Kui nad hommiku vara majast välja lähevad, panevad nad tähele, missugune loom või lojus neile vastu tuleb, ja selle järele otsustavad nad, mis neile päeva jooksul ette tuleb ja juhtub.
Nad ei näe heameelega, kui nende haiged noorel kuul surevad, arvavad, et need siis kõik õnne ühes võtavad; need aga, kes vanal kuul surevad, jätavad õnne koju.
Pööripäeval ei pese nad iial oma linaseid riideid, arvates, et nad neid siis pea luku taha peavad panema. Sel samal põhjusel ei pea nad ka sellel päeval linast kangast pleekimas, vaid toovad sisse ja hoiavad järgmise päevani toas.
Sügisel ajavad nad oma lambad rukki orasele ja panevad seal juures tähele, kes püsti ja kes põlvili söövad; kes püsti söövad, olevat terved ja elavat talve üle; need aga, kes orasele tulles endid kohe põlvili lasevad, olevat haiged ja ei elavat teist suve üle, mispärast nad neid kõiki kas ära tapavad ehk ära müüvad. Nad arvavad ka, et kui lambad sügisel rukki orast söövad, siis rukis seda paremini kasvab ja suure teraga on.
Uue aasta päeval katavad nad tule hoolega kinni, teevad tuha pealt täitsa tasaseks ja panevad siis tähele, mis jalajälgi hommiku tuha peal näha on, mõõdavad need ära ja arvavad, et see, kelle jäljed need olevat, sellel aastal vististe sureb.
Madisepäeval (24. veebruaril) ei jäta nad vokki majas nähtavale kohale, vaid peidavad selle hoolega ära; selle läbi tahavad nad ära hoida, et maod mingit viga ei teeks.
Nad ei lase sellel päeval midagi sõeluda, ega sõela nähtavasse kohta jätta, selle läbi loodavad nad ära hoida, et sellel aastal mitte liig palju kärblasi ja putukaid ei tekiks.
Tuhkapäeval, mida nad hoolega peavad, ei nõelu ega sõlmi nad midagi; arvavad, et veised muidu lonkama hakkavad ja haigeks jäävad.
Ka ei pane nad sellel päeval ühtki härga esimest korda rakkesse, kartes, et sarved nii muredad saavad kui tuhk ja seda härga kaua tarvitada ei saa.
Ka Lukasepäeval (18. oktoobril) ei tee nad seda arvates, et sarved siis varsti umbseks ja nagu liiv pudedaks saavad.
Lauritsapäeval (10. augustil) ei võta nad tuld üles, siis ei pidavat tervel aastal tulekahju tulema.
Hingedepäeval (2. novembril) peavad nad iga aasta lahkunud hingedele söömaaega, kus nad siis igasugu söökisid valmistavad ja need söögid selleks sisseseatud ja köetud sauna või mujale tuppa põrandale panevad; selle peale läheb peremees ise hilja õhtul sinna, hoiab tuld käes ja kutsub nime pidi surnute hinged, nimelt oma vanemad, sugulased, lapsed ja omased sinna ja palub, et nad tuleksid ja sööksid; kui ta arvab, et nad küllalt on söönud, raiub ta piiru, millega ta tuld näidanud, ukse lävel pooleks ja annab hingedele käsku, et nad oma teed läheksid, nad olevat küllalt söönud ja joonud ja pidavat nüüd jälle oma kohta minema, kuid selle eest hoidma, et nad rukki orase peale ei astuks, juuri ei vigastaks ja selle läbi tuleval aastal vilja ikaldust ei sünnitaks. Kui siis tõeste vili ikaldab, siis ajavad nad seda hingede süüks ja ütlevad, need olevat selle üle vihastanud, et neile kas mitte sugugi, ehk mitte küllalt süüa ei ole antud, ja olevat rukki orase ära tallanud, et ta mitte ei kasvaks.
Ka paneb see, kes sarnaselt hingesid söödab, hoolega tähele, kas ta midagi näeb, ja kui ta näeb, siis arvab ta, et kas tema ise ehk keegi teine tema perest sellel aastal sureb; kui ta aga midagi ei näe, siis elavad nad kõik selle aasta üle.
Hingede- ja märdipäeva vahel ei kraasi nad villu, arvates, et lambad seda villakamaks lähevad.
Rannarahvas ei sõlmi ega paika sellel ajal õhtuti ka võrkusid, arvates, et nad siis nendega midagi ei püüa ja et sellel ajal parandatud võrkudega ka muidu kalapüügil õnnetust juhtub.
Blasiusepäeval ei püüa rannarahvas ülepea merel kalu, kuna nad seda päeva iseäranis õnnetumaks kalapüügile ja meresõidule arvavad.
Kadri- ja markusepäeval (25. aprillil) ei lase keegi kütt metslindusid, muidu ei olevat tervel aastal laskmises õnne ja püssiraud minevat rikki.
Kui nad jõulupühal aevastavad, siis peavad nad seda õnneks; et seda aga korda saata, võtavad nad ise ja annavad tervele oma perele ninatubakat. Kui nad aga sellel päeval ei aevasta, siis arvavad nad, et neil tervel aastal õnne ei ole ja et ka loomad ei kosu. Nii sama peavad nad suureks õnnetuse täheks, kui keegi neid kogemata sellel päeval tõukab, ehk neile jala peale astub.
Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi.
Tapujuured istutavad nad harilikult esimestel nädala päevadel ja arvavad, et need siis kohe juba esimesel, teisel ja kolmandal aastal kannavad.
Pühapäeval kohitsevad nad harilikult oma hobuseid, härgasid ja põrsaid, sest nad arvavad pahaks niisugusel päeval kohitseda, kui nuga tehtud on; et nad säärase päeva peale ei juhtuks, tarvitavad nad selleks pühapäeva, kuna nad kindlad on, et sellel päeval nuga tehtud ei ole.
Nad ei näe heameelega, kui neile esmaspäeval külaliseks tullakse, kuna nad arvavad, et neil siis terve nädal külalisi kaelas on.
Neljapäeva peavad nad iseäranis kõrgeks ja pühaks, toimetavad sellel päeval harilikult oma nõidumisi, hoiavad endid mitme töö eest, ja neljapäev on neil palju suurema au sees kui pühapäev. [See on veel pagana ajast pärit, kus nad seda päeva sel ajal kõigis põhjamaades kuulsa ja suuresti austatud ebajumala Thori orjuseks ja auks pühitsesivad.]
Selle päeva õhtul ei ketra nad iialgi, ütlevad, siis ei kosuvat loomad, ka tulla siis lammastel keerutustõbi.
Neljapäeva õhtul ei küta nad ka sauna.
Oma lapsi viivad nad heameelega neljapäeval ristimisele ja on selles ebausus, et lapsed siis palju paremini kosuvad.
Reedel ei lõika nad kunagi oma kingi ega pastlaid.
Sellel päeval ei astu nad mitte heameelega abielusse, ei alusta ka midagi, millest nad õnne võiksivad loota.
Laupäeval (mis neil saunapäev on) ei tee nad iialgi lehelist, millega nad endid pesevad, pärast lõunat, vaid teevad selle kas juba reedel enne seda, ehk laupäeval enne lõunat valmis. Nüüd on kord keegi muidu peenike ja aus mees nende seasi jutustanud, et tema majas kord tüdruk kogemata laupäeval peale lõunat lehelise teinud, siis olevat see kohe kokku tõmmanud ja nagu tarretanud vereks saanud. [Järgneb Böcleri pikem lisa neljapäeva pühitsemisest Forseliuse töö vahel, mis siit välja on jäetud].