SOLDAT KOSIB KUNINGATÜTRE

Ühe väga suure sõja võitluses läks keegi võitleja (soldat) ühes oma väega võidurikkalt väga kaugele vaenlase maa sisse hävitama ja kätte maksma. Ja kui kõik oli toimetud, pööras vägi jälle kõige sõjasaagiga koju poole tagasi. Aga ülemal nimetud soldat uinus unehõlmas, kuni teised juba kaugel koju poole minemas olid.
Pika une järele virgub üles ja leiab ennast üksi võõral maal olema; lühikese mõtlemise järele hakkab tema ka ikka oma teada koju poole tõttama. Aga paaripäevase mineki järele tuleb kolm teearu vastu, kus iga tee otsa pääl post päälkirjaga on. Esimese posti pääl on: "Kes seda teed lähab, saab vette ära uppuma." Teise pääl: "Kes seda teed lähab, saab tulega ära põletud." Kolmandama pääl: "Kes siit lähab, saab mõõgaga ära tapetud." Nüüd on mehel mõistus otsas ja hää nõu kallis, kõik hirmsad surmad! Viimaks ütleb iseendale: "Ole julge, mõõk on meid suure võidule viind, siis ei ole ime, kui ma mõõgasurmalise tee omale valitsen." Nõnda ta ka tegi.
Nüüd hakkas jälle julgesti edasi marssima mõõgasurmajat teed mööda, kuni viimaks ühe suure linna tornid silma paistavad. Viimaks jõuab küll linna, aga kõik võõras ja tundmata! Nüüd hakkab ta rahva käest järele pärima linna nime, aga kõik võõras ja tundmata, olla ühe väga suure riigi kuninga päälinn.
Kui ta linnas mõnda aega oli viibinud, hakkas temal raha lõpma, ja sellepärast nõudis rahva käest, kust paremine teenistust võiks leida. Nüüd jutustakse temale, et kuninga majas temakohaline teenistus on saada, mes kuninglikult saab tasutud, kui aga ära jõuad täita.
Nüüd tuleb tema kuninga käest selle teenistuse põhjust pärima, ja kuningas seletab temale: "Mu ainuke tütar on üles annud kõige ilmale: tulgu kuningapojad ja muidu vahvad mehed ja vahtigu üks öö minu käimine ära ja andku seletus, kus ma käin. See on mind omale võitnud. Aga kes seda ei tee ehk poolikult teeb, jätab oma pää meie kuninga linna valli pääle ridva otsa mõnele julgele narrikesele hirmutuseks, nagu sääl neid juba küllalt võid näha."
Kuningas räägib edasi ja hoiatab teda seda katset tegemata jätta, aga julge sõdamees palub ja pakub ennast tegevusele. Et soldat ennast ei lase eksitada, kutsub kuningas teda õhtal teenistusse. Nüüd lähab ta rõõmuga ära ja mõtleb ise: "Hõissa, kõige hõlpsam teenistus ilmas! Aga palk, riik ja kuningatütar! Vahi pääl olek on minule muidugi tuttavam kui nende kuningapoegi narridele, kelle pääd sinna kuivama on pandud."
Õhta jõudis kätte ja soldat tuleb teenistusele. Nüüd näitab kuningas vahtimise koha ära: "Kuningatütre magamisetoa ukse ees vööruses seisa ja anna mulle hommiku aru mu tütre öösesest käimisest, sest sellel majal on seesama uks see ainukene. Nüüd hääd ööd ja õnne!"
Rõõmuga teeb soldat selle püssiga, mes kuningas temale andis, oma vahi- ja sõjakunsti, kuni juba kõik vagaseks jääb ja tuled on kustunud. Nüüd vast tuleb kuningatütar esimest korda nähtavale ja silmitseb oma vahti pääst jalgeni ja ütleb: "Oh, sul on siin külmas vööruses õige raske see pikk öö ära vahti, ma annan teile käraka külmarohtu, mes soldatile ikka kõige parem karastus on."
"Tänan teie lahke osavõtmise eest," ütles soldat, kui ta oli joonud. Ja ütles iseenesele: "Kuningatütar, ja päälegi nii lahke ja ilus, ja minust saab seie riigivalitseja, see õnn ei tohi minust jääda! Ma vahin, kui tarvis ka võitlen. Ma ei jäta, kas kakkegu habe ehk alumine lõug!"
Nõnda rõõmustades ja mõteldes hakkas uni teda hirmsast vaivama ja ta mõtles iseeneses: "Ma istun kord seie ukse ette ja puhkan jalgu. Kui kuningatütar, see roosilill, ukse poolegi peaks astuma, tunnen teda eemalt juba haisust ära ja kargan üles."
Sellega oli ta ennast raskesti petnud! Kui ta maha istus, jäi ta raskesti magama, nõnda et tema ukse ette pikali kukkus. Nüüd vaatab kuningatütar üle ukse võidurõõmus ja ütleb iseeneses: "Sa vilets ahnepäits, teised on paljalt mu unerohu haisust magama kui surnud jäänud, ja sina mõtled koguni juua ja veel jalul seista!"
Selles mõttes võttis ja vedas teda jalgepidi ukse eest ära ja tuli vööruste¹.
Soldat magas kui surnu hommiku keskhommikuni, kuni kuningas ise teda üles äratas, üteldes: "Tõuse üles, mu vilets väimees, ja valmista ennast surmale, et su kõige narrima pää ruttu teiste kõrva ridva otsa saab."
Hirmu ja ehmatusega sai ta aru, mes oli sündinud, ja seisab kui tumm kuninga ees. Viimaks hakkab tema ehmatusest toibuma ja ütleb: "Armuline kuningas. See ei ole teie, nii suure riigi valitseja kohta mitte aus, kui teie üht soldatit ära tapate, vaid palju suuremat au teeks see, kui teie mooga veel katset teeksite ja teie tütar ikka võitjaks jääks. Tehke mulle seda armu ja lubage mind veel kaks ööd oma tütart vahti, nõnda kuida meie riikis ikka viisiks oli, et kõik suuremad katsed kolm korda said läbi proovitud, siis jäie ikka teisele täieline võit."
See jutt mõjus suurele kuningale ja ta ütles: "Et sa nii palju aust ja ülekohtust tead lobiseda, täidan ma su tahtmist ehk see sulle küll kõige vähemat kasu ei saada. Vahi veel kaks ööd siis ja siis ära kauple enam oma pää eest ühe sanaga."
Nende sanadega lahkus kuningas ja soldat läks linna oma paha meelt ära tuulama, kõndis kuni õhtani ja läks jälle oma seatud kohale vahi pääle.
Ka seegi kord läks tema vahiöö just nõndasama, kuidas juba teame. Nüüd tegi teise öö õnnetu vahtimine ja kuninga tõsine surmamise sõnum teda nõnda murelikust, et temale kõik linna ilu ja toredus enam silma ei puutunud, vaid kõndis kui pime ikka edasi, kuni teda üks pehme hääl tema mõtetest üles äratas ja tema käest küsis: "Sõdamees! Oled sa mõni võõras siin linnas ja mes mure vaevab sind?"
Nüüd tõstab ta omad silmad ja näeb oma ees üht halli vanameest seismas ja ütleb: "Isakene! Ma olen säält ja säält," ja kõik kõneleb ta vanamehele oma juhtumise otsast otsani ära ja lisab veel juure, et homme sel aal pää juba ridva otsas on.
Vanamees kuulas kõik väga osavõtlikult ja ütleb siis: "Sa õnnetu, seda katset ei olegi surelikul võimalik ära täita, kui sa ka ülevelgi olles vahiks, sest kuningatütar käib nõiaväel kui liblik, kus inimesel võimata on minna. Sellepärast pane tähele, mes ma sind õpetan. Mine lihuniku juure ja osta omale üks põis ja kui õhta vahi peale lähad, siis säe põis omale nõnda korralikult mokkade ette, et kui kuningatütar sulle jälle unerohtu annab, et sa ilma tema arusaamata seda põie sisse valad. Siis võid sa näha, kuhu ta lähab." Nende sõnadega läks vanamees paar sammu ja kadus ära.
Soldat oleks veel heameelega teda tänanud ehk veel midagi küsinud, ei olnud kedagi, ja läks kohe lihuniku juure antud nõu korda saatma. Ta proovis ja säädis niikaua, kui ta juba kunstiga ise rahule oli.
Õhta tuleb nõndasama kul ennegi kuningatütar, kui rahvas juba magavad, ja annab soldatile jällegi karastust. Aga seekord valab soldat kunstlikult säätud põie sisse ja tänab nõndasama kui ennegi. Nüüd kui kuningatütar ära lähab, istub soldat ei mitte une sunnil, vaid kavaluse pärast maha, laseb siis hiljemine pikali ja teeb ennast norinal magajaks. Kuningatütar seda nähes tuleb rõõmuga, pöörab ta jalad eest ära, lähab vööruste ja tõstab põrmandul ühe salaluugi üles ja lähab treppi mööda alla. Soldat seda nähes tõuseb tasakesi üles, kuulab, kas kõik põrmandu all vagune, mes ka nõnda oli. Läheb nimetud luugi juure, tõstab teda samuti üles, võtab püssi kätte ja hakkab trepist alla minema. Tee oli edeotsa kitsas ja pime, aga viimaks läks tee laiaks ja terve ilm oli tema silma ees, kuid aga vaikne. Nüüd sammus ta kiirelt edasi, et kuningatütrele järele saaks, kuni teda üks kiunumine ja kräunumine sundis seisku jääda. Tema hüüab neid tugeva häälega vaiki olla ja ütelda, mes nende kära tähendada. Ruttu tuleb kolm tillukest mehikest tema juure ja hakkavad kõik kiunuma ja rääkima, aga soldat ei saa midagi aru. Ta põrutab püssipäraga vastu maad ja ütleb: "Kõik nüüd vait, keda ma küsin, see rääkigu." Nüüd küsib ta ühe käest: "Kõnele, mes larmi teie siin õieti teete, aga teised suu kinni."
See hakkab nüüd pajatama: "Meie isa suri vanaduse pärast ära ja meie, kolm tema poega, oleme päranduse jagamisega tülis. Üks tahab omale ja teine omale, sellepärast on tüli. Ole sina, sõdamees, nõnda hea ja mõista kohut, kellele isa pärandus jääb."
Soldat küsib: "Mis asi on see isa pärandus?"
Tema kostab: "Paar saapid, kübar ja kepp."
Soldat ütleb: "Võtke igaüks üks asi ja siis olge rahul."
Nüüd hakkavad jällegi kõik kiunuma ja kräunuma, aga soldat põrutab jalga maha ja käsib vaikida ja küsib jälle sellesama käest: "Mis te ei tee siis nõnda, kui ma käsin?"
See vastab: "Neid asju ei saa kunagi lahutada, siis ei ole neil enam väge."
Soldat küsib: "Mis vägi neil siis õieti on?"
Härjapõlvelane kostab: "Saabastel on see vägi, kes need jalga paneb ja mõtleb: aga oleks ma sääl oleks, siis on silmapilk soovitud kohal. Kübaral jälle, kui ta pähe paned, võid kõige suurema rahva kogus olla, et sind keegi näeks. Kepp, kui seda lahti kruuvi, tuleb säält kolm vägimeest välja, kes kõige suurema sõjaväe tuulekiirusel ära võidab."
"Väga hea," ütleb soldat, "nüüd ma saan teie riidlemisest aru ja tahan teile kõige paremine kohut mõista. Ma lasen püssi lahti ja kes teie seast kõige enne püssikuuli mu kätte toob, sellele saavad kõik asjad. Kui selle otsusega rahule olete, siis säädige ennast jooksule valmis."
Kõik kiunuvad: "Väga hästi mõistetud!"
Soldat tõmbab püssi vinna, pauk, ja nemad jooksid tuulekiirusel kuuli tabama. Soldat kaeb nüüd asju, mis kõik üsna näotumad olid, ja võtab saapad, ajab nad jalga, nõnda ka kübar päha, võtab kepi kätte ja otse kogemata mõtleb: "Oleks ma nüüd sääl oleks, kus kuningatütar on!" Aga ime, selsamal silmapilgul leiab ta ennast suures uhkes saalis, kus kuningatütar ühe altilma kuningapojaga laua juures istuvad ja kallist viina kordamisi joovad ja juttu vestavad. Jälle täidab altilma kuningapoeg klaasid täis ja lükkab teise kuningatütre ette joomiseks. Aga soldat tõmmab klaasi, mes kuningatütar pidi jooma, tühjendab silmapilgul ära ja paneb tühja klaasi kuningatütrele ette. Sedaviisi teeb ta kolm korda. Selle paha nalja üle saab kuningatütar vihaseks, pärib altilma kuningapoja käest otsust, mispärast teda oma tühja klaasidega narrivad, ja lähab vihaga ja jumalaga jätmata ära.
Soldat kõik seda tehes ja nähes mõtleb: "Oleks ma omas vahikohas oleks!" See sündis silmapilgul. Viimaks tuleb ka kuningatütar mindud luugist ülesse, kus soldat teda rõõmsasti tervitas. Kõige selle juhtumise üle oli kuningatütrel suur meelepaha, päälegi et peab ühele alamale mehele ennast naiseks andma. Ei tahtnud ta isale tõtt avaldada, aga soldat seletas kõik ära, mes altilma kuningapoja juures nägi, kuid oma klaasitühjendamise ja härjapõlvelased jättis ta oma saladusse.
Nüüd anti kõiges riigis teada, et kuningas on omale niisuguse väimehe leidnud, mes senini võimata on olnud, ja kutsub ülemad ja ka alamad pulma. Neli nädalat kestvad pulmad külluses ja toreduses ja pulma lõpul lubab kuningas kõige ülemate ja alamate ees pärast oma surma kõik riigivalitsust väimehe kätte jätta, meska2 kõik koosolejad rahule olid.
Nüüd elab vaene soldat kuninglikus palees külluses ja rikkuses, aga tema kaasana3 näitab teda vastu ikka külm olema ja hakkab tema käest pärima, kuidas see temale korda olla läinud tema saladust altilmas teada saada. Pikalise päälekäimise järele seletas ta oma juhtumist härjapõlvelastega ja et temal need asjad praega ühes kapis alles olla.
Ühel päeval võtab kuningatütar need asjad kapist ja vaatab neid, kruuvib siis kepi lahti ja kohe kargab kepi seest kolm tugevat meest välja ja küsivad: "Mis on tarvis teha?"
Kuningatütar kostab: "Visake mu mees meie riigist välja ja muud midagi ei taha ma teie käest."
Silmapilgul sai tema käsk täidetud ja kuninga väimees leidis ennast palju aja toibumise järele ühe väga suure, päratu soo sees kaelast saadik sees olema. Nüüd võtab ta kõik oma jõudu kokku, et kuidagi ennast välja aidata, tõstab ja kergitab ennast, kuni viimaks suure vaeva järele soov täide lähab. Ta puhkab oma hirmust väsimust ja viimaks hakkab ta sood mööda käima, kas midagi ei leiaks, mes suhu kõlbaks pista. Palju kõndimise järele näeb ta ühe mätta pääl musti marju, korjab ja sööb, mõtleb: kui neidki saan, ega siis veel nälga ei jää. Nüüd tuleb mehel kange joogijanu, kõnnib ja otsib vett, ei leia. Viimaks näeb eemal hästi selge vee allika, lähab ja kumardab säält jooma, aga tema suureks ehmatuseks ajab vee seest must ja hirmsa sarvedega pää temale vastu. Ta katsub ja proovib mitu korda ja viimaks näeb, et tema ise see sarvik ongi. Nüüd õhkab ta: "Oh ma, õnnetu! Kui ma sellest koledast kohast pääsekski, ei tohi ma kuhugile rahva silma ennast oma sarvedega näidata. Nüüd olen ka kadund."
Nõnda mõteldes käib ta ümber ja näeb eemalt jälle marju, aga need on punased, ta ligineb nendele, sööb neid ja korjab nõndasama kui esimesigi tagavaraks, et nendegagi pääd toita. Ka nende söömise järele tuleb mehel kange joogijanu, tema pöörab ka sammud teatava allika poole tagasi, kumardab jooma, aga tema suureks imeks ajab keegi väga ilus nooremehe pää temale vastu. Ta proovib pilti ja saab aru, et marjad teda mõlemale järjele on teinud. Nüüd paneb ta mõlemad marjad kui kalli leiduse erale4 rätiku sisse ja hakkab kõigest jõust püüdma sellest üksikust elukohast lahkuda, mes temale ka mitmepäevase kõndimise järele korda läks.
Ühte väikesse külasse jõudes pärib ta koha ja riigi ja päälinna nime, mida ta nime järele tundis, kuid esimene tundmata. "Et sa noor terve ilus noormees oled, võid ehk kiirel käigil kümne päevaga päälinna saada, meie külast põle keegi sääl veel käinud."
Selle teaduse pääle kinnitab nõndanimetud noormees sammud päälinna poole ja kümnemal päeval saabki senna ja lähab öömajale ennast väsimusest välja puhkama. Teisel hommikul tõuseb ta üles, võtab omad soost leitud mustad marjad ja tuleb kuningatütre akna alla neid müüa pakkuma. Kui kuningatütar seda üliilusat noort meest nägi, ostis marjad väga kalli hinna eest ära ja ütleb: "Noormees, tule ikka mulle marju müüma, ma võin sulle ikka kõige kallimat hinda maksta." Noormees tänas ja läks.
Nüüd hakkas kuningatütar marju sööma, ta sõi nad viimseni ära, sest nad maitsesid temale väga. Kui ta parajasti marjasöömise oli lõpetand, astub keegi teenija tuppa, aga kui välk kargab ta toast välja, paneb enese takka ukse lukku ja kisendab: "Appi, appi! Üks hirmus sarviline on meie kuningatütre ära söönud ja istub tema asemel tooli pääl laua ääres." Seda kisa kuuldes tulid kõik kuninga maja ülemad ja alamad kokku, ka kuningas ise, ja leidsid tõsi olevat. Nüüd oli suur segadus majas. Kuningatütrel tõusis imekspanemine ja ühtlasi ka viha ja küsib: "Mis õigusega tohite mu rahu tulla rikkuma?"
Kuningas küsib: "Oled sa mu tütar? Vaata peeglisse, missugused hirmsad sarved sul pääs on."
Nüüd pöörab ta ennast peegli poole. Oh ehmatust! Ta kisendab ja nutab, võtab sarvist kinni neid maha murda, ei saa, ühtlasi ka valu. Nüüd oli kuninga majas suur mure!
Nüüd annab kuningas üle riigi käsu välja, et kõik tohtred riigis peavad kuninga juure tulema. "Kellel korda lähab mu tütart terveks teha, saab pärast mu surma üle riigi kuningaks ja ka mu tütre omale abikaasaks."
Küll tuli neid tuhandeviisi kokku, igaüks tegi oma katsed, aga kõik asjata. Kui meie tuntud noormees kuulis, et kõik katsed tuulde olid läinud, läks ta ja ostis kauplusest omale kõige toredama tohtreülikonna, suges ja pügas ennast ja läks siis kuninga juure, ütles ennast väga kaugelt olevat ja üksi [nende] kuningate ja vürstide haigusi parandavat, kes sõna peavad ja palka ei muuda.
Seda kuuldes oli kuningal ja tema tütrel heameel ja lubasid kõik tema tahtmist täita. Sellepääle annab noor tohter kuningale käsku ja ütleb: "Viis versta linna taha ehita saun üles, saunas olgu kaks tooli, laud, peegel ja paarkümmend toorest toomevitsa. Kui ma senna rohitsema lähan, annad mulle viiskümmend moosekanti senna. Ka tõld, kus neli hobust ees ja kutsar pukkis, et mul tarvilisel korral käepärast saata on."
Kuningas lubas seda kõik täna veel korda saata, andis käsu puuseppadele kui ka kõige tarvituse pärast, ja kõik oli enne õhtat veel valmis.
Teisel päeval tuleb tohtreisand, istub oma sarvikuga tõlda ja sõidab sauna juure, kus juba viiskümmend moosekanti teda ootasid. Kutsarit käseb ta siin hoostega oodata, saadab haige sisse, käseb muusikul hüüda, astub ise ka sisse, keerab ukse lukku ja algab oma tohtreametit.
Kõige esite käseb ta karedalt: "Riided seljast maha!" Käsk sai täidetud. Nüüd võtab tohter sarvist kinni ja hakkab toomikuga laduma nii palju, kui heldus aga kandis ja teine põlvile ta ees palus. Nüüd hakkab ta tema käest küsima seda kurja, mes ta oma mehele olla teinud ja mes väega. Kuningatütar tunnistab kõik oma patu üles ja ütleb kepi, kübara ja saapad praega veel alles olevat. Nüüd noomib tohter teda, küsides, kas temal, kui ta terveks saab, veel niisugust mõtet omast mehest lahkuda peaks tulema. "Sest et üksi mul see võim on sind terveks teha, kui sa seda kõik lubad. Mine siis istu tõlda ja too need asjad kõik seie mu kätte, siis teen sind kohe terveks."
"Ma tahan kõik su nõudmised täita," kostis kuningatütar, "kui ma aga nendest hirmsatest sarvedest pääsen."
"Mine sõida siis." Nende sanadega saatis ta teda tõlda ja mõne minuti järele olid nad tagasi nimetud asjadega, mille tohter ühe kasti sisse luku taha kinni pani. Siis andis ta temale süüa punasid marju, mes ta soost oli leidnud. Ja kui tohter teda pärast peeglisse käskis vaadata, nägi ta oma imeks ja rõõmuks ennast üliväga ilusa ja koguni noorema kui enne olevat. Ta tänas südamest tohtret ja lubas temale kui oma kõige armsamale truu olla surmani. Nõnda sõitsid paar kõige ilusamaid kuninga maja ette, kus neid suure rõõmu ja õnnesooviga vastu võeti.
Kuningas kutsus kõik ülemad ja alamad pulma kokku, mes oma kuus nädalat kestis. Nad elasid pärast vana kuninga surma väga õnnelikult ja kõik rahvas armastas neid.
Aga saapad, kübara ja kepi kaotas tema ära, et nendest tänini midagi teada ei ole, kus nad on jäänud.