Ühel ilusal sügisesel päeval kiskusid kolm ilusat tüdrukut tee ääres lina. Seal juhtus, et kuningas sealt mööda sõitis ja ta neid kena tüdrukuid tähele pani. Ta käskis hobusid kinni pidada ja alustas juttu: "Kost teie, kenad tüdrukud, olete?"
"Meie oleme siit ligidalt talust ja oleme kõik ühe isa lapsed."
Kuningas vaatas tüdrukuid hea meelega pealt ja hakkas tüdrukutega naljatama ja ütles: "Teie olete väga mu meelt mööda."
Seal võtsid tüdrukud julgust ja palusid kuningat, et ta neid peaks omale prouaks võtma.
Seal alustas kõige vanem õde ja ütles: "Kulla kuningas, võta mind enesele naiseks; ma katan kõik su väe ühe linakiuga."
Kuningas aga ei tahtnud teda.
Seal alustas teine õde palvet ja ütles: "Kulla kuningas, võta minu naiseks, ma söödan su väe ühe leevaraasuga."
Kuningas aga ei tahtnud ka teda.
Nüüd astus kah kõige noorem ja ka kõige ilusam ette ja palus: "Kallis kuningas, võta minu naiseks, ma kingin sulle ühe poja, sel on kuu kukla taga, päev otsa ees ja koidutäht südame kohal."
Kuningas võttis tema palve peale teda omaks prouaks ja sõitsid nüüd kuningalinna, kus tal üks tore maja oli. Sinna viis nüüd kuningas oma prouat, kus nad rõõmsat elu elama hakkasid.
Kõik oleks muidu hea olnud, kui mitte kuninga vana ema oma noort miniat ei oleks vihkama hakanud. Mis ütles vana kuningaema: "Üks talutüdruk peab kuningaproua olema, ei seda tohi!"
Vanamoor kutsus salaja oma nõuandjad kokku, et aru pidada, kudas oma miniat kuninga meelest halvaks teha. Seal andis üks kurja ja teine veel kurjemat nõu, kuda kuningaprouast lahti saada.
Seal ütles üks kõige targem nende hulgast: "Meie peame ära ootama kuninga sõttaminekut, siis on meil aega küll nõu leida, kuda temast lahti saada."
Kaua ei olnud neil enam oodata, peagi tuli sõda ja kuningas pidi sõtta minema, ja võit jäi kurja vanamoori kätte.
Peale selle, kui kuningas ära oli reisinud, sündis ka see tõotatud poeg, aga see oli laps nagu teisedki lapsed, ilma ühegi iseäranis märgita.
"Mis nüüd teha?" mõtles vanamoor. Ta kutsus jälle omad nõumehed kokku ja seal tehti siis otsuseks, et kuningale vale käskusid saata, et see tõotetud poeg üks väga kole loom on, kel hundi pea, karu käpad ja rebase saba taga on. Tige vanamoor mõistis kuningat niikaugele petta, et see uskuma hakkas, et tõotud päeva ja kuu asemel niisugused inetud märgid võivad olla. Vihatujus saatis ta käsud tagasi selle kinnitusega, et laps ja ema üheskoos pidid kõrvale saadetud saama, et niisugune teotus ei peaks laiale lagunema, mis kuningale häbiks võiks olla.
Kui käsud kodu jõudsid, oli kurja vanamoori rõõm suur. Nad tulid jälle kokku ja tegid otsuseks, et ema ja laps armuta surema pidid; nüüd ei olnud vaesel kuningaproual enam elulootust. Kurjad nõuandjad lasksid ühe vaadi teha, kuhu nad natuke söögikraami ja ema kõige lapsega sisse panid ja merde viskasid, kus neid tuul ööd ja päevad lainetel kiigutas. Üks merelind tuli iga päev vaadi peale ja laulis:
"Puhu, tuuleke,
lõõtsu, tuuleke,
saada vangid Saaremaale,
viruta neid Viru randa!"
Nõnda läksid aastad mööda, linnuke, kes neid päev-päevalt oma lauluga rõõmustas, toitis ka neid. Poiss, kes vaheajal suureks oli sirgunud, ei tahtnud enam vaadis seista ja ütles: "Ema, ma sirutan?"
Ema aga ütles: "Ära siruta, mu poeg, siis oleme meie kadunud."
Vaat kõikus aga tuule sunnil vana viisi edasi. Kaua aja pärast seisis viimati vaat nagu liikumatalt oma koha peal ja poeg küsis jälle emalt: "Ema, kas sirutan?"
Ema aga ütles: "Ootame veel natuke, ehk tuleb lind ja toob meil veel enne toitu." Aga lind ei tulnud mitte.
Seal ütleb ema: "Poeg, siruta nüüd!" Ja poeg sirutas. Siis läks vaadi põhi alt ära ja nad olid kuival maal. Imeks pannes vaatas poeg enese ümber ja nägi inimeisi - need olid kalamehed. Nad läksid nende juurde ja palusid endile süüa, mida nad ka said. Sealt läksid nad kerjates jälle kaugemale, kuni nad viimaks ühte suurde linna tulid, kus palju rahvast oli kokku tulnud. Nendelt kuulsid, et kuningas kauaaegse leinamise järele naist võtta ja täna nende kihlamine oli, milleks kuningas ühe pidu oli valmistanud. Ka nemad said rahvast edasi veetud, kuni nad kuninga majani jõudsid. Siin tundis ema ehmatusega oma mehe maja, ta tahtis ära põgeneda, aga ta kuulis ju rahva jutust, et kuningas teda kaua oli taga leinanud, sellepärast võttis ta julgust edasi tungida, et kuninga kööki jõuda. Seal ei tuntud teda muidugi enam ära ja ta otsis omale ühe koha, kuhu nad endid ära peitsid. Teistest nägemata kuulsid nad nüüd kõik, mis seal räägiti. Siin kuulsid nad imestades, et üks vakk pähklid oli kuninga ette toodud selle tingimisega, et kihlus enne ei saa ette võetud, kui need pähklid iseenesest vakast paariviisi välja ei karga, mis aga siiamaale veel ei olnud sündinud. Nüüd olid kõik küll väga mures, et keegi seda korda ei või saata.
Nüüd ütles poiss: "Ema, ma lähan."
Ema aga kostis: "Ära mine, nad tapavad su ära."
Poeg aga ei kuulnud ema keeldu ja läks välja ja laskis ennast kuninga ette viia. Siin nägi ta imestades kuningat kõiges omas uhkuses trooni peal istuvat, ja pähklivakk oli ta ees maas.
Ta astus julge sammuga kuninga ette, vaatas ta otsa ja ütles: "Kuningas sõitis mööda teed", ja korraga karasid kõikide imekspanemiseks kaks pähklit vakast välja. Kuningas ehmatas ja vaatas nooremehe otsa, see aga rääkis edasi: "Kolm tüdrukut kiskusid lina", ja jälle karasid kaks pähklit vakast välja.
Nõnda rääkis noormees seda lugu kuni oma sündimiseni, ja pähklivakk oli juba pooleli. Seal hakkasid korraga temal kuu kukla taga, päev otsa ees ja koidutäht rinde peal paistma. Siis astus kuningas oma trooni pealt maha, võttis ta kaela ümbert kinni ja andis talle suud ja ütles: "Sina oled minu armas poeg, ja kus on sinu ema?"
Nüüd toodi ka ema ta peidukohast välja, kes värisedes kuninga ette astus. Kuningas aga ruttas talle vasta, võttis ta ümbert kinni ja andis talle suud. Siis viis ta teda oma trooni peale, kus ta tema kõrvas kuni oma elu otsani valitses.
H II 29, 109/14 (3) Tartu - Sophie Bergmann (1888).
AaTh 707 (Kolm kullast poega) - ca 45 t.
Enamasti Lõuna-Eestist, eriti Setu-Vastseliina alalt. Kontamineerub juhuslikult (mt. 313 A, 559, 709).