TÜTARLAPS RÖÖVLITE MAJAS

Vanal ajal eläned kõrd üks erra ja prouva üsnä sõpralikku ja südamest armastud abielo. Üksainus veike tütreke õli vast neile jumal abielo rõõmuks kinkinud, keda nad ellaste kui silmatera mõlemad oidsid ja armastid.
Kui see tüttär jo kuus ehk seitse aastat vana õli, siis sõitas erra ühe kauge ja tarvilise reisi pääle. Kodont vällä mennes kinnitas prouvale, et ta kõigeti pidi lapse eest oolt kandma ja valvama, et midägi ädä ega õnnetust tämäle ei johtuks tulema. Prouva lubas emäliku oolega kõik teha ja oolitseda, midä iganes ja iiales tämä aga oma nõdrusses jõuvab oma tütre eaks.
Esiõtsa oolitses ja armastas ta küll oma last emälikult, aga kui erra jo kauvaks reiso pääle jäi, sääl siis muutis asi üsnä alvale küljele, ninda et emä kohta need teod sugugi ei kõlba, mis nüüd ette tulid. Üks võõras erra akkas tihti ja tihti tämä juures võõrsis käimä ja asi läks viimaks nii kaugele, et nad liiderlikku elo akkasid elama.
Veike tüttär, kes teräse tähelepanekuga õli, sai sest võõrite asjast arvu¹, keelas jo mittu kõrd oma emäda, et ei pea nõndamoodi eläma, aga kui prouva ikke vana moodi edesi eläs, lubas tüttär sedä isäle kaibada, kui see kord kodo tuleb. Iga kõrd, kui tüttär keelas, jäi emä armastus ikke tämäst2 külmemaks ja vähemaks, aga nüüd, kui tüttär jo kaibada lubas, jäi emä südä tämä vasta jääkülmäks ja tüttär jäi emäle silmäpinnaks, liigpalgiks seinäs, kedä tarvis ei õle. Emä akkas plaanisid palmima, kuida tüttärt oma risust vällä3 saaks. Viimaks ants4 vist vana saadan ise tämäle nõu. Egä ommeti ühegi emä südä ise niisikest põrglikku nõu oma ainsa imeilusa tütre kõhta ei jõuva valmis seppitseda.
Üks õhta ilja kutsub ta kutsari oma kambri ja ütleb: "Sina pane obosed tõlla ette ja veed5 minu tütre metsa, võttad riided tämä ümbärt vällä, tappad säälsama tämä vällä, leika tämä lõhki ja too tämä südä mulle nähä, et ma tõeste tean, et see nurjatu loom otsas on, kes mul ristiks on."
Kutsar pelos6 sedä jõledat juttu kuulles ja tükk aiga ei saand sõnagi suust; peräst kogos ennäst ja akkas lapsukesele armu paluma. Alastamata ja külmalt nõudis prouva kutsarilt käso täitmist, ka ähvärdas: "Kui sa mu käsko ei täidä ehk sedä alvalt toimetad, ninda et see asi rahva sees aisema akkab, muidugi teedä siis vastad ise oma päägä."
Kutsaril muud midägi ei avitand, ku pane obosed tõlla ette ja mene. Tütrekene astus rõõmsa meelega tõlda, tämä teedä pidi tädä kuhugi võõrsi veedama, a ei teedändki vaineke, et ta tappaohvriks ja rongade söögiks õli määrätud.
Kaugel metsäs pidäs kutsar obosed kinni ja räägib irmsat ja kohutavat lugu tõllas istujale. Veike iluduseingel kohkos seda kuuldes esteks, a varsti toibos ta ja ütles: "Jättä mind elama, võtta see koer, kes õnneks järel on tuld, ja tappa see ja vee koera südä minu oma asemel tämäle nähä. Koera südä võid vähä liivaga määrida, kui ehk kardad, et muidu tunneb, ja vabanda võid, et maha kukkus ja seeläbi määritud sai."
Kutsaril õli rõõmus meel selle kuldse kalli nõu üle, tegi karvapäält nii, kui7 lapsuke õppetas. Viimne tegi ise ennast riidest lahti ja läks ihuilgealasti8 metsa, kuhu kutsar tämäle jumalaga jättes jumalikku õnne ja varju kaasa soovis ja palvetas, sest tüttärlapse targa nõu läbi ei õld nüüd tämäl tarvis inimise verd valada.
Kutsar vei9 liivase koerasüdäme prouvale nähä, a ei tea, kas ta südämetunnistus tädä ka vaivas vai mis see õli, a silmigi südäme poole ta ei õle pööränd, käskind kuhugi matta, kust kellegi silm tädä ei leia.
Igaüks võib arvata, midäsuguse südämevaluga veikene metsäs alasti märjä pitka roho sees ulkus ja omale varjupaika õtsis. Viimaks, kui väsimus ja külm tämä üle võitu akkasid saama, nägi ta puie vahelt tuld paistvat. Viimist rammu kokko võttes akkas ta sinnepoole menemä. Puruks väsind, sai ta maja juurde, kust tuli õli paistnud; läheb arglikult ja äbelikult sisse, ja üsna ime, mis ta leiab: tuli põleb majas, kolm klaasi marjaviinaga täidetud ja kolm tükki võidleibä seisavad lavva pääl, aga inimeseinge ei tule ega tulegi ulgaaigase ootamise järelgi nähtavile.
Tämä võttas julgust, jõi ühe klaasi kosutavat jooki tühjaks sei tükk võidleibä pääle ja läks ahju alla, et sääl soojas inimiste ilmumist oota. Et küll puruks väsind, siiski und silma ei tuld, nii kohkond ja ärritud ta vaine õli.
Ommiku eel ilmusid kolm meest ommeti kodo. Kui lavva pääle silmad leiväd, ütlesid kõhe: "Üks võõras peab siin kuskil varjul õlema, ega muidu üks klaas tühjaks õle saand ja leivatükk ka puudub."
Akkasid kõhe kõiki nurki ja kolki läbi nuuskima-õtsima, ei leiä kedägi. Ahju alle ei tuld meestel meelegi vahti.
Kui õtsides kedägi ei leidäned, akkasid nad üüdma: "Tule lagedale, sa võõras, õled, kes sa õled, noor ehk vana, naisterahvas vai meesterahvas; armu, armu anname sulle ja jääme kindlast oma sõna pidama!"
Lapsuke üüab ahju alt vastu: "Tuleksin üva meelega lagedale, a ei ilge10 tulla, ma õlen ihuilgealasti!"
Üks neist kolmest ants taale ühe riide sinne, sellega kattis ta ihu kinni ja tuli lagedale.
Meeste imestus õli suur seda iludust nähes, midä neie11 ees praiga seisäs. Irmu, ahastuse ja väsimuse peräst seisäs [laps] kahvatand palgil, nüüd jälle soojusse ja võõra meeste ees seismise peräst imeilus õrnas punaduses, see tegi tädä kena kevadise õie sarnatseks. Lühidelt ja targalt rääkis ta oma elosaatuse meestele, need said ka seeläbi liigutud, lubasid tema oma varju ja oolekandmise alle võtta ja tõutasid tämäle igateviisi ead püüda teha ja tämä eest muret kanda. Pääle nende kolme sääl majas ka kedägi ei õld. Need kolm meest eläsid siin sügäväs metsalaanes ja toitsid oma pead röövimisega. Nii kui nähä, vaine, emäst äräpõlgtud laps johtos röövlite maja ja leis12 röövlite juures enämb alastust ja armu kui emä juures!
Mõnda aastat eläs ta neie juures, tegi neile süüa, pesi riided ja tegi muud tarvilist tööd. Tõised õlled13 ka väga armulised tõse vasta; ka tooned14 alati kõigesugusid kingitusi ja ilusaid asju, mi et viimaks selle eloga näis üsna rõõmus olema.
A aigamööda idanend emä südämes see mõtte: minu tüttär elab alles, ja sedä ei või ma mitte sallida! Ta lasi ilma15 targa nõiamoori oma juure kutsuda ja ütleb: "Kas sa võid teedä omas tarkusses, kas minu tüttär tõeste veel elab ja kus ta elab?"
See pruugib oma nõidusekunsti ja ütleb: "Jah tõeste, ta elab alles ja ma saan ka tädä kättä, kui peaks tarvis õlema."
Prouva maksas, muidugi teedä, nõiamoorile kaksi kalli16 nõidumise vaiva eest ja ants viimse kättä ühe ilusa kleidi ja ütles: "Vee see kleit kingiks minu tütrele, aga jumalaperäst ärä sa ütle taale, et mina saatsin."
Nõid tegi, kuida kästud. Neiuke rõõmustas imeilusa kingituse üle ja pani kõhe tõse oma selga. Niipea kui kleit selga sai, langes neid maha ja õligi surnud!
Röövlid tulid kodo, neie imestus ja kahju õli ütlemata suur, kui nägid, et neie kallis ja kaunis kasulaps surnelt maas lamas. Nad võtsid nõuks surneriided tämäle selga panna ja nii kui tõsised ristiinimesed tädä ausal viisil maha matta. Võtsid selle kingitud kleidi seljast vällä. Ehmatades jäid mehed puupüstina seisma, sest tütruk sai elavaks, õli terve ja ilus, nii kui midägi iseäralist ei õleks siin sündind.
Läks mõni aig möödä, emä südänt vaivab jälle see vana koormav mõtte: minu tüttär elab jälle. Vana nõid sai jällegi kutsutud. See tunnistas: "Jah, ma tunnen ka omas tarkusses, et ta tõeste jälle elab."
Prouva ants nüüd kuldkäävarod17 nõiale ja ütles: "Pane ennast tõise riide, et ta sind ei tunne, mene vee need tämäle kingituseks!"
Nõid täitäs käsku.
Kui neid käävarod ümbär kätte pani, kukkus ta kõhe surnelt maha. Jälle leisid röövlid ta surnelt, akkasid käävarosid vällä võtma (sest niisugusid õli neil jo kahju mulda panna). Kui varod said vällä, jälle tõuses surnud elama.
Emä südänt vaivab jälle mõtte: minu tüttär elab jällegi. Nõid toodi kolmat kõrd jälle prouva juurde. Viimne tunnistab: "Sinu tüttär elab jälle."
Prouva ants nüüd nõial kõrvrõngad, käskis need oma tütrele kinkida. Nõid tegi nii, kui kästi. Kui neiuke need rõngad kõrva pani, suri ta kohe vällä.
Röövlid leisid kodo tulles jälle oma kasulapse surnud õlema. Esiotsa lootsid nad, et jälle kuidagi elavaks saab, nii kui kaks kõrd enne õli sündind. Kui kõik katsed õlid proovitud tedä elosse ärata ja midägi abi ei avitand, siis uskusid nad tõeste: ta on surd. Seda ei tuld neil mõttessegi kõrvrõngaid kõrvast vällä võtta. Kahju ja leinamine õli suur.
Nad ehtisid surnekeha ilusast riide, lasid ühe klaasise puusärgi teha ja panid surne sinne sisse. Klaaspuusärk surnega pandi ühte kõrvalise kambri, kus nad iga pääv oma ilusat surnut klaaspuusärgi läbi näha said. Tema suure iluduse peräst ei raatsined nad tädä maha matta.
Erra õli nüüd ka reisi päält kodo tuld. Prouva luiskas muidugi sellele ette: tüttär surnud, ja tegi ise sääljuures nii magusappu nuttuse näo ja kurva meele omale, et erra uskus tõsi õlema, mida tale prouva valestas.
Erra kaasa õli aga mittu võõrast noort errada tuld maale jahilusti maitsema. Ühel päiväl läksid jahile, üks noorerra eksis kõrd tõistest eemale, ei saand ega saandki tõisi kätte. Kui väsimusest saadik õli ulkund, sai ta viimaks see röövlite maja juurde vällä. Ulgub maja läbi, ei leia inimesi ühtigi kodo, sest röövlid õlid jälle oma saagi pääl. Viimaks trehvas ka sinne kambri menemä, kus klaaspuusärk surnega seisis.
Erra vaatas tükk aig siin suure imestusega sedä puusärki ja ka surne iludust. Ta mõtles: kedägi praiga siin nähä ei õle, saagu mis saab, ma varastan surne kõige puusärgiga ära.
Kuida mõeldud, ninda tehtud.
Surnut kandes leits18 ta ka tee üles ja sammus rõõmsaste kodo poole. Ehk see küll surnud iludus õli, siiski nooremehe südä ütles, et ta ilma tämäta elada ei või.
Mõisas vai lossis seadis ta puusärgi ühte kõrvalise kambri ja käis sääl tihti ja tihti tädä vaatama.
Ükskõrd võttab puusärgi kaane lahti, vahib surnut ja akkab tõse kõrvrõngast näppima. Rõngas kukkus kõrvast erra kätte, surnud akkas natuke engämä ja liigutama, erra pelos ja katsus, et menemä sai. Tõised kõik õlid jo märki saand sellest ja arvasid, et erral ikke sääl kambris midägi saladust on, ega ta muidu nii tihti sääl ühiüksinda19 ei käi. Nüüd akkas peris erra tämä kääst saladust pärima. Noor erra rääkis kõik, kuda meie jo teame. Läksid kahekesti seda imeasja katsuma20, ime mis ime, surnud ingab tasa ja liigutab vähe. Vanaerra võttas tõise rõnga kõrvast vällä, surnud sai täiesti elavaks ja seisis kõige suuremas iluduses nende ees.
Kui esimene ehmatuseoog errastel mööda õli, võtsid nad julgust, akkasid neido kääst tämä seisust ja elosaatust järel pärima. Läbirääkimine vältäs kauva, viimne rääkis kõik, kuida asjad ja lugud õlled ja kui alv ta elosaatus tänini õld.
Siin isa leis tütre ja tüttär leis isa. Peig sai pruudi ja pruut sai peio!
Vanaerra sai prouva pääle verivihaseks, lasi tädä armutumalt ärä ukkada. Noorerra, kes tädä sinna surnelt õli kannud, kosis ta oma pruudiks; mõne aja peräst said rõõmsad ja toredad pulmad peetud.
Ja nad elasid kauva õnnerikkast abielo.