Pärimusteater muuseumis – side mineviku ja oleviku vahel

Mõiste ja termin “folklorism” oli maailmas tuntud juba 1930. aastatest, kuid uurijate tähelepanu keskmesse kerkis teema 1960.–70. aastatest seoses Hans Moseri, Hermann Bausingeri ja Viktor Gussevi töödega (vt Moser 1962; Bausinger 1969; Gussev 1977). Debatid folklorismi tähenduse ja arengu üle kaasaegses kultuuripildis jätkuvad ka kaasajal (vt Šmidchens 1999, 51–70). Põhimõtteliselt on folklorismiilmingud seotud folkloori taandumisega elavast kasutusest. Vajadus pärimuskultuuri taaselustamiseks kätkeb endas teatavat minevikulise kogukonna idealiseerimist. Seetõttu kasutatakse vana pärimust sageli vastavalt ühiskonna vajadustele, rõhutamaks rahvuslikkust ja identiteeti. Vana jutt või laul saab uues kontekstis tihtilugu teise tähenduse. “Folkloorietteasted tekitavad kõigil pidudel ühtekuuluvustunde sarnaselt rahvarõivaste kandmisega. Uued tavad võivad sündida vanade põhjale, ja võivad saada kogunisti uue kasutuseesmärgi.” (Virtanen 1988, 284). Folklorismi tähendust tänapäeval nähakse folkloori muutumatute väärtuste esiletoomises: “Kuigi folkloor on ajapikku minetanud suure osa oma rakendusfunktsioonidest, on meile eriti tähtis tema esteetiline, aga samuti eetiline ja kasvatuslik funktsioon.” (Rüütel 1987a, 14).

Üksikasjalise ülevaate folklorismiilmingutest Eestis läbi aegade on andnud Kristin Kuutma (1996, 80–94). Siinkohal olgu mainitud vaid mõned lavastused. Minevikulise rahvalaulude ning kombestikuga külaolustiku näiteid professionaalse teatri laval on “Meestelaulud” ning “Naistelaulud” Veljo Tormise seades. Taotlust väärtustada ning tutvustada rahvapärimust kannavad Tartu Lasteteatri mitmed etendused, kus stsenaariumi koostamisel on rakendust leidnud rahvajuttude süžeed, rahvalaulusõnad ja -viisid, kasutatakse isegi murdekeelt (nt “Undse mu onu”, “Kass kudi kangast, peni puhkse pilli”). Kultuurimajade taidlejate folkloorikavad kujutavad endast temaatilisi põiminguid laulu, tantsu ning pillimänguga, lavastamiseks valitakse sageli mingi kombestikurikas näide maa-elust: pulmad, talgud, noorte käsitööõhtu, simman, mardi- või kadriõhtu jms. Pikemalt on selliseid kavasid 1986.aasta rahvakunstipidustuste näitel analüüsinud ja kasulikke näpunäiteid toonud Ingrid Rüütel (1987b, 18–22; vt ka Kuutma 1996, 80–94).

Kogu maailma folklorismiilmingutes tänapäeval leiab rahvakalendri kombestik kui rohkem draamaelemente sisaldav aines palju kasutamist. Peale dramatismi ja mänguvõimaluste paeluvad vaatajat ning osalejat atraktiivsed kostüümid ning see, et iga osalenu võib end tunda suulise pärimuse kandja rollis. Kultuurilist distantsi publiku ja esitaja vahel aitab rahvakalendri tähtpäeva etendamise puhul vähendada selle tuntus tänapäeval, st tavaliselt teatraliseeritakse neid tähtpäevi, mis on ka vaatajale rohkem tuntud. Lavastaja käe all on üheks tervikuks sulatatud kõik folklooriliigid: laul, tants, vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused, jutud, uskumused ja kombed. Lavastuses püütakse neid edasi anda selles loomulikus voolavuses, nagu nad tegelikus eluski ette tulevad/tulid. Folkloori polüfunktsionaalsus väljendub siin mõtestatuses, millega kaasneb muusikalis-esteetiline ja grupiline tegevus. Eestis on niisuguse tegevuse üks näiteid jaaniõhtute korraldamine. Viimastel aastatel on Eesti Rahva Muuseumi abiga korraldatud suurüritused jüripäeva, jaanipäeva ja mihklipäeva tähistamiseks kohale toonud tuhandeid osalisi.

Kalendritähtpäeva tähistamine kultuuriüritusena muuseumiseinte vahel on uus samm folklorismi viljelemiseks. Muuseum on tänapäeva institutsioon, mis aitab hoida sidet mineviku ja oleviku vahel, teenib kadunud aja säilitamist. Näitus on muuseumi kontakt avalikkusega ja muuseumis toimuvad teatraliseeritud etendused visualiseerivad seal kujutatud tehismaailma. Etenduse kaudu on edasi antud vanaaja kultuuriline kontekst, millele mängivad muuseumis kaasa ajastu sümbolid näitustel väljapandud esemete ja tegevuspaiga näol.

Folkloorsed etendused
Esimene rahvakalendri kombestikule tuginev etendus toimus Eesti Rahva Muuseumi (ERMi) näitusemajas 21. juunil 1998. aastal. Aastatel 1998–99 on samas toimunud viis erinevat folkloorset etendust: jaanietendus “Jaaniöö juhtumised”, mardietendus “Mart käib üle maa...”, kadrietendus “...Kadri üle karja”, jõuluetendus “Toomapäevast jõuludesse” ja volbriöö “Nõiasabat Sinimäel”.

Iga folkloorse etenduse stsenaariumi kirjutamisele eelneb uurimustöö, mille tulemusena siis ka vastava tähtpäeva etendus valmib. Materjali valiku tegemine sõltub stsenaristi isikust, tema teadmistest ja eelistustest. Kui lavastuse kontseptsioon on ette teada, tekib ruttu ka ettekujutus, kuidas see etenduses peaks välja nägema. Samas on alati oht, et kui materjali kuhjub stsenaariumisse liiga palju, tekib kaos nii etenduses kui vaatajas, kes virvarris enam orienteeruda ei suuda ja veel vähem oskab eristada olulist ebaolulisest.

Kadrietendus “…Kadri üle karja”, 22. nov 1998.
Pildil on kõige kaunimad kadrid. Foto: Ain Protsin.

Eespool nimetatud etendused tuginevad suures osas Mall Hiiemäe antoloogiale “Eesti rahvakalender”, ”Jaaniöö juhtumistes” on kasutatud ka Eiseni kogumikku “Esivanemate ohverdamised” ja mardietenduses Tõnn Sarve 1987. aastal ilmunud artiklit “Mardid tulnud kauge'elta” (“Edasi” 6. nov). Laulud on nii mardi- kui kadrietenduses Eesti Kirjandusmuuseumi fonoteegist, jõuluetenduses Herbert Tampere antoloogiast “Eesti rahvalaule viisidega” III. Lisaks on kasutatud tekste, mis on viisistatud etenduses kaasalööjate poolt või on loodud pärimusele tuginevad uued laulumängud, nagu seda on “Krantsilaul” jaanietenduses ja “Välja tuli vana miesi” nõiasabatis.
Viies folkloorne etendus “Nõiasabat Sinimäel” tugineb suures osas Ülo Valgu 1998. aastal väljaantud raamatule “Allilma isand – kuradi ilmumiskujud eesti rahavausus”. Stsenaariumi koostamisel on kasutatud Eiseni raamatuid “Esivanemate ohverdamised” ja “Esivanemate varandus”; originaaltekste on võetud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Nõiasabati loos on ka kõige rohkem stiliseeritud laule ja tantse, viisistatud tekste ja laenatud viiside kasutamist. Oma osa etendustele vajaliku hõngu loomisel on olnud ka selle toimumise ajal. Esimene etendus “Jaaniöö juhtumised” (1998) ja“Nõiasabat Sinimäel” toimusid öisel ajal (22.00, 23.00 ja 00.00). Kombestikus öisel ajal tegemist vajavad toimingud olid paigutatud nende õigesse toimumise aega. See lisas toimuvale müstikat ja salapära ning oli publikule meeldivaks üllatuseks.
Materjali läbitöötamisel tekib teatud nägemus etendusest kui tervikust. Edasine töö on stsenaariumi kirjutamine, laulude ja tantsude otsimine või loomine ning süžee täpsem väljatöötamine. Jaanietenduses on tegemist ühe tööka eesti taluperega, kus pereisaks Jaan, pereemaks Maali, peretütreks Ann ja nende eluasemeks püsinäitusel eksponeeritav rehetuba. Naabertalu vanaperenaine elab kambris, kuus karjatüdrukut on karjamaal lustimas, ruumist väljapoole jäävad ka karjapoiss, utetallekene, vanajuudas, kuningas Jaan. Etendust vahendab publikule ja seob muuseumimaailmaga Saladuste Võtmekimbu Valdaja, kes oma salapäraste vööl rippuvate võtmete abil avab erinevaid uksi minevikku. Nii ei saagi öelda, et ollakse mingis kindlas ajajärgus, vaid vastavalt ringiliikumisega püsinäitusel muutub ka aeg publiku ning esinejate ümber.
Loomulikult on stsenaristi ülesanne kombestikku ja teksti tema poolt valitud karakteritele kohasemaks ja suupärasemaks seada ning sobilik faabula välja mõelda. Tegevused, mis võisid peres päeva või isegi mitu päeva aega võtta, on koondatud etendusse üksteise järele. Nii teeb pereisa Jaan külaliste saabudes jaanivihtasid, pereema Maali jaanikaraskit ja peretütar pakub külalistele keelekastet. Jaan, kes inimtüübina on üks suur sõnaseadja ja jutuvestja, räägib külalistele loo oma isast, kes otsis rahaauku. Peagi läheb jutt saunaminekule jne.

Jõuluetendus “Toomapäevast jõuludesse” tegelased
publikust – loomad pere laudas. Foto: Aldo Luud.

Publik osalejana
On olemas kahte liiki folkloorseid etendusi: üks osa neist jätab publiku passiivse vaatleja rolli, pakkudes rohkem esteetilist naudingut, teine osa apelleerib publiku aktiivsele kaasalöömisele ja vahetule suhtlemisele publikuga ning on emotsionaalselt mõjuvam. Muidugi sõltub see, mil määral publikut saab kaasata, eelkõige publiku arvust ning mänguruumi suurusest. Stsenaariumi koostamisel tuleb aga kogu aeg meeles pidada publiku osalust etenduse tegelasena. Nii kingib pereisa jaanietenduses tänutäheks pärja eest Saladuste Võtmekimbu Valdajale ja teistele külalistele jaanivihtasid, mida hiljem ühisel vihtade viskamisel kasutada saab. Ühiselt lauldakse tähemõrsjast, vaadatakse ristteel läbi sõrmede, osaletakse Jaani karjapalvuses, lauldakse jaanilaulu ja öeldakse jaaniloitsu. Iga külaline saab peale viha mälestuseks veel kava, publikule jagatakse ka ühise jaaniloitsu sõnad. Kohe algul pakutakse kõigile pere juures teed ja jaanikaraskit. Sõltuvalt publiku aktiivsusest on etenduste pikkuseks olnud tund kuni tund ja pool.

Volbriöö oma erilise hõngu ja olemusega on selgelt märgiks, et publik suhtub isegi pika etenduse jälgimisse äärmise innuga ja ainult mõned kohad – näiteks hundisabaga vihtlemiseks tüdrukute valimine, on tekitanud publikus kiljumist ja ehtsat kartust või selle väga osavat mängimist. Tegemist on etendusega, kus näitlejatel oli võimalik väga eredaid isiksusi mängida ja teiste lavastustega võrreldes kõige rohkem kasutada oma annet. Mida rohkem publik kaasa mängib ja elab, seda lustlikumaks läheb etendus ka näitlejate poolel. Külastajad kirjutavad oma elamustest ja arvamustest külaliste raamatusse: “Mulle meeldis etendus väga. Olid head tegelased ja vahvad nõiad. Tänan.”; “Nõiamuuseum oli väga äge, tahaksin siia teinekordki tulla”; “Äärmiselt meeldiv”; “Alguses pidime ära jooksma, kuid karta polnud midagi”; “Korrake!”. Lugedes neid ja paljusid teisi arvamusi on selge, et etendus vajab tõepoolest kordamist ega tekitanud kelleski meeleliselt korvamatut kahju.

Enne mardietendust maske valmistamas, 8. nov 1998.
Foto: Aldo Luud.

Mardietenduses on ühistegevust publikuga isegi rohkem. Enne etendust teevad kõik külalised endale maskid, toimub ka osaliste valimine ja kostümeerimine. Publiku osavõtul toimub rida stseene: martide sajatus, sissepalumise laul, vitstega terviseks löömine, terade viskamine ja tervitussõnade ütlemine, karu tantsitamine, martide tantsulaul, andide palumise laul, tänulaul ja õnnistus. Kadrietenduses teeb publik kaasa utelaulu, sauniku- ja vabadikunaise laulu, sissepalumis- ja tervituslaulu, õnnistussõnade ütlemise, santide tervituse, sajatuse, andide palumise laulu jm. Lisaks mängitakse maha kadripulm. Kontakti loomisel publikuga on vahel kasutatud etendust publikule vahendavat ja publikuga aktiivselt suhtlevat tegelast. Jaanietenduses oli see Saladuste Võtmekimbu Valdaja, jõuluetenduses on samuti olemas lavastust läbiv tegelane, tönk, kes kohapeal toimuvat improvisatsioonilist tegevust juhib. Publikust tulevad jõuluetendusel pererahva lauta notsud, hobune, lambukesed, lehm, peresse jõulusokk ja sokukarjane jne.

Näitetrupp teab, et nende esmane ülesanne on edastada informatsiooni, mis puudutab kombestikku, alles seejärel tuleb improvisatsioon. Kui osad on omandatud, jääb ruumi ka lustlikkusele ja osasse sisseelamisele ja meelde tuleb sedagi, millest on seoses kombestikuga räägitud, aga mida konkreetne tekstiline osa ei sisalda, küll aga kõlbab see õiges kohas kasutamiseks. Kuna nii publiku kui näitlejate puhul on tegemist inimestega, kes oma igapäevaelus on vähemalt kalendripärimuse passiivsed tundjad, siis piisab väikesest tõukest äratundmaks, et tegemist on omase materjaliga.

Eesti Rahva Muuseumis toimuvate etenduste üks põhieesmärk on just publikule võimaluse andmine kaasa mängimiseks, et pakutavaid teadmisi läbi enese tunnetada, nii on stsenaariumid nimme sisaldanud osi, mille täitjad tulevad publiku hulgast. Peale etenduses oleva teksti on väga oluline koht lauludel, loitsudel ja tantsudel. Kogu ülejäänud publik (pean silmas neid, kellel iseseisvat osa ei ole) on aga samamoodi terve etenduse jooksul osaleja. Tegemist võib olla ühe teatud suure perega, nt on nii mardi- või kadrietenduses; jõuluetenduses on kogu publik töngi lasteks või ollakse sattunud nõiasabatile. Iga etendusel viibija on saanud voldiku, kus on kirjas kõik etenduse laulud ja sõnumised, et seda oleks võimalik kasutada nii etenduse ajal kui hiljem. Hilisem tagasiside publikuga toimub eelkõige nende lehtede kaudu – kui etendusel olijad ise midagi õppida tahavad ja meiega kontakti võtavad.

Pärimusteater ja koolitöö
Oluline on atraktiivsus. See, mida pakutakse, peab olema konkreetne, samas aga huvitav ja isegi intrigeeriv. Etendused kannavad ka õpetuslikku eesmärki, kuna publikuks on valdavalt koolinoored. Nii on etendused pedagoogide poolt eriti soositud, sest nende abil näitlikustatakse koolikrestomaatiates läbivõetud rahvaluulepeatükke. Stsenaariumide allikmaterjal on ju ka enamasti võetud populaarsetest rahvaluule tekstikogumikest.

Loengu vorm tihtilugu ei sobi ja nii peaksid kõik lastega tegelevad inimesed leidma selle, just temale ainuomase võtte, kuidas edastatavat huvitavaks muuta. Kui laps on õpetajalt enne mingisugust igavavõitu loengut kuulanud, võib lastelt kuulda arvamusi, et eestlaste rahvakalender, kombestik, regilaulud on igavad, isegi häbenetakse omaenda rahva pärimuskultuuri. Teine äärmus on, kui üldse mitte midagi ei teata ja arvatakse, et tegemist on “jamaga”. Seetõttu oleme endile eesmärgiks seadnud, et etendustes osalema ja publikuks olema ei pääseks igaüks. Etenduses osalemine ei tohiks olla kohustuslik ja kooli poolt organiseeritud, vaid selleks peab olema lastel endil soov. Ja kui on juba soov, suudab laps pakutavat ka jälgida, sellest iva leida ja seda ka väärtustada. Paljud õpetajad on püüdnud seostada etendusel käimist kindla rahvakalendri tähtpäeva tutvustamise nõudega koolis ja õpilane peab esitama ka teatud töö nendest teadmistest, mis ta sai muuseumist. Selles osas, mida laps meelde jätab, on õpetajal suur roll – kui on andekas pedagoog, kellel jätkub energiat ja aega, siis võib ta paljugi ära teha selleks, et lapsed mõistaksid ja omandaksid ka seda, mida nad etenduse käigus ehk ei suutnud meelde jätta või millest aru saada. Suur huvi koolide poolt nende etenduste vastu näitab, kui tühi koht meie rahvatraditsioonide edasiandmisel tegelikult valitseb.

Meil on olemas palju lapsi, kellele väga meeldib olla eestlane just nende vanapäraste ja näivalt natuke veidrate kommete ja traditsioonidega nagu need meil on. Oleks viimane aeg, et ka kohustuslik kooliprogramm sisaldaks meie rahvatraditsioonide tutvustamist, võib-olla ei peakski sellega tegelema pedagoogid, kes on niigi üle koormatud, mistõttu võivad huvi asemel lapses esile kutsuda hoopiski vastumeelsuse, vaid inimesed, kellel see on seotud kutsetööga. Sama programm peaks olema ka vene koolides (oleme käinud vene koolides eestlaste rahvakalendri tähtpäevi tutvustamas). Nii üllatav kui see ka ei ole, on just Ida-Virumaa kooliõpilased üheks kõige aktiivsemaks publikuks olnud. Lapsed laulavad pikki kadrilaule, hoides ise eestvedajatel käest kinni ja ajades sõrmega regivärsilise kadrilaulu sõnade järge, kuulavad suure tähelepanuga, kuigi nende eesti keele oskus on veel päris algaja tasemel. Teravdatud tähelepanu pole seostatav ainult püüdega asjast aru saada – neil on erakordne ja märkimisväärne huvi meie kommete vastu.

Muuseum
Etenduste põhiline esitamise koht on ERMi püsiekspositsiooni rehealune ja rehetuba, “Jaaniöö juhtumistes” aga kogu püsinäituse alumine korrus. Piisavalt ruumi peaks jätkuma ka etendust vaatavale-kaasamängivale publikule, kuid tegelikkus näitab, et huvi on märksa suurem kui võimalused publikut ära mahutada. Mardi- ja kadrietendustel on siiani publikuks olnud korraga 80 inimest – kohtade arv on piiratud eelregistreerimisega ja publiku enamus on kooliõpilased.


“Jaaniöö juhtumiste” eripära on ekskursioon-etenduse nimetus ning grupi suuruseks on maksimaalselt 30 inimest, kuid parem on seda stsenaariumi läbi mängida isegi 20 külastajaga, kuna kontakt külalistega on siis tugevam, tegevus arusaadavam, kaasamängimine lihtsam.

Tõeliselt ülerahvastatud on olnud aga volbriööl toimuv “Nõiasabat Sinimäel”. 1996 aastal alguse saanud volbriöö tähistamine ERMi näitusemajas on kujunenud traditsiooniliseks algupärandite vestmiseks rehe all, kusjuures põhukottidel istuv publik on ümber jutuvestja, nii et jutuvestja ei pea esinema, vaid lihtsalt rääkima oma lugu. 1996. ja 1997. aastal tõi volbriöö näitusemajja enneolematult palju rahvast, 1998. aastal oli publikut vähem ja seetõttu sai 1999. aasta projekti uute ideedega täiendatud ja kavandatud nii esmakordselt toimuv nõiasabat kui näitus “Hullutatud meeled” II korruse ajutiste näituste suures saalis. Rahvatung püsinäituse ukse taga ei vaibunud: oodati etendusele pääsemist ja külastati tarmukalt näitust. Püsinäituse planeerimisel ei kujutanud nähtavasti keegi ette, et muuseum peaks olema rahvakesksem. Tänaseks oleme fakti ees, et meie püsinäitus ei ole valmis vastu võtma nii palju soovijaid. Loomulikult on volbriöö näol tegemist erandliku nähtusega ja kuigi näitusemajas on volbriöö etendustele võimalik eelmüügist pile-

“Nõiasabat Sinimäel”, publiku pool ja nõidade pidulaud.
30. aprill 1999. Foto: Aldo Luud.

teid osta juba kolm nädalat enne ürituse toimumist, on ikkagi teatud arv vaatajaid – ja paraku just suurem osa neist – sellised, kes tulevad üritusele just sellel ööl tekkinud soovi ajel, eelistades midagi vaimule pakutavat.
Tõsine probleem on esemete puutumatuse, õigete säilimistingimuste ja tolmuga. Etendused toimuvad reeglina rehe all ja ka kiviaia juures, publik istub rehealuse ees vatiiniga täidetud kottidel ja pikkadel pinkidel. Ekspositsioonis tegutsevad näitlejad, kelle näol on tegemist inimestega, kes on muuseumitöötajad ja kes teavad, et “ekspositsioon on püha” ja on võimelised ise ka vastutama selle eest, mis püsinäitusel toimub, vastutama esemete kahjustamatuse eest. Viis inimest trupist teevad oma igapäevatööd just muuseumis. On selge, et esemete puutumatus ja säilimine on vajalik, aga samas ei ole ühtegi mõõtmistulemust, mille põhjal võiks väita, et midagi on kahjustatud just nende etenduste läbi. Stsenaarium on kirjutatud just arvestades nii rehealust ruumi, rehetuba ja kambrit kui ka kiviaeda, II korrust ja allatulevat treppi. Seetõttu saab see toimuda kas ainult püsinäitusel või siis täpselt samasuguseid dekoratsioone kasutades kusagil mujal ruumis, teisiti kaotab etendus oma mõtte. Oleme näitetrupiga katsetanud esinemistega koolis, kui meid on väga palutud, kuid see nõuab tohutult energiat ja ümberkehastumist näitlejatelt ja lõpptulemus ei ole kaugeltki see, mis on sama etenduse toimudes püsinäitusel. Küllap tunnevad vaatajadki, et kõigele sellele, mis toimub, on taustaks ja hingeks just need ümbritsevad esemed – meie rahva ajalugu. On ju need etendused suunatud ka püsinäituse sisuliseks elavdamiseks ja just püsinäitus annab vajaliku tunde ja on see õige taust. Omaette kusagil suvalises ruumis toimudes ei kannaks need folkloorsed etendused kaugeltki mitte sellist mõtet ja tähendust.

Mis on siis muuseumi esmane eesmärk, kas koguda ja talletada ja teha teadustööd või pakkuda kõike olemasolevat oma rahvale ja loomulikult eelkõige meie noorsoole ja seda huvitavate uute vormide näol? Tänapäeval oleme jõudnud niikaugele, et peame tõdema, kuivõrd tähtsad on mõlemad. Muuseumiteater või pärimusteater muuseumis on meil alles uudne nähtus ja me ei pea ootama, et head ja uued ideed tuleksid meile kusagilt mujalt maailmast. Lõppkokkuvõttes teenib Eesti Rahva Muuseumi pärimusteater identiteedi ning kultuuri säilitamise huve, olles palju väiksemas mahus midagi samatähenduslikku nagu laulupeod.

Kirjandus

Bausinger, Hermann 1969: Folklorismus in Europa: Eine Umfrage. Zeitscrift für Volkskunde 65. 1–8.
Dégh, Linda 1994: American Folklore and the Mass Media. Indiana University Press.
Gussev, Viktor 1977 = Â. Å. Ãóñåâ, Ôîëüêëîð è ñîöèàëèñòè÷åêàÿ êóëüòóðà. Ê ïðîáëåìå ñîâðåìåííîãî ôîëüêëîðèçìà. Ñîâðåìåííîñòü è ôîëüêëîð. Ìîñêâà: Ìóçûêà. 7–27.
Kuutma, Kristin 1996: Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. Kõiva, Mare, Kuperjanov, Andres (toim). Mäetagused 1–2. Hüperajakiri. Tartu: Eesti Keele Instituudi folkloristika osakond; Eesti Rahvaluule Arhiiv. 80–94.
Moser, Hans 1962: Vom Folklorismus in unserer Zeit. Zeitscrift für Volkskunde 58. 177–209.
Rüütel, Ingrid 1987a: Folkloor ja tänapäeva kultuur. Kultuur ja Elu 5. 11–15.
Rüütel, Ingrid 1987b: Folkloor ja tänapäeva kultuur. Kultuur ja Elu 6. 18–22.
Šmidchens, Guntis 1999: Folklorism revisited. Journal of Folklore Research 36. No 1. 51–70.
Virtanen, Leea 1988: Suomalainen kansanperinne. Porvoo: WSOY.