Välja visatud ja ärapõletatud õlgede juures, mille peal haige on hinge heitnud, panevad nad hoolega tähele, mis jala jäljed tuha sees näha on; on need inimese omad, siis peab üks inimene sestsamast perest, on nad elaja omad, siis peab üks elajas surnule järele minema ja surema.
Kui õpetaja haige juure tuleb, siis panevad nad holega tähele, kas tema hobune õue sisse sõites pead langeda laseb, või mitte; kui langeda laseb, siis arvavad nad, et haige sureb; kui mitte, siis saab haige terveks.
Nad jätavad vankri või saani, millel surnukeha kirikusse viidi, mõneks päevaks värava taha seisma, muidu on karta, et kui see kohe õue tuuakse, teisi varsti tema peal ära tuleb viia.
Surnutega ühes panevad nad kotinõela, niiti, harja, raha ja sellesarnast, arvates, et neid asju tee peal teise ilma tarvis on.
Nii mitu inimest, kui perest on surnud, nii mitu naela löövad nad ukse läve sisse.
Nad ei luba mitte surnukeha üle oma põllu viia.
Mitmetel nendest on õige imelikud arvamised surnute ülestõusmise kohta; on ka neid, kes seda ülepea ei usu; seal peavad siis õpetajad seda usutükki neile iseäranis selgeks tegema ja südame peale panema.