Helmut Fischer
Igapäevaelu on täis narratiive. Kui kasutada kolmeosalist mudelit, siis algupärased, vahetus inimestevahelises kommuniktsioonis kasutatavad ja traditsiooniliselt kehaga seotud esitusvahendid, eriti suuline kõne, samuti žestid ja miimika piirduvad kahe keskse vahendusviisiga. Sekundaarsed meediakanalid kasutavad visuaalseid, tehniliselt produtseeritud märke, mida on võimalik ilma tehniliste vahenditeta vastu võtta. Kirjutatu ja trükitu jõuab meieni lugemise abil. Seda nüüdseks juba traditsioonilist vahendit kasutab kolmanda järgu meedia.
Teatud tehniliste agregaatide abil toimub märkide loomine ja ülekandmine, samuti nende vastuvõtmine. Raadio, heliplaat, kassett, telefon ja muu auditiivne meedia ning nende seos liikuvate piltidega filmis, televisioonis, videos, faksis on jutustamise, kuulamise ja jälgimise kommunikatiivseid dimensioone laiendanud (Hunziker 1988: 16). Uued meediakanalid on avanud eelkõige jutustamiskultuurile uusi kaugeleulatuvaid perspektiive. Ei ole vähenenud loodavate tekstide hulk, kehvenenud jutustamisvõime ega jutustajad tummaks jäänud (Merten & Schmidt & Weischenberg 1994; Fischer 1995: 211-233), vaid pigem on jutustamine internetis kommunikatiivseid võimalusi veelgi suurendanud. Tänu ülemaailmsele arvutivõrgule on jutuvara liikuv ning pidevalt kättesaadav (Schneider 1996). Auditiivse ja visuaalse jutustamise tehnilised piirid näivad olevat lõplikult ületatud.
Kommunikatsioonivahendite areng näitab, et seni pole ükski meedium teisi välja tõrjunud. Küll aga on iga uus meedium põhjustanud funktsioonimuutusi vanade meediate juures (Faulstich 1994). Suulist väljendusviisi, aga ka räägitavat ja kuuldavat mõttevahetust asendab äärmise mitmekesisuse ja intensiivsusega elektrooniline meedia. Raadio, millest järgnevalt juttu tuleb, orienteerub helilisele küljele. Visuaalsed elamused puuduvad. Raadio on suunatud suurele, laiale alale jaotunud erineva loomu ja huvidega publikule. Olgugi et puudub konkreetne füüsiline lähedus, on kuulajad rääkijaga isiklikus kontaktis, mis loob pseudointiimsuse õhkkonna. Nad võivad öeldut jälgida, vajamata erilisi oskusi (erinevalt näiteks lugemisest). Suulisus saavutab siin laiaulatusliku üldisuse astme ning on kontrollitav teatud institutsiooni poolt (Holly 1995). Kommunikatsioon on valdavalt ühepoolne.
Erinevus silmast silma kommunikatsioonist on silmnähtav. Raadio kui akustiline kanal esindab nn. sekundaarset suulisust, mida võetakse vastu elektrooniliste kanalitega (Ong 1987: 136). Igal juhul aga ei tähenda see, nagu elustaks raadio selle suulisuse, mis oli omane trükiallikate eelsele ajale.
Raadio on suulise popkultuuri tähtis kandja. Talle on loomuomane informatsiooni vahendamine eeskätt keele abil. Muuhulgas võetakse paljud teated kokku juttudeks, niisiis järgitakse jutustamise reegleid. Jututeemad pärinevad igapäevastest uudistest (Neumann 1984: 98). Teatud programmid põhinevad just narratiivset laadi saadetel.
Erinevate kanalite uudistesaated ehk nn. raadioajakirjad kujutavad endast segaprogramme populaarsest muusikast, informeerivatest lühiteadetest (eriti poliitika ja kultuuri vallast), sensatsioonidest ja isiksustest, samuti uudistest, mida edastatakse iga tunni või pooltunni järel, ning liiklusteadetest (Berg & Kiefer 1992). Muusikal on tekstide vahel kandev roll, seda saadab kas moderaatorite poolt etteloetav või spontaanselt jutukaaslaste vahel tekkiv jutt (Brandt 1985: 1672). Kõik, mis tundub päevasündmustes huvipakkuv, põimitakse vahetult ja võimalikult aktuaalselt saadetesse. Esikohal on vahetu kaasaelamine, otsesaade, samuti ka ajakirjanduslike esitusvormide mitmepalgelisus. Teated, informeerivad tekstid, intervjuud ja reportaažid segunevad kommentaaride ja diskussiooniga (Donsbach & Mathes 1996). Eesmärgiks on saavutada kuulajatega kontakt, mõnel juhul kuni telefonivestlusteni välja.
Westdeutscher Rundfunki (WDR) saadete hulgas torkavad silma kaks kõigest midagi -programmi - hommikune ja lõunane. Lõunane uudistetund on eetris alates 1. veebruarist 1965 iga päev (välja arvatud pühapäev), algselt kell 12-13.00, praegu 12-15.00. Saated on suunatud eelkõige naiskuulajatele, kes tegutsevad kodumajapidamises ning keda loodetakse köita aktuaalsete poliitikateadetega. Saatetegijate seisukohalt tõi see 1960. aastatel renessansi raadiomajandusse (Thoma 1997: 279). Saabunud edu lubas raadiojaamal kaks aastat hiljem alustada hommikuprogrammiga, mis kandis algselt pealkirja "Täna hommikul". Alates kella 6.05-st, pärast 1995. aastat kell 5.05-9.00 räägitakse möödunud öö juhtumustest ning sellest, mida saabuv päev toob. Jutu vahele mängitakse tuntud lauljate laule ja tophitte seitsme-, kaheksa- ja üheksakümnendatest aastatest. Saatel on üle kahe miljoni kuulaja. Iga poole tunni järel kõlavad enne uudiseid ja liiklusteateid reklaamiklipid. Mõlemal kõigest midagi -saatel on äratuntavad tunnusmeloodiad ja tuntud raadiohääled. Üldine on slängi ja kildude kasutamine (Koscyk & Pruys 1970: 231). Informatsiooni pakutakse tagasihoidlikult ja meelelahutuslikult. Selle tõsidust toetavad kriitilised lühikommentaarid ja otseintervjuud.
Westdeutscher Rundfunk reklaamib ennast lööklausega "Meie toome asjad päevavalgele. Hommikutund. WDR 2". See, mis päevavalgele tuuakse ja avaldatakse, määrab ka rõhuasetused. Asja juurde kuuluvad erinevasisulised ja vahelduva vormiga jutud, mida jutustatakse ja kuulatakse ning mis moodustavad sel moel ühtse kommunikatiivse teksti (Röttgers 1992: 159).
Minu uurimus hõlmab 50 teksti 1997. aasta veebruarist ja märtsist (33) ning 1998. aasta märtsist (17).1 Temaatilise välja kandva osa moodustavad lood avaliku elu tegelastest, poliitikast ning meelelahutusärist. Märkimisväärne näib näiteks Ameerika eelmise presidendi George Bushi langevarjuhüpe:
WDR kümme minutit enne üheksat. Eelmine Ameerika president George Bush on oma poliitilises karjääris läbi elanud nii tõuse kui langusi, aga nagu näha, pole talle sellest veel küllalt. Nüüd tahab George veel kord teada, kui madalale on võimalik langeda, ning seda just nimelt täna. Tegemist on langevarjuhüppega 3500 meetri kõrguselt. Täna peab see aset leidma Arizona osariigi kohal. Põhjuseks on vana, Teise maailmasõja aegne lubadus, mille Bush olevat iseendale andnud. Sõja ajal suutis tollane lendur Bush end hüppega allakukkuvast lennukist Vaikse ookeani kohal päästa. Siis olevat ta lubanud kunagi hiljem mitte häda pärast, vaid puhtast meelelahutusest lennukist veel kord alla hüpata. Täna seitsmekümne kahe aasta vanuses teeb ta seda. Igal juhul üsna vapper (Morgenmagazin 25. 3. 1998, moderaator Oliver Thoma).
Ülejäänud 11 teksti räägivad Saudi-Araabia printsist, kes ostis Ameerika lennuliini, Sarah Fergussoni ja prints Andrew' sihipärasest kooselust, printsess Diana teisikust, kes lõpetab oma tegevuse, president Clintoni seksiafäärist, tema koera kastreerimisest ning Hiina parteijuhist Deng Cio Pengist, korea vanakesest, kes sooritas keskkooli sisseastumiseksamid, itaalia moekunstnikust Max Mazzast, kes pakkus hulkuri jaki välja magamiskotina, šokolaadivabrikandi Hans Imhoffi seitsmekümne viiendast sünnipäevast, prantsuse näitleja ja šansoonilaulja Ives Montandi surnukeha väljakaevamisest, et tema isadust tõestada, ning lõpuks Berliini poksija Graciano Roccigiani löögivõimelisusest väljaspool poksiringi.
Teemade populaarsus jätkub kultuuri ja kirjanduse valdkonnas, näiteks jutuga liigaastast tuleneva segaduse kohta:
Kaheksa läbi kümme minutit. Kenad, kuumad diskussioonid kahe härra vahel, mida ma eile poes kuulsin ja mis puudutasid tõesti tähtsat küsimust, kas täna, pühapäeval, on ikkagi 29. veebruar või 1. märts. Esimene püüdis teist kangekaelselt veenda, mis tal hästi ei õnnestunud, isegi mitte selliste argumentidega nagu "konksus aasta ei saa ometi liigaasta olla", "üheksakümmend seitse on tõesti konksuga aasta". See kõik ei aidanud midagi, lõpuks hingas ta sügavalt sisse ja ütles: "Saa ometi kord aru, ei ole mingit lülitusaastat, on automaatika-aasta!" [Schaltjahr - liigaasta, sõna-sõnalt tõlgitav ka lülitusaastana - tlk.] (Morgenmagazin 1. 3. 1998, moderaator Tom Hegermann).
Edasi on kaheksas tekstis juttu lihavõttekinkidest noormeestele kohalike aastakommete raames, Kuldse Vaarika auhinnast sessiooni halvimale filmile ning Oscaritest, Hornbergeri tulistamise kohta käiva kõnekäänu üle lööklause "WDR 2 teeb kavalaks" taustal, söör John Barrow' jutustusest seiklusliku merereisi kohta Lõunamerel (1831), ühe kriminaalromaaniga seostuvatest kokkulepetest, "Titanicu" hukkumise filmimisest, ühe romaani tsitaadist ja kriminaalseriaali "Derrick" lõpetamisest.
Loodusele ja loomadele pööratakse silmatorkavalt palju tähelepanu. Jutustamisvääriliseks teeb lood loomade normiväline käitumine või mingi eriline juhtum, näiteks lugu purjus lehmast:
Üks taluperenaine andis oma ainsale lehmale kogemata juua ploomiviina, mida ta abikaasa just pimedas keldris pruulis. Vaene loom jõi sellest umbes kaheksa liitrit. Praeguseks on ta ainuke lehm, kellel on olnud pohmakas (Mittagsmagazin 28. 2. 1997, moderaator Jan-Peter Schwarz).
Ülejäänud kaheksa lugu räägivad öökullist, kes põhjustas Rootsis elektrikatkestuse, rongast, kes läks psühhiaatriakliinikusse, kirjatuvist, kes rändas Inglismaalt Hiinasse, loomade transportimisest sõiduautos, lamba kloonimisest, inimese kloonimise võimalustest, filmimaterjali ümbertöötamisest ning karmi talve mõjust taimedele.
Populaarsed on üldised kurioosumid, mis igapäevaelus silma torkavad:
WDR 2. Kuue minuti pärast saab kell üheksa. Rängad kombed valestiparkijate vastu Chicagos, ja sealjuures täiesti vanemaid daame mittearvestavad. Bruce Wechsler sõidutas oma 85-aastast ema Ruthi kaubanduskeskusse. Ta ütles emale: "Ema, ma käin korraks ära. Oota sina autos!" Seda Ruth Wechsler tegigi. Kes aga ei oodanud, olid innukad politseinikud. Juba kümme minutit hiljem võeti auto sleppi ja viidi minema, sest see oli valesti pargitud. Teisaldamisauto tuli, tõstis auto peale ja vanaema ühes autoga. Kaks tundi hiljem leidis poeg oma auto üles, samuti oma ema ning sattus raevu: "Mida te teinud olete? Vana daam oleks võinud südameinfarkti saada!" Nii see aga ei olnud. Ema oli hoopis mõtelnud: "Kõik on korras, võib-olla on juhtunud mingi liiklusõnnetus, ning sellepärast tuleb auto minema vedada." Nii ta lugeski kogu aja rahulikult ajalehte (Morgenmagazin 17. 3. 1997, moderaator Oliver Thoma).
Neli ülejäänud teksti jutustavad sellest, kuidas jalgpalliklubi, mille nimeks varem oli LP, nimetati ümber CD Teneriffaks, probleemidest toiduainete ingliskeelsete siltidega, tiitlite kaotamisest kirikuhierarhias ja Himaalaja vanusest.
Poliitika on nelja jutu teemaks. Kaks korda räägitakse poliitikute ebaõiglaselt kõrgetest palkadest ehitusminister Klaus Töpferi näitel. Fakt, et 1. FC Köln mängis Bundesliigas ebaõnnestunult, seostatakse Saarimaa mäekaevanduse demonstrantide ässitusega. Lõpuks saadetakse pruutpaar, kes tahtis Colorados Denveri muuseumis abielluda, mis aga seal toimuva G 7 tippkohtumise tõttu võimatuks osutus, Valgesse Majja, et nad president Bill Clintoni äraolekul seda kasutaksid.
Ka tehnika kohta on neli teksti. Vormel 1-tüüpi Ferrarit ei näidata mitte näitusel, vaid ühe jooksuraja serval. Volkswagen Põrnikas, mis oli ilma kaitseseadmete ja kindlustuseta teel, tabati peagi politsei poolt. Fordi tehas Kölnis tülitseb ajakirjaga Focus, kuna tahab sama nime oma uue mudeli jaoks. Maaväline tehnika saabub ufodena Maa lähedusse.
Kolm lugu käsitlevad sugudevahelist konflikti: üks lugu on meeste probleemtsoonidest naise vaatevinklist vaadatuna, teine sellest, kuidas üks itaalia hambaarst oma naispatsiendil nii palju hambaid välja tõmbas, et viimane enam suudelda ei suutnud. Viimane lugu on märkimisväärsest retseptist, mis on pärit naisteajakirjast. Kriminaalsusest ja kohtuasjadest räägivad samuti kolm teksti: mehest, kes Kölnis videokaameraga naiste seelikute alla vahtis, kohtuasjast auklike kondoomide üle Bochumis ning ühe maali vargusest ingli abiga. Ühel korral puudutatakse tervist, väites, et igapäevane veinijoomine aitavat veresoonte lupjumise ja Alzheimeri haiguse vastu.
Teemad vahelduvad pidevalt kaleidoskoobisarnaselt, eeldatakse, et kuulajad juttude sisu ei tea, tahavad seda aga teada, ja teada saama ka peavad, ning et nad on nõus pideva aktualiseerimise ja kiire vahendusega. See on juba kord raadio eripära, et igapäevased tühiasjad koheselt lõbustuse vormis välja pakutakse. Vastuvõtjate tähelepanu ei tohi ju nende põhitegevuselt, hommikusöögilt, autosõidult või majapidamistööst liialt eemale juhtida.
Jutustamine akustilises kanalis nimega raadio erineb tugevalt eelkirjanduslikust suulisusest (Dégh 1984). Jutustaja on saates nähtamatu. Ta on kuulajatele kättesaadav ainult meediumi kaudu. Ta on kompetentne keelekasutaja, valdab erinevaid kõnelemisviise, tunneb grammatikareegleid, tema valduses on teatav leksikaalne tagavara, semantiline eristamisvõime, kindel foneetiline artikulatsioonilaad ja vajalikud stilistilised kujundusvahendid. Ta on võimeline tekstikoostamisreeglite kohaselt teksti looma ning väljendama end suunitlusega kuulajale või meediale (Fischer 1993: 116). Ta võimekus tuleb eriti esile lugusid lugedes, spontaanselt ette kandes või dialoogina esitades, kohandades muusikapause sõnaliste lõikudega.
Moderaatori narratiivne saavutus seisneb selles, et ta
(1) loeb ette ettevalmistatud, kirjutatud jutu:
Kolmekümne üheksa aastasele kölnlasele, kes fotografeeris nädalate kaupa peidetud kaameraga asjast mitteteadlike naiste aluspesu, mõisteti 600 marga suurune rahatrahv. Mees oli paigutanud kaamera spetsiaalselt töödeldud reisikotti ning suunanud objektiivi jalakäijate-tsoonides ja kaubamajades ja trammides naiste seelikute alla. Üks salaja filmitud naistest, kellele mehe käitumine tundus kahtlane, alarmeeris politseid ning korteri läbiotsimisel leiti rohkelt videokassette ülesvõtetega naiste seelikualustest (Mittagsmagazin 18. 3. 1997, moderaator Randy Krott).
Teiseks jutustab ta
(2) loo isiklikust kogemusest:
Schalke 04, seda kuulsime ju just uudistest, kohtub Uefa-Cupi poolfinaalis jalgpalliklubi Teneriffaga, mille nimi on CD Teneriffa. Ma ei tea jalgpallist midagi ja sellepärast küsisin ükskord toimetaja Wim Dornbuschilt: "Miks CD Teneriffa?"
Sellel oli muidugi kohe vastus valmis: "Nood nimetasid end ümber. Varem oli nende nimi LP Teneriffa!" (Mittagsmagazin 21. 3. 1997, moderaator Uwe Möller).
Peale selle pakutakse
(3) kaheosalist lugu, mis koosneb uudisest ja iroonilisest, subjektiivsest järeldusest:
Uudis Londonist: Fergie kolib jälle printsi juurde. Tõepoolest: Sarah Fergusson on oma kahe tütre ja pakkidega jälle House Sunninghilli kolinud ja seda pärast lahutust. Niisiis küsigem: "Kas nad saavad jälle teineteisele lähedasemaks? Kas lööb uus armastus lõkkele ning toimub leppimine, selliseid asju ju juhtub." Nii see siiski ei ole. Asi käib raha ümber. Sest Fergiel on, nagu teada, hullud rahaprobleemid. Ja nii kolib ta Butlerite korterisse. Oleks hea, kui ta ka sealse töö üle võtaks ja natuke raha teeniks. Igal juhul on Andrew'l ja Fergiel kuningakojas täiesti uus sihipärane kooselu (Mittagsmagazin 26. 2. 1997, moderaator Ralf Andreas Bürck).
Moderaator korraldab ka selle, et ta
(4) tõstatab ja juhatab sisse küsimuse ning annab siis sõna intervjuupartnerile, suunates "eksperdi" juttu küsimuste ja reaktsioonidega:
A (naishääl): Minu nimi on E. Bergisch Gladbachist. Ma tahaksin teada, kust on pärit väljend "Läheb nagu Hornbergi tulistamine".
B (moderaator): Jah, kes teaks vastust paremini kui mõni hornberglane. Kaunist Schwarzwaldist tervitan ma Th. K-d. Ta on Hornbergi ajalooseltsi teine eesistuja. Tere päevast, härra K.
C (ekspert): Tere päevast, härra B.
B: Kust on pärit Hornbergi tulistamine?
C: Jah, Hornbergi tulistamine, see on pikk lugu.
B: Rääkige lühidalt.
C: Jah, ma püüan. Oli aasta 1564, me kuulusime siis Würtenbergi alla, Hornberg oli läänepoolne linn ja linnaisa tahtis oma alluvaid külastada.
B: Jah.
C: Oli väga palav suvepäev ja öövahil oli ülesanne ülevalt tornist maahärra tulekust teada anda ja ta andis valealarmi. Kõigepealt oli tulijaks postitõld, siis lehmakari ja lõpuks kraamivanker. Kui maahärra lõpuks kohale jõudis, oli püssirohi otsas, sest kahurid olid iga kord tulistanud nagu hullud ja nii sai püssirohi liiga ruttu otsa. Hertsog oli selle peale väga pahane ja laskis kõik vangitorni panna. Seal võisid nad pauh! karjuda või teha mis tahes, aga nii see igatahes juhtus.
B: Niisiis Hornbergi tulistamist, kui ma õigesti aru sain, ei olnudki, sest polnud enam püssirohtu. Või tegid nad näo, nagu laseksid?
C: Kui hertsog tuli ja püssirohtu polnud, tegid nad, nagu hakkaksid tulistama. Nad lootsid nimelt, et kui nad üleval mäe otsas piuh! pauh! karjuvad, ei märka orus keegi, et püssirohtu pole.
B: Tore lugu.
C: Jah.
B: Patsifistlik variant relvakokkupõrkest. Ja "läheb nagu Hornbergi tulistamine", on teil sellele mingi seletus?
C: Jaa. See on nagu päriselt elus. Kui miski on mõttetu või kasutu, siis läheb nagu Hornbergi tulistamine, kui liiga vara püssirohi ära kulutatakse, see tähendab raha või midagi taolist välja antakse, siis nii lähebki.
B: Mingem Hornbergi! See tundub rahulik nurgake olevat. Rääkisime Th. K-ga, Hornbergi ajalooseltsi teise eesistujaga Hornbergi tulistamisest. Palju tänu. (Mittagsmagazin 18. 3. 1998, moderaator Ralf Andreas Bürck).
Tuntud nali, kild "WDR teeb kavalaks", mõtestatakse kõnekäänu seletusena dialoogivormis lahti. Küsimuse esitaja, moderaator ja jutustaja suhtlevad telefoni teel, samal ajal kui kuulajaskond võtab jutustuse käigust osa. Tähtsaim roll on loo jutustajal. Sama mudel on omane ka teistele saate osadele, ainult jutukaaslane, ametikorrespondent või keegi teine on stuudio kaudu juurde lülitatud.
Lõpuks võtab moderaator juhirolli enda peale ja usaldab korrespondendile
(5) sama asjaolu kohta käivate juttude jutustamise:
A (moderaator): Kui lõunaeurooplastele taevas midagi hispaanialikku vastu tulema juhtub, siis on kosmosepatrull Orion eksiteel läbi kosmose või on need tundmatud lendavad objektid, ufod. Neid pole küll teadupärast olemas, aga see ei takistanud Hispaania õhurelvastust 1970-1980 ruutmeetrite viisi ufode kohta nn. x-akte koostamast. Nendele aktidele on praegu võimalik jälle ligi pääseda. J. B. Madriidis, millest on nendes aktides juttu?
B (korrespondent J. B.): Neis märgitakse, et kokku on olnud 83 kokkupuudet tundmatute lendavate objektidega. Edasi räägitakse, et 63 juhul nendest on tegemist võrdlemisi tobedate asjadega, nende puhul on kindlaks tehtud, et fantaasiarikkad inimesed on endale lihtsalt midagi ette kujutanud.
A: Aga 20 jäävad ikkagi!
B: 20 jäävad, ja üks nendest on eriti huvitav, kuna seoses ufodega otsitakse alati tõsiselt võetavaid tunnistajaid, tunnistajaid, kes jätavad mulje, et nad ei ole seda endale lihtsalt ette kujutanud. Ja näete: nendes prominentsetelt tunnistajatelt saadud dokumentides 1970-1980 kohtame ühe eriti prominentse tunnistaja, nimelt Hispaania kunagise valitsusjuhi Adolfo Suarezi juhtumit. See pole tõesti mees, kes tegeleks üleloomulikkusega, pigem maapealsete ja eriti poliitiliste asjadega. Tema olevat Saksamaalt kojulennul näinud koos kogu meeskonnaga, kellega ta koju sõitis, taevas tähelepanuväärset valguspalli. Lisaks olevat kabiini jõudnud imelikud radarisignaalid, mida polnud võimalik identifitseerida. Ja see on loomulikult üks neist x-aktidest, mille kohta me tänapäevalgi ütleme: "Vaata ometi, midagi peab selle taga olema!"
A: Ja võib-olla paneb see inimesed selle üle järele mõtlema, kas nemadki on midagi sarnast näinud.
B: Loomulikult nii ongi. Ma arvan, et see on ka üks põhjusi, miks neid akte avatakse - et leida veel mõningaid tunnistajaid. Tegelikult on nii, et Hispaanias pole tunnistajatest ja vaatlustest sugugi puudust. Hispaanias on kaks ainult ufoteemalist ajakirja. Neil on väga mõtteteravad pealkirjad, ühe nimi on "Aasta Null" ja teine on veel ilusam - "Teispoolsus". Sinna teatavad endast igasugused isehakanud eksperdid, kes selle fenomeniga tegelevad. Mulle meenub, et näiteks eelmisel suvel väideti, et Saragossa kohal olevat ufot nähtud, see olevat üpris hiiglaslik asjandus olnud, sada viiskümmend meetrit läbimõõt, hiiglaslik ketas, mida olevat nähtud. See olevat suhteliselt aeglaselt üle linna lennanud ja siis millalgi kadunud. Seda nägi päris suur hulk inimesi. Pole siiani lahti seletada suudetud, pole siiani selge: kas on tegemist absoluutse lollusega või lokkava fantaasia sünnitisega või on siin tõesti tõsi taga.
A: Ma lugesin ühest teatest, et ükskord olevat üks liinilennuk, reisilennuk olnud sunnitud sisemaalennul ufode pärast ümber pöörama ja vahemaandumise tegema.
B: Näete, nii on asi nende lugudega. Kõik need aktid olid varem väga salajased. See juhtum liinilennukiga, 1979 oli see, ma arvan, see oli teel Palma de Mallorcalt Teneriffasse ja pidi vahemaandumise tegema, sest nägi punaseid tulesid, mis väidetavalt väga suure kiirusega lennukile lähenesid. Väidetavalt nähti seda fenomeni ka teistel radariseadmetel. Piloot mõtles: "On võib-olla parem, kui ma laskun tagasi maa peale, enne kui need punased lambikesed seal üleval mind närviliseks ajavad."
A: Või enne, kui mind kosmose sügavustesse ära eksitatakse.
B: Enne, kui ta ära eksitatakse, jah, seda olevat ka juhtunud. On olnud teistsuguseid juhtumeid... Galiitsias näiteks oli üks talumees, kes olevat näinud, kuidas hiiglaslik helendav kuul ilmus tema põllu kohale ja maale laskus, välja tulid viis inimest, kes nägid välja nagu ahvid. Tema kaks sõpra olevat ka juures olnud, nemad olevat ka näinud. Siis olevat kiiresti jalgadele valu antud. Kuuldavasti olevat teadlased pärast selles piirkonnas, millest talumees rääkis, jalajälgi leidnud. Kuidas need just välja nägid, sellest ei ole kahjuks lugusid säilinud.
A: Noh, võib-olla saame sellest veel teada. See oli siis J. B., kes rääkis ufodest Hispaania kohal. Kuidas on õieti ufo hispaania keeles?
B: Need on objetos voladores no identivicados, neil on tore lühend ovni.
A: Mulle meeldib nagu isegi rohkem. 8.46, hommikutund.
(Morgenmagazin 21. 3. 1997, moderaator Michael Brocker).
Korrespondent kui rääkima palutud jutustaja räägib neli lugu, mille moderaator oma vestlusse sekkumisega üheks tervikuks liidab.
Materjalianalüüsi põhjal on eristatavad viis tüüpilist erineva frekventsiga jutustamispositsiooni. Nendest kolm kuuluvad moderaatorile, kahte täidavad asjatundlikud partnerid, teemakohased spetsialistid ja korrespondendid väljastpoolt stuudiot. Tüpoloogia hõlmab
1) üheosalise, kirjutatud ja moderaatori poolt etteloetud loo (6 juhtu);
2) üheosalise, moderaatori poolt jutustatud loo (15 juhtu);
3) kaheosalise, moderaatori poolt jutustatud loo (21 juhtu);
4) üheosalise, partneri poolt jutustatud loo (4 juhtu);
5) mitmed, üheosalised partneri poolt jutustatud lood (4 juhtu).
Arvuliselt on ülekaalus lühikesed, moderaatori poolt pakutavad lood (42), mis on tihti ainult kahe-kolmelauselised. Need sõltuvad täiesti tema esitamisosavusest. Pikemad lood, mida räägib partner, ehitatakse üles küsimuse, impulsi ja kommentaari abil või moodustatakse neist nimetatud juhtimisvahendite abil tervik.
Jutustamisakt, lugude päritolu ja kujunemine
Jutustamise organiseerimine kulgeb ajas lineaarselt. Moderaatori käsutuses on erinevad kujundusvahendid. Vahel räägib ta ühe- või kaheosalisi lugusid otse muusika mängimise ajal. Enamasti kasutab ta mingit sissejuhatust, näiteks teatab kellaaja: "WDR 2. Kuue minuti pärast saab kell 9", "8.17, 17 minutit üle kaheksa"; "WDR 2, hommikutund, 8.21, üheksa minuti pärast pool üheksa". Kellaaja ütlemine kuulub põhiteenuste hulka. Muud sissejuhatused seostuvad vahetult loo sisuga. Moderaator võtab endale vabaduse spontaanseks formuleerimiseks, nagu: "Jaa, võrdlemisi alasti seisab ta siin praegu. Demy More, pärast seda, kui paljastati otsus premeerida tema filmi "Striptiis" kui aasta halvimat filmi Kuldse Vaarika autasuga." Irooniline sõnamäng "alasti" ja "paljastati" tõmbab kuulajate tähelepanu järgnevale teatele. Lausega "Poksijate puhul on üldiselt ootuspärane, et nad on aktiivsed poksiringis ja et muudel juhtudel on neile omane pigem lõdvestunud tagasihoidlikkus" jõutakse looni profipoksija Graciano Roccigiani kaklustest, viimane neist ongi algava loo teemaks. Mõnikord kasutatakse muusikalist näidet ning pöördutakse otse kuulajaskonna poole: "Kas te tunnete selle meloodia ära, küsin ma teilt veel kord. See on muusika filmist "Mäss Bountyl". Lugu ühest laevast, ühest Inglise laevast, mille meeskond hakkas 1789. aastal Lõunamerel mässama." Järgnev intervjuu saatuse hooleks jäetud madruste seiklustest sisaldab mitut lugu. Vahel viidatakse sissejuhatuses jutustatavale stereotüüpsete lausetega, näiteks: "Järgnevalt üks teadaanne Münchenist, pealkirjaks on "Krahhi korral saab koerast elevant", "Ka see pole halb", "Ja veel üks teadaanne majanduse hiigelmaailmast" või "Täna uuemat Londonis". Lõpuks võidakse kuulaja või kuulajaskond vahetult kaasa tõmmata lausetega, nagu: "Seda kuulame me meelsasti" või "Olid need alles ajad, tüdrukud!" Kuulajaskonda loodetakse väljendite elavusega õhutada intensiivsele kuulamisele.
Sissejuhatus toimub tihti kellaaja ütlemisega, vahel kasutatakse ka viisakus- ja muid kõnekujundeid, nagu "Palju tänu", "Rohkem ma sellel ei peatuks" või "Jaa, tore!" Populaarsed on järgnevale loole viitavad iroonilised refleksioonid. Tekst öökullist, kes põhjustas elektrikatkestuse, jäi voolu alla ja kõrvetas sealjuures ainult natuke sulgi, lõpetatakse lausega "WDR 2 edasi voolu all". Moderaatori reaktsioon loole, milles hoiatatakse, et väide, nagu hoiaks veinijoomine ära Alzheimeri haiguse, võib olla pettejäreldus, on: "Kahju küll, aga see oleks ka liialt ilus olnud!" Sellega tekitab moderaator mulje isiklikust osalusest loos.
Teine keeleline vahend, millega püütakse lugusid kuulajale huvitavaks teha, on keelemäng, mis põhineb mitmetähenduslikkusel ja sõnakontrastidel. Need saavutavad mõju seeläbi, et moderaator pakub ootamatult välja mõtteka sõna ümbervahetuse, näiteks järgmises loos:
Bochumi maakohtu kohtunikud seisavad raske probleemi ees. Nimelt peavad nad aprillis hakkama tegelema 900 000 tõenäoliselt aukliku kondoomiga. Üks kohtuametnik ütles, et siiani pole veel selge, mis nende kondoomidega juhtus ja kas neid sattus ka müüki. Siin on nüüd küll trükiviga. Siin peaks vist tegelikult kirjas olema: Pole selge, kas need olid liiklusse sattunud [Verkehr - tõlgitav kui 'liiklus', aga ka kui 'ringlus']. (Mittagsmagazin 21. 2. 1997, moderaator Uwe Möller).
Meelsasti kasutatakse kõnekäände, et leida triviaalsetele asjaoludele vaimukat interpretatsiooni:
Mõned rongad otsisid Tšehhis üles psühhiaatriakliiniku. Ja mida nad psühhiaatrile ütlesid? "Me näeme alati kõike nii mustalt!" (Morgenmagazin 20. 2. 1997, moderaator Tom Hegermann).
Loomulikult ei otsi rongad mingit kliinikut. Fiktiivne põhjendus põhineb kõnekäänul "mustalt nägema", mis tähendab "pessimistlikku hinnangut andma". Moderaator kasutab siin täielikult oma jutustajamonopoli.
Lood pärinevad uudisteagentuuride rikkalikust pakkumisest, vastutavad toimetajad valivad need välja ja töötlevad suulise vahenduse jaoks sobivaks. Moderaator loeb teksti ette või püüab selle isiklike lisaväljenditega kuulajasõbralikumaks muuta. Tihti võib pressiteksti siiski veel ära tunda:
Üks kahekümne-aastane leiutaja ehitas omale unistuste auto. Ta ehitas 1975. aasta Volkswagen Põrnikale sisse 160 hobujõulise Porsche mootori. Ka esisilla tõstis ta veidi kõrgemale ja kihutas oma sõidukiga ilma liiklusameti ja kindlustuse õnnistuseta läbi Stuttgardi tänavate. Ta sai aga ainult neli tundi oma sõiduki üle rõõmu tunda, siis võttis politsei ta rajalt maha. (Mittagsmagazin 21. 2. 1997, moderaator Uwe Möller).
Eelnev lugu põhineb ühe päevalehe teadaandel, mis kõlab järgmiselt:
Politsei peatas hullunud Põrnika.
Stuttgart. Ainult neli tundi sai üks automeister oma 160 hj tugevuse Volkswagen Põrnika üle rõõmu tunda, siis võttis Stuttgardi politsei auto rajalt maha. Kahekümne aastane omanik oli 60 hj tugevuse seeriamootori Porsche mootori vastu välja vahetanud, teatas politsei reedel. Lisaks oli mees ehitanud autole reguleeritava esisilla. Muudatusi polnud kooskõlastatud ei liiklusameti ega kindlustusega. Põrnikas aastast 1975 sai neli tundi teel olla, enne kui ta avastati. (rtr) (Kölner Stadt-Anzeiger, nr. 45, 22/23. 2. 1997).
Vahel pakutakse isegi kommenteeritud lööklauset välja terve loona.
Ives Montand - pärast üleskaevamist jälle maha maetud. Paistab, nagu oleks see olnud täiesti eesmärgitu. (Mittagsmagazin 12. 3. 1998, moderaator Kurt Gerhardt).
Pressiteade pealkirjaga "Ives Montand jälle maha maetud" kõlab aga nii:
Pariis. Prantsuse näitleja Ives Montandi surnukeha maeti pärast isaduse tuvastamiseks geeniproovide võtmist veel neljapäeva öösel uuesti maha. Seda teatasid eile Pariisi surnuaia Pere-Lachaise haldajad. Montandi maised jäänused toodi uuringute jaoks Pariisi kohtumeditsiinilisse instituuti. Nii väljakaevamine kui uuestimatmine viidi läbi avalikkuse osavõtuta, seetõttu ei saanud ka fotograafid ja filmijad teha ülesvõtteid. Isadustesti tulemused peaksid selguma hiljemalt juuni lõpuks. (afp) (Kölner Stadt-Anzeiger, nr. 61, 13. 3. 1998).
Viimase teksti tundmine ja sellest tulenevad seosed on vajalikud lühiteate kuulajale, et üldse aru saada, millest jutt on.
Väga harva pakub moderaator välja lugusid, mida ta väidetavalt ise on läbi elanud:
Internatsionaliseerimine ja globaliseerimine on välja viinud selleni, et ma nägin hiljuti nurga taga kaubanduskeskuses müügil härjasabasuppi, mille juurde oli kirjutatud Ox-tail-soup ja rohkem eimidagi, seda hoolimata ohust, et vaene klient võib nagu härg supi ette seisma jääda. (Morgenmagazin 15. 3. 1997, moderaator Tom Hegermann).
Need on juhtumused argipäevast, mida pannakse tähele ja serveeritakse isikliku elamusloona.
Meedia on kahtlemata muutnud jutustamiskultuuri (Weingarten 1994: 573). Eriti auditiivsed meediakanalid, eelkõige raadio, on suulisuse piire tugevalt laiendanud. "Igapäevane jutustamine" saab suure osa oma sisust ja impulssidest just raadiost (Bausinger 1975). Raadiojaamade kõigest midagi -saated seevastu saavutavad just narratiivsete osade tõttu suurima kommunikatiivse tähelepanu.
Nii elektroonilises kui trükimeedias pakutakse tekste, mis täidavad jutustamisele esitatavaid nõudeid, nimelt edastavad silmatorkavaid või ootamatuid folkloristlikke süžeid, seega võib neid nimetada meediafolklooriks (Ehlich 1983: 137), antud juhul siis uudistetunni-folklooriks. Täpne tekstiallikate tuvastamine näib võimatu, kuid meile avaneb "lihtsate vormide" (Einfache Formen) maailm, mis sisaldab anekdootset ja muistendilaadset, läbielatut ja realistlikku (Bausinger 1981). Siin tulevad ilmsiks inimese väljenduslaadi põhivormid.
Raadio kui "jutustamise kanal" määrab sekundaarse suulisuse, lood on tagasiviidavad samale narratiivsele väljundile. Moderaator on instants, mis valib tekstid välja, määrab esitusviisi ja astub kontakti dialoogi kuulajate ja korrespondentidega (Reumann 1996). Ta pöördub massikuulajaskonna poole, kelle soove ja huvisid ta peab esituse juures arvestama oma käitumise kaudu. Enamasti näitab ta üles optimistlikku, iroonilis-kriitilist, mõnikord uljast suhtumist.
Kõigest midagi-saated peavad intensiivselt silmas kuulaja nõudmisi. Vastavalt segaprogrammi eeldustele seovad need meelelahutusžanri muusikakülje informatiivsete sõnaliste teadaannetega. Sõnaline osa on märgatavalt suur. Teemad pärinevad igapäevasest aktuaalsusest ning kantakse ette professionaalsete jutustajate - moderaatorite poolt, arvestades meediaspetsiifikat ja kuulajale suunatust. Jutustamisfenomenide jälgimine ja uurimine raadios on tähtis ülesanne (Röhrich 1994: 428). Jutu-uurimine avab endale sellega esituse vallas uue tahu.
Tõlkinud Reet Hiiemäe
1. 1997: Morgenmagazin 17, Mittagsmagazin 16; 1998: Morgenmagazin 7, Mittagsmagazin 10.
Bausinger, Hermann 1975. Alltägliches Erzählen. Enzyklopädie des Märchens 1. Berlin & New York, lk. 323-330.
Bausinger, Hermann 1981. Einfache Formen. Enzyklopädie des Märchens 3. Berlin & New York, lk. 1211-1226.
Berg, Klaus & Kiefer, Marie-Luise 1992. Massenkommunikation IV. Baden-Baden.
Brandt, Wolfgang 1985. Hörfunk und Fernsehen in ihrer Bedeutung für die jüngste Geschichte des Deutschen. Besch, Werner & Reichmann, Oskar & Sonderegger, Stefan (toim.). Sprachgeschichte. Ein Handbuch zur Geschichte der deutschen Sprache und ihrer Erforschung 2, 2. Berlin & New York.
Dégh, Linda 1984. Erzählen, Erzähler. Enzyklopädie des Märchens 4. Berlin & New York, lk. 315-342.
Donsbach, Wolfgang & Mathes, Rainer 1996. Rundfunk. Noelle-Neumann, Elisabeth & Schulz, Winfried & Wilke, Jürgen (toim.). Fischer Lexikon Publizistik, Massenkommunikation. Frankfurt am Main, lk. 475-518.
Ehlich, Konrad 1983. Alltägliches Erzählen. Sanders, W. & Wegenast, K. (toim.). Erzählen für Kinder - Erzählen von Gott. Begegnungen zwischen Sprachwissenschaft und Theologie. Stuttgart.
Faulstich, Werner 1994. Mediengeschichte. Grundwissen Medien. München, lk. 26-40.
Fischer, Helmut 1993. Der immanente Erzähler. Petzoldt, Leander & de Rachewiltz, Siegfried & Schneider, Ingo & Streng, Petra (toim.). Das Bild der Welt in der Volkserzählung. Berichte und Referate des fünften bis siebten Symposions zur Volkserzählung, Brunnenburg / Südtirol 1988-1990. Beiträge zur europäischen Ethnologie und Folklore: Reihe B, Tagungsberichte 4. Frankfurt am Main & Berlin & Bern & New York & Paris & Wien.
Fischer, Helmut 1995. Oralität in der totalen Mediengesellschaft. Heissig, Walther (toim.). Formen und Funktionen mündlicher Tradition. Abhandlungen der Nordrhein-Westfälischen Akademie der Wissenschaften 95. Opladen.
Holly, Werner 1995. Secondary Orality in the Electronic Media. Quasthoff, Uta (toim.). Aspects of Communication. (Research in Text Theory 21). Berlin & New York, lk. 340-363.
Hunziker, Peter 1988. Medien, Kommunikation und Gesellschaft. Einführung in die Soziologie der Massenkommunikation. Darmstadt.
Koscyk, Kurt & Pruys, Karl H. 1970. Wörterbuch der Publizistik. München-Pullach & Berlin.
Merten, Klaus & Schmidt, Siegfried S. & Weischenberg, Siegfried (toim.) 1994. Die Wirklichkeit der Medien. Eine Einführung in die Kommunikationswissenschaft. Opladen.
Neumann, Siegfried 1984. Erlebnis Alltag. Beobachtungen zur Volkserzählung in der Gegenwart. Kvideland, Reimund & Selberg, Torunn (toim.). The 8th Congress for the International Society for Folk Narrative Research Bergen, June 12th - 17th 1984. Bergen.
Ong, Walter J. 1987. Oralität und Literalität. Die Technologisierung des Wortes. Opladen.
Reumann, Kurt. Journalistische Darstellungsformen. Noelle-Neumann, Elisabeth & Schulz, Winfried & Wilke, Jürgen (toim.). Fischer Lexikon Publizistik, Massenkommunikation. Frankfurt am Main, lk. 91-116.
Röhrich, Lutz 1994. Erzählforschung. Brednich, Rolf W. (toim.) Grundriß der Volkskunde. Einführung in die Felder der Europäischen Ethnologie. 2. tr. Berlin.
Röttgers, Kurt 1992. Geschichten aus der Gegenwart. Bios. Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History, nr. 5.
Schneider, Ingo 1996. Erzählen im Internet. Aspekte kommunikativer Kultur im Zeitalter des Computers. Fabula 37, lk. 8-27.
Thoma, Dieter 1997. Salto rückwärts und andere Geschichten aus meinem Leben. Bergisch Gladbach.
Weingarten, Rüdiger 1994. Perspektiven der Schriftkultur. Günther, Hartmut & Ludwig, Otto (toim.). Schrift und Schriftlichkeit. Writing and its Use... Ein interdisziplinäres Handbuch internationaler Forschung. 1. Halbband. Berlin & New York.