MÕISNIK PÕRGUS HOBUSEKS

Ühe mõisa sulasel old väga kibe elu. Kas ta kui pailu ja iaste püind tööd teha ja käsud täita, ikka soand ta iga õhta peksa, aga iad sõna põle taaga ilmas riagitud. Viimaks võtt ta nõuks salaja ää minna ja maeal tööd ja leiba otsida.
Jo old ta mitu pääva meda metsi ulkund ja kõht läind ige¹ tühjaks. Kartes, et ta liiga ligidal on ja teda mõisa tagasi viiakse, põle ta ikka viel inimestesse2 julend minna. Näljast ja väsimisest nõrkend, istund ta ühe puu alla ja mõeld järele, mis nüid teha.
Korraga tuld üks võeras mies metsast tema juure ja küsind, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb.
Mies riakind, et nõnnak lugu on, et ta sialt ja sialt mõisast raske elu pärast salaja ää tuld ja nüid kusagilt tienistust otsib.
"Kui lugu nõnna, siis võin minagi sulle tööd ja leiba anda, mul on just ühte puuvidajad tarvis," ööld võeras mies ja küsind, mis ta palka tahab.
"Kui ma süia ja riietki soan, sest on mulle küll," ööld mõisa sulane ja läind võeraga ühes.
Tükk moad minnes soand nad ühe punase maea juure, kel mustad aknaroamid old.
"Siin on minu kodu," ööld võeras ja astund sulasega sisse. Varsti and ta sulasele süia ja käskind teda peale söögi kohe magama eita, ommiku vara pääva tõusu aal aga peremehe juure tulla tööd küsima.
"Sina lähed talli ja võtad sialt selle obuse, kelle pia sial on, kus teiste perse, rakendad rie ette ja lähed metsa. Sial raiud sa lõuneni puid, siis paned koorma piale ja tuled koeo; aga oea, et sa raiutud puudest muist maha ei jäta," õpetand peremies teisel ommikul sulast.
Sulane teind, kuda peremies õpetand. Võtt tallist juhatud obuse ja läind metsa. Lõune aal koormad piale pannes soand ta aru, et puud pailu rohkemaks old kasvand, kui ta raiuda oleks jõund. Jo old kolme obuse koorm piale laotud ja ikka old puid järel.
"Käskis küll kõik ää tuua, aga kõiki ei kanna regi ega via kua üks obune ilmaski ää," ööld sulane puulasu voadates iseeneses ja jätt muist maha. Kodu old peremies selle üle väga tige jo ööld:
"Sa pidid nõnna tegema, kuda ma käskisin, aga mitte minu oost alatsema3!"
Teisel ommikul käskind peremies sulast sellesama obusega jälle metsa minna, lõuneni puid raiuda ja siis kõik tänased ja eilsed mahajäänd puud korraga piale panna ja ää tuua. Sulane läind metsa.
Lõuna näind ta, et raiutud puid veel suurem unnik old kui eile, just nagu oleks nägemata kääd abiks raiumas old. Maha põle ta kua änam tohtind jätta, ja* pand kõik piale. Soand täis kuue obuse koorm. Obune vidand koorma ähkides ja puhkides koeo. Peremehel old ia miel. Sulane viind obuse talli, sidund endist viisi kinni, pia sinna, kus teiste perse, ja eit ise puhkama.
Kolmandel ommikul antud sulasele siesama käsk. Sulane võtt sellesama obuse, läind metsa ja akand endist viisi puid raiuma. Taht küll ige pikka4 (laisa moodi) raiuda, aga puu-unnik kasvand seda rohkem. Puid piale pannes soand ühiksa obuse koorma. Oleks küll ia mielega muist maha jätt, aga põle tohtind.
Jo old sulasel koorm pial ja taht tulema akata, sial ohand obune väga raskeste, voadand tagasi ja akand sulase kääst inimese kiele küsima, kust ta on ja miks ta seia tienima tuld. See olla vanapagana maea ja peremies vanapagan ise.
Sulane riakind, et ta sellek-sellek äda pärast sialt ja sialt mõisast ää joost, metsas praeguse peremehega kokku soand ja seia tienima tuld. Olla küll kahju nii suurt koormad obuselle piale panna, aga tema kui sulane ei tohtida peremehe käsu vasta teha.
Kuuldes, et sulasest nimetud mõisas nõnna kibe elu olla, käskind ta enesele tüki kasetohtu anda. Seda soades kirjutand ta kabjaga sinna piale, and tohu sulase kätte ja ööld:
"Nüid viime puukoorma koeo, siis pane mind endist moodi talli kinni, võta ennast tienistusest lahti ja mine sinna mõisa tagasi, kust sa tulid. Sial anna sie kiri ärra kätte ja ära karda minnes, ta ei ole sooga änam tige. Aga oea, et sa siin peremehele ei riagi, et ma sulle kirja andsin ja tienistusest lahti käskisin võtta, siis läheb minu elu viel raskemaks ja pannakse viel suuremad koormad piale."
Sulane teind nõnna. Läind koeo, pand obuse talli, võtt ennast tienistusest lahti ja läind mõisa tagasi, kus ta kasetohust kirja ärra kätte and. Ärra lugend kirja läbi ja kahvatand valgeks kui lubjatud sein.
"Kust sa said selle kirja?" küsind ta viimaks.
Sulane riakind kõik, et ta kibeda elu pärast ää joost, vanapagana juures tienima akand ja selle obuse kääst, kellega ta puid vidand, selle kirja soand.
"Sie oli minu isa!" ööld ärra, ja kartes, et teda kua põrgus obuseks pannakse, soand ta sestsoadik tienijate vasta väga iaks.