Arheoloogia: esimene mobiil?
(Frans Hals 1580-1666) Verdonck ca 1672. Šoti Riiklik Galerii, Edinburgh.
Sabine Wienker-Piepho
Kultuuriteadus peab moderniseerumisest tekkinud loodusteaduse ja tehnika koorma võtma enda kanda. Helge Gerndt
Lähtudes eeldusest, et ükski tehnoloogiline uuendus pole inimestevahelisi suhteid mõjutanud sellisel määral kui mobiiltelefon, on artikli autor viie aasta vältel kogunud selleteemalist pärimust. Saksa keeles tuntakse seda leiutist pseudoingliskeelse termini handy all. Küllaltki lühikese aja jooksul on suhtumine mobiiltelefoni muutunud radikaalselt. Üheaegselt mobiiltelefoni muutumisega eksklusiivsest seisuse sümbolist tõsiselt võetavaks majandusteguriks on teisenenud ka lood sellest. Seega seisame silmitsi küsimustega, kas mobiiltelefoni kasutamine parandab elukvaliteeti ja tõstab töö tõhusust ning kas igasuguste uuendustega alati kaasnenud hirmujuttude rühma puhul võib täheldada sarnasust traditsiooniliste rahvajuttudega.
1992. aastal inspireeris Umberto Eco vaimukas essee teemal "Kuidas vältida mobiiltelefone" mind koguma lugusid tänapäeva tehnoloogiast, mis on radikaalselt muutnud meie igapäevast elu.1
Sümboli muundumine. Kui umbes kümme aastat tagasi ilmusid Saksamaa turule esimesed mobiiltelefonid, hakkas inimeste seas ringlema lugu uuest tegevusharust nn. "üürikõne teenusest". Mobiiliomanikel oli võimalik maksta selle eest, et neile helistaks kohtumiste või ärikonverentside ajal spetsiaalselt loodud kõnefirma. Eriti populaarsed olid libakõned välismaalt, mis andsid helistatavale võimaluse rääkida inglise keeles või juhendada tegevust börsil. Kogu toimingu mõte oli jätta tööpartnerile mulje, et mobiiliomanik on väga tähtis ning mõjukas persoon, keda saab alati ja igal pool kätte. Lisakommentaarid selgitasid, et pole midagi piinlikumat, kui kohtumise või ärilõuna ajal helistaks telefoniomanikule ta ema või ei helistataks talle üldse.
Aasta hiljem. Folkloristist kolleeg olevat "näinud puidust või plastmassist libamobiile, mille eesmärk oli näidata selle kasutajat väga tähtsa isikuna". See kinnitab ühe autotelefonide tootja sõnu:
Põhiosa firma käibest (90%) moodustasid mõttetute lisaseadmetega aeg-ajalt vaikselt tuututavad mobiiltelefonid, mõeldud just seisuse tunnusena.
Arheoloogia: esimene mobiil?
(Frans Hals 1580-1666) Verdonck ca 1672. Šoti Riiklik Galerii, Edinburgh.
See veenis kliente, et nad kuuluvad globaalsete "tegijate" uude eliiti. 2
Selleks ajaks olid jutud mobiiltelefonidest teinud läbi küllaltki märkimisväärse muutuse. Kolm aastat hiljem ringles kõikjal alljärgnev anekdoot:
Viin, aasta 1995. Viini kohvikus istusid maha kolm elegantset ärimeest ning panid oma mobiilid lauale. Kui ettekandja tuli nende lauda puhtaks pühkima, lükkas ta telefonid laualt ning hüüatas vastuseks ärimeeste protestile: "Kaduge siit kus kurat oma neetud yuppie-kaigastega!"3
Need kolm seisuse tunnuse lugu osutavad sellele, et "omaksvõtmise käigus" (Bausinger 1993) on mobiiltelefonide eksklusiivsus kiiresti kahanenud. Mobiil pole enam hoopiski see kuuluvuse tähis või reputatsiooni märk, milleks seda peeti aastaid tagasi.4 Ning ka imitatsioonid, st. libatelefonid kuuluvad kaugesse minevikku. Tänapäeval peidavad moeteadlikud trendiloojad oma mobiilid häbenedes mappide vahele. Mobiili omada oli tollal piinlik.5
Sealjuures teevad mobiiltelefonid läbi kõigile tehnikaimedele omase arengu, mis tüüpiliste eluviisi kajastavate toodetena on alguses oma olemuselt luksusasjad ning kaotavad inflatsiooni käigus väärtuse. Seda nimetab Bourdieu "eraldustähisteks" (vrd. Pool 1977; Schneider 1996: 15).
Selline kiire muutus inimeste suhtumises nende elu niivõrd muutnud tehnikaseadmesse annab paratamatult ainest - ning see oleks mu esimene hüpotees - arvukatele lugudele, mis kõik väljendavad selle uue tehnikasaavutuse omaksvõttu psühholoogilisel tasandil.6 Tehnikauuenduste ning rahvajuttude kiire leviku vahelist põhjuslikku seost kirjeldab Brednich ühes tänapäeva muistendite raamatus järgmiselt: "Nüüdismaailmas toodetakse pidevalt uusi tehnikasaavutusi, kuid niipea, kui need on saanud meie argielu osaks, võtab inimeste kujutlusvõime jällegi võimust" (Brednich 1996).
Samal viisil on mobiiltelefonide ümber tekkinud arvukalt müütilisi, naljakaid või isegi muinasjutulaadseid lugusid. Enamus neist baseerub - ning see oleks mu teine hüpotees - teatud jutustruktuuril. Need lood vaatlevad meie ühiskonda teatud kitsa nurga alt - ning see on ka mu kolmas hüpotees -, mille määratleb mobiiltelefoni ülemäärane kasutamine.
Termin handy
Termin handy on tegelikult saksa keeles esinev pseudoanglitsism. Gesellschaft für Deutsche Sprache andmetel tuli see Saksamaal iseeneslikult käibele. Nimetatud selts võitles aastaid tulemusteta asendussõna (nt. funky7) käibelevõtu eest. Termin pole päris kindlasti pärit Inglismaalt, sest seal kasutatakse sõnu portable või cellular phone, mille lühendiks oleks siis celly, või räägitakse lihtsalt mobile telephone'ist (lühidalt mobile - mobiil).8
Rahvusvaheliselt on suhtumine mobiiltelefonidesse ja nende "omaksvõtmise" tase küllaltki erinev.9 Uurisin globaalset erinevust üksikasjalikult, kuid tähelepanekud olgu esitatud pikema allmärkusena.10
Saksamaal ülestähendatud märkmed sisaldavad mitmeid omapäraseid ja isegi absurdseid tähelepanekuid, kus absurd avaldub peamiselt kahe erineva taseme lahknevuses, või nagu Freud seda nimetas - ootuse erinevates piirides, või nagu Bloch seda nimetas - ajaliselt erineva samaaegsuses (simultaneity of the dissimultaneous). Tooksin mõned näited: mobiiltelefonide arv Saksa koolides on ületanud igasuguse piiri; kooliõpilasest firmaomanik11 laseb endale tunni ajal helistada või tellib endale tundi pitsa! Üks kolleeg jutustas mulle, et ta nägi kord slaalomirajal sõitvat suusatajat mobiili kasutamas, teine oli näinud kedagi mobiiltelefoniga rääkimas meeste käimlas.12 Samuti tundub kummalisena see, kui mobiiltelefone müüv firma pakub muuhulgas surfilaual kasutamiseks veekindlat mudelit jne.
Tänaseks on mobiiltelefonist saanud noorte ja lõbusate kultusobjekt: mobiiltelefon on moes. Näiteks Müncheni ooperimaja esisel väljakul võib näha lapseohtu rulluisutajaid, kellel on ühes kõrvas CD-pleieri kõrvaklapp ning teise kõrva vastu surutud mobiiltelefon kaasuisutajatega suhtlemiseks, kuigi nad võiksid omavahel ka ilma selleta rääkida. Veidraid suhtlusrituaale kohtab ka erootikaturul, kus prostituudid on avastanud mobiiltelefoni vahendusel toimuva 'interaktiivse telefoniseksi', olles nii klientidele koheselt ja igal pool kättesaadavad. Sama absurdselt, groteskselt ja veidralt kõlas teadeteagentuuri sõnum enam kui tuhandest mobiiltelefonidega varustatud palverändurist, kes kavatsesid osaleda palverännakul Trieris asuvasse Holy Cloaki pühamusse 1996. aasta kevadel.13
Tsivilisatsiooni sotsiotehnilise arenguga kaasnevad hirmud kanduvad klassikaliste parameetrite piires ka mobiiltelefonide tehnilisusele, mis peegeldavad neid ebamääraseid hirme, mille kutsub esile tehnikauuenduse tundmatu või lausa üleloomulik olemus.
Tervisele kahjulik -rühm. See on suurim rühm suulisi ja pooleldi suulisi lugusid mobiiltelefonidest14 (siinkohal vaadeldakse mõlemat tüüpi jutte). Mobiiltelefonide kahjulikkusest räägivad mitmed ajaleheartiklid, näiteks alljärgnev jutt elektro-sudu teemal:
Doktor K. Münchenist hoiatab, et elektro-sudu rikub teie jumet. See takistab naharakkude taastekkimist ning häirib lümfisüsteemi tööd. Mõlemad aga võivad nahka enneaegselt kahjustada. Seega - ärge pidage pikki telefonikõnelusi! Tavalised telefonid siiski ohtlikud pole, kuna need töötavad madalpingel (Naisteajakirjast Petra).15
Ülaltoodud näide kuulub esimesse suurde hirmujuttude rühma, mis käsitleb mobiiltelefonide kahjulikkust tervisele.16 See paanikaseisund (nagu seda nimetab suhtlussotsioloog Manfred Schneider) on aja jooksul omandanud kultuurikriitilise paranoia tunnusjooned.
Teisest küljest on "elektro-sudu" käsitlevad mobiilijutud võrreldavad rahvajutu ühe traditsioonilisema ainesega, nimelt mürgiteemaga, mida ümbritsevad samasugused peaaegu tajumatud hirmud. Mobiili- ja mürgijuttudel on palju ühist. Sarnaselt Gary Alan Fine'i tuntud teosega Cokelore ja nn. õudusjuttudega saastumisest (vt. Habiger-Tuczay et al. 1996: 117) on need osa üleloomulikkusega seotud rahvatraditsiooni.17
Üleloomulikkus ilmneb ka analoogses variandis, kus innukas mobiiltelefonikasutaja kaotas juuksed. Või siis loos naisest, kes kannatas mobiiltelefoni kasutamise ajal kohutavate peavalude all, peavalud kadusid alles pärast seda, kui ta hakkas kasutama tavalist telefoni.18 Teateid tõsisest ohust avaldavad ka teadusajakirjad, avalikustades arvukalt puudusi, mis põhinevat tegelikel katsetel:
Briti teadlased olevat väidetavalt hoiatanud, et mobiiltelefoniga rääkimine põhjustab lihavust, väites, et mobiiliga kõnelejad kõnnivad aasta jooksul 16 km vähem kui tavatelefoni kasutajad ning seetõttu kulutavad ka vähem kaloreid. Sellise "juhtmeta lihavuse" ohu kõrval on rõhutatud ka mobiili kahjulikkust südamestimulaatoriga haigetele (sama kehtib ka mikrolaineahjude puhul). Ning lisaks sellele suurendavat mobiiltelefonide kasutamine ka vähiohtu, nagu pidi selguma Sydneys teostatud uurimuse põhjal.19
Nende õudust külvavate teadete eesmärgiks on hoida alal inimeste hirme, ning kuna nad toimivad nii hirmuajenditena kui ka mitmekordistavad seda, siis on neil tegelikult võimendav mõju: nad aitavad kaasa nii lugude kui segaduse levikule.
Mobiil ei allu kasutajale -rühm. Teises hirmujuttude rühmas käsitletakse tehnikauuenduste ettearvamatuid tagajärgi, vaadeldes tehnikaseadet kui leiutist, mis hakkab elama oma elu ning väljub lõpuks omaniku/kasutaja kontrolli alt. Üheks selliseks näiteks on levinud arvamus, et mobiiltelefonid lülitavad autodes välja õhupadja alarmi või lennukites autopilootjuhtimise.20 Arvatavasti seetõttu peetakse Brasiilias alates 1997. aastast mobiiltelefone samaväärseks relvadega. Reisijad peavad oma mobiiltelefonid enne lennu algust ära andma ning saavad need tagasi alles pärast lennuki maandumist.21
Mobiili võidakse pealt kuulata -rühm. Hirmujuttude kolmas rühm räägib sellest, et mobiiltelefonidega peetud jutte on või-malik pealt kuulata.22 Sellesse kategooriasse võiks kuuluda ka alljärgnev rändmuistend:
Briti abielupaar Paul ja Sylvia Harker andsid tahtmatult kõneainet kõigile Newton Uncliffe'i elanikele Durhami maakonnas. Nende juhtmeta telefonil peetud kõige intiimsemaid kõnelusi võis päevade kaupa kuulata kohaliku raadiojaama sagedusel. Sellest teadsid kõik peale nende endi. Ise kuulsid nad seda lõpuks Sylvia ema käest. Paul kasutab nüüd tavalist telefoni.23
Kõik need telefonijutud annavad aimu inimeste alateadvuslikust hirmust olla võimetud kontrollima leiutist, millega nad päevast-päeva kokku puutuvad. Sellises tähenduses kuuluvad need pika ajalooga jutustuste kategooriasse, mille tuntuim variant on kahtlemata Goethe Nõia õpipoiss, kes ei suutnud ohjeldada enda poolt väljakutsutud vaime (vrd. AaTh 325 Nõid ja tema õpilane ja 325* Õpipoiss ja vaim ning Pudelisse suletud deemon vabaneb, Mot R 181).24
Saatanlik mobiiltelefon. Hirmujuttude hulgas võib täheldada kahte alarühma, kus mobiiltelefoni samastatakse kurja vaimuga. Esimene nendest kahest alagrupist hõlmab äärmiselt negatiivseid mobiilijutte kuritegevusest. Kurjategijad kas saavutavad lõpuks mobiiltelefonide abil oma eesmärgi (arvatakse, et vangid helistavad oma kongidest üksteisele või pääsevad muul viisil riigi ja halduskontrolli käest)25 või jäävad nad oma rumalusest seadme tehnilise keerukuse tõttu vahele. 1995. aastal avaldatud dpa teade sõnastas seda järgmiselt:
Taani varas saadi kätte tänu mobiiltelefoniga lobisemisele. Kopenhaageni politsei püüdis kinni paadunud varga pärast seda, kui viimane oli rongist oma tuttavale helistanud ning hoobelnud eriti eduka saagiga. Juba järgmises peatuses teatas sellest politseile vargaga samas rongis sõitnud reisija tavalise (mündi)taksofoni teel (dets. 1995).
Siinkohal võib täheldada ka jutustajate kahjurõõmu, kes ei saa endale lubada mobiiltelefonide ostmist. See lugu sisaldab ka tihtiesinevat motiivi, nimelt Mot J. 2136.5,2: Numskull tabatakse ta enda jutukuse tõttu.26
Mobiiltelefonide kohta leidub arvukalt näiliselt üleloomulikke imelugusid.
Oma mobiiltelefoni otsides valis üks londonlane kadunud telefoni numbri ning kuulis helinat tulevat otse oma koera kõhust, kes oli leidnud selle vedelemas ning alla neelanud. Loomaarst soovitanud omanikel veidi kannatada ning tõepoolest - kakskümmend neli tundi hiljem väljus mobiil täies töökorras (Reuters).27
Seda demoniseerimise või jumalikustamise põhimõtet kirjeldas küllaltki hiljuti Reimund Kvideland, kes märkis oma uurimuses Narratives of New Technology ('Uue tehnika lood') (á propos lood pärinevad 19. sajandist): "tehnikale omistatakse [enamasti] nii kuratlikud kui jumalikud mõõtmed".
Heategijast mobiiltelefon. Mobiiltelefone peetakse ka elupäästjateks. Motiivi poolest võib nende lugude puhul tõmmata paralleele ka klassikaliste näidetega, kus püssikuuli võib teelt kõrvale kallutada kas amulett või piibel. Siinkohal tooksin alljärgneva näite sellest, kuidas mobiil päästis inimese elu:
Lõuna-Aafrika ärimees Trompie Heilbron võlgneb oma elu mobiiltelefonile, mida ta kuuetaskus kandis. Heilbron oli parajasti teel koju Port Elisabethi, kui teda ründas relvastatud jõuk ja avas ta pihta tule. Üks kuul läbistas mehe käsivarre ning jäi pidama mobiiltelefonis, mille mees oli pistnud oma kuue rinnataskusse. "Ilma oma telefonita oleksin ma surnud," ütles Heilbron.28
Kasutoovate mobiilide rühma kuuluvad ka faktid õnnetustest, mis oleks lõppenud surmaga, kui kõrvalseisja poleks saanud oma mobiiltelefoniga kiiresti abi kutsuda. Sellistes juttudes on mobiilist saanud erilise tähtsusega maagiline ese, mis muutub üleloomulikuks abiliseks. Üleloomulikud abivahendid on tuntud muinasjuttudes ning see märksõna juhatabki meid žanriküsimuste juurde.
Žanriküsimused
Žanri poolest võib mobiilijutte pidada teatud mõttes ajutiseks. Seega, enne kui liigitame need kiiresti kaasaegsete muistendite hulka, peaksime meeles pidama, et seda žanri pole siiani üheselt määratletud.29 On kaheldav, kas käesoleva uurimuse raamistikus saab neid üldse vaadelda kui muistendeid.30
Mobiilijutud kui muistendid. Jutu-uurimises seostatakse hirmu- ja hoiatusjutte tavaliselt muistendiga (järgides Brunvandi, Portnoyd, Brednichi, Fine'i, Déghi, Burgerit, af Klintbergi, Fischerit, Bennettit, Campion-Vincenti, Röhrichit ja teisi), nii et meie senised mobiilijutud võiks liigitada kaasaegsete muistendite hulka, kuhu kuuluvad nii tänapäevased linnamüüdid, rändlegendid, kuulujutud, 31 linna uskumuslood või ka meediafolkloor (ajalehesaagad) - hoolimata näiliselt lõpetamata klassifikatsioonist.32 Nagu igas muistendis on nendeski oma tõde kui fabula credibilis ning neid võib kirjeldada ka kui (Brednichi ja ungari teadlase Réthey-Prikkeli järgi33) tõsijutte. Ametlikult on nende vasteks memoraadid (Erlebnissagen). Kuid küllaltki tihti algavad need FOAF (= Friend of a Friend ehk sõbra sõber)-fraasiga.
Teiste definitsioonide järgi on kõik mobiilijuttude rühmad kommunikaadid, st. igapäevased jutud ehk vestlused (Alltagserzählungen34). Lingvistid nimetaksid neid vestlusnarratiivideks. Kuna neil pole kunstiga pistmist, ei saa neid liigitada verbaalse kunsti alla, erandiks võiks siiski olla pikemad fabulaadid või anekdoodid, mis lõpevad teatud puändiga.
Funktsionaalselt ja psühholoogiliselt võttes kujutab mobiilijuttude rääkimine endast vaimset tegevust, mille eesmärk on teha üleloomulikud ning hirmutavad kogemused kahjutuks, tõlgendades neid tuttavlike seletustena (vrd. Jeggle 1990: 55). Seega reedavad kõik mobiilijuttudes esinevad hirmud ühtset psühholoogilist struktuuri ning erinevad vaid pisiasjades.
Mobiililugude seos muinasjuttudega. Heatahtlik mobiiltelefon kui maagiline ese ja üleloomulik abimees tuletab kõigepealt meelde muinasjutte.35 Selles mõttes põhinevad mobiilijuttude variandid traditsioonilistel fenomenidel, mida Max Lüthi nimetab kõiksuseks või kahepaiksuseks36 ning isoleerituseks või universaalseks kättesaadavuseks.37 Sel viisil on Lüthi arvates muinasjutukangelane võimeline hoiduma teiste muinasjututegelastega kohtumisest: Lüthi kirjutab: "Lähedal asuvad asjad võivad üksteisega mitte kokku puutuda, samal ajal kui kaugel asuvad asjad kontakteeruvad, sest muinasjuttudes on kõik võrdselt kaugel ja lähedal." Mobiiltelefoni-paralleel:
Noor mobiiltelefoniomanikust isa kirjeldas mulle oma "universaalset kättesaadavust" järgmiselt: "Mobiiltelefoniga võid sa puududa, kuid oled alati täielikult kohal". Tal oli mobiil kaasas kaugel idarannikul puhates lihtsalt selleks, et ta lapsed ei teeks koolist poppi. "Sind saab igal pool kätte," märkis ta teraselt, "ning saad ka ise võtta teistega ühendust kõrbes või džunglis, mäetippudel või kaugel rannal."
Mobiilijuttude seos naljanditega. Paljusid mobiililugusid on defineeritud ka naljanditena. Kartuse üleloomuliku ees vähendab olematuseni või isegi hävitab rõõmsameelsus, isegi kui selles rõõmsameelsuses peitub hirm (Angstlust). Naer kaotab ka meie hirmud tehnika ees. Seda fenomeni on vaadeldud mitmetes uurimustöödes, näiteks Ulrich Bentzien käsitleb tehnoloogiajutte kui lugusid leiutistest, kusjuures koomilised vormid kaaluvad üles hirmujutud. Seda tulemust kinnitavad Kvidelandi poolt esitatud näited (vrd. Kvideland 1996).38 Nagu naljalood libamobiilidest ning yuppie-kaigastest (millest oli juttu ülalpool) sobivad lood mobiilidest eeskätt satiiriks snoobide ja kiidukukkede kohta, sealjuures saab jutustaja väljendada antud jututeema suhtes intellektuaalset ja emotsionaalset distantsi.
Siiski võib skeptiline suhtumine narratiivi muutuda vahel hävitavaks kriitikaks mobiiliülbuse üle. Enamikus mobiilinaljades pilatakse väljakutsuva käitumisega mobiilikasutajaid, kes seisavad näiteks demonstratiivselt telefoniputka taga ootava järjekorra ees, selleks et provotseerida teisi oma kõnelemisega nii palju kui vähegi võimalik.
Peale selle käsitlevad naljandid ka tehnoloogia püüniseid, kuhu satuvad lihtsameelsed ja eriti blondiinid, kes ei saa mobiiltelefoni kasutamisega hakkama. Seda tüüpi pila kirjeldab naisüliõpilasi, kes on nii rumalad, et keeravad mobiili alati rääkima hakates tagurpidi, arvates et nad peavad rääkima sinna, kust hääl tuleb.39
Naljandi lühem vorm on anekdoot. Angstlust'i kaudu heidetakse hirmud anekdoodi vormis kõrvale. Kõige populaarsemat mobiiltelefoni-anekdooti polegi saksa keelest võimalik tõlkida:
Börs? Müüge Hansa Laevaehituse aktsiad maha ! - Ja! - Kõik!
Kust tuleb sõna 'handy'? Švaablase küsimusest: Hen die koi Schnur? (suuline)40.
Teist aga on võimalik tõlkida:
Lõbumajas aega viitvale mehele helistab ta enda naine ning mees küsib suures hämmingus: "Kes ütles sulle, et ma siin olen?"41
Mobiilidest on tehtud ka karikatuure, mis põhinevad enamasti absurdikoomikal.
Jah, Issand ... ma kohe ütlen neile! Aamen!
Karikatuuride võistlus, 1997.
Mobiiltelefoni diktatuur
Juba praegu võib täheldada esimesi mobiiltelefonide-vastase võitluse ilminguid, mis on kultuuri sisse programmeeritud. Mobiilide kohta on käibel hoiatus- ning hirmujutud. Muret mobiilide kui keskkonnasaastajate üle väljendas Handy-debatt tüüpi artikkel, mis avaldati 1977. aastal Saksa ajalehes Süd deutsche Zeitung, pealkirja all: "Mobiiltelefonid ei ole comme il faut":
Mitmete isehakanud komblusejüngrite arvates pole kaasaskantavad mobiiltelefonid tihti vastavuses hea tooniga. Teabefirma "Stiil ja etikett" hoiatab: "Igaühte, kes demonstreerib oma tähtsust alati ja kõikjal heliseva mobiiltelefoniga, hakatakse varsti pidama puupeaks." Mobiiltelefonid on lubamatud kontsertsaalides, teatrites, haigete inimeste voodiäärel, matustel ja kirikus.42 Tähtsamatel seltskondlikel üritustel võib mobiile kasutada ainult väga mõjuvail põhjustel. Neid, kes eputavad mobiilidega intervjuu ajal, hakatakse pidama ennasttäis eesliteks.
Kogu maailmas püütakse isoleerida mobiiltelefonide väärkasutajaid. Briti Lordide Kojas peeti debatt selle üle, kas mobiiliga rääkijatele tuleks eraldada kindlad paigad, nagu avalikes hoonetes ning ühistranspordis on suitsetajatele.43 Mobiilid ongi juba keelustatud, küll vastava seadusesätteta: minu kodulinnas Freiburgis on mitmed pubid riputanud üles vastavasisulised sildid kõrvuti koeri ja suitsetamist keelavate siltidega. Lihtsalt etiketitundmisele rõhumisest ei piisa. USAs on juba moodustatud esimesed esmaabirühmad mobiiltelefonide-terrori vastu. Arvatakse, et need tekkisid otsesest psühholoogilisest pingest ühiskonnas. Pideva kättesaadavuse rõõmud ja mured on kontrolli alt väljas. Ühelt poolt räägitakse, et pidev kättesaadavus põhjustab stressi, kuid teiselt poolt põhjustab samasugust stressi see, kui üldse ei helistata või helistatakse vaid tähtsusetu jutu pärast.44 See virtuaalruum, mille moodustavad telefonid, automaatvastajad45, elektronpost ning internet, paistab eksisteerivat pideva haiglasliku ootusega, et inimene ei jää ilma ühestki uudisest. Manfred Schneideri arvates on see samaaegselt nii vabadus kui ka vangla: pole võimalik suhtlemisest loobuda (Lüdkehaus 1998: 31). Selle paradoksaalse seisundi põhjustab psühholoogide arvates tundeelu puudulikkus, mis tekib paratamatult pidevas pseudosuhtlemise seisundis, mõned psühholoogid nimetavad mobiiltelefone "skisofonideks" (Stucki 1995).
Üks põhilisi mobiilide vastu võitlevaid liikumisi Ameerikas on nn. ludiidid. Oma nime on nad saanud briti kudutejalt, kes 18. sajandi alguses protestisid elektril töötava kudumismasina kasutuselevõtu vastu. Ludiidid pole ainult mobiiltelefonide vastu, nad nõuavad, et lõpeks arvutiseeritud ning digitaliseeritud ajajärk. Loosungiga "Tapke arvutid!" mõistavad nad hukka interneti, krediitkaardid, autode elektrilised aknad ning teised sarnased seadmed. Selliste apokalüptilise maailmavaatega inimeste jaoks (kes kerkivad alati suurte avastuste aegadel esile) tähistavad sotsioajaloolase ja telefoniteoreetiku de Sola Pooli arvates mobiiltelefonid inimrassi lõppu.46
Folkloristidena võime märkida veidi proosalisemalt, et mobiiltelefonid, nagu ka teised samasugused seadmed, viivad traditsiooniliste suhtlusvormide kadumiseni. Peale interneti rõhub traditsioonilisi inimeste suhtlusvorme, nagu näiteks silmast silma vestlust või kirjakirjutamise kunsti, ka telefonikultus. Automaatvastaja järel, mis 1980. keskpaigast jättis mulje pidevast kättesaadavusest,47 on mobiiltelefonidel potentsiaal muuta ühiskonda just privaatsfääri tungimisega. Lühidalt öeldes on mobiiltelefonist saanud "kaasaegse suhtlemise kehastus" (Lüdkehaus 1998: 31).
Mida loodavad narratiiviuuringud saavutada mobiiltelefonidega seotud jutte uurides? Mobiilijutud moodustavad kollektiivse rahvusvaheliselt ringleva kogumi, milles on nii järjepidevust kui ka muutumist. Neis esinevad tavamõtlemise mudelid (vrd. Lehmanni narratiivi kui teadvuse uuringud). Mobiilijutud edastavad infot suhtumisest urbaniseerunud ja globaliseerunud ühiskondade suhtlemisse. Hirmujutud väljendavad tehnilise arengu hirme ning eraldatuseni viivat pseudosuhtlemist.
Inimesed, kes tunnevad mõnu mobiilikasutajate kommenteerimisest, annavad tegelikult informatsiooni iseenese kohta. Seega pole enamik mobiilijutte mitte ainult heterostereotüüpsed lood teistest, vaid toimivad ka jutustaja määratlejana.48
Siiani pole võimalik täie kindlusega öelda, mis žanri kuuluvad need kaasaegset elu kajastavad lood. Enamuse neist võiks liigitada kaasaegsete muistendite alla, kuid sarnasusi on ka naljandite ning muinasjuttudega, eriti juhtudel, kus mobiiltelefon tagab "alalise kohaloleku" ja "universaalse kättesaadavuse".
Kõik vaadeldud jutud osutavad, et revolutsiooniline avastus muudab inimsuhtlemise põhiolemust, mistõttu mobiilijutud tähistavad kriitilist üleminekupunkti.
1. Eco jagas mobiiliomanikud erinevatesse rühmadesse: esiteks neurootikud, kes vajavad pidevat kinnitust sellele, et neil on vajaduse korral võimalik võtta ühendust arsti või hädaabiteenustega; seejärel need, kellel on oma elukutse tõttu vaja olla pidevalt kättesaadaval (tuletõrjujad, kohtunikud või presidendid), ning lõpuks ka abielurikkujad. Eco leidis, et kõik kolm kategooriat väärivad poolehoidu, eriti aga just abielurikkujad, kes peavad oma tegemistes eriti diskreetsed olema. Seevastu ei tundnud Eco vähimatki poolehoidu mobiiltelefonide kasutajate suhtes, kes oma vaimse tühisuse ning jutukuse tõttu annavad pidevalt järele vajadusele suhelda või näidata teistele, kui vajalikud nad on (Eco 1993: 1443). Mobiiltelefon kui kommunikatsiooni-probleemidega inimeste ning ärahirmutatud skeptikute kunstlik kehaosa? Umbes viie aasta jooksul (ajakirjandusest ja intervjuude kaudu) kogutud juttude põhjal moodustab see tänaseni suurima mobiilikasutajate ning -vastaste rühma.
2. Lugusid mobiiltelefonidest, mis just kriitilisel hetkel on osutunud libatelefonideks, on räägitud üle kogu maailma ka enne 1996. aastat (vrd. Brednich 1996: 68).
3. Terminit Juppie-Knochen võiks tõlkida ka kui yuppie-bones. Loo rääkis folklorist A. Hartmann Münsteri ülikoolist.
4. Kunagi luksust tähistanud sümboli allakäigu näitajaks on kasvõi see, et Floridas asuvas Naples'is pakub kohalik turismibüroo oma külastajatele mobiiltelefone tasuta, millele lisandub ka tasuta kõneaeg (tdt, BZ, 8. november 1996).
5. Michael Athlen (Varem oli see kiidukukkedel olemas, nüüd enam mitte. Mobiil pole ei hea ega halb, ta on lihtsalt vajalik) nimetab mobiiltelefoni kõige intiimsemaks asjaks seksuaalakti ja enesepaljastuse kõrval, sest muidu ei keeraks mobiilide kasutajad teistele häbelikult selga (Ajakirjas Jetzt, nr. 21, 5. mai 1998).
6. Kirjanduslikuks toposeks pole mobiiltelefoni veel peetud: "Paljud kirjanikud häbenevad oma kangelastele mobiiltelefoni omistada" (Zelger 1997: 92).
7. Saksa uudisteagentuuri põhjal 19. jaanuar 1996.
8. Sellele faktile pöörasin ma eriliselt tähelepanu, kuna see iseloomustab ka teist nähtust, nimelt hiljutist saksa tarbijamentaliteeti ning soovi saavutada üldist keelelist tunnustust. Sellise nimetuse all leiaksid heakskiitu vaid ingliskeelsete nimetustega tooted ning seda turul, kus enamasti noorepoolsed ostjad püüavad teatud toodet omades väljendada mingit seisukohta.
9. Siinkohal pole mõttekas arutleda mobiiltelefonide tehniliste omaduste üle. Kaasaskantavad raadiotelefonid eksisteerivad päästeseadmena vähemalt 1940. aastatest, massilisem mobiilraadio teel suhtlemine algas 1958. aastal. Tänapäeval on mobiilid tulevikuäri kõige tulusam ja kasutoovam osa. Käesoleva aastakümne lõpuks ennustatakse mobiiltelefoniomanike arvuks Saksamaal kümme miljonit; hetkel on neid neli miljonit. Aastatuhande lõpuks suhtlevad u. 150 miljonit maakera elanikku juhtmeta telefoni teel. Saksamaal on 4 erinevat telefonivõrku - C, D, D2 ja E võrk. Telefoniäri edeneb just tänu sellele, et nüüd on ka eravarustajatel lubatud võistelda Deutsche Telekomiga, mis oli varem monopoolses seisus. Selle tulemuseks on segadusttekitav teenuse ning seadmetootjate arvu kasv. Mobiiltelefone on umbes 100 tüüpi ning teenust pakub tosinajagu firmasid, nii on turujõududel vaba mängumaa. 23 riiki Soomest Austraaliani ning Lõuna-Aafrikast Eestini kasutavad digitaalvõrke. USA on tänini kindlaks jäänud analoogvõrgule. E-võrgu telefonid on erakordselt väikesed ja kergekaalulised, kuid hõredalt asustatud paikades võrk veel ei tööta. Tehnika areng peaks viima uue generatsiooni hübriidmobiilide tulekuni, mis töötavad kodus ja tarvidusel lülituvad automaatselt välis- või autotelefonideks. Aastatuhande vahetusel peaks kogu maailmas mobiiltelefonivõrgud minema üle satelliitjuhtimisele ning seega ulatuma ka maakera kaugemaisse paikadesse. Mobiiltelefonid on tänapäeval odavad (seetõttu on turult kadunud ka libatelefonid), kuid kasutada on neid endiselt kulukas. Saksamaal on selliseid telefone võimalik osta iga hinnaga, alates 99 pennist ja lõpetates 1000 margaga. Hetkel on 20% turust eraisikute ning 80% firmade kasutuses. Odavaimatel mobiilidel on siiski üks puudus. Neid ostes tuleb samal ajal kirjutada alla kulukas teenusleping, mille hulka kuulub ka kõnekaart. Turg kubiseb lisaseadmetest, nagu mobiilitaskud, -kabuurid ning -vutlarid. Terve hulk erialaseid ajakirju (Connect. Mobile Telephone und Pager…) püsib vee peal tänu sakslaste armastusele oma digitaalse ego-upitaja vastu. Need ajakirjad sisaldavad ka lugejate poolt saadetud lugusid mobiiltelefonidest, mis moodustavad osa minu allikmaterjalist.
10. See selgus minule isiklikult üksikute tuttavate riikide pealiskaudsel vaatlemisel: külastades 1995. aastal Iisraeli hämmastas mind mobiilide suur arvukus tänavatel. Ühe uue juudi nalja kohaselt on aga Iisraelist võimalik jumalale peaaegu tasuta helistada, kuna see olevat "kohalik kõne". Mobiiltelefonid moodustasid osa igapäevasest elust ning jätsid eriti groteskse ja šokeeriva mulje seal, kus Blochi termin simultaneity of the dissimultaneous üldse paika ei peaks pidama. Ekskursioonil läbi kõrbe märkasin ma kaameli seljas sõitvat ratsanikku võtmas sadulakotist mobiiltelefoni ning helistavat. Kummalisel kombel räägivad ka korea naisšamaanid oma reisi ajal teispoolsusesse mobiiltelefonidega (vrd. kataloog Heilrituale und Handys, Exhibition, Hamburg 23. 1. 1998 - 21. 2. 1999). Samavõrd absurdne on näha Itaalias raskelt looritatud nunnasid, mobiiltelefonid käes. Telefoninod tekitavad rahutust, nende kasutamine on valitsusdebattide ning paavsti valimiste ajal keelatud (Badische Zeitung, 24. veebruar 1996, lk. 1). Ennustatakse, et 2000. aastaks on Itaalias müüdud üle kümne miljoni telefoni. Mobiilide populaarsus on eriti tähelepanuväärne Rootsis, kus mobiili hellitusnimi yuppie-mõmmi reedab mõningast iroonilist suhtumist sellesse.
Ida-Euroopa uusriikides (Baltimaades ja Poolas) on mobiiltelefon saanud hoopis uue tähenduse. Sellest on saanud lääne kapitalistliku võitja sümbol, kelle tegevus seisneb põhiliselt suurtes ja kiiretes tumedate klaasidega limusiinides istumises, eritellimusel valmistatud yuppie-ülikond seljas, mobiiltelefon käes, ning samal ajal Ida-Euroopa riikide mahamüümises oma isikliku kasu saamiseks. Teisest küljest võib samades limusiinides leida istumas uusvenelasi või vene maffiategelasi, kes püüavad oma imagot lihvida mobiiltelefoni abil (isiklik tähelepanek 1996. a. septembris Vilniuses ning 1997. a. kevadel Minskis).
Päikeselises Bulgaarias on aga käibel maffiateemaline anekdoot mobiiltelefonidest: Kuidas on võimalik tunda ära mafioosot? Päevitamata laigu järgi oimukohal. (Anekdoodi rääkis mulle prof. Klaus Roth Münchenist). Ida mobiiltelefonide ülekande- ning vastuvõtu-ala ulatub siiski harva Lääne-Euroopani. Turu hõlvamise osas on idabloki riikides veel palju ära teha.
11. Firma motoks on "Millal iganes on teil probleem arvutiga, me tuleme kohe, helista vaid…"
12. Need vihjed andis Christel Köhle-Hezinger Marburgist.
13. Kohatuse teema märgiti esimesena ära ka ajakirja Mobile Telephone und Pager 1997. a. korraldatud koomiksivõistlusel mobiiltelefonide kohta. Ühel pildil on börsimaakler, mobiiltelefon kõrva ääres, jagamas korraldusi laevandusfirma aktsiate koheseks müügiks, teine kujutab patukahetsejat kuulavat preestrit saamas mobiili teel juhatust kõrgemalt poolt, kolmas mobiiltelefoniga jutlustajat kantslis saamas jumalalt teenistuse ajal inspiratsiooni.
14. Mobiiltelefonide teemat ei ole võimalik põhjalikult käsitleda kanoniseeritud folkloori-uurimuse raames, samuti ei tohiks folkloriste süüdistada nende "austuses tähtsusetu vastu" (Grimm). Vastupidi, arvukaid lugusid inspireerib just väikese seadme lihtsus ning see on tihti vaid näiline. Loomulikult on suur vahe ka lihtsa eseme ning selle tohutute tulevikuvõimaluste vahel.
15. Ajakirja Mobile Telephone und Pager, nr. 7/8, 1995: 97 kohaselt. Vt. ka Klitzing, kes kahtlustab, et kõik uurimused sudust väljendavad vaid tööstuse huvisid (Klitzing 1996: 236).
16. Kanada teadlased avaldasid uurimuse, kuhu oli kaasatud 699 autosõitjat. Uurimuse kohaselt juhtub autos mobiiltelefoni kasutades õnnetusi neli korda sagedamini kui ilma. Singapuris on mobiiltelefonide kasutamine autodes keelatud. Inglise Journal of Medicine avaldas samal teemal artikli Danger to health by the use of mobile telephones (Mobiiltelefonide kasutamisest tulenevad ohud tervisele) väites, et 980 südamestimulaatoriga patsienti on ohus. Ka üks saksa artikkel hoiatas mobiilikasutajaid. Sellele lisaks sundis üks Austraalia töögrupp 100 hiirt telefoneerima 30 minutit päevas. 18 kuud hiljem oli nende puhul vähi riskimäär 2,4 korda kõrgem kui kontrollgrupi hiirtel.
17. Vt. ka Cokelore (Gary Alan Fine, 1979: 477-482. Coke Lore and Coke Law: urban belief tales and the problem of multiple origins. Journal of American Folklore, nr. 92.
18. Autori küsitluse põhjal. Tegelikult pöördub selle hirmu tõttu tagasi tavalise telefoni kasutamise juurde umbes 22% mobiiltelefonide kasutajaist. Selle (vrd. Booz & Hamilton 1995: 45) põhjustavad juba mainitud hoiatusliku sisuga kuulujutud.
19. Vrd. Handycaps - Neue Leiden an der mobilen Kommunikation. Drahtlose Verfettung. Badische Zeitung, 1. jaanuar 1998.
20. Vrd. Spiegel 2, 1996: 28
21. dpa-teade 6. novembril ajalehes Badische Zeitung.
22. See hirm tekitas loomulikult ka mitmeid lugusid sakslasest kinnisvaramaakleri Jürgen Schneideri arreteerimise kohta. Ta mõisteti süüdi sündsusetu mobiiltelefonikõne pärast.
23. (ppl Unclyffe). Rolf Wilhelm Brednich Göttingenist. Lugu on veidi sarnane Brednichi variandiga "Jucca…" Porno pilvelõhkujas, nr. 82.
24. Teine rühm lugusid ühendab saksa tavamüüte: varasemat automüüti ning uuemat mobiilimüüti. Mõnedel neist 'neo-müütidest' (Barthes) on ka tõepõhi all: näiteks 1995. a. detsembris kutsus Saksa ADAC mobiiltelefonide omanikke üles teatama Saksa kiirteedel esinevatest liiklusummikutest, mispeale telefonivõrk ütles suure koormuse tõttu üles. Teisest küljest arvatakse, et juhtimiskeskuse kaudu antakse teistele kiiruseületajatele hoiatuseks teavet kiirusemõõtjate kohta. Sel viisil kasutavad taibukad autojuhid mobiili oma sõnul reeglitest kõrvalehoidmiseks. Peale selle kasutavad paljud autojuhid mobiiltelefoni oma viha väljavalamiseks, see ärritab aga politseid, kuna autojuhid kasutavad selleks tihtipeale Saksa hädaabinumbrit 110, mis seetõttu on alati kinni. (ADAC Motorwelt: Werden Sie Staumelder, 1. jaanuar, 1996: 6-8 ning dpa uudis 28. oktoobrist 1995).
25. Nagu riigiõiguse seaduse puhul, mis lubab kuulata pealt telefone.
26. Sama juttu kuulsin ka USAst, selle tõesust kinnitati lausa isikuliselt. Loo rääkija, kes ise mobiiltelefoni ei kasutanud, tundis aga ilmselget kahjurõõmu.
27. Rolf Wilhelm Brednich luges seda Viini ajalehes Der Standard, 3/4. jaanuar 1998.
28. Mobile Telephone und Pager, 11/12, 1995: 88.
29. Kõige uuemate arutelude kohta žanriküsimuses vt. Ingo Schneider 1997.
30. Vrd. Lutz Röhrichi ja Christa Habiger-Tuczay suurepärast uurimust (1996). žanriküsimusi tuleb puudutada eriti teemale-suunatud lähenemises, täpselt nagu käesolevas loos, hoolimata praegusest üldisest seisukohast "žanride hämaruse" (Gattungsdämmerung) suhtes.
31. Vrd. Jean Noël Kapferer 1990. Rumours, Ufos, Interpretations and Images. New Brunswick & London (prantsuse keeles 1987).
32. Vrd. Bill Ellis. Legend taxonomy and the mysterious "Woman in Black". Voigt 1998: 288-298.
33. Miklos Réthey-Prikkel 1995. Die Wahrgeschichte - Generative Aspekte zur Theorie der Erzählung. Voigt 1995: 653-673.
34. Selle termini tõi saksa folkloristikasse Hermann Bausinger (vrd. Bausinger, H. 1958. Strukturen des alltäglichen Erzählens. Fabula I, 1958: 239-254).
35. Isegi sedavõrd, et reegel seadme tootjate jaoks võiks olla: tehnilisi uuendusi saab tänapäeval müüa edukamalt, kui need sisaldavad vähemalt ühte muinasjutu-elementi!
36. Vrd. Em-artiklid nagu External Soul, Dissoziation, Doppelgänger, Entrückung, Gestalttausch ja Fernzauber.
37. Max Lüthi 1978. Das europäische Volksmärchen. München: Francke 49-62, 103.
38. Brune karikatuure analüüsides (Brune 1996)
39. Isiklik tähelepanek 1997. a. kevadel Minskis. Lugu rõhutab jututeema soolist aspekti, kusjuures mobiilimuistendid on enamasti meestejutud, st. lood, mis räägivad meestest ning räägitakse meeste poolt meestele. Mobiilianekdoodid keskenduvad peamiselt ajuvabadele blondiinidele ja rumalatele naistele.
40. Sõna handy rahvapärane etümoloogia on tuletatud sõnademängust švaabi murrakus, mis on võõramaalasele mõistetamatu. Hämmingus švaabid küsivat: Hän di kei Schnur? (Glaswegi murdes kõlaks see aga: Henn't 'ee aa flex?)
41. Klaus Rothi sõnade kohaselt: võib rääkida ka "mobiilijuttudest kui intellektuaalsest mängust nende rääkijate jaoks". Nimetatud on avaldanud oma arvamuse mobiiliomanike labaste kommentaaride kohta, mida need tavaliselt lennuväljadel ja raudteejaamades oma telefonidesse räägivad (vrd. Eco). Mõned arvamuseloojad on ajalehe FAZ kunstilehekülgedel kutsunud lugejaid toimetusse "mis-siis-kui" -kirju saatma: Mis oleks juhtunud siis, kui teatud ajaloolistel pöördepunktidel oleks mobiiltelefonid olemas olnud?
Kõik sellised ajaloomängud, nagu mulle meeldib neid nimetada, järgivad sarnast reeglipärasust:
1. Ühel päeval asutas eakas Bach end külastama Händelit tema kodulinnas Halles. Kohale jõudnud, avastas ta, et Händel oli pool tundi varem lahkunud. Samamoodi jooksid liiva ka kõik Bachi järgnevad katsed külastada Händelit. Mis oleks aga juhtunud, kui neil mõlemal oleks olnud mobiiltelefon või oleksid nad tundnud mõnda mobiiliomanikku? Johann Sebastian Bach oleks võinud Händelile öelda, et ta on parasjagu tulemas, ning isegi kui viimane pidi kiirete asjatoimetuste pärast Londonisse sõitma, oleks ta võinud ikkagi tunnikese võrra hiljem teele asuda (Michael S. Cullen 1997. Eins zu null für das Handy. FAZ, nr. 9, mai 1997). Vahest oleks seeläbi saanud kogu lääne muusikaajalugu teistsuguse pöörde.
2. Kui 1848. a. revolutsionääridel oleks olnud mobiiltelefonid, oleks neil olnud oma tegevust palju lihtsam koordineerida ning revolutsioon oleks ka õnnestunud. Saksamaa võiks olla tänapäeval hoopis teistsugune riik.
42. Mobiiltelefonidest kirikutes vrd. BZ 6, 1996, august: Vastavalt Nurembergi kirikunõukogu otsusele ei või mobiiltelefone kasutada jumalateenistuse ajal. Õnnetusjuhtumite puhuks võib neid siiski kaasas kanda.
43. Vrd. Süddeutsche Zeitung, artikkel trükiti ära ka ajakirjas Mobile Telephone und Pager, nr. 2, 1996: 97.
44. Viitaksin siinkohal Hermann Bausingeri ettekandele, mille ta pidas DGV-Kongressil Haagis (Bausinger 1995). Bausinger kõneles alalisest kontrollist ning hoiatas sealjuures mobiiltelefonide eest: "Kõige äärmisem kontrolli variant võiks toimida mobiiltelefoni täieliku edu puhul - sellisel juhul peaks igaühte olema võimalik igal ajal ja igal pool ühel ja samal numbril kätte saada. Mõningase mööndusega võiks öelda, et sellisel juhul saaks inimesest seesama alati kontrollitav ning alati töökorras number." Bausinger meenutas veel Ameerika filosoofi Henry David Thoreau tuntud lauset, keda hämmastas see, et Maine'i ja Texase osariikide vahele taheti kiiresti rajada telefoniühendust, "kuigi ei Maine'il ega Texasel poleks mitte millestki omavahel rääkida".
45. Vrd. Gutwinski-Jeggle, Jutta 1980. Der telephonische Anrufbeantworter. Bausinger, Hermann (Hg). Redeweisen. Tübingen.
46. Vrd. Mobile Telephone und Pager, nr. 10, 1995, lk. 88.
47. Kui automaatvastajat võib veel kaastundlikult pidada "eneseväljenduse vahendiks" või "nartsissistlikuks masinaks" või "elektrooniliseks uksehoidjaks" (Wolfgang Kaschuba oma raadiointervjuus Ulrich Langega, Deutschlandfunk, 29. mail 1996), sisaldab mobiiltelefonide diktatuur neis lugudes vankumatust, mille üle ei suuda nalja heita isegi popkultuur. Mahajäetuse tunne ning vältimatu integratsioon tsivilisatsiooni läbinisti tehnoloogilisse ja halastamatusse kulgu tekitab paanikat või käegalöömist ning lõpuks ka teadlikku salgamist.
48. Tegelikkuses võib terminit "positiivsed mobiilijutud" teatud õigusega nimetada ka õigustus- või põhjendusjuttudeks, mille kaudu pilatud mobiiliomanikud säilitavad oma väärikust ja turundustöötajad püüavad ületada tarbijate viimast vastumeelsust.
Bausinger, Hermann 1981. Technik im Alltag. Etappen der Aneignung. Zeitschrift für Volkskunde, nr. 77, lk. 227-242.
Bausinger, Hermann 1991. Die Kunst der Beiläufigkeit. Fabula, nr. 32, Festschrift für Elfriede Moser-Rath, lk. 4-9.
Bausinger, Hermann 1993. Perspektiven des Fortschritts. Eine kulturhistorische Kosten-Nutzen-Analyse. Der industrialisierte Mensch. Vorträge des 28. Deutschen Volkskundekongresses in Hagen vom 7.-l l. Okt. 1991, hg. von Michael Dauskardt und Helge Gerndt (Forschungsbeiträge zu Handwerk und Technik 5), Münster: Ardey, lk. 477-492.
Bausinger, Hermann 1995. Computergeschichten. Narodna umjetnost, nr. 30, Festschrift für Maja Boskovic-Stulli, lk. 39-45.
Becker, Jörg (toim.) 1989. Telephonieren. Hessische Blätter für Volks- und Kulturforschung. NF, Bd. 24.
Becker, Jörg (toim.) 1992. Telefonieren. Hessische Blätter, NF 24.
Bentzien, Ulrich 1963. Elemente der modernen Technik in der mecklenburgischen Volksdichtung. Wissenschaftliche Zeitschrift der Universität Rostock, nr. 12, Gesellschafts- und sprachwissenschaftliche Reihe, H. 4, lk. 669-682.
Booz, Allan & Hamilton (toim.) 1995. Mobilfunk. Vom Statussymbol zum Wirtschaftsfaktor. Kommunikation heute und morgen. IMK Institut für Medienentwicklung und Kommunikation GmbH in der Verlagsgruppe der Frankfurter Allgemeinen Zeitung. Frankfurt am Main: IMK.
Brednich, Rolf Wilhelm 1996. Die Ratte am Strohhalm. Allerneueste sagenhafte Geschichten von heute. München: Beck.
Brune, Thomas 1986. Bürgerlicher Humor in technischer Welt. Eisenbahn und Automobil in den "Fliegenden Blättern" zwischen 1844 und 1914. Utz Jeggle et al. (toim.). Tübinger Beiträge zur Volkskultur. Festschrift für Hermann Bausinger (Untersuchungen des Ludwig-Uhland-Instituts 69). Tübingen, lk. 263-284.
Burger, Peter 1995. De gebraden baby. Sagen en geruchten uit het modern leven. Amsterdam: Prometheus.
Campion-Vincent, Veronique & Renard, Jean-Bruno 1992. Légendes urbaines. Rumeurs d'aujourd'hui. Paris: Editions Payot.
Eco, Umberto 1993. Wie man das Mobiltelephon nicht benutzt. Wie man mit einem Lachs verreist und andere nützliche Ratschläge (Il secondo diario minimo. 1992), München, lk. 143-146.
Forschungsgruppe Telekommunikation (Hg.) 1989 jj. Telephon und Gesellschaft. Bislang 5 Bde. Berlin.
Habiger-Tuczay, Christa & Hirhager, Ulrike & Lichtblau, Karin 1996. Vater Ötzi und das Krokodil im Donaukanal. Moderne österreichische Sagen. Wien: Löcker.
Hartmann, Andreas 1987. Art.: Gift in EM 5, lk. 1235-1240.
Jeggle, Utz 1990. Tödliche Gefahren. Ängste und ihre Bewältigung in der Sage. ZVkde, nr. 86, lk. 53-66.
Klitzing, Lebrecht von 1996. "Elektrosmog?" Universitas, nr. 3, lk. 239-251.
Kristeva, Julia 1990. Fremde sind wir uns selbst. Frankfurt am Main.
Kvideland, Reimund 1996. Narratives of New Technology. Valk, Ülo (toim.). Studies in Folklore and popular Religion. I. Papers delivered at the Symposium Walter Anderson and Folklore Studies Today. Tartu, lk. 99-106.
Lehmann, Albrecht 1980. Rechtfertigungsgeschichten. Über eine Funktion des Erzählens eigener Erlebnisse im Alltag. Fabula, nr. 21, lk. 56-69.
Lüdkehaus, Ludger 1998. Das Handy und der Handy. Neue Züricher Zeitung, nr. 114, v. 25. Juni, lk. 31.
Pool, Ithiel de Sola (toim.) 1977. The Social Impact of the Telephone. Cambridge: The MIT Press.
Röhrich, Lutz 1996. Preface. Habiger-Tuczay 1996, lk. 9-17.
Schneider, Ingo 1996. Erzählen im Internet. Aspekte kommunikativer Kultur im Zeitalter des Computers. Fabula, nr. 37, lk. 8-27.
Schneider, Ingo 1997. Review Habiger-Tuczay et al. Fabula, nr. 38, lk. 139-142.
Schneider, Manfred 1996. Im Informationsnetz gefangen: Mobiltelephon und Message-Machines. Peter Kemper (toim.). Handy, Swatch und Party-Line. Zeichen und Zumutungen des Alltags. Frankfurt & Leipzig: Insel, lk. 11-24.
Stadelmann, Kurt 1994. Ganz Ohr. Telephonische Kommunikation. Schriftenreihe des Schweizerischen PTT-Museums. Bern.
Stucki, Alfred 1995. Das Schizophon. Das kulturelle Stethoskop. Schweizerische Ärztezeitung, nr. 3, v. 18. I, lk. 116-117.
Tuczay, Christa & Hirhager, Ulrike & Lichtblau, Karin 1996. Vater Ötzi und das Krokodil im Donaukanal. Moderne österreichische Sagen. Wien: Löcker.
Voigt, Vilmos (toim.) 1998. Folk Narrative and Cultural Identity. Artes Populares, 16-17. Papers delivered at the 9th congress of the International Society for Folk Narrative Research 1995. Budapest.
Zelger, Sabine 1997. "Das Pferd frißt keinen Gurkensalat". Kulturgeschichte des Telephonierens. Wien: Böhlau.