Tartu grafiti- kunstniku nägemus 20.sajandi ühest hirmsamast tõvest.
Pildistanud Tatjana Lissitsina 1997.
Nii katk kui aids on globaalse ulatusega haigused. Mõlemad tõved eeldavad mingi inimhulga olemasolu ning neil on seega oma osa rahvastiku kollektiivse saatuse määramisel. Fakt, et katk hävitas keskaja lõpus umbes 1/3 Euroopa rahvastikust, on ammu teada. Kord-korralt varieeruv, kuid vähemalt kümnetesse miljonitesse ulatuv aidsihaigete arv suunatakse massimeedia kaudu lühikeste intervallide järel hoiatussignaalina aina uuesti inimeste teadvusse. Et probleem on ühesuguselt tõsine, tekivad jutupärimuses eeldused sarnaste motiivide ja süžeede iseseisvaks tekkimiseks ilma ühise geneesitagi, niisiis gruppidel, kelle juturepertuaar ei ole üksteisest mõjustatud. Aidsijuttude puhul on sellist fenomeni küll raske tuvastada, eelkõige sellepärast, et on keeruline selgeks teha massimeedia osakaalu nende levitamisel, kuid mitmetest katkumuistenditest võib rääkida tõepoolest kui massimuistenditest, kuna teema oli kogu Euroopas aktuaalne ning valati kiiresti ka muistendivormi. Jutupärimuses peegeldub inimeste reaktsioon haiguse puhkemisele – ajatult tüüpilised on paaniline süüdlase otsimine, kahtlustatavate mõtlematu tagakiusamine, süü ja karistuse motiiv (vrd Smith 1990, 132).
Tänaseks on meditsiinilised uuringud näidanud, et katku levitajaks on mikroob ning haigus kandub üle enamasti kirbuhammustuse kaudu. Rotikirbud imevad verd nakatunud rottidelt ning kannavad nakkuse edasi. Niisugune kulg on omane muhkkatkule. Muhkkatk annab omakorda tüsistuse sekundaarse kopsukahjustuse näol, mille tagajärjel vallandub kopsukatk; siis võib nakatuda ka piisk- ja puutenakkuse kaudu (Alexander, Raettig 1987, 220).
Üllatav on omaaegsete usundiliste kujutelmade rohkus ja ulatus sellal, kui nakatumise tõelisi põhjusi veel ei tuntud. Ajalugu kordub: nüüd, kahekümnenda sajandi lõpus, kui meedikud olid jõudnud juba arvamusele, et eluohtlike nakkushaiguste aeg on vähemalt heaoluriikides lõplikult möödas, kerkivad siiski esile uued tõved. Inimlik hirm, mis ravimatute haigustega kaasas käib, pärineb aga juba ammustest aegadest. Aidsi vaadeldakse küll valdavalt kui bioloogilis-meditsiinilist probleemi, ent see ei takista inimesi aeg-ajalt indiviidi süül ja jumalikul karistusel põhinevaisse seletustesse tagasi langemast.
Aastal 1982 jõudsid teated esimestest aidsijuhtudest San Franciscos esmakordselt avalikkuse ette. Hirm infektsiooni ees, teadmatus haiguse tekkimise põhjustest ja ülekandumisest viisid selleni, et aidsiga seotu sai kiiresti igapäevaseks jututeemaks – samuti nagu omal ajal katk. Aidsiproblemaatika tähtsus nähtub juba sellest, millist tähelepanu pöörab massimeedia igale väiksemalegi haigusega seotud pisiasjale, ning harvad pole needki juhud, kui rõhutatakse mütoloogilise kõrvalmaiguga nüansse. Huvitav on see, et enamasti pärinevad just meediast kõige värvikamad tekstid, omavahelises jutuajamises edastatud lugu võib olla konkreetne ja napp, koosnedes vaevalt paarist lausest.
1. Haiguse teke
Haiguse puhkemise ebaselged põhjused tekitavad mitmeid hirme. Keskaegsete õpetlaste seas sai üldiseks idee mürgisest suitsust või udust kui katku põhjustajast (Hecker 1865, 36). Selle seletuse populariseerimisele aitas märgatavalt kaasa Pariisi katkueeskiri, mille koostas 1348. aastal selleaegse Euroopa prominentseimate arstide kolleegium. Eestisse nimetatud eeskirja mõju tõenäoliselt ei ulatunud, kuid Euroopa pärimuse kujundamisel mängis see märkimisväärset rolli. Regionaalselt aktsepteeriti ka mitmeid teisi seletusversioone.
Sama hüpoteesirohke on aidsi teke. Ühe versiooni kohaselt pärineb haigusetekitaja Aafrikast, kus see olevat muteerunud ahve ohustavast viirusest inimpatoloogiliseks (Schneider 1992, 20). Paralleelina olgu toodud 20. sajandi lõpuaastate kuulujutud Inglismaa veisekatku kohta, mis sisaldasid samuti oletusi, et veisekatk võib inimesele üle kanduda. Teise arvamuse kohaselt levis aids algul vaid ühes eraldipaiknevas külas, kust see kaubavahetuse ja turismi tagajärjel plahvatuslikult kogu maailma laiali levis. Üks Ameerika arst arvas, et aidsiviirus on pärit Kesk-Aafrikast, kust see briti orjakauplejate vahendatud orjade kaudu Lõuna-Ameerikasse kandus (Schreiber, Mathys 1986, 230). Ühe Soome linnajutuvariandi järgi võib aids levida kookospalmidest, sest palmivõrsed sisaldavad viirust. Kui end teravate võrsete vastu vigastada, võib saada nakkuse. (Virtanen 1996, 153–154). Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida tänapäeva folklooris esinevale huvitavale nähtusele. Kuna meedia mõju on suur, kipub piir teaduslike faktide ja linnajutu vahel ähmastuma. Omavahelistes jutuajamistes lisatakse tihti täienduseks juurde, et see või teine informatsioon pärineb meedikutelt või teadlastelt, jättes arvestamata selle, et faktid võivad olla edasirääkimise käigus juba moondunud või algusest peale paikapidamatud. Niisiis esitatakse sageli võrdsel tasandil nii folkloorseid jutuprodukte kui teaduslikke väiteid.
Hirm selle ees, et kusagil varitseb mingi vaenlane, kes kavatseb hävitada kogu inimkonna või vähemalt osa sellest, näib olevat sama vana kui inimkond ise. Mitmeid andmeid on näiteks Skandinaaviast (Virtanen 1996, 247) ja saksa keelt kõnelevatest maadest (Schneider 1992, 20) selle kohta, et aids tekkis Ameerika uurimislaborites keemiarelva loomise käigus. Teisal märgitakse nii Ameerika kui Nõukogude Liidu salateenistust aidsi leiutaja ning levitajana (Glucksmann 1995, 53) või pannakse süü koguni Hitleri laboratooriumidele (Smith 1990, 125). Ühe Soome linnajutuvariandi kohaselt olevat viirust proovitud surmamõistetute peal ning algul ei tundunud nendega midagi juhtuvat. Alles 5–15 aastat hiljem olevat haiguse mõju välja löönud, mille lõpptulemuseks oli epideemiline levimine terves maailmas (Virtanen 1996, 247). Ka katku kohta on mõnedes muistendiversioonides oletatud, et see on alguse saanud tagasihoidlikust koldest. Näiteks ühe Saksa krooniku järgi tekkis katk lahingus hukkunute laipade haisust; ainuke mees, kes ellu jäi ja sealt põgeneda suutis, olevat endaga katku kaasa toonud ning see olevat peagi igasse maailma nurka levinud ja kõik nakatanud. (Jenks 1978, 27).
On olemas ka filosoofilisem lähenemisviis, mille järgi meditsiini edusammud osutuvad osalt kontraproduktiivseks. Sellele vastavalt olevat varasemad epideemiad omaaegseid infektsioone teatud mõttes blokeerinud, mistõttu aidsi teke oli võimalik alles pärast seda, kui moodne meditsiin oli kõrvaldanud barjääri, mida varasemad epideemiad aidsile kujutasid. Niisiis neutraliseerivad teatud haigused väidetavalt üksteist vastavalt kohale ja epohhile, millest järeldub, et teaduse edusammude käigus produtseeritakse nii uusi medikamente kui ka uusi haigusi (vrd Glucksmann 1995, 116). Selles teoorias on mõndagi ühist antiikaja filosoofiaga, mille kohaselt epideemiad, eriti katk, pärinevad loodusest ja ühiskonnast johtuvast kaosest ning on seega teatud iseenesliku tasakaalustamise väljund (Glucksmann 1995, 120). Niisiis mõisteti aina uuesti puhkevate epideemiate all lõputut kordumist, mis seab ühiskonna dilemma ette – kas nooreneda/uueneda või hukkuda.
2. Haiguse levimine
Kuna keskajal ei teatud midagi rottidest ja kirpudest kui tõelistest katkulevitajatest, otsiti lahendust üleloomulikest seletustest, eelkõige peeti haiguse levitajaks katkuvaimu. Mitmel puhul on ilmselge, et väidetava üleloomuliku haigusvaimu asemel oli tegemist katkuhaigega, kes teadmatult haigust edasi kandis:
Katkuaegas, läind tuppa, üks mamsel istund lõsna peal, mustad riided olnd selgas. Kohe peale selle olnd katk tulnd talusse, surnd kõik ära. See mamsel pidand siis katk olema. (Vt Hiiemäe 1997, 148).
Vanemate muistendite personifitseeritud haigusvaimu asemele on aina enam asunud konkreetne inimene.
2.1. Pahatahtlikud inimesed
14. sajandil sai kujutelm katku levitavatest inimestest kogu Euroopas üldiseks. Oli vaja leida konkreetne süüdlane, keda oleks võimalik hävitada, ning seega ühtlasi ka haigusele lõpp teha. Sellistes muistendites on märgatav mütoloogiliste katkukujutelmade taandumine. Kollektiivne hirm väljendus vähemustele suunatud raevupursetes. Kõige sagedamini kahtlustati juute kaevude mürgitamises. Kroonik märgib: “Kui neid rattale tõmmati, võtsid nad kaevude mürgitamise omaks, seetõttu tapeti Kölni ja Austria vahel kõik heebrea soost inimesed, noored mehed ja naised ja raugadki” (Bergdolt 1994, 134). Seda, kui raske on muuta stereotüüpset arvamust, näitab katkulaine 1911. aastal Mandžuurias, mil süüdistati samuti juute, vaatamata sellele, et tegelik levikuahel rott–kirp–inimene oli juba kakskümmend aastat tagasi avastatud (Hartinger, Helm 1986, 158).
Ka aidsi puhul on märgata poliitilist rõhuasetust, näiteks Prantsusmaal otsese rassistliku ideoloogia näol (vrd Schneider 1992, 22). Lausung “Aafrikas/Tais on ju kõigil aids” ja järeldus, et kõik, kes sealt pärit, ohustavad meid, on muutunud juba stereotüüpseks. Samuti kannatavad ühiskonna ääregrupid: katkuaegadel lesed, kerjused, katkusanitarid ja surnumatjad; tänapäeval narkomaanid ja homoseksuaalid. Kui küsitlesin Tartu ülikooli tudengeid aidsiga seotu kohta, vastati, et aids seostub neegrite ja Euroopa Liiduga, sest sinna kuulumine toob kaasa rahvaste segunemise; seega ilmneb siin vastuseis Euroopa Liiduga ühinemisele ja globaliseerimispoliitikale.
Vastutust haiguse levimise pärast pole püütud veeretada mitte ainult konkreetsele inimesele, grupile või rassile, vaid ka haigetele endile, mille tulemuseks on agressiivsuspuhangud haigete vastu. Katkuaegadel viis see kohati haigete massilise hävitamiseni või isoleerimiseni. Paljudes kohtades peletati katkuhaiged linnadest välja (Schreiber, Mathys 1986, 13). Nõuti eraldusmärgi, näiteks tunnusliku kepi kandmist.
Jälgi keskaegsest jälitusmaaniast võib täheldada ka soovituses aidsihaiged vägisi teistest eraldada või ära märgistada. Sellise toimimisviisi õigustuseks viidatakse juttudele, mille järgi aidsihaiged olevat tahtnud joogiveevõrku aidsiga mürgitada või muul viisil inimesi oma õnnetusse kaasa tõmmata (vt ka Smith 1990, 124).
Tõenäoliselt kogu maailmas kõige tuntum aidsijutt on järgmise süžeega (näitetekst on pärit Saksamaalt, kuid minimaalsete erinevustega on lugu tuntud nii Eestis, Skandinaavias kui Ameerikas):
Minu kolleeg rääkis mulle järgmise loo: üks tüdruk, kaheksateist-üheksateist aastat vana, sai oma vanematelt kooli lõpetamise puhul kingituseks reisi Rhodosele ja muidugi läks ka, selge see. Lendab niisiis Rhodosele, tutvub mingi noore kreeklasega, armub pööraselt ja veedab imelised neliteist päeva. Kui siis tagasilend... tagasilennu päeval toob kreeklane ta lennujaama ja ulatab talle kaunilt pakitud kingituse, aga ütleb, et avagu ta see alles Saksamaal. Tüdruk oli täiesti üleserutatud ja tegi paki ikkagi lahti ja läks näost täiesti valgeks, sest pakis oli surnud rott ja juures sedel kirjaga: “Südamlik õnnesoov! Oled aidsihaigete klubisse vastu võetud.” (Vt Schneider 1992, 3).
Märkimisväärne on nüanss, et jäledusttekitava lisandina leitakse pakist just rott, pole ju rott moodsates linnades enam sugugi nii igapäevane elukas. Hüpoteesina võib pakkuda selle detaili teadlikku ülevõtmist katku epidemioloogiast. Pahatahtliku nakatajana võib jutus esineda nii mees kui naine. Esimesel juhul avastab mees saatusliku teate enamasti peeglilt, millele see on kirjutatud huulepulgaga. Mõned uurijad on avaldanud arvamust, et kõnesoleva linnajutu looja on Ameerika bestsellerite autor Jackie Collins, kes esitas selle esmakordselt 22. oktoobril 1986 ühes televisiooni meelelahutussaates (Smith 1990, 115). Ei saa siiski väita, et see esinemine märgiks tingimata loo sünniaega. Kuna ka Collins väitis, et tegemist on tõestisündinud looga, võiks arvata, et see ringles rahvasuus juba varem. Iroonilist suhtumist näitab Tartu üliõpilaste suust kuuldud ütlus “Jagatud aids on pool aidsi” – parafraseering vanasõnale “Jagatud mure on pool muret”.
Nii Eestis kui Saksamaal leidub kuulujutte Ameerikas leviva tõelise aidsiterrori kohta, mille käigus haiged teadlikult terveid nakatavad. Brasiilias valitakse väidetavalt ohvriteks eelkõige tuntud inimesed, mille eesmärk on tõmmata üldsuse tähelepanu aidsihaigete raskele olukorrale (Glucksmann 1995, 145). Korduvalt on meediast läbi lipsanud teateid aidsihaigetest prostituutidest, kes eesmärgiteadlikult tegutsevad, et võimalikult palju inimesi endaga surma kaasa võtta (vrd nt Schneider 1992, 18). Ajaleht The Sun esitas 6. märtsil 1990 Inglismaa aidsihaigete nõustaja hoiatuskirja, milles väideti, et Hispaanias tegutseb meesprostituutide sekt, mille eesmärgiks on nakatada siin puhkust veetvaid noori naisi.
Linnajuttudele omane, ilmselt ka meediast mõjustatud jutustiil tingib selle, et ohvrit kujutatakse kaastunnet äratavalt, tema ahistaja aga on erakordselt jultunud. Kohutav uudis tuuakse välja tihti pärast imeliste puhkusenädalate kirjeldamist. Katkumuistendites esineb küll samuti piltlikustamist ja ülepingutatud võrdlusi, kuid selline stiilivõte üldiselt puudub.
Järgnevalt olgu toodud veel üks näide, mis kujutab saatusliku teate leidmist. Olukorra muudab pikantsemaks see, et esimesteks uudisega tutvujateks saavad lapsevanemad:
Becky sõbranna läks Floridasse kevadpuhkusele. Ta kohtas ühte kutti ja veetis suurema osa ajast temaga. Ja sellel päeval, kui ta lahkuma pidi, tõi mees talle ühe kingituse ja ütles: “Ma loodan, et see ei tundu tobe, aga mul on kingitus su vanematele.” Kui tüdruku vanemad siis karbi avasid, leidsid nad sellest väikese plastmassist kirstu sedeliga: “Õnnesoovid! Teie tütar sai just imetoreda aidsimaailma liikmeks.” Tüdruk laskis endale kuu aega tagasi testi teha ja selle tulemus oli positiivne. (Vt Goldstein 1992, 33).
Laialt levinud on lood nakatamisjuhtudest aidsihaige kasutatud süstlanõela abil. Vanema paralleelina võib lisada teate kohtuprotsessist 1. sajandil Roomas, kus süüalusteks oli grupp kurjategijaid, kes olevat püüdnud inimesi katkuste nõeltega torkides nakatada (Bergdolt 1994, 13). Eesti pärimuses nakatatakse inimesi katkumürgise kepi torkega:
See oli siis, kui sakslased siia tulid, veikesed katkupoisid olid, käisid turkasid kepiga – see sulle ja see sulle! Eks kiuht old seal külles, tappis inimesed ära. Muud katku mina ei usu. Old palgatud vähikesed poisid. Lollakast rahvast petsid palju, nüüd on rahvas targem, ega ta usu enam nende pettust. (Vt Hiiemäe 1997, 108).
Tänapäevaste viirusekandjate kuriteopaikadeks on metroo, diskoteek, vangla, teo toimepanijateks enamasti narkomaanid. Šveitsis olevat süstlanõelaga relvastatud tundmatu ähvardanud ostukeskuse kassiiri ning nõudnud kassa viivitamatut üleandmist (Glucksmann 1995, 146). 31. juuli “Postimehe” (1999) sõnum mootorrattal naisi ründavast aidsiterroristist on küll klassifitseeritud linnalegendina, kuid serveeritud muus osas siiski tõese informatsioonina: “Politsei teadetel on mees rünnanud Bangkoki põhjaosas Hua Marki ja Makkasani rajoonis 20 naist.” Nakatamisviisiks on möödasõidul süstlaga torkamine, ohvrite veretestide tulemused pole siiani selgunud. Ühe Soome variandi kohaselt pole süstlatorge küll otsese nakatamissooviga motiveeritud, kuid nakatamisviis on siiski sarnane (sama lugu on tuntud Rootsis):
Tartu grafiti- kunstniku nägemus 20.sajandi ühest hirmsamast tõvest.
Pildistanud Tatjana Lissitsina 1997.
Kesk-Euroopas võib sidrunist saada aidsi. Narkomaanid usuvad, et kasutatud nõelu saab steriliseerida neid sidrunisse torgates. Muidugi nad neid sidruneid ei osta, vaid torkavad neisse poodides salaja nõelu. Kui neil on kiire, võib nõel puruneda, nii et hilisem sidruni ostja võib söömisel saada suhu aidsise torke. Aidsiviirus jääb igal juhul sidrunisse. Kui kellelgi on suus väikesi haavu, võib sidrunist saada nakkuse. Mitmed on tõendanud sidrunitest nõelajälgede leidmist. (Virtanen 1996, 153).
Märkimisväärne on väidetav narkomaanide soov just sidrunites nõelu desinfitseerida. Oli ju ka katkuaegadel kõige hapu söömine või toidu kastmine näiteks äädikasse laialt tuntud moodus katkust hoidumiseks (nii ka eespool nimetatud Pariisi katkueeskirjas), kuid jälle saab geneetilise seose katkupärimusega esitada vaid hüpoteesina. Pigem on tegemist üldise usuga happelise keskkonna desinfitseerivasse toimesse.
Aastal 1990 teatasid Saksamaa ajalehed narkootikume kasutavast aidsihaigest, kes olevat Frankfurdi kesklinnas süstlanõelaga inimesi rünnanud. Folklorist Ingo Schneider kontrollis juhtumi paikapidavust ning sai teada, et kirjeldatud juhtum oli tõepoolest aset leidnud, kõikide ohvrite aidsitestid osutusid siiski negatiivseks (Schneider 1992, 15). Pole välistatud, et kurjategija oli vastava käitumise idee saanud just massimeediast. Lutz Röhrich on linnajutte analüüsides toonitanud, et nii aktuaalse teema korral on trükitud tekstide tagasivool suulisesse ringlusesse juba ette programmeeritud (Röhrich 1996, 10). Kui meedias sugereeritakse, et selline tegutsemine on midagi igapäevast, pole võimatu, kui mõned lugejad loetu tegudes täide viivad.
Järgmine näitetekst on kuuldud Taani folkloristilt Lars Hemmingsenilt (1999), kuid analoogseid lugusid on ilmunud ka Ameerika kõmuajalehtedes ning need on tuntud Eestiski:
See juhtus ühe mu sõbra kolleegiga. Ta hakkas istuma tugitooli ja tundis, et midagi teda torkab. Siis see daam tõusis püsti ja leidis, et see oli nõel, mille külge oli kinnitatud sedel. Selle peale oli kirjutatud: “Tere tulemast tõelisesse aidsimaailma, oled HIV-positiivne.” Arstid kontrollisid nõela ja see oligi HIV-positiivne.
Saksa folklorist Helmut Fischer esitab linnajutu, milles mustanahaline nakatab valge naise (Fischer 1991, 60), niisiis lisandub siin veel rassikonflikti motiiv. Selliste teadete mitmekordne peegeldamine meedias, olgu siis tegemist reaalse juhtumi või väljamõeldisega, suurendab hirmu veelgi ning kinnistab eelarvamusi mustanahaliste, narkomaanide ja aidsihaigete suhtes. Nii kujuneb oht, et aidsihaiged ja ärevusse aetud terved inimesed süüdistavad ainulise, “ideaalse” patuoina otsinguil üksteist, see aga ei lahenda probleemi ennast, vaid viib ainult tähelepanu kõrvale, nagu näitab juba katkuaegadest teada kogemus.
Vahel minnakse haigusehirmus niikaugele, et kaob usaldus arstide vastu, sest need on ju rahva lootust petnud ega suuda leida tõhusat medikamenti. Korduvalt on ajalehtedes silma torganud teateid meditsiinitöötajatest (viimastel aegadel eriti viitega Venemaale), kes kogemata või mingitel põhjustel olevat nakkust kandvate süstlanõeltega süütuid inimesi nakatanud.
2.2. Kontaktid haigetega
Muhkkatku puhul on suremus kaheksakümmend protsenti, kopsukatku puhul ligi sada. Seega pole mingi ime, et keskajal juba pilgukontaktist haigega nakkust kardeti. Veel 20. sajandi algul teatas ajaleht niisugusest juhtumist Venemaal. Nimelt olevat kasakas sõjast tulles ostnud pruudile türgi päritoluga pearäti. Pruut pani räti kaela ja suri, tunni pärast suri tema naaber ning paari nädala jooksul hävitas vallapuhkenud katk nelisada inimest (Dyrenfurth 1903, 39). Tänapäevasele inimesele tunduvad sellised kujutelmad võrdlemisi naeruväärsed, siiski leidub nüüdki küllalt kuulujutte ebareaalsetest nakatumisjuhtudest. Isegi pärast seda, kui 1987. aastal selgus, et HI-viirusesse nakatumine toimub ainult seksuaalsekreetide või vere kaudu, kerkivad meedias ikka ja jälle esile lood juhtudest, kus nakatumine olevat toimunud hammustamise, suudlemise, pisarate, putukate jms läbi (vrd Schneider 1992, 20). Samuti hoiatatakse puhkuse eest arengumaades, hirmutavate näidetena tuuakse lood aidsi haigestumisest, mis järgneb puudutusele või basseinis ujumisele.
Lausa ekstreemselt reageerisid Prantsusmaal ultraparempoolne ajaleht “Minut” ja parteijuht Le Pen, kes otsustasid inimesi hoiatada, kuulutades, et aids on ülekantav sülje, higi, hingamise ja pisaratega – ohu kõrvaldamiseks soovitati aidsihaigete märgistamist ja koonduslaagritega sarnanevate aidsihaiglate loomist (Glucksmann 1995, 191–192). See isolatsiooninõue pole ainuke, ka osa Ameerika poliitikuid ja arste on teinud ettepaneku luua aidsihaigetele reservaadid muust maailmast eraldatud saartele, kuhu nad võiksid jääda, kuni leitakse tõhus ravim. Üks Šveitsi arst arvas, et aidsiviiruse kandjad tuleks märgistada tunnusliku tätoveeringuga (Smith 1992, 117).
3. Haiguse puhkemise põhjused. Jumala viha
Kujutavas kunstis on hästi tuntud motiiv katkunooli pilduvast Taevaisast, esmakordselt esineb see motiiv juba Piiblis. Musta Surma ajal 14. sajandil sai üldiseks arvamus, et katk on saadetud karistuseks patuse elu eest. Pärimuses väljendub inimeste soov saada lepitust jumalaga, mis väljendub protsessioonides, palvetes ja sagedases kirikuskäigus (vrd Hiiemäe 1997, 74–80).
Ka aidsi on käsitletud teatud liiki jumaliku karistusena. Katoliku kiriku esindajaist näiteks Rio de Janeiro kardinal on oma hoiatavates sõnavõttudes rõhutanud aidsi kui jumala karistust kõlbelise languse eest (Schneider 1992, 22), teisal toonitatakse, et karistus on määratud just homodele (Smith 1990, 127). Aidsijuhud ei puudu aga ka vaimulike hulgas, samuti nagu katkki ei säästnud kirikuisade kodusid, vaid tegutses seal sama laastavalt kui lihtrahva hulgas. Samas on nii katku kui aidsi nähtud läheneva maailmalõpu eelmärgina. Ühel juhul on aga aidsi käsitletud isegi teatavat liiki püha sõjana “uskmatute” vastu, nimelt kavatsevat Araabia terroristid nakatada miljoneid ameeriklasi, eurooplasi ja jaapanlasi surmava viirusega (Smith 1990, 134).
Moodne, veidi muutunud kontseptsioon baseerub karistuse lähtumisele inimesest endast: kuna aids levib valdavalt homoseksuaalsetes ja narkootikumide tarbijate ringkondades, arvatakse, et nad on selle trahvina oma normivälise käitumise eest ise enda peale tõmmanud. Niisiis on kristliku seletuse osakaal siin vähenenud, enamik aidsihaigeid loodab taevaliku lepituse asemel lahendust moodsalt, peaaegu sama kõikvõimsaks peetavalt meditsiinilt.
4. Haiguse ennetamine, abivahendid nakatumise vastu
Väga naiivne, kuid siiski üllatavalt tihti kasutatav võte on probleemi mahavaikimine, teadlik loobumine selle tõsiduse teadvustamisest. Ajaloos on küllalt näiteid sellest, kuidas ametkonnad on vastumeelsusest meetmete ees, mille kasutuselevõtt oleks epideemia korral vältimatu, samuti rahvarahutuste kartuses viivitanud epideemia väljakuulutamisega seni, kuni pool mingi linna elanikkonnast on juba nakatunud.
Sarnane käitumine ei puudu ka tänapäeval. Margaret Heckler, riigisekretär hariduse ja tervishoiu alal, kuulutas 24. aprillil 1984 Washingtonis, et aidsiviirus olevat isoleeritud, ning lubas, et vaktsiin leitakse järgneva kahe aasta jooksul (Glucksmann 1995, 93). Prantsusmaa teadusfondide juhataja teatas 1984. aastal, et aids pole nakkushaigus, vaid tingitud konkreetse inimese üldise immuunsüsteemi nõrgenemisest (Glucksmann 1995, 123). Loomulikult ei vaibu epideemiad mahavaikimisest. Pigem soodustab see kuulujuttude ja üleloomulike seletusversioonide tekkimist ja levikut.
Katkuaegade retseptiraamatutes leidub tuhandeid retsepte katkuvastaste ravimite jaoks, mille koostisse kuuluvad nii äärmuslikud ained sedavõrd äärmuslikes kogustes, et on kahtlane, kas need mingilgi määral inimesi aidata suutsid. Vaieldamatu lugupidamisega suhtuti aadrilaskmisse, mille eesmärk oli mürgise vere eemaldamine. Nüüdsed inimesed pole enam nii kergeusklikud, kuid ometi kostub tihtilugu kuulujutte imeravimitest, mille abil aidsiprobleem lõplikult lahendada loodetakse. Katkuaegadel omistati tervendavat mõju alkoholi pruukimisele. Eesti muistendites mööndakse korduvalt, et ellujääja oli just see, kes tublisti viina pruukis. Tõenäoliselt seisnes tegelikult selle võtte ainus hea külg selles, et inimene unustas mõneks ajaks ähvardava ohu. Kahjuks kasutavad sama pääseteed ka praegusaegsed narkomaanid ja langevad seetõttu järjest sügavamale oma sõltuvusse. Kasutati muidugi ka ratsionaalseid meetmeid. Katkumuistendites toonitatakse korduvalt, et inimesed pääsesid põgenedes üksikutesse paikadesse, kus puudus kontakt nakkusekandjatega. Kollektiivne hirm aga oli tugevam ja varjutas ratsionaalse mõtlemise.
Lõpetuseks
Kui selgus, et katk – seni üleloomulikuks peetud haigus – on ravitav ning põhjustatud mikroobist, hakkasid katkumuistendid aktiivsest jututraditsioonist kiiresti taanduma. Tõenäoliselt oleks samuti aidsi käsitlevate linnajuttudega, kui usaldusväärse ravimini jõutaks. Esimene katkuepideemia oli Euroopas aastal 541 (Bergdolt 1994, 14). Kulus veel enam kui terve aastatuhat, kuni jõuti haiguse tõelise põhjuse ja mõjuvate medikamentide avastamiseni. Kaua läheb aega aidsiga, ei oska praegusel hetkel ütelda keegi. Pealegi pakub meedia aina uusi teateid sellest, et bakterid on muutunud ravimite vastu resistentseks, näiteks ühe katkujuhu korral Madagaskaril 1995. aastal jäi bakter kaheksale arstimile resistentseks. Niisiis pole nakkushaiguste vastu mingit julgeolekugarantiid ja tõenäoliselt ei lõpe niipea ka vastavate linnajuttude ringlemine.
Käesoleva artikli eesmärk oli näidata, et katku ja aidsi puhul esineb nii konkreetsetes tegevusmallides kui jutupärimuses silmatorkavaid sarnasusi. Need on suuresti tingitud reaktsioonist inimlikule hirmule, mis paneb ohuolukorras aktiivselt käituma. Hirmude väljaelamine ja vahendamine jutus, tagasihaarded vanemasse muistendipärimusse tuntud motiivide järele on ohust tingitud segaduses vahend, mis võib toimida rahustavalt, kuid viia ka ekstreemse, afektse käitumiseni (süstlanõeltega nakatamine).
Kirjandus
Alexander, Meta, Raettig, Hansjürgen 1987: Infektionskrankheiten. Epidemiologie – Klinik – Immunprophylaxe. New York: Georg Thieme Verlag Stuttgart.
Bergdolt, Klaus 1994: Der schwarze Tod in Europa. Die Große Pest und das Ende des Mittelalters. München: C.H. Beck.
Dyrenfurth, M. 1903: Katk. Rahva Leht, 14. 38–41.
Fischer, Helmut 1991: Der Rattenhund. Sagen der Gegenwart. Beiträge zur rheinischen Volkskunde 6. Bonn: Rheinland-Verlag.
Glucksmann, Andre 1995: Der Stachel der Liebe. Ethik im Zeitalter von Aids. München: Artemis und Winkler Verlag.
Goldstein, Diane E. 1992: Welcome to the Mainland, Welcome to the World of AIDS: Cultural Viability, Localisation and Contemporary Legend. Perspectives on Contemporary Legend 2. Sheffield: Sheffield Academic Press. 23–40.
Hartinger, Walter, Helm, Winfried 1986: Die laidige Sucht der Pestilentz. Kleine Kulturgeschichte der Pest in Europa. Passau: Universität Passau, Lehrstuhl für Volkskunde.
Hecker, Justus Friedrich Carl 1865: Die großen Volkskrankheiten des Mittelalters. Berlin: Verlag von Th. Chr. Fr. Enslin.
Hiiemäe, Reet 1997: Eesti katkupärimus. Monumenta Estoniae Antiquae II. Mütoloogilised haigused I. Tartu: EKI folkloristika osakond, EKM Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Jenks, Stuart 1978 (on facsimile): The Black Death and Würzburg: Michael de Leone's Reaction in Context. A Dissertation Presented to the Faculty of the Graduate School of Yale University in Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy. Yale.
Röhrich, Lutz 1996: Eessõna raamatule Vater Ötzi und das Krokodil im Donaukanal. Moderne Sagen aus Österreich. Hrsg. Christa Habiger-Tucay, Ulrike Hirhager und Karin Lichtblau. Wien: Löcker Verlag.
Schneider, Ingo 1992: Geschichten über Aids. Zum Verhältnis von Sage und Wirklichkeit. Österreichische Zeitschrift für Volkskunde XLVI/95. Wien. 1–27.
Schreiber, W., Mathys, F. K. 1986: Infectio. Ansteckende Krankheiten in der Geschichte der Medizin. Basel: Roche.
Smith, Paul 1990: 'Aids. Don't Die of Ignorance'. Exploring the Cultural Complex. A Nest of Vipers. Perspectives on Contemporary Legend V. Sheffield: Sheffield Academic Press. 113–143.
Sperber, Dan 1996: Explaining Culture. A Naturalistic Approach. Oxford: Blackwell.
Virtanen, Leea 1996: Apua! Maksa ryömii. Nykyajan tarinoita ja huhuja. Helsinki: Kustannus-osakeyhtiö Tammi.