HOBUSEKS NÕIUTUD NOORMEES

Vanal ajal elanud üks vaene mees oma kaheteistkümne pojaga. Et ta neid ei jõudnud toita, saatis ta neid kaugele teenistust otsima.
Kaksteistkümme päeva ja ööd käisid vennad mööda metsi ja mägesi, kuni nad viimaks ühe rikka kuninga juure jõudsid, kes neid oma teenistusesse võttis hobusid puhastama.
Sel kuningal oli väga palju hobusid. Kuningas lubas igaühele ühe hobuse, missugust aga keegi soovib, kui nemad teda ausasti ühe aasta teenivad.
Üksteistkümme vanemat venda valitsesid¹ enestele kõik väga ilusad hobused. Aga seal hooste hulgas oli üks väga lahja ja rumal hobune, noorem vend valitses selle enesele, sest ta ütles selle kõige rohkem oma meele järele olema, ja ta armastanud teda väga.
Noorem vend andis oma poole sööki hobusele ja suges teda iga päev hästi puhtaks. Tema vennad küll naersid teda, aga tema ei pannud sest tähelegi.
Nüüd oli aasta mööda jõudnud, kuningas andis neile igaühele ühe hobuse. Kui kuningas nägi, et noorem vend selle kõige lahjema hobuse võttis, küsis ta: "Mikspärast sa selle kõige lahjema habuse võtad, kui su vennad kõik head hobused valitsevad?"
Noorem vend kostnud: "Kui ma teda veel ühe aasta söödan, siis saab ta palju ilusam olema kui mu teiste vendade hobused."
Kuningas oli sellega rahul ja vennad sõitsid kõik minema.
Tee peal tunnistas hobune, et ta üks nõiatud hobune on ja võib meest tuulekiirusel edasi kanda ja ennast üheks ilusaks hobuseks muuta. Nüüd läksid nad koju, üksteistkümme venda ilusa hooste seljas, noorem aga lahja hobuse seljas.
Kui nad ühte soosse jõudsid, vajus lahja hobune sisse. Noorem vend palus neid oma hobust välja aidata. Seal naersid vanemad vennad teda ja ütlesid: "See on sulle paras, kessi käskis sind nii nõdra aruga olla, et omale nii vaese hobuse võtsid; tule nüüd jala kodu."
Noorem vend palus neid väga haledasti, kuni nad viimaks teda välja aitasid.
Kui nad jälle edasi läksid, vajus noorema venna hobune teist korda tümasse2. Noorem vend palus oma vendasi teist korda ennast välja aidata. Aga vennad ei kuulanud enam oma venna abikarjumisest, nad sõitsid minema.
"Las nad aga minna," ütles hobune ja küsis: "Kas nad on ju kaugel?"
"Ma arvan, ühe penikoorma maad," kostnud mees.
Natukese aja pärast küsinud hobune: "Kas näed veel oma vendasid?"
"Ja näen, justkui veikesed täpikesed paistavad."
Kolmat korda küsind hobune: "Kas võib neid veel näha?"
"Ei enam neid paista, nüüd on nad silmist kadund."
Nüüd hüppas hobune mudast välja, pani mehe oma selga ja läks tuulekiirusel oma vendadest mööda ja jõudis päeva enne teisi kodu.
Kodu muutis hobune ennast jälle lahjaks, läks sõnnikuhunniku peale sööma. Mees aga läks ahju taha magama.
Kui nüüd teised vennad kodu olid jõudnud, näitasid nad isale need kallid hobused, mis kuningas oli neile palgaks annud.
"Kus te mu noorema poja jätsite," küsis isa.
"Noorem vend on oma mõistuse vist kaotanud," vastasid vanemad vennad. "Kuningas lubas temalegi ilusa hobuse, aga ta, loll, valitses enesele selle kõige raipema, just niisamasugune kui seal sõnnikuhunniku peal sööb; ta jäi oma vaese hobusega ühte soosse, ja senna ta vist ka surigi."
"See ei ole õige," ütles noorem vend ja tuli ahju tagant välja.
Kui nüüd vennad paar päeva isa juures olid, läksid nad jälle teele, et endile naisi otsida.
Kui nad juba seitse kuningriiki ja seitse kihelkonda said läbi käinud, ei leidnud nad kusagilt kaksteistkümmend õde.
Kui kaksteist venda kõik tee ääre puhkama olid jäänud, ütles noorema venna hobune salaja talle kõrva sisse: "Kässi vennad kõik oma järele tulla, et mina viin teid senna, kus kaksteist tüdrukut leiame."
Korraga muutis noore venna hobune ennast ilusaks hobuseks: kuldsaba ja kuldlakk säras päeva käes, kui noorem vend teiste ees sõitis, et ilusamat hobust enam ei võinud maailmas ollagi. Vanemad vennad ei tahtnud uskuda, et see nende noorem vend on. Kui noorem vend kolmepäevase sõidu järel hommiku koidu ajal kinni pidas ja vendadega rääkima hakkas, siis uskusid nad tõesti, et see nende noorem vend on.
Seal nägid vennad, et üks suur kole vanamoor kündis kaheteistkümne valge märaga. Nad läksid vanamoori juure ja vanamoor küsinud: "Mis te tahate?"
Kui vennad oma asja olid vanamoorile rääkinud, lubas vanamoor nende tahtmist täita. Vanamoor saatnud vennad tuppa ja tulnud ise natukese aja pärast kaheteistkümne ilusa tüdrukuga järele.
"Siin on iga venna jäuks tüdruk, valitsege igaüks omale vanaduse järele."
Siis valitsenud vennad. Vanem võtnud vanema õe, ja nende järgi muud, kuni kõige noorem vend kõige noorema õe jäuks jäänud.
Vennad tahtnud minema hakata, aga vanamoor pole lasknud, et esimine öö peab ikka minu juures saama magatud. Nii heitnud õhtul vennad magama, vanem tütar pandud vanema venna juure, ja nõnda edasi, kuni kõige noorema venna juure ilus kuldjuustega kõige noorem tütar pandud.
Vanemad vennad jäänud kõik raskesti magama, aga noorem vend põle mitte magama jäänud. Siis hakkas tüdruk rääkima:
"See vanamoor on üks hirmus nõid. Need üksteistkümme tüdrukut on kõik õeksed, aga mina ei ole mitte nende õde. See nõid varastas mind kolme aasta eest ära ja minu venna nõidus tema hobuseks. See lahja hobune, kes sinu vendade ilusa hooste hulgas on, on minu vend. Ööse, kui kell kaksteist saab, tuleb nõid ja tapab sinu vennad ära, aga sinu jätab tema järele, sellepärast pani nõid vennad ääre poole."
Varsi oli nooremal vennal aru peetud. Ta läks, vahetas vennad tahapoole ja tüdrukud ääre poole. Ööse tuli vanamoor sisse, suur pikk mõõk käes, ja läks, raius kõigil üheteistkümnel õel pead otsast ära, keda ta vendadeks pidas, ja läks jälle minema.
Noorem vend tõusis üles, läks, äratas vennad üles ja käskis nad minema hakata ja rääkis, mis hirmsa töö nõid on ära teinud. Ise jäi ta senna hommikuni.
Kui nüüd nõid tütrid tuli üles äratama, sai ta siis pettusest aru. Noorem vend tõusis üles, istus tüdrukuga hobuse selga ja ajas tuulekiirusel mmema.
Kui nüüd nõid nägi, et noorem vend tüdrukuga minema läks, võttis ta ahjuhargi, istus selga ja kihutas järele.
Hobune annud mehele ühe luua, harja ja kibuvitsaõie, et kui nõid järele tuleb, siis neid maha visata. Kui nad juba tüki maad olid edasi läinud, nägi mees, et nõid juba õige ligi oli. Hobune käskis luua maha visata. Kui see sündinud oli, oli nende vahel nii paks mets kui luud. Küll nõid ragund3 ja murdnud metsa maha, enne kui läbi saanud. Selle ajaga olnud ju hobune suure tüki maad edasi jõõdnud.
Teist korda näinud mees, et nõid tulnud jälle järele.
Hobune käskinud harja maha visata. Kui hari maha visatud saanud, kasvanud nende vahele nii paks mets kui riidehari. Nõid rässinud ja rassinud nii, et tagumine ots susisenud, aga põle läbi saanud. Nõid läinud, toonud kodunt enesele abi, raiunud metsa maha, siis ajanud kõige oma abilistega neile järele.
Noorem vend näinud, et üks suur trobikond nõidasi tulnud, kõigil ahjuhargid jalge vahel.
Hobune käskinud kibuvitsaõie maha visata, ja kohe olnud paks kibuvitsamets nende vahel. Nõiad pugenud kibuvitsametsa, olnud väga terav, nõiad keeranud ümber ja läinud tagasi. Selle ajaga jõudnud noorem vend oma isa juure ja olnud nõiduse vandest igavesti lahti.
Korraga saanud hobusest ilus noormees, ta tänanud nooremat venda, et ta teda kui lahja ja rumalat hobust teiste ilusate hooste hulgast enesele oli valitsenud ja teda nõidusest päästnud.
Kolmekesti läksid nad kuninga juure, kus kuningas oma tütre ja poja kohe ära tundis, keda ta juba mulla all arvas puhkama.
Kui kuningas oli kuulda saanud, mis ta tema lastega oli teinud, kutsus ta sõjaväe kokku ja laskis selle nõia suguseltsi ära kaotada. Oma tütre lubas ta hea meelega noorema vennale naiseks. Vanemad vennad on praegu veel omale naisi otsimas, aga seda ma ei tea, kas on nad kusagilt kaksteistkümme õde leidnud või ei.