Nad hoiavad hoolega oma pesupuid, et neid ei varastataks, muidu ei saavat tuhka.
Oma põllult ei anna nad mulda ära, arvavad, et sellega õnnistus ära läheks.
Oma jahu- ja terasalvesid ei pühi nad iial täiesti puhtaks, vaid jätavad igakord natuke sisse, muidu võivat õnnistuse välja pühkida.
Selle sama põhjuse pärast ei anna nad ka viimast raha pungast ära, sülitavad vähemalt sisse.
Kui karjased loomadega esimest korda karjamaal on olnud ja koju tulevad, valatakse neid veega, siis pidavat kari suvel seda paremine kosuma.
Rukkist ja odrast ei lase nad, niikaua kui need veel küpsed ei ole, rohtu kitkuda, muidu minevat vili ühes hukka.
Oma kaevude sügavust ei lase nad mõõta, kardavad, et seal siis vesi ära kuivab.
Kui kuskil tulekahju näha on, siis valavad nad kärmesti natuke vett oma tule peale ja arvavad, et neil siis mingit hädaohtu karta ei ole.
Nad hoiavad oma kirveid, et mõni naine või tüdruk neist üle ei astuks, muidu pidavat kirvetarvitajate käed lõhkema.
Niisama ei lase nad kedagi üle oma vöö astuda, muidu kardavad kärni ja paiseid saada.
Nad lasevad endid armsamine halja kui kuiva puuga lüüa, sest nad on arvamises, et nad niisama kõhnaks ja kuivaks saavad, kui see puu, millega neid löödi.
Nad hoiavad nii palju kui iial saavad, et neid kedervarrega ei puudutataks ega löödaks, kuna nad seda suureks õnnetuseks ja kahjuks loevad.
Kui nad tervest leivast lõikavad, siis viskavad nad esimese tükikese ära, niisama heidavad nad kännust või riistast, millest nad joovad, iga kord mõned tilgad maha. Miks nad seda teevad, ei ole ma küll nende eneste käest mitte teada saanud, aga ma arvan, et see pruuk paganuse ajast pärit on, kus nad igast asjast kõige enne kuratile ohvrid tõid.
Ranna talupojad on mulle jutustanud, et mõni kord nende paadid ära nõiutud on, nõnda et nad kõige parema tuulegagi ei edasi ega tagasi ei saa. Kui neile nüüd sarnane pahandus juhtunud on, siis ei teadvat nad muud abinõu, kui katsuda Excrementum puellae incorruptae saada, millega nad paadi pinkisid võiavad; selle läbi saatvat nad pahanduse kõrvale.
Nad ütlevad ka, et kuradit miski muu asjaga nii kergesti eemale ei saa ajada ja et kurat midagi muud nii vähe ei salli, kui Excrementum foeminarum menstruatarum.
Kui nad haigetel pead soevad, siis panevad nad tähele, kuhu poole täid jooksevad; kui nad laua peal, kuhu neid soetakse, ukse poole lähevad, siis arvavad nad, et haige sureb ja uksest välja peab minema.
Kui nad kapstataimi müüvad, siis valavad nad neile õlut peale, muidu pidavat teised taimed hukka minema ja ära närtsima.
Nad ei korista sõnnikuveol vankrilt maha kukkunud sõnnikut mitte kokku, ütlevad, et siis palju kilkisid ja lutikaid majasse tekkivat, ka ütlevad nad, et sarnane üleskorjatud sõnnik, kui teda põllu peale viiakse, paljaid tungalteri sünnitab ja ussa vilja sisse sigitab.
Nad ütlevad, et kes kassi või koera on üles poonud, see ei tohtivat herneid ega linaseemneid külvata, sest see külv minevat hukka, ja ei tõusvat üles; selle pärast teevad seda nende juures enamiste naised.
Vankrist ehk saanist maha kukkunud, ehk muidu tee peal maas olevaid heinu ei võta nad üles, ega anna oma loomadele, ütlevad, et loomad siis täid saavad.
Kui nad härjaikkeid teevad, vaatavad nad ette, et nad käe ega sõrme sisse ei lõika, kardavad, et siis ike härjale haavad sisse õerub.
Oma vikatid lasevad nad hommiku vara kastega teha, ilma et seal juures kõneldaks, siis pidavat nad paremine lõikama.
Oma loomakellu ei lase nad kunagi aprillikuul teha, muidu pidavat kiskjad metsloomad kellaheli järele jooksma ja loomad maha murdma, kes neid kellu kannavad.
Lambaid ei niida nad iial külvi ajal, muidu ei pidavat vill uuesti kasvama.
Kui nad linu kitkuvad, ei lausu nad sõnagi, ja kui neid teretatakse, ei vasta nad, arvavad, et see linale mitte hea ei ole.
Kui nad oma porsasid (kailusid, Rosmarini Sylvestris'i tõug, mis rabades kasvab), mida nad humalate asemel tarvitavad, korjavad, siis ütlevad nad: "Terre Metzkunningas, se Mahkunningas pallub sünnult abbi," siis peavad porsad nii head olema kui kõige paremad humalad.
Kui nad aga põllu- või aiahumalaid nopivad, siis ütlevad nad: "Ülles, ülles Röhmoken," siis pidavat humalal seda rohkem jõudu olema.
Kui keegi peremees oma majapidamise uue koha peale viib, siis paneb ta tähele, mis elajas või sulgloom temal kõige enne sureb. Kui elajal karedad jalad on, siis pidavat see tähendama, et ta uue koha peal edasi saab ja rikkaks läheb; sureb aga hani, kana ehk muu, kellel siledad jalad, siis arvab ta, et tal uue koha peal edasisaamist ei ole, vaid et ta paljaks ja vaeseks jääb.