Kiisa taga Metsaperes peatama. Sääl anti talle süüa. Väike poiss pugenud jälle vanemate teadmata ka sakste juure ja hakanud pärima, palju need söövad. Kuuldes, et need kõik kavatsevad ära süüa, kiitnud parunile: „Sa kuradi härg lähed lõhki!”

62.  Juba isaisadest pääle, orja ajal juba, käisid avinurmikud perest perre puunõudega ja tökatiga kauplemas. Mina käisin kõigekaugemal Ruhjas ära, aga mõned ka Võnnus, Volmaris, Kuressaares, Pihkvas, Oudovas, need olid siis juba vaheltkauplejad, oma mehi Kuressaares ikka ei käinud. Jamburgi pool ei käidud ka, sääl olid ise tegijad. Tökatit põletati siin ka ise: 10-12 ja 25-30 kop. toop. Tökati vaat maksis 25-30 rbl. Valgast tõin kord riista koorma eest 70 rbl. koju. 6e pajaga ajasime 1 vaat tökatit, umb. 10 puuda ümber, 100 toopi. 3e mehega ajasime päevas 2 vaati tökatit. Tallinnamaal käisin minagi perest perre tökati vaadiga. Iga pere tegi siin nii palju kui jõudis nõusid ja ajas tökatit. Kui maad juba krunti aeti, jäid talupidajail see töö vähemaks. Ilmamaata mehed teevad aga tänapäevani. Sõjad mõjusid ka tööstuse vähendamiseks kaasa ja tegid vaesust suuremaks. Aastat 50-20 tagasi läks kõik veel ühte viisi. Kirbu ja Padenurme külades tehakse praegu veel kõige rohkem nõusid.

65.  Varemil aegil tehti siin nurgas ainult Treialil (Sidani ja Roodna vahel) vokkisid. (vt. lk. 59; 60) Sidani ja Raadna rahvas olid kalapüüdjad. Umb. 60 a. tagasi hakkas siit ümbruse rahvas Tudu ja Oonõmme metsis metsatööl käima, sest oma krundid ainult ei pidanud üleval. Raiumine kestis 30-33 aastat. Sel ajal siin ümbruses enam puunõusid ja asju ei tehtud. Umb. 30 a. tagasi hakati pilpaid (katuselaaste) käsitsi lõikama ja lõigatakse veel praegu, nii meil kui teistes peredes. Masinaga lõigatud laaste siin ei taheta.

1. Majanduslik seisukord.

Rukkipeksmise aeg pilluti teri ühest seinast teise ja jäeti terade hulka nii palju haganaid, et nad vastu seina visates enam ei rabisenud. Kartulaid mis kiksuga (kabliga) maha tehti, anti ainult pühade ajal. Seda rääkis isa, kes 1921. a suri 88 a-na. Veel rääkis ta, et elamud olid suitsutared, ilma korstnata ja akendeda. Valgust tuli läbi augu, mis oli uksesse tehtud. Valgustuseks tarvitati ainult peerutuld. Elati siis rehetoas või tares ja magati reheahjul. Umb. 40 a. tagasi, tehti meie tallu, Koimula Kepsule, esimene korsten. Umb. selsamal ajal tegid ka teised, mõned aga veel hiljem.

2.  Minu isa sõi juba Koimula Ansumardil puhast leiba. Vanaisa tahtis küll haganaid sekka panna, aga naine ei lasknud. Ansumardile tehti I korsten umb. 60 a. tagasi. Enne seda olid juba rautatud reed ja rattad.

7.  Mina sõin juba puhast leiba, korstnaga maju oli algul veel vähe.

9.  Kui siia tulin, siis talumajadel veel korstnaid ei olnud, mõisamajadel olid küll ja Tuimõisa koolimajal ka.

10.  Aastat 10 tagasi, oli Vaiatu Aru talus viimane korstnata maja. Minu isa sõi veel hagana leiba, aga mina ei ole enam söönud.

11.  Isa rääkis, kui ta Roela ms teole läks, siis võtnud ta pääle muu ka kuivatatud kissu ligi. Tema ema panud talle ka võid ligi. Kiisad ja särjad toodi toorelt Peipsi äärest ja ise kuivatati.

15.  Umb. 55 a. tagasi tegi Rausi kl Sepalt Samuel Aru (sünd. 1833; keisri juures käija vend) esimese raudtelgedega vankre ja rautatud saani. Kui ta Torma kirikusse sõitis, siis läinud kõik rahvas seda vaatama. Pääle selle hakkasid ka teised omale tegema. Seda muutust oli varem üks nõdrameelne ettekuulutanud, kes endamisi teel rääkinud: rahvas hakkab vedrudel sõitma, puu kaob ära ja raud astub asemele.

19.  Vaimu palk oli 1 1/2-3 rbl. aastas, pääle selle veel talupoolt riie ja ülalpidamine. Riie oli takune, millega igal pool käidi, kus tarvis oli.

25.  Isa (surn. 1908, 76 a.-na) oli Vanamõisas kubjas. Hiljem, kui Liphardt ms. rendile andis, läks ta (1870 ümber) Sääsekõrvele metsavahiks. Isa rääkis, et olnud nälja ajad: söödud ohaka ja nõgese suppi, leib olnud kui haganaist. Teomehele pandi juure 1 1/2 silku päeva pääle heinaajal ja muidu 1 silk. Kole kibe ja vesine hapupiim oli lassiga juures, peremees vaatanud, kui vedelik veel valge olnud, pannud vett juure. Kiissu pandi hääle teopoisile 8 ja halvale 6 tükki päeva kohta juure. Enne valget pidi oma rehi peksetud ja uus ülesahetud olema ja kui päike tõusis, pidi teopoiss mõisaväravas elama. Vanamõisas jäänud õhtul teopoiss jalgu lahti võttes tukkuma. Isa õikanud: „Poiss üles!” Poiss krapsanud pastlapaelu nagu ohje ja teinud trrr, mõeldes et hobune käes on.

Torma kl talumehed käisid ööseti mõisaväljal rukkit rabamas ja varastamas. Nad võtsid hakist vihu, panid ta latvapidi kotti, andsid nuiaga otsa, siis soputasid, võtsid välja jälle ja panid vihu hakki tagasi. Niikaua rabasid, kuni kott paras äraviia oli. Kõige viimaks tulnud laup. öösel ka koolmeister ja viinud oma osa. Minu isa oli hää mees ja ei annud üles, aga mõne rikkama oli ikka väljalt ära ajanud. Teine kubjas oli Torma mõisas, see oli Hindrik Tomasson, rahvas nimetas teda „Essu”. Ta oli kole tige olnud.

Kui isa juba Sääsekõrvel metsavaht oli, käskis hull Liphardt koovitit lasta omale. Kokk oli isaga hää sõber ja ütles: „Lase vares, ega tema sitt ei tunne, praen ära ja las sööb.” Lasigi varese. Hra sõi: „Korat, koovsi lind, kova kui vana hunt, ütle et metsavaht neid enam ei lase!”

Ülesool pani peremees teopoisile alati vähe leiba juure, aga igal õhtul vaatas hoolega järele, kas sellest natukestki poiss muist üle pole jätnud ja kui oli, siis sõi kohe ära. Poiss pidas minu isaga nõu, pani siis kojuminnes turbatiiki märssi (vihmakindel kasetohust punutud kott. Hobusemärss = karss) ja jäi ise varjust vaatama: peremees hammustanud – mätas! hammustanud uuesti mitu korda järgimööda – no mätas jah! ja viskanud minema. Pääle selle ei ole ta enam kunagi poisi märsi sisu uurinud.

Torma ms tuli uus noor metsasaks. Ta läks metsa vastuvõtma, aga ei olnud toitu ligi. Hommikul joonud mõisas 1 tassi kohvi ja sellega oli õhtuni. Teisel päeval oli lugu just niisamasugune, aga siis võtnud isa südame rindu ja pakkunud talle oma pirukat, mida metsasaks ka väga hää meelega söönud. Sest saadik olid nad siis sõbrad. Kord Metjeni Samuli kaebuse tõttu pidi isa ametist lahti saama, aga uus metsahärra oli tema poolt ja ei saanud.

Kui mõisahärra jahil käis, siis olid tal ikka metsavahid ja koerapoisid ligi. Jahiõhtuil said ka metsavahid ms süüa, siis hakkasid härrad ühes külalistega jooma ja lõpuks alati tantsima.

26.  Ei mina ega isa ole enam hagana leiba söönud. Noorpõlves oli ainult ühel reel jalaste all rauad, aisad olid vitsvõrudega ja köidikutega ees, vitssebad olid jne. Päris rautamine algas alles 30-40 a. tagasi. Vankri ratastele hakati raudvitsu varem ümbere panema kui ree jalastele raudtallu alla. Vankri teljed olid aga puust. Esimene raudtelgedega vanker tehti umb. 50 a. tagasi.

36.  5-6 aastaselt olen haganaleiba söönud ja kui päeva aeg oli, siis 1869 a. söödi ka veel, ma ise sõin ka. Hiljem ei ole enam söödud.

Esimesed raudtaldadega reed tekkisid Rääbise ümbrusse 60-63 a. tagasi. Mujalt algul ei rautatud, ainult jalastele löödi naeltega. Õhukesevõitu rauad alla. Esimesed rautatud rattad ja raudteljed algasid regedega umb. ühelajal, 60 või rohkem a. tagasi.

37.  Aastat 50 tagasi tulid üldiselt Kasepääle ja mujale ka korstnatega majad. Mina olen korstnaga majas kasvanud ja haganaleiba ei ole ka söönud, isa oli küll söönud, siis olevat igale lapsele kulp körti kätte antud, et omavahel riidu ei lähe.

43.  Kui veel Kõnnus olin, tulid Tõikvereset puulõikajad Kõnnu metsa Alekere tl lähedale ja neil oli haganaleib juures, andsid minule ka. Meie peres ei olnud hag. leiba.

53.  Umb. 30 a. tagasi, lasti Kullissaare poolses metsas kohalikkude küttide poolt karu maha ja toodi meile ka salaja liha. Mina praadisin seda, hirmus lehk oli tal juures, ei maitsnud mitte kordagi. Ma ei lausunud sõnagi, panin ta perele laua pääle, aga mitte keegi ei söönud. Küsisin pärast, et miks te liha täna ei söönud, vastasid, et meie ei tea mis liha see täna oli, ei tahtnud. Matsin selle liha siis maha. Laskjad ise olid aga kõik ära söönud, suppi veel keetnud. Karu laskmine oli keelatud.

52.  Laiuse mehed olid kord siin Aosillal metsas tööl olnud. Nad olid tüki leiba ahju servale jätnud, see olnud haganatest, nii et hakkab kõrri kinni. Seda rääkis isa. Tema ise ei ole aga enam haganaleiba söönud.

57.  Mineval a. tehti Kõverikul Mullika tl. uus maja ja korsten, enne oli ta ilma korstnata. See oli siin ümbruskonnas viimane korstnata maja või suitsutare.

Raudtaldega reed ilmusid varem kui rautatud rattad. Raudadeta rege ei mäleta ma üldse, aga kui vend esimesed rautatud rattad tegi, olin poisike.

63.  Minu lapsepõlves oli Tammesaares veel suitsumaja, kui korsten tehti, olin alla 20 a. vana. Rehesaarde tehti korsten üle 10 a. hiljem. Rautatud regesid ja rattaid oli vähe. Siin ümbruses tehti I rautatud vanker juba isa ajal meil.

65.  Kartulad tehti maha kündi ja aeti sahaga maa alla, üks vagu jäi tühjaks vahelt. Nii ei olnud neid hää harida. Viimaks võtsime kätte, et teeme  mõisa moodi ja siis algas tegemine nii kui praegu. Söögikartulad lõppesid juba sügisel otsa, jõulupühadeks hoiti ikka 1 korvitäis. Kõige rohkem söödi siis kaunavilja. See oli minu poisikese põlves (sünd. 1859).

66.  Kartula tegemine oli Lohusuus niisamati sahaga. Meie olime esimesed, kes sibulaid hakkasid kasvatama Lohusuus, umb. 65 a. tagasi. Siin ei taha nad hästi kasvada. Sigurisi hakkasid venelased ka umb. 65 a. tagasi kasvatama, hiljem järgnesid neile eestlased. Aastat 15 tagasi hakati kurke kasvatama ja umb. 5 a. järele võttis see rohkem hoogu.

Õigusline elu.

2.  Oli umb. a. 1870 ümber kui meie üleaedse sulane, Põltsamaa poolt poiss, peremelt raha ära varastas. Siis anti talle vallamajas 3 reedet järgimööda iga kord 30 jutti. Viimaks andis raha kätte. Vallamajas anti vitsu ainult kurjategijatele ja kohtu otsuse järele.

11.  Kustav Saar, Tuulavere kl Olukvere talust, käis vallavanemana Roela mõisnikuga v. Liphardtiga kohut ja sundis teda kohtu kaudu lammutatud talude eest teid tegema.

14.  Vanaisa Samuel Raud Tealamaalt oli Torma mõisas teoorjuse ajal sõnikut vedamas. Üks laut oli juba tühjaks saanud, puhastati veel põhja. Teomehi oli väljas palju hobustega ootamas, aga opman ei lubanud enne teise lauta minna, kui üks täiesti puhas on. Mehed läksid omal loal. Koormad olid juba poolestsaadik pääl kui opman tuli. Mehed põgenesid akendest ja mujalt, kust aga said, välja, jättes hobused lauta, kellede järele mehed jälle ära tunti. Kihelkonna kohtu otsust mööda sai iga mees 30 jutti. Mõned ei ilmunud kohe kohtusse, lootes et asi ununeb ära, aga saadeti uued kutsed ja keegi ei pääsenud sellest nuhtlusest.

26.  See oli viimasel teoorjuse aastal, s.o. 1868, opman Rosenthali ajal. Igale laudas olejale mõistis kihelkonna kohus 60. Palju peksasaajaid oli, ei tea; minu vend pääsis ära, tema oli koorma varem pääle saanud ja juba väljale minna. Otsus saadeti täide kohtu juures.

27.  Olin veel poisike, 5-6 a-ne, kui saunamehed mässasid. Sirguvere kl Veia tee ääres Müüri kandikoha väravas (praegu peremees Mann) oli 1 või enam vabadiku sauna. Neid tahtis ms lammutada. Andis algul omanikkudele käsu, et koristatagu saunad ära. Pops Vidrik Sirel kutsus teised saunamehed nõupidamisele kokku ja jõuti otsusele, et vaja on mõisale vastu hakata, olles arvamisel, et maju lammutada ei tohi. Roela mõisnik Friedrich Liphardt saatis umb. tosina moonamehi kubja ja kiltre saatel sauna lammutama. Selleks ajaks olid ümbruskonna popsid ja nende naised kõik kokku kogunud, arvult rohkem kui mõisamehi. Varustatud olid nad kivide ja kaigastega ning nendega võtsidki moonamehi vastu. Mõisamees, kes katusele läks, et lõhkumist alustada, sai kiviga kuklasse ja teised niisamuti. Lammutamine jäi siis poolele. Ms kaebas vastuhakkajad kohtusse: kohtuvõimude juuresolekul lammutati saunad ikkagi ja süüdlased pandi vangi. Vidrik vist surigi vangi.

29.30.  17 või 18 veebr. (v.k.) 1883 a. tõsteti Kustav Saar Olukvere talust välja. Enne seda 4-5 a. algas kohtuskäimine Saare ja Roela Liphardti vahel. Saare äi, Johan Mägi, Keru tl peremees, andis nõu, et osta koht ära tema nimele, hiljem saad endale tagasi. Saar ei tahtnud, tegi ostukontrahi ära, aga maksis renti edasi. Saar tahtis, et hra kontrahi kohe kätte annaks ja siis tema maksab alles ostuhinda. Hra ei tahtnud seda, ta nõudis, et Saar enne peab maksma ja siis alles annab tema kontrahi kätte. Saar nõudis veel ühes maaga jahi ja kalapüügi õigusi, mida hra aga ei tahtnud anda. Hra kaebas Saare kohtusse, et rent on võlgu, Saar esitas vastukaebuse ja hakkas ostukontrahti nõudma. I kord oli Saarel Kükitalt üks advokaat ees, II kord Peterburist keegi Kordon. Asi oli mitu korda senatis ja lõppes Saare väljatõstmisega.

32.  Tegin Olukvere tl nr. 16 kohta ostulepingu, maksin eelmaksu ära ja sain eellepingu kätte. Päris kontrahti nõudsin veeõigusega (Olukvere jõgi jookseb piirist läbi), seda keeldus Liphardt andmast. Siis ei maksnud mina temale enam ei rendi- ega osturaha. Liphardt tahtis mind teha rentnikuks ja kohalt välja visata. Ta andis asja kohtusse. Asi oli ees kogukonna kohtus, kihelkonna kohtus, Tartu rahukogus, Riias ja Peterburis. Lõpuks, kui Peterburist tagasi tuli, mõistis rahukogu mulle õiguse ja ostukontraht toodi mõisa kirjutaja ja mõisa sepa poolt mulle koju kätte ühes kõigi õigustega. Kohus kestis 12 aastat, kui algas, olin umb. 40 a-ne.

36.  Minu vanaisa Mihkel Laas, Jaani talust oli II kohtumees. Kohus istus koos: 3 kohtumeest + mõisahärra Jürgenson (Rääbise). Pääkohtumees oli Vaadu tl Samuel Metti. Kubjas tuli ja kaebas, et üks naine on temale vastu hakkanud. Jürgenson: „Toob naine siia!” Kohus mõistis naisele 30. Selle otsuse poolt olid 2 kohtumeest ja mõisahäära, aga Mihkel Laas oli vastu, ütles, et ei luba, see süü pole nii palju väärt. Läksid härraga vaidlema. Jürgenson: „Kuidas tohid sina vastu olla, kui 2 kohtumeest on mõistnud ja mõisa politsei on kinnitanud!” Tõusnud üles ja öelnud: „Sa vana kallis, ma tahan sind õpetada!” Kui hral halb tuju olnud, öelnud ta alati: sa vana kallis, aga kui hää tuju, siis: sa vana juudas. Laas oli väike mees, ta kargas ka püsti, hakkas härrale vastu ja tõmbas sellel vesti seljast lõhki, ise kinnitades, et ta naist pääle päikese loojaminekut talli meeste kätte peksa ei luba. Kohtu tüli tõttu jäigi naine peksuta. Mihkel Laas anti kihelkonna kohtu kätte, mis Laiuse mõisas oli. Kohtumeest ei tohtinud peksa, teda mõisteti siis Laiuse lossi punase torni alla tuha keldrisse 7 ööpäevaks vee ja leiva pääle. Laiuse kubjas viinud öösel temale ikka läbi müüri augu süüa. Kas ta pärast veel kohtumees edasi oli, ei tea. Naine pääsis lõpulikult.

Kes tahtis vallast välja minna kevadel, pidi juba Märdipäeva ajal ülesütlema mõisas. Siis kuulati järele, kui kellegile vaja ei olnud, lubati, muidu lahtine inimene välja ei saanud. Minu mälestuses seda korraldast enam ei olnud, aga ema rääkis, ettema on üles ütelnud, kui Laiuselt siia tuli (Rääbisele).

38.  1818. a. ümber elas minu vanaisa Tormametsas. Nimede panemise aeg oli tema käest küsitud: „Mis sa vanamees omale nimeks tahad?” - „Ma metsas elan, olgu Mets!” Ja saigi Metsa. Tema, Mart Mets vahetas Pärnadega oma koha ära, sest Lahvardil oli 2 ilusat viljapuu aida, mis Mardile väga meeldisid. Pärnad läksid siis Tormametsa tallu ja vanaisa läks Torma külla Lahvardile.

40.  Kas minu vanaisa isa või vanaisa oli Tarakvere mõisas kokk. Nimede panemise ajal võttis ta omale nimeks Kokk. Kui ta vanaks jäi, anti temale siit koht ja tema maja oli esimene Kükital.

40.41.  Nii sai ta Kükita küla asutajaks. Vt. lk. 52, 41.

48.  Toomas Toomingat (suri 5 a. tagasi, oli üle 80 a. vana) taheti Avinurme mõisa teenima viia, aga tema ei läinud. Selle eest sai ta kaks reedet kumbkil korral 30 jutti. Toomas kaebas kihelkonna kohtusse Luua mõisa, kuid sääl anti temale 60 korraga kätte. Tema vend Madis oli Ulvi Metsarus Välja tl peremees, see läks siis ja ütles, et ma võtan ta oma sulaseks ja nii päästis Tooma ära.

49.  Ilma leerikoolita ei viidud mõisa teenima. Kui ma leeris ära käisin, olin 19 a. vana. Siis tuli valla kasak ja tahtis mindka vägisi Avinurme mõisa teenima viia. Esimene kord isa ei viinud, siis tuli kasak uuesti ja oli niikaua juures kui isa viima läks. Kui nüüd ka ei oleks viinud, siis oleks isa peksa saanud. Toitu ma ligi ei võtnud, selle sain säält, sest mind viidi opmani tüdrukuks. Olin 3-4 kuud teenistuses, hakkasin vahest vastu ja viimaks lasti lahti. Mõnikord lubati peksa ka anda, aga ei antud, vanemile naistele anti küll.

Vallavanemad ja kohtumehed käisid koos 1 kord nädalas, igal reedel. Harilik karistus süüdlastele oli vits.

58.  Minu vanaisa oli Alekerel Kaasikumetsa talus peremees. Väikse koha tõttu temal sulaseid ei olnud. Tõnusaare Määra tl nr. 96 peremees tahtis vanaisa ühte poega omale sulaseks, aga see ei andnud. Viimaks võttis Määra mees kohtumehe ligi ja tuli poisile järele. Vanaisa: „Tule sina Kaasikumetsa ja mina lähen Määrale, aga poega ma ei anna.” Ja vahetasidki kohad ära. Vanaisa oli 84 a-ne kui suri, olin siis väike poisike, aastat 6-7.

Olin a. 10, kui Avinurme kubjas ja valla kohtumees tulid ja meie külast, Tõnusaarest, vabadikul Jüri Pärnil vägisi tütre ära mõisa teenima viisid. Enne leeri ei viidud.

Hugo Ergmani isa oli Lohusuus köster. Ta tuli siia, Tõnusaarde, ja tahtis ühte isa sõsara poega omale teenima viia. Isa ei lasknud. Köster kaebas teda kohtusse, isa kutsuti ette ja taheti talle juba peksa anda, siis ütles ta, et need on kehvad inimesed, mina aitan neid, muidu nad välja ei saa. Isa lasti vabaks ja poiss jäi ka temale. Vana Kimmeltan (mshra) oli küll kuri olnud, aga kätte andis. Isa ütles, et ega keegi oma nahka tervelt hauda ei vii, aga mina vist küll viin. Tema oli Adraku kubjaga Jaan Taaberlandiga, Kubja talust Adrakult, ühes Tallinnamaalt õlgi toomas. Kubjas oli viinavõtja mees ja jõi raha ära. Isa laenas temale siis asemele ja sellep. ei julenud ta isa peksa, sest muidu oleks ta ise saanud, et õlgi raha ära jõi.

Avinurmes oli 3 kohtumeest: 1) Andres Reisenbuk, Piilsist; 2) Andres Tamm, Tammesaarest; 3) Madis Hallik, Johanna talust Ulvilt.  Pääkohtumees oli mõisarentnik Kimmeltau. Kui see tubakat nuuskas ja ütles: „Vitsad sellele!” siis kohe see ka sai. Kõik tehti mis tema tahtis, teistel ei olnud siin palju kaasarääkida. Tema järele tuli ta poeg, aga sellel ei olnud enam võimu, rahvas sai juba rendile. Kohtumeeste valimiseks aeti ka rahvas kokku. Ühel sarnasel koosolekul ütles üks kandidaatide ülesseadmisel: „Teiste Jürist võiks saada!” Sellega tõttas ta vana Kimmeltanist ette, see hakkanud kohe tubakat nuuskima, ajanud nina püsti: „Kes ütles? Kes ütles?” Ja vaata et tappa ei saa! Mis Kimmeltan ise määras, need olid.

65.  Minu esivanemil oli nimeks olnud Treialsaar. Vana Kimmeltan ei ole seda sallinud, et või mitu nime korraga, Saarest küll! Jai siis jäigi Saar. Vana Kimmeltan ja ta kirjutaja ei osanud kumbki kirja: üks Avinurme mees küsinud ühte akti, vana Kimmeltan käskinud kirjutajat välja tuua ja vaadata mis sääl on. Kirjutaja öelnud: „Kas mina nüüd veel mäletan, mis ma siia tegin.”

66.  Umb. 60 a. tagasi, käis Mai Iivask mitu korda jala Riias õigust otsmas. Ta tahtis oma krunti Jaan Kohal'i käest, kes Lohusuus kõrtsimees oli, kätte saada. Aga ei saanud.

Lohusuus krunditi maad umb. 50 a. tagasi.

Usulised liikumised.

1.  Umb. 40 a. tagasi läks minu lelletütar ühes mehe ja lastega veneusku, maksude pärast. Nüüd on ta jälle luterlane, mees vist jäi veneusku. Teisi Koimulast ei tea.

4.  Vaiatus ei ole veneusulisi olnud ja ei ole praegu ka.

9.  Veneusulistele anti Laius-Tähkvere vallast maad. Esialgu pidi antama 10 tiinulised krundid, kuid Ine vallavanem, Joosep Davel Sadalast, ajanud – rahva jutu järele – asja nii, et viietiinulised anti. Maamõõtjal olnud 10 tiinuliste jaoks juba plaanidki valmis tehtud. Mõisa maad olid siis valla teatava ringkonna jõukamate peremeeste käes kasutada ja vallavanem ise oli sääl üks osanik. Ta lootis siis, et ülejääv mõisa maa jääb nende kätte kauemaks ajaks kasutada. Äkki suri ta ära ja 1 a. hiljem tuli mõisa rentnik. Nii, neist väljaantud kruntidest, tekkis Tõreda küla, varem seda ei olnud. Olin siis 28 või 29 aastane, praegu (1928) olen 83. Üks luterlane oli ka nende väikekohameeste hulgas. See oli aga umb. 20 a. enne veneusulistele andmist mõisa poolt antud. Koha nimi oli Aukamaa, praegu ei ole sääl enam hooneid. Esimesi kohamehi ei ole ka enam Tõredal.

10.  Vaiatust läksid veneusku: Andres Lääne, Kaasiku peremees, oma perega; Tiit Õun, Leoski peremees, oma perega; Mart Pääsuke, Vaade peremees, üksi.

Võidiverest: Tõnuni peremees Nikkel perekonnaga. Läksid sellepärast, et lutheriusul pandi suured maksud pääle. Mihkel Lõhmussaar, Otsa-Kaarli peremees, end. Laiuse mõisnik läks Laiuse pastoriga Pideriga tülli ja läks veneusku. Olin 13-14 a-ne, sünd. 1877.

15.  Olin umb. 15-16 a-ne (sünd. 1850), kui jutud liikusid Rausil, et igaüks kes veneusku läheb, saab igapäev 1 karnitsa jahu ja veel midagi muud, mida ma enam ei mäleta. Siis tormas rahvas murruna seda hääd otsma Mustveesse. Minu isa, Mihkel Lepiku, sulane Andres käis ka Mustvees ära. Popi tuba olnud inimesi täis kiilutud ja ots olnud veel õues. Viimaks tõusnud popp üles ja ütelnud: „Teie ei saa muud mitte midagi, kui ainult veneusu!” Seda kuuldes hakkanud rahvas kohe välja tungima, nii et sõku või ära. Andres ütles: „Kui ma seda kuulsin, taganesin kohe välja.”

25.  Veneusku sai minna, aga veneusust lutheriusku algul enam ei saanud, hiljem küll.

26.  Olin umb. 8-9 a-ne, kui suur veneusu pragin oli: igalpool räägiti, et kes läheb, saab hingemaad. Tormast palju ei lainud.

27.  Maasaamise soovil käisid maata mehed Mustvees, Laiusel ja Uhmerdus pappide pool veneusku saamas. Mõned võtsidki selle vastu. Maasaamisest ei tea ma midagi.

43.  Kõik meie pere läks veneusku, sest siis lubati maad anda, aga ei antud midagi. Ei mäleta, kas olen ristitud veneusku, või olin siis juba laps kui ülemindi. Hiljem läksime kõik luth. usku tagasi.

57.  Oli näljaaeg olnud, kui lubati kuli jahu neile kes veneusku lähevad. Muru tl peremees, Mihkel Jalakas, võttis siis 3 poega, ei tea kas naise ja tütred ka, ja läks Mustveesse ja lasi ennast ja poegi veneusku salvida. Kas ta jahu sai, seda ei tea. Minu naine rääkis seda, ta oli minust 15 a. vanem. Nende järeltulijad on tagasi luth. usku läinud.

Vennaste kogudus on siin nurgas juba enne mind ammugi.

58.  Joa Mihkel ladus omad naised lapsed vankrile ja vedas nad veneusku vastu võtma, sest kes vastu võttis, sellele lubati leiba. Oli suur puuduse aeg. Pärast läks Mihkel kohe leiba saama, aga tuli tühja kätega tagasi. Oli siis vastutulijaile öelnud: „Nüüd lähen pistan risti Anne puse,” sest naine oli kõvasti päälekäinud ja usumuutumiseks hoogu annud.

65.  See oli üks pettus, et räägiti, et kes veneusku läheb, saab 3 naela jahu päevas hinge pääle. Raadnast läks vabadik Mihkel Kokk terve perega veneusku. Teda hüüti Vene Mihkliks. Süüa saanud ta küll esialgul, aga hiljem ei ole enam saanud. Mihkli poeg Ivan käis 3 korda lutheri-laual ja sai tagasi. Vanaduse tõttu teda leeri enam ei võetud. Ivani 2 õde jäid veneusku, nende lapsed olid lutheri-leeris. Rohkem Raadnalt ei läinud. Sidanilt ei läinud ühtegi. Kalma külast läks potsepp Jakob ka veneusku.

66.  Lagedalt ja Lohusuust mitte keegi eestlane veneusku ei läinud. Raadnalt läks ainult Vene Iivan.

11.  Küti Kusta oli arst. Aitas nikatust, roosi jne. Andis sidemeid ja tarvitas sõnu ka. Kas rohte ka andis, ei tea. Iga haigusega käidi sääl, tema eriala oli aga luumurdumised, nikatused ja roos.

12.13.  Jaan Joosua, sünd. 1809, surn. 30. v.k. sept. 1893 (kiriku arh.) oli algul Torma kl Otsa tl peremees, hiljem saunamees. Ta käis ringi leiba ja vilja korjamas ja oma reisidel rääkis rahvale õpetuse ja hoiatuse sõnu. Piibel oli tal hästi pääs. Johannese ilmutamise raamatu järele seletas ta kõik ära. Ta rääkis, et pääle selle keisri poja-poja enam keisrit ja kroonimist ei ole ja et viimane keiser kukub õnnetult sõja läbi. Pääle selle tuleb keisri asemele rahva õigus. Tema juttu pandi naeruks ja ei ustud. Ta ütles veel, et suur ilmasõda tuleb, et minu silmad seda küll ei näe, aga ta tuleb. Pastor Landesen ei sallinud teda.

15.  Landesen andis Josuale raha: Kord pastori rehel hakkanud nad kahekesi suurtest ilma asjadest rääkima ja viimaks öelnud Landesen: „Ja, sina võid nõnda sügavalt rääkida, aga mina ei või.” Võtnud raha taskust ja andnud Jaanile.

21.  Joosual oli paar õunapuud toa otsas, ühelt murdis maru ühes õuntega oksa maha. Veel oli üks punane lind ära surnud. Linnu sidus Joosua oksa külge, viis selle siis sisse ja see oli temal viimsepäeva tunnus. Seda kuulutas ta alati ette. Kord ütles ta Otsa tl peremehele: „Kui homme viimnepäev ei ole, siis tapke mind ära.” Järgmisel päeval ihuski peremees nuga, Joosua küsima: „Mis teed?” Perem.: „Noh, ootame lõunani ära, kui ei tule viimnepäev, eks siis hakka nokitsema.” Joosua: „Ei, seda ei või!” Kord sadas ja müristas hirmsasti 3 päeva, oli päris pime. Olin umb. 9 a.-ne, olin karjas. Rahvas oli siis Linnutaja mäel ja mujal põõsastes põlvili palvetamas, et viimnepäev tuleb. Ja Joosua kuulutas selle tulekut.

26.  Kusta Abroi ehk Sauna Kusta, rahvas nimetas teda veel Eluandjaks, ja Kusta Mägi, ehk Toa Kusta, rahvasuus Valuvõtja, olid Tarakverest Kütimetsa talust. Nemad mõlemad arstisid roosi, aitasid nikatsit, andsid loomadele abi, kui need väänud olid jne. Nikatsit aitas must lõng, millele 9 sõlme sisse oli heidetud ja sõnu pääle loetud.

18.  Lahkusuliste liikumine sai alguse Adam Jakobsonist, tema asutas hernhuutide koguduse. Tema koolipoistest said ettelugejad. See oli õige elujõuline siis. Perekondlise seisu järele olid asutatud koorid ja neil oli igaühel omad pühad. Nii oli abielu kooridel, laste kooridel, leskede kooridel ja vanatüdrukute kooridel omad pühad aastas. Praegu on neis õige vähe elu, õp. Luiga ja köster Kommussar olid nende vastu kes palvetunde hakkasid pidama.

Umb. 20 a. tagasi, tulid baptistid Torma, nende keskkolid oli Mustvees. Umb. 30 a. tagasi, tulid Narvast usukuulutajad, keda rahvas „hüppajaiks” nimetas. Nende keskkoht oli Liigatkus.

Adventistid tekkisid alles Eesti ajal Mälajal ja Vaiatus.

Eesti ajal tekkis ka päästearmeelasi või lunastusarmeelasi. Tallinnast käib nende ettelugeja. Palvetund on muusika saatel.

41.  Kui me juba Vene all olime, siis tehti vanausulistele nekruti võtmise ajal tingimuseks, kui võimalus oli vabaks saada, et mine õige kiriku alla, muidu ei ole õigust vabaks saada. Mõned tegidki nii: läksid ja kui vabaks olid saanud, tulid endisse usku tagasi. Oma kiriku otsa ei tohtinud vanausulised risti panna, vaid pidid korstna ehitama. Praegu Eesti ajal on vabadus, võib.

Isa rääkis, et õigeusulised nähes, et meist hääga asja ei saa, otsustasid vägivalda tarvitada selleks et vanausulisi õigesse usku pöörda. Igasse vanausuliste perre pandi 5 soldatit elama ja kõige viimaks pidi siis papp tulema ja kõiki ümber salvima. Siis põgenesid kõik mehed kodust ära, jäid ainult naised ja lapsed. Soldatid sõid kõik ära, mis kätte said ja tarvitasid naiste ja tüdrukute kallal omavoli. Häda läks suureks ja mehed hakasid abi otsima. Minu vanaisa ja mitmed teised läksid siis Roela mõisa Liphardti juure, meelehääks võtsid ligi kalu, sest muud ei olnud. Mõisa juure jõudes ei teadnud nad kuidas härraga kokku saada. Nad jäid siis puie varju hiilima. Viimaks näinud, et Liphardt seisab suure ukse juures, ratsapiits käes. Mehed haarasid kalavannid kätte ja hakkasid hra sihis liikuma. Liphardt esiotsa vaatanud, kui mehed juba lähedale saanud ja 1 vist vanni ka maha panud oli, hakkas hra piitsaga meestele selga laduma: „А кухню не знаете?” ja ajas mehed ära. Siis läksid nad kaladega kööki ja said köögi kaudu asjad nii kaugele ajada, et Liphardt nad jutule võttis. Mehed rääkisid oma häda ära, aga Liphardt käratanud: "Ваши жены всь пляти, 10 soldatit neile vaja!” Lubanud aga siiski asja järele kuulata. Mehed olid muret täis ja hakkasid koju minema. Teel sõitnud Liphardt neist mööda ja öelnud neile: „Я уже иду!” Mustvees nägid, et Liphardt käib natšaljnikuga käealt kinni. Nad said aga vaevalt koju, kui soldatid ära läksid.

Umb. 100 a. tagasi, käis vürst Gagarin Tartus ja kutsus kõiki vanausulisi oma juure. Keegi ei julgenud minna, et ei tea mis saab. Viimaks Торофейдавыдовь сынь Гунинь läks ja veel mõni teine tema. Kui vürst neid noomima hakkas ja meelitama ja ähvardama, siis kummardas Gunin, pani oma kaela vürsti ette ja ütles: „Teil on mõõk, raiuge minu ja teiste pääd otsast ära, aga usku meie ei muuda.! Gagarin: "Научить вась неьзя!” ja saatis mehed minema.

47.  Laekannul oli juba enne mind vennastekogudus ja nende palvemaja. Kui siia tulin (1874) siis oli neil lugeja, kes Tudulinnas elas ja palvemajas lugemas käis.

57.  Aastat 30 või pääle selle tagasi, kui Lohusuu kirikut ehitati. Avinurme mehed tahtsid, et kirik saaks Avinurme, kus ta rohkem keskkohas oleks, sest Lohusuusse on kaugel käia. Lohusuu mehed aga ehitasid sinna, sest sääl oli vana kiriku ase, ja nõudsid kohtu kaudu ehituskulud neilt Avinurme meestelt sisse, kes maksta ei tahtnud. Arvan, et Lohusuu oli siis veel Avinurmega ühine vald, sest vallavanem oli Lohusuu jao päält ja käis hirmsasti pääle. Ehituskulud olid jaotatud terve Lohusuu kirikuringkonna pääle. Suurele hulgale Avinurme meestele tehti siis oksjon. Maks oli jagat meeshingede pääle, vist 3 rbl. igal.

Umb. 25 a. tagasi, hakkasid Avinurme mehed ise kirikut ehitama.

59.  Lohusuu kiriku ehitamiseks maksis iga kirikuringkonda kuuluv mees 2 ja naine 1 rbl. Lohusuu poolt inimesed maksid ära, aga Avinurme poolt jäi paljudel maksmata, sääl hakati vastu. Tartu maakonna politsei II jaoskonna ülema noorem abiline sai sellest teada ja olevat omal algatusel hakkanud makse sisse nõudma. Politseiülem ei olevat sellest midagi teadnud. Paljudel tehti oksjon, aga saadud raha olevat see sissenõudja kõik ise läbi löönud.

Meie maksime oma puuduva osa maksu 20. dets. 1895. a. ära. Umb. selsamal ajal olid ka oksonid. Mõned maksid juba 1877 ja 1878 a. omad maksud ära.

Kiriku ehitamise pärast tekkis Lohusuu ja Avinurme vahel tüli, mis lõheks kujunes ja hiljem, 1903 võtsid Avinurme separatistid omale ise pastori Martin Nurmi, kes 1902 veel Tormas abiks oli. 1903 võttis Nurme juba Avinurmes lapsi lauale.

Avinurmlased kavatsesid siis Avinurmest ja Lohusuust ühte kihelkonda moodustada, kus Lohusuu oleks abikirikuks jäänud. Sellest said lohusuulased teada ja olid ägedasti vastu. 6.I 1903 sõitis Martin Nurm Lohusuusse jumalateenistusele ja ütles ise, et tuleb Tormast, nagu ennegi. Tormas oli ta aga enne öelnud, et läheb Avinurme ja säält Lohusuusse ja et Avinurme saab pää- ja Lohusuu abikirikuks. Et see rahval teada oli, siis ei lastud Nurmi kirikusse. Köstrimajas olnud suur kära sellega. Nurm viskanud siis taga ruumides kalossid jalast, käärinud käised üles ja tahtnud mehi peksma minna, et ma näitan neile. Teda keelati ja lõpuks loobus sellest mõttest. Nurm kaebas. Mustvee rahukohtunik mõistis 10 in. ümber 1 ööpäevaks, või oli 2 näd., kinni. Edasikaebusel said vabaks. Nurm pani nüüd Lohusuu kiriku uksed kõigil õpetaja pühadel, mis igal ülepühap. olid, kinni. Ainult köstri pühadel võidi siis kirikus käia. 3 a. kestis kinniolek. Selle aja sees ei känud lapsed leeris, ega inim. laual: Torma ei võetud, Avinurme oleks võetud, aga sinna keegi ei läinud.

Kui Torma õp. Laas Jaapani sõjast tagasi tuli ja Mustvees jutlustamas käis, hakkas rahvas tema poole pöörama. Ta nõudis algul, et toogu Nurmilt tunnistus, siis võtab tema lauale, muidu ei. Nurm oli Lohusuu kirjad juba Avinurme viinud ja tunnistust ta ei andnud. Viimaks võttis Laas siiski.

Aleksander Ollissar, Avinurme valla liige, elas Lohusuu vallas, Vilusi külas. Tema oli üks Nurmi kirikusse mineku keelaja 1903 a. Ta läks 1-2 a. hiljem Avinurme vallamaksu õiendama. Vallamajas viivitati kaua ja alles öösel võetud maks vastu ja mindud siis kõrtsi liikusid tegema, lõpuks tapeti ta ära. Terve päev ja ka kõrtsis olles oli olnud kõva vaielus kirikuasjus. Ameti poolest oli Ollissar rätsep ja kange jooma ja tapleja mees.

Rahvas arvab, et kirikutüli pärast ta tapetigi. Haamriga oli tagant pähe löödud. Avinurme kiriku nurgakivisse oli Nurm kirjutanud, et mässulained ulatasid kiriku asjus kuni Avinurmeni ja Ollissare tapmisest, et ka see töö tehti selle pärast, et küll taheti takistadad avinurmlasi nende usuelu korraldamisel, aga ei saadud ja nüüd paneme oma kirikule nurgakivi.

Ollissare tapmine oli I Avinurmes, pääle selle on neid iga a. olnud.

66.  Lohusuu kiriku ehitamiseks maksid mehed 3 rbl., naised ei maksnud mitte. Kes pääraha veel ei maksnud, need olid ka kiriku ehitamise maksust vabad. Esialgu pidime ühiselt ehitama, siis pidi vald kive ja palke vedama. Meie tl, 73 tiinu krunt, pidi 1 kubiku kive vedama. Vahepääl ja see poolele ja määrati rahamaks. Mittemaksjailt nõuti kohtulikult sisse. Oksjoni tegija saks läks ühes rahaga minema, 800 rbl. oli, ja lohusuulased ei saanud midagi. Mart Kalaus Enniksaarelt vedas parajasti kive, kui tal Vadi vesiveski juures teised vastu tulid ja ütlesid, et Avinurme saab iseseisvaks. Säälsamas veeretas Kalaus kohe kivid maha ja läks koju tagasi. Need kivid seisid veel seniajani sääl.

61.  Enne Lohusuu kiriku ehitamist otsustasid Avinurme mehed materjali mitte anda. Siis lasti raha eest ehitada ja nõuti sisse.

Avinurme mehed nõudsid 40 aastat omale kirikut, enne kui said. Tormas oli konvent koos, kus otsustamisele tuli konsistooriumi küsimus, kas on Lohusuu ja Avinurme mehed nõus maksma lisamaksu pastori ülapidamiseks 400 rbl. a., sest abikassa kõiki ei maksa. Lohusuu mehed olid vastu, kuna Avinurme mehed maksta lubasid. Vahepääl oli siis kord sarnane seisukord, et suuremad talud maksid regulatiivi Torma ja ka Avinurme. Kui juba oma pastor tuli, siis ainult Avinurme.

64.  Algul hakkasid kõik ühes kive vedama, aga varsti tuli lõhe ehitajate vahele ja paljud lõpetasid vedamise. Madis Tamm Padenurmest, Madis Tamm Alekerelt, Jaan Kalaus Enniksaarest, Jüri Tooming Lepiksaare Tagametsalt, Karl Leeben Kaevosaarest peremees ja veel ehk teisi olid eestvõtjad, et Avinurme ise kirik saaks ehitatud. Nende õhutusel jäeti paljude poolt materjali vedu rahu.

Hiljem tuli oksjon neile, kes vabatahtlikult ei maksnud: loomad kirjutati üles ja igaüks pidi need ise vallamaja juure viima, kes ei viinud, sellel viisid teised. Vadi külast olid Jaagup Paljak Metsa talust ja vist veel 3-4 meest, kes käisid teiste loomi toomas.

Kuulu järele müüdi ainult Madis Tamme, Padenurmest, pull ära, kuna teised ise tagasi ostsid. Madis oli rikas talupidaja. Ta kaebas hiljem oma härja vallamajja viiad kohtusse, et on teel tema pulli piinanud.

Õpetaja pühadel lasi Nurm Lohusuu kiriku uksed kinni panna pääle seda, kui teda kiriku ei lastud.

65.  Lohusuu kiriku ehitamiseks hakati ühiselt materjali vedama. Hää virn oli kive juba veetud, need seisid mitmed aastad, sest Avinurme Tagatnurk ei tahtnud Lohusuusse ehitada. Viimaks siit inimesed hakkasid ise ehitama, olin ka kiriku ehitamise juures tööl, liiva, lupja, kive vedamas.

67.  Avinurmikud, nimelt üks Adraku mees, ütelnud lohusuulaste kohta: „Kellega nemad ka ehitavad kiriku, ei ole kütketki, millega looma siduda, see seisab sabapidi seina küljes, nemad ehitavad nüüd kiriku!” Siis hakkasid kui sipelgad hoolega tööle, ise põletasid lupja jne. Kõik see tüli oli rohkem avinurmlaste jonn.

Vennaste kogudusega oli aastat 2-3 tagasi sekeldusi, tahtsid palvemaja omale, kuna kihelkond selle ehitas. Isa ajal pidasid nad palvetunde ja 1 palve öö, kus võõrastel ei lubatud olla.

Haridusline olukord.

1.  Kui laps olin, siis käis koolmeister kodus lapsi katsumas kuni 9-11 a-ni, siis pidi kooli minema. Minu ajal külakoolis vene keelt veel ei olnud.

2.  Kodus õpetamas ei käidud. Koolis käisin Okatkus, kui läksin olin 10 a-ne. Õppeaineteks olid: laulmine, piiblilugu, katekismus, salmiraamat, testament, rehkendus, kirjutus, maadeteadus.

3.  Koimula Tiidu tl perenaine, Marie Davel, sünd. Õunapuu, on põlvenenud vanast koolmeistrite perekonnast. Ta isa Ants Õunapuu oli Sätsuveres ja isa isa Tuulaveres kooliõpetajad. Ema isa oli Tõikveres, kus arvatavasti varem kooli ei olnudki. Ema isa, Jaan Mänd (Tanneberg), oli 80 a. ümber vana, kui ta 1864. a. suri. Pääle ema isa surma viidi kool Sätsuverre, kus siis minu isa õp. oli. Meil (Tiidul) on veel vanade koolmeistrite viiul, aastast 1721.

5.  Koolivanem käis kodus, külast külla ja sundis kooliealisi lapsi kooli minema.

10.  Minu isa, Joosep Veumann, oli 50 a. Vaiatus kooliõpetaja. Enne teda oli kool natukene aega töötanud. 1906 pandi Vaiatu kool kinni, siis algas ministeeriumi kool, kus isa 5 a. töötas. Vaiatus oli vene keel II ja III klassis Nigoli õpperaamatu järele.

19.  Lapsed, kes 12 a. vanad olid, pidid kooli minema, nooremaid käidi kodus katsumas. Ringikäija käis külast külla ja talust tallu.

Mõisahärra kutsus kord Torma koolmeistri Kristjan Sommeri oma juure ja noomis teda, et suurhärra sõidab, koolilapsed tulevad vastu ja ei tunne teda ega tereta. Seda rääkis Sommer koolimaja juures oma naisele ja asjast saadi üldiselt teada. Vöörmünder pidi asja uurima ja teadust viima, kes need lapsed olid. Koolmeister ütles, et need olid I talve lapsed ja alles rumalad. Pärast, kui kool lahti oli saanud, tuli vöörmünder koolipoistele Mõisamäel vastu ja poisid: „Tere kui tahad, kui ei taha, pista tasku!” Vöörmünder tundis ära, et need olid Tealamaa poisid Kristjan Joost ja Vidrik Raud. Hiljem läks vöörmünder kooli ja ütles koolmeistrile: „Kui sina ei karista, siis ma kaeban ära.” Toodi vitsad ja poisid pidid vastastikku teineteisele 5 napsu andma. Kristjan andis tasa, aga Vidrik kõvasti. Kui siis Kristjan lahti pääsis, haaras Vidrikule kraest kinni, et kas ma sulle nii kõvasti andsin. Olin ise veel koolis sel korral. Kooli läksin 1861 ja käisin 6 talvet.

26.  Minu isa oli vöörmünder, tema ja koolivanem käisid väikseid lapsi kodus katsumas: lasid lugeda ja muud mitte midagi. Igas talus nad ei käinudki.

41.  Olin 10 a-ne, kui Saare mõisa valitseja Johanson võttis omale moonamehe tütre naiseks ja hra lasi ta ametist lahti. Johanson tuli siis Tiheda külla ja hakkas lapsi õpetama. Ta juures käis siis umb. 7 last, mina ka käisin ja Ivan Prostjakov, praeguse Ilja Prostjakovi (end. rahvakoolide inspektor Tartu- ja Viljandimaal) vanem vend õppis ka. Hiljem asutati Kasepää vald ja Johanson sai sekretäriks. Ta all olid veel Mustvee, Kükita ja Kõnnu. Tiheda oli Vaiatu all.

42.  Käisin Mustvee luth. koolis. Venelastel ei olnudki siis kooli. Lansberg oli kooliõp. öeldi, et ühes majas, talu toas, olnud ka enne seda kool. Kirikut siis veel ei olnudki, see ehitati vist 1877 (luth. kirik). Väiksed lapsed käisid 4 ja suured 1 päeva nädalas koolis. Kui suured käisid, siis olnud väikseid ja väikeste ajal ei olnud suuri. Laup. ei olnud üldse kooli. Õpetati katekismust, testamendi, laulmist, piiblilugu, lugemist, kirjutamist hakati hiljem õpetama, rehkendust ei õpetatud. Pastor käis iga kevadel kooli katsumas. Algul oli Aszmuth, siis tuli Landesen.

57.  Käisin koolis Laekannul. Õpetati katekismust, lauluviise, aga kirjutamist ja rehkendamist ei õpetatud, piiblilugu küll. Võõraid keeli ei olnud ühtegi. Koolimajal olid aknad ees ja korsten pääl.

58.  Käisin koolis Jõemetsas. Meil oli niisugune kooliõpetaja, kes ei osanud kirjutada. Esialgu näitas seda kunsti ta poja-poeg Andres Johani poeg Pillesson. Kui Andres ise õp. sai, siis hakkas kirjutamise õpetus koolis.

Kui vene keel õppeaineks tuli, sai Andres lahti. Õpetati katekismust, piiblilugu, testamenti. Laulmist käis Jaan Aav Kerasist õpetamas, tema oli Tormas koolis käinud.

62.  Olin I-ne Maetsmal, kes oskas nime kirjutada. Olin vallavanema abi. Kõik, vallavanem ja ta abid tõmbasid ristid nimede taha. Kirjutajaks oli juba Schrelbach, ta ütles, et sellega ei olda rahul, siis hakkasin mina oma nime alati alla kirjutama.

63.  Käisin koolis Vadil. Õppisin lugemist, rehkendamist, kirjutamist jne. Mul oli tahvel krihvliga ligi. Mõnedel olid puutahvlid, kuhu liiva ehk tuhka pääle raputati ja siis kirjutati. Joosep Sammelson oli õp. Lapsi oli tükki 50: Kirbust, Maetsmast jne. käisid siia kõik see külg. Koolimaja oli korstnaga. Muist lapsi käisid õhtuti kodus.

65.  Minu kooliskäies vene keelt veel ei olnud. Õpetati piiblilugu, katekismust, laulmist, testament oli lugemise raamat. Kes tahtsid, need õppisid ka rehkendust ja kirjutamist. Kes juba kirjutada oskasid, need tegid ühe hefti, mis kirikuõpetajale näidati, kui see kooli lahtilaskmas käis.

66.  Lohusuu küla-kooli käisid Sidani, Raadna, Lagedi, Lohusuu, Tammispää, Kalmaküla, Ninasi, Vilusi, Tiirika, Jaanisaare. Õp. oli Kaarel Uusai, siis Joosep Uusai ja nüüd III põlv Bernhard Uusai. Joosepil oli üle 200 lapse ja ta õpetas üksinda.

Ärkamisaeg.

5.  Olevik oli I leht mille mina tellisin 1 a. enne Jaapani sõda. Kas varem ka mõnel lehte käis ei tea.

7.  Visusi talus Kaarel Kalmil käis Eesti Postimees, olin siis 12-13 a. vana. Jakobsoni Sakalat nägin ka, aga kellele ta käis, ei tea. Rohkem ei näinud ajalehti.

8.  Koimula külas käis ka ajalehti, Õunapuul ja Okatku külas Reinu talus. Ludvig Sepal. Need olid esimesed lehelugejad!

9.  Jakobsoni järele tuli Torma köstriks Masing, siis hakkasin ma pasunakooris klarnetti puhkuma. Jakobsoniga puutusin kokku Tormas 3-4 korda ja 1 kord Vanemuises. Ta oli väga lahke ja tubli mees.

Esialgu lugesin ma Eesti Postimeest. Kui Sakala hakkas ilmuma, jäi Postimees ära ja hakkasin Sakalat lugema I-esest numbrist pääle, mitu aastat. Jakobsoni viimase a. Sakalat ei lugenud enam. Hiljem lugesin Tõnissoni Postimeest, Olevikku ja teisi. Laiuse-Tähkvere valla kirjutaja Kusta Elmik soovitas Sakalat esimesil aastail lugeda ja tellis 13-14 eksemplaari Laiuse-Tähkvere valda. Okatkus pääle minu Sakala tellijaid rohkem ei olnud. Kõrvi Valgust tellisin ka. Teisi ei mäleta enam.

10.  Minu isal käis Pühapäevaleht. Mui lehti Vaiatus minu poisikesepõlves ei käinud.

15.  Rausil ei lugenud keegi ajalehte. Taalamaal käis Jakobsoni ajal Sakala ja Olevik käis ka.

18.  Post toodi torma hob. postijaama ja säält kirikumõisa, kus Landesen posti kinni pidas ja küsijaid veel mõnitas, kes Sakalat küsisid. Loeti rohkesti. Minu lell, Ludvig Jakobson, oli Nuka kõrtsimees ja ta lasi siis posti omal kulul Torma jaamast, umb. 7 versta, Nuka kõrtsi tuua. 13-14 eksemplaari tuli siis Sakalat Nukale. Alalised lugejad olid: Samuel Raud Tealamaalt, Kristjan Karlohv, Märt Pärlin Rassikult, Hendrik Summer (Sommer), Lullikatku õp. Oli veel ka teisi, aga ei mäleta. Torma valla kirjutaja Haugas oli ka Sakala vastu.

19.  Papametsa Jakob Kaasik ja mina olime kõige esimese Sakala lugejad. Tellisime selleks, et maa himulised olime, et aga kohe ei saanud, siis 1 a. ainult lugesime ja tellisime Eesti Postimehe. Teised viisid meilt lehte lugeda järjest, aga tagasi ei toonud.

20.  Oli C.R. Jakobsoni vist 50 a. sünnipäeva pühitsemine Torma külas Kallu talus. Eeskavas oli laulmine ja kõned. Samuel Sommer pidas kõne, mina pidasin ühe lühikese kõne. Pidu korraldaja oli Villems, praegu Torma jaama juures talupidaja. Sisseminek oli piletitega ja rahvas oli rehealune täis. Sissetulek läks Adam Jakobsoni haua ilustamiseks. Pidu loa andis esmalt vallavanem Kristjan Orman Rassikult, valla poolt, et midagi poliitilist ei ole, siis andis päris loa parun Maydel Tartust. Sellesarnane pidu oli I-ne Torma nurgas, sest senini ei peetud surnute sünnipäevi.

Adam Jakobsoni haua ilustamiseks oli loodud komitee, see määras kõige kenamalt ehitijale auhindu. Siis oli sellel alal võistlus suur ja isegi tülisid tuli ette. Igal suuremal pühal pidi haud ilustatud olema.

Nikolai II troonile astumise pidustusil ei olnud luba vaja. Samuel Sommel (Petseri apostel) oli asja eestvõtja ja kõigi korralduste ja kõnede sepitseja. Tegime peo jälle Kallu talus. Läksime sõbrad kokku ja Sommer rääkis, et igal pool on peod, miks siis meil mitte. Valisime ametnikud:

1. Vidrik Villems – president, Kallu sulane.

2. Iisak Sirel – suurtüki komander, Mäniku tl käsitööline.

3. Gotlieb Villems – korteri president, Kallu peremees.

4. August Maasik – muusikajuht, Torma kl kooliõpetaja.

5. August Kull – lipukandja, Torma kl Reenu tl sulane.

6. Samuel Sommer – lihtliige, Kolli talust. Tema oli kõige asja hing, et ta aga trefnerist oli, siis ei võinud ta ühtegi ametit enese pääle võtta.

Vidrik Villems avas peo ja rääkis, et me ükskord ikka ise peremehed oleme. See oli lihtliikme mõte. Sirel pidas lühikese, aga tuumaka kõne. Ta tähendas, et nii kuidas Moskvas, nii tehtakse ka meie meeste auks. Siis kamandas ta kohe aupaugud. Ta kõneles oma pataljoni ees, kes kõik reas seisid oma vana loks-jahipüssidega, umb. 15 meest. Pauk tuli kui parin. Kallu talust läksime muusika ja trummi saatel Torma kl karjamaale, kus siis päris pidu avati. Rahvast oli kui pilve. Pillidest olid viiulid, kandlid ja omatehtud trumm. Ei mäleta enam, kas Боже царя храни lauldi või ei, aga Mu isamaa, mu õnn ja rõõm lauldi küll. Politseid juures ei olnud.

23.  Luige kõrtsimees Kristjan Koll oli suur Aleksandrikooli rahakorjaja I korjanduse korral oli temal 42 rbl. korjatud. Kas ta hiljem ka veel korjas, ei tea. Sakalat luges ta ka kõik aeg. Olin siis veel laps ja lugesin ka. Pääle selle oli veel teisi lugejaid, aga kui palju, ei mäleta. Kose veskil Maarja-Magdaleenas käis ka minu mammal (papa oli surnud) Postimees. Kui leht tuli, kogusid lähedalt ümbruse inimesed meile kokku, istusid toas pikkel pinkidel ja kuulasid, mamma luges kõvasti ette. Ma tegin kord kuulajate meeste näod lubjatud seinale ja sain selle eest peksa.

27.  Kaarel Sirel, Miku tl peremees Tuulaveres ja kauaaegne (3 aega) Roela vallavanem, luges Sakala esimesi numbreid, Postimeest ka ja hiljem Olevikku. Jakob Beekman, Tuulavere õp., luges esimesi Postimehe numbreid ja hiljem ka. Ta tellis Sireliga kokku 2 lehte: Sakala ja Postimehe. Siis käidi mõlemilpool koos lehte lugemas.

28.  Tormas oli „Torma Aleksandrikooli abikomitee selts”. Tema ülesandeks oli raha korjamine Aleksandrikoolile. Korjati näitemängust, näitemüügist, korjandusraamatutega jne. Püst vikatipinn ühes haamriga, mis Tormanurgas Ine oli, läks müügile. Korjatud summa suurust ei tea. Sellesse seltsi kuulusid: Kristjan Raudsepp, Jaani p., Jõemetsa tl peremees; mina ise; Reljan, kihelkonnakooli õp., Hans Vihvelin, metsavaht Rääbiselt, Viljandi mees; Krisjan ja Hindrik (vennad) Laas, Rääbise Ojataguse külast; Johan Reimann Mõistu talust Rääbise Ojataguselt; Aadam ja Aleks Rahu'd Rääbise Ojataguselt; Kõnnu õp. Kõrv, Jakobi vend; Jaan Lill, Mustvee kingsepp; Kristjan Raudsepp, Linnutaja sepp; 1 mees Sätsuverest, pääle selle veel hulk teisi, ka naisi oli, aga nimesid ei mäleta.

27.  Sel ajal oli igal inimesel meeles ainult Aleksandrikooli hääks raha korjamine. Kui mõnel kopik üle jäi, siis anti see ikka Aleks. kooli hääks. Isege trahve võeti selle hääks: kui mõned omavahel tülli läksid, siis leppimise korral määrasid ikka, et maksad nii ehk nii palju Aleksandrikooli hääks.

29.  Lugesin kõige esimesi Sakala numbreid, isa tellis juba Sakalat. Kaarel Sirel, Sepamiku tl peremees Tuulaveres, oli kõige Ine lehelugeja siin. Käisid Sakala ja Perno Postimees. Kui Sirel Postimehe tellimise jättis, siis tellis Tuulavere õp. Beekman selle enesele. Hiljem käis ka Olevik. Posti saime Roela vallamajast, valitseja Friedemann oli mõistlik mees, ei takistanud kättesaamist.

35.  Algaastail, kui siia tulin, loeti Postimeest, Sakalat, hiljem Teatajat, Olevikku, Uudiseid. Kubja Kristjan Laas ja mina lugesime Postimeest, Rääbise õp. Vinkman luges Sakalat. Kui veel poisike olin, lugesin Jakobsoni Sakalat, see käis isal, Jakob Luht'il, kes elas Torma kl Kallu tl maal väikses majas, oli tööline ja kaupmees. Minu tahtmisel ta tellis, käisin siis kihelkonna koolis. Rohkem Torma külla ei käinud. Koolis lugesime ja vaidlesime Sakala üle. Torma ms kubja pojal Tomassonil käis Sakala, Villem Pärt'il Ülesoolt käis vist ka, ei mäleta kindlasti, aga vaidlema oli ta küll kange. Ma viisin vahest lehte ka kooli.

45.46.  Jakobsoni Sakalat luges ka mõni siinpool. Kui lehte toimetas C.R. Jakobson ise, siis oli lugemisel suur hoog. Postimeest loeti ka. Johan Sirelil on praegu veel 1860. a. Postimehi, mis tema isal Mihklil käis. Mul käis Olevik, Uudised, Tallinna Sõber.

52.  Siin ei käinud kellegil ajalehti minu noorespõlves.

65.  Nooreseas ma ise küll lehte ei näinud, aga rahvas rääkis ikka Postimehest. See käis siis rikkamail, kaupmeestel jne. Pühapäevalehte sai kirikuõpetajalt tellida. See oli mõisnikkude poolt väljaantud leht. Räägiti et mõni ei olevat maksnudki oma tellimise eest. Mõned maksnud küll ära.

66.  Jakobsonu lehte lugesin ma ka, aga kust seda sain, küll ei mäleta. Jannseni Postimeest lugesin ka, see käis mõnel. Mul endal käis Olevik ja Uudised. Ristirahva Pühapäevaleht käis mu naise isal.

Venestusaeg.

22.  1894 a. oli Torma kihelkonna koolis juba vene keel. Usuõpetus oli eesti keeles ja eesti keel oli ka ainena. Vahetundidel pidid õpilased vene keelt rääkima; lapsed ise valvasid selle nõude rikkumise järele: eesti keelt rääkija kandis trahviks üht papi tükki nööriotsas kaelas. Pääle 1905 a. sarnast nõudmist enam ei olnud. Kooli-inspektorid olid väga valid mehed: Mancvetov oli üks valjumaid ja Svetšnikov oli kõige hullem. Suurtel koolide visitatsioonidel, mis iga 7 a. järele peeti, käis kohalik patron ka pastoriga ligi. A. 1900 ümber käis Ferdinand Liphardt nii koole revideerimas ühes pastoriga. Ta kinkis kihelkonna koolile 15 rbl. ja teistele koolidele 5 rbl. igale. F. Liphardt oli ajalooteadlane, ta oli Saksamaal studeerinud. Mind imestas siis tema suured teadmised vene ajaloo alalt. Ta esitas lastele küsimused saksa keeles ja mina tõlkisin need ümber. Näituseks ta küsis: „Millal oli Ледовое побоище?” ja veel muid sarnaseid küsimusi.

26.  Koolis õppisin ma vene keele tähed selgeks, aga köster Masing keelas selle ära. Köstrikooli sees oli siis veel saksa keel, kus eri maksu eest vene ja saksa keelt õpetati.

35.  Käisin kihelkonnakoolis 1881-1885. Siis oli õppekeeleks eesti k. ja ainena õpetati saksa keelt, vene keelt mitte. Viimasel a. tuli vene keel.

36.  1873, 1874, 1875 õpetati Torma kihelk. koolis vene ja saksa keelt, aga õppekeeleks oli eesti keel.

65.  Nikolai II kroonimise pühal oli Lohusuus, Separ kesal ehk „Kepsu kelul”, kroonu metsas, suur pidu. Poisid ja tüdrukud lõid tantsu, lasti rakette, pasunakoor mängis ja lauldi eestikeelseid laule.

1905. a.

1.  Koimula mehed käsutati Torma ms kokku, peksa neist ei saanud keegi. Küünlapäeva ümber läksid sakslased Tuulavere külla, et Juhani tl Jaani kätte saada, kuid ei saanud, siis pistsid tl kella 9 ajal homm. põlema ja talupojad olid kella 10eks Torma ms käsutatud. Sääl ähvardasid Rääbise Valter, Kuuste Sievers ja veel üks, et kui te süüdlasi välja ei anna, tehtakse teile niisamuti kui Juhanil. Roela ms said peksa Visusi tl peremees Otto Beekman ja veel üks teine. Vitsad toodi 2he hobusega kohale. Peksjad olid punaste mütsidega soldatid. Naisi sääl ei olnud, ainult mõned üksikud. Seda rääkis isa.

7.  Vaiatu mehi peksa ei saanud.

9.  Torma ms käsutati ka Ookatku mehed kokku, peksa vist ei saanud keegi, kinni olid 2 meest: Juulius Davel, kingsepp ja Mihkel Kask, peremehe poeg. Sadala mehi sai Tormas tappa. Tõredalt ei saanud keegi peksa.

10.  Vaiatu mehed käsutati Torma ms kokku, aga sääl ei tehtud midagi. Roelas said ka Vaiatu mehi peksa: Otto Beekman, Visuri talust, Gotlieb Lõoke, Vaiatu mõisast, Joh. Piip, vallaline, ja selle isa, Ants Soots, Väägu külast. Teisi ei mäleta. Peksu põhjuseks oli neil, et nad rahva mässu ajanud. Minu vend oli 3 kuud kinni, peksu eest põgenes ta ära. Temal pandi süüks, et ta oli manifesti ette lugenud.

Sügiset talvet kogusid end. Vaiatu koolimajja Vaiatu pasunakoori mehi ja ka teisi kokku ja veel 2 politseid: Jakob Taal, Rääbise mees, Lohusuu politsei ja teine oli Torma politsei Sogenbits. Esiti mängiti muid tükke, siis minu vend, August Neuman (praegu Aegna saarel kapelmeister), tõi noodid ja pani ette mängida marseillaiset. Ja mängitigi 8 mängija poolt, II vend Paul juhatas. Politseid olid veidi topsi võtnud ja laulsid ühes. Koos oli üldse 20 inimest + 2 politseid. Naisi ei olnud ühtegi. Siit mindi õhtapooleööd Vaiatu kõrtsi, kus paari tunni ümber viibiti, joodi, lauldi ja mängiti marseillaiset ja mindi edasi Laius-Tähkvere seltsimajja. Politseid jäid maha kõrtsi. Sinna saime öösel, rahvast oli rohkesti sääl juba koos, mängisime marseillaiset ja rahvas laulis ligi, sõnad olid igal juba pääs. Mängu ajal pandi 2 suurt punast lippu näitelavale üles ja karjuti hurraa ja maha. Hommikul tulime säält ära, 20 omanurga meest, end koolimajja kokku. Siin valisime 2 saadikut: Julius Lomp Võidiverest ja Gotlieb Lõoke Vaiatust. Need käsutasid Vaiatu ja Võidivere rahva Räbalale (Scharlottenhof) kokku. Tuli õige rohkesti mehi ja naisi. Meie läksime ka koolimajast sinna. Arssinast punasest sitsi riidest, mis juuresolevast poest ostsime, tehti lipp. Gotlieb Lõokese punasest ninarätikust rebistasid mehed omale linte rinda. Siin mängiti ja lauldi jälle. Eelmised 2 politseid tulid ka siia, olid mundris, nagu ennegi. Siit liikus rong Torma vallamaja poole: 2 politseid kõige ees, siis Jakob Sihver Võidiverest, Jüriantsu peremehe poeg, punase lipuga nende järel, siis mängijad ja siis rahvas. Teel mängiti ja lauldi. Maa oli külmetanud ja lumehärm oli maas. Mindi vallamajja ja nõuti kirjutaja Haugaselt, et ta keisri manifesti ette loeks. Ta ei lugenud. Politsei ei seganud üldse asjasse, vaatas ainult päält. Viimaks saadi manifest kätte ja minu vend August luges ta õues ette. Pärast mindi sisse, vallamaja ruumidesse, mis II korral ja viidi kirjutaja kraetpidi trepist alla ja visati välja. Keisri pilt võeti maha ja lauldi Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Pääle selle mindi laiali. Kirjutaja läks kohtulaua taha, ta kõrval seisid vallavanem ja selle abi. Kirjutaja hoidis revolvrit käes ja ähvardas, kes puudub, lasen. 2 maskeeritud meest krapsasid teda järsku kinni ja visasid rahvahulka, säält tõugati ta rahva poolt välja. Hiljem sai see kirjutaja lahti. Vt. lk. 306.

11.  Tuulavere noored laulsid marseillaiset, see vaim tungis ka Tuulavere kooli, kus ma parajasti õppisin. Iga õpilane pidi 1 kopika maksma ühele suuremale poisile, Rudolf Ormanile, kes siis selle raha eest poest igale punase lindi tõi. Kas küigil lint oli, ei tea, aga minul oli küll ja mõned agaramad käisidki juba lintidega. Keisri pilt võeti ka seinalt maha, kelle poolt, ei tea, aga sel hommikul kui kõik pidime punaste lintega olema, oli pilt maas. Arvan et õp. August Maasik teadis ka neist asjest. Lintide väljavõtu vara hommikul jooksis Jaan Mägi, Tuulavere Peebu-Juhani peremees, koolimajja ja andis üle ukse tasakesi nõu lintide kandmist edasi lükata. Selle järele toimisime ka. Võib olla, et Mägi oli juba paos karistussalkade eest. Mõni päev hiljem põletati tema ja Kustav Saare elumajad karistussalke poolt ära, sest et mehi, keda kinni taheti võtta, kodus ei olnud. Saar ja Mägi olid mingisugused saadikud Roela valla poolt, üldiselt olid nad revolutsioonimeelsed, juhtivad mehed. Mõni päev pääle põletamist algas Roela ms üldine peks, kuhu valla rahvas päältvaatajaiks oli käsutatud.

12.  Torma ms olid kõik mehed kokku käsutatud Tormast ja L.-Tähkverest. Viimastest said 5 meest peksa. Torma oma mehi ei saanud, neid said Roelas hiljem, kus suurem peks oli: Ants Soots Väägust, Kristjan Raud Lullikatkult, Otto Beekman Visusist. Nende süüdi ei tea. Kes siis midagi tegi ja kui mõni kaebas, kohe tõmmati nahk maha.

16.  Olin Torma vallanõukogu liige. Olin, vist talvel enne jõulu, nõukogu koosolekul, kui sinna teade tuli, et Laiusel peksetakse. Jätsin koosoleku kohe poolele, läksin koju ja säält kohe pakku, sest räägiti, et varsti on peksjad siin. August Säälik, rätsep Sätsuverest, tuli ka siia ja ühes läksime. Kodust äraoleku ajal toodi käsk Torma ms minna, me ei läinud. Teine käsk toodi, et Roela ms minna, kui ei lähe, põletatakse majad maha. Kodurahvas tõi siis teate, et vaja on Roelasse asja õiendama minna. Tulime Säälikuga peidust koju ja läksime vallamajja. Kirjutaja Peeter Kangur andis meile mõlemile nõu, ikka minna Roelasse, sest mine tea, viimaks põletavad ka majad maha. Läksimegi Säälikuga reedel saaniga Roelasse. Sääl pandi meid viinavabriku Iisele korrale kinni. Üldse oli sääl vangis 32 meest, kes olid Torma kihelkonnast, Avinurme ja Mustvee poolt. Vahtideks olid vene soldatid. Laup. peeti härberis kohut. Kohtunikud olid: Sievers, Tiglitz Meeri mõisast ja kolmandat ei tea kes oli. Kutsuti ühekaupa ette, öeldi et see on sõjakohus ja loeti süüdistus ette. Siis päriti veel midagi ja öeldi, et oled valitsuse kukutaja, saad 100 lööki. Selle järele lasti kohtutoast välja. Kui kõik läbi olid küsitud, seati kahte ritta ja viidi kondi tagasi. Pääle ivakese aja küsiti kõik läbi, kas on alles ja viidi tõllahoonesse, kuhu 1 peksupink oli asetatud. Laes rippus latern, sest oli juba pime. Pingile õigati nimekirja järele ja anti mis oli mõistetud kohtus. Teised süüalused vaatasid päält, kui ühele anti. Anti umb. 75-250 hoopi. Rahvast oli murdu koos. 3 soldatit andsid korraga: 2 andsid hästi, ei olnud viga, aga 1 oli peenemalt riides, see lõi jalaga ja kehaga hoogu ligi kui andis ja peksis väga puruks, mul oli suur auk kubemes. Igal peksjal oli 3 pikka kasevitsa käes. Vangis olles arutasime soldatitega ka oma seisukorda, need andsid nõu, et ärge laske peksa, lööge latern laest pimedaks ja võtke meilt püssid ära. Mina kutsusin ka mehi kõrvale, näitasin neile tiislit ja kolku, millega oleks saanud latert maha lüüa, aga keegi ei julenud seda teha. Soldatitega rääkisid Kükita metsavahi poeg Iisak Tiit, Tema oskas vene keelt ja veel mõni teine, kelle nime ei mäleta. Esimesena sai üks Avinurme mees, selle viskasid soldatid prantsti üle ukse välja maha nii kui mõne koti. Mind süüdistati riigivastasena ja asjades, mis algasid Räbalalt rongikäiguga:

Räbalal oli suur rahva koosolek, kus mind rongikäigu esimeheks valiti. Muusikat ei olnud, lauldi küll. Politseinikke ei mäleta. Rongikäik läks Torma vallamajja, kus kirjutaja Haugaselt nõuti, et ta palvekirja teeks neile, kes soovivad maad saada. Haugas ei teinud. Varem ütles ta mulle, mis sa ootad, nüüd on paras aeg maad saada, kui tahad, tee palvekiri. Mina ütlesin, et tee sa, kas teed? Haugas lubas ja ütles, et teen, aga nüüd ütles ära. See ärritas mind ja vihastas rahvast ka, kes Haugase lahti ütles, et 7 päeva jooksul peab ameti maha panema. Mind volitati asja ajama. Möödus 7 päeva, aga Haugas oli ikka alles ametis. Ma ütlesin siis temale, et sa ei tohi enam olla, aga tema vastas, et kes sa oled, ma ei tunne sind. Ma seletasin, et rahvas on mind valinud ja sa pead mu sõna nüüd kuulama. Aga mul ei olnud teha mitte midagi. Tuli kohtupäev. Läksin vallamajja. Minu tulekut olid aga seesolijad aknast näinud ja kui ma trepist üles tahtsin minna, olid 3 kohtumeest ees ja ei lasknud sisse. Ma tõmbasin käe rusikasse, et kas saate eest ära või ma löön kõik pikali. Ühtlasi teatasin, et mul on kaebus kohtule esitada, siis sain kohtutuppa. Kohtus esitasin pisitillukese kaebuse ja ütlesin siis, et Haugas ei tohi enam kirjutaja olla. Kohtumehed olid ka tema nõus ja ütlesid, et nad ei tunne mind. Ma panin siis kohtukulli küliti ja kordasin oma nõudmist. Oli äge tüli, aga teha ei olnud mul midagi. Tuli suur üldkogu koosolek. Ma esitasin siin vallavanemale mitmed kviitungid, milledega tõendasin, et Haugas on inimestelt rohkem raha võtnud kui ta õiguse järele võtta võis. Haugas kergitas ennast vähe istmelt ja kummardas ettepoole, et neid kviitunge vaadata. Sel silmapilgul krapsasid minu poolt selleks valmisseatud 3 meest ta kinni ja viisid välja. Pääle seda ta enam ametis ei olnud. Haugas esitas minu pääle kaebuse ja sellepärast mind hakatigi taga otsima, sellep. pekseti mind Roelas, sellep. mõistis Mustvee rahukohtunik mind 5 päevaks kinni, sellep. viidi mind Tartu kohtusse, kust küll ruttu vabanesin. Suurel koosolekul valiti ka saadikud Tartu koosolekule, mille Hugu Reiman, Sätsuvereest, protokollis. Need olid:

1. Ants Soots Väägust – peremeeste poolt.

2. August Säälik Sätsuverest – käsitööliste poolt.

3. August Neuman Vaiatust – töörahva poolt.

4. Kristjan Laas Rääbiselt – Põllumeeste Seltsi p.

5. Kustav Kommussar kiriku juurest (köster)- Laulu Seltsi poolt.

18.6.  Robert Jakobson Tõnumetsast oli sots. demokraatide partei poolt saadikuks Tartu koosolekule. Joh. Mihkelson oli partei esimees. 1905. a. sügisel ja varem peeti iga nädal Torma ministeeriumi koolis koosolekuid.

19.  Läksime käsupääle Torma ms sügisel, õhukese lumega. Saime praeguse kubja toa kohta, kui nägime, et Tuulavere küla põleb. Läksime väljale tuld vaatama. Säält nägime kui Tarakvere poolt tulid 7 soldatit ja 2 ohvitseri 5e hobusega kihutades Torma ms poole. Ohvitser keerutas pikka piitsa ja karjus: „Eesti ära litsi poiga, eest ära litsi poiga!” Ja kes juhtus lähemal olema, see piitsaga sai. Läksime ms õue tagasi. Sääl pidas üks karvase tatari mütsiga volna riietes mees kõnet eesti keeles. Ta rääkis, et need saavad trahvi, kes ähvardasid Mühlhausenit röövida. Ta luges nende nimed ette, need astusid välja ja nad pandi seljataha kambri kinni. Siis luges ohvitser ette, et teil on hää eestseisus, et mõisahra Kuusik ja õpetaja on teie poolt (Liphardt ise oli kodust ära) ja teie ise ei ole kah kurja teinud, aga punast lippu olete te kandnud. Siis õigati Iisak Kaasik Semmeli talust, rätsep, ette. See läks jookstes. Volna riides mees krapsas ta rinnust kinni ja saatis oma taha tuppa, siis küsis, et miks sa kandid punast lippu. Mees vastas, et olin purjus, monopoli juures anti lipp kätte, et kanna ja ma ei teadnud midagi mis see tähendas. Lasti kohe vabaks. Lipukandmine oli lõikuse ajal Räbala juures.

Siis võeti Laiuse kihelkonnast Tähkvere mehed ette. Nad pandi pingile üksikult ja üks soldat andis umbes reevitsa jämmuse, 2est ehk 3est vitsast keerutatud, 4 jala pikkuse vemblaga. Umbes 10 L. Tähkvere ametnikku said peksa, 15-20 hoopi. Peksu ajaks lasti püksid ära võtta, aga pindsak jäeti selga. Tormast läksid peksjad Mustveesse, kus neid vastu ei võetud. Kasepääl jne. ei leidnud nad kodukohta ja läksid linna.

23.  1905 said Tormas peksa 7 L.-Tähkvere meest. Torma oma meestest ei saanud keegi. Tormas andsid 2 meest, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt. Mõisavalitseja Kuusik ja ta proua põletasid kaebekirjad ära, mis inimeste poolt neile sisse anti. Kuusiku pr. ise ütles seda, et on ära põletanud. Kõige vähem antid 15 hoopi.

Roelas on peksjad pääle peksu õhtul tantsinud. Seda ütles Peti nimeline Roela pesutüdruk. Sääl sai peksa ka üks Mustvee mees Luther, ta sai 150, oli vallaline ja sulipoiss. Ta käis meil veel sees, kui peksult tuli, ei saanud hästi istuda. Beekman, Vaiatu kõrtsimehe poeg, sai Roelas 75 jutti.

Mõisast olevat peksuvitsu leitud, neil olevat okalisi kibuvitsu hulgas olnud. Mõisa naised rääkisid.

24.  Kui peksjad: Seidlitz, Bezobrazov ja Roela Liphardt Torma ms õuel sõitsid, kus juba mitme valla rahvas koos oli, õikasid: „Tee lahti kurada litsi poiga!” Roela ja Torma jaama vahel läksid peksjad ühe noore poisiga vastamisi, see pole mütsi maha võtnud. Kohe võetud ta kinni ja säälsamas antud 15 jutti.

25.  Torma ms said 8 L-Tähkvere valla meest peksa, enamasti olid Sadala kl mehed. 2 soldatit andsid, teine teiseltpoolt küljest. Nad olid punase lipuga käinud. Hiljem naerdi neid, et kroonuvalla mehed, mis viga elada, aga mässavad veel. Torma mehed said Roelas, need olid enamasti vargapoisid, kuid süütult said ka mõned. Ants Soots Väägust ja August Säälik Sätsuverest said ilmaasjata.

27.  Karistussalkade ülemate poolt saadeti käsk vallakasakate, külakümnikkude, vallavanema abide kaudu laiali, et koguda (talvel) Roela mõisa. Mina käsku ei saanud ja ei läinud ise ka. Mõned olid küll ilma käsuta läinud. Nägin kui viidi vallaametnikkude poolt kinnipüütud mehi, kes endid kõrvale hoidsid ja siis tabati, Roelasse, kus neile naha pääle anti. Kuremaa vallavanem ei võtnud mütsi maha kui ülemad tulid ja sai 25. Peksa said veel: Aleksander Ilves, Tarakvere ms tööline, umb. 25 aastane, sai mõisale vastuhakkamise pärast 50 hoopi. Kristjan Maasik Tarakvere ms kubjas, abielus, umb. 45-50 a-ne, ta olevat ühe rehe põletamise nõupidamisel olnud, või sai ta ka vastuhakkamise pärast. Iisak Tiit, Kükita metsavahi poeg, umb. 30 a-ne, poissmees. Tema saanud kõige rohkem, 150 jutti, ülesässitamise pärast. Tiit surigi selle peksu tagajärjel. Teisi saajaid ei tea.

29.  Roela vallamajas valiti mind Kustav Saarega saadikuks Tartu Ülemaalisele koosolekule. Mina, Jaan Mägi, peremeeste ja Saar vallaliste poolt. Käisimegi Tartu koosolekul, mina istusin veel Liidega kõrvuti. Esiti olime Bürgerimusses, pärast läksime aulasse, sest asi läks liiga käredaks ja me ei olnud poolt. Tagasi tulles andsime mõlemad Saarega oma käigust kahel suurel koosolekul Roela vallamaja juures aru. Saar seisis rohkem kõrval, kuna mina hää kõnemees olin ja seletasin. Isel koosolekul oli umb. 250, IIsel umb. üle 300 inimese. Nende koosolekute protokollid oli kirjutaja Parts ära peitnud, kui pärast pragin tuli, kas nad praegu alles, ei tea. Kui peksjad juba Jõgeval otsaga olid, saatis valitseja Steinmann ms puusepa naisega, Mari Salumiga mulle sõna, et hoia kõrvale. Sõitsin siis kohe Jõgeva jaama ja säält Venemaale, Maloskovitši jaama, kust Koporje koloniisse sugulaste juure läksin. Saar läks Narva peitu. Mina olin 2 kuud ja Saar umb. 1 1/2 kuud kodust ära. 4-5 päeva pärast äraminekut põletatigi maja maha, sest et otsjad mind kodust ei leidnud ja kodurahvas ka ei teadnud neile öelda, kus ma olen, see oli just 10 veebruaril 1906. Saarel põletati ka selsamal päeval, enne temal, siis meil. Pühapäeval hakkasid otsijad juba kodus käima Saarel kui ka minul. Otsisid ööd ja päevad ja neljapäeva hommikul kui ei leidnud, võtsid petrooleumi plasku, 8 naela, valasid selle maja pääle ja pistsid tule otsa. Kõik kraam hukkus tules, naabrid said natukene välja kanda. Hulk linu põles ära. Hoone koosnes: elumaja, tare ja rehealune; oli alles uus, ehitatud 10 a. varem. Saarel oli ka alles uus maja ja tema kraam hukkus ka.

Karistussalk koosnes: Sievers, Lustivere Wahl, üks vene ülemus Metsijevski ja soldatisi tükki 12. Roela härberis, ülemisel korral mõisteti kohut: kellel põletada. Rääbise Valter sõitis Roelast ringi Imukvere ms ja Varbevere kl kaudu Rääbisele. Teel vahtis ta ise Tuulavere poole ja ütelnud õp. Beekmanile, kes talle vastu läks teel: „Täna tuleb Tulaveres ilus tuli!” Põletamine oli umb. kell 10 homm. Siit läksid kohe pääle süütamist Torma mõisa, kus rahvast hirmutasid, et kes tagaotsitavatest ette ei tule, sellel saab nii tehtud nagu sääl kus suits, ise näitanud selle juures Tuulavere poole. Tormas suurt peksu ei olnud, ainult L.-Tähkvere mehi said tükki 7. See oli 10.II 1906. Tormast läksid Roelasse. Enne põletamist anti käsk, et kõik suured noad ja püssid olgu Roelasse viidud. Määratud päeval oli siis hulk rahvast sääl koos. Kuremaa vallavanem Kaarel Saar, Varbevere kl Uuetoa talust sai 25 jutti. Ta oli soldatile öelnud, et anna mulle parem püss, sest vallavanemale anti püss tagasi, ei võetud ära. Soldat kaebas selle ära ja see oligi põhjuseks.

Roela peksmine oli laupäeval 12.II 1906. Rahvast sinna kokkukäsutatud ei olnud, olid ainult süüalused ja kes neist sinna ilmus, see pandi viinavabriku ülemisele korrale kinni. Üldse oli kinni 33 meest. Jakob Raud, Torma valla Semeli talust Liigatku klst (praegu Lilastveres) oli esimene keda ette õigati. Talle loeti süüdistusakt ette ja öeldi, et kohus andis sulle armu. Tema oli siis 33mes. Anti 15-200 hoopi. Kaevutegija Kaarel Piip, Konna külast, umb. 60 a-ne, sai 15. Üks Avinurme poiss sai 200. Vemblad, milledega anti olid 4 jalga pikad, 5-6 vitsast kokku keeratud. Vembla peenema otsa läbimõõt oli umb. 1/2 tolli. Peksetav võeti pikali pingile, üks soldat istus jalgadele ja teine kohe kaelale, mõnel oli veri suust väljas. Andsid 2 soldatit korraga, kuna teine 2 puhkasid. Üks paar on pehmelt löönud, aga teine paar on iga napsuga naha lõhki löönud. Peksmist alati õhtul kell 8 tõllahoovis ja see kestis veel pääle kella 12 öösel. Otto Liphardt seisis algult kuni lõpuni tõllahoovi uksel ja vaatas kõik aeg peksu päält. Kaarel Piibu poeg Johannes, kui teda juba maha oli võetud, kargas püsti ja viskas soldatid päält minema kui topissed. Temale andsid selle järele siis 3 soldatit. Ta sai 50 hoopi.

Roela karjasaks Viru ja Roela viinameister määrisid omal algatusel neid, kes väga puruks olid peksetud.

33.  Rääbise Valter ütles oma inimestele, et teil ei ole tarvis kusagile minna, ei Torma ega Roelasse, sest teil ei ole halba midagi juhtunud. Rääbiselt ei saanud ka mitte keegi peksa.

35.  Terve Torma kihelk. oli Torma ms kokku kutsutud. Käsk anti valla ametnikkude poolt majast majja. Rääbise mõisas peksu ei olnud, aga Rääbise meestele anti käsk kindlasti Torma ms minekuks, sest ma ise sain käsu; mõisa töölised vist küll ei saanud ja ei käinud ka Torma mõisas, aga vallamehed käisid kindlasti. Kuuldavasti olevat ka süüdlaste nimekiri Torma valla kohta kokkuseatud olnud. Selle kokkuseadjad olnud 2 Lullikatku peremeest, kes ta ka Torma valitseja Kuusiku (praegu Silva direktor) kätte viinud. Kuusik öelnud, et teie olete oma liha ja vere müüad ja hävitanud nimekirja ära. Kuulu järele olevat see pikk nimekiri olnud ja sääl esinenud: Samuel Luht, Rääbise õp., Kristjan Laas, Kubja tl peremees ja hulk teisi, keda ei mäleta.

Enne seda oli sagedasti koosolekuid Lullikatkul, kus me Laasiga mõlemad kõnesid pidasime ja revolutsioonilisi laule laulsime. Sääl pandi meid siis tähele. Laas oli aula saadikuks ka, mina ei olnud.

Kui karistussalk Tormas oli, olime Laasiga mõlemad sääl. Mul oli õige tuline hobune ja nii käepärast seatud, et kui nime oleks hüütud, oleks kohe põgenenud. Varem ütlesime vallavanemale, Jüri Tombergile Joosti talust, et ma ette ei tule, kui nime õigatakse, et ta ütleks siis, et ei tea kus on. Laasil oli kümniku müts pääs ja ise hirmul juhatas rahvast peksupinkide juures. Tormas said peksa: Sadala õp. Viik, teist ei mäleta. Pastor Laas oli juures ja päästis 2 tükki peksust ära. Laiuse preester oli ka juures.

36.  Sügisel 1905 oli Põllumeeste Seltsi koosolek, kus mind saadikuks valiti Tartu koosolekule. Minu vend oli Tartus „Põllumehe” toimetaja. Tema kaudu olin ma parun Maydeliga, Tartu kreisiülemaga, isiklikult tuttav ja tema läbi pääsesin ma kõigist hädadest. Ma ise ja vend ka käisime Maydeli juures, kelle poeg siis 3 korda kindral Orloffi juures käis ja siis alles tagajärgi saavutas. Torma köster Kommussar käis ka venna pool mind otsimas ja koju kutsumas. Maydel ütles, et mine koju magama, sulle ei tehta midagi. Luht, Rääbise õp., ajas jälle kodust minema, pakku.

Kärarikkal koosolekul Torma vallamajas, kui kirjutaja Haugas välja viidi, põgenes ta inimeste eest oma korterisse, Ants Soots tahtis temale ka sinna veel järele minna, aga ma sain ära vaigistada. Pääle selle hakasid nad vallavanem Tombergile kallale, ütlesid: „Mis sa tolgendad raha kaelas, võta ära!” ja tahtsid teda ka välja viia ja valla kassa üle võtta, et anna aga kassa võtmed siia. Ma tõmbasid revolvri ja ütlesin, et kui teie korda ei oska pidada, siis igaüks kes Tombergi puutub, saab. Ei julgenud siis keegi külge hakata ja vallavanem jäi alles. Siis tahtsid nad veel vallamajas kinniolevat vangi vabastada, nõudsid kasakalt vangikambri võtmeid, kes aga ei annud ja see jäi ka siis teostamata.

Torma ms Rääbisel ms inimesi ei olnud, olid ainult vallast. Ülematest olid: 1. Boguševsky, teda nimetati kindraliks. Tal oli karvase papahaga mõisnik tõlgiks ja see nimetaski teda kindraliks, muidu vormi ja pagunite poolest ei näinud ta sugugi kindrali moodi välja. Teda arvati Meeri mõisnikuks Seidlitsiks.

2.  Rittmeister, selle nime ei tea.

Boguševsky rääkis vene keeles ja tõlk pani ümber: „Kui rahva poolt soldatitele midagi tehakse ja vastu hakatakse, siis saab terve kihelkonna rahvas Põhjavenemaale viidud ja venelased siia asemele toodud.” Suur hirm valdas rahvast, keegi ei julgenud midagi ütelda ega teha.

1905 a., pääle aula koosolekut, aga enne karistussalke tulekut, läksin ühes Hugo Remaniga, Annuse peremehe poeg, praeguse polk. Reimani vend, Rääbise meiereisse. Meieriks oli eestlane hra Vassil. Tema korteris olid keisri ja keisriproua pildid seintel. Hugo Reiman näitas kepiga nende poole, et mis sa neist veel üleval pead, need igal pool juba maha võetud. Vassil oli selle ära kaebanud ja öelnud, et tahtnud piltidel silmi välja torgata. Sellest kaebusest ei tulnud aga midagi välja, sest päälekäijat ei olnud; Rääbise Valter ise ei puutunud oma inimesi. Urätnik oli valitsejale ütelnud, et temale on kaebus sisseantud H. Reimani ja Laasi pääle. Asi jäi aga soiku.

Hiljem revolutsioonilise tegevuse pärast Tartus, sattus H. Reimann kinni ja lõpuks viidi ta Siberisse. Sinna saatsin talle paar korda surnute passi järele, milledega ta siis oma asukohast ära põgenes aga revolutsioonilise tegevuse pärast Siberis uuesti vangistati ja tagasi saadeti. 1907 revolutsiooni tõttu pääsis ta alles vabaks.

37.  Kasepääl ei saanud keegi peksa, aga Kükita külast, mis Tarakvere ms järele oli, said Roelas, sest nad olid ms metsast valmisraiutud, süllas puid toonud kodu omale põletada. Paljud põgenesid eest ära ja jäid ilma, aga Iisak Tiit, metsavahi poeg, sai ja surigi sellesse. Temale pandi süüks, et tal punane lint rinnas olnud ja puuvedajatega ühes kambas. Andres ja Aleksander Kokk maksid trahvi; neid süüdistati rahva ülesässitamises. Vanausuliste preestri Glubakovi maja taheti ka põlema panna, küll vaatanud juures ja arutanud, aga see oli kohe keset küla, ei saanud sellep., oleks terve küla maha põletanud. Glubakov oli ka üks puutooja ms metsast ja nõuandja. Ta hoidis kõrvale ja jäi ilma.

39.  I. Tiit olevat L.-Tähkvere vallamajas keisri pildi maha tõmmanud ja punast linti rinnas kandnud.

Andres ja Aleksander Kokk valiti Kükita rahva poolt volinikkudeks, et nad ära keelaks metsaraiumise, mis Roela ms õige suurel viisil tegi, sest oldi kartusel et põlitismaterjalist puudus tuleb, kui mets ära laastatakse. Nemad peksa ei saanud, aga pidid juures olema, kui teistele anti. Grigori Tsvetkov oli üks nõupidaja metsa asjus, aga peksa ei saanud. Karistussalk murdis Andres Koka majja sisse, teda taga otsima, aga ei leidnud.

41.  Valitud volinikud saatsime Võtikvere metsaülema juure ütlema, et see Riiga kirjutaks, kust rahvas veel puid peab saama. Säält tuli vastus, et tulevad 3 näitajat, kes rahvale puusaamise kohad kätte juhatavad. Metsavaht Tiit, Iisaku isa, käis mõisas asja õiendamas ja temale oli öeldud, et iga pere võib saada 10 sülda kuusepuid, hinnaga 3 rbl. süld. Haavad maksid 2 ja kased 3 1/2 rbl. süld. Selle teate põhjal hakkasimegi metsast puid vedama. Aga see oli kõik pettus, varsti oli karistussalk siin. Pastor saatis sellekohase teate Iisakule, kes ka minule ütles. Ma panin kohe põgenema, aga Iisak jäi kätte ja sai 200 hoopi. Kokk pidi üksi kõik metsast väljaveetud puud kinnimaksma. Venelastest said 7 või 8 meest Roelas peksa. Nad pidid ise üksteist nüpeldama. Soldatid olid neile nõu annud hästi kõvasti ja palju karjuda, siis võivat tasemini peksja lüüa.

42.  Karistussalk, 3-4 meest: Rääbise Valter ja teised, käis Mustvees ka. Peatasid kontoris, soldat viskas vemblakood vöörukse ukse taha püsti. Varsti viis ta selle tagasi reele ja kõik läksid minema Kükita poole. Peksa siit meestest ei saanud.

46.  Võtikvere mehed olid ka Torma ms käsutatud, peksa neist ei saanud keegi. Sadalast Hindrik Tamm, Jakobi tl peremees, sai 40 hoopi. Üks Sirel sai ka, et ta Tartu koosolekul oli läinud Teemanti parteisse. Vist 8 meest said üldse. Roelas Võtikvere mehi ei saanud ka.

47.  Oli parajasti talve aeg, mehed: isa nelja pojaga, olid metsas tööl, kui käsk toodi valla ametnikkude poolt Mustveesse minekuks. Üks poeg läks kohe metsast, teised tulid enne koju ja siis läksid. Kui tagasi tulid, siis rääkisid, et karistussalga mehed on tulnud põlevate tõrvikutega, 2 koormat vitsu olnud ligi. Alevik olnud rahvast täis kui pilve. Peksa pole keegi saanud ja vitsad viidi edasi. Vene preester vaigistanud ära.

48.  Madis Kalaiis, Teadusaarest, minestas Roelas ära, ta jäi siis nahatäiest ilma. August Schulbach, Laekannust, sai 15; temal oli jalg halvatud ja talle öeldi, et oleks sa terve, siis saaks sa 200. Mihkel Sild Jõemetsast sai 200 Roelas.

50.  Läksin Torma vallamajja siis kui kirjutaja Haugas juba välja oli viidud. Tema ütles siis: „Mina ei saa aru, mis nad tahavad saada? Räägivad, et mustsada tuleb, aga mis see mustsada on ja kust ta tuleb, seda nad ei tea keegi.” Lilastvere pool räägiti ka, et mustsada tuleb, aga kust ja mis see on, seda ei teatud.

1. Johannes Piip, Konna külast, päevatööline, kaevukaevaja.

2. Jakob Raud, Lilastvere külas, Välja tl maa pääl kingsep.

3. Joosep Martin, Sätsuverest, Tooma tl peremehe poeg.

Need olid kirjutaja Haugase väljatoojad vallamajast. Olin valla nõukogu liige ja selkorral ise koosolekul. Haugas oli koledasti rahva vastu. Kui mõni midagi ta meelevastast tegi, ega ta siis ilusti ei rääkinud, vaid käratas kohe. Valla asjad pidid kõik tema tahtmise järele tehtama, ega teistel ei olnud suurt midagi kaasarääkida. Üldse pidas ta ennast ülal kui valla isevalitseja. Sellepärast temaga rahul ei oldudki. Vallamaja oli puupüsti rahvast täis. Nimetatud 3 meest krapsasid kirjutaja seljatagant kinni ja viskasid üle võre rahva hulka, kes teda siis üle oma päie, põrandal ei olnud ruumi, välja tõukas, trepist alla. Väljas rabati teda veel, aga ta naine lasi teda palkoni uksest sisse. Ukse vahelt rabati veel ja tõmmati tal kuub lõhki, aga tuppa ei mindud enam järele.

Rahvas rääkis ka mustsaja tulekust ja kartis seda kangesti. Lähemat sellest ei teadnud aga keegi rääkida.

53.  Mul olid parajasti külalised, kui koputati. Tulid sisse 7 meest, muist jäid välja uste ja akende taha valvama. Sissetulijaist oli 1 Muuga mõisniku poeg Neff. Meiega räägiti kanget eesti keelt, omavahel aga saksa ja vene keelt. Nad nõudsid mitut meest taga: Mihkel Kask, Okatku külast, minu mehe lellepoeg, ütlesid et see on siia põgenenud. Meie vastasime, et ei ole näinud. August Davel, minu lellepoeg ja Julius Davel olevat ka siin, nõudsid, et andke üles kus need on. Veel nõudsid Jüri Pärn'a, et see on salakütt ja küsisid kas tal on püsse või ei ole. Meie ütlesime, et meie ei tea neist midagi ja et Pärnast nad juba mööda on sõitnud. Tagasi ei läinud nad enam Pärna otsima. Nimetatuist keegi peksa ei saanud. Aug. ja Julius Davelid läksid eest ära Venemaale, kus Augusti vend mõisavalitseja oli. See sündis kõik talvel. Majas hakkasid siis läbiotsima, kas sõjariistu on. Kõik asemekotid, padjad, kapid, kummutid, kirjutuslauasahtlid jne. Pööningul torgiti kõik nurgad püssitikuga läbi, pesukorvid ja riided katsuti käega läbi. Ei leidnud midagi ja läksid ära. Ütlesid veel, et teil on ju püss olnud, kus ta siis on.

Jüri Pärn oli kange salakütt küll, tal oli hulk põdra- ja rebasenahkugi kodus seinale löödud, aga või neil seda tarvis ütelda oli.

52.  Hiljem anti käsk, et kõik mehed peavad Torma ms kokku minema. Sääl oli siis palju rahvast koos. Hindrik Tamm, Sadalast peremees, ei valla ametis, vist vallavanema abi, ta sai nii et tagumik oli kui paja põhi. Karvase mütsiga ülem lasi rohkem anda, kui mõistetud oli. Peksjad andsid nii kaua kui see ütles доволно. Aosilla ümbrusest ei saanud keegi.

Eelmistest sündmustest hulka varem, eelmisel suvel, tulime kord kirikust hobusega, kui Oti kohal hää trobikond mehi vastu tuli. Joosep Haamer, Augusti (jutustaja nr. 54) isa, oli  ligi 70 a-ne vanamees, aga oli ülirõõmsas meeleolus selles trobikonnas ja kandis pika ridva otsas punast lippu. Kõik hõiskasid ja olid rõõmsad. Ütlesid meile, et lähme vallamajja nõupidama ja kutsusid mind ka kaasa. Meie tulime aga koju. Kardeti ja räägiti mustasada, aga lähemalt ei teadnud keegi tast midagi.

55.  Isa rääkis, et karistussalk ka Laekannult läbi käis. Tulnud ruuni ajal klassi ja küsinud, kas lapsed ka laulda oskavad. Isa lasi laulda siis Боже царя храни. Selle järele avanud soldatid omad kotid ja tõstnud säält igale lapsele hää hunniku magusaid kuivikuid ette ja läksid kohe ise minema, ilma mingi läbiotsimata. Mõnes kohas Laekannul olid ikka sõjariistu otsinud ka, kõik voodikotid torkinud tääkidega läbi ja lihatünnid sorinud ka läbi. Endise õp. Schulbachi vennapoega Augustit otsisid ka, aga see oli kodust ära. Hiljem sai ta 15 hoopi, oli mõistetud 25, aga lonkava jala tõttu jäeti 10 maha. Ta sai kas Tormas või Roelas. Lakannu ringkonnast rohkem saajaid ei olnud.

57.  Siit valla mehed olid Mustveesse kokku käsutatud. Säält kutsuti ette need kes vastased olid, neid ei olnud kuigi palju. Peksa sääl ei antud.

58.  Meie üleaedne Jaan Pärn oli kohtumees ja teda olid vallamaja juures ka kergitanud, aga välja päris ei viinud. Keisri pildi tõmbasid maha jne. Ma läksin pääle seda jaginat ka Avinurme vallamajja vaatama mis sääl on. Ühe ukse pääle oli sedel pandud, et sisseminek keelatud, aga mina ei pannud seda tähelegi ja läksin sisse. Sees olid mõned mehed selili pingi pääl, teised käisid tubamööda edasi tagasi, pliiatsid kõrva taga. Vaatasid mulle kõik otsa, aga ei lausnud küll mitte sõnagi. No oleks nad midagi öelnud, ma oleks kohe küsinud, et kes selle maja on ehitanud? ... Ma vaatasin ringi, ei lausunud ka sõnagi ja tulin välja.
Sääl olid siis: 1. Mihkel Sild, Tooma poeg, Jõemetsast, see oli nende päämees (jutustaja nr. 59).

2. Kaasik, Kaarli p. Enniksaarest (eesnime ei tea).

3. Kaarel Kalaus, Jakobi või Joosepi p., Adrakult.

Minu sugulased Raja külas kartsid mustsada. See pidi röövijate pande olema ja Tähkvere poolt tulema.

59.  I koosolek Avinurme vallamajas oli heina ajal 1905. See oli omal algatusel ja inimesed ise andsid üksteisele teated edasi koosoleku aja kohta. Kolmandal päeval enne koosolekut käis Madis Õun, Piilsi külast, Kaara talust, Võtikvere (Torma) vallamajas märgukirja toomas. Vist abikirjutajalt oli ta selle saanud ja 2 rbl. maksnud. See oli Tõnissoni kokkuseatud. Koosolek oli rahvarikas, umb. 300 inimest ja oli pea terve päeva koos. Siin makseti Õunale tema raha tagasi ja pandi märgukirjale omalt poolt tarvilikud punktid juure, nimelt, et kroonu metsades olevad abruki tükid rahvale välja antaks ja muud ka veel, ei mäleta enam, kas mõisa jagamisest ka jutt oli või ei olnud. See märgukiri oli eestikeelne. Kirjutaja abi hra Arst tõlkis ta vene keelde ja sai selle eest 3 rbl. Umb. 1 päev kulus tal tõlkimiseks ära. Märgukirjale kirjutati umb. 100 inimese poolt alla ja iga allakirjutaja maksis 10 kop. Raha tuli ligi 7 rbl. kokku. Kuludeks läks kohe 5 rbl. (Õunale 2 ja Arstile 3 rbl.), siis veel posti kulu ja ligi 2 rbl. jäi üle, mis kirjutaja Schulbachi kätte hoiule sai. Märgukiri saadeti peaministrile Peterburki. Mina ise olin üks allakirjutajaist.

IIse märgukirja kirjutas August Schulbach Laekannult, kaupmees. See oli tal juba enne valmis kirjutatud ja nüüd luges ta selle samal koosolekul ette. Mõnedele meeldis tema kiri rohkem, sest oli hästi põrutavate sõnadega kirjutatud. Sellele kirjutasid üle 20ne, ligi 30 meest alla ja igaüks maksis 30 kop. Selle pidi Schulbach ka peaministrile saatma. Hiljem, kui politsei teda läbiotsimas käis – sest oli kaebus, et ta riigivastane on – leiti seesama kiri ta kapist alles saatmata. Roelas sai ta 15 hoopi, mõisteti rohkem, aga et ta vigase jalaga oli, jäeti muist maha.

IIInda märgukirja, mis sellesama Jaan Tõnissoni kava järele oli kokkuseatud, pidi peaministrile saatma Vadi Laulu ja Mängu Selts Metsakaja. Üks nende oma mees olevat seda terve päeva tõlkinud. Kas saadeti, seda ei tea, ei kuulnud.

II koosolek oli 31. okt. 1905, palja maaga. Siis oli rahvas ametlikult kokku käsutatud. Pidi valitama 1/3 vallavolikogu liikmeid ja riigiduuma saadikuid. Ligi 100 inimest oli koos, aga valimisi ei olnud. (Jutustaja nr. 64: üle 100 oli sellel koosolekul) Selle üle oli rahvas pahane. Pääle teiste tulid vallamajja veel 10kond nekruti, vallast oma küüdiraha saama ja järele kuulama, kas õige on, et nad peavad teenistusse minema 1 kuu aega hiljem kui harilikult. Neile raha ei antud ja need olid selle üle pahased. Süüd aeti valla ametnikkude, kõige rohkem kirjutaja pääle. Kõigi juuresolekul ütles Johannes Kaasik kirjutajale: „Kõik asjad siin sünnivad, minule ajasid sa kohtu asja nurja, võtsid 15 kop, ärakirja raha vastu, aga ärakirja ei annud midagi.” Kirjutaja võttis kohe rahakoti: „Võib olla, ma ei mäleta!” ja maksis raha tagasi.

Väljas pidasid nekrutid või loosipoisid nõu, et vaja ametnikud välja viia, siis saab neist lahti. Nad olid viina ka saanud ja räägiti et neid päris joodeti ja ässitati: 1. Andres Tooming, kes ise ka loosipoiss oli, oli suur liikva müüa teistele. Selleks ta kõige rohkem sinna tuligi. 2. Aleksander Õun Kärasist, käsitööline, müüs ka liikvat. 3. Kaarel Tamm, peremees Vadilt, „Saare krahv”, oli ka liikvat ja viina kaasa võtnud ja jootnud nekrute ilma hinnata. Ta vist õhutanud neid ka. 4. Mihkel Jalak, Lepiksaare Linnamaa talust, söötnud loosipoistele saia ja kihutanud, et olge valid.

Ühes vallamaksuga nõuti ka 50 kop. igalt maksjalt vallamaja ehitamiseks raha sisse. Rahvas oli teada saanud, et seda raha enam ei ole. Nüüd nõuti, kus see raha on. Vallavanem ütles, et raha on linna viidud hoiule. Mina küsisin: „Kui linna on viidud, kus siis see kviitung on?” Vallavanem: „Ega igale või kviitungi näidata!” See äritas veelgi mind ja rahvast, kes üldiselt valla ametnikkude vastu oli. Et viimased ise ära ei läinud, siis mindi loosipoistega eesotsas rüsinal-räsinal kõigile ametnikkudele kallale ja viidi nad välja. Pärast seda võeti keisri pildid maha ja lõhuti puruks. Välja viidi ametnikud:

1. Joosep Kaarli p. Ambos, Kirbukülast suure tl peremees, vallavanem.

2. Jaan Pärn, Tõnusaare külast, Pässu tl peremees, I vallavanema abi.

3. Jaan Tooming, Maetsma külast, tl peremees, II vallavanema abi.

4. Karl Schulbach, kirjutaja. Ta oli Ine kirjutaja vallas ja juba vana mees. Temast tahtis rahvas lahti saada, teised viidi hoogu sattumise pärast välja.

Paar nädalat hiljem oli vallavanem öelnud, et raha on valda laiali välja laenatud. Vallavanem ja abid jäid ametisse alles, aga kirjutaja valiti 1906 a. algul uus.

Loosipoisid ja suuremad tegelased ametnikude väljaviimisel jne. Avinurme vallamajas olid:

1. Martin Müür, Kõrve külast, väikekoha omanik ja puutööline. Oli üks väljaviija ja pildi lõhkuja. Vend ütles, et oli näinud. Ta pääsis aga hiljem kõigist. Kord meie toas ütles ta ise, et viinud 10nelise kulla kirjutaja Karl Schulbachile ja sellep. pääsenudki.

2. Joosep Reisenbuk, loosipoiss, Piilsi Värava talust, isa oli talupidaja. Oli üks väljaviija ja mahavõetud pildi tegija. Mustvee rahukohtunik mõistis välja viimise eest 1 kuu ja Riia ringkonna kohus pildi lõhkumise eest 3 kuud aresti.

3. Jaan Sild, loosipoiss, Piilsi Ülesoolt, käsitööline. Ta sai rahurikkumise pärast Avinurme vallamajas, Mustvee rahukohtunikult 10 päeva.

4. Mihkel Kivi, loosipoiss, Kolga-Välja (Piilsist) Saarera tl, isa oli kohapidaja. Kas ta trahvi sai, ei tea.

5. Mihkel Kõre, loosipoiss, Kõrve Tolmu tl peremehe poeg. Mustvees mõisteti väljaviimise eest 1 kuu, aga edasikaebusel Tartu rahukogus sai õigeks. Temast arvasid, et ta üks kangem oli, aga ei tea.

6. Jakob Müür, loosipoiss, Piilsi Soldati-Väljalt (anti krimmi soldatitele. Jõude inimesed pidasid, kui soldatid tulid, said need omale), käsitööline, isa oli soldatikoha pidaja. Sai rahurikkumise eest Avinurme vallamajas Mustvees 10 päeva.

7. Kaarel Pärn, loosipoiss, Piilsi Rauametsa talust, käsitööline, isa kohapidaja. Ei mäleta, kas ta sai trahvi kärategemise pärast.

8. Andres Tooming, loosipoiss, Kärasi Toomara talust, isa pidas suurt tl. Ei teinud vist midagi kaasa, nõudis ainult küüdiraha. Ta ise ütles pärast, et kirjutaja ütelnud kui teda välja viidud: „no kus te mind nüüd viite, - aga ma keerasin ta kohe trepist alla. Liikvat andsin ma ka.”

9. Johannes Õun, loosipoiss, Kärasi Möldri väikekohapidaja poeg, käsitööline. Süüdistusi tema vastu ei olnud mingit.

10. Jaan Sildnik, Joosepi p., loosipoiss, Vadilt. Tema ei teinud midagi.

11. Andres Pärn, Kõrvelt,puutööline. Ta pildus sõnu rohkem kui teised. Oli 5 kuud ühes minuga eeluurimise all. Sai vabaks. Karistussalga ees käis ka, aga sai ka vabaks.

12. Mart Lepp, Vadilt, isa oli Võsu väikekohapidaja, neid oli 7 venda, Mart oli käsitööline. Tema ja ta vend Jaan kohutasid, et pildid maha võtta ja võttis ka ise. Riia ringkonna kohus Tartu väljasõidul mõistis selle eest 5 kuud. Mihkel Kõre (nr. 5) tunnistas, et ta lõhkus pilte.

13. Johannes Kaasik, Enniksaarest, Varbaaluselt, käsitööline, isa pobul. Istus ühes minuga 5 kuud. Karistussalga poolt sai Roelas valla ametnikkude väljaviimise pärast 150.

66. Kui ta peksult koju toodi, pöördi teda linade pääl, ise ei saanud enam. Ta jäi vähe kurdiks peksust, tasast juttu ei kuule.

59. 14. Mihkel Sild, Piilsi Ülesoolt, põllu- ja kodukäsitööline. Istusin 5 nädalat pildilõhkumise pärast eeluurimise all. Karistussalgalt sain Roelas 200, pildilõhkumise ja valla ametnikkude väljaviimise eest. Pildilõhkuja ma ei olnud, aga 3 tunnistajat ütlesid et olin. Väljavija olin küll, seda ma ei salganud ka. Umb. 2 a. hiljem mõistis Riia ringkonna kohus mind pildi lõhkumise pärast 5 kuuks aresti. Väljaviimise eest ei olnudki kohtu all.

7. nov. 1905 tuli sandarmi rotmister 6 sandarmiga, kes eestlased olid, Tartust Avinurme ühes kohtu-uurijaga asja juurdlema. Kaebus oli antud vallavalitsuse nimelt, et vallamaja on ära põletatud. Kui uurija maja näinud, küsinud, et mis maja see on ja saades vastuse, et vallamaja, saanud vihaseks ja sõitnud kohe minema. Õhtuks oli politseikordniku poolt süüalused mehed kokku käsutatud ülekuulamisele. Koos oli 20-30 inimest, kas kõik kutsutud olid, ei tea. Vahi alla jäeti kohe: Mihkel Sild, Johannes Kaasik ja Andres Pärn. 8 nov. viis rotmister meid valla küüdiga Torma kaudu Jõgevale. Schulbachi naine ütles siis: „Nüüd läksid pulmad, enam nad ei tule!” Kui Tormas peatati, ütles mõisa kirjutaja: „Nüüd on vabadus käes!”

Mihkel Kõre, nekrut, viidi oma isa poolt Tartu, kust ta varem teenistusse saadeti, kui õigus.

Mart Lepp ei ilmunud ette. Kui meie läksime, tuli teel vastu, läks ära eest, ütles: „Kui küsitakse kes pildid maha võttis, siis ütle, et kirjutaja võttis ühe ja vallavanem teise!” Pärast tuli ta kohtu-uurija ette küll.

Hiljem toodi nekrute järele:

Joosep Reisenbuk, Mihkel Kivi, Jakob Müür. Need kuulati sandarmi rotmistri poolt üle ja saadeti kohe teenistusse.

Meie kinnioleku ajal, umb 1 nädal hiljem sinnasamasse meiega ühte vanglasse Kükita metsavahi poeg Iisak Tiit. Olime siis neljakesti (lk. 292 alg.). 5 nädalit pääle kinniviimist saime kõik korraga vabaks. Meid saadeti küüdiga valda. Iisak sai Roelas 150 hoopi, et ta L-Tähkvere vallamajas keisri pildid kinni oli katnud. Ta suri rõugetesse ja ringkonna kohtu alla ei ulatanudki.

III koosolek Avinurme vallamajas oli umb. 2-3 näd. pääle minu kinniviimist, enne ülemaalist Tartu koosolekut. See oli vist poolametlik, sest inimesed olid ise üksteisele käsku annud huvi pärast. Sellel koosolekul valiti saadikud Tartu koosolekule hariliku korra järele:

1. Abram Sild, Jõemetsa suure Salla tl peremehe poeg, väiksemaapidajate poolt.

2. Joosep Tooming, Kärasi suure Toomara tl peremehe poeg, suurtalupidajate poolt.

3. Johannes Schulbach, kaupmees Lohusuus, aga Avinurme valla liige, kirjutaja Schulbachi vennapoeg, Laekannu Lombaku August Schulbachi vend. Tema oli väikemaapidajate poolt. IIsel koosolekul ütles ta kirjutajale: „Sina lell, sinu saab lahti last, ole nüüd vait!” Ta oli umb. 1/2 a. eeluurimise all, aga kohtu alla ei läinud. Peksu ajal oli ta juba kinni.

4. Karl Leeben, Kaevusaarest, naaber, suurmaapidajate poolt.

64.  5. Mina, Gustav Tamm, Tammesaarest, olin Vadi Laulu ja Mängu Seltsi Metsakaja poolt saadikuks Tartu ülemaalisel koosolekul. Mina jäin Bürgermusse ja teised läksid aulasse.

6. Sternfeld, vene köster Lohusuust, oli ka üks saadik ja läks aulasse. Kelle poolt ta oli, ei tea.

59.  Selsamal koosolekul võttis kirjutaja Karl Schulbach ennast rahva, peremeeste ja pobulite, ühisel tahtmisel ametist lahti. Ta küsis üksikult igalt volimehelt, kas tahad et ma lahkun. Kõik olid selle poolt, ainult mõned pagesid küsimise eest välja.

Sellel koosolekul tehti ka otsus – nõuda, et vangid (lk. 292 alg.) vabaks lastakse. Selle otsuse viisid kirjalikult saadikud Sild ja vist Tooming ka Tartu sandarmi ülemale. Viimase ukse pääl oli vaht, kui mehed sisse läksid. Ülem lugenud kirja läbi ja saanud hirmus vihaseks selle üle, et nõutakse. Sild saanud ära vaigistada, öelnud, et neil on vana kirjutaja, tema ei saa enam hästi asju ajada, see on viga, sääl peab olema, et meie palume. Lõpuks küsinud ülem: „Kas palute või nõuate?” Sild vastanud, et palume. Varsti pääle seda saimegi vabaks.

Kõik 4 saadikut käisid Tartus koosolekul. Sild ja Schulbach jäid Teemanti alla Bürgermusse, kuna Tooming ja Leeben Tõnissoni rühma läksid aulasse. Sild rääkis et nad läinud Teemanti poole sellepärast, et enne koosolekut on nad käinud Postimehe toimetuses ja ka mujal, et kuulda, mis enne räägitakse ja teada saada kumbale poole hoida. Postimehe mehed käinud liiga kõvasti pääle ja sellepärast kaotanud nad nende vastu usalduse.

IV koosolek oli korraldatud Avinurme vallamajas selleks, et Tartu saadikud saaksid ülemaalise koosoleku otsuseid teada anda. Abram Sild lugenud siin oma ja Karl Leeben oma koosoleku otsused ette. Selle järele avatud läbirääkimised. Siin kardeti juba mustasada, öeldi, et see tuleb ja kõik ära röövib ja et tarvis on püsse muretseda, et vastu hakata. Jutud mustsajast liikusid rahvas ringi, aga keegi ei teadnud, kust ta tuleb ja mis ta õieti on. Seda rääkisid mulle teised.

Kui juba kuulda oli, et karistussalk tuleb, läksin isaga kodust ära. Tagasi tulekul tulime Mustveest läbi ja nägime sääl 10 põlevat tõrvikut – karistussalk lahkus. Teel kohtasime 16 aastast venda, keda oli valla poolt viidud Mustveesse ülekuulamisele. Temalt küsitud, et mis vend teeb kodus. Ta vastanud, et ma ei tea, olen Teadosaares kingsepa juures tööl. Ta lasti vabaks ja öeldi, et mine koju ja ära enam midagi tegema hakka. Noorem vend August oli 14 a-ne ja käis koolis. Teda tahetud ka Avinurme vallamajas kirja panna, aga õp. Pillesson näinud seda ja keelanud, et mis te sellest, see on ju koolipoiss. Nimekirja kokkuseadja oli kirjutaja. Vennalt kuulsime siis, et meid on kodus tagaotsimas käidud. Tulime koju. Järgmisel päeval tuli vallavanem Ambos ühes külavanema Mart Ilvesega, Soldati-Väljalt, ja andis käsu, et homme hommikul kell 10 Roelasse. Lubasime minna, muidu oleks kinni võetud.

Läksime kolmekesi: isa, mina ja Abram Sild. Mustvee valla küüdiga toodi Roelasse mitmed raudus:

1. Johannes Kaasik, keda kodust oli kinni võetud ja Mustveesse viidud. Temale loeti süü ette ja öeldi, et on andeks antud. Roelas aga sai.
2. Andres Pärn, keda kodust kätte ei saadud, kes aga ennast ise Mustvees üles andis, kus teda kohe kinni pandi.
3. Madis Ambos, Teadosaarest viidi ka, aga kas ta raudus oli, ei tea.

Vabalt tulid: Avinurme kirjutaja abi Arst. Tema süü seisis selles, et ta karskusseltsis kõnet oli pidanud. Ta läks oma koduvalda, kus mõisnik ta kinni lasi panna. Vangi surigi.

August Säälik, Ulvi õp. läks pastor Laasiga tülli, selle tõlla ostmise raha korjamise pärast. Säälik saatis korjanduslehe tagasi. Siis hakati talle süüdi otsima, öeldi et on ususalgaja, ei soovita lastel laualkäimist jne. Rahvast oli muist Sääliku ja muist Laasi poolt. Valla poolt saadeti ta Roelasse, Ulvi meeste kaebuse pääle. Sai vabaks. Pastori päälekäimisel sai ta lõpuks ametist lahti.

Roelas said peksa ainult:
Abram Sild, 30 hoopi.
August Schulbach, keda vist Laekannult kinni võeti ja Roelasse viidi, 15 h.
Johannes Kaasik 150 hoopi.
Mihkel Sild 200 hoopi.

Roelas:

Oli umbes paarkümmend meest, kes minu teada peksa said. Mina ise sain esimesena. Politsei valvas neid, keda kinni hoiti.

Mottševsky oli kõige ülem. Sievers käis ka, aga tema sõitnud ära ja jätnud kõik Mottševsky hooleks.

Ülekuulajad olid Mottševsky, Rääbise Valter, üks karvase mütsiga mees ja ilma mütsita kirjutaja.

Ülekuulamise ajal lõi Mottševsky mulle rusikaga näkku, karvase mütsiga mees ähvardas nuudiga, ainult kirjutaja oli lahe, küsis meelitamise viisil, et ärge salake, me saame teada kõik, rahvas oli sääl ja nägi. Mina ennast pildilõhkumises süüdi ei tunnistanud, valla ametnikkude väljaviimises aga küll. Ülekuulamisest protokolli ei kirjutatud, pliiatsiga kirjutati ainult ühte hefti, kust vahest jälle midagi maha tõmmati ja kaabiti kui hästi ei läinud. Valla poolt olid tunnistajad saadetud, neid ei kuulatud süüaluse juuresolekul üle, vaid eraldi. Kui mind välja lasti öeldi: „Saab maha lastud.”

Kui saadik Abram Sillaga Roelasse läksime, oli temal rahvalugemise raha rinnas ja ta seletas, et „sellel rahal on niisugune õigus, et sellele, kes seda kannab, ihunuhtlust ei anta. Ku nad seda peaksid tegema, siis ma kohe keisrile kirjutan.” Kohe minu järel, s.o. teisena, läks Abram Sild ülekuulamisele. Enne veel kui mina välja sain, nabis karvase mütsiga mees Sillal rahast kinni ja küsis „mis asi see on?” Kui hiljem kordnik vangiruumis üleskirjutas, mispärast keegi valve all on, ütles Sillale: „Ah, selle raha pärast.” Nii et Abram saigi ehk nahatäie ainult selle raha pärast. Ei tea küll, rohkem ei kuulnud ja ta ise ei rääkinud ka.

Pääle ülekuulamist viidi kõik korraga viinaköögi pääle kinni. Kõik terariistad, ka taskunoad, korjati igalt mehelt ära. Juua toodi õlut ja umb. 1/2-1 tunnilist kinniolekut viidi jälle kõik korraga tõllahoonesse, kus peksmine algas. Oli juba pime. Latern laes valgustas ruumi. Olin esimene ettemineja. Enne peksu loeti spp ja hoopide arv ette: „Mihkel Sild, kõige suurem süüdlane, oleks väärt maha lasta, aga antakse armu ja saab selle asemel 200 hoopi. Ta on vallavalitsuse liikmed valla ruumidest vägivaldselt välja viinud ja keisri pildid ära lõhkunud. Ta ise salgab süüdi, aga 3 tunnistajat on selle selgeks teinud.” Kui seda öeldi, ütlesin ma: „Ma palun mahalasta!” Seda aga ei võetud kuulda ja hakati andma: 1 soldat istus jalgadele, 1 kaelale, 2 soldatit hakkasid ühelt poolt ja 1 teiselt poolt lööma, nii et mulle andsid 3 soldatit. Sellel peksul olevat Ants Soots, Väägust, ära nõrkenud ja teda olevat kui tubakakotti uksest väljavisatud lumele.

Kaarel ja Jaan Kalaus ja nende isa Joosep, pärit Adrakult, Litsemäe talust, pääsesid karistussalga käest. Neid ei saadud kätte. Hiljem, Peterburi kohtupalati väljasõidul Tallinna, süüdistati kõiki kolme selles, et nad on Venevere mõisast rukkit röövinud. Seda ei saadud aga kindlaks teha ja kõik said vabaks. Jaani süüdistati pääle selle veel riigivastase kihutustöö ja Viiburi üleskutse laialilaotamise pärast. Talle mõisteti 1 1/2 a. kindlusvangistust. Oli Riias istumas. Kaarelit süüdistati ka kihutustöö pärast. Ta sai 3 kuud vangistust Tartus. Mõlemad hoidsid pastor Laasi ja Ulvi õp. Sääliku vahelises tülis Sääliku poole ja selle tõttu nende pääle kaebatigi (vt. lk. 300).

Torma (Võtikvere) vallamajas oli kirjutaja Haugase väljaviimine hiljem kui Avinurme mäss. Torma kasak rääkis, et nende mehed kartsid kinnipanemist, sest Avinurme mehed olid juba kinni, sellepärast määrisid nad omad näod nõega, et neid mitte ära ei tuntaks ja asusid kirjutajale kallale ja viisid välja.

62.  Olin ka Avinurme vallavalitsuse väljaviimise ajal vallamajas. Siis taheti uut vallavanemat valida, aga meie olime vastu: Enniksaarest Joosep Kiik, Keskküla peremees, 2 aastat minust noorem. Andres Kalaus, Jaagoma perem., 2 a. minust noorem. Jaan Kalaus, Halliku peremees.

Abram Raja, Kiisa peremees.
Kaarel Habakuk, Teiste peremees.
Jaan Habakuk, Vanadu peremees.

Need olid kõik uue vallavanema vastu. Uue tahtjad olid väikekohapidajad ja ilmamaata mehed. Neid oli siis palju rohkem koos ja meid, vastaseid, taheti kotti toppida. Ei olnud muud teha, kui pistsime punuma. Joosep Kiik ei jõudnud jooksta ja jäi neile kätte, aga et ta muidu tugev mees oli, siis loopis ta kinnivõtjad laiali ja tuli ikka är, sai meid mõisa kaskede all kätte. Läksime siis kõik koju.

65.  Lohusuu meestest, ega ka siit Sidani ja Maadna ümbrusest, ei saanud keegi peksa. Musttuhat mis pidi tulema, pidi enamlasist olema. Ma olin ise siis volimees, kui räägiti, et tuleb, aga kust seda ei teatud. Kord oli kontoris (vallamajas) ka jutt sellest, et magasi vili ära müüa ja selle raha eest püsse tuua, et vastu hakata. Seda pani ette

1. Aleksander Kull, Lohusuu mees, vabadiku poeg. Mina vastasin, kellel vaja püssi, eks see ostku. Ta oli kinni ka
2. Kaarel Sepp, Separa väikekohalt Lohusuus. Tema kohtu alla ei läinud, otsiti läbi ja viidi kinni küll. Olin ise juures kui ta vallamajja tuli ja vallavanemale, Jakob Kask'ile Tammispää külast, Parika talust, ütles, et „pane amet maha, tuleval nädalil valime uue.”
3. Aleksander Jõgi, Lohusuu Matsa rentniku poeg (Matsa omanik oli pastor). Teda pandi ka kinni, kui kuuda saadi, et ta oma valitsust tahab.
4. Aleksander Männik, Lohusuu vabadiku poeg, kingsep. Ta oli ka kinni, nagu teisedki.
5. Johan Miku, Lohusuu vabadik, tööline. Oli ka kinni.
6. Johannes Schulbach, vt. lk. 294. Teisi ei mäleta enam. Arvati, et kaupmees Trelin neid valitsusele avalikuks tegi. Nad kõik olid eeluurimise all kinni.

66.  Lohusuu vallamajas koosolekuil nõudsid inimesed, et keiser troonilt ära astuks, sest tal on suur suguvõsa ja sööb selle tõttu palju rahva varandust ära. Tiputops maksis siis 1 kop., aga kui keisrit ei oleks, siis loodeti, et saab ilma rahata.

Suurkaupmees Trelin ja hulk teisi kogusid varahommikul vallamajja, sest väikse valgega pidi olema juba Mustvees. Õhtul anti käsk: Terve Lohusuu, Avinurme ja Kasepää valla mehed pidid Mustveesse koguma, 1909 a. algul, talvel. Rahvast oli sääl siis murdu koos. 2 hobusekoormat toodi peksuvitsu ja madruseid oli vist 5. Vene popid keelasid ära, ei lasknud peksa.

Tamm oli Lohusuu valla kirjutaja. Ta ajas rahva pärmi täis ja käärima, ise oli sellega ühel nõul. Ta läks siit ära Jõhvi. Sarnast müra meil ei olnud kui Avinurmes. Kordas nr. 65 jutustust.

67.  Lohusuu ametnikud olid:

1. Kaarel Liiver, praegu Avinurmes, sai Tamme asemele kirjutajaks.
2. Jakob Kask, Tammispää Parika peremees, vallavanem.
3. Joosep Sepp, Lohusuu väikekoha peremees, vallavanema abi.
4. Jakob Kussev, venelane Lohusuu venekülast, kalamees, vallavanema abi.
5. Andres Kivi, Jaanisaarest, vallavanema abi.

Johan Miku luges vallamaja trepilt mingeid kirje rahvale ette, kui Kussev teda maha tõmbas. Pärast tahtsid vallavanemat ja Kussevit kotti ajada, aga ei saanud midagi. Kuulu järele olevat ka kott juba valmis olnud selleks.

1905 sügisel, lumega oli kord kosoolek, kus arutati, et valla maksud saaksid uuel alusel rahvale ragatud. Taheti, et patente ei ole enam tarvis tuua, vaid et neid annaks vallavalitsus, siis jääks raha valda. Veel arutati, et sõjaväele küüti ja korterit enam ei anna, ja otsustati, et raha mis pangas, ära tuua, sest riik langeb nii kui nii ja vald võib omast ilma jääda. Selle rahaga tahtsid nad ka midagi teha, nimelt püsse osta ja nendega siis mustasajale vastu hakata, millest arvati, et ta on röövlite salk, ehk valitsuse väeosad jne. Räägiti, et ta tuleb Varva poolt ja olevat juba Iisakus ja Tudulinnas. Kord kutsutigi mehi koku, rahva omal algatusel, et mustasajale vastu minna. Osalt lõksidki kokku. Sellel koosolekul saingi ma siis teada, et tahetakse kotti toppida vallavanemat. Pistsin säält siis jooksma, et ega tea mis teevad.

Pärast käisin Riias palatis, kus küsiti just niisama kui teie praegu. Kõige rohkem päriti seda, et mis programmi sääl taheti teostada, kas Tõnissoni või Teemanti oma. Noh, ei teadnud selle pääle midagi vastata, viimaks ütlesin siiski, et Teemanti programmi.

Tartus oli 1905 a. oktoobri kuu 6dal või 7dal komisjon. Vallavanem pidi iga oma valla nekrutiga ühes ette minema. Olin ka siis sääl. Kui ülikoolist mööda läksime, nägime et sääl olid mehed väljas, suured punased lindid rinnas. Ülikooli seinal oli suur plakaat päälkirjaga: „Kadugu isevalitsus!” Ülikoolis peetud siis järjest kõnesid. Komisjon istus parajasti koos, kui era rahva poolt redel üle aeti ja vapid maha võeti, pääle selle tuldi veel sisse ja lõpetati komisjoni koosolek. Ülemad, nende hulgas ka komissar, läksid hoovi kaudu välja. Olin parajasti ühe oma poisiga sees, kui õigati, et komisjon peab oma töö lõpetama. Ja lõpetaski. Tahtsin ka ühes ülematega minna, aga komissar ajas tagasi, ei lasknud. Rahva hulgast õigati jälle: „Vallavanemad ärge oma rahasid ära peitke, teid lastakse ilusti välja.” Ja lastigi. Vallavanem pidi igal pool rahaga esinema, komissari juures ja ka mujal, kui ei olnud, sai trahvi 4-7 rbl.

Avinurme, Lohusuu ja Kasepää valla mehed olid Mustveesse kokku käsutatud karistussalga ette. Rahvast oli palju. Umb. kella 10 ümber homm. tulid ülemad ja soldatid. Neil olid üle pää pikad vitsad ligi, mitu kubu, need visati vallamaja vöörukse. Rahvas rääkis, et üks ülem olnud Roela Liphardt. Mustvee Stanovoi Martinson ja vene preester olid nende pool sees ja ei lasknud peksa.

Kellel veel püsse oli, see pidi need Mustveesse viima. Mina läksin ka. Karistussalga ülem küsinud siis stanovoilt, Liiver ütles, „mis mees see on, kas valitsuse või rahva poolehoidja?” Andis siis mulle püssi tagasi ja pikendas luba. Kui Avinurme mehed seda nägid, kirusid, et „kas kuradit näed!”

Riia kohtu alla olid:

Teichwald, vene köster Lohusuust. Ta mõisteti kindlusse vist 6 kuuks. Ta oleks ehk ka vabaks saanud nagu teised, kes ütlesid, et nad harimatud on ja teiste ässitusel seda on teinud ja nüüd andeks paluvad. Tema aga ütles, et „mina ei tahtnud midagi halba, ma tegin kõik ainult selleks, et rahvale hääd teha ja ma jään oma seisukoha juure.” Koosolekuil tema seda minult päritud programmigi luges rahvale. Muidu oli ta mõistlikum mees kui teised ja kuritahtlikkust temas ei olnud.

Johan Miku ja Kaarel Sepp olid ka Riias kohtu all. Nemad palusid kohut ja said vabaks, istusid ainult uurimise ajal. Teised lk. 308 ja 309 olid ainult Tart kohtus vist.

Ilmasõda.

1.  Ilmasõja ajal jäid kadunuks: Leo Summer, Veltuse tl peremehe poeg.

4.  Surma said minu väimees Oskar Kaasik, Karl Laidoner, Vaiatu kõrtsist, Eduard Martin, Vaiatu mõisast.

33.  Leonhard Abel, Rääbiselt ja Järvepera Annuse tl rentniku poeg said ka surma.

37.  Mart Kohali 2 poega ja Andreas Mägi jäid kadunuks ilmasõjas.

Joh. Liiv, Võtikverest, tööline, sai surma. Joh. Jalakas, Kullisaare metsavaht, jäi jäljeta kadunuks.

1917. a. revolutsioon.

2.  Peipsiäärsed venelased käisid ja võtsid ise uued saapad ära ja jätsid vanad omale. Mütsi võtsid ka ära ja 7 naela võid ja rätikuid. Kõik ilma hinnata. Muud asjad sai nende käest veel ära võtta. Nendega olid ka soomlased ühes, kuid need ei olnud nii hullud.

23.  Kaupmees Õunapuu ütles mulle, et Tormas on enamlaste aeg ka must nimekiri kokku seatud, selles olnud 68 inimest üleval, kiriku ümbert olid pea kõik mehed üleval. Olid: Laas, Kommussar, Torma valitseja Vanemp, kingsep Pihkva, kaupmees Karu, teisi ei mäleta. Selle nimekirja oli üks mees vallamajas puruks rebinud, ta oli suur punaste vastane olnud. Nimekirja kokkuseadjad olevat olnud: Must, Lullikatku õp. ja Goldberg, vallavanem Rausilt. Need on nüüd Venemaal. Kiire edasi mineku tõttu algul ja hiljem kiire taganemise tõttu ei saadud seda nimekirja kasutada enamlaste poolt. Taganemisel viisid enamlased Torma mõisast 19 siga ära: siin tapsid ja Peipsil võtsid karva. Kõigi tegemiseks ei jakunud Tormas aega; see oli talvel. Hobusid ja lehmi viisid nad ka ära.

25.  Punased viisid mitu koormat heinu ja vilja ära. Muud kui tulid ja võtsid.

36.  Omad punased, meest tükki 3, võtsid Rääbise mõisast 4 hobust ja toidu kraami ladusid pääle ja läksid üles taganevate venelastega Venemaale. Siis tuli okupatsioon, selle võimudele ei olnud Valteril kedagi välja anda ja ei annud ka.

Pääle okupatsiooni rüüstasi omad punased mõisat. Venelased viisid ainult vilja, aga omad mehed mööblit ja kõiki mis aga kätte said. Omade kaebuse pääle pidid venelased Luhale ja minule järele tulema, aga ei saanud: Rääbise kõrtsis hakkasid puskarit jooma, jäid purju ja omad punased, kes minu poolt olid, segasid asja ära, nii pääsesime.

37.  Siin, Kasepääl, mõistis rahvas ise varaste üle kohut: 3 naist ja 1 mees said peksa. Varastatud kraam võeti neil käest ära, ja avalikult ja vägisi anti nahatäis kätte. Üks naine kisti veel sängi alt välja kuhu ta oli kinnivõtjate eest põgenenud.

38.  1. juunil 1917 panid arvatavasti venelased Kasepää vallamaja põlema. Kindlat süütajat ei ole veel tänini teada, aga venelased lõikusid keisri pildil kõik ordenid välja, körtsutasid pildi ära ja ütlesid, et Peterburis on kõik kohtumajad ära põletatud, mis siis meiegi veel hoiame. Kui maja juba põles, takistasid nad ka tule kustutamist, lõikasid vooliku katki jne. Olin ise siis vallavanem. Mind kahtlustati siis ja süüdistati, et ma olen valla raha üle löönud ja maja põlema pannud. Hiljem lõhuti raudkapp lahti ja raha oli kõik alles, siis sain sellest kahtlusest lahti. Valla sekretäri Vassili Vassilkovi tahtsid ka venelased põlevasse majja jätta, nad panid uksed väljapoolt kinni, aga sekretär tuli aknast välja.

Venekülades korraldasid venelased röövsalku, et Kasepääle tulla. Raha külas käisid nad juba Akuseni juhatusel rikkamate elanikkude akende all punaste lippudega laulmas. Lühikese aja tõttu ei saanud nad aga veel röövida.

41.  Kükital oli komitee teemaja. Mina olin komitee esimees (komitee nime jutustaja ei tea. R.V.) Siis ei olnud kusagilt suhkrut saada, aga selle teemaja kaudu ikka sai. Kord kutsuti mind kirikust teemajja koosolekule. Sääl käidi mulle kurjasti pääle, et miks ma jõuluks suhkrut ei saanud. Aga ega mul oma võtta ei olnud. Siis taheti mu poega pärast peksa, et see süüdi on. Hirm oli meil mõlemil suur, aga siis hiilisime kõrvalisest uksest välja ja pääsesime. Pärast taheti meile eluruumidesse sisse murda, lõhuti uksi, aga jätsid lõpuks järele, sest panime nad kõvasti kinni ja olime ise see püsside ja kirvestega vastus, nii et kes oleks tulnud, oleks kohe maha löönud.

53.  L.-Tähkvere valla mustas nimekirjas olnud enamlaste poolt üles kirjutatud üle 80 inimese. Kõik jõukamad talupojad vallast olid sääl üleval, nagu minu mees August Kask, Kilbavere Sihverman ja Raavel, teisi ei mäleta enam. Kõiki nimekirjas olijaid oli otsustatud maha lasta, aga tulid sakslased ja see jäi neil tegemata. Punased ise olid ütelnud, et kui neil 1 nädal veel aega oleks olnud, siis oleks nad puhta töö teinud. Meil, Aosillal, käisid punased vilja mõõtmas ja vaatamas aidas. Vallavanem andis siis peremehe nimele tšeki ja vahest tuli sellega mitu meest siia vilja otsma. Esialgu me andsime ka, aga viimaks enam ei annud, sest vili oleks otsa lõppenud, aga otsjate arv suurenes järjest, mida rohkem andsime.

61.  1 näd. oli Avnurme vallamajas enamlaste valitsus sees, siis tulid sakslased.

Tudulinna taluperemehed lasid Mustametsas 2 Tallinna linna meest maha (ühe nimi oli Petlem). Need käinud Tudulinnas nõukogude valitsust sisse seadmas.

67.  Enamlased tagandasid kõik endised valla ametnikud ja valisid uued. Mind valiti vallavanema abiks ja tagandati ka. Kui sakslased tulid, pandi meid tagasi ja tagandati enamlaste valitud.

Okupatsiooni aeg.

1.  Esimesel nädalil olid sakslased kõige kurjemad. Siis viisid meilt ära 3 lehma ja ei maksnud midagi. 3 puuda kaeru andsime sunni viisil. Siga jäi alles, aga aidast viisid 5 puuda sea liha ära. Ansomardilt viisid sea ära, andsid tšeki vastu, millega pidi raha saama, aga praegu veel saamata, revolvriga lasid sea maha. Siin nad sõid ja jõid alati, aga ei maksnud midagi. Tõikvere valitseja Leonhard Koppel oli nende tõlgiks. Umb. 2 nädalit olid 2 ohvitseri ja 4 hobust siin söögis.

9.  Okatkus sakslased midagi ei teinud,

10.  korteris ainult olid. Vaiatus olid ka korteris

15.  ja Tealamaal ka.

22.  Sakslased tulid vaikselt, oli umbes 120-150 meest. Tulid, tahtsid kõik koolimaja ruumid okupeerida, aga ma ütlesin, et mõnes magasid tütarlapsed ja ohvitser keelas kohe sinna mineku ära. Olid siis kihelk. koolimajas ja minu, köstri, majas. Mitte nööpnõela ei läinud ka kaduma nende oleku ajal.

Suvel 1918 oli kihelkonnakoolimajas kursus. Õpetati saksa keelt. Iga õpetaja ilmumine oli sunduslik. Kursuse korraldaja oli pastor Laas. Kursus kestis 1 kuu. Terve Torma ja Avinurme õpetajad olid siin ja ka mujalt. Lektoriteks olid: mina ise, mu tütar, pastor Laas ja paar Saksa sõdurit-õpetajat Torma mõisast. Osavõtjaid oli 50 või 60 ümber.

23.  Pastor Laas ja köster Kommussar olid suured sakslaste poolehoidjad. Laas oli Torma koolide inspektor, ta lasi saksa keele mitteoskajad õpetajad ametist lahti ja pani oskajad asemele. Ta oli igal pool sakslastel abiks ja alati võis teda komandantuuris näha. Köstri poeg Harald oli komandantuuris sekretär ja tõlk; hiljem oli selles ametis hra Aspel, praegu on ta kusagil politseinikuks. Vana köster oli jälle sakslaste teatelehtede täitja. Nende lehtede järele määras ta siis igale maksu määra. Mulle määras ta kingsepa äri eest 90 rbl. ärimaksu, mõisavalitseja Vanemp maksis 70 rbl. ja kaupmees Karu Nuka kõrtsis, maksis 75 rbl.

25.  Sakslased olid palju hullemad kui enamlased. Mul tahtsid ilusa hobuse vägisi ära viia, sain veel poisiga metsa saata. Mul kirjutati 2 hobust üles, et pean ära viima, aga ma maksin saksa tohtrile 500 s. mk. ja mõlemad jäid alles. Valitseja Vanemp oli vahelttalitaja. Teistel võeti hobused ära. Teisel Sääsekõrvel võeti siga ära, püssiga lasti maha, nülliti ära ja nahk visati aia äärde. Esiti läbiminekul oli 65 hobust meie rehe all ja tallis, nende meestel oli 12 kuulipildujat ühes. Meie omad hobused aeti välja, talil ajal, vist veebruari kuu oli. Heinu ja kaeru võtsid nad ise ja andsid ühe tähe vastu, mille eest hiljem natukene makseti. Toad olid soldatisi täis.

26.  Sakslased tulles olid ühe öö paastu ajal korteris ühes umbes 30 hobusega. Kaerad võtsid nad pea kõik ära, viisid siit (Tormametsast) veel teiste talude juuregi, aga teistelt taludelt nad nii ei võtnud. Heinu ajasid lakast maha nii mis jäle, neid söötsid ainult siin ja panid hobustele alla. Pääle nende ära minekut sai mõni 2 nädalit seda põhku loomadele söödetud mis nad maha ajasid. 1 puuda rasva, 1 singi, 1 pihtkasuka, 1 ilusa noa varastasid ka veel ära ja ei maksnud midagi. Ülemad ei teadnudki seda, hiljem sai seda neile ka räägitud, aga siis ei võetud enam arvessegi. Pärast ei olnud neid siin enam, käisid veel ainult mune, pekki ja võid taga ajamas.

27.  Kes hääga mune, liha, võid ja vilja ei annud, see löödi pikali ja võeti vägisi. Kristjan Raudsepp Jõemetsast löödi rehealla pikali ja võeti rukkid ära. Mihklirahva tl peremees ei viinud nõutud osa vilja, vaid läks kodust ära. Sakslased tulid ja viisid lehma ära ja alles siis kui ta nõuetava määra vilja ära viis, sai lehma kätte.

Sakslaste poolt asutati komitee, kes järele vaatas palju taludes veel toidu tagavarasid on. Komitees olid: Tarakvere valitseja Brehde, lätlane, Gustav Karu, vallavanem ja mina ise. Käisime 2 päeva Tarakvere ringkonnas, kuhu kuulus umbes 30 talu ja kandimehed. Käisime ainult kolmekesi, sakslasi meiega ligi ei olnud. Kirjutasime enamasti nii kuidas peremees ette ütles, ainult paaris kohas vaatasime üle ukse aita. Peidetud vilja ei hakkanud üldse otsimagi, ehk küll naabritelt ülesandmisi tuli, et see või teine on siia või sinna vilja peitnud. Kõige ustavam sakslastele oli Brehde, aga tema hoidis neist kaebusist veel rohkem kõrvale.

33.  Valter ise oli Rääbise ms komandant. Pärast hakkas ta ka Tormas käima. Tema ütles minu naisele, et „mina olen Saksamaa poolt seatud komendant ja korjan rahvalt kõik hõbe- ja kuldraha ära, kui teil seda on, tooge ära!” Seatud päevadel, 2 korda nädalis, käis tervest kihelkonnast palju rahvast siin koos. Püsse toodi ka Rääbikule, isegi Lohusuust saadik.

Süüdlasi hoiti Rääbise ms aias ümarguses keldris vangis. Tarakveres müüsid 2 saksa soldatit 2 sadulat ära, aga hiljem süüdistati ostjaid varguses ja toodi ka sinnasamasse keldrisse kinni. Kaua vange sääl kinni ei hoitud, vaid nad viidi jälle edasi. Valteri pojad lasid vange läbi püsside vahest välja, kuni vangimaja koristadi. Hiljem käis Valter ka Mustvees, selleks käsutati vallast 3 küüdimeest, 3 korda nädalis. Üks Jõemetsa küla mees jäi hiljaks ja Valter tahtis seda nuudiga peksa.

35.  Olime Torma vallamajas nõukogu koosolekul, kui sakslased Torma ms tulid. Vaiati Glasenap ja Tudu metsaülem tulid, mõlemil olid püssid seljas ja ajasid meid laiali. Läksime siis Torma mõisa sakslasi vaatama. Härrastemajast tuli Rääbise mõisnik Herman Valter kahe saksa ohvitseri saatel välja, viimased toetasid teda käealt, sest ta oli purjus. Kui Valter mind nägi, ütles: „Andke kõik meie vastased nüüd üles, nüüd on meil võimu karistada!” Vastasin et meil vastasid ei ole. Ta oli sellega nõus, ütles siiski: „Aga Peraniidu Kristjan Gollberg, see ässitab mu vastu rahvast üles.” Ma ütlesin, et ah see talumehest inimene ei tea midagi, ei saa ässitusest arugi. Karistuse alla Valter teda ei võtnud, kuid lasi Peraniidu kandikohalt lahti.

Tudu metsaülem oli sakslaste juht. Tema sõitis ees ja juhtis sakslased Tormast Iisakusse metsateid mööda. Sakslased viidi küüthobustega. Öösel käisid kümnikud ja kasakad talud läbi ja käsutasid küüdi umb. kella 8 homm. kirikumõisa. Torma vallast oli umb. 80 küüdimeest ja teel võeti veel, kes vastu tulid. Tagasi tulles peatasime Tudu metsaülema juures, söötsime hobuseid ja sõime ise juurevõetud kottest. Me omavahel ajasime juttu ja arutasime käesolevat olukorda. Metsaülem kuulas ukselt meie juttu päält ja ütles: „Sakslased on sees ja saksa võim jääb maksma, eestlaste politika on otsas.” Temale räägiti natuke vastu, aga ta käratas: „Kes vastu räägib, võib pokri minna!” Ja sellega oligi jutuajamisel lõpp.

37.  Sakslased olid siin hääd mehed, kurja kellegile ei teinud. Kalapüügi kohta seadsid nad kontrolli sisse: rääbised võtsid kõik ära, neid ei tohtinud muule müüagi kui ainult sakslastele.

38.  Ettingen, kas Luua või Kuremaa mõisast, oli Tartu kreisi direktor. Ta saatis igale vallavanemale isikliku kirjaliku kutse, et Jõgeva ümbruse kihelkondist koguda Jõgeva postijaama. Mina olin Kasepää vallavanem ja läksin ka. Jaamas oli juba suur Wilhelm II pilt üleval. Koosolekul ütles Ettingen, et „nüüd oleme selle vägeva riigi kaitse all!” Koos oli umb. 30 vallavanemat ja neilt nõuti, et nad valiksid saadiku Riia koosolekule. Vallavanemad panid vastu, ei valinud, ütlesid, et meil ei ole volitusi. Siis ajas Ettingen meid välja: „Minge välja 1/2 tunniks ja mõtelge järele!” Sellest ei tulnud aga ka paremat midagi välja. Ettingen: „Noh, ma pean siis Riiga kirjutama, et teie ei taha valida!” Ta soovis sarnast saadikut, kes saksa keelt oskaks. Need aga, kes oskasid, salgasid selle maha, nii et keegi ei oskanud. Viimaks valiti Laiuse vallavanem vastu ta oma tahtmist saadikuks, ta aga ei käinud Riias.

2 saksa jalameest oli minu juures korteris.

41.  Sakslased põletasid mul hunniku 6-7 sülla pikkuseid palke ära, lõikasid katki tulepuuieks. Kui leidsin, oli juba hilja. Nad võtsid ilma küsimata, kust aga said. Neid elas hulk mu juures, nad kütsid ahju nii et tahtsid maja põlema ajada.

47.  2 saksa soldatit ja 4 hobust olid meil, Ansumahval, 7 nädalit. Hobuse toidu muretsesid nad ise külast, aga mehed sõid siit ja ei maksnud selle eest midagi. Olid päris mõistlikud mehed. Esialgul kui tulid, siis tõmbasid Ulvilt 3 siga maha ja Tõnusaarest ka.

50.  Vilja revideerijaiks olid siin 5 meest: 2 saksa soldatit; Karu, Nuka kõrtsi kaupmees; köster Kommussare vanem poeg ja Otto Raud Tealamaalt peremees. Need olid kanged mehed, nuhkisid viimase kui ühe nurga ka läbi. Mul oli külvist 8 naela kaeru üle jäänud, selle võtsid ka ära, ma pidin need ise veel Torma ms viima.

16.  Minul nuhkisid nad kartula koobad (Väägus) ka läbi, käisid sees otsimas, sakslased olid väljas, need ise ei tükkinud kusagile, aga omad mehed olid kanged.

50.  Torma ms oli komandantuuris asjaajajaks eestlane Sild, tema kirjutajaks oli köster Kommussari vanem poeg. Kui ma oma kaeru (8 naela) viisin, ütles Sild, et „no kas sul tõesti enam kusagil nende jaoks kohta ei olnud?!” Üks mees, kellel ka vilja üles oli kirjutatud, ei olnud seda määratud tähtpäevaks ära toonud ja selle kohta ütles köstri poeg: „Noh küll me tal kuradile jalge alla tuld teeme!”

52.  Meil Aosillal ei olnud sakslasi korteris. Otil olid 2 saksa ohvitseri metsavahi kohustetäitjad. Metsavahid olid ka oma korterites sees veel, aga ohvitserid õiendasid asja. Meilt viidi neile voodid ja magamisriided. Minu vend Danel oli Tormas komandantuuris ametis. Ta oli varem Venemaal mõisavalitseja ja põgenes säält siia. Tema oli ka vahest sakslastega ühes käinud vilja revideerimistel. Ta rääkis, et Tõreda külas olid saksa soldatid kõik kohad läbi otsinud ja kanapesadest tarkudega munad maha toonud. Ta oli neid ikka hurjutanud, aga soldatid löönud selle pääle käega. Meil läks kergelt, andsime neile pekki jne. süüa, siis nad ei nuusinud nii.

55.  Sakslaste ajal õitses hullumoodi samagonni-ajamine. See oli sakslastele ka mokka mööda ja nad ei teinud tegelikult mingit takistust. Siis oli aeg, kus raha kogus umbes 15 aastaste poisikeste kätte, sest need kauplesid samagonniga, kuna vanad mehed asjast eemal seisid. Kui sakslased 1 pudeli said, siis ei kuulnud ega näinud nad midagi.

Viljakirjutamise komisjonis olid ainult sakslased. Nende tõlgiks oli minu isa. Mõnelpool otsisid nad tugevasti. Kui neid pekiga meelitati, siis ei otsinudki nad vaid kirjutasid nii, kui ette öeldi. Teadosaares mattis 1 peremees 30 vakka otri maasse, kui välja võttis, kasvasid kõik.

59.  Kelle pääle kaebati, et ta kuidagi moodi punasid toetas, seda trahvisid sakslased rahaga.

Lohusuus lasi Kauksi mõisnik oma endise teenija maha, kelle kodu Lohusuus oli. Mõisnik oli temale Lohususse järele tulnud, unelt tabanud, välja viinud ja maha lasknud. Ta oli mõisniku vastane olnud.

Mustvees olid sakslased 2 meest maha lasknud ja suvel 1 kaupmehe, et tal lõhkematerjali oli.

62.  Sakslased tulid, tegid heinakoorma pääle ja läksid, ilma et raha oleks maksnud. Poole tünni liha võtsid ka ära, natuke jätsid veel alles. Sakslased ise olid ametis, siit inimesi ei olnud. Loomi, mune, võid, vilja pidi sunniteel viima. Sakslased käisid ka talusid mööda ringi, neil olid omad hobused ligi, panid oma jao pääle ja läksid. Nende eest peitsime me vilja ja liha puuriitadesse ja metsisse.

65.  Sakslased ise käisid meil vilja üle vaatamas. Ma viisin neile 1 puuda vilja ja 1 puuda kartulaid Lohusuusse, selle eest maksid nad raha. Muidu võtsid nad heinu ja liha ise, ilma maksuta. Kui nad tulid, läksid kohe ise sahvri ja võtsid mis aga kätte puutus.

66.  Kauksi härra kaebas endise teenija pääle ja kui sakslased tulid, said selle, Klaubi, siit Lohusuust oma venna juurest kätte, viisid ta välja ja lasid kaalukoja nurga juures tänaval maha. Võib olla, et hra ise lasigi. Muidu läks asi õnnelikult Lohusuus.

1. 2. 9 aastat tagasi, aeti Koimula küla talumaad krunti. Enne olid kõigi põllud ribade viisi. Heinamaid ei krunditud.

9.  Okatkus olid kruntimised 1876. Sadalas krunditi hiljem.

60. Memuaarid.

„Wanad mälestuse märgid – suurem jagu orjaajast. Rahva suust üles kirjutanud: Mihkel Sild. Avinurmes Piilsi külas Torma Lohusoo kihelkonnas. 30.XI 1908.”

Selles esineb mitmesuguseid kirjeldusi, nagu:

„Avinurme vürst.” Lk. 1.

„Peksa saamine Avinurmes.” Lk. 3, 4.

„Kust sai Lohusoo kiriku kell ?” Lk. 6.

„Liiva Toomas.” Lk. 8.

„Vahkru Hindrik.” Lk. 9.

„Viinamäe heinam.” Lk. 9.

„Lohusoo kirikud.” Lk. 9.

„Andi viinaköögid.” Lk. 11.

„Rootsi vabrik.”

„Kiissa sepp.” Lk. 12.

„Mõrtsukate koop Kiissas.” Lk. 12.

„Mesikäpa ase Kiissas.” Lk. 12.

„Hulgused Kiissas.” Lk. 13.

„Inimeste röövimine Kiissas.”

„Vuntside pärast kinni.” Lk. 18.

„Kolm rikast Avinurmes.” Lk. 19, 100.

„Vanaaegsed pühad paigad.” Lk. 24.

„Tuule pöörajad.” Lk. 29.

„Lilastvere Kaarel.” Lk. 31.

„Vana Torma köster <Masing>.” Lk. 35.

„Lepiku Kaarel.” „Hundi välja kutsumine. Eesti hüpnotismus.” jne. Lk. 44.

„Kõrve metsavahid ja nende sugu.” Lk. 65.

„Raha leidmine.” Lk. 73.

„Tammispa küla nime saamisest.” Lk. 73.

„Avinurme nime saamine.” Lk. 78.

„Kust vana Torma köster ja Lilastvere Kaarel omale arstimise õpetuse saivad.” Lk. 88.

„Kubja-Nahkru Hindriku Riias käik – maa ostja.” Lk. 109.

„Avinurme mõisnikud.” Lk. 112, 148.

„Mõisate rahva kätte andmine.” Lk. 115.

„Kroonumetsa heinamaade pidaja ja Jõe-Toomas.” Lk. 127.

„Jõemetsa küla.” Lk. 136.

„Avinurme kindralist.” Lk. 140.

„Ajalooline ülevaade Avinurmest.” Lahtisel lehel.

„Torma mõisast.” Lk. 141.

„Õpetaja päevade tegu.” Lk. 144.

„Ülesoo Alekerest.” Lk. 152.

„Põhja sõjast ja Verikäpast.” Lk. 158.

Siis on veel mitmed sugukonna tabelid, mis M. Sild on koostanud oma isa (60) Toomas Silla ja teiste suusõnaliste jutustuste järele. Memuaarides on 168 lk.+mõnikümmend lisalehte, lahtised. Omanik memuaare ära anda ei soovinud, tarvitamiseks aga küll. Vt. jutustaja nr. 59 ja 60.

68.  Valter Halliku värvilised plaanid Tiirikoja küla kohta ja joonised kalapüügi riistadest püüdmisviisist.

Vihus on:

1. „Tiirikoja küla silmamõõduline plaan umbes 1865 aastal.”

2. „Tiirikoja küla silmamõõduline plaan 1926 aastal.”

3. „Tiirikoja küla tekkimislugu.”

4. „Elamutest.”

5. „Inimesed.”

6. „Elanikkude ülespidamisevahendid.”

Pääle kahe esimese plaani on kirjeldusi 15 lehekülge. Omanik on nõus oma tööd tarvitamiseks andma. Vt. jutustaja nr. 68.

Matkamise kirjeldus

Suusõnalise traditsiooni kogumine Torma-Lohusuu ja Avinurme kihelkondadest suvel 1928 a. Matkamise kirjeldus. [eraldi vihikuna koos kaardiga (kihelkonnapiir, vallapiir, marsruut)]

Ants Vihman

Sõitsin rongiga 10.VII Jõgevale, kust jala reisi Torma poole algasin.

Esimene peatus Torma kihelkonnas oli Koimula külas. Sel päeval sain teateid 1, 2 jutustajalt. Öömajale jäin Koimula Tiidu tallu, Daveli juure. See oli küla kõige korralikum tl. Paaris talus, kus käisin, oli mustus äärmine ja kanad elasid inimestega ühiselt.

Üldmulje reisist jäi väga hää, seda ei suutnud ka halvad, külmad ja vihmased ilmad halvaks teha. Paar inimest ainult juhtus terve reisi kestel, kes loobusid teadete andmisest, muidu oldi igal pool äärmiselt vastutulelik. Esialgi küsiti, et milleks neid teateid kogutakse ja kui see neile ära seletati, kadus kõik umbusaldus. Mida lihtsameelsemad ja mida rohkem paigalelanud inimesed, seda paremini nad jutustavad. Mida rohkem haritud, või õigem, mida rohkem keegi ennast harituks peab, seda vähem jutustab, seda rohkem kardab avaldada sündmustega ühenduses olevate inimeste nimesid jne.

Öömajade eest ei võetud kusagil pakutut tasu vastu ja selle tõttu tuli matkamine odav. Rohkesti nõudsid raha ainult sõidud, mis pikad olid.