Vaene talumees läinud rendimaksmise päeval mõisa. Pole temal renti viia olnud, läinud härrat paluma, et härra rendiga kannataks. Küll palunud mehike härrat pisarsilmil, härra lubanud temale aga peksa anda lasta, kohast välja visata ja kes teab, mis muud veel teha lasta, kui mees mitte teiseks päevaks raha ära ei maksa. Mees pööranud kurvalt kodu poole tagasi, pole tal nõu olnud ühtigi, kuida ennast hädast välja päästa.
Kodu heitnud tema suures kurvastuses magama. Unes juhatatud temale rahaauk, kästud aga pool raha auku jätta. Mees läinud ja saanud ilma suurema vaevata hulga raha, ehk küll käsu järele poole raha maa sisse jätnud. Mees olnud nüüd väga rõõmus. Läinud nõnda pea, kui valge tulnud, mõisa ja viinud härrale rendi ära.
Härra imestanud väga ning pärinud mehelt, kust mees nii ruttu raha saanud. Mees jutustanud õnnetujus härrale kõik ülesse. Härra pannud kõik kõrvataha. Kui pimedus tulnud, läinud härra ja võtnud august järelejäänud raha ära. Ehk seda raha küll üsna hulk olnud, pole härra selle saagiga rahul olnud. Pidanud aru, kuida mehe käest ka raha saaks ära petta. Võtnudki viimaks kavaluse abiks: pannud enesele sikunahad ümber, sikusarved pähe ja saba taha. Pannud sikunaha kohe palja keha ümber, sest muidu pole nahk keha ümber ulatanud. Läinud siis ööpimedusel talumehe juure, keksinud ja müristanud toas ning nõudnud mehe käest seda raha tagasi, mis mees mineval ööl rahaaugust toonud; lubanud mehe elusalt põrgu viia, kui see raha kätte ei anna. Mees olnud üsna hirmu täis, toonud kiiresti raha ning annud sarviku kätte. Sarvik läinud rahaga ilma tänamata uksest välja.
Härral juhtunud koju minnes õnnetusi, küll vist sada korda olla tema maha kukkunud, mitu korda raha maha pillanud jne. Sammud vedanud teda vägise talumehe juure tagasi ning nagu salahääl sosistanud kõrvus: "Vii vaesemehe raha tagasi, muidu juhtub õnnetus!" Põle härra sellest kuulanud, sammunud suure vaevaga kodu, pannud raha hoolega ära ning hakanud siis oma sikumundrit ära võtma. Aga oh hirmsat õnnetust! Härra kiskumise peale pole sikunahk seljast ära tulnud. Küll kiskunud härra kõigest [jõust]. Mis ei tule, see ei tule! Viimaks hakanud noa abil nahka ära käristama. See sünnitanud aga nii hirmsat valu, et aina ära tappa tahtnud.
Härra heitnud viimaks sellesamas mundris magama, lootes, et hommik paremat nõu toob, aga ei paremat ühtegi. Ikka olnud temal nahk kindlasti ümber keha. Pole tema julgenud oma hirmsa mundrega kuhugi minna. Pealegi olnud tal öössesed unenäod selgesti meeles, kuida vanapaganad tema seljast nahka ära kiskunud, mis hirmsat valu sünnitanud. Järgmisel ööl sosistatud temale kõrva sisse: "Enne sa oma uut moodi ülikonnast lahti saada ei või, kui vaese mehe raha tagasi viid ja teise osa maa sisse auku tagasi paned!"
Härral olnud küll kahju rahast lahkuda, kuid siiski viinud tema raha tagasi. Vaene mees imestanud väga, et vanapagan raha tuleb tagasi tooma. Härra viinud ka teise rahaosa parajasse [paika] ning siis pudenenud sikunahk iseenesest seljast ära, ainult suured armid jäänud senna kohta, kust noa abil püüdis nahka ära [lõigata].
E 10658/61 (5) Ambla, Tapa - O. Hintzenberg < V. Kotkas (1894).
AaTh 831 - ca 20 t.
Levik ülemaaline, rohkem maa idapoolses osas. Ei kontamineeru. Tegelaseks enamasti ahne pastor.