KUIDAS SEAPOISS KUNINGA VÄIMEHEKS SAI

Ükskord elas üks lesk mees, tal olli esimesest naesest üks poeg Ants järele jäänud. Ants olli juba karjapoisi-suurune, kui ema ära suri, ja käis ka juba karjas. Karja seas olli üks suur valget kirja ärg. See ärg olli poisile õige armsaks saanud ja nad ollid päris sõbrad juba, nii et poiss iga ommuku pool oma kanikat ärjale andis.
Viimaks võttis isa uue naese, siis läks Antsu põli paelu alvemaks kui enne: võerasema ei sallind poega mitte maikugi. Ta palus viimaks meest, et see Antsu ära tapaks, ja veel iga päev tülitas meest sellesama ütelusega, et tapa ja tapa poiss ära! Poiss käis ikki karjas veel ja iga päe andis ta oma kanikast ka ärjale.
Ükskord ütles ärg poisile, et sind tahetakse ära tappa. Ta lubas veel poisile ära ütelda, mil päeval just tahetakse teda tappa.
Poisi ase olli toas savikul¹. Ühel õhtul annab poiss riha all ärjale süüa ja ärg ütleb temale, et täna õhtu tapetakse sind ära. "Mine nüüd ja too väljast riida äärest üks kasepakk ja pane oma asemele, aedast too veel rasvapütt ja pane see just pea kohta, siis laota oma kuub sinna peale, aga endale pane tervemad riided selga ja tule minu juure riha alla. Siis meie vaatame riha alt, kui nad kamrest tulevad, isal suur kirves käes ja emal küünlatuli. Kui isa kirvega lööb sinna kohta, kus sa magasid, et sind surnuks lüüa, siis ta kukub isi kohe maha, aga meie selle aja sees pühime riha alt kohe minema."
Poiss tegi kõik nõnda, nagu ärg teda õpetas, ja isi läks riha alla ärja juure. Kõik sündis karvapealt nõnda, kudas ärg olli jutustanud. Isa lõi kirvega ja kukkus isi kohe pikali maha, kuna ema sinna juure veel tulega vahtima jäi.
Poiss ja ärg põgenesid riha alt ära, läksid ühte metsa, ulkusid metsa mööda ümmer ja tullid viimaks suure raba juure, kus undid ulusid. Sääl ütles ärg poisile: "Võta minu parema külle sarv peast ära, kanna seda sarve endaga alati ühes, mine siis kuningalinna ja mis sa iial soovid, saab sarv alati seda täitma, kui sa aga ütled: "Oh sarv, oh sarv, täida mu soov!" ehk "Tee seda ehk seda!"."
Viimaks läks Ants kuningalinna; ta kõndis linna mööda ümmer ja jõudis viimaks kuningalossi juure. Seal tuleb talle üks kuninga teener vastu ja tellib teda seakarjaseks. Ants võtab pakkumise vastu ja akkab kuninga seakarjaseks. Suvel käib Ants sigadega metses, talvel veab ta kelguga vett ja teeb sigadele süüa. Viimaks lähäb tal vidamine igavaks ja raskeks, siis tuleb tal järsku meele, et ärg andis talle oma sarve ja käskis seda siis tarvitada, kui ta midagit soovib. Ta tõstab tõrukse2 täis ja ütleb: "Oh sarv, oh sarv! Tee, et see tõruke isi köögi juure lähäb ja mind ka ühes viib!"
Tõruke akkab minema, Ants kargab kelgu peale ja lähäb ühes tõruksega köögi juure. Kuningatütar vaatab aknast ja ütleb: "Näe ullu, mis meie sea-Ants teeb! Tõruke on tal vett täis, isi istub veel kelgu peal ja tõruke tuleb isi köögi juure."
Ants nägi, et kuningatütar teda vahib aknast, kui ta sõidab; ta ei tahtnud seda ja ütles: "Oh sarv, oh sarv, tee, et sel kuningatütrel aasta pärast üks ajaviide oleks!"
Saab aasta mööda ja kuningatütrel sünnib poeglaps. Teda kasvatakse üles, ta on õige ilus, aga keegi ei tea, kust ta on (kes ta isa on), kuningatütar isi ka ei ütle. Siis kuulatakse ümmerkaudsed meesterahvad, kes lossis elavad, kõik läbi, aga ometegi ei saanud teada, kes lapse isa on.
Läks ulk aega mööda ja kuningatütre poeg on juba neljaaastaseks saanud. Kuningas mõtles, et poiss nüüd isigi oma isa ära tunneb. Kuldõun antakse talle kätte ja kellele ta seda õuna pakub, see on ta isa. Siis lastakse kõik mehed, kes lossi ümmerkaudsuses elavad, sisse tulla, et nähä saaks, kellele ta õuna pakub, aga poiss ei paku kellegile õuna. Kuningas saab viimaks päris pahaseks, et kudagi teada ei saa, kes lapse isa on. Ta ütleb üsna pahaselt veel: "Kutsuge va sea-Ants ka sisse!"
Ants lähäb uksest sisse ja kuningatütre poeg jooseb talle vastu ja ütleb: "Papa, säh kuldõun, papa, säh kuldõun!"
Kuninga meel saab veel pahasemaks kui enne, et seapoiss tema väimees. Tal laseb oma tütre ühes seapoisiga laeva peale panna, neile natuke moona ligi anda ja merele lükata. Ants sõedab merel ulga aega edasi ja ütleb viimaks: "Oh sarv, oh sarv, tee, et see laev meie ümmert ära kaob ja selle asemele üks saar saab ja üks ilus loss saare peale ja mina kui saare valitseja siin elan!"
Kõik sündis nõnda, nagu Ants soovis: laev lagunes ära ja sinna asemele kasus saar; Ants elas toreda lossi sees ja valitses üle kõege saare. Mõne aja pärast leidsid laevamehed selle saare üles ja viisid kuningale teadust, et nemad on saare leidnud; saare peal elab palju rahvast ja nende üle on üks valitseja.
Kuningas kuulis seda ja olli ea meel, et tema riik saab jälle suuremaks, ja läks ruttu saart vaatama. Ta leidis sealt oma tütre eest ja oma endise sea-Antsu, kes nüüd saare valitseja olli. Kuningas leppis nüüd oma tütrega ja väimehega (sea-Antsuga) ära, said veel suureks sõbraks ja käisid tihti üksteesel võersil.