LAULEV PILLIROOG

Vanal vabal aeal, midä küll mõned ei taha uskuda, aga mind ei või kiigi keeldä seda uskumast, et kord vaba aeg on olnud, kus eesti rahvas isi endi üle valitses ja õiglast elu elas. Kui aga võerad võitu said ja muad omale pärisid ja rahvast orjama sundisid, mudugi raudriide abil, kadus endine aus miil piatselt kõik ärä, kurjus ja tige miil ligemise vastu võttis südames muad, raske töö ja veike palk sundisid kätt teese oma külgi panema ja sedä võtma, mis teese oma ei olnud, ehk küll irmus ihunuhtlus selle üle valvas. [---]
Ah so, mis ma pidin ju juttu riäkima. Nu neh, vanal vabal aeal eläs üks jõukas ja ka muduge nõukas peremiis ühes ilusas eesti külas ja temäl olli kolm tütart. Aga kaks vanemat õde ei sallinud kõege nooremat õde, sest et sii väga ilus olli ja valet egä pettust ei sallinud ja neid noomis nende edevuse päräst. Sellepäräst tegid nad temä piäle kõiksugu paha jutud, et ta üks lollike ja poole aruga olla. Nii olli temä rahvaraamatus¹ lollike.
Ükskord läind isä linna ja küsind tütarde käest, mis nad kua kiigi omale linnast soovivad. Kuna teesed õed omale siidirätikid tellisid, ütles kõege noorem õde, et temä päräst ei ole tarvis raha raesata. Kui aga kaupmiis midägi piälekauba kingib, siis antagu seda temäle, millega ta täiesti rahu on.
Kui nüid isä läks ja omad kaubad olli müünud ja ostnud, küsis temä, kas kaupmiis temäle kua midägi piälekauba kingib. Aga et kaupmehe kassil sel korral poead juhtusid, küsis kaupmiis, kas ta mitte mõnda omale ei taha, mispiäle miis vastas, et kingitud obese suhu ei tohi vaadata. Ta võttis vasta, tänäs ja akas kodo poole minema.
Kodo jõudes andis temä vanema tütardelle nende rätikud kätte ja ütles, et noorema tütre kingitus välläs vankres on, mispiäle õed kõik vuatama jooksid. Aga mis nad leidsid, olli kogoni naeru[väärt] nende meelest, kuna noorem õde täiesti rahu olli ja kassi oolega söötis ja oidis.
Nõnda tulli siis ka aeg kätte, kus vanemad õed oma siidirätikuid näitama läksid. Sii olli ühel ilusal kevadisel pühäpäeväl, aga noorem õde pidi kodo jäemä ja kodose tallituse iist oolt kandma. Kui temä kõik olli korda siädnud, läks ta marjaaeda oma kassiga mängima ja istus ühe ilusa puu varjo maha ja mõtles oma õdede tigeduse piäle, mis need temä vasto üles näitäväd. Ta kuulis puu otsas rabistamist. Kui ta üles vaatas, nägi ta üht ilusat lindu sinna puu piäle maha laskvat ja linnul olli kuldsõlg noka vahel. Kui kass sedä lindu nägi, läks temä möödä puud üles ja tõi selle linnu käest sii ilusa sõle ärä. Aga linnule ei teinud temä midägi paha. Neiu, kes kunagi ehte üle iäd miilt ei tunnud ja neist ei uulind, tundis aga nüid esimest kord ehte üle rõõmu. Ta peitis sedä ärä, et kiigi sedä ei näeks.
Teesel pühäpäeväl läksid vanemad õed jälle kiriku ja noorem pidi kodo jäemä. Nii läks ka temä siikord sinna puu alla. Kui temä tükk aega olli istunud, tulli sii lind jälle sinna puu otsa ja temäl olli neli sõrmust noka vahel, midä kass jälle ärä tõi ja neiu neid ärä peitis.
Kolmandama pühäpäeväl olli aga vägä paha ilm ja vanemad õed ei läind siikord kiriku. Siis pidi noorem õde minema, midä sii ka tegi. Ta pand oma kuldsõle rinda ja kuldsõrmusse sõrme ja läks. Kirikus aga vahtisid keik inimesed, keda juhtumise kaupa tänä siiski kaunis paelu olli, üksi tedä ja teesed neiud vaadasid kadedusega temä piäle ja ütlesid: "Ei tiä, kust sii lollike need ehteasjad on võtnud?" Aga poisid arvasid asja oopis teistmoodu, sest nende silmäd käisid vahel ikka temä poole ja neil silmil olli koguni isiärälik vaade, ja mõned pistsid piäd kokku ja sosistasid. Kõigi tiädä pidi ta inetu ja loll olema, on ta selle asemel ilus ja tark koguni, mõistlik, korras ja kombetes.
Neljändämäl pühäpäeväl läksid jälle vanemad õed. Nad kuulsid nüid, kui ilus nende noorem õde olli olnud ja kui ilusad ehted tämäl olnud. Nüid olli nende viha ja tigedus piirita. Kodo minnes pidäsid nad nõu, kudas temäst lahti suada. Kui nad kodo said, perisid nad temä käest järele, kust ta need ilusad ehted on suanud, ja et ta kunagi ei valetanud, siis rääkis ta ka nüid kõik õdedele sedä ärä, kudas ta need iluasjad olli suand.
Õdedel tulli imu kua neid suada ja nad võtsid selle kassi ja läksid marjaaida sinna puu alla, kus noorem õde niid iluasjad olli suand. Nad oodasid tükk aega. Viimaks tulli lind ja noka vahel iilgas kuldsõlg. Aga kass ei läind ärä tooma, sest ta tundis neid kui oma vaendlaisi, kis tedä kunagi ei sallind. Kui nad tedä sinna puu otsa pannid minema, küünistas ta nende käed veriseks. Nüid olli aga õdede kannatus ots2. Nad võtsid ja viisid kassi järve, sidusid kivi kaela ja uputasid tedä sinna ärä. Siis pidäsid nad nõu, kudas nooremast õest lahti suada.
Viiendamal pühäpäeväl läksid õed keik kolmekeisi kiriku. Aga sii olli nüid ometi lugu, mis vanema õdedel kopsu üle maksa aeas, sest kõik vaadasid jälle noorema õe piäle üksi ja neid ei pand kiigi tähele. Nüid olli ka nõu leitud, kudas temäst lahti suada. Tii piäl kodu minnes tapsid nad tedä ärä ja pannid auku, kus nad temäle kõiksugu puru ja rämpsu piäle kandsid. Kõige viimäks kandsid nad pilliroogu viil sinna aua piäle. Rõõmsad nende iluasjade piäle, läksid nad kodo poole.
Aga niid pillirood akasid siäl aua piäl kasuma nii jõudsaste, et kolmandamal päeväl, kui üks karjapoiss sinna aua juure juhtus tulema, neist pilliroogudest omale pilli tegi. Kui ta sedä puhuma akas, ehmätäs ta koguni ärä, kui pilli puhudes need sõnad kuuldavalle tullid: "Ma ollin enne ilus neiu, kolm päevä muld mo peiu."
Ta katsus mitu kord, aga ikka ühed sõnad. Viimäks ei tiädnud karjapoiss muud tehä, kui juusis külasse ja riäkis sedä külävanemaile, kis kohe vuatama tullid, kas sii õige on, mis poiss räägib. Kui nad sinna tullid, leigasid jälle ühe pilli. Sii kaebas, et vanemad õed tedä ärä tapnud. Kolmas pill kässis üles kaeva ja kohtule üles anda. Neljäs pill kässis targa juure viiä, mis ka kõik täidetud sai.
Kui tedä auast üles võeti, olli temä alles ilus nii kui enne. Muudkui inge ei olnd sihis3, aga tark kandis selle iist uult, et ta inge tõusis. Targa juurest kodo tulles tulli neile üks suure külä vanem vasta, kis aga jo noorelt selle au osaliseks olli suand. Kui temä seda ilust neiut nägi, akas temä veri kangesti kiimä, nii et ta muud ei suand, kui palus temä kätt, midä ta ka sai, sest et neiul siisammasugused tundmused ollid. Vanema õdedelle olli aga jo ka koht valmis muretsetud, kus neil aega olli oma kuritööd järele mõtelda. Ja kohus olli mõistetud, et neid pidi ärä poodama.
Seni aga valmistadi noorema õe pulmade vasto, mis nüid suure iluga akasid. Ja ülemvalitsejä olli pidule kutsutud ja ka tulnud, sest et sii külävanem temäl kui vapper miis tuntud olli. Ülemvalitsejä sai nooriku ilust nõnda vaimustud, et ta ütles: "Palu, mis sa tahad, sedä piäd sa suama."
Noorik aga ei palund muud, kui et tema vanema õdedelle priiust antaks. Ülemvalitsejä nägi, et sõna tagasi ei suand võtta, vaid pidi sõna täitma, ja kässis neid kohe lahti lasta. Noorem õde eläs aga oma mehega kaua õnnelikku elu ja nägid lapselapsi, kuna vanemad õed kurvalt ja äbis pidid eläma.
Noh, mis sa, külavader-vennike, arvad, kummas on parem, kas ülekohus või õigus? Tii vahet!