Teekäija sõi trahteris kuus muna lõunaks ja jättis maksmata. Kuue aasta pärast tuli ta tagasi ja tahtis oma võlga ära maksta. Peremees nõudis tuhat rubla.
"Kuidas nii palju!" imestas mees.
"Ei ole sugugi palju!" vastas munamüüja. "Mõtle! Oleks mina need munad kana alla pannud, siis oleks neist viis kana saanud ja üks kukk. Need kanad oleks iga aasta sada muna munend. Neist oleks jälle ikka kanu saanud ja neid oleks mul nii palju, et tuhande rublaga neid keegi ei oleks ära jõudnud osta."
Mees ei maksnud ja nõudja kaebas kohtusse. Kohus mõistis ja mõistis ja et mees oma õigust ei mõistnud selgeks teha, pidi kohus pooleli jääma.
Teisel päeval läks mees jällegi kohtuteed kõndima. Tee ääres kündja küsis: "Mees, miks sa nii kurb oled?"
Mees vastas: "Kuus aastat tagasi sõin mina kõrtsis kuus muna ja unustasin maksmata ja nüüd tahetakse mind kõige nende kanade eest maksma panna, mis neist kuuest munast välja arvata võib. Mina ei mõista oma õigust selgeks teha."
"Mine ja ütle kohtu ees, et mina tulen ja teen su asja, selgeks."
Mees läks.
"No kas võid oma asju selgeks teha?" küsis kohus.
"Tagast jäi tulema," vastas mees.
"Mis jäi tagast tulema?"
"Palun oodata, õigus jäi tagast tulema."
"Kus sa nii kaua olid?" küsis kohus, kui viimaks mees õigusega sinna tuli.
"Esti erned keetsin, pärast maha külvin," vastas mees.
"Mis rumalat juttu sa ajad, kas keedetud erned veel idanevad?"
"Kuidas siis keedetud munad poegi annavad?" vastas mees.
Nõnda jäi ikka õigus õiguseks ja kohtukulud tulid veel pealegi kaebaja kanda.
EKS 4°5, 333/4 Sangaste (?) - J. Orgusaar (1887).
AaTh 821 B - 5 t. Ülejäänud Haljala 1, Pärnu 1, Tartu-Maarja 1, Teadmata 1.