Nad kosivad ja peavad pulmi alati noore kuu ajal, sest et nad kindlasti arvavad, et neil siis parem õnn ja õnnistus on. kui muidu; ka pidada naised siis kaua nooreks ja ilusaks jääma, kuna nad vana kuu kosja puhul ruttu vanaks ja kortsu lähevad.
Kosilane ei ratsuta iial mära seljas kosja, muidu ei saavat tema edespidi sugugi poegi, vaid ainult tütreid.
Mõnel on see jumalakartmata kombe, et kui ta korvi saab ja tema tüdrukule, kes temale korvi andnud, sellepärast paha soovib, ... vastu maja uksepiita lööb, ja nii mitu korda kui ta seda teeb, nii mitu aastat peab tüdruk ilma meheleminemata jääma (nagu kurat neile seda ette kujutanud).
Kui üht paari kihlatakse, siis vaatavad nad, kumb nendest ilma tähelepanemata teise jala peale saab astuda, ja arvavad, et see valitsuse majas enese kätte saab.
Pärast laulatust tõstavad nad pruudi ja peigmehe kõrgesse üles ja arvavad, mida kõrgemale nad tõstetud, seda parem nende õnn.
Kohe pärast laulatust võtab peigmees pruudi käest kinni ja jookseb temaga nii ruttu, kui iial võimalik, kirikust välja, sest nad on selles arvamises, et siis majatalituses ja igas toimetuses kõik usinasti ja virgasti läheb.
Pulmamajas panevad nad kaks küünalt põlema, ühe peigmehele, teise pruudile; kelle küünal enne ära põleb, see sureb ka enne.
Kui peigmees ratsa tuleb, jookseb keegi temale vastu ja teeb tema sadula vöö lahti, sest nad arvavad, et naisel siis pärast lapsesünnitamine kerge ja vaikne on.
Pruuti ei vii nad majasse mitte läbi värava, kust surnu on läbi viidud.
Kui pruut majasse tuuakse, ei jäta nad temale keesid (mida nad harilikult kannavad) ei kaela ega puusade ümber, ka kellukesi ei tohi olla, vaid ümberringi peab kõik vaikne olema, ja arvavad, et neil siis vaiksed lapsed on.
Kui pruut peigmehe majasse tuuakse ja ta vankris või saanis istub, vaatavad nad, et vanker või saan sisse sõites kuhugi vastu ei tõuka, muidu saaks neil abielus ja majapidamises ainult meelepaha ja kõiksugu pahandusi olema.
Nii pea kui pruut ja peigmees majasse tulevad, istub keegi tule juure ja hoiab seda, sest nad kardavad, et kui midagi võõrast sinna juure läheks, siis abielu paha saaks.
Pruuti viiakse läbi kõikide tubade ja peab ta elutuppa, kambritesse, sauna, elajate ja hobuste lauta, viljaaita, kaevu, aida ja ka tulesse natuke raha ehk paelu viskama, siis pidavat neil seda rohkem õnne ja kosumist kõigis neis asjus olema, muidu aga, kui seda ei tehta, arvavad nad, et neil õnne ei ole.
Kui pruut ja peigmees pruudi toas laua juures istuvad, tõugatakse nende kohale paljad mõõgad tugevasti seina sisse: kelle pea kohal mõõk kauemini väriseb ja võngub, see pidavat neist mõlematest kauemini elama.
Pruudile pannakse laua juures poisikene sülle ja arvatakse, et temal siis rohkem poeglapsi sünnib.
Nad panevad hoolega tähele, kui pruut ja peigmees voodisse on viidud, kes neist enne magama jääb, ja usuvad kindlasti, et see ka enne sureb.
Pulmasöögil valavad nad palju õlut maha ja loodavad, et seda siis nendel alati nõnda voolab ja rohkesti on.
Kui pulmapäeval vihma sajab, siis arvavad nad, et pruudil palju õnnetust tuleb ja sellepärast palju nuttu.
Peiupoiss lõikab tervel leival ülevalt õige väikese tükikese, paneb sellele võid peale ja pistab pruudile suhu, siis pidavat nooriku lapsed väikese ja sileda suuga olema.