Üldised muljed reisilt.

Laupäev 12dal juunil kell 2 pärast lõunat sõitsin ma aurulaev „Salmega“ Oiu poole teele. Nagu teada said just sel päeval linna koolid suve vaheajaks lahti ning selle tõttu oli sõitjaid Viljandimaale väga palju. Laeva koorem oli niivõrd suur, et laev õige tasakesti oli sunnitud liikuma, mis aga sõidu lõpmata igavaks tegi. Õhtul umbes kella 11e paiku jõudis ta Oiu sadamasse. Nüüd oli suur mure, kuhu öömajale saada, sest aeg oli liig hiline ja päälegi olin ma siinsetele elanikkudele päris võõras. Oli küll palju tegemist enne kui öömajale sain. Väsinud kogu reisi askeldustest ja sellest lõpmata igavast sõidust heitsin kohe puhkama. Juba vara hommikul ärkasin üles, et oma eelseisva rändamise kohta mingit kavandit kokkuseada. Kella 8sa ajal algasin matkamist Oiu küla poole. Ilm oli muidu kaunis ilus, kuid tuul oli liig tugev ning külm, mis Virtsjärve poolt puhkudes nagu luust tahtis läbi tungida, võttes seega kogu reisimise tuju juba algul ära. Õhtuks jõudsin Oiu küla enamalt jaolt läbikäia ja sain sama, küla algkooli juure öömajale. Muljed esimesest päevast olid võrdlemisi halvad, mille põhjused oleks järgmised: 1) rahvas oli siin isesugune, ei olnud sarnastest vanaaegsetest ajaloolistest asjadest üldse huvitatud; 2) andmeid olin õige vähe, peaaegu mitte midagi, saanud. See on vahest sellega seletatav, nagu keegi vanataat seletas, et sealsed elanikud olla enamasti mujalt nimelt Võõsiku vallast sisserännanud, kes sellepärast kohalikkudest asjadest vähe teavad; 3) siin on liiga palju metsi, mis võõrale väga tülikas on rändamise suhtes. Talusid tuli ikka metsade seest otsida. Nähtavasti on siin vanasti põline soo ja metsa padrik olnud ja et siia kaunis hilja on elama asutud. Ajalooliste mälestusmärkide poolest on see ümbrus õige vaene. Peale Oiu vana kõrtsi ei tea rahva traditsioon ühtki teist ajalooliselt tähtsat kohta nimetada. Oiu külas matkamise lõpetasin järgmisel päeval ära ja siis sammusin edasi Vana-Tännasilma poole. Siin leidus juba õige häid jutustajaid, kes juba õige väärtuslist materjali pakkusid. Oli juba märgata, et siinsel rahval huvi on vaimuvara vastu ja et nad arusaavad sarnase reisimise tähtsusest. Leides sarnast vastutulekut siinse rahva poolt, võis juba eelmise päeva halvad eelarvamised, mis mul tol korral meeli valdasid, eemale peletada. Mõne päevalise matkamise järele Vana-Tännasilma vallas, võisin rahuldavalt oma korjatud andmete peale vaadata. Suusõnalise traditsiooni kui ka ajalooliste mälestusmärkide kogu oli juba kaunis suur. Viimaste suhtes on just Valma küla tähtis. Siin on olnud vanasti lahingu platse, mida tõendavad sealt leitud sõjariistad, suurtüki kuulid jne. Ka looduse poolest moodustab Vana-Tännasilma kaunis kena vaate. Siin võib tähelepanna õige kõrgeid mägesid ja sügavaid orge, nagu seda eriti Vene külast Surküla poole minna näha võib. Surve küla on aga Viljandi valla järele. Siit matkasin edasi Uusna või Uue-Tännasilma valda. See on väikene vald ja jõudsin ta paari päevalise matkamise järele läbi. Saadud materjaaliga võiks ka rahul olla, eriti suusõnalisest traditsioonist saadud andmetega, kuna ajaloolisi mälestusmärkide poolest see vald kaunis vaene on. Looduse poolest see vald ka midagi huvitavat pilti ei paku. Tarvastu poolsem osa moodustab lamedama ja soisema maa-ala, kuna Viljandi poolsemas osas mõningad kõrgustikud esinevad. Uusna vallast reisisin Vana-Võidu valda, mis asub pea linna külje all. Osa sellest vallast on Oiu küla, mis hiljem selle valla külge on liidetud. Suusõnalisi traditsioone ma siit palju ei saanud, aga siin on üks ajalooliselt väga tähtis mälestusmärk, nimelt kuulus „Verilauskja“ mägi, kus arvatakse vana lahingu ja ka kalme koht olevat. Muidu maastiku poolest pakub see vald kaunis meeldiva pildi. Siin kerkivad õige suured ning järsud mäed meie silmade ette, mis üks teisest eraldatud lagedate madalikkudega. Sarnane koht on rändajale juba huvitavam, ei saa reis nõnda üksluiseks muutuda. Vana-Võidu vallast läksin Tusti mõisa ja Kuude küla poole. Need kuuluvad mõlemad Viljandi vallale. Kauemat aega viibisin ma Kuude külas, sest see on ajalooliste mälestusmärkide poolest tähtis. Siin asub kuulus Madi talu kalmetu – vanade gootlaste matusepaik, mida professor Hansmann oma õpilastega on kaevamas käinud ning sealt palju väärtuslikka asju muinasteaduse alalt leidnud. Peale Madi talu kalmetu on veel, nagu rahva traditsioon räägib Niru talu maa sees üks kalmetu, mis täitsa puutumatu on uurijatest. Seal peaks küll ka kaevamisi ette võetama. Suusõnalisi traditsioone sain sellest külast kaunis hulka. Peale selle leidsin siit külast õige huvitava era arhiivi, mis palju väärtuslikka andmeid andis. Vastand Kuude külale on Tusti mõisa ümbrus ajaloolise tähtsuse suhtes, sest see ei suurendanud põrmugi minu materjali tagavara. Samuti kui ajaloolise tähtsuse poolest mainitud kohad teine teisele vastandid, on nad seda ka looduse poolest. Tusti mõisa ümbrus on enam-vähem soine maa-ala tihedate metsade ning padrikutega, kuna Kuude küla raioonis kõrge maa saledate põldudega esile tuleb. Kuude küla ise asub kõrge mäe peal Tännasilma jõe kaldal. Et Kuude küla looduse poolest ilusal kohal asub on arusaadav, et vanad gootlased sinna oma matuse paiga välja valisid, Siit läks minu reis Karula valla poole, mis iseäranis tähtis on oma kuulsa muinas linna „Naanumäe“ poolest. See muinaslinna mägi oma ilusa looduse poolest kütkestab iga reisija tähelpanu. Mul enesel tuli tung kas või jäädagi sinna mäele. Tahtmata kerkisid minu silmade ette meie esivanemate võitlused, kus nad oma kuldse vabaduse kaitseks hirmsate raudrüütlitega ka sellelgi muinaslinna mäel on pidanud. Jah, kui see mägi oskaks rääkida, mis ta aastasadade jooksul on läbielanud, küll ta siis võiks kirjeldada vanade eestlaste ajalugu ja ka selle muinaslinna saatust, mis tema harjal on asunud. See koht on kogu Karulas ainukene ajalooliselt tähtis mälestusmärk, aga ka üks tähtsamatest kohtadest teiste ajalooliste mälestusmärkide hulgast just sellepärast, et see eriti meie rahva saatusega on seotud, mis annab tunnistust ühest kriitilisest momendist meie rahva ajaloos, kus kaalule pandi kuldne, kaua ülistatud vabadus. See koht on ka ainukene kogu Karulas looduse ilu poolest, sest mujal on soine, madala poolne maa. Mis puutub suusõnaliste traditsioonide saamisse, siis peab tunnistama, et neid mainitud vallast kaunis vähe olen saanud. Nagu näha moodustab iga vald terviku, mis erineb teistest valdadest, nimelt ühes vallas on palju häid jutustajaid, sama teise peaaegu puuduvad. Ainukene koht, kust ma täpsemaid andmeid mainitud muinaslinna kohta sain, oli Naanu talu, sest sealse peremehe poeg (kooliõpetaja) on ise seda mäge uurinud ja selle kohta andmeid kogunud. Karula vallast läks reis Viiratsi ja Viljandi valda, mis ma korraga läbi käisin, sest Viljandi vald on osadena laiali paisatud Viiratsi valla sees. Algasin Heimtali poolse osaga Katapere küla ja Sineallika ümbruskonnaga. Siit sammusin Viiratsi valla lääne poolset äärt mööda Vardja küla poole, mis Viljandi valla järele, sealt Mustapalli ja Ruudi külasse, sealt tagasi sammudes Viljandi ja Viiratsi valla ida poolset äärt pidi lõpetades Viiratsi mõisa ja koolimajaga.

Muljed viimastest valdadest on just kõige paremad, sest siit sain ma suusõnalisi traditsioone rohkem, kui kuskilt mujalt. Siin leidus rohkesti vanu ja tarku jutustajaid. Üldse näis siin rahvas hoopis intelligentsem olevat, kui mujal. Majanduslisest küljest vaadates on näha siin rahvas õige hääl järjel olevat. Ka ajaloolisi mälestusmärke leidus siin rohkesti, nagu kuulsad „Leeri“, „Tamme“, „Limo“ ja „Sibula“ mäed jne. Looduse poolest on mainitud vallad väga ilusad, eriti just Viljandi järve ja Sinealliku muinaslinna ümbruskonnad. Kuulus on looduse kenaduse poolest n.n. Lustikraavi org Viiratsi vallas, Viljandi järve juures. See on kõige sügavam org, mis minu raioonis ette on tulnud. Siia käivad linna rahvas suvisel ajal jalutamas. Rahva traditsiooni järele olla see org ka neist lõbu ja lusti käikudest omale nimegi saanud. Arvatakse, et see nimi on moodustatud saksa keelsest sõnast „Lust“ lõbu. Lustikraavi oru kõrgetelt kallastelt avaneb ilus vaade üle Viljandi järve linna peale, kust kõrgelt „Kautsi mägedelt“ vana Viljandi lolli varemed, nagu mineviku tunnistajad, üles pilvede poole vaatavad, rääkides kogu rahvale tema eelkäijate suurtest võitlustest ning kangelastegudest. Jah, need Viljandi lossi varemed on nii mõnedki rasked ajad läbielanud, oh, kui nad teaksid rääkida! Rahvas oli mainitud valdades väga vastutulelik ja lahke, tundus igal pool, nagu oleks omas kodus, mitte võõrsil. Nende valdadega lõppes minu maal rändamine, sammusin Viljandi linna, kus mul oli tarvis tutvuda Viljandi vallamaja arhiiviga, sest viimane asub linnas. Peale selle kuulus minu jaoskonda ka Viljandi kihelkonna arhiiv. Kogu linnas viibimise aeg olin korteris õpetaja Lattiku perekonnas. Nelja päevalise töötamise järele mainitud arhiivides lõpetasin kogu oma reisi ning pöörasin sammud vana Taaralinna poole tagasi. Hääde mälestustega lahkusin juuli kuu esimestel päevadel ajalooliselt kuulsast Viljandi linnast, kus ma need vähesed päevad kõige paremini olin möödasaatnud. Tagasi vaadates kogu oma materjali rohkuse peale võib sellega üldiselt rahule jääda, ehk mul küll palju suuremad lootused selles suhtes olid, kui nad tõepoolest on. Ma ei arvanud, et rahvas palju asju on unustanud aja jooksul. Isegi vanad inimesed, kes näituseks teopõlve aja on kaasaelanud, ei mäleta sellest suurt midagi, kuna vanadel just need asjad, sündmused, mis nad noorena näinud peaksid meeles olema, kuna vanana olles saadud teadmised kohe ununevad. Minu arvates oleks põhjus selles, et nüüdsel ajal vanad inimesed ei armasta rääkida noorematele muinasaegadest, kuna vanadel eestlastel kombeks oli videviku ajal juttu vesta mineviku sündmustest. Niisiis selle tõttu, et ei korrata vanemaid teadmisi, kaovad need aja jooksul hoopis ära ehk jäävad nagu uduses olekus teadvusetuses püsima. Imelikuna tundub küll, et sarnased, rahva ajaloolisest seisukohast väljaminnes, tähtsad asjad inimestele vähe huvi pakuvad, sest muinasajast on võrsunud olevik ja muinasaega läbistuvad vabaduse ideed, meie esivanematel on ka kandvaks jõuks olnud praeguse, oleviku seisukorra moodustamiseks. Sellepärast peaks muinasaeg elavana rahva sees alalhoitama.

Märkus järgneva aruande kohta. Tähendan, et lausete taga seisvad numbrid tähendavad jutustajate järjekorra arvu, s.o. mitmes jutustaja ta jutustajate seerias on.

I Asjalised mälestused.

1. Topograafilised mälestused.

Neid olen ma katsunud rühmitada üksikute valdade järele.

A. Topograafilised mälestused Vana-Võidu vallas.

Umbes paar sada sammu Oiu sadamast sama nimelise küla poole minna, paremat kätt Virtsjärve kaldal asub vana Oiu kõrts. Rahva traditsiooni järele olla sinna põhja sõja ajal palju varandusi ära peidetud ja sellest ollagi mainitud koht oma nime saanud ja nimelt olla see tuletatud sõnast „hoiule andma“. Et traditsioon tõelisel alusel mainitud asjade suhtes näib olevat, tõendavad sealsed leidused. Mitmed jutustajad on ise sealt vanu rahasid leidnud. Teiseks olla Oiu oma nime saanud, nagu traditsioon räägib, sellest, et sinna vanal ajal mehed, kes soldatiks pole minna tahtnud, peitu olla pugenud, nii siis on see koht meeste varjul hoidmise paigaks saanud. (Mari Anderson Vana-Võidu vallast, Oiu külast) Kuid see asjaolu näib küll vähe kahtlane olevat, sest ega see peitmine ikkagi väeteenistusest ei päästnud ja sinna saadi ka ju järele minna. See oli minu arvates igale ühele selge. Kui vahest mõni sinna jooksis, siiski ei võinud sellest Oiu nimi saada. Kolmandaks olla Oiu oma nime saanud sellest, et põhja sõja järele maad mööda ümberhulkujad vene naiste röövsalgad n.n. „pardiajajad“ olla seal tagaajamiste puhul varju leidnud. (Mari Anderson – Vana-Võidu vallast Oiu külast) See asjaolu näib rohkem tõenäolisem olevat. Nagu teada on oli ümbrus vanasti mäda soine maa-ala, olnud kaetud paksu padrikuga, kus ühtegi harilikku inimest pole elanud. Oiu on nagu väikene kuivem saarekene olnud selle raba sees. Väga võimalik, et seal sarnased röövsalgad võisid elutseda hädalistel momentidel. Millal siia ümbrusesse inimene on elama asunud, ei mäleta rahvas, arvatavasti kaunis hilja.

Umbes paar kilomeetrit Oiult eemal, Utti talu päralt olevas heinamaas on n.n. „Mädajärv“. Sinna olla, nagu traditsioon räägib, põhja sõja ajal Oiul asuva katoliku kiriku kellad ära peidetud. Mainitud järve ei saa sugugi järveks nimetada, sest ta kujutab enesest ainult üht auku, mida rahvas arvab selle vana jõe asemeks olevat, sest sealt läheb ju Tännasilma jõgi mööda. (Jaan Utt – Vana-Võidust Oiu külast) Kiriku kellade peitmise lugu võib iseenesest tõenäoline olla, aga et põhja sõja ajal Oiul kiriku on olnud, on vähe kahtlane. (vaata „vanad kirikud“ all) Rahva traditsiooni järele olla „Mädajärvest“ veel hõbedast ning vahast tehtud helmeid leitud. (Jaak Maiste – Viljandi vallast)

B. Topograafilised mälestused Vana-Tännasilma vallas.

Valma külas Türgi talu põllu seest Virtsjärve äärest olla liiva pealt palju hõbe raha leitud. Rahva traditsioon räägib, et põhja sõja ajal rootslased põgenemisel olla järve kaldasse rahakatla ära peitnud ja vesi on aja jooksul selle raha sealt välja uhtnud. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast – Valma külast) „Haudemäest“ (vaata kalmete all) põhja poole, umbes 7 klm Oiult, on vanad telliskivi löövide asemed. Traditsioon räägib, et sealt olla Viljandi lossi ehitamiseks telliskiva veetud. (Jüri Sihver)

C. Topograafilised mälestused Uusna vallas.

Mainitud vallas asuva Lambi talu maa seest on suurtüki kuule leitud. Traditsioon ei tea lähemalt selgitada, mis seal kohal on olnud, kas mõni lahinguplats või on sealt väeosad läbi liikunud jne. (Jüri Peerna – V. Tännasilmast- Valma külast) Vasari külast saare talu põllu seest on praeguse peremehe isa umbes 1 ½ tolli pikuseid helmeid leidnud. Need helmed olla iseäralist valguse helki enesest välja heitnud, mille hiilgus sarnanevat Jaani usside hiilgusele. Talumees hoidnud neid ilusaid asju omale mälestuseks. Korral tulnud mõisa haara jahilt siia talusse sisse, silmanud neid toredaid helmesid kuskil riiulil lamavat, võtnud need ära, öeldes talumehele järgmist: „Sa koradi rõibe oled neid noaga kraapinud.“ Härra annud helmede leidjale paar tugevat kõrvalopsu ning kadunud oma saagiga. Uusna mõisast umbes ½ klm. Viljandi poole minna olla telliskiva rusuhunnikuid, süsa ning surnu luid kivide väljakaevamisel ilmsiks tulnud. (Uusna mõisa vanahärra Leik) Traditsioon ei tea sellest kohast mingit seletust anda. Arvatavasti on sealt mingisugune hävitus üle käinud.

D. Topograafilised mälestused Karula vallas.

Umbes 2 klm. Viljandist, Peetri mõisa (Karula karjamõis) põllu seest olla õige palju vanu rahasid leitud. (Märt Kase – Karulast) Kas sinna ka mõned varandused on kunagi ära peidetud, ei tea traditsioon midagi seletada. Viljandi lähedal Kikka talu õuest on hoonete ehitamise ajal, vundamendi kaevamisel järgmisi asju päevavalgele tulnud: 1) vana põline tamm, mis kaunis sügaval maa sees on olnud, 2) kirves, 3) telliskiva tükka, 4) vanad keldri müürid, 4) mainitud kohast vähe eemal mäe nõlvaku alt on leitud maa seest vana lubja ahju ase. Rahva traditsiooni järele olla seal kohal vanasti mõisa olnud, kuid mis nimeline, ei teata öelda. (Mari Väldemann – Karulast – Kikka talust)

E. Topograafilised mälestused Viiratsi vallas.

Vana-Kubja talu maa sees, umbes 8 klm. Viljandist eemal, asub n.n. „Tammemägi“, kust olla leitud: oda otse, kroonlühtri haru, surnu luid ja mingisugune ahervars. Traditsiooni järele olla seal vanasti Viiratsi mõis olnud, kuid see on ainult arvamine. Kindlat ei teata. Hommiku pool „Tammemäge“, osalt Vana-Kubja, osalt Kõssa talu maa sees asub n.n. „Sibulamägi“, kust see sarnase nime saanud ei teata. Selle mäe pealt, õhukese mulla kihi alt, on leitud üks surnu keha brongs käevõrudega. (Jaak Maiste – Viljandi vallast) Traditsioon ei tea selle mäe tähtsuse suhtes midagi lähemat seletust anda. Mustriku talu (seal Mustrikul, kus Keremid elavad, sest on veel teine Mustriku talu naabruses) maa, lõuna poolsel küljel, mäe nõlvakult olla kündmisel vanad maja müürid, telliskivi tükid ja nõgi välja tulnud. (Tõnis Kerem – Viiratsist) Nähtavasti on seal vanasti mingisugune talu olnud, mis hiljem hääbunud või hävitatud mõisa poolt. Traditsioon ei anna selles suhtes mingit seletust. Edasi kohe Viljandi järve ääres esimeseks Närska talu maa sees on leitud lame kivi, mille peal on ordu rist. (Jaan Kalam – Viiratsist) See kivi on praegugi alles. Ei teata selle kivi tähtsusest midagi rääkida. Jutustaja ise on selle kivi leidnud. Mustapalli (See küla asub Paistu kihelkonnas) külast, Jürina talu maa seest on leitud suurtüki kuul ja Saare talu (neljandas Saare talus, sest neid on 4 sama nimelist talu) maa seest rüütli mõõk. Rahva traditsiooni järele olla siin arvatavasti sõjaväe läbiminek aset leidnud, millal aga, ei teata. (Jüri Baltsar – Mustapalli külast)

F. Topograafilised mälestused Viljandi vallas.

Nagu teada on Viljandi vald suurematest valdadest, kuid ta on osadena laialipaisatud teiste valdade sekka. Kuude külas asuva Madi talu maa seest olla saksa keiser Otto kuld kaus 11 kujuga peal, leitud. Kausi peal olla Otto nimi sissegraveeritud. Peale selle on veel kuld käevõrusid, sõlgi ja muid iluasju leitud. Need prof. Hansmanni poolt kaevamistel saadud. (Vaata X arheoloogiline kongress) Rahva traditsiooni järele olnud mainitud kuld kausi leidja keegi talupoeg, kes selle viinud mõisa parunile näha. Viimane võtnud selle talupojalt ja müünud Saksamaale 40.000da mrk. eest ära. (Jüri Peerna V.-Tännasilmast) Kuid see asjaolu ei vasta tõele, sest prof. Hansmann on selle leidja olnud ning kindlaks teinud uurimuste põhjal, et mainitud kuld kaus saksa keiser Otto oma on olnud. Niisiis ei saa traditsioone kuigi tõelistena igakord võtta. Sama Madi talu maa seest on veel Rootsi kuningas Karl XIIda joogiviist leitud. See olla Rootsi saadetud. Joogiriistal olnud peal rootsikeelne nimetus; mille järele teda rootslaste omaks on tunnustatud. (Jaak Paju Uusnast) Vardja külas Läti talu maa seest olla kaevamistel väljatulnud tugevaid palke. Traditsiooni järele olla seal vanasti Vardja veski olnud. (Jaak Maiste Viljandi vallast) Sama külas, Laane-Suki talu maa seest on hoonete vundamenta põlenud kiva ning tuhka päevavalgele tulnud (kündmisel). Traditsiooni järele olla seal Vardja mõisa olnud. (Jaak Maiste – Viljandi vallast) Kuid millal see hävines ning millistel põhjustel ei tea traditsioon midagi öelda. Matapere küla pool Kamara talu maa seest olla rohkel arvul surnu luid väljatulnud. Mis seal on aset leidnud ei tea. (Anna Laurson – Viiratsist) Mainitud talu asub raudtee ääres.

2. Vanad kabelid ja matusepaigad.

Neid esineb rohkem Viljandi läheduses olevates valdades; kuna kihelkonna äärsemad osad, nagu Oiu küla ja Tusti mõisa ümbrus nende poolest vaene on.

A. Kalmetud Vana-Võidu vallas.

Selles vallas teab traditsioon ainult üht kalmetut nimetada, see on nimetatud „Verilaskja“ mägi, mis asub 7 klm. Viljandi linnast Oiu poole tulla Vana-Võidu vallamaja juures maantee (Jüri Sihver – V. Tännasilmast) ääres paremat kätt. Seal olla hilja aja eest veel kolm suurt kivi risti seisnud, kuid praegu ei ole neid enam alles. Ühe kohalise elanikuga kaasas otsisin ma küll mööda paksu lepistikku, mis sellel mäel kasvab, neid kivi riste, kuid asjata. Kohaliku valla sekretari jutu järele, olla need ristikivid käesoleva aasta kevadel ära lõhutud. (Hendrik Ilves – Vana-Võidust) Kust mainitud mägi oma nime on saanud, selles on olemas mitmesugused arvamised: 1) seal olla vanasti keegi mõrtsukas elutsenud, 2) seal olla aadrilaskja elanud, 3) seal olla sõjaline kokkupõrge olnud, mis väga veriselt lõppenud. Missugune neist arvamistest õige on raske öelda. Võib ka oletada, et sellel nimel mingit ühist pole verelaskmise – valamisega, vaid on sarnane nimetus ilma mingisuguse tagamõttega. Krahv Mellini vanal kaartil 1796dast aastast on see nimetus „Verrilaske“ ja võib olla et sellel sõnal mingit ühist pole sõnaga „verilaskja“, s.o. verevalamisega ja rahvas on selle sõna moonutanud juurelisades tegija lõpptunnuse „ja“, millega tähendatakse, et seal keegi verelaskja on elanud. Mis puutub viimasesse arvamisesse, nimelt, et „Verilaskja“ oma nime saanud lahingu pidamisest, siis võiks ta ajutine matuse paik, mitte kabel olla. Traditsiooni järele olla „Verilaskjal“ kirik olnud, millest võib järeldada, et see ikkagi kabel on, sest harilikult on kiriku juures kabel – alaline matmise paik. ( omad märkused)

B. Kalmetud Vana-Tännasilma vallas.

Paremat kätt Viljandi poole minna maantee läheduses; Vene külas on n.n. „Kalmetu mägi“. Traditsiooni järele on see vanasti kabel olnud, sest sealt olla väga palju surnu luid välja tulnud. Et see mägi kabelina on vanasti tarvitatud tõendavad järgmised asjaolud: 1) seal olla hilja aja eest veel ristid alles olnud, praegu on need viimaseni hävitatud, 2) samuti on sealt leitud palju asju, nagu helmed, kuld ketid jne., mis nähtavasti surnudele on kaasa pantud. Traditsiooni järele on mainitud „Kalmetu mäelt“ leitud mingisugune vareme taoline ehitus maa seest, mis olnud surnu luid täis. Vareme pikkus olnud 6 jalga ja laius 4 jalga. Lähemat selgitust selles traditsioon ei tea anda. (Jüri Peerna – Vana Tännasilmast) Samuti olla Valma külas Peerna talu põllu seest leitud palju surnu luid, kuid ei teata kindlasti, mis seal on olnud, kas lahingu plats või matusepaik. Viimase arvamise poole on suurem kalduvus, sest see maakoht on just soodne matmiseks. Umbs 7 klm. Oiult on n.n. „Haudemägi“, mis rahva traditsiooni järele on ka matusepaigaks olnud ja sellest olevat mainitud mägi oma nimegi saanud. Umbes 14 klm. Viljandist Hauku talu maa peal olnud vanasti, nagu traditsioon mainib, matusepaik olnud, sest seal on praegugi mõni ristiga kivi leida. Arvatakse, et seal sõja ajal on maetud kuid päris alaline matuse paik kabel pole olnud. (Jüri Sihver – V. Tännasilmast)

C. Matusepaigad Karula vallas.

Umbes 10-12 klm. Viljandist Naanu mägede juures on n.n. „Katku väli“, kuhu traditsiooni järele on katku ajal raipeid maetud. Matja olnud keegi naanu nimeline poiss, kes on katkust järele jäänud. Et raiped juba haisema hakanud, siis oli ta sunnitud seda tegema. Ta võtnud kuskilt hobuse ning vankri, ladunud raiped peale ja viinud mainitud „katku väljale“ ja matnud need sinna maha. (Kuude küla kooliõpetaja – Meier)

D. Matusepaigad Viiratsi vallas.

Vana-Kubja talu maa sees oleva „Tammemäe“ peale olla rahva traditsiooni järele ka maetud, kuid seda kindlasti ei teata. Surnu luid on küll sealt välja tulnud, kuid mitte väga palju. (Juhan Kalam – Viiratsist)

E. Matusepaigad Viljandi vallas.

Kuude külas Madi talu maa peal on vanade gootlaste kalmed, (Jaan Kalam – Viiratsist) mida prof. Hansmann on kaevamast käinud, nagu eelpool juba räägitud. Prof. Hansmanni uurimused on näidanud, et siin tegemist on õige vanade kalmetega, nimelt kõige alumine surnude kiht, siin on kolm kihti surnuid, kuulub ajajärku, kus surnukehad kaeti väikeste kivikestega. (vaata X arheoloogiline kongress) Vardja külas Läti talu maa sees on ka n.n. „Kalmetu“ mägi, kust hulka surnu luid on päevavalgele tulnud. Seal on praegugi suur kivi rist. Traditsiooni järele on siin olnud vana kabel. (Jaak Maiste Viljandist) Viljandi mõisa talli ukse eest on kaevamistel ka vana kabeli koht nähtavale tulnud. Lähemat ei tea traditsioon sellest rääkida. (Jaan Kalam – Viiratsist)

3. Vanad kirikud.

Vanu kirikuid on selles ümbruskonnas, mis ma läbimatkasin väga vähe olnud.

A. Vanad kirikud Vana-Võidu vallas.

Traditsioon räägib, et Vana Oiu kõrtsi juures, Virtsjärve ääres, olla vanasti katoliku kirik olnud, mis Põhja sõja ajal hukkunud. Kuid see asjaolu näib kahtlane olevat, et enne põhjasõda Oiul on kirik olnud, sest nagu traditsioon mainib, olla Oiu ümbrus tol aja raba soo olnud, kus ühtegi inimest pole elanud, kuidas võis siis sinna kirik elutatud olla. Tol ajal, nagu traditsioon mainib, olla see koht peale Põhja sõja järele n.n. „pardiajajate“ asukoht olnud. See asjaolu näib tõelikkuse suhtes palju kindlam olevat kui eelmine kiriku lugu. Vanade inimeste mälestuse järele on seal mõne aastakümne eest veel kiriku vundamendi ase selgelt tunda olnud, kuid praegu pole seal küll mingit tundemärki selleks olemas. Kirik on asunud kalmetumäe nõlvaku all praeguse Vana-Võidu vallamaja poolsel küljel. Seal on praegu tasane muruplats. See koht on igat pidi soodne kiriku asumiseks olnud. Põhja sõja ajal olla see kirik hukkunud. (Jaak Paju – Uusnast)

B. Vanad kirikud Viljandi vallas

Umbes 11 klm. Viljandist Vanamõisa külas Kuusiku talu maa peal olla „Risti“ nimeline kirik olnud, kuid millal see asutatud ja millal hävitatud, seda ei teata. Nime olla kirik, nagu traditsioon mainib, saanud järgmisest asjaolust: seal elanud muiste mees, kes juba kauemat aega mingit parandamata haigust põdenud. Mees olnud väga mures oma tervise pärast. Korra näidatud temale unes, kuidas haigusest lahti saada, nimelt, kästud temal sinna kohta, kus ta elas tol korral, kirik ehitada. Mees teinud seda ning pääsenud haigusest. Et mees omast haigusest, ristist, nagu öeldakse, pääsenud, pannud ta kirikule nimeks „Risti“. Selle kiriku müüri varemed on praegugi säilinud. Ka on Kuude külas, Madi talu maa peal olevate kalmete juures traditsiooni järele kirik olnud, mille müüride asemed vanade inimeste mälestuse järele varemalt on alles olnud, kuid praegu pole seal mingit tundemärki selleks olemas. (Jaan Wiromann – Viljandi vallast, Kuude külast)

4. Vanad lossid.

Lossidest, peale vana Viljandi lossi, teab traditsioon ainut ühte veel nimetada ja see olla Karula vallas; praeguse Kikka talu kohal (umbes 5 klm. linnast Oiu poole) olnud. Mainitud talu õuest on kaevamistel vana lossi keldri varemed esile tulnud. Võib väga võimalik olla, et seal mingisugune loss on asunud, sest nagu eelpool juba kuulsime, arvatakse seal ka vanasti mingisugune mõisa luud olevat. (Mari Näldenraun – Karulast – Kikka talust)

5. Vanad lahinguplatsid.

A. Lahinguplatsid Vana-Võidu vallas.

Rahva traditsiooni järele olla Oiu kõrtsi juures lahinguid löödud, sest sealt on surnu luid ja sõjariistu, nagu mõõke jne leitud. (Mihkel Oras – Vana-Võidu vallast – Oiu külast) Millal see on olnud, selle kohta lähevad arvamised lahku. Mõned räägivad, et põhja sõja ajal olla seal võideldud. Kuid see küsimus jään lahendamata. Mujal Vana-Võidu vallas ei teata lahinguplatse olema.

B. Lahinguplatsid Vana-Tännasilma vallas.

Valma külas olla põhja sõja ajal vaenulisi kokkupõrkeid olnud, sest seda tõendavad sealt leitud surnu luud, mis nii sageli ühelt kui teiselt poolt maa seest on päevavalgele tulnud. Teiseks on veel mitmes kohas suurtüki kuule leitud. Soenurga talu koplist olla3-4 tollilised suurtüki kuulid maa seest välja tulnud. Ka Peerna ning Kõlli talude maa pealt olla mainitud asju leitud. Muidu on Valma küla ka kõigiti soodne koht lahingupidamiseks. Traditsiooni järele olla rootslased Valma külast läbi Tarvastu poole taganenud, kuna vaenlased jõesuu kaudu neile vastuläinud.

Rannu kihelkonnas olla vastaste vägede vahel kokkupõrge tulnud. (Jaak Paju – Uusnast)

C. Lahinguplatsid Karula vallas.

Umbes 11-12 klm. Viljandist „Naanu mägedel“ olla sõjapidamise koht olnud. Millal, seda ei teata. Mainitud mägesid nimetatakse rahva seas „sõjakalmeteks“. (Juhan Kalam – Viiratsist)

D. Lahinguplatsid Viiratsi vallas:

Umbes 3-4 klm. Viljandist eemal asub n.n. „Leerimägi“, mis oma nime sellest saanud, et seal sõjaleer on asunud. Traditsiooni järele olla sealt vana Viljandi lossi pommitatud. (Juhan Kalam – Viiratsist) Viiratsi ja Vana-Võidu valdade piiril asub n.n. „Riiumägi“, umbes 6 klm. Viljandist. (Jaan Kalam – Viiratsist) Ühed seletavad, see mägi olla oma nime sellest saanud, et seal sõda, riid on olnud. Teine arvamine on järgmine: muiste olla seal kaks pulmarongi kokkupõrganud, millest suur riid tekkinud ja sellest saanud mägi omale nime. Esimest arvamist pooldan ma enam, sest seal on kaunis hulka surnu luid leitud ja teiseks on ta looduse poolest sünnis koht lahingu pidamiseks; nimelt on ümberringi sooga ümbritsetud, mis palju kaitset annab väeosadele.

E. Lahinguplatsid Viljandi vallas.

Selles vallas on lahinguplatse õige vähe. Ainult ühest ainsast teab traditsioon rääkida, nimelt Surve külas olla see olnud. (Jaak Paju – Uusnast) Üldiselt peab ütlema, et lahinguplatse selles ümbruskonnas väga vähe on olnud ja needgi on kõik põhjasõja aegsed.

6. Hiiemäed ja ohvrikivid.

Viljandi lossi varemete juures, Viljandi järve kaldal olla vanasti ohverdamise paik olnud, kuid praegu ei ole seal mingisugust mälestusmärki enam olemas. Paju talu maa peal, umbes 5 klm. Uusna mõisast Viljandi poole tulla, on rahva traditsiooni järele hiiemägi olnud. Seal samas madalamal kohal just Tännasilma jõe kalda sees on praegugi veel lai kivi, mida arvatakse ohvrikivi olevat. Sinialliku ümbruses umbes 7 klm. Viljandist, Pärdi talu maa sees on ka praegu suur lai kivi, mida ohvrikiviks arvatakse olevat. Rahva traditsiooni järele olla sealt rahasid leitud. (Jaan Kalam Viiratsist) Mujal kuskil ei teata hiiemägesid ja ohvrikiva olevat.

7. Vanad teed.

Mis puutub vanade teede sihtidesse, siis peab tunnistama, et nende kohta väga vähe andmeid olen saanud ja needki ainult üldised märkused. Vaatame esiteks Tartu ja Viljandi vahelise maantee kohta käivaid teateid. Vanal ajal on pea teeks olnud mainitud linnade vahel see maantee, mis käib Pikasilla ja Tarvastu kaudu. Kuid see tee on liiga kõver. Nüüd on kõige käidav maantee Tartu ja Viljandi vahel see, mis läheb Oiu kaudu ümber Virtsjärve otsa jõesuule. Vanal ajal, mis pea käimine oli Pikasilla kaudu, olla jõesuu kaudu ka käidud, kuid väga harva ja just kuivematel aastaaegadel, sest vihmastel aegadel oli sealt, madala ja mäda maapinna tõttu võimata läbi pääseda. Rohkem on seda teed käinud jala inimesed. Jalgtee käinud järve kallast mööda. Praeguse tee läbi Sangla soo olla Rannu mõisnik von Gavel teha lasknud. Põltsama ja Viljandi vaheline maantee mis praegu Oiult läbi Oti külasse, sealt kuni Kolga-Jaani kirikuni jne. läheb, on vanasti Navesti ja Ollustvere kaudu käinud. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast) Täpsemaid andmeid ei saanud.

8. Vanad talud ja külad, mida mõisad on ära hävitanud.

See on ainukene küsimus, mille kohta ma kõige rohkem olen andmeid saanud. Huvitav on, kuidas neid nähtusi rahvas nii hästi mäletab. Nähtavasti seisavad sarnased sündmused rahva hingeelule rohkem lähemal, kui teised eelpool mainitud asjad. Arusaadav, et sarnane katastroof, kus talupoeg omast pesast oli sunnitud ühel hääl päeval kahe palja käega väljakolima, ilma et teaks, mis süü pärast. Muidugi sarnasel sündmustikul on ikkagi suurem järelkajastus rahvas. Vaatame talude ja külade hävitamist üksikute valdade järele.

A. Talude ja külade hävitamine Vana-Võidu vallas.

Selles vallas esineb see nähtus kaunis vähesel kujul. Oiu külast on ärahävitud järgmised talud ning Oiu mõisa külge liidetud: 2 Paali talu, 2 Miku talu, üks Vahesaare Paali taludest on veel ahervarred säilinud. Nad asuvad Oiult küla poole minna maantee lähedal. Miku talud jäävad eelmistest rohkem Oiu metsa poole. Vahesaare talust on praegu uus Vahesaare talu moodustatud, (Mari Tõnnisson – Vana-Võidust - Oiu külast) kuid osa vana Vahesaare talu maadest on mõisa metsa all. Vana-Võidu mõisa külge olla Tamme talu võetud. See talu on vallamajas olevas vanas vakuraamatus üles märgitud. Praegu on selle talu asemel suur põline tamm. (Hendrik Ilves – Vana-Võidust) Külasid pole siin vallas hävitatud.

B. Talude külade hävitamine Vana-Tännasilma vallas.

Valma külast olla pärast maamõõtmist talude tiheduse tõttu järgmised talud ära hävitatud: Tumari, Tumatsi, Pauga, Altkopli, Altlellepi, Jaka ja Puskari talud. (Hendrik Ilves – Vana-Võidust) Rebase mõisale, Vana-Tännasilma karjamõis, olla järgmised talud ülevõetud: 2 Rebase, Möldri talud. Kahest esimesest olla mainitud mõis oma nime saanud. Praegu on see mõis jälle talupoegadele ärajaotatud ning Möldri talu on endise peremehe sugulased enestele tagasinõudnud. Peale mainitud talude olla Vana-Tännasilma mõisa rentnik Zehvik hiljem Rebase mõisale veel 2 Naariku ja üks Sanga talu juurevõtnud. Viimane olla vaku talu olnud ja selle olla sealse peremehe poeg kohtu teel omale tagasi nõudnud. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast) Vana-Tännasilma mõisale on järgmised talud ülevõetud: Mähmad, mitu, ei teata, Koka talud. Mähma talu peremehele on Žehvik Nurmissaare talu asemele annud. Kuid Nurmissaare peremees pole suutnud mõisa tegu ära teha ja siis tehtud sellest kaks vaku talu: 1) Murru ja 2) Patsaare. (Jüri Peerna – V. Tännasilmast) Külade lõhkumisest ei teata siin rääkida.

C. Talude ja külade hävitamine Uusna vallas.

Traditsiooni järele olla Uusna mõisa külge võetud järgmised talud: 2 Keremi, 2 Käärdi, Suure-Niudla, Löövi (Jaak Paju – Uusnast) ja Palikauri talu. Viimast rahvas ei mäleta, kuid see on 1805 a. vakuraamatus, mis mõisas on säilinud, ülesmärgitud. Siia oleks veel juurelisada need maa-alad, mis mõis vallalt on äravõtnud. Need oleksid: Saare ja Nigula sood, mis teoorjuse ja talude rendiajal olla vallale kuulunud, kuid talude ostuajal olla mõis neid omale võtnud, tähendades need oma kaartile. Vallale kuulunud veel n.n. „Arumetsa“ mets. Vald ehitanud sinna isegi metsavahi maja üles, mis praeguse Juhkami talu maa peal. Metsavahile maksnud iga talu ½ vakka rukkid. Esimene metsavaht olnud Tõnis Jänes. Hiljem umbes 1860dates aastades olla mõis selle metsa omale võtnud ning metsavahi koha ära lõhkunud. Lõpuks olla mõis veel vallalt äravõtnud n.n. „Teiva“ soo, mis asub vastu Vana-Tännasilma valla piiri vastu. (Jaak Paju – Uusnast) Uusna mõisas tol ajal on von. Mühlen’ide perekond olnud. Praeguse omaniku – Leik’ide sugukond on selles mõisas 1871 aastast saadik. See mõis on praegu jagamatu.

D. Talude ja külade hävitamine Karula vallas.

Karula mõisnik Helmersen on õige palju talusid äralõhkunud. Karula mõisa külge olla järgmised talud võetud: 2 Rutsniku, 2 Karja-Hantsu, 2 Kile, Kalled (ei teata mitu), Kammiku, Viksioja, 2 Karula, Leiharu, (Jaan Viromann – Viljandi vallast) Tobra-talud. Viimase asemele olla Helmersen katusepapi vabriku ehitanud. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast) Kahest Karula talust olla mõis oma nime saanud. Enne nende talude lõhkumist olnud Karula vald Vana-Võidu vallaga ühendatud. Hiljem olla Vana-Võidu härra Karula, mis olnud algul Vana-Võidu karjamõis, oma ristipojale kinkinud, mille järele viimane iseseisvaks mõisaks saanud. Millal see kinkimine on sündinud ja missugune Vana-Võidu härra ning mis nimeline see ristipoeg on olnud, seda rahvas ei mäleta. (Märt Kase – Karulast) Peetri mõisale, Karula karjamõis, on külgeliidetud: 2 Lugussa, 2 Kääriku ja üks Musta talud. Kleinhofile (Karula karjamõis) on võetud: 2 Miku ja Piiri talud.

E. Talude ja külade hävitamine Viiratsi vallas:

Viiratsi mõisale on võetud: 2 Willemi, Kõõra, Arumõisa talud. Rahva traditsiooni järele olla praeguse tapamaja kohal umbes Lustikraavi talu olnud, millest Lustikraavi org olla oma nime saanud. Peremeheks olla seal keegi Jüri nimeline isik olnud. Linna lähedal olev Raba talu olla praeguse Piugu taluga liidetud. On veel alles hävitatud talu lauda vundament, umbes 1 ½ klm. järvest eemal. (Anna Laurson – Viiratsist)

F. Talude ja külade hävitamine Viljandi vallas.

Siin vallas on talusid ja ka mõned külad, eriti palju aga talusid ärahävitatud. Tusti mõisale on võetud järgmised talud: 2 Tusti talu, millest mõis omale nime saanud, 2 Kuuse, 2 Saariku, Agutai talu. Peale talude on veel äralõhutud ning mainitud mõisa külge liidetud: Mutli küla, (Jaan Viromann – Kuude külast) mis asub ida pool mõisat ja Villiste küla, mis asub lääne pool mõisat. Viimast küla rahvas ei mäletanud, vaid Kuude küla algkooli juhataja hra. Meier’ilt, kes ise oma ümbrust on palju uurinud, sai selle kohta andmeid. Temal on olemas vana kaart, krahv Mellini poolt 1796 a. valmistatud. Sellel kaartil on Villiste küla peal ning praegu, nagu hra. Meier tähendas, olla selle küla krundi peal mõisa mets. (Kooliõpetaja Meier-Kuude külast) Kuude külas on ärakaotatud: Teine Ruudi, teine Kuude ja Kõpmanni talud. Mainitud talud pole mõisale võetud, vaid teiste talude külge liidetud. Viljandi mõisa kasuks olla äralõhutud: 2. Mutli talu (Jaan Viromann – Kuude külast) ja Soome küla. (Hendrek Ilves – Vana-Võidust) Viljandi karjamõisa Reenu külge olla liidetud: Koorematsi, Urusaare, Uulussa, Villema ja Pambu talud. Viljandi karjamõisa – Särgavere külge olla järgmised talud liidetud: Kääriku ja Pupsi. Viimase krundi peal on praegu mõisa mets. (Tõnis Kerem – Viiratsist)

9. Vanad pelgupaigad.

Pelgupaikadest on ida poolne Viljandi kihelkonna osa õige vaene. Tusti mõisast Puujala poole tulla on n.n. „Sargla raba“. Sinna olla vanasti, sõja ajal, kraami ära peidetud ja inimesed ise ka varjule pugenud. Praegu hüütakse seda raba „saksa turuks“. Nime olla saanud traditsiooni järele just sellest, et seal on ärevatel aegade kraami peidus hoitud. (Jaan Etha – Viljandi vallast) Praegu on selle raba peale kaunis kena mets tekkinud. Umbes 10 klm. Viljandist lääne poole, raudtee lähedus asub n.n. „Saaremägi“, mis olla ka vanasti pelgupaigaks olnud. Siin olla just katku eest peidus oldud. (Jaak Maiste – Viljandi vallast) Mustapalli külas, Tohvre talu juurest läbivoolava oja ümbruskonnas olla sõja ajal peidus oldud. (Jüri Baltsar – Mustapalli külast) Üldiselt peab ütlema, et need mainitud pelgupaigad on rohkem sekundaarse tähendusega, sest siin ei esine mingisuguseid koopaid, ega käi sala teesid; siin on lihtsalt metsa padrikus varjul oldud.

10. Maalinnad.

Maalinn on minu raioonis ainult kaks olemas: 1) „Sinealliku“ – Viljandi vallas, raudtee ääres, 2) „Naanumägi“, mis asub Karula vallas, umbes üle 10 klm. Viljandist. Sinealliku maalinna kohta ma mingisuguseid täpsemaid andmeid ei saanud rahvalt. Sellest on juba kirjanduses palju räägitud. Praegu on sellel muinaslinna mäel lubjapõletamise ahi. Naanumägi on juba hiljem tuntud maalinnana. Selle kohta sain palju täpsemaid andmeid. Mul oli juhus saada mõningaid kirjatükke, mida muinasmäe all asuva Naanu talu peremehe Kõõgardali poeg on selle üle kirjutanud, sest et ta on ise seda mäge uurinud ja selle kohta andmeid kogunud. Teda ennast ei olnud mitte kodus, sest on kuskil kooliõpetajaks. Oma uurimus resultaadid olla ta, nagu tema õde rääkis, ka Odamehes N 9, N 10 – 1924 aastal (III aastakäik) kirjapannud. Naanu muinaslinna mägi on ainult üks lüli Naanu mägede ahelikust. Need mäed olla oma nime saanud ühelt poisilt, Naanu nimega, kes katku ajal seal ümbruskonnas üksi on elama jäänud ja mägede juures asuvasse Naanu tallu elama asunud. Ka talu olla temalt oma nime saanud. Mainitud maalinna mägi on oma välise kuju poolest ilus kolmnurk, kusjuures teravnurk põhjapoolsele lagendikule siirdub. Lõuna poolsel küljel on väikene lohk ja selle tagant kerkib teine kõrge mägi, samast mägede ahelikust, esile. Lääne poolt on muinasmägi lahutatud Naanu mägede ahelikust kaevanduse läbi, kusjuures muld, nagu hra. Kõõgardali uurimustest selgus, olla mäe peale kantud, mida tähendab mäelt leitud turba muld. Praegu käib sellest kaevandusest külavaheline tee läbi. Hra. Kõõgardal on ise seda mäge kaevanud ning sealt söele põlenud palgiotse ning savist pottide tükka leidnud. Arvatakse, et see muinaslinn sakslaste tulekul Baltimaale on ärahävitatud. Seal olnud eestlased varjul. Muinasmäe teravast otsast, mis mäda soo peal, olnud sissekäik kindlusse. Naanu Kõõgardal omas uurimus töös on katsunud vastust leida küsimusele: missugusele Läti Hindriku kroonikas tähendatud nelja Sakalas asuvale kindlusele, nimelt, Viliende, Ovele, Purke, Leole, vastab Naanu muinaslinna mägi? Viliende’le vastab Viljandi, Leole vastab Lõhaverele, kuid Purke ja Ovele on siis veel tundmatud. Kumb neist võiks Naanu muinaslinn olla? Nagu arvatakse, on Naanu nimi uueaja sünnitus. Kõige vanem nimi, mis rahva seas olla säilinud muinaslinna ümbruses, on Puuri. Naanu mäest lääne poole, mäeaheliku nõlvaku all, asub praegu ka Puuri talu. Arvatakse, et vana Naanu muinas-linna nimi on Purke olnud, mis vastab Läti Hendriku kroonikas esinevale Purke kindlusele Sakalas. Teadmata on siis veel neljas Sakala maalinn, nimelt, Ovele. (Naanu Köögerdali uurimustest) Praegu hüütakse Naanu muinaslinna mäge „Tautsimäeks“, sest et seal igal Jaaniõhtul pidu peetakse jaanitule juures. Selleks on ta ka hästi soodne koht, sest mäe laiem ots moodustab ilusa tasase muruplatsi, kuna ida ja põhja poolne osa mäest on kaetud metsaga. Naanu mäe pikkus lõuna poolsest küljest on 20,5 sülda, kuna teised kolmnurga küljed 31-32 ½ süllani on. (Köögerdali uurimustööst)

II Suusõnaline traditsioon.

1. Asustamis küsimus.

Seda küsimust katsun jälle üksikute valdade järele vaadelda. Nagu hiljem traditsioonist selgub, on enamasti ikka saarlased olnud, kes siin talusid, külasid on asutanud. Ka tuleb ette mõni Muhumaa mees. On ka Pärnumaalt mõningaid siia elama asunud.

A. Asustamine Vana-Tännasilma vallas.

1) Mõisate suhtes. Siin teab traditsioon ainult Vana-Tännasilma mõisa asustamisest mõningaid andmeid tuua. Selle mõisa olla, nagu traditsioon räägib, keegi Riimeri nimeline kindral asutanud. Kust ta aga on tulnud, sellest ei tea traditsioon midagi öelda. Kindral Riimer olnud ühe silmaga ja sellepärast sõimanud soldatid teda „Tinasilmaks“. Sellest sõnast olla aja jooksul Tännasilma saanud. Sakslased moodustasid sõnast „Tinasilm“ – „Tennasilm“ ja viimasest moodustusest on eestlased „Tännasilma“ teinud, sest see on eestipärasem kui „Tennasilma“.

2) Külade suhtes:

Vene küla on tekkinud veneusu tulekul. Vana-Tännasilma oli kroonu mõis ja siit anti nendele, kes vene usku läksid, maad. Mõnda kogusid siia iga ilmakaare poolt hingemaa tahtjad. Kõige rohkem olla neid Võru ja Valga maakondade poolt siia elama asunud, sest sealpool olid tol ajal rohkem vaesemad inimesed, kes hingemaa järele rohkem huvi tundsid. Nõnda on Vene küla tekkinud. (Jüri Peerna – V. Tännasilmast – Valma külast) Talude üle pole selles vallas mingisuguseid andmeid saanud nende asutamise jne. suhtes.

B. Asustamine Uusna vallas.

1) Külade suhtes.

Praegune Vasara külla olla, nagu traditsioon räägib, ühe Muhumaalt tulnud mehe poolt asutatud. Sellel mehel olnud suur muhk otsa ees ja selle järele olla seda küla algul „Muni“ külaks hüütud. Umbes talude ostuaeg olla rahvas seda Vasara külaks hakanud nimetama sellepärast, et see nimi ilusamana kõlab. (Jaak Paju – Uusnast) Miks just see Vasaraks on nimetatud ei teata seletada.

Saare küla olla traditsiooni järele kellegi saarlase poolt, nime ei teata, asutatud. (Leik – Uusnast) Talude ega mõisate üle sellel ala pole siit vallast andmeid saanud.

C. Asustamis küsimus Viiratsi vallas.

a) Külade suhtes.

Mustapalli küla olla traditsiooni järele mustlaste poolt asutatud, kes põhja sõja järele sinna on elama asunud. Mustapalli on tulnud sõnadest „musta palega“. (Jaan Etta – Viljandi vallast)

b) Talude suhtes.

Talude kohta olen siit vallast rohkem kui kuskilt mujalt teateid saanud ja nimelt samas vallas elutseva Jaan Kalamilt, kes on praegu Kalami talus peremees: See isik on väga huvitatud olnud asustamisküsimusest. Ta on üks huvitavamatest meestest, minu jutustajate seast. Ta teadis analüseerida pea kõikide talude nimed, missugusest sõnast igaüks talu nimi on tekkinud. Kalami talu nime kohta olla kaks arvamist: 1) et on sõnast „kallama“, sest see talu asub kallakul maa-alal, sõnast „kalamäe“, sest sellel mäe nõlvakul olla vanasti kalamehed elanud, tuletatud. Nähtavasti ka viimane arvamine rohkem tõenäolisem, sest sõna „kalamäe“ on rohkem sarnane sõna „Kalmile“. – Läti talu asutaja olnud keegi lätlane, nime rahvas ei mäleta. Mustriku talu nimi olla sellest tulnud, et esimene peremees, kes sellesse talusse asunud, olla alati vandunud. Vanal ajal ei ole tohtnud sõna „kurat“ öelda ja selle asemel tarvitatud sõna „must“. Mainitud talu peremees oli ka siis sunnitud sõna „must“ tarvitama ja sellest saanudki – Mustriku nimi.

Takkama talu asutaja olnud keegi mees; nime ei mäletata, Pärnu tagant, sellest saanud nime Takkama. Teine arvamine on, et nimi olla tulnud sellest, et see talu on mäe taga ja sõnast „Tagamäe“ olla saanud aja jooksul „Takkama“. Kõssa talud (neid on kaks) olla nime saanud, et seal väga kõhn vili kasvanud. Kõhn kutsutud tol korral „kõsak“ ja sellest sõnast saanud – Kõssa. Teine arvamine on, et see nimi olla tekkinud sõnast „kõssama“ s.o. mitte midagi tähelepanema. Arvatakse, et sealne esimene peremees olla ka sarnane olnud, kes nagu tähelegi ei pannud mõnda asja. Vana-Kubja talu olla mõisa kubja poolt asutatud, ja sellest olla ta oma nime saanud. Kavaku talu saanud oma nime sellest, et tema asutaja kabakas olnud. Kabaka kohta ei saanud ma lähemad seletust, mis sellest õieti tähendati jne. Kuidas sõnast „kabakas“ on siis sõna „kavak“ moodustunud ei tea öelda. Turu talu olla nime sellest saanud, et sealne esimene peremees olla turus tihti käinud. Nähtavasti on ta mõni kaubitseja olnud. Tõia või Paju talu nime saamise ja asutamise kohta on esiarvamised. Üldine arvamine on, et viimane nime olla tulnud sellest, et seal keegi sepp oma pojaga on asunud. Esimest nime ei teata, kust see on saanud. Asumaa talu nimi saanud sellest, et keegi väljast tulnud isik läinud sinna asuma. (Jaan Kalam – Viiratsist)

D. Asustamine Viljandi vallas.

a) Külade suhtes. Vanamõisa küla olla oma nimetuse sellest saanud, et seal enne tema asutamist mõisa on olnud, kuid missugune mõisa, sellest ei tea traditsioon midagi öelda. (Märt Mädamürk – Viljandi vallast, Ruudi külast) Matapere küla nime tekkimislugu on järgmine: vanasti olnud üks rehi matuseplatsi ääres, kus inimesed ka sees elanud. Seda kutsutud Matapere reheks ja selle järele on hiljem kogu küla hakatud hüüdma. See seletus näib vähe segase võitu olevat. Surve küla kohta räägib traditsioon järgmist: see küla olnud vanasti Vana-Tännasilma mõisa poolse Tännasilma jõe kaldal. Kindral Riimer Vana-Tännasilma mõisa rentnik surunud selle naaberküla üle jõe, võttes selle siinpoolsed põllud omale ja andes oma põllud üle jõe viimasele. Sarnase tüki teinud ta sellepärast, et on tülikas olnud üle jõe käia põldusid harimas. Sellest üle jõe surumisest saanud küla oma nime. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast) Kuid see lugu näib vähe tõenäoline olevat, nimelt, et Surve küla on enne Vana-Tännasilma mõisa pool olnud. Krahv Mellini vanal kaartil on üle jõe Vana-Tännasilma mõisa vastu, umbes praeguse Surve küla kohal Kassimo või Tallina küla. Sarnase nimelist küla pole nüüd enam olemas. Võib väga võimalik olla, et Kassimo või Tallina külast ongi Surve küla väljakasvanud. Kust aga „Surve“ nime on saanud on raske öelda, sest pole põhjalikumaid andmeid käepärast, et seda selgitada. Vana-Tännasilma küla on mainitud kaartil küll olemas, aga Surve nimelist küla pole olemas. (oma märkused)

b) Talude suhtes. Talude asutamise ja nimesaamise suhtes selles vallas olen vähe andmeid saanud. Ruudi külas asub Paali talu. Traditsioon räägib, et sellesse tallu olla põhja sõja järele keegi saarlane nimega Paavel elama asunud ja tema nimest ollagi talu oma nime saanud. (Märt Mädamürk – Viljandi vallast, Ruudi külast) Vardja külas Laane-Suki talu nime tekkimise kohta räägib traditsioon järgmist: vanasti oli seal põline lagendik – laan olnud. Suki nimi olla tulnud venekeelsest sõnast „suk“ – oks. Kes selle talu asutaja on olnud siia põlisesse laande ei teata. (Märt Männik – Viljandi vallast)

2. Vanad sõjad.

Vanadest sõdadest teab rahvas väga vähe rääkida. Osalt võib see sellega seletatav olla, et sõjad siia ümbruskonda väga vähe on puutunud.

A. Põhja sõda.

Sellest sõjast mäletatakse siiski veel rohkem kui teistest sõdadest vanematel aegadel. Seda maa-ala olla see sõda vähe puudutanud. Teatakse rääkida, et Valma külas Vana-Tännasilma vallas, ainult üks Peerna ja kaks Miku talu olla ära põlenud laskmise tõttu. Niisiis sõda pole suuri hävitusjälgi järele jätnud, aga pärast sõda olla palju kibedamad päevad rahval üleelada. Sõja järele käinud vene naised meeste riietes maad mööda rüüstamas. Nad olnud õige toored oma tegude poolest, näituseks, ajanud lapsi aiateibasse jne. Inimesel olnud nende eest kartusega ära põgenenud, nähes neid talule lähenemas. Neid röövsalke olla „sissikuteks“ kutsutud. Traditsioon ei tea seda nimetust lähemalt selgitada. (Jaan Kalam – Viiratsist) Mõnel pool olla neid veel „pardiajajateks“ hüütud. Kord tulnud need „pardiajajad“ Ruudi külasse – Paali tallu rüüstama. Inimesed olnud kõik endid ära peitnud. Rehekambres küdenud parajasti ahi. Pardiajajad astunud tuppa ja nähes, et ühtegi inimese hinge pole ees olnud, võtnud endid riietest lahti ja asunud siis ahju paistele soendama. Peremees Paavel, kes end oli ahju kohal oleva pärsile ära peitnud, nähes, et röövlid naised olnud, võtnud sealt puuhalge ning hakanud neid naistele alla loopima. Mees löönud need enamasti surnuks. Järeljäänutel võtnud riided seljast ära, seadnud nad, nende eneste ratsahobustele sadulasse ja saatnud nad niisiis alasti olekus minema. (Jüri Baltsam – Mustapalli külast)

B. Pühajärve sõda või mäss.

Pühajärve mäss pole küll seda ümbruskonda puudutanud, kuid temal on väga suur mõju olnud ümberkaudsete rahvaste peale. Kui Pühajärve sündmus veel arenemas, algamas oli olnud, siis on Viljandi ümbruskonnas ka iga silmapilk valmis oldud väljaastumiseks, kui Pühajärves midagi suuremat oleks esile tulnud. Oli kavatsus olnud, et Jaani ööl pidid kõik mõisad ära põletatama, kuid kavatsust ei saadud veel täide viia, kui juba Pühajärves peksmine algas mõisnikkude karistussalkade poolt. Igast vallast saatnud mõisnikud 2 meest Pühajärvele pealtvaatama, kuidas süüdlasi nuheldakse, et siis sellega rahvast hirmutada. Peksmist toimetatud igasugusel viisil. Mõned pantud lehma selga siruli ja soldatid kahelt poolt ladunud aga hoope selga jne. Mõisnikud olla sarnased jutud väljaajanud, et kes luterlastest vene usku läheb, siis Pühajärvele nuhelda saadetakse. Sellega taheti rahvas sõnakuulmisele sundida. (Jaak Paju – Uusnast) Selle hirmuga on paljudki isikud vene usku mineku tuhinast loobunud ja paljud olla isegi luteruse usku tagasi läinud. Selle tõttu olla vene usuliste arv Vana-Tännasilmas kaunis õredaks jäänud. Vene usuliste arv ei ole nii suur olnud, et oleks loa saanud kiriku ehitamiseks, nimelt pidi selleks 500 hinge olema. Luterlased on aidanud selleks kaasa, et nad omale kiriku on saanud. (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast) Pühajärve mäss on ainuke, mis Viljandi ümbrust on mõjutanud õige tugevalt, kuna teised mässud, mis talupojad seisukorra parandamiseks on ettevõtnud, nagu Mahtra sõda, on selle ümbruskonna peale hoopis mõjuta jäänud.

C. Krimmi sõda.

Sellest sõjast on ka vähe mälestusi alalhoidunud. Siit olla mõningaid sõjaväe osi läbiviidud. Rahva sees olla ka mõningad kuulujutud liikumas olnud, mis kaunis suurt ärevust sünnitanud. On olnud sarnane kuulujutt liikumas, et prantslane tulevat oma väega Riia poolt peale, sest mõned olla seal pool tule kuma näinud. Inimesed selle hirmuga põgenenud Parika rappa, mis asub Tusti mõisast Viljandi pool küljel, ning viidud kõik kraam ja ka loomad kaasa. Kuuldes aga, et sõda Krimmi poolt Moskva poole kavatsevat minna, tuldud tagasi. (Jüri Baltsar – Mustapalli külast, Viiratsist)

Peale selle olla taludesse igal pool soldatid paigutatud, kes siis talupoegade poolt pidi üles peetama. See asjaolu on talupoegades palju pahameelt sünnitanud, kuid midagi ei olnud parata, sest vastuajada ei tohtinud sarnastes asjades. Kasakad olnud mõisadesse paigutatud ja nende olid vallad kohustatud olnud suppi andma omal kulul, kuna leib neil omast käest oli olnud. (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast) Sarnane oli olnud üldine olukord Krimmi sõja ajal.

3. Katku ja ikaldusaastad.

Nendest aegadest olen ka mõningad katkendilised teated saanud, kuid need ei anna veel sellest ajast üldist karakteristikat, kuid peab sellega leppima.

A. Katku aeg.

Katku ajast mäletab rahvas õige vähe. Räägitakse igal pool ikka ühte ja seda sama, nimelt, millisel kujul ta ümber on rännanud. Enamasti on katk kitse kujul ilmunud ning kitse keeli rääkinud. Seal, kus temale on teatud osavasti vasti öelda, kui ta midagi on ütelnud, siis seal ei ole inimesi haigeks jäänud. Korra läinud katk kuhugi talusse, nime ei teata, mehe kujul ja pistnud ukse vahelt pudeli kaela sisse, pomisedes mingisugused sõnu sealjuures. Et keegi pole teadnud nii häkitselt temale midagi kohast vastu öelda, jäänud kõik inimesed seal haigeks. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast) Mustapalli külasse olla katk ratsa mehega kaasas tulnud. Ta oli ratsamehe teel kätte saandu, mis järgmisel moel on juhtunud: Katk olla juba 3 päeva Mustapalli kül alt jooksva oja juures seisnud ja ei ole kuidagi ülesaanud, seal aga tulnud keegi ratsamees; katk hüpanud ka hobuse selga ning saanud sel moel üle oja. Nüüd teinud ta suurt hävitustööd selles külas. (Jaan Kalam – Viiratsist)

B. Ikaldusaastad.

Sellest räägib traditsioon rohkem kui katkust. Põud alganud juba kevadel mai kuu lõpust ja kestnud kuni septembri kuu lõpuni. Inimestel on väga suur häda loomade jootmise asjus; sest veelõigud, ojad jne. olnud ära kuivanud ja kaevudest saanud vett hädavaevalt ainult omale tarvitamiseks. Tulnud tihti sellepärast tülisid ette, et käidi teise krundis, kus sügavamad veeallikad, loomi jootmas. Hiljem annud sillakohus päevakäsu välja, et ei tohtinud keegi keelata, kui võõras omi loomi teise krundi peale jootma läks. Vili põllul olnud nii lühikene, et ei ole saadud seda vikatiga niita, vaid pidi käega kitkuma. Leib tehtud haganatega segatud jahudest. Ta olnud selle tõttu nii kuiv, et ruttu võis tuld võtta, sellepärast hoiatatud lapsi leiva söömisel tulega ümberkäimast. Et viljast puudus kippus tulema, siis toodud seda Venemaalt sisse ning jagatu rahvale järelmaksu peale. (Märt Männik – Viljandi vallast)

4. Rahva majandusline seisukord.

A. Pärisorjuse aeg.

Pärisorjuse ajast traditsioon palju ei tea rääkida, sest see aeg ulatab väga kaugele tagasi. Tuleb ette, et liht rahvas vahet ei tee päris- ega teoorjuse vahel, rääkides mõlematesse aegadesse kuuluvaist asjust segamini. Ainukene, mis pärisorjuse põlvest teatakse rääkida, on karistused. Need oleksid järgmised: 1) pantud tulised saapad jalga, 2) tulised võrud ümber kätte, 3) pea pigistatud kaakide vahele, 4) pantud tuleriidale – see juhul on Viljandi mõisas teenija tüdrukuga olnud, kes preili koerale koore keetmata jätnud, 5) see, kes mõisa põllult vilja varastanud ehk muud sarnast kurja teinud, pantud kaelast saadik maasse ning küntud siis adraga pea otsast ära, 6) need kes härrale julgesid mõnes suhtes vastu ajada, antud verekoerte kätte kiskuda. Siis räägib traditsioon talupoegade müümisest ja asjade, nagu tõllarattad, vastu vahetamisest, (Jüri Peerna – N. Tännasilmast) kuid need on üldiselt juba teatud asjad, aga konkreetseid näitusi, mis sarnaseid toiminguid selgemalt iseloomustaks, ei teata tuua.

B. Teoorjuse aeg.

Sellest ajast on juba rohkem teateid säilinud, sest on olemas vanu taate ja eitesid, kes ise on teol käinud.

a) Kohustused mõisa vastu.

Esiteks pidi igast talust, muidugi talu suuruse järele, aasta ümber teomees mõisas olema. Samuti ka hobusega teatud arv päevi mõisas tegema. Olid jala ja hobuse päevad ettenähtud. Kahest talust pidi 2 tüdrukut (kummagist üks) mõisas karjakorral käima. Karjakorra nädal käis ringi. (Jaak Paju – Uusnast) Karjakorral käijad tüdrukud pidid vabal ajal mõisas ketrama ja muid koduseid töid tegema. Kui talupojal palju teopäevi võlgu olnud, siis olla sealt 3 tüdrukut karjakorrale nõutud ja neile antud mõisas koduseid töid teha. (Märt Männik – Viljandi vallast) Märtsi kuus pidid mehed talust mõisale puid raiumas käima ja vedamas. Vedamiseks olnud igale talule määratud arv süldasid, kui palju raiuma pidi ei teata. Vedamise eest sai iga talu omale ühe sülla esimese sordi kase puid. Siis pidi veel iga nädal talust mees viinaköögis olema. (Ann Männik) Talud olid kohustatud peale mainitud asjade mõisas vooril käima, mis seisis peaasjalikult viina vedamises Pärnu, Narva, Tallinna jne. Kõige rohkem käidud Narva viina vedamas. Vooris käimise korrad olid määratud talu suuruse järele. (Jaan Utt – V. Tännasilmast) Kes vooripäeva käesoleval aastal võlgu jättis pidi selle teisel aastal tagant järele tegema. Vooris käimine olnud enamasti talvel, enne ja pärast Jõulu, ainult erijuhustel tulnud vahel suvel voori minna. (Jaak Paju – Uusnast) See, kes suvel palju teopäevi palju ette tegi, jäi talvel voorist ära. Kes aga oma teopäevi ei suutnud korralikult suvel ärateha pidi talvel rohkem vooris käima. Kes päevi väga palju ettetegi, sellele makstud üleliigsete jalapäevade eest 15 kopikut ja hobusepäevade eest 25 kopikut. Viljandi mõisas olla voori saatmise korral selle peale vaadatud, kuidas kellegil hobune. Kellel väga kõhn hobune, seda pole voori saadetud, kuid selle eest pidi ta rohkem teo päevi tegema. Heade hobustega talud käinud rohkem vooris. (Jaan Viromann – Kuude külast) Kui materjaali väga palju olnud, siis tulnud ka tihedamini vooris käia. (Märt Männik – Viljandi vallast) Kui talupoeg omi teopäevi ei suutnud ärateha ja kui neid juhuseid sagedamini hakkas korduma, siis seadnud mõisnik sarnasesse talusse sulase, kellele talu küljest maad anti. Sulase vaesuse korral ostnud mõisnik sellele hobuse ja sellega pidi sulane mõisas teol käima – s.o. peremehe võlgujäänud päevi tegemas. Talu poolt pidanud sulane leiva koti saama. Suuremas talus, kus sulasel rohkem maad pidanud sulane oma hobuse ja leivakotiga teol käima. Hiljem, umbes rendi ajal on peremehed need naisemees sulased ära ajanud, sest et see arvati liig kallis tulevat üles pidada ning mindi poissmees sulase pidamisele üle. Tõuget selleks annud vilja ja leiva hinna tõus. Arvati, et kui sulase käes olev maa oleks vilja all annaks rohkem kui seda sulase palgaks oleks läinud. (Andres Alver – V. Tännasilmast) Peale mainitud asjade oli veel mõisale kümnismaks. Algul makstud kümnis igast asjast, mis üldse talus olemas olnud, hiljem aga ainult tähtsamatest ainetest, nagu teravili jne., kuna pudu asjade asemele määratud vastav maks. Pudu kraam, nagu kanad, munad, looma lõjad, kotid jne. olnud talu õue eest maksa. Pudu asjade hulka kuulunud ka hobuse torbikud, (Jaak Paju – Uusnast) milledega kaeru etteviidud ja mis kümnismaksu alla käisid. Kümnismaksuna olnud talupoegadel veel teatud arv vakkasid süda mõisale viima iga aasta. Söe põletamine sündnud järgmiselt: kaevatud suur auk maasse, aetud see puuhalge täis; siis aetud muld peale. Nõnda ummuses olles on puud pikkamisi põlenud ja söed saanud sama suured, kui puuhaludki. Neid söepõletamis auke hüütud „miili aukudeks“, kust aga sarnane nimetus saanud ei teata öelda. Peale selle pidi talupoeg mõisale iga aasta veel teatud arv vankreid, regesid ning täkkeid andma. (Oiu küla kooliõpetaja Västrik) Ka olla kümnismaksu juures sellega rehkendatud, kas talud vee ääres asuvad või mitte. Vee äärsed talud pidid kalu kümnisena maksma, kuna kaugemal veest asuvad talud selle asemel midagi muud maksid, nagu köömneid, marju jne. (Jaan Viromann – Kuude külast, Viljandi vallast) Et selgemat pildi saada kohustustest mõisa vastu ja ühtlasi ka kümnismaksude hulgast, selleks toon ühe koopia vakuraamatust, mis mul juhus on olnud saada. Järgnevad ärakirjad on Vana-Tännasilma valast, Valma külast, Peerna talu peremehe Jüri Peerna vakuraamatust.

1805. aastast

A. Pärisorjus (aastas)

Kokkuvõte Hobusepäevi 78

Jala „ 34 ½

Rootsi ting – 55 ½

Peale pärisorjuse oli veel abiorjus, mis palju suuremaid koormaid talupoegadele peale pani. Selle kohta toon koopia vakuraamatust teisel lehel.

B. Abitegu.

D. Kümnis ja maks

B) Karistused.

Kui talupojal 3 teopäeva võlgu oli jäänud või kui teomeest korralikult pole väljasaadetud, siis aetud peremees mõisa ja seal saanud ta 60 vitsa hoopi. Vahel jäetud ka peksmine, kui väga on palutud, aga teopäevad pidi siiski järele tegema, sest neid ei kingitud milgi viisil. Teol olles, kui ei ole alati ühtlaselt töötanud saanud kubja keppi tunda. Need kes nädala jooksul palju olid eksinud, saanud laupäeva õhtul enne koju minekut mõisa tallis peksa, kusjuures löökide arv ei ole olnud kindlaks määratud, muidugi sai ikka tubli keretäis. (Jaan Utt – V. Tännasilmast) Vastuhakkajaid antud verekoerte kätte kiskuda. Kui tüdrukutel lapsed sündinud, siis on nendele karistuseks määratud kirikus häbipingis istumine. Sama karistus olnud ka selles asjus süüdlastele poistele, kui tüdruk veel raskejalgne olnud, siis pannud temale kiriku vanem (Vormünder) tanu pähe, kui ta häbi pingis istunud. (Jaak Paju – Uusnast)

Tähendan siin veel seda, et kvotemaa liikuvuse kohta pole ma mingisuguseid teateid saanud. Seda olla Viljandi kihelkonnas õige vähe olnud.

5. Rahva toitmisolud ja muud elamustingimused teopõlves.

Talupoegade kodune elu on õige vilets olnud, sest mõisnik nööris temalt maksude näol viimase välja. Riided olnud õige viletsad, tehtud kõige jämedamast takusest lõngast. Need olnud harilikud tööriided – lahtised vammused, nagu neid hüüti. Muidu käimise riideid olla villased olnud, kuid ka õige jämedast mustast villasest lõngast valmistatud. Harilikult tehtud see ikka mustast lõngast, kui omal ei ole olnud, siis vahetatud teiste käest. (Jaan Utt – V. Tännasilmast) Kampsonid olnud voltidega. Jalas kantud harilikult toorest nahast pastlaid või jälle niinedest valmistatud viiske. Naised kannud peas kolmenurgelisi rätilappe, mis nööriga nurkadest koomale tõmmatud. Kiriku minekul olnud naistel punasest kalevist peakatted, mille üle olnud valge pits tõmmatud. Tüdrukutel olnud varemalt kirjud peakatted n.n. „littrid“, hiljem aga punase ripleva siidi lindega. Kirikus käimise pastjad olnud mustad ja punane nöör nina peal. Meestel olnud peale selle veel kirjud säärepaelad tuttudega. Sarnane on tol ajal riidevarustus olnud. Vaatame nüüd toitmisolusid. Vili tuulutatud kinniste uste taga tolmust puhtaks ja viidud siis kõige haganatega veskile, et sellest leiva jahu teha. See oli n.n. „rappe leib“. Väljapeal kasvavatest ohkatest keedetud suppi. See olnud suvel kõige sagedam toit. Jämedatest sõkaldest tehtud taari, mis haganasele leivale kõrvale rüübati. Kehvadel rukki saamise aastadel olnud oad ja herned pea toiduks leiva asemel. (Jüri Peerna – V. Tännasilmast)

6. Raharendi ja talude ostuaeg.

A. Raharendi aeg. Vaatame neid rendi tingimusi üksikute valdade järele.

a) Vana Võidu vald raharendi ajal.

Raharendi peale ei olla siin kohe üle mindud, vaid mõned talud on veel kaua ja kogu rendiaeg, teopäevi ja vilja kokkupanemisel tükke mõisale teinud rendi kõrval. Neil on sega rent olnud. Rendi suurus siin vallas olla 6-10 rubla taaldri pealt olnud. Ka olla veel siin talud peale rendi ja teopäevade ning viljatükki kokkupanemise mõisale linu, igast viljast kümnis, kotte, niiti, elaja lõõgu ja lammas talu suuruse järele annud. Rendi aeg olnud algul 6 aastat.

b) Raharendi aeg Vana-Tännasilma vallas.

Nagu juba eelpool kuulsime oli mainitud vald kroonu vald ja siin on renditingimused palju soodsamad olnud, kui teistes valdades. Rendi hind olnud 3 rubla ja 25 kopikut taaldri pealt. Rendiaeg ei ole ka määratud olnud. Vana-Tännasilma rentnik tol ajal on Zehvik, rahvuse poolest lätlane, olnud. Siin talupojad pole teopäevi teinud rendi kõrval, vaid nad käinud selle asemel mõisahärra õlut ja muud kaupa vedamas, sest viimasel olnud Tartus õllevabrik ja kauplus. (Jaan Ott – Vana-Tännasilmast)

c) Raharendi aeg Uusna vallas.

Rendi aeg olla siin vallas õige lühikene olnud. Rendi hind on 5 rubla taaldri pealt olnud. Tükke ei ole rendi kõrval teha olnud. Ainult 9sal kandimehel olla siin vallas segarent olnud. (Jüri Peerna – V. Tännasilmast)

d) Raharendi aeg Karula vallas.

Siin olla enamasti segarent olnud. Rendi hind olla, nagu teistes valdades enamasti 5 rubla taaldri pealt. Rendi mitte maksmise korral oli sunnitud rentnik palja käega talust väljaminema. Väljaminemisi olla Karulas õige rohkesti ettetulnud, sest sealsed mõisnikud – Helmersonid olnud väga tigedad. (Märt Kase – Karulast) Rendiaja pikkus olla siin ka 6 aastat olnud. (Jaan Viromann – Luude külast)

e) Raharendi aeg Viiratsi vallas.

Siin olla 1865 aastal esimesed talud puht raharendile antud. Rendi hind olnud algul 4 rubla taaldri pealt, mis aga hiljem 1877 aastal kuni 8 rublani tõsteti. Rent olnud maa hääduse järele. Rendi aeg olnud algul 3, siis 12 aastat. Esimene maksu termin olnud 23 aprillil ja teine 23 oktoobril. Maksu jõuetusel ei ole linn rentnikku väljaajanud, vaid kannatanud kuni teise lõikuseni. Algul on kõik segarent olnud, kuid hiljem on puht raha rendile üle mindud. (Jüri Baltsar Mustapalli külast) Et selgemat ettekujutust saada eelrendiaegsetest kohustustest, teo ajal (Märkus: Viiratsi on linna vald ja siin segarendi aeg juba varemalt kui mujal.) siis toon ühe rendi aja kontrakti ärakirja, mis sama vallast Mustriku valu peremehelt – Keremilt pärit on. Kontrakt, mille ärkakirja ma siin esitan, on pärit 1850 aastast.

Ärakiri.

Maks viljasaagist

Selles ärakirist saab juba üldine mulje varajasest sega rendi ajast. Sarnaseid varajasemaid rendi kontrakte on väga vähe leida. See oli ainukene, mis juhtumisi sain. Hilisemaid 1850date aastade keskpaigult on rohkem leida.

Viiratsi vallas on veel praegugi rendi talusid kaunis rohkesti.

f) Raharendi aeg Viljandi vallas.

Siin on ka algul segarent olnud. Algul tahetud talusid rendile anda õige pika aja, nimelt 24 aasta peale, aga et keegi rentima ei läinud, siis oli 12 aasta peale antud. Rendi hind olla 3,5-4 rubla taalder olnud. Segarendi ajal pidanud talud mõisas igasuguse vilja koristamisel tükke tegema. Kuude külas olla kõige hiljem talud rendile antud. (Jaan Viromann – Kuude külast) Üldiselt tähendan veel, et peale mainitud maksude rendi näol mõisale, olid talupoegadel veel järgmised kohustused: silla kohtule pidi iga vald kolm sülda puid viima, postijaamale 5 sülda puid, 5 leesikut (20 naela) heinu talu pealt, suurematelt rohkemki, 2 leesikut õlgi ja 30 tsetverikut kaeru valla pealt. Kirikule pidi vald viima 20 sülda puid aastas ja 365 kana, mis ära jaotatud talude peale, kusjuures iga talu 1 kopik tapmise raha pidanud maksma. (Jüri Peerna – V. Tännasilmast) Mis puutub üldse rentimise asjusse, siis oli siin ainult mõisnikul üksi võima teha, mis hääks arvas. Kes raha ei jõudnud maksa, tegi teopäevi edasi, mis rendi arvele läks. Ka ei ole talupojad vilja tohtinud müüa, kui seda oma tarvitamisest ülejäänud, vaid pidanud selle mõisa viima. Traditsioon räägib ühest juhtumisest, kus talupoeg salaja läinud vilja müüma, arvates, et härra ei trehva vahest nägema. Mees pannud omale veel vale habeme ette, et juhtumisel, kui härra vastu sõidab teel, teda mitte ära ei tunta. Kui mees koormaga läinud teel, sõitnud härra vastu ja kohe küsima, kuhu mees koormaga läheb. Ehk küll mees oli end moonutanud, kuid siiski saanud härra aru, kes ta oli. Mees toimetatud mõisa, saanud seal peksa, et keelust üle astunud ja vili võeti ka ära. (Andres Alver – Vana-Tännasilmast)

B. Talude ostu aeg.

a) Vana-Võidu vallas talude ostu aeg.

Millal on talusid ostma hakatud rahvas ei mäleta enam. Ostuhind olla läbisegi 150-160 rubla taalderi pealt olnud. Kui kõike ei jõutud korraga sissemaksa, siis nõuti esiteks ainult 100 rubla sisse, kuna võlg pidi 5-6% 36 aasta jooksul ära tasutama. 6% oli siis, kui protsente õigel ajal ära ei tasutud.

b) Ostuaeg Vana-Tännasilma vallas.

Nagu teada on see kroonu vald olnud, on siin ostutingimused, samuti kui rendiajalgi, hoopis teist laadi olnud. Ostuhind määratud siin rendi rubla pealt, nimelt, iga rendi rubla pealt oli 25 rubla ostuhind. Siin ei võetud maa häädust arvesse, nagu seda teistes valdades on olnud, nimelt, hää maa rehkendati rohkema taaldri arvu peale, seega ostuhind palju kallim. Nagu eelpool nägime oli rendi hind siin 3 rubla 25 kopikut ja ostuhind 25 rubla ühe rendi rubla pealt. Seega tuli taalder 81 rubla 25 kopikut maksma. Niisiis on siin talud õige odava hinnaga ostetud. Hiljem seati küll sisse n.n. „dessatiini maks“ mille suurus olnud 2,5-4 kopikut. Peale selle oli veel pearaha maks kroonule, mille suurus algul 1 rubla 90 kopikut olnud. Hiljem kaotati see ära, jäi ainult vallamaks. (Jaan Utt – Vana-Tännasilmast) Nicolai II ajal kuulutatud Vana-Tännasilma vald maksudega s.o. ostumaksudega, tasa, makstud ainult pearaha ja kanti muid valla kohustusi. (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast) Maksu õiendamise kohta ei saanud täpseid teateid.

c) Ostuaeg Uusna vallas.

Ostuhind on olnud läbisegi 160 rubla taalder, kusjuures arvesse oli võetud maa häädus ja maa peal oleva metsa, maa, mis talu ostuhinda kallimaks tegivad. Krundid olnud juba maamõõtmise ajal sarnaselt ära määratud. Esimene sissemaks, kui kõike ei suudetud, olnud 6 rubla taaldri pealt, kuna ülejäänud summa pidi 5%ga 5 aasta jooksul äratasutama. Kui määratud ajaks välja ei suudetud äratasuda, siis kõrgendati protsendi suurus 5 rubla pealt 6 rubla peale. See üks rubla protsenti rohkem nimetati „viivitus maksuks“. Kui seda ka ei suudetud terminiks ära õiendada, läks talu kongressile. Kongressi korral jäid eravõlgnikud ilma, kui talu liig odavalt müügile läks, sest härra pidi esimeses joones oma võla kätte saama. (Jaak Paju – Uusnast) Talude ostuaeg Uusna vallas olla 1866-68date aastade vahel olnud. (Uusna mõisa omanik Leik)

d) Ostuaeg Karula vallas.

Ostuhind on siin õige kallis olnud, nimelt, 300 rubla taalder. Esimene sissemaks 10% kogu summast. Ülejäänud summa termin olnud 5 aastat ja 5%ga ja vähemalt 15 osa kogu summast pidi selle aja jooksul ära õiendatama, kui ei suudetud seda teha kõrgendati protsenti 6 rubla peale. Kui siis ka ei suudetud mõisa võlga äratasuda, siis sunniti talupoega põllupangast raha laenama ja mõisa võla kohe äramaksma, kuna põllupanga võlga võis pikema aja jooksul tasuda. Seda võlga maksavad mõned veel praegugi. (Märt Kase – Karulast)

e) Ostuaeg Viiratsi vallas.

Siinse ostuhinna suurus olnud 200 rubla taalder, kusjuures maa häädust oli silmas peetud. Nende talude taaldri hind, kus hääd metsa olnud, tõusnud kuni 400 rublani taalder. Sissemaks on 10% kogusummast ja ülejäänud osa pidi 5%ga ja viivituse korral 6% ära tasutama. Mõned võtnud krediitkassast võlgu ja maksnud kohe linnale välja. (Jaan Kalam – Viiratsist) Kogu võlg, kes korraga ei suutnud ära tasuda, pidi 30 aasta jooksul ära õiendama, nimelt, makstes iga kahe aasta tagant võrdne summa, kui palju, seda ei mäleta.

f) Ostuaeg Viljandi vallas.

Ostuhind olnud läbisegi umbes 200 rubla taalder. Esimene sissemaks 100 rubla. Ülejäänud osa pidi 5%ga 12 aasta jooksul ära tasutama. Vahel mõisnik pikendas ka termini. (Märt Mädamürk – Viljandi vallast, Ruudi külast)

Üldised märkused ostuaja kohta. Pääle mainitud maksude oli veel n.n. „adra maks“, mida mõisa ka maksis. See oli maa suuruse järele. Algul maksis vald selle mõisa, kust see edasi toimetati, hiljem maksis selle mõisa kui ka vald vallamajasse, kust see edasi saadeti. See maks läinud kreiskohtusse teede tegemise kassasse.

Märkused väljarändamise kohta ostuajal.

Viljandi maakonnas on kõige esiti talusid müüma hakatud Tarvastus, kus esimene ostetud talu on Härma. Ostuhind olla siin õige odav olnud. On juhtumisi olnud, kus isegi 50 rubla eest on talu saadud. Tarvastu on sellepärast rikkam maanurk, et sealsed talumehed julgesid vara ostmisega pihta hakata, kuna hiljem ostuhind kallimaks läks. Ostu ajal on Viljandi maalt paljud väljarännanud Tartumaale, kus omale talusid ostsid. Kõige rohkem olla Tartumaale rännanud Abjast, Karistest ja mõningad ka Kõpust ning Vana-Tännasilmast. Kõige suurem väljavalgumine olla just Abjast olnud. (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast)

7. Õigusline kord vanemaist aegadest peale.

Nagu teada ei olnud talupojal pärisorjuse ajal mingit õigust, mõisnik talitas oma hääksarvamise järele. Ka päranduslistes asjades olnud mõisnik osanik juures. Kui kellegil vanemad ära surnud, maha jättes mingisugust varandust, siis võtnud mõisnik selle omale, kuna seda surnud isiku järeltulijad oleks pidanud õiguse järele omale saama. Talupojal ei tohtinud kõige vähematki asja omanduseks olla, ei võinud omale vara koguda. Kohtumõistja oli mõisnik oma opmanniga. Ka siis kui ametnikud talupojale avalikult ülekohut tegid, ei tohtinud viimane nende peale kaebada, kuigi temal selleks silmnähtavalt õigus oleks olnud. Teopõlve ajal võtavad õiguslised asjad küll normaalselt teise kuju, aga sisuliselt jäi kõik endiseks, sest mõisnik oli ikkagi kohtumõistja. Nüüd tekkis juba vallakohus, kus mõisnik eesistujaks oli, aga tema kõrval oli kolm talupoega ka. Viimased olid ainult vormiliselt seal istangutel juures, sest härra mõistis ikkagi kohut oma tuju järele ja need kaasistujad pidid kõike seda, mis härra tegi, hääks kiitma, kes seda ei teinud, kaotas oma auväärt ameti. Enamasti määranud härra kohtumeesteks need talupojad, kes temale rohkem meele järele olnud. Kohtumeestele olid ka abid määratud, kes puudumise korral aset täitsid. Vallakohus moodustas siis kõige alama kohtu instantsi. See olnud ainukene, kus talupoeg oli ka esitatud normaalselt. Järgmine kohtu instants oli kihelkonna kohus, mis koosles kolmest kohtumehest, kodanikkude seisusest ja ühest kihelkonna härrast, kes oli muidugi mõisnik. Sellele järgnes kreiskohus, mis koosles mõisnikust ja kahest kohtuhärrast kodanlisest seisusest. Mõisniku asemel võis ka mõni kohtuhärra olla, kes siis valiti kreisi poolt. Kuid see oli ikkagi mõisniku soost. Kreiskohtule järgnes Sillakohus, millele allusid kriminaal- ja poliitilised kuritegevused. Siin tegutses mõisa härra oma sekretäriga kohtumõistjana. (Jaak Paju Uusnast) Nagu näha on mõisnik igal pool kohtus eesotsas, mis õigusest võis siin talupoja suhtes rääkida. Talupojale oli küll valitsuse poolt õigus antud ametnikkude peale kaebada, kui need ülekohtused, kuid kes seda laskis sündida, ikka jäi sarnasel korral kaebaja talupoeg ise süüdlaseks, sest mõisniku võim oli kohtus domineeriv. (Uusna mõisahärra Leik) Ka hilisemalgi ajal, kus talupojale õigusi rohkem antud, olnud raske seda siiski saada. Üldiselt öelda teab rahvas väga vahekohtulistest asjadest rääkida. Kahjuks pole ka kuskil arhiivides mingisugused dokumenta, nagu vanad kohtu- ja protokollide raamatud, et saaks selgemat pilti tolle aegsest kohtupidamis viisidest, kuid nüüd jääb see tumedaks.

8. Hariduslised olud vanematest aegadest peale.

Nagu kiriku kroonikast näha, on Viljandi kihelkonnas juba mineva aastasaja algult s.o. 1830date aastade sees hääli kuulda koolide asutamisest. Juba 1835 aastal nõuab kiriku konsistoorium koolide asutamist. Nõutakse koolide asutamist järgmistesse kohtadesse: Viljandi lossi, Viiratsi ja Karula, Vana- ja Uue-Võidu, Vana-Tännasilma ning Uue-Tännasilma, Suure-Kõpu ning Pärsti valdadesse, siis veel Välgitasse ning Sürgaveresse. 1836 aastal on avatud neli uut kooli ja nimelt järgmistes valdades: Suure-Kõpus, Pärstis, Sürgaveres ja Karulas. 17 märtsil 1837 aastal on Viljandis n.n. „Pühapäeva kool“ asutatud. Need oli määratud nendele, kes käsitööde peale õppisid. Nad pidid äripäevadel meistrite juures töötama ning neil oli ainult pühapäeval võimalus õppida. Õpetust anti seal: 1) religioonis; 2) lugemises; 3) kirjutamises; 4) rehkendamises. Tegevamad isikud selle kooli ellukutsumise loos on just Schooler ja Kriese. (märkused kiriku kroonikast) Samal aastal on kaks kiriku kooli asutatud järgmistes kohtades: 1) Puiatu vallas ja 2) Viljandi lossis. Peale 1935da aasta hakkab koole tekkima. Vaatame üksikute valdade haridusli olusi eraldi.

A. Hariduslised olud Vana-Võidu vallas.

Oiu külas asub samanimeline kool, mis on asutatud 1868 aastal. Selle olla vald ehitanud, kuna mõisa ehitusmaterjali annud. Algul on see ühe klassiline olnud, praegu on kolmeklassiline. Traditsiooni järele olla kõige enne ainult üks talv koolis käidud ja seegi olnud puudulik. Ka ruumid on viletsad olnud. Olnud ainult 2 tuba, üks kooliõpetajal teine lastel. Kooliõpetus kestnud algul kogu päev väikeste vaheaegadega. Õpeained olnud piiblilugu, katekismus, kirikulaul, ilukirjutus ja rehkendus kuni jagamise teheteni. Vald maksnud kooliõpetajale palga, kuid kui palju ei teadnud jutustaja öelda. Peale palga, mis kooliõpetaja valla käest saanud, olnud temal veel natukene maad ka koolimaadest, ei teata öelda kui palju. Kooli olla katsumas käinud Kolga-Jaani kiriku õpetaja hra Becker, sest tol ajal kuulunud Oiu küla Kolga-Jaani kihelkonna alla. Õpetaja Becker olnud väga kuri mees, nagu jutustaja tähendas, sest tema on ise seal esimene koolilaps olnud. (Mari Ant – Vana-Võidust) Rohkem andmeid selle kooli kohta ei olnud võimalik saada, sest mainitud koolis puudub kooli kroonika ja traditsioon ei suutnud enam midagi rohkem pakkuda, sest pika aja jooksul on rahvas palju ära unustanud. Teine Vana-Võidu kool, mis asub linna pool olevas põhivallas, on n.n. „Arumetsa kool“, mis on asutatud 1838dal aastal. Siin on küll kooli kroonika, koolijuhataja proua Saare poolt kirjutatud, kuid ta sisaldab vähe andmeid kooli ajaloo kohta. Proua Saare ise ka tähendas, et see kroonika küllalt oma ülesande ei vasta temas leiduva vähese materjaali suhtes, sest ta ei ole kroonika kirjutamiseks materjali küllalt saanud, sest 1871 aastal on Viljandi kiriku arhiiv põlema läinud ja selle tõttu olla ka palju dokumenta hukkunud, mis oleks koolide ajaloo suhtes väärtuslist materjali annud. Esimeseks kooliõpetajaks on olnud, nagu kroonikast selgus, keegi Andres Tiit, kellele vald on palgaks maksnud: 6 2/3 vakka rukkid, 6 2/3 vakka otre, 112 naela heinu ja 56 naela õlgi. Kool asub Pikakärdi ehk praeguse Kiini talus. (kooli kroonikast) Kroonikast pole näha mitme klassiline see kool enne 1871 aastat on olnud ja missuguseid aineid on seal õpetatud, sest see on üks vanematest koolidest selles ümbrus ja sellepärast oleks huvitav teada tema korraldust. Praegu on see kooli 4 klassiline.

B. Vana-Tännasilma koolide olud vanematest aegadest peale.

Mõni kilomeeter Vare külast Oiu poole, maantee ääres asub n.n. „Risti kool“. Selle nime on ta saanud, nagu traditsioon mainib, järgmisest loost: muiste olla seal kaks pulmarongi kokkupõrganud. Sellest sündmusest tekkinud tapluses olla üks pruut surma saanud ning sinna kohta ka mahamaetud. Matuse koht on olnud praeguse kooli aia nurgas maantee ääres Oiu poolt tulla paremat kätt. Seal kohal on kaua aega ristiga kivi olnud, kuid praegu pole seda enam. See kool on 1838dal aastal asutatud mainitud matuse koha poolsesse maantee ääre. 1882sel aastal on koolimaja ümberehitatud ja teisele poole maanteed. (Risti kooli juhataja Aavikson) Praegused  kooli ruumid on võrdlemisi hääd: suured ja kõrged klassiruumid, suured aknad, mis päikest lasevad sissepaista jne., kuna teised koolid seal ümbruskonnas selles suhtes viletsates oludes on. Vana koolimaja ruumid on ka veel alles, kuid on tarvitatud looma laudana. Nagu näha on esimesed kooli ruumid ebasoodsad olnud, liig kitsad ja madalad. Selle kooli ajaloo kohta ei saanud ma suurt midagi, mis valgustakse tolle aja haridusolusid, sest puudub jällegi kooli kroonika sõna tõsises mõttes: on olemas küll mingisugune „lõtopis“, mis algab 1916 aastaga, kuid see koosleb peaaegu puhtadest lehekülgedest. Peale koolimaja plaani ja inventaari üleslugemise pole sealt midagi leida, mis puudutaks kooli ajalugu. Ka rahva traditsioonist ei saanud selleks andmeid. Praegune koolijuhataja hra  Aavikson on alles aasta eest selle kooli peale tulnud, sellepärast ei teadnud tema ka midagi lähemat koolikohta öelda. Praegu töötab kool 4 klassiga. (oma märkused)

C. Kooliolud Uusna vallas vanematest aegadest peale.

Koolikorraldustest vanematest aegadest peale on kaunis katkendilised teated. Algul on käidud ainult üks talv lugemis koolis, mis kestnud Märdi või Kadri päevast Jüri päevani. Õpitud 5 peatükki, lugemist, laulmist, piiblilugu ja rehkendust. Hiljem olla Uusna mõisnik von Mühlen virgematele poistele võimaldanud kirjutus kooli pääseda, mis üks aasta kestis. Von Mühlen kinkinud 14ne poisile talveks vakk rukki jahu, mis antud kooliõpetaja kätte, kes siis poistele pidi leiba küpsetama. See oli selleks antud et poisid võiksid koolis käia, sest vanematel tolle aja oludes ei olnud võimalik leiva kotti kaasa anda. Kuid see kingitus kestnud ainult selleks talveks, pärast pole enam midagi antud. Missugune von Mühlenidest see kingituse tegija härra on olnud, ei tea rahvas. Kuidas haridusolud hiljem kujunesid, sellest räägib traditsioon järgmist: mainitud asjaolud on enne praeguse „Anni kooli“, mis asub Anni talus, olnud. Vaatame nüüd lähemalt praeguse kooli ajalugu. Mainitud kool on asutatud 1848dal aastal. Esimene selle mõtte algata olla Jaan Muhel olnud, kes esimesena on lapsi õpetama hakanud. Algul on Jaan Muhel oma õpilastega Vasari külas asunud, kus temal ainult üks tuba tarvitada on olnud. Hiljem asunud ta Lohuri palvemaja ruumidesse umbes 5 klm. Uusna mõisast Oiu poole. Õpetamistasu iga lapse pealt olnud järgmine: ½ vakka rukkid, koorem puid ja 1/6dik igast ainest, mis kalja tegemiseks vaja oli. Hiljem oli maks jaotatud talude peale, mitte laste arvu järele, kusjuures iga talu peremees pidi Jaan Muhelile õpetamise eest palgana andma ½ vakka rukkid. Siia kooli käinud hiljem peale oma valla laste veel Viljandi vallast Ruudi küla lapsed, sest see küla asub uusna valla piiril. Kui sunduslik koolide asutamise kõne tulnud, siis kolinud Uusna kool Lohvri palvemajast Mulgi talu maa peale, kus vald koolimaja hoones üles ehitanud. See olnud mõisa talu umbes 2,5 klm. Uusna mõisast eemal. Kooliõpetaja saanud 20 vakamaad põldu, mis oli palga asemele määratud. Talude ostu ajal umbes 1860date aastade keskpaigu, täpset aastat ei saanud teada, müünud mõis selle talu ära ja nüüd pidi kool omale uue asukoha muretsema. Nüüd ostnud vald Anni talu, umbes 4 klm. Uusna mõisast lõuna poole, ja asutanud sinna kooli. (Jaak Paju – Uusnast) Sääl asub ta praegugi. Kool on praegu 4ja klassiline. Mis puutub praegusesse kooli korraldusesse, siis peab ütlema, et see kaunis vilitsas seisukorras on, eriti just ruumide suhtes. Klassiruumid on liiga madalad ja mustade seintega, aknad on väga väikesed, mis ei vasta praeguse aja kooli korralduse nõuetele. Üldse on see koolimaja hoone kaunis vana ja lagunenud. Üldiselt tähendan, et olen piirdunud mainitud kooli ajaloo kirjeldamisel ainult traditsioonist saadud andmetega, sest puudub, nagu enamast igal poolgi, koolikroonika, kust oleks võinud mõningate sündmuste täpseid aastaarve teada saada, kuid nüüd on see ainult pime ümberkobamine sündmustikkude ahelikus. (oma märkused)

D. Koolide olud Karula vallas.

Nagu kiriku kroonikast selgus on 1836dal aastal siia kool asutatud, (kiriku kroonikast) milline aga selle korraldus on olnud ja missuguseid aegu praeguse ajani ta läbi elanud, selle kohta pole ma materjali saanud. Traditsioon ei tea sellest ka rääkida. Ka puudub koolil kroonika. Kahjuks ei olnud koolijuhataja suve vaheajal mitte kooli juures, võib olla oleks temalt vahest mõningad märkused kooli kohta saanud. Kooli arhiivist, milline ta ka oleks, ei saanud midagi, sest kohal olev abi kooliõpetaja tähendas, et neil arhiivis, kuhu juhataja ära olekul ei pääsenud, midagi väärtuslist saada pole. Imelik näib olevat, et rahva seas ka sarnaseid nupukaid vanu taate, kes hariduslistest asjadest midagi oleks teadnud, ei leidunud. Selles suhtes on see üks vaesematest kohtadest minu rajoonis olnud. (oma märkused)

E. Koolide olud Viiratsi vallas.

Selles vallas asuva „Asumaa kooli“ ajaloo kohta on kaunis tumedad andmed, teated. Siin on küll olemas kooli kroonika, kuid see on nii kokku surutuna kirjutatud, nii et sealt mingit selget ülevaadet ei saa. Täiendavaid teateid mõningais asjus sain rahva käest. Mainitud kool on asutatud 1758dal aastal. (kooli kroonikast) Rahva traditsioon räägib, et see kool olla kõige esiti Juhani talus asunud. See talu olla aga mahapõlenud ja siis kolinud kool Kalami talusse. Selle järele olla ta lühikest aega linnas asunud, kus majas, seda ei mäletata. Viimaks annud linn vallale kooli ehitamiseks praeguse asukoha s.o. Asumaa talu, kuhu vald kooli hooned üles ehitas. Vald saanud alles hooned peale, siis müünud linn Asumaa talu ära. Vald käinud kaua selles suhtes linnaga kohut, nõudes kooli maad tagasi. Vald toetas ka sellele, et linnale pole vald antud omanduseks, vaid ainult pruukimiseks ja sellepärast arvati linnal mitte õigus olevat nõuda oma voliliselt tarvitada. See Katariina II aegne dokument, kus linna ja valla suhted üksteisele ära tähendatud olevat praeguni vallamaja juures olevas arhiivis säilund. 7. aprillil 1789dal aastal on Viiratsi vald linnale pruukimiseks, mitte omanduseks antud Katariina II poolt. (Jaan Kalam – Viiratsist) Seda dokumenti ei olnud mul võimalik mitte näha, sest sealne sekretäär hra. Jänes asub Viljandi valla vallamaja juures, Viljandi linnas. Ta ajab kahe valla asju, sest viimases on sekretäär ärasurnud. Et see dokument seal olemas on seda tõendas mees, kes mainitud asja oludega ja arhiiv asjadega rohkem tuttav on ja kes üldse ajaloolistest asjadest huvitatud ning ise neid uurinud. See on ka mul parematest jutustajatest olnud. (oma märkused) Kohtuga saanud vald kooli jaoks üks vakamaa maad taga, ostnud siis vaks vakamaad veel juure. (Jaan Kalam – Viiratsist) Esimene kooliõpetaja „Asumaa koolis“ tema praegusel asukohal, on olnud Hans Saarden, kes kuni 1898da aastani on siin töötanud. (kooli kroonikast) Praegu töötab kool 4ja klassiga. Kooli ruumid on kitsad ja madalad, pole vastavad meie aja nõuetele, muidu olid näha küll puhtad ja korras hoitud.

F. Koolide olud Viljandi vallas.

Selles vallas on eriti palju koole. Nagu teada on see vald killustatud üksikutesse osadesse, kusjuures need osad asuvad teiste valdade sees. Nendes üksikutes osades on oma kool. Heintali poolses valla osas asub n.n. „Kutsari kool“. Et seal kooliõpetaja tol ajal kui mina seal käisin mitte kohal ei olnud, siis ei olnud mul võimalust sealse arhiiviga tutvuneda, et kooli kohta mõningaid teateid saada, siis olen sunnitud ainult traditsioonist saadud teatedega leppima. Asutamis aastat rahvas ei mäleta. Kõige esiti olla see kool asunud Närska palvemaja ruumides. (Ado Oskar – Viljandi vallast) Esimene kooliõpetaja olla sama palvemaja ettelugeja Anna Pari olnud. Närska palvemajast olla hiljem kool praegusesse asukohta, nimelt, Kutsari talusse üleviidud. Seal esimene kooliõpetaja olla keegi Lauri nimeline isik olnud. Palgaks on kooliõpetajal olnud koolimaa, mis tema käes kasutada olnud. (Jaak Maiste – Viljandi vallast) Surve külas on teine kool, nimelt „Surve kool“. Selle kooli üle ei saanud mingit teadustust, sest sealne kooli juhataja oli Lätimaale sõitnud ja seega ei saanud kooli arhiiviga tutvuda. Kolmas Viljandi valla järele olev kool asub Kuude külas ja hüütakse „Kuude kooliks“. Sellel koolil pole sarnast keerulist ajalugu, nagu seda teiste juures näha on olnud. Ta olla ikka omal kohal, kuhu ta on asutatud. Et siin ka kooli kroonika puudub pole ma selle kooli sisemisest korraldusest endistel aegadel ülevaadet saanud. Praegune kooli korraldus ja ka ruumid võrreldes paljude teiste sealsete koolidega on palju paremad.

Üldised muljed üldse koolide praegusest seisukorrast.

Kõige esimene puudus, mis mul silma puutus oli just see, et koolide ruumid mitte ajakohastele nõuetele ei vasta oma sisseseade poolest. Mõne koolimaja juures, nagu Uusnas, tuli mul päris õudne tunne: maja juba lagunemas, seespool valitseb mustus, sest põrand on kohati ära pehkinud, mida raske on puhastada, uksed liinga, viltu vajunud jne. Sarnastes madalates ruumides, nagu kooliõpetajad isegi kaebavad, raske on sarnases lämbuvas õhus töötada. Võib ette kujutada, milline on sarnase klassitoa õhk tunni lõpul. Kuude ja Risti kool on kõige soodmad ruumide poolest õpetamise suhtes. Teine puudus, mis mulle silmapaistis oli see, et biblioteekide seisukorrad päris viletsad olid. Erandina võiks siin tuua Kuude küla kooli, kus on olemas korralik biblioteek, kuid see ei kuulu koolile, vaid see on praeguse koolijuhataja hra. Meieri era biblioteek. Siit saavad õpilased nii üht kui teist huvitavat raamatukest vabal ajal lugeda ja kooli juhataja annab heameele omi raamatuid tarvitada. See biblioteek on otse üllatav nähtus maal ja kogu selles ümbruskonnas. Siit võib koolilaps kui ka teaduse inimene oma kohast materjaali saada, sest siis ei puudu ükski kapitaalsem töö ajaloo, filosoofia, pedagoogika, kirjanduse, arheoloogia jne. alalt. Paljud eraisikud viivad huvituse pärast nii üht kui teist raamatut omale lugeda. Üldse arendamise mõttes on sarnasel biblioteegil nii suur tähtsus kogu ümbruskonna peale. Selle kaudu ulatab hariduslist seemet ka kõige maha jäetumasse nurkagi. Ka on mainitud kooli juhataja igasugustest asjadeest huvitatud, kes püüab hariduse valgust omas ümbruskonnas levitada ja rahva elusse rohkem sügavamasse tungida. Igal pool ümbruskonnas räägitakse suure paatosega hra. Meierist. Teine sarnane huvitam tüüp koolielus on Viiratsi algkooli juhataja hra. Evart. Tema tähtsus seisab puht pedagoogika alal. Tema on praegu energiliselt töös tahtmuse kasvatamise suhtes laste juures, on nendega palju katseid ette võtnud ning kaunis huvitavaid resultaate saanud. Üldse peaksid kõik kooliõpetajad rohkem rahvaga katsuma koos töötada, arendades seega hariduslist ning kultuurilist tasapinda.

9. Usuline liikumine.

A. Vennaste koguduse tekkimine.

Traditsioon sellest küsimusest palju teateid ei anna ja needki on rohkem katkendilised. Eriti vähe teatakse vennaste koguduste asutajatest ja nende tulekust siia rääkida. Räägitakse ainult, et tulnud Saksamaalt n.n. „herruhuterid“ ja hakanud siin rahvale ettelugemisi pidama. Oma haledate ja vaimustavate kõnedega olla nad väga suurt mõju avaldanud rahva peale ja eriti vanu naisi olla nad päris hullumeelseks teinud. Need olla kogu oma varanduse ettelugejatele ärakannud, et aga seega õndsaks saada, sest maise varast loobumisega loodeti tulevases elus rikkust ning igasugu lõbustusi eest leidvat. Need „herruhuterid“ on siin palju vennaste koguduste palvemaju asutanud, mis oleksid järgmised: „Nurmissaare“ – Vana-Tännasilmas; „Lohuri“ – Uusnas; „Närska“ – Viljandi vallas; (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast) „Peedi“ – Karula vallas. Viimase kohta ei tea traditsioon midagi öelda, selle teate, et sarnane palvemaja üldse olemas on, olen saanud kiriku kroonikast. (kiriku kroonika) Kõige tähtsam neist palvemajadest olla „Nurmissaare“. Seal käima praegugi õpetaja igal pühapäeval ettelugemas. (Reed Oja – Viiratsist) Laulmises öeldud sõna ette, sest lauluraamatud pole olnud. Kogu kihelkonnas olevate palvemajade üle olnud üks hoolekandja määratud. (Tõnis Kutsar – Viiratsist) Millal aga üksikud palvemajad on asutatud, selle kohta puuduvad andmed. Esimene palvemajade asutaja on Zinsendort olnud. Traditsioon räägib, et Vana-Tännasilmas – Valma külas olla ka palvetajate kooskäimise koht olnud, kuid kus kohal, ei mäletada. Hiljem on paljud kohalikud taluperemehed hakanud ettelugejateks palvemajades. Nendest võiks nimetada järgmised: Juhan Saarem – Oja talust, Jaan Kurik, Juhan Sihver, kõik need isikud olnud „Nurmissaare“ palvemajas ettelugejad, (Jüri Nurmberg – Vana-Võidust) Hans Leik – Uusna mõisast, Tõnis Kimmel, Kariste õpetaja Kessler ja Viljandi õpetaja Remsel olnud „Lohuri“ palvemajas ettelugejad; Orika Mats, Jaan Muhel, Jaan Pori, Märt Treial ja veel keegi Rebase nimeline mees; eesnime ei teata, olnud „Närska“ palvemajas ettelugejad. (Jüri Baltsar – Viiratsist) Märt Treialist räägib traditsioon, et ta õige suure häälega karjunud ning hulunud, nii et kõik palvetajad nutma ning huluma hakanud. (keegi Vene külast (nime ei öelnud))

B. Veneusu tulek.

See liikumine algas 1840dal aastal ja keestis kuni 1848da aastani. Selle sihiks on olnud eestlasi venestada, sest tolleaegne Vene minister tahtnud sarnast Vene riiki luua, et seda ükski ei võida. Taheti seega kogu väikerahvaid Baltimere rannikuil kokkusulatada suure vene rahva perega, moodustades seega üksuslise terviku. Kõige selle liikumise lööksõnaks olnud: „üks riik ja üks rahvas“.

Abinõud sihi saavutamiseks:

Kuidas nüüd väike rahvaid venestamise võrku meelitada, selleks pidi sarnased abinõud tarvitusele võtma, mis väike rahva tolle aegses olukorras primaarse tähtsusega oleksid. Need abinõud leiti ja neid oleks arvuliselt kolm: 1) lubati kõikidele, kes veneusu vastuvõtavad hingemaad, 2) kes veneusu vastuvõtavad, need ise, kui ka nende pojad vabanevad pearaha maksmisest, 3) nende vanemate pojad, kes veneusu vastuvõtavad, ei lähe soldatiks. (Andres Alver – Vana-Tännasilmast) Need olid lubadused, mis tolle aja olukordi silmas pidades, rahva meeli väga hästi võisid võrgutada ja neid sellele liikumisele kaasatõmmata. Mis puutub esimesesse lubadusse, siis moodustab see õige olulise küsimuse, ajal, kus rahvas mõisnikku pidi orjama ja oma töö vaevast isegi korralikku ülespidamist ei saanud, on loomulik, et siis väga sooviti oma ette peremeheks saada ja vabaneda kubja kepist. Kõige rohkem tõmbas see lubadus just maata, lahtiseid inimesi, käsitöölisi jne. kaasa. Teised lubadused tegid põnevust ka peremeeste kihtides, sest need ägasid raskete maksukoormate all ja ootsid nendes omale kergendust ühelt poolt pearaha maksust vabanemisega ja teiselt poolt poegade kroonuteenistusest vabanemisega oleksid oma tööjõud alale jäänud, ei oleks siis võõraste palkamist olnud, mis jälle kulu nõuab. Eelpool mainitud suurte lubadustega varustatud tegid vene preestrid agitaatoritena igal pool tööd. Igasse valda olnud oma preester määratud, kes siis hingesid püüdsid. Preestrite tegutsemise kohta on rahvas mitmesuguseid naljaka sisulisi jutte liikumas. Toon siia ühe näite illustreerimiseks. Uusna vallas tegutsev vene preester varastanud ühest talust lehma ära. See lugu olnud talvel värske lumega. Et nüüd tagaajajate meeli veidi võrgutada, selleks pannud ta lehmale vene saapad tagurpidi jalga, s.o. ninad tahapoole, seega oleks näha, et jäljed sealt poolt tulevad, kuhu nad päriselt lähevad. Et preester sarnase tembuga hakkama saanud, sellepärast pole seal vallas veneusule küllalt soodsat pinda olnud. (Jaak Paju – Uusnast) Selleks, et hingesid võita olla preestrid isegi „Eesti põllumeeste Seltsi“ liikmeks astunud, näidates seega, kuidas venelased eestlaste rahvuslistele ettevõtetele kõigiti kaasa tunnevad, seda toetades. Sellega taheti väliselt näidata, et veneusku viimine heast südamest tuleb, et eestlaste seisukorda parandada ja mõisnikkude ikkest vabastada. (Ado Oskar – Viljandi vallast) Kuid see oli ainult silmakirjastus, sest seda näitab hiljem venestamise aeg, kus rahvuslikka ideid katsuti lämbutada. Nii sakslane, kui ka venelane on mõlemad eestlaste kurnajad olnud.

Kihutustöö tagajärjed Viljandi kihelkonnas:

Nagu kiriku kroonikas mainitakse, on see liikumine õige energiliselt hoogu võtnud just 1845dal aastal. Selle liikumis fookuses on olnud peaasjalikult Võru ja Valga maakonnad, kuna Viljandi kihelkonda ta õige vähe on riivanud. Sellele mõjule on luteruse usu kiriku õpetajad õige aegsasti vastutöötama hakanud, seletades talupoegadele, mis tagamõte veneusku kiskumisel on ja et need mainitud lubadused ainult petus on, mida nad ise tulevikus näevad. Küll on kindral-kuberneridelt valjud päevakäsud olnud luteruse kiriku õpetajatele, et nad ei tohi milgi viisil veneusku minejaid takistada, kuid hoolimata sellest on õpetajad ikkagi rahvast hoiatanud veneusku minemast, vahest isegi avalikult kantlidest sellest rääkides. Viljandi kihelkonnast olla õige vähe veneusku läinud päriselanikkude hulgast, ja see on Viljandi tolleaegse abiõpetaja Holsti teene olnud. Holst on pärisõpetaja Karlblomi abi. Viimane ise pole palju avalikust elust osa võtnud, sest ta oli pimedaks jäänud. Et Holstil nii suur mõju rahva peale on olnud, on sellest tingitud, et ta väga hääs vahekorras rahvaga oli olnud. Tema kindel isik on ka selleks kaasa aidanud, et ta julgelt ja avalikult rahvast hoiatas ning manitses. (kiriku kroonikast) Need, kes veneusku on läinud – praeguse Vana-Tännasilma – Vene küla elanikud olla enamasti käsitöölised, popsnikud jne., kes mujalt olla sisse rännanud, mitte Viljandi kihelkonna päriselanikud pole. Peaasjalikult olla need Paistust, Tuhalaanest ja Holstrest jne. sisserännanud. (Uusna mõisa härra Leik) Need kes Viljandi kihelkonna päriselanikkude seast vene usku läinud on olnud väga vähesed ja needki käsitöölised, popsnikud kaugemast, äärepoolsemaist kihelkonna elanikkudest. Peremeestest olla üldse üks veneusku läinud ja seegi arvatakse kuskilt sisserännanud olevat, mitte Viljandi kihelkonna päriselanik. (Vestren Doll – Viljandi linnast) Kõige suuremat mõju, veneusu mitte levinemise suhtes, on just luteruse usulised õpetajad avaldanud, kes milgil tingimusel ülemuse päevakäske pole kartnud ja avalikult oma arvamist vastuütlesed. Luteruse õpetajate energilisest vastuhakkamisest annab tunnistust järgmine sündmus: 1846dal aastal oli kindral kuberner Golovini poolt päevakäsk, et veneusulistele, s.o. neile, kes veneusku olid läinud luteruse usust, peab luteriusuliste surma aial matusepaik avatama. Kuid 21 jaanuaril 1846 aastal koos olev luteruse kiriku õpetajate konvent lükkas selle nõude kategooriliselt tagasi, seletades, et venelased võivad endile ise matusepaiga muretseda. (kiriku kroonikast) Peale õpetajate on kohalikud mõisnikud rahvast salaja hirmutanud veneusku minemast sellega, et need kes veneusku lähevad taludest välja aetakse ning kõigest varandusest ilma jäetakse. Mõned mõisnikud olla seda ka teinud. (Andres Alver – Vana-Tännasilmast)

Veneusu levitamiseks üles seatud lubadus täitmisest.

Oodati ja oodati hingemaa saamist, kui veneusk oli vastuvõetud, kuid möödusid aastad ja kümned aastad, enne kui neid tõotatud hingemaid hakati andma. Paljud nähes end pettunud olevat lootustes maasaamises, oleksid heameelega oma usku tagasi läinud, kuid ei saanud enam, vaid alles hiljem kaotati see kitsendus ära, et veneusust tagasi minna ei saadud. Hiljem on väga paljud luteruse usku tagasi läinud, sest lubadusi ei täidetud. Veneusku läinute pojad võeti ikkagi soldatiks, kroonu maks ei jäänud siiski ära, ehk ta küll vähe odavam oli, nimelt, 90 kopikut algul ja hiljem 3 rubla. Ainult vanad välja teeninud soldatid ei maksnud kroonu makse. (Jüri Peerna – Vana-Tännasilmast)

Veneusu levitamise lõppresultaadid.

Mainitud lubaduste mitte täitmine oli tõukeks, et paljud veneusust äralangesid. Teiseks oli suurt pööret veneusust tagasi minekuks vennaste kogudused annud, sest sealsed ettelugejad olla rahvast hoiatanud ja palju selleks teinud, et hingesid tagasi võita. Nende mõju on sellepärast suur olnud, et nad rahvale rohkem lähedamal seisavad, sellega rohkem käsikäes käisid. Palvevendadega olla kohalikud kooliõpetajad ühes töötanud. Nende tegevus on siis seisaku veneusku minemiseks ja pöörangu veneusust tagasitulekuks toonud. (Andres Alver – Vana-Tännasilmast) Kõik need asjaolud on mõjunud selleks kaasa, et veneusuliste arv Vana-Tännasilmas, kus neid ainult on olemas, sest see oli kroonu vald ja sealt saadi maad, on õige kokkukuivanud. Praegu on seal veel veneusulisi umbes 400 hinge. (Jaak Paju – Uusnast) Kui suur see hingede arv üldse veneusku mineku aja algul on olnud ei ole veel kordaläinud kindlaks määrata. Ka ei saanud kindlaksmäärata, kui palju Viljandi kihelkonna päriselanikkude hulgas kuskil üksikus vallas on üleläinud veneusku, sest et tolle aja hingekirjade raamatud on 1871 aasta tulekahjus kiriku arhiivis hävinenud ja sellepärast ei saa siin selles asjas täpseid andmeid esitada. Praegune Vene preester peab oma ameti kõrval veel kooliõpetaja ametit, sest see väikene kogudus ei suuda tema perekonda ülevalpidada. (nime pole öeldud)

Märkus: viimasel ajal suur veneusu vastane olla praeguse linna koguduse õpetaja Vestren Dolli isa olnud. Ta olla sellepärast mitu korda ametist lahti tehtud. See veneusu vastane vaim paistab järgmisest loost välja: kord sõitnud ta Vene külast, kus vene kirik tee ääres asub, läbi. Vene kiriku läheduses käskinud kutril õige ruttu sõita, öeldes: „Katsu, et siit põrgukojast mööda saab.“ (nime pole öeldud)

10. Nimede paneku aeg.

Sellest ajast räägib traditsioon õige vähe. Priinimed on traditsiooni järele järgmistel põhjustel tekkinud: 1) isa nime järele, näituseks, Andrese poeg – priinimi oleks Anderson jne. 2) mingisuguse teo järele, 3) teatud sõna järele, mida väga palju tarvitatud ühe isiku juures, 4) talude järele, 5) mõni võttis omale ise nime, (Jaan Kalam – Viiratsist) 6) kes ise ei teadnud nime omale välja mõelda siis pani selle härra ise nime. Kord küsinud härra kellegi talumehe käest, mis ta omale nimeks tahaks, vastanud viimane: „kulla parunihärra, mis mina vaene patune tean.“ Härra öelnud: „hää küll, olgu siis Patune sinu nimi.“ (Jaak Paju – Uusnast) 7) priinimed tekkinud teatud iseäraliste omaduste järele, 8) igasugustest teistest asjadest ja nähtustest, näit: Vana-Tännasilmas Uti talu peremehe Jaan Utt’i nimi olla sellest saanud, et seal talu ümbruses üks lind alati karjunud: utt, utt. (Jaan Utt – V.-Tännasilmast)

11. Ajaloolised isikud.

A. Kindral-kubernerid

Kindral-kuberneridest olla Brown’ist rahvas kõige paremad mälestused jäänud, sest ta on rahva hää käekäigu eest hoolitsenud, kuna teised aina rahva kurnajad on olnud.

B. Mõisnikkudest

Karula Helmersen’idest olla üks, ei teata lähemalt öelda, missugune, õige halb ja väga kuri olnud, kes inimesi vähemategi eksimuste eest rängalt peksa lasknud. Üldse tervest Helmersen’ide sugust pole rahval kuigi häid mälestusi. (Jüri Sihvel – V. Tännasilmast) Selle vastu jälle kiidetakse Uusna mõisas olevate Mühlen’ide sugukonda. Üks Mühlen’idest olnud nii hää härra, et tema aeg loomi ka ei ole tohitud peksa, siis inimesi ammugi mitte. Tema ajast teab traditsioon üht lugu rääkida, kust selle härra häädus välja paistab. Kord läinud keegi talumees mõisa metsa ühte palki tooma, sest olnud seda hädasti vaja. Metsa vaht juhtunud aga jaole, võtnud talumehelt hobuse kõige vanker ja palgiga ning viinud need mõisa ja mees pidi ise ka minema vastust andma. Mees viidud härra ette asja seletama. Selle järele kui mees oli oma loo, nagu ta tõepoolest olnud, ära seletanud, avalikult ka põhjusi esile tuues, mis häda teda seda tegu tegema ajanud, öelnud ta mehele, mispärast tema lasknud metsa vahil oma hobust ära võtta. Metsa vaht saanud härralt väga urjutada, kuidas tema on tohtinud talumehelt hobuse käest äravõtta, kui see mõisa metsast läks hädalikku asja tooma, sest seda olla viimane õigustatud tegema, kui temal endal palki ei olnud käepärast. (Jaak Paju – Uusnast) Viiratsi vallas jälle kiidetakse väga linnapää Julius Wärmke’t, kes ka mõisniku soost, kuid talupoegade vastu väga lahke ja häätahtlik olnud, nimelt, ei ole tema maksude suhtes talupoegadele väga päälekäija olnud. Üldse olla kõik Wärmke’de perekonnast isikud väga õiglased mehed olnud. (Jaan Kalam – Viiratsist)

C. Kiriku õpetajatest

Nendest olla rahvale kõige meelepärasemad olnud Karlblom ja Härselmann, kes rahva hariduslise külje eest on hoolitsenud. (Jüri Sihver – V. Tännasilmast)

D. Kooliõpetajatest

Kooliõpetajatest olla Jaan Pori kõige tegevam mees olnud rahva haridusliste olukordade parandamise suhtes. Temast olen ma eespool juba pikemalt rääkinud. (Juhan Soosaar – Viljandi vallast) Teiseks tähtsamaks meheks kooliõpetajate hulgast olla Kirs olnud. Tema tähtsus seisab eriti selles, et tema on esimene kihelkonna laulukoori asutaja olnud ning selleks palju kihutustööd teinud. (Jüri Sihver – V. Tännasilmast)

12. Ärkamisaeg.

Sündmustest sellel ajal ei tea rahvas midagi rääkida.

A. Tähtsamad tegelased.

Nendest on tähtsamatena võetud järgmised isikud: Hans Baltsar – esimene tegelane näitemängu alal siin ümbruses. Jaan Kullamaa – Malleni talust, Hans Juhani – Juhani talust ja Peeter Woldt – Metsa talust. Eriti viimane on laialt tuntud seltskonna tegelane, tegutseb praegu igal pool, on isegi linna volikogus liige. (Jaan Kalam – Viiratsist) Kahjuks polnud mul võimalust temaga isiklikult rääkida, oleks siis vahest olulisemaid teateid ärkamisaja sündmustest saanud, sest teda on raske kodust eest leida.

B. Ajalehtedest.

1. „Pärnu Postimees“ – toimetaja Jansen. See olla üks kõige loetavamatest ajalehtedest olnud.

2. „Tartu Uus Eesti Seitung“ – Ant’i poolt välja antud. Selle ei ole suurt eluiga olnud, on vähe loetud.

3. „Olevik“ – välja antud Grenzsteini poolt 1882 aastal. Seda lehte on loetud õige laialt. Jutustaja ise on selle esimene tellija olnud.

4. „Tallinna Sõber“ – välja antud Eichkorn’i poolt 1850dates aastades. Seda õige vähe loetud, sellepärast, et tema väga mõisnikkude meelne ajaleht on olnud.

5. „Valgus“ – algul välja antud ühe seltsi poolt ja hiljem on teda Kõrv toimetanud. Teda on loetud õige vähe, sest tema olla venestaja ajaleht olnud.

6. „Virulane“ – välja antud Järve poolt 1882 aastal. See ajaleht pole laialt levinenud. On vähe loetud.

7. „Kündja“ – toimetaja Nebukat.

See on mõisnikkude meelne ajaleht, seega vähe loetud.

8. „Virmaline“ – välja andja on üks Ado Reinvaldi vendadest Jaan Reinvald olnud. Sellel ajalehel pole suurt püsi olnud ja on ka vähe loetud.

9. „Sakala“ – toimetaja Jakobson, ilmunud 1878 aast. On väga laialt loetav ajaleht olnud.

10. „Kodumaa“ – sellel pole suurt püsi olnud ja teda on õige vähe loetud.

11. „Meie Aastasada“ – on vähe loetav olnud.

12. „Elu“ – on õige minimaalsel määral loetud. Viimased ajalehed on Postimehe asemikud olnud, sest viimane olla mõneks ajaks seisma pantud.

13. „Meelejahutaja“ – toimetatud Moorfeldi poolt 1879 aast. See olla kaunis laialt loetav ajaleht olnud. Vähe aga loetav.

16. „Tallinna Teataja“ – see olla varsti peale ilmumist seisma jäänud. (Jüri Sihver V. Tännasilmast)

17. „Ristirahva Pühapäeva Leht“ – toimetatud õpetaja Gentmann’i poolt 1875 aastal. On laialt loetav olnud. (Jaan Kalam – Viiratsist) Palju on loetud eriti Jakobsoni „Kolm Isamaa kõnet“. Seda olla rahvas õige suurel määral ostnud. Kuid hiljem olla Sillakohus need rahvalt ära korjanud, makstes 3 rubla 60 kopikut endise 30 kopiku asemel. Nad olla sellepärast ära korjatud, et selle sisu rahvast vabadus püüetele ülesässitanud, et vabaneda venestuse ikkest. Need on täis hõõguvat isamaa vaimustust ning tuld olnud, mis tolle aegsetele võimukandjatele pahameelt olla sünnitanud. Paljud on need ära peitnud ja ei ole neid korjajatele välja annud, ainult mõningad arglikud olla seda teinud.

13. Venestusaeg.

A. Kohalikud ametnikud.

Kohalikkudest ametnikkudest mäletab rahvas kaunis vähe. Kõige tugevam venestuse eestvõitleja on kindralkuberner Sinowjev olnud. Peale tema räägitakse veel kommissaar Martsewsk’ist, kes õige äärmine venemeelne on olnud. Ta olla igasuguseid rahvuslikka püüdeid ja ideid kõige pahemate ja halvemate vahenditega ära lämbutada katsunud. (Jaan Kalam – Viiratsist) Koolielus on tugevamad venestajad tol ajal olnud inspektorid: Ratsenko, Prostakov ja Makswetov, kes energiliselt võitlesid selle eest, et koolides venekeel kõigis ainetes läbiviia ja seega lapsi vene vaimus maast madalast kasvatada. (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast) Ka kohtudes viidi kõik vene keele peale, nagu see üldiselt igal pool sündis, nii et asju pidi tõlgu läbi õiendama. Need on juba üldiselt tuntud nähtused ja nende juures ei maksa peatuda, sest traditsioon ei lisa midagi olulisemat enam juure.

14. 1905 aasta liikumised.

Üldiselt võtta, on 1905da aasta liikumised siin kaunis leigelt möödunud, ilma et siin mingit aktiivset tegevust oleks tekkinud.

A. Ettevalmistused või pinna loomine liikumisele.

Ehk küll midagi üllatavat rahva poolt ette ei tulnud, on siiski põnevat olekut märgata, nagu oodatakse mingit tähtsat sündmust lähenemas tulevikus: vaatame lähemalt seda eelvamistest ning kavatsusi tuleviku peale. 1904dal aastal detsembri kuu viimastel päevadel (vana kalendri järele) olnud Viljandimaa ärksamad ning tähtsamad poliitika mehed Tartus nõupidamisel koos, kus suuri plaane sepitsetud lähema tuleviku sündmustele vastuminemiseks. Kogu haritlaskonnas olnud mingisugune pinevus olek, mis soodsat juhust oodanud lahtipuhkemiseks. Kuid mõisnikud olid sellest põnevast olekust vähe arusaanud, ning katsusid end aegsasti sellele, mis tulema, ettevalmistada.

B. Mõisnikkude abinõud ees oodatava liikumise vastu.

Mõisnikud arusaades õhkkonna pinevusest, mis valitses talupoegade, aga eriti just haritlaskonnas, kus vabaduse ideed olid tärkamas ja püüd mõisnikkude ja üldse võõra võimu alt vabaneda, oskasid kavalasti olukordi ja asjaolusid oma kasuks nii äratarvitada, et tärkavaid vabaduspüüdeid sumbutada. Et oma sihte saavutada, selleks katsusid nad rahva enese seast sarnaseid äraostetavaid mehi oma tööriistaks teha. Need mehed, kes selleks igat pidi valmis olid, et enesele sellega nagu au teenida härra ees, olid esimeses liinis mõisa kubjad. Nende kaudu kutsunud mõisnikud rahvast üles vabadusvõitlusele, kuid see oli ainult silmakirjastus; vormaalsus, et siis kui tuleb vastuse andmine, oleks õigus tugevamisi karistada rahvast, mida enam ta liikumisele üles on ässitatud. Sarnaste võtetega lootsid mõisnikud eestlastes ärkavaid vabadusmõtteid, mis neile kõige suuremaks pinnaks oli silmas, põhjalikult välja juurida ja neid igavesti orjastada. Mõisa kubjad, olles mõisnikkude tööriistadena, olid energiliselt ametis, et rahvast, eriti mõisa moonakaid üles kihutada mõisaid lõhkuma ja rüüstama. Moonakad, kelledel üldse aimdust polnud selle kihutustöö tagamõtetest, läksid ka tegema sarnaseid tegusid, mis neile ettepandi. Sarnasel moel tahtsid mõisnikud üldist rahvuslist liikumist, mis pidi algama, ja mis oleks haritlaskonna algatusel lõkkele löönud, ja millel oleks hoopis teine kuju olnud, mingisuguseks märatsemiseks tempeldada, mille sihiks oleks olnud ainult rüüstamised tapmised jne. Seega taheti eestlasi kes oma vabaduse kaitseks hääli hakkasid tõstma hullustajadeks teha.

Kuidas viisid mõisnikud omad plaanid läbi?

Selle järele kui mõisate rüüstamine alganud üles ässitatud moonakate poolt, tulnud juba mõisnikkude karistussalgad kohale. Nüüd algas hirmus peksmine, kus rahvas ilm süütult kannatada sai. Nüüd avanesid mõisnikkude salaplaanid, sest et mõisa kubjad, kes rahvast üles ässitanud seega peasüüdlased olid, jäänud karistamata, öeldud, et nad olla ainult sõnadega rüüstamis asjus tegutsenud, kuna rahvas seda tegudega on teinud, sellepärast jäävad esimesed karistusest ilma. (Jaak Paju – Uusnast) Karistussalkade ilmumisel olnud kuulujutud mingisuguse „musta sõja“ tulekust rahva seas laialilaotatud, mis suurt ärevust sünnitanud, kuid sarnast „musta sõda“ pole kuskilt tulnud. Mainitud „must sõda“ pidanud Vana-Tännasilma kaudu tulema. Sarnaste kuulujuttude tõttu, põgenenud paljud Vana-Tännasilmast ja ka Oiu külast metsadesse peitu, viies kraami ka enesega ühes. See „must sõda“ polnud midagi muud kui ainult von Sievers’i karistussalk, kes oma verejanulise juhiga Vana-Tännasilmas hakkas oma verist peksmist toimetama. Vana-Tännasilma on selle veretöö keskpunktiks saanud Viljandi kihelkonnas, nimelt maal, kuna Viljandi linnas ka sarnaseid tegusid esines. Vaatame nüüd lähemalt seda karistussalga tegevust. Esimeses joones olla rahvalt püssid ära röövitud, et mingisugust vastuhakkamist ei tuleks. Vana-Tännasilma jõudes hüüdnus see kuulus timukas Sivers: „Andke siia omad lehmavargad, ilma nad nüüd ei jää omast palgast.“ See ütelus oli ainult silmakirjastus selleks, et näidata end ainult õiguse mõistjana mitte ilmasüütute peksjana. Paljud on peksasaanud, kes kuskil pole tegevad olnud, vaid kui keegi vihamees neid üles andis rüüstajatena, siis ei pääsenud keegi karistusest, sest siis polnud mingit järelkuulamist, kas inimene süüdlane või mitte. Traditsioon räägib ühest juhusest, kus ilmsüütult peksa saadud. Kuskil mõisas, nime ei teata, olnud ühel moonakal halvatud poeg. Keegi olnud selle üles andnud, et see olla ka mõisaid rüüstamas käinud. Seda vigast, santi inimest pekstnud armetul kombel. (Jüri Sihver – Vana-Tännasilmast) Arusaadav oli ju, et sarnane sant kuskil ei võinud rüüstamas käia, sest ta pole saanud omal jalul üldse liikuda. Sarnased hirmsad teod selle äraneetud Sivers’i ettevõttel paneb küll igat inimest küsima, kus oli siis õigus tol korral. Peksmise vitsahoopide arv on ulatanud kuni 500ni. Peksmiselt tulnud inimestel olnud nahk ihu küljest lahti ning siniseks muutunud. Isegi vitsade tükke olla ihu seest välja kistud. Mahalastute kohta Vana-Tännasilmas pole andmeid saanud. Peksmist olla veel Vana Võidu vallas Oiu kõrtsi keldris toimetatud. Traditsiooni järele olla seal 4 meest ka mahalastud. Nende hulgas, kes Oiu kõrtsi keldrisse peksmiseks ja mahalaskmiseks olla viidud, on Vana-Tännasilma kooliõpetaja hra. Keller olnud, keda Sivers olla ka mahalasta tahtnud, kuid koolilaste ja ka vene preestri palve peale on ta ellu jäetud. Traditsioon räägib, et ta olla peksa saanud, kuid kindlasti ei teata, sest Sivers olla ta enesega kaasa Rannu mõisa viinud. (Jüri Tõnison – Oiult) Kolmas koht, kus Sivers oma mõrtsukatööd on teinud, on Viljandi linna juures oleva Viljandi mõisa orus, kus tapetute arv ulatanud 60 meheni. Viljandi linnas raekoja peal olnud äramärgitud need, kes mahalaskmisele või peksmisele olid määratud. Esimeste nimede taga olnud punased kriipsud. Selleks, et teatud isik mahalaskmisele läheks, olnud 7 allkirja vaja. (Tõnis Kerem – Viiratsist) Teistes minu raioonis olevais valdades, peale Vana-Tännasilma ja Vana-Võidu järele oleva Oiu küla, pole peksmisi toimetatud, ainult mõned peremehed olla arreteeritud ja see on kõik, mis 1905dal aastal seal on ette tulnud. (Anna Laurson – Viiratsist) Oiu külas olla veel üks röövsalk liikunud, kes sealset metsahärrat läinud kinni võtma. Metsahärra maja piiratud ümber, kuid viimane olnud osav mees ja lasknud suurem osa piirajaid läbi akna maha, kuna ülejäänud metsa põgenenud. (Ann Leesment – Uusnast)

Eestlaste 1905dal aastal kavatsetud plaanide ebaõnnestused ja selle kohta käivad arvamised.

Mul oli juhus pikemat juttu ajada ühe 1905da aasta tähtsama tegelasega ja sellelt sain ma nii mõningaidki huvitavaid teateid tolle aegseist kavatsustest ja nende ebaõnnetuste põhjustest. Mainitud isik olla ise ka tolleaegse n.n. „Nikolai kukutamise kommitee“ liige olnud, mille sihiks vene keisri Nikolai II kukutamine ja eestlaste võõra võimu alt vabastamine on olnud. See kommitee olnud kaunis tugeval alusel ja selle tõttu olla arvamisel oldud, et vene valitsuse kukutamine 1905dal aastal pidi läbiminema. Kavatsuste mitte täidemineku põhjuseks on olnud Moskvas viie ohvitseri ära andmine. Suureks toeks mainitud kommiteele on olnud see, et Kronstadt’i mereväe juhataja Leitnant Schmidt, kellel suur poolehoid sõjaväes, olnud selle kommitee tähtsamatest, tegevamatest liigetest. Üldise väljaastumise korral oleks Schmidt oma väega Peterburgi peale läinud, kuid Moskva oli selle vastu, sest seal oli ära andmine esile tulnud ja ühtlasi sellega tulid Schmidt’i plaanid päevavalgele ja tema tõmmati võlla. Schmidt’i hukkamisega oli ka Nikolai kukutamise kommiteel tugi alt ära võetud, kuid seega ei ole veel kõik lõpetatud sest salajast, põranda alust tööd tehtud siinsete, agaramate meeste seas veel edasi. (Andres Alver – Vana-Tännasilmast) Nagu kõigest sellest näha, ei ole rahvas vabadusvõitlusele küllalt veel küps olnud, et ennast võõra rahva orjastuskütketest vabastada. Ei olnud veel seda tugevat rahvuslist vaimu, sest mõnedki haritud ning ärksamad mehed olid võõras rahvaste mõju all, kas ära venestunud või ära saksastunud hariduse kaudu ja seega rahvusline element ära kadunud.

15. Enamlaste aeg enne okupatsiooni aega.

See aeg on siin ümbruskonnas kaunis vaikselt möödunud, ei ole iseäralikka juhtumisi esile tulnud, millel ajalooliselt oluline tähtsus oleks. Umbes 50-60 liikmeline salkkond oma valdade poisikesi käinud maad mööda ümber rahva käest püssa ära korjamas, kuid muud midagi pole need talupoegadele teinud. (Jaak Paju – Uusnast) Sarnased salgad olla enamasti Vana-Tännasilma, Uusna ning Viiratsi valdade piirkondades tegutsenud, eriti just kahes esimeses vallas. Uusna mõisa olla nad ülevõtnud seal kraami ning loomi müünud. Nende valitsus selles mõisas kestnud kolm nädalat. (Uusna mõisahärra Leik) Viiratsi vallas olla sarnased poisikeste salkkonnad tähtsamatel teeharudel valvamas olnud, et talumehed midagi kraami linna viia ei saaks. Siis on mainitud vallas mõningaid rikkamaid taluperemehi arreteeritud. Ka olla sunnitud uut vallavalitsust valima, mida vormiliselt on ka tehtud, kuid sellel pole püsi olnud. (Tõnis Kerem – Viiratsist) Muud iseäralist pole selles kihelkonnas ette tulnud.

16. Okupatsiooni aeg.

Okupatsiooni aeg olla kaunis vagusalt möödunud. Siin elades olla sakslased kaunis viisakat rahvaga ümber käinud, kuid enne ära minekut olla nad mõnel pool vägivaldselt, omavoliliselt talupoegadelt kraami ära viinud. Kuid tapmisi nende poolt pole ette tulnud. Need kes siin tapmisi ning suuremaid rüüstamisi toime olla pannud, on valgekaarti väelased olnud. Surve küla välja peal olla salkkond valgekaarti väelasi ühe salga punaseid, enamlasi, kes peavägedest oli maha jäänud, mahalasknud. (nime pole öeldud)

Mõni kord olla osavad vallavanemad sakslastega hästi toimesaanud, nii et vallal pole suurt midagi vilja ega muud kraami normina neile anda tulnud. Sarnane lugu olla Uusna vallas olnud, sest seal vallavanem hra. Herrmann, oskanud saksa keelt ja muidu ka libeda keelega mees. Tema rääkinud sakslastele ette, et vallal ei ole võimalik teatud põhjustel seda või teist normi anda. Korra olnud käsk talupoegadele nii ja nii palju heinu tuua. Vallavanem seletanud, et talumeestel on heina kuhjad soode peal ja mäda teede tõttu pole neil võimalik omalgi loomadele toitu saada. Sarnaste ettekäänetega saanud Hermann nii läbiajada, et vallal polnud kroonule midagi vaja viia olnud. Enne ära minekut olla sakslased Surve külast kõige rohkem kraami kaasa viinud, mille eest midagi pole makstud ja mis omavoliliselt oli inimestelt äravõetud. Siis antud igal pool käsk, et iga talu pidi teatud hulk vilja tooma. Kui norm oli ära toodud, käinud soldatid veel talust tallu järelvaatamas, kas on vilja palju üle jäänud, kui oli siis võetud see ära. Et minek kaunis rutuline olnud, siis ei ole nad igalt poolt saanud kraami ära viia, vaid ainult rohkem tee äärsetest kohtadest. Muidu üldiselt sakslaste seal elamisest on elanikkudel kaunis hääd muljed jäänud, sest nad pole inimesi arreteerinud ega tapnud, mis oleks halvavalt mõjunud. (Juhan Soosaar – Viljandi vallast)

III Arhiivide korraldused.

A. Vallamajade arhiivid.

Mis puutub vallamajade arhiividesse, siis peab tunnistama, et sealt küll midagi väärtuslist pole saada. Mis neis arhiivides üldse leida võib enamalt jaolt on protokollide – magaski- kassa jne. raamatud, mis kuuluvad mineva aastasaja viimasesse poolde, algades 1850date aastadega, kuid vanemaid kohtupidamis raamatuid, mis just oleksid huvitavad näha, sest vanemast ajast traditsioon ei tea midagi suurema ja olulisema tähtsusega sündmusi esile tuua. Ja just kohtupidamis viisidest on traditsioon väga katkendilisi teateid annud ja seda oleks huvitav küll mõnest kirjalikust dokumendist teada saada. Ei võiks öelda, et vallamajade arhiivides sarnaseid vanu dokumenta ei oleks olemas, kuid nad on korraldamata olekus, kusjuures üksikud lehed ära katkatud ning segamini paisatud, kuskil magasi aida või vallamaja pööningul koli ning tolmu sees. Kui sealt nüüd midagi välja otsida, selleks peaks kogu suvi ühe arhiivi uurimisele pühendama. Võib olla et siis vahest leiaks midagi väärtuslist. Ka neidki dokumenta, mis arhiivis olemas uuemast ajast, ei ole katologiseeritud, et siis kergema vaevaga võiks ülevaadet saada arhiivis leiduvate asjade kohta, vaid peab üksikud eksemplarid üksteise järele läbivaatama, mis nad enestes sisaldavad. Sekretäärid ütlevad, et nad katsuksid mingit korraldust arhiivide suhtes teha, aga et ülemuse poolt selleks mingisuguseid instruktsioone ei anta, siis ei hakka nad seda omapead ka mitte tegema. Sarnane seisukord on küll kahetsemisväärt ja lubamatu, sest niiviisi läheb palju väärtuslikku materjali kaduma, hukkub kuskil kolikambris ajajooksul. Ainukesed vanemad dokumendid, mis olen leidnud on vanem vakuraamat, mis kinnistatud 1805dal aastal ja mis asub Vana-Võidu vallamaja arhiivis. See on selle poolest tähtis, et siin on mõningad vanad talud, mis hiljem mõisa poolt ärahävitatud, ülestähendatud. Viljandi valla vallamaja arhiivist, mis asub Viljandi linnas, leidsin ma järgmisi vanemaid dokumenta: 1) seaduste kogu väljaantud keiser Nikolai Pavlovitsi ajal 1842sel aastal (sakonõ graždanskije i mezevõje I ja II jagu), 2) seaduste kogu, ilmumisaastat ei tea, sest on esimesed leheküljed ära rebitud. Siin on paragraafe rentimise, kohtuskäimise, teoorjuse jn. kohta. Viimastel lehekülgedel on uute vakuraamatute kava. Seadustele on allakirjutatud riiginõukogu president krahv P. Bludowi poolt. Samas arhiivis, nagu praegune sekretäär hra. Jänes seletas, olla üks vana vakuraamat olnud, kuid endine sekretäär olla selle kellegi advokaadile Tallinnas annud tarvitada ja see ei ole seda tänini veel tagasi toonud. See oleks enam-vähem kõik, mis mul vallamajade arhiivide suhtes oleks esitada.

B. Koolide arhiivide korraldused.

Nagu üldiselt vallamajade, nii on ka lugu koolide arhiividega. Need ei anna ka midagi väärtuslikku materjali haridusliste olukordade suhtes vanematel aegadel. Pole olema isegi kooli kroonikaid peale Vana-Võidu ja Viiratsi valla koolide, kuid needki on liiga kokkusurutuna kirjutatud ja katkendilised. Ehk küll maakonna valitsuse poolt nõue on olnud, et kooli juhatajad peavad kooli kroonikaid pidama, on siiski see käsk tähelepanuta jäänud. Nii mitmedki koolijuhatajad seletasid, et nad ei leia kooli kroonika pidamist üldse mitte tarviliku olevat. Minu arvates ei saa sarnaste vaadetega küll kuidagi leppida, sest kust veel võiks olulisemat ning põhjalikumat materjali uurimuseks saada, kui just kroonikatest. Meil oleks palju selgem ülevaade koolide olukordadest, kui oleks juba ennematel aegadel kooli kroonikaid peetud. Kuid kust nüüd ammutada andmeid vanemate aegade kohta, sest rahvas ei mäleta täpselt igat sündmust ega aastaid, millal midagi on olnud, kroonika ka puudub, jääb üle ainult omast peast midagi juure fantaseerida ja filosofeerida, kuid see ei ole enam ajalugu, sest faktid ei vasta tõele. Siit näeme, et on vajadus kooli kroonika järele. Nii mitmestki asjast kauges minevikus teab traditsioon kaunis palju rääkida, kuid hariduslistest asjadest aga väga. Ainult need, kes on omal aja kooli vanemad olnud, teavad üht kui teist rääkida, kuid ega igat peensust need ka ei mäleta. Kooliõpetajad peaksid küll rohkem huvi tundma selle vastu, kuidas kool aja jooksul praeguse seisukorrani on arenenud. Vaatame kooli arhiivides leiduvaid asju lähemalt. Kõik, mis nendest arhiividest leida, on peaasjalikult mõningad päriskooli ja kodusõppivate laste tunnistused, mõned kuu katsumise raamatud jne., mõningad ringkirjad koolivalitsusele mineva aastasaja viimastelt aastakümnetelt. Viimaseid leidub Uusna „Anni“ koolimaja juures olevast arhiivist. Needki dokumendid lamavad kuskil riiulil segamini paisatuna.

Mõisa arhiividest, kui seesugustest ei või juttugi olla, sest need on sootumast ära hävitatud viimastel ärevatel sõja aegadel. Kui need oleks säilinud, siis oleks võinud sealt mõningaidki väärtuslikka teateid ammutada.

C. Kiriku arhiivid.

Siin tuleks arvesse ainult Viljandi kihelkonna arhiiv, sest linna järele olevad arhiivid ei kuulunud minu jaoskonda ja Vene külas asuva Vene kiriku arhiivi ei pääsenud ma preestri äraoleku tõttu, juure. Viimasest ei oleks ka vahest paljut väärtuslist materjali saanud, sest see kirik on juba uuema aja sünnitus. Viljandi kihelkonna kiriku arhiivist (Pauluse kirik on maa kirik) olen kaunis olulisi andmeid saanud üksikute küsimuste, eriti veneusu liikumise kohta 1840dates aastades. Siin on olemas päris korralik kiriku kroonika, mis algab 1832se aastaga ja ulatab kuni praeguse ajani. Ainult mõningate aastade sündmustikud puuduvad vahelt, on tühjad lehed. Siit olen nii mõningaidki teateid saanud haridusliste asjade vennaste koguduste jne. suhtes, nagu eelpool aruandes näha on. Ka on kroonikas üldjoontes kirjeldatud talupoegade liikumist 1840dates aastades. Võru ja Valga maakondades, kust see liikumine on alganud ja ka peaasjalikult seal ka levinenud. Peale selle leidus arhiivis mingisugune dokument, milles sisaldub: a) lühikene kirjeldus vanast Viljandi lossist ja tema asutamisest, b) vana lossi plaan ja ühtlasi loss ise ka pildistatud, c) kirjeldus kogu Viljandi linnast, d) lõpu lehekülgedel on üles loetud kõik pastorid, kes Viljandi koguduse peal on olnud. See dokument on pärit 1841selt aastalt. Sellest arhiivist nagu eelpool juba tähendasin on 1871se aasta tulekahju läbi palju dokumenta tules hukkunud.

D. Era arhiivid.

Mis puutub era arhiividesse siis peab ütlema, et neid haruldaselt vähe on leida. Minu jaoskonnas on neid ka ainult üks olnud. See arhiiv on Viljandi vallas, Kuude küla algkooli juhataja hra. Meier’il. See on juba üks haruldasematest nähtustest maal. Ja see arhiiv oma sisu poolest on üks väärtuslikumatest olnud kogu minu raioonis olevate arhiividest. Arhiivi omanik hra. Meier on üks haruldasematest meestest kogu sealsete maal olevate kooliõpetajate seast, kes on huvitatud ajaloost ja on katsunud väärtuslikka dokumenta sellelt alalt omale arhiivi koguda. Ta on oma ümbruskonda ajalooliste mälestusmärkide suhtes uurinud. Tema on üldse mitmekesiste huvidega isik, nagu ma seda tähelepanin jutuajamises, sest ma viibisin tema juures kauemat aega paigal. Ajaloolisi dokumenta on tema palju Heimtali mõisa arhiivist oksjooni ajal ostnud. Ka muidu rahva käest on tema sarnaseid vanu asju kokku ostnud, kus neid aga on olnud. Üldse räägib rahvas temast kui vanavara korjajast igasuguseid jutte. Peale ajaloolise ala on tema veel arheoloogia alal oma ümbrust uurinud ja on sellelt alalt ühe kivi kambri leidnud, mis hilisemasse kiviajajärku kuulub. Siis on tema arhiivis asjadest veel üks keskajast pärit kastikene, mis zumftide töö on. Selle on ta jälle Heimtali mõisa oksjonilt ostnud. See kastikene on väga huvitav oma sisemise, keerulise sisseseade poolest, mis tunnistust annab peenest meistritööst. Vaatame edasi, millised ajaloolised dokumendid leiduvad tema arhiivis. Need oleksid järgmised: 1) on olemas vanu maa kaarta, nagu krahv Mellini oma 1796st aastast pärit. 2) kogu ukaasisid Katariina II valitsuse ajast, eriti 1780datest aastadest, samuti päevakäske Liivimaa kindral-kuberner Brawn’ile ja kirja vahetus tähtsamate valitsevate isikutega. 3) mõningad aktid 18 aastasaja keskpaigast. 4) Baltimaade seadused 1288st aastast peale. (Napierski väljaanne). 5) Kogukonna hingekiri 1826st aastast. 6) Kaartide atlas Katariina II valitsuse ajast. 7) Vakuraamat kõikide valdade kohta, pärit 1809st aastast. Vakuraamatu tagumistel lehekülgedel on seaduste oletused, mis selle kohta käivad. 8) Kontrahtide aktid 1846, 1837, 1839 aastal. 9) Kaartide atlas 1816 aastalt A. Steini poolt. 10) Rõugepanemise raamat 1871-1849da aastani. 11) Liivimaa teede projekt 1789-1790dalt aastadelt. Siin on äramärgitud, kust pidid teed läbiminema. 12) Akt teede uurimise revisjoni üle 1816dalt aastalt. 13) Mõisa maksude ning kohustuste aktiraamatud 18 aastasaja algult. 14) Nikolai I valitsuse aastadest aumärkide lubamis akt teenuste eest 1832lt aastalt. 15) Manuskriptid teede kommisjooni suhtes. 16) Revisjoonlehed Pärnumaal asuva Heimtali mõisa kohta 1826 aastal. 17) Raharendi kontrakt Heimtali mõisa jaoskonnas 1853-55 aastani. 18) Teoorjuse rendikontraktid 1850datelt aastadelt. 19) Esimene rõugepanemise käsk 1812 aastal. 20) Nimede panemise aktid. 21) Rahvalugemise seadused. 22) Kubermangude klassidesse jagamisaktid, kus ära tähendatud, missugused kubermangud esimesse, teise jne klassi kuuluvad. 23) Ukaasid 1812dalt aastalt (määrused riigimaksude, posliinimaksude ning passide kohta). 24) Nerschlag über die Nutreny sämmtlicher Bauer-Sändereien der Pastorate publiken und privaten Güter in Livland für das oeconomische Jahr 18 52/53. 25) Käsk nimede muutumise kohta 1826 aastal. 26) Valitsuse patent 1829 aastal. 27) Ukaas talurahva liikumise kohta 1826 aastal. 28) Üksikud kirjad ning määrused valla-linnavalitsustele ning kõhtudele jne. 18 aastasajast ja 19 aastasaja algult. 29) Vakuraamat 1821 aastalt. Pärnumaal, Vana-Kariste külas asuva „Kannakülla“ talust. 30) Liivimaa seaduste kogu – trükis ilmunud 1707 aastal. 31) Baltimaade kroonikate kogu ühes uuemate seletuste ning tõlgetega.