Kivitikutaja1 laulab vana eesti rahva tähelepaneku järgi nende sõnadega:
"Jõhvi väärt, jõhvi väärt!2
Klõks, klõks, klõks!"
Rahvas om ka sellest jutu tennü: tidruk kudanu3 peenikest linast kangast. Kudamine lännu väege aigamüüdä edesi. Tidrukul lõpnu kudamise imu ära, jättän tüü kus seda ja tõist ja lännu selle meelepahaga ära mõtsa vedelema. Sääl näeb ta kivitikutajat kivi otsan, sii laulab:
"Jõhvi väärt, jõhvi väärt!
Klõks, klõks, klõks!"
Tidruk jääb mõttise, et kui sii väike linnuke ninda joba laulab ja ikki "jõhvi väärt" käseb edesi lõksuta, võib olla, et tal õigus om. Ta läits tagasi kodu, ist4 uuesti kanga ette ja kudas ikki "jõhvi väärt" kangast edesi, seni kui viimäte kangas maha sai. Tidrukul oli viimäte õige ää miil, et ta väikese linnu laulusõnade järge oli tennü ning sedaviisi igavast kangast jagu saanu.
1 kivitäks
2 jõhvivõrra (õige vähe)
3 kudunud
4 istus
H II 51, 593/4 (6) Paistu, Holstre v. - Jaan Ainson (1895).
AaTh 843* - 18 t.
Levinud põhiliselt Lõuna-Eestis. Ainult eesti rahvatraditsioonile iseloomulik mt.; mujal tundmatu. Tavaline vormel "Täna täks ja homme täks, küll suur tükk ikka väheneb" võib esineda iseseisvalt vanasõnana (näit. H I 2, 47 Pärnumaa jt.).