VAENELAPS KÄOKS

Ennemuiste elas üks mees, temal oli kaks tütart. Vanem neist oli sirge keha, lahke näo ja ütlemata ilusa häälega. Roosilised palged, sinised ja kenad silmad tõstsid teda üle kõige tõiste neiude. Ja kui ta õhtul laulis, siis tulid kõik rahvas teda kullema, sest ilusamat laululindu ei leitud kõiges ilmas.
Aga noorem tütar ei olnud mitte pooltki nõnda ilus. See tegi nende emal suurt südamevalu, et vanemat kiideti ja nooremat tütart laideti, sest noorem oli temal oma ja vanem võõrastütar, sest tema oli selle mehe tõine naine. Ja selle vanema tütre ema oli juba siis ära surnud, kui temal see tütar sündis, ja tütar isi ei täädnud mitte, et temal võõrasema oli, et teda küll iga päev põlti¹ ja vihati ja tõist hoiti ja hellitadi. Ja mida suuremaks tütred kasvid, seda suuremaks läks ema viha vanema tütre vastu, ja viimaks nõnda suureks, et ta teda, kus ta iial võiks, ära tappa püüdis, sest ta arvas, et kui nad meheleminejaks saavad, et poisid siis pailu ennem võõra- kui tema tütre pääle vaatavad, ja seda ei võind ta jo kannata. Ja sellepärast ootas tema seda parast aega, kunas ta teda võiks ära tappa.
Ja ükskord läks temal ka see nõu kõrda. Meest ei olnud kodu ja võimu oli siis temal käes. Siis ütles ta tütarde vastu: "Minge tooge mulle kaevust vett, ja kumbas ennem veega tagasi tuleb, sellel anna ma võid-leiba."
Aga oma tütrel and ta pangi ja võõraltütrel sõela kätte vett tuua. Võõrastütar hakkas ikma2, võtt sõela kätte ja läks vett tooma, sest ta täädis muidugi, et ahjuhark tal selja pääl tantsib, kui ta ruttu veega tagasi ei saa. Aga lind hakkas aiateibast laulma ja ütles: "Savi sõkla, savi sõkla", ja tüdruk tegi linnu õppuse3 järel.
Vaata nüüd, sõgel ei lasknud veepiiskagi läbi. Tüdruk võttis rõõmuga vee ja ruttas ema juure pailu ennem kui tema poolõde. Ja ema tegi nüüd ka lahke näo ja ütles: "Hää laps, et sa nõnda ruttu vee ära tõid! Mine nüüd vaata, võileib on kirstun, võta säält isi ära."
Aga nõndapea kui ta leiba läks võtma, lõi võõrasema kirstu kaane kinni ja tüdrik vahel surnuks. Ja see hirmus inimene võttis selle lapse ja keetis ära ja andis oma mehele süüa. Aga mees tundis kohe ära ja ei söönd mitte, vaid küsis: "Mis liha see on?"
Aga naine ütles: "Söö pääle, see on kanaliha."
Aga mees ei söönud sellegipärast, ja kui naine välja läks, võttis ta tema luu ja kondi kokku, sidus neid räti sisse ja pani käsikivi silma4 sisse. Ja isi ütles ta: "Kasva siin, mo kanakene, tõusu elus, tütrekene!"
Aga mõne päeva pärast läks ta vaatama, mis neist luist on saand. Vaata imet! Luud olid kokku lännu ja soone olive juba pääl. Mõne päeva pärast läks ta jälle vaatama: juba olid nahk ja udusule pääl. Nüüd mõtles mees: ei tää, mis tast saab, ja ei tohtinud5 enam mitu päeva vaatama minna.
Aga viimati läks ta ometi vaatma, aga nõndapea kui sinna manu sai, lendas kägu kivi silma seest välja, võttis käsikivi kätte ja läks tare harja pääle ja hakkas kukkuma:
"Tule välja, mo isake!
Sul anna ma kuldse kübara.
Tule välja, mo emake!
Sul ma anna helmekõrra.
Tule välja, mo sõtsike!
Sul ma anna suure sõle."
Aga võõrasema tundis teda kohe ära ja võttis ahjuhargi, tahtis teda tareharja päält maha lüüa. Aga nõndapea kui ta hargi üles tõst ja lüüa taht, ehmatas kägu ja kivi kukkus käest maha ja võõraemal päha ja lõi teda ühe korraga surnuks. Ja kägu lendas isi ära metsa ning ei tule enam kunagi tagasi tare harja pääle kukma. Ja kui ta ka mõnikõrd tuleb, siis tähendab see mõnda õnnetust ehk saab surnud. Nimelt sedaviisi: kui kägu aiateibas kukub ja nokk sissepoole, siis sureb mõni inimene. Ja kui nokk väljapoole, siis saab muud õnnetust. Ja sellepärast saab käost ka enam lugu peetud kui kõigist tõistest lindudest. Ja kui mõni peaks käo ära tapma, siis peab ta temale kirstu ümber tegema ja ilusti maha matma.