JUMAL JA KIRIKUÕPETAJA

Ennemuiste käinud jumal vanamehe näol maad mööda ümber ja teinud kõiksugu haigid terveks. Üks kirikuhärra olnud temal poisi eest teenriks alati ligi. Kui nad kuhugi olid läinud, siis pannud jumal kirikuõpetajat palvet lugema ja ise istunud ta kõrval.
Ükskord olnud ühe suure kuninga ainus tütar raske haige ja imelik valu tema sisekonnas; ta oli kõik arstid ära katsunud, aga keegi ei võinud aidata. Kuningas oli kuulda saanud, et üks vanamees maad mööda ümber käib ja rahvast terveks teeb, olgu haigus mis on, seepärast saatis ta oma sulasid tema juure ja laskis teda enese juure paluda.
Nüüd hakkasid nemad kahekeste senna minema ja kulus mitu päeva ära, ennego¹ tee otsa lõppes. Mõlemil olid leivakotid selgas, jumalal oma ja kirikuõpetajal oma leivakott. Kui süüa tahtsid, siis istusid maa pääle maha ja sõid kumbki omast kotist. Kirikhärral lõppes omast kotist ennem otsa, siis ütles vanamees: "Tule, poeg, siia, söö ka minu kotist, sest sul on oma toit otsas." Kirikhärra sõi ja see maitses temale väga magus ja oli meeltmööda.
Kui öö kätte jõudis, siis jäid mõlemad metsa ööseks. Vanamees heitis maa pääle maha, pani leivakoti pää alla ja kirikhärra heitis tema kõrvale. Kirikhärral ei tulnud und silmi, sest see maitsev toidu magu2 ei kadund tema suust ära, ja mõtles, kuda ta säält kotist veel võiks saada. Öösel, kui vanamees oma esimest uinakut magas, võttis kirikhärra pää alt leivakoti välja ja sõi suure isuga kõhu täis ja pani koti tasakesi jälle tagasi. Hommiku sõi vanamees oma pruukosti ja kutsus kirikhärra ka sööma, ja kui kõhud täis olid, lõppes vanamehe toit ka otsa; sest siitsaadik ei vähenenud vanamehe toit sugugi kasinamaks, ehk nad küll mõlemad sõid.
Nad hakkasid jälle edasi minema, nende tee käis merest üle, ja nemad kõndisid mere pääl, otsego3 tasast lauda mööda. Mere pääl küsis vanamees kirikhärra käest: "Ütle, poeg, tõtt, ehk sõid vast ööse minu leivakotist?"
Kirikhärra salgas ja ütles: "Ei ma söönud mitte, kas vaogu ma mere põhja."
Nõnda usutas vanamees teda kolm korda, aga ikka salgas ta ära. Esimese küsimise aegu vaos kirikhärra ristkablust4 saadik sisse, tõise korra ajal põlvini ja kolmandama korral kaelast saadik. Et kirikhärra küll salgas, siiski aitas vanamees teda välja ja läksid oma teed edasi kuni kuninga juure. Esmalt saatis vanamees kirikhärra haige juure sisse ja ütles: "Mine lõhu tema luukondid koost lahti, küll ma ise kokku panen, siis saab ta terveks."
Kirikhärra läks sisse ja hakkas haiget venitama ja kiskma, aga haige kisendama ja appi hüüdma; selle pääle tuldi appi ja aeti kirikhärra häbiga välja. Nüüd läinud vanamees üksinda sisse, pannud ukse lukku ja lõhkunud kuningatütre luu-liikmed kõik koost lahti, ilma et haige sest vähematki valu oleks tunnud, ja kutsus siis kirikhärra sisse ja näitas temale, mis ta oli teinud. Lahtivõetud luu-liikmed pani ta jälle kokku, kui neist enne haiguse vimma välja oli puhastanud; kuningatütar oli nüüd terve ja priske. Kuningas lasti nüüd sisse tulla ja anti terve tütar temale kätte. Selle üle rõõmustas kuningas ennast väga ja andis vanamehele suure hulga raha vaevapalgaks.
Kui nad minema läksid, siis andis vanamees rahakoti kirikhärra kätte kanda, ja jõudsid ööseks ühe suure peratu ja koleda laanesse, jäid senna ööseks, tegid tule üles, vanamees heitis magama, rahakoti pani omale pää alla, magas kui norinal, ja tulelõke põles selja taga.
Kirikhärra mõtles: "Kudas ma selle hulga raha peaks omale saama?"
Tema hakkas vanamehe selja takka hauda kaevama, et vanamees une päält senna sisse ja tuld pääle saaks tõugata; siis saab vanamees otsa ja rahakott temale. Kui haud valmis oli, tahtis ta vanameest tõugata, aga võtku äpardust, sattus ise sisse ja tuli langes pääle. Nüüd hakkas ta kisendama: "Kukupai vanake, tule mulle appi, ma põlen praegu ära!"
Vanamees ärkas üles ja küsis: "Ütle tõtt, mu poeg, kas sõid mu leivakotist?"
"Ei ma söönud mitte," vastas kirikhärra.
"Kellele sa selle haua kaevasid?" küsis jälle vanamees.
"Seda ma tegin sulle," ütles ta nüüd.
Vanamees tõmbas teda hauast välja, ja läksid jälle minema. Andis rahakoti tema kätte ja ütles: "Papi kott ja põrguhaud, neid ei täida keegi täis!"