Ükskord jäi üks uhke kuningas raskesti haigeks. Kuningas, kellel suremine täitsa vastane asi oli, tahtis hea meelega veel mõningad aastad elada, sellepärast saatis usinast oma teenrid välja ja käskis igalt poolt kõik targad ja arstid kokku tulla, et nemad temale abi võivad tuua. Kogus siis ka kaunis hulk tarku mehi kokku, [et] katsuda, kas nemad temale abi võivad tuua. Küll need rääkisid ühte ja teist, katsusid kõik tembud ära - ei midagi, haigus läks ikka rängemaks ja tegi meeste nõu kitsamaks.
Viimaks tuli kes teab kust maailma otsast üks hirmus tark ja kuulus arst ehk hoopis Soome tuuletark ise, kes oma ametit põhjani mõistis, läks kuninga juure, katsus tema haigust hoolega läbi ja ütles siis: "Jah, aulik kuningas, teie haigus on küll surmahaigus, aga siiski võite jälle terveks saada, kui teie ühe inimese särgi selga panete, kellele üks täiesti õnnelik ja mureta elu on antud ja kes oma seisusega igapidi rahul on, muidu on mu nõu otsas!"
Haigel kuningal oli hea meel, et veel elulootust oli; ta saatis varsti teenrid välja ja käskis enesele niisugust särki muretseda.
Mehed kõndsid ühest mäest ülesse, teisest jälle alla, ikka edasi, ühest maast teise, uurisid ja küsisid kõik linnad ja mõisad, talud ja saunad läbi, ei saanud ega saanud üht niisugust inimest kätte, kelle särk oleks kõlbanud kuningale viia. Mehed olid päivis1. Särki ei leidnud, kuningas peab surema.
Olid mehed endid oma reisimisega ja otsimisega juba tükki aega asjata väsitanud, juhtusid kord ühe nurme peale, kus üks lambakarjane rõõmsasti torupilli puhus. Mehel oli lambanahkkasukas seljas, torupill kaenla all ja tükkis viisteist-kakskümmend lammast oli tema ümber söömas ja lusti pidamas. Pea jõudsid kuningamehed karja juure ja hakkasid temaga juttu ajama.
"Vaata imet," ütlesid kuninga teenrid, "mis head sul on juhtunud, et sul nii hea meel on?"
"Ah-ah-haa!" naeris karjane. "Miks mina ei pea rõõmustama - keha terve, süda kerge, lahke ja lõbus elamine on mul käes, need lambad on kõik minu oma, nemad toidavad ja katavad mind, mis viga peaks mul veel olema?"
"Või nõnda," ütlesid kuningamehed, "kas tahad meiega kuninga juure tulla? Küll seal sa saad tunda ja näha, mis hea elu tema juures on."
"Kas sa imet kuule!" hüüdis karjane. "Või kuninga juure! Mis mul tema juure otsimist? Mu seisus on juba ilus küll, ei tarvita ma teie heldet soovimist."
"No vaata, niisugust meest otsime ammugi," mõtlesid kuningamehed.
Kuningamehed rääkisid karjatsele oma kuninga haigust ja laususid: "Niiviisi seisavad asjad, et anna meile oma särk laenuks, küll kuningas seda sulle tasub ausasti."
Karjane jäi kuulama. "Mehed," ütles ta, "hea meelega lainaksin ma kuningale oma poole tosinat särka, kui see temale võiks abi saata, aga vaadake ise, kulla inimesed!" Karjane tegi oma kasuka lahti, ja sina heldene aeg! Mehel ei olnudki särki olemas. Mis nüüd teha?
Mehed läksid kõik kuninga juure tagasi, rääkisid oma juhtunud lugu temale üles, ja kuningas suri seda kuuldes kohe ära.
1 hädas
H III 19, 154/8 (3) Tõstamaa, Pootsi v. - Gustav Anniko, kooliõp. (1893).
AaTh 844 - 5 t. (Haljala 1, Ambla 1, Tõstamaa 2, 1 asukoht teadmata). Ei kontamineeru.