IMELINE SEPASELL

Seppi om vist küll egal aeal eestlaste seltsin ollu, aga ütest, kes vanal allil aeal väega kuulus ja tark töödetegija ollu, et ta (nõnda kuida vana- ja ka noorerahva suhun¹ prilla2 sii sõna liigub mõne osava töötegija kohta) kas või vanapaganale sarve päha tennu. Tal ollu üits valge pääga sell või õpipoiss kah võet ja selle agara poisikesega tennu neva3 kik töö ära, mis neile aga eal kätte teta tood4; üttegi ei ole neva oma tööga tagasi saatan5 muidu, kui naa6 tennu, mis tal vaea teta ollu. Nõnda töötanu neva jo päält paari aasta7 iluste ja rahulikult selle selliga.
Kui naa nüid ütel ommukul üte mõõga man kibedaste tühün8 ollu, tullu üits suur ja uhke tõld ulga obestega sepapaja läve ette ja tõllast saanu toapoistest välla tõstet üits paar rahvast9, kes väega vana oliva. Aga kõrgest sugust võisiva naa küll olla, sest seda näitas jo nende tõld, mis kigipidi10 ehitadud11 oli, ja nende rõõva12, mis siidist ja sammatist13 oliva. Nii14 tuliva nüid sepikoa läve pääle ja teretiva õige aupaklikult, aga et neil amba mõlemil jo suust mahan15 oliva, selleperast es saa neva sõnu nõnda suust välla ütelda, vaid ütleva nõnda: "Türe, türe, säppamöister, kis täie väite münd nööreks täha?"16
"Ei, minu kõrgesteausted kõrgused, seda ei või ma mitte; raudasju võin ma küll, kui neva ka kui vana jo om, sõski17 peava neva jälle minu läbi vastses18 saama, aga ütte elavat inimest ei või ma mitte noores teta!"
Kui nüid tema sell seda kuuld, et tema meistre nõu otsan oli, tõmbas oma peremihe kõrvale ja ütel: "Lase neva sissi tulla, mina või neid küll vastsese teta."
Meister käänut19 küll oma pääd, aga sõski lask ta nii härrad-prouad sisse tulla ja ütel: "Tulge sõs pääle sissi, mino väike sell, sii koorepää, lubab teid vastsese teta."
Nüid astsiva nii võõra sissi, ek20 naa küll seda es usu, et sell seda teta võib, mis vana meister mitte ei või. Sõnalausumada võtt mede väike koorepää vaka seitsme väärt21 süse, pani neid lõõtsa suue ette ja pani üte neist toapoistest lõõtsa tõmbama. Oliva nii ära säet, sõs saat ta proua ära sepapajast ütte sääl kõrval oleva kambrese. Selle järele võtt ta ärra, ilma et ta ütte sõna oles saanu lausta22, suurte pihte vahele ja pist ta üle pää leegitseva süte sissi. Ärra toapoiss, kes lõõtsa tõmmas, pani küll kisendama, et ärra palutat23 ära, aga mede koorepää kärk24 temaga ja käsk teda muidu25 lõõtsa tõmmata. Aga nüid selle aea sehen oli ärra joba õige keema minnu lõõtsa suu ehen26, ja nüid võeti ärrake lõõtsa suu eest ja panti sest poisist27 alaski28 pääle. Nüid anti talle küll valu: sepapoisi kate suure aamrega ja koorepää väikse aamrega nagu näidates, koe29 tuleb lüia. Nõnda sai sõs kik sii vana pura30 välla tambitu. Nüid pisteti teda viil mõni kõrd tulle ja võeti välla ja tambiti alaski pääl, kuni teda mede tuttav koorepää viil tasakeste väikse aamrega tatsut ja mõnelt kohalt viil31. Oli ta töö valmis tett32, oli ka ärra noor ja ilus kui katekümne-aastane noormiis. Ja tema toapoisi es taha rõõmu perast mitte oma silmi usku.
Nüid saat mede tuttav koorepää selle nooreärra ek vastses tett ärra ära kõrvale ja lask tõisest kambrest kah selle vana proua-tudikese ette tulla. Oli sii vana proua-kämps joh33 kotta saanu, sääl võtt mede koorepää tema karlamps! pihte vahele ja pist ta lõõtsa suu ette, kos jälle nõndasama pallu tuld ja süse oli kui enne ärra aeal. Sinna süte sissi pisteti nüid vana proua-konks, aga küll ta röök34 edimelt35, aga es avita midagi sii röökmine ega tänitamine. Toapoiss pidi muidu lõõtsa tõmbama, kuni proua äste elendama läits. Elend36 ta nõnda kui elem37 tulesüsi, sõs võtt meister teda välla, pani alaski pääle, ja nüid nakassiva38 sepapoisi katekest talle pihta virutama ja meister koorepää jälle nagu mängides ja ette näidates kaasa avit. Nõnda oli töö ruttu tett ja proua valmis, noor ja ilus kui üits ubin39. Kes jõvvab ek võib seda rõõmu üles kirjuta, mis sel vanadusest noorese õitsevase40 saanu paaril oli! Ei, sii om võimata!
Nüid masseti töö palka, aga kuida? Ei sääl es ole kedagi lugemist, vaid toapoisi vinnassiva rahakoti muidu sissi ja nüid nakassiva ärrad-prouad kige oma tõlla ja toapoistega minema. Aga selle raha, mis ärra käsul toapoisi kottidega sepikotta tõiva, võtt vana meister omale ja koorepää es lausu temale mitte sõnagi, et küll ainult tema oli sääl vaeva nännu ja tööd tennu. Nüid käisiva ega41 päeva suurtsugu vanainimesi ikka ennast laskma vastsese teta ja kik saiva mede tuttavast koorepääst42 ikki vastsese tett ja kik massiva vana meistrele suuri summasit.
Ütel ommukul ast koorepää meistre ette ja ütel: "Nüid om minu tellit aig täis, ma lää ära, aga enne palle43 ma sinu käest mõnda kopikat oma teerahase44, sest õiguse perast ta jo miu omgi."
Es saa ta viil viimatsit sõnu vällagi ütelda, [kui] ruskalöögi45 kukruse46 käisiva ja sõnu tuli ilma aruta suust välla, mida poiss es saa valuga kikke47 kulleldagi48. Pallalt nõnda pailu kuuld ta viil takat perä49, kui ta joh maast üles tõusnu (sest meister oli teda maha löönu) ja jooskma pannu oli, meistre ülekohtutsest suust, mis ta oma vaesele, aga väega targa poisile sõimaten ütel: "Ah sa koorepää ja piimaabe, või sina tahad miu käest raha saia50 ja ütled viil, et sii raha sinu om, mis miul om! Oled sõs sina minu õppeja51 või meister? Sina olid joh minu ori ja ori peab seda tegema, mis meister käseb. Ma või nõndasamute inimesi tule52 aada ja sõs vastsese koputa kui sinagi."
Joond53 pääle seda tuli üits suurtsugu ärra sinna ja meister läits kah teda koorepää moodu vastsese tegema, aga ta palut ta suutumase54 ära. Nüid panti vana meister eluks aeaks vangi. Ja mede tuttav koorepää otsiti üles, toodi sinna sepase55 ja sii pallu raha sai kah temale.