Tiiu Jaago
Järgnev artikkel tugineb ajaloolisele pärimusele, peamiselt 1920.-1930. aastatel Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi kogutud ajaloolise traditsiooni kogule, mille töötasid 1997. aasta proseminaritöödes temaatiliselt läbi Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli üliõpilased ja autor. Sellest on siinkohal käsitletud 1840. ja 1880. aastate usuvahetusliikumisega seonduvat ainestikku. Kultuuriloolise arhiivi pärimusteateid on kõrvutatud Hans Kruusi uurimusega "Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail" (ilmus Tartus 1930. aastal).
Pärimus usuvahetusliikumisest (s.o. luteri usult kreekakatoliku ehk vene õigeusku üleminekust) erineb oluliselt teiste usuliikumiste (vennastekoguduse, baptistide, ärkamisliikumise jne.) kirjeldustest. Esmalt selle poolest, et nendes usuvahetuse juttudes tõuseb teemadest esiplaanile usuvahetuse põhjus (teisi usuliikumisi kajastavates juttudes see teema on küll olemas, ent ei domineeri). Teine eripärane esiletulev joon on majanduslik-pragmaatiline kaalutletus, mis teiste usuliikumiste põhjusena ei ilmne. Materiaalsed või muud maised kaalutlused usuvahetamisel ei ole maailma ajaloos tundmatud, meenutagem või arhailiste hõimude ristiusustamist. Kuid sellised pöörded ei toimu inimese maailmavaate muutumise kaudu. Õigusajaloolane Hans Hattenhauer, käsitledes usuvahetuse (kristianiseerimise) ja õigussuhete vahekorda Euroopas, kirjutab:
Keltide, germaanlaste ja slaavlaste hüvastijätt arhailise mõtlemisega ei olnud veel võimalik. Pöördumist mõistsid nad vanade ja nõrgemate hüvangu mõjutamise viiside vahetamisena uute ja paremate vastu. Usu vahetus ei olnud südameasi, sisemise andumuse objekt ja veendumus, vaid kasu ja riski kaalutlustel toimunud õigustehing (Hattenhauer 1995: 163).
Usuvahetuse aluseks võib olla kasu ja risk, mis seostub õiguslike probleemidega. Just see domineerib ka õigeusku mineku põhjusena 19. sajandi Eesti (Liivimaa) aladel. Inimese jaoks ei ole usuvahetus omaette probleemiks, vaid pigem on selleks usust loobumine, ilma et midagi analoogset vastu saadakse (Geertz 1990: 2314).
Pärimuses põhjendatakse usuvahetust veneusu preestrite lubadustega anda maad ja priiust, saada maksukergendusi. Näiteks Rõugest talletatud materjalis on levinud motiiv, kuidas
papid käinud mööda küla ja lubanud priiust, maad ja püti heeringaid (või 1/2 pütti heeringaid; või silke) (EKLA f 199 m 24 lk. 42-43; m 25 lk. 7).
Esile tuleb kohalike avaliku elu tegelaste suhtumine usuvahetusse ja usuvahetajatesse. Siin ilmnevad selged regionaalsed erijooned, mis ei sõltu pelgalt majanduslikest tingimustest. Inimestevahelised suhted kujundavad protsessi sama oluliselt kui majanduselu. Üliõpilastöödest selgub, et usuvahetus ei olnud jõuline piirkondades, kus rahva ja kiriku suhted olid rahulikud (näiteks Põlva kihelkond).1 Rõuge materjalides on mainitud, et luteri kirik ei suutnud usuvahetusele vastutööd tehes midagi korda saata, küll aga suutis seda vennastekogudus (EKLA f 199 m 24 lk. 41). Informatsiooni leviku iseloom sõltub inimeste (rühmade) vahelistest suhetest. Kui rühmad, kelle vahel informatsioon peab liikuma, on omavahel vastandunud, levib informatsioon puudulikult või moondunult.
Keskendume sellele, kuidas levib informatsioon (kelle kaudu, mis asjaoludel) ja kuidas seda informatsiooni tõlgendatakse. Kasutame selleks ajaloolist pärimust 1840. aastatel Liivimaal toimunud usuvahetusliikumisest. Ehkki valitud ala pole suur, peegeldab see ometi ilmekalt teabe leviku sotsiaalset aspekti. See omakorda võimaldab toonaseid tendentse kõrvutada analoogiliste näidetega tänapäeva ühiskonnast.
Ajaloolisest pärimusest saame teada, et usuvahetusliikumine tugines:
1) õigeusu vaimulike väärlubaduste uskumisele (Rõuge: papid käisid mööda maad…);
2) lootusele, et vene usk kui riigi ja keisri usk on riigialamale parem, lootustandvam (Karula: EKLA f 199 m 27, lk. 29; 33; 66);
3) kuuldusele, et need, kes võtavad vastu vene usu saavad hingemaad, kuna teised jäävad igavesti orjadeks. (Urvaste: "Kausikaupmehi" setukesi olla eriti neid jutte ajanud" (EKLA f 199 m 30, lk. 280).
Rahvapärimuse ja ajaloofaktide kõrvutamiseks võrrelgem pärimust Hans Kruusi raamatus esitatud faktidega. Proovime leida sealt usuvahetuse majanduslikke põhjusi, avaliku elu tegelaste mõju liikumisele, tegelaste omavahelisi suhteid - kõike seda, mida peegeldab ajalooline pärimus. Kuid lisaks jälgime ajaloolase nägemust sellest, kuidas rahvas need sündmused läbi tegi.
1840. aastate talurahvarahutuste põhjused on:
1) 1819. a. talurahvaseadus, mis vabastas talurahva maata, suurendas nende töökohustusi mõisa ees ja lõppkokkuvõttes viis kehtiva majanduskorralduse kriisini;
2) 1830. aastate lõpu ilmastikuolud tõid kaasa ikaldused, mistõttu talurahva elu halvenes äärmuseni;
3) talupoegade seas levis kuuldus, et Venemaal saab soodsatel tingimustel maad (Kruus 1930: 49 jj.).
Niisiis tulenesid talurahvarahutused osalt objektiivsest keskkonnast, mis inimesele vahetult ei allu (kliima, ilmastik); osalt seadusandlikust keskkonnast ehk ametlikult kehtivast õiguslikust keskkonnast ja lõpuks kuuldustest, mis on seotud mentaalsete hoiakute ja rahvaluulega. Kas viimane tegur on tähtis? Et vastust leida, vaatleme seda, mis on mentaalne hoiak, mida tähendab pärimuskliima, ja lõpuks tuleme tagasi Hans Kruusi uurimuse juurde, et näha mentaalse hoiaku ja rahvaluule osa kõnesoleval ajalooetapil.
Mentaalsete hoiakute uurimine tegeleb samaaegselt kehtivate maailmavaadete kõrvutamisega. Erinevad mõtlemismallid, normid, kombed - see on tervik erinevate rühmade mõtlemistest ja reageerimisest sündmustele (Peltonen 1991: 572). Priit Pirsko on uurinud talude päriseksostmist (müümist) mitme rühma "pilgu" läbi (Pirsko 1995). Ta kõrvutab ühiskonna erinevate, kuigi asjaomaste gruppide hoiakuid saksakeelse ja eestikeelse ajakirjanduse ning ajaloolise pärimuse abil. Millised tegurid määravad protsessi alguse ja kulgemise? Priit Pirsko kirjutab:
Vaadeldava probleemi puhul tuleb siinkirjutaja arvates senisest enam rõhutada tõsiasja, et vähemasti Liivimaal oli talude päriseksmüümine juba alates 19. sajandi algusest põhimõtteliselt võimalik. 1804. aasta talurahvaseadus deklareeris talupoja vaba omandiõigust nii vallas- kui ka kinnisvarale. [- -]. Pärisorja jaoks oli see mõistagi vaid sõnakõlks, kuid pärast talurahva vabastamist hakati siin-seal Liivimaal üksikuid talukohti siiski müüma. [- -] Kuigi 1849. aastal said seadusandlikus mõttes paljud seni segased momendid Liivimaal klaariks, polnud siiski seegi mingi kindel rajajoon müügiprotsessi käivitumise seisukohalt. Veelgi vähem oli seda Eestimaal 1856. aasta. Niisiis, seadusandlik tegevus on vaid üks, kuigi ülioluline osa mingi sündmuse ellukutsumiseks (või likvideerimiseks) vajalikest tingimustest. Vähemalt samatähtis on siinkirjutaja poolt fookusse asetatud mentaalne valmisolek seadustega lubatud tehinguks. (Pirsko 1995: 103)
Põhimõtteliselt võinuks talupojad 1840. aastate Liivimaal maad osta, ometi ei suutnud nad seda. Kuidas seadus käivitus, kuidas seda tõlgendati mh. talurahva seas, osutub ajalooprotsessis väga oluliseks. P. Pirsko käsitlusest selgub, et seaduste ja majanduslike võimaluste (eelkõige raha-) maailmale lisandub tegelikus elus konkreetsete isikute ja nende hoiakute maailm. Kõik need koos mõjutavad sündmuste käiku, mistõttu subjektiivne faktor (sh. pärimus) on mineviku uurimisel loomulikuks huviobjektiks.
Erinevalt luteri usu kirikutest kohtab kreekakatoliku (vene ehk
apostelliku õigeusu) kirikute fotosid arhitektuuri vaatamisväärsuste seas
harva. Niisamuti ei ole neid oluliselt rahvaluule arhiivi fotokogus.
Erandlikud näited pärinevad Pärnumaalt. Pildil
Uruste Issanda Taevaminemise ap.-õigeusu kirik (ehit. 1871-1873). Foto: "Eesti arhitektuur" 1996: 158).
Pärimuse uurimine näitab traditsiooni muutumist ajas ja ruumis. Seda vaadates tekib küsimus, miks üks motiiv levib just siin ja just sellel ajal, kusjuures naabruses sama motiiv samavõrra ei kohane.2 Motiivi kohanemine, vastuvõtt ja kujunemine seostub regionaalse stiiliga ehk nn. pärimuskliimaga, kus pärimusmotiive kujundavad mitmed tegurid:
1) looduslik keskkond,
2) tehiskeskkond,
3) senine pärimus,
4) pärimusekandja emotsioonid ja kogemused.
Dominandiks on pärimuskliima, millest kasvavad välja inimese tegevusalad ning elustiil. Ometi ei kajasta pärimus vahetult loodust, vaid nimelt elustiili. Pärimus iseloomustab mitte objektiivset maailma, vaid inimese nägemust maailmast. Keskkond seab raamid küll inimese elustiilile, aga mitte otse pärimusele.3
Samu probleeme näeme usuvahetusliikumises. Miks tekkis selline vajadus - vahetada usku? Miks on siin regionaalsed erinevused? Kuidas oli see protsess seotud teiste kultuurivaldkondadega (majandus, kirikuelu, talurahva suhted aadlikega jms.)?
Hans Kruus väidab, et esimesed kirjalikud andmed talupoegade seas levinud kuuldustest saada Venemaal soodsail tingimustel maad pärinevad 9. juunist 1841, kui hakati Riia kubermanguvalitsusse tulnud talupoegi üle kuulama (Kruus 1930: 51). Esimene etapp talupojarahutustes, mis viib usuvahetuseni alles liikumise lõpus, kolmandas etapis, algab kuu aega varem. Mai lõpus, juuni alguses pöördusid talupojad Riia kubermanguvalitsuse poole, et saada kinnitust mainitud kuuldusele ja saada luba väljarändeks. Kubermanguvalitsus suhtus algul talupoegadesse leebelt - näitas ju talupoegade pöördumine teatavat usaldust. Nii ei pööratud tähelepanu sellele, et talupojad rikkusid seadust, tulles massiliselt Riiga, ilma saadikuid valimata ja mõisnikult luba küsimata. Neile selgitati kuulduste alusetust ja manitseti rahulikult jätkama senist tööd oma kodus. Lisaks andis kubermanguvalitsus välja vastava selgituse - 2. juuni patendi, mida kohalikud kirikuõpetajad pidid kantslist talupoegadele tutvustama (Kruus 1930: 51-52; 59-60). Teadaanne oli selge - talupoegade seas leviv kuuldus Venemaal maasaamisest on katteta. Ometi ei vaibunud kuuldus maasaamisest. H. Kruus peab selle põhjuseks osaliselt õpetajate keeleoskamatust ja sellest tingitud 2. juuni patendi puudulikku tutvustust. Kuid lisab samas:
Märksa tõenäolisem aga on siin, et talupojad, haaratud väljarändamise võimalusest, alistusid selle sugestioonile, moonutades ebateadlikult kirikus kuuldu sisu (Kruus 1930: 60).
Jaanipäevast algab liikumise teine etapp. Liikumine laieneb eesti-läti keelepiirile. Esimeste ülekuulatud talupoegade seas on peamiselt läti talupojad; ka 2. juulil ülekuulatud Karula kolm talupoega on oletatavasti lätlased, 7. juulil on üle kuulatud 4 talumeest Hargla kihelkonnast (Kruus 1930: 53-57). Talupoegade kohtlemine muutub karmimaks, neil keelatakse Riia kubermanguvalitsusse minek, neid karistatakse. 10. juulil antakse välja uus patent kuulduse paikapidamatusest, mis tõlgitakse seekord ka läti ja eesti keelde. Selle patendiga kaotab kubermanguvalitsus talurahva usalduse ja talupojad hakkavad pöörduma Riiga salaja, seekord vene-õigeusu piiskopi poole.
Liikumise kolmas etapp algab 9. juulist. Alles siin liitub maasaamissooviga usuvahetus. Sel perioodil on liikumine levinud Eesti alale, peamiselt Võrumaale (Kruus 1930: 86).
9. 07.-18. 08. 1841 Riias ülekuulatud eesti talupojad. Alus: H. Kruus, Talurahva käärimine…Tartu 1930: 82-84. Tabelis on esitatud kuupäev, kihelkond ja ülekuulatud talupoegade arv.
Kui 1841. a. juunis-juulis kubermanguvalitsuses või 10.
juulist vene õigeusu piiskopi juures koostatakse nimekirju (kas
karistamise või usuvahetamise eesmärkidel), tõlgendab
rahvas seda ikka kui nimekirja, mis koostatakse Venemaale
väljarändamise lubade saamiseks (Kruus 1930: 63-80, 117, 151).
1840. aastate talurahvaliikumises on oluline ja kandev tegur kuuldus maasaamisest ning talurahva mentaalne hoiak uskuda oma rühma (talurahva) juttu enam kui mistahes seadust või kõnet võõra rühma esindajalt, olgu selleks siis mõisnikkond, kirikuõpetajad, kubermanguvalitsuse ametnikud või õigeusu preestrid. Kõike tõlgendati oma rühma teadmiste baasilt, mis rajanesid kuuldustel, täpsemalt - informatiivsetel rahvajuttudel.
Kust sai jutt alguse? Oletatavasti Vene piiri äärsetelt aladelt, kuivõrd Riiga minejad olid pärit just sealt. 16. juulil kubermanguvalitsuses ülekuulatavad Mõniste (Võrumaa) talumehed seletavad, et nad tulnud Riiga kuulduse mõjul
[- -] et seal olevat võimalik end siseriigis maa saamiseks üles kirjutada, seletavad, et nad kuulnud sellest heinategemisel naabruses asuvailt lätlasilt, kes ühtlasi teatanud, et Peterburist tulnud Riiga keegi "vene sõjaväe-vaimulik" ("ein Russischer Militair Geistliche"), kes kirjutavat talupoegi üles väljarändamiseks siseriiki, milline ülesandmine aga pidavat toimuma kolm päeva enne jakobipäeva. (Kruus 1930: 88)
Näeme, et mitte ainult kuuldus maasaamisest ei kuulunud talurahva teabe hulka, vaid kogu süsteem: kuhu minna, milleks, kuidas ja millal. Rahvas "teadis" seda, mida uskus ja tahtis. Seadusandlus kui võõra kirjutatud tekst talurahva seas 1840. aastail kaalu ei omanud.
Uskumine, mis võib ühtlasi olla teadmine, kasvab välja kogemusest. See võib tugineda varasemale analoogilisele ajaloolisele sündmusele või ka analoogiliselt tõlgendatavale sündmusele. Nii on see ka käesolevalt kirjeldatud ajalooetapi puhul.4
Kas meie nimetame sellist kogemusel rajanevat talurahva hoiakut uskuda oma informatsiooni allikasse enam kui teistesse allikatesse harimatuseks, rumaluseks või millekski muuks, on iseküsimus. Valikud, keda ja mida uskuda, lähtuvad rühma senisest kogemusest ja otstarbekusest.
Häädemeeste ap.-õigeusu kirik. Foto: Kirjandusmuuseumi Eesti
Rahvaluule Arhiivi kogust. RKM RO foto 2760.
Analoogiliste valikute ees ei oldud ainult minevikus, vaid ollakse ka tänapäeval. Et teada saada hoiakuid, on neid vaja uurida. Neid teades, on võimalik neid ära kasutada ja dialoogi astuda.
Vahelepõikeks üks näide tänapäeva ajakirjandusest, mis ei ole otseselt rahvaluule, kuid peegeldab rühma hoiakuid ja eri hoiakute kokkupõrkeid.
23. juulil ilmus Eesti Päevalehes Kalle Muuli artikkel. See oli tema vastus 4. juuli memorandumile, mis oli seotud näitleja Sulev Luige tapmisega. Oma artiklis tabab K. Muuli väga täpselt hoiakute-probleemi - et need sõltuvad kultuuri eripärast ja et neil on oma mõju ajaloole. Ta toob selle välja kahe analoogilise sündmuse kõrvutamisega, milleks on näitleja Sulev Luige ja moekunstnik Gianni Versace'i mõrvamine.
Neid jõhkraid mõrvu lahutab peale ookeani ka ohvrite tuttavate ja austajate hoiak. USA-s on tuhandete lemmiku surmas süüdi mõrvar, poolhull homoprostituut, Eestis aga politsei, siseminister, valitsus, lõpuks ka ajakirjandus, kogu riik ja ühiskond. (Muuli 1997).
Selle artikliga, mille pealkirjaks on "Sulev Luige tappis Miša", hoiatab ta lugejaid politseiriigi eest, lisades
[- -] keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi otsiv rahvas on aeg-ajalt aidanud võimule "kõva käega" mehi, kes korda luues on mõrvanud kaugelt rohkem kultuuritegelasi kui purjus pussitajad.
Uskumisele tuginevad otsustused ei ole põhimõtteliselt head ega halvad. Hinnangud sõltuvad teatud vaatenurgast ja teatud ajapunktist.
Sellistes situatsioonides, kus eri rühma liikmed ei suhtle võrdväärsete partneritena, on loomulik, et oma rühm sulgub võõra ees. Dialoogi ei alustata. Näiliselt käitub suletud rühm iseenda vastu, ebaotstarbekalt. Ometi on see enesekaitse. Reeglina järgneb rühma sulgumisele dialoog n-ö. vastastega (võõraga), kus arvestatakse üksteist palju tõsisemalt. Oma rühm on teadvustanud iseendale ja ka teistele oma soovid, mida dialoogis ei saa päriselt arvestamata jätta.5
1840. aastate talurahvas tahtis saada maad, uskus, et saab maad, ja nägi võimalust saada maad. Kubermanguvalitsus omalt poolt oli sunnitud tõdema, et talupojad, tulles Riiga, ei kapriisitse. Olukorra lahendamiseks ei piisanud talupoegade manitsemisest, kuulduste valeks tunnistamisest ega ka talupoegade karistamisest, vaid oli vaja majanduselu revideerimist. Kreekakatoliku vaimulikud kasutasid küll ära soodsa pinnase talurahva õigeusku salvimiseks, kuid teineteise mõistmist, usaldust ja juurdumist ei järgnenud. Õigeusu vaimulikel ja usuvahetajatel ei olnud samad eesmärgid. Viimased tahtsid lahendada usuvahetusega maaprobleemi.
Näeme ilmekalt, kuidas eri rühmad suhtlevad ja mõjutavad üksteist, mõistmata ometi üksteise keelt. 1920.-30. aastatel kogutud ajaloolise traditsiooni põhjal näeme, et rahvast ei saa petta, et pettust kogetakse omal nahal, mitte ei ennetata seda. Hoiakud muutuvad vastavalt saadud kogemusele.
Tänapäeval on kogemustest sündinud hoiakute probleem sama aktuaalne kui minevikus. Kogemus seondub rühmade-vaheliste suhete iseloomuga: sulgumine kui enesekaitse, dialoog kui võrdväärsus ja mõistmine. Samas peame arvestama kultuurivormide paljusust pärimusrühmade elus. Lisaks on rühmi palju ja ka rahvaluule ei ole üks ning ainus.
Tõhela-Murru ap.-õigeusu kirik. Foto: Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogust. RKM RO foto 13214.
1. Vt. täpsemalt: Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli 1997. aasta proseminaritööd. Janika Safjanov, 22; Merili Metsvahi, 19; Katrin Roodla, 22.
2. Vt. Sarmela 1974.
3. Vt. lähemalt Honko 1972.
4. Nii teated väljarändamisel saadud maast kui ka kuuldused sellest võimalusest on olemas 1830. aastatest. Seega, artiklis kirjeldatud usuvahetusega seotud väljarändamistaotlus 1841. aastal haakus varasemate sündmustega. Tervikuna taotleti talurahvaliikumisega liikumisvabadust ja maad. Seadusliku aluse sai see 1849. aasta talurahvaseaduses. Vt. lähemalt Vassar 1975: 29-43.
5. Vt. näiteks rahvusrühmade suletust Kohtla-Järvel pärast II maailmasõda ja kohalike eestlaste valikukuid eri rühmade vahelises konfliktsituatsioonis: Jaago 1996: 186-189; Jaago 1997: 52-53.
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli 1997. aasta proseminaritööd.
EKLA = Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv.
EKLA f 199 m 24. Ajaloolist traditsiooni Rõuge kihelkonnast. 1927.
EKLA f 199 m 27. Ajaloolist traditsiooni Karula kihelkonnast. 1927.
EKLA f 199 m 30. Ajaloolist traditsiooni Urvaste kihelkonnast. 1927.
Eesti arhitektuur 1996: Eesti Arhitektuur. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Tallinn.
Geertz, Glifford 1990. Religioon kui kultuurisüsteem. Akadeemia, nr. 11, 1990, lk. 2301-2328.
Hattenhauer, Hans 1995. Euroopa õiguse ajalugu I. Tartu.
Honko, Lauri 1972. Perinne-ekologia - miten ja miksi? Sananjalka, nr. 14, lk. 95-104.
Jaago, Tiiu 1996. On Which Side of the Frontier Are Trespassers? About the Identity of Ethnic Groups in Kohtla-Järve. Studies in Folklore and Popular Religion. Vol. 1. Tartu, lk. 181-195.
Jaago, Tiiu 1997. About the Boundaries of ours and others in the Minority Groups of Kohtla-Järve. Identity of Peripheries. Vanavaravedaja, nr. 5. Tartu, lk. 47-53.
Kruus, Hans 1930. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu.
Muuli, Kalle 1997. Sulev Luige tappis Miša. Eesti Päevaleht, 23. 07. 1997.
Peltonen, Matti 1991. Juhtlõngad ja tihe kirjeldus. Mida uut toob mentaliteediajalugu? Akadeemia, nr. 3.
Pirsko, Priit 1995. Talud päriseks, protsessi algus müüjate ja ostjate pilgu läbi. Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Tartu & Tallinn, lk. 97-117.
Sarmela, Martti 1974. Talonhaltiat sosiaalisessa kilpailussa. Suomalaisen haltianperinteen alueelisesta eroista. Kalevalaseuran Vuosikirja, nr. 54, lk. 340-357.
Vassar, Artur 1975. Uut maad otsimas. Tallinn.