TUBLI REHEPEKSJA

Ennemuiste oli igapäine teoorjus suur ja igaöössene mõisa reiepeksmine kibe. Sai päävane töö tehtud, siis pidid teomehed ja vaemud¹, kes need alaorjad2 olidki, endid ööseks jälle varda3 väeteenistusesse valmistama. See oli nõnda iga öösse. Kis sest küsis, et sa magada ei saand. Kui olid vastane, said oma keretäie kätte ja pidid ikka minema. Vahest juhtus ka, et ei saand aega õiget moodi süiagi; oli kolm, neli ja viis versta maad, kus rei oli. Mis aega sa seal veel said, pidid aga kärmes olema, et põõnutada4 ei saand. Tihti kulusid varda varred napiks, kissi tahtis varta vartpidi õlal kanda! Ikka varda näsa5 õlal ja vars jooksis mööda maad kolinal järel, sest sedaviisi oli kergem kanda, miks ta siis ää ei kulund.
Ükskord käind ühel reielistel alati üks tubli reieline. Kui teomehed saand vihud rabatud ja laeded6 reiepõrandale maha pand, tuld peksmise korral ikka üks kuivetand, pika kehaga mees neid aitama peksa, võtnud kohe laudi7 parre ja pand mööda pikki laedeid ikka pats ja mats! pints ja pants! nõnna et õled lennand. Rei saand ikka aegsaste valmis, kui va pikk Totu seal juhtund olema. Totu lõi jo parrega kas üle poole laedete ühekorraga, miks ta siis ruttu valmis ei saand!
Saand kõik rei valmis peksetud, siis läind Totu lõpeteseks viina tooma ja käind iga kord natukese ajaga ja mõne silmapilguga oma tee ära ja old nagu enne viinalähkrega tagasi, muudku teomehed ja vaemud joogu kas mütsata endid maha, sest seda toodi jo ilma rahata, eks siis võind juua. Totu aga naerd vahest nõnna, et ta kahe käega kõhtu kinni hoidnud, et kõht suure naerunõksutamisega eest ära ei kargaks. Tal võis ju hea meel olla, kui teomehed purjes peadega mõne va rabeda suust välla aasid, mis nagu tema kohane oli, ja üksteisele vahest kammi8 kuklasse lõid, mis nagu tema viinavaat8a oligi.
Üks teinekord peksid jälle sealsamas reies needsamad viimatised reielised reie. Kui ju ühed laeded saand peksetud, põle Totut seal veel old ja teomehed pand teised laeded jälle maha, ilma et keegi korda oleks Totut nimetandki. Üks vanapoole teopoiss võtt varda jälle kätte, ööldes: "Hakkame, lapsed, jälle lööma, ikka tinks, tonks, tinks, tonks, pumbatsah, pumbatsah!", mispeale teised kõik naerma hakand: "Vat kus va pumbatsah on! Pumbatsah, pumbatsah! Vaadake kõik pumbatsahti!" Nõnnaviisi võetigi ennemuiste sõimunimed; kui keegi juhtus ühe sõna kudagi ütlema, siis jäi sest kohe temale nimi.
Selle naeru peale ütles üks teomeestest: "Ei tea, kus kurat see Totu on, et täna ei tulegi!"
Korraga astund Totu nagu hobune aampalgi9 pealt maha, võtt jälle parre ja hakand uhtuma nii mis tolmas. Rei sai peagi valmis, oli jälle tarvis lõpetest tuua.
"Lähme keldrest viina tooma!" ütles Totu ühe teopoisile, kes alles üsna poisike oli, võttis poisi oma kuue hõlma ja läks kui tuul. Ühekorraga old nad poisiga ühes pimedas keldres. Suure raginaga hakand Totu hammastest tuld tõmbama, mispeale poiss kangeste ehmatand ja vasta keldre seina kukkund, karjudes: "Oh sa jumal, mis nüüd on!"
Sellepeale kustund tuli ära ja Totu, kes vanasarvik ise oli, läinud keldrest välla ja jätnud poisi sisse, sest ta oli jo tee peal poissi keeland jumalat nimetamast. Poiss jäi hommikuni senna kinni. Kui hommiku keldre mindi, leiti sealt üks võõras poiss, kelle käest küsima hakati, mis ta siin teha ja kudas ta seia saand, sest seda pandi imeks, kudas üks niisugune umbkeelne inime senna oli tulnud. Poiss ei saand nende keelest ega nemad poisi keelest aru, sellepärast jäi poiss senna, kunni ta nende keelt reakima hakkas ja sest aru sai. Siis kuulis poiss, et see Rootsimaa oli, kust ta Totuga oli tulnud viina tooma, ja jutustand oma leivavanematele, et tema Eestimaalt päritud olla ja tahta üle mere oma vanemaid vaatama minna, kas nad veel elavad või on nad surnud. Ta tulnud ühe mehega, kes teda oma kuue hõlma sisse võtnud ja keda pikaks Toomaks hüütud, Eestimaalt ühe reie juurest siit keldrest viina tooma. Keldres hakand Totu hammastest tuld tõmbama, poiss hakand kartma ja hüünd taevast appi, mispeale Totu välja läind ja poisi üksi keldresse jätt, kus teda leiti.
Kolme aasta pärast tuli poiss koju, kus teda rõõmuga vasta võeti ja kus ta viimaks isa koha peale peremeheks sai. Vanemad olid poisi kadumise üle kolm aastat endid kurvastanud ja mures olnud, nüüd said nad üleväga rõõmsaks, ja võivad veel paergust rõõmsad olla.