Üks lihunikusell reisib teed mööda. Ja siis üks ärg surnud tee ääres maas. Ja lõukoer kisub oma poole ja urt1 kisub oma poole ja kotkas kisub oma poole ja sipelgas kisub oma poole. Ja paluvad lihunikuselli: "Kulla mees, tee meile jagu2?"
Sell ütleb: "Mina olengi lihunik, mina mõistan jagu teha." Ja tegi jao: keha sai lõukoerale, pead-jalad said urdale, sisikond sai kullile ja sitt sai sipelgale. Ja sell läheb tükk maad edasi.
"Kuidas meie nenda tänamatad olime!" Ja kutsuvad selli tagasi. Ja lõukoer andas oma karva: "Kui sa selle karva oma külge paned, siis oled üheksakümmend üheksa kõrda tugevam kui mina."
Ja urt andas oma karva: "Kui sa selle karva oma külge paned, siis jooksed üheksakümmend üheksa kõrda tulisemalt kui mina."
Kull andas oma sule: "Kui sa selle sule oma külge paned, siis lennad üheksakümmend üheksa kõrda tulisemalt kui mina."
Sipelgas ütleb: "Mis mina annan?" Ja andis oma koiva: "Kui sa selle oma külge paned, siis sa oled üheksakümmend üheksa kõrda pisem kui mina, üks kirp või üks põrm."
Sell reisib linna ja kuuleb sääl, et kuningatütar tahab lustisõidule menna. Ja käis üle mere üks kuri elajas, enne vei3 tema juba kaks kuningatütart ära. Sell läheb sinna ja ütleb, et mina tahan temaga sõidule minna.
Ja saavad mereranda ja tulebki see kuri elajas ja võtab tõllast kuningatütre ja läheb menema. Ja lihunikusell kulli sulg külge ja järele. Said ühte mägeje4, mäe uks kinni, ei pääse sisse. Lihunikusell sipelga koib külge, - jäi nii pisikesest, et üks nõelasugune auk, läks sealt sisse. Võtab sipelga koib maha.
Vanamees eitas5 magama. Kuningatütar istub laua taga ja nutab. Lihunikusell sipelga koib välja ja seisab tema ees. Ütleb temale: "Ära nuta, ma tahan sinu päästa!"
Kuningatütar ütleb: "Kuidas sina võid minu siit päästa?"
Sell näitab temale: paneb lõukoera karva külge. Üks armetu suur mõõk ripub seina pääl. Võtab mõõga säält ja vehkleb sellega. Kuningatütrel tuleb irm pääle, kes nindasugust suurt võib liigutada. Ja lööb selle kurjategija pea maha. Ja sealt seest kargab välja üks rebane.
Ja lihunikusell silmapilk urdakarv külge, jookseb järele. Võtab rebase kinni. Rebane akkab vasta ja lihunikusell tõmmab rebase lõhki. Sealt kargab üks lind välja.
Lihunikusell silmapilk sulg külge ja lennab järele. Tõmmab linnu lõhki, sealt kukub üks võtmekimp maha. Kui neid võtmi liigutasid, siis ulkusid vasklinnas ja säält leidasid vanema kuningatütre.
Ja siis raputasid jälle võtmi, siis ulkusid õbelinnas. Leidasid kuninga keskmise tütre. Ja siis läksid kolmekeste noorema tütre juure.
Ja siis õli sellil rammu ja kullisulg külles ja siis akkasid lendu. Ja vei kuningatütred üle mere. Ja kinkis siis kuningale kaks tütart tagasi ja palus siis omale see noorem tütar. Ja siis sai kuninga väimehest ja kuningriigi perijast.
Ja see on selge, et pulmi oli tublist. Minagi tantsisin, et jalg jäi vigasest!6
1 jahikoer
2 jaga [härg] meile osadeks
3 viis
4 mäkke
5 heitis
6 jutustaja oligi vigase jalaga.Üleskirjutaja märkus.
ERA II 37, 443/50 (14) Jõhvi, Voka v., Konju k. - R. Põldmäe < rätsep Anton Roht, 81 a. v. (1931).
AaTh 301 A - üle 70 t. Levik ülemaaline.
Liitub teiste tüüpidega (300, 313 A, 302, 560 jt.).
Antud tekstil on ühiseid jooni "Lohetapjaga" (mt. 300) ning noormehe põrguskäigu looga (mt. 466**). Samade tüüpidega on kokkupuuteid teistelgi sama tüübi teisenditel (vt. komment. nr. 47).