Kui nad veiseid esimest korda välja ajada tahavad, kaevavad nad mune läve alla, millest veis üle peab minema, siis ei sündivat veistele kahju.
Ka panevad nad ühe muna lauda ukse ette ja vaatavad, missugune elajas selle peale astub, see ei elavat lähemat talve üle, ehk saavat viga.
Enne Jüripäeva ei riputa nad ühelegi veisele kella kaela, sest nad arvavad, et metsloomad siis seda veist väga taga ajavad.
Vasikate juures panevad nad tähele, kui need sündides pea kõrgesse üles tõstavad, siis pidavat nad kosuma ja elama; kui nad aga pea langeda lasevad, siis surevat nad ära.
Kui noored veised mitte kosuda ega rammusaks minna ei taha, siis viskavad nad surnud lambatallesid, kitsesid, põrsaid ja selle sarnast katusele, siis pidavat veised seda suuremaks ja kõrgemaks kasvama.
Kui veistel koju tulles rohtu suus on, siis pidavat kasin heina aasta saama.
Kui veised surema hakkavad, siis matavad nad ühe naha karvadega tükkis lauda värava alla, siis pidavat veiste suremine lõpma.
Kui perenaine oma ema esimene laps on, siis arvavad nad, et lehmade esimesed vasikad temal mitte ei kosu. selle pärast müüvad nad need enamiste ära.
Iket ei jäta nad iialgi maa peale, arvavad, et see muidu härjale haavu sünnitab.
Nad söövad Vastla päeval sea jalgu ja viivad köndid metsa, siis pidavat sead tervel suvel võsasse jääma ja seal hästi sööma.
Oma jalgu ei pese nad iial lehelisega, arvavad, et siis lambad ei kosu.
Nad ei nimeta metsloomi mitte heal meelel nende päris nimega, vaid nimetavad karu Layjalgk, hunti Hallkuhb ja arvavad, et need siis neile nii palju kahju ei tee, kui siis, kui neid nende õige nimega nimetatakse.
Ka jänest ei nimeta nad nime pidi, arvates, et see muidu nende rukki orasele palju kahju teeb.
Söögi ajal ei nimeta nad neid sugugi, kardavad, et need veel ahnemaks ja aplamaks lähevad.
Kus nad hundi jälgi leiavad, riputavad nad soola sinna sisse, siis ei tulevat hunt enam neid jälgi mööda tagasi.
Kui hunt neil lamba, sea või muud sarnast ära on viinud ja nad seda kohe märkavad, siis lasevad nad mütsi, kindad ehk mis neil muidu käes juhtub olema, maha kukkuda ja arvavad, et siis lammas, siga jne. hundile nii rängaks lähevad, et ta neid ära viia ei suuda, vaid maha jätab.
Kui hundid sagedasti uluvad, siis ütlevad nad, et hundid Jumalalt toitu paluvad; siis visatavat neile paksud pilvetükid maha, mida nad toiduks tarvitavat ja nõnda ennast ära elatavat.
Ka peavad nad sarnast ulumist, kui see suur ja iseäraline on, eeloleva katku ja suure näljahäda kindlaks märgiks; seda ütlevat nad ise oma äranägemise järele teadvat.