SURM LÄHKRIS

Vanal hallil ajal oli siin Venevere vallas üks taluperemees. See ilmaski ei maksnud oma sulastele palka, vaid selle asemel, kui sulane aasta lõpul teisale, uude kohta läks, andis ta tee peale ikka leiva ja lähkriga joogi kaasa.
Kord oli jälle üks sulane selle peremehe [juurde] teenima tulnud. Ta oli juba seitse aastat teeninud, aga kordagi ei olnud ta palka saanud. Viimati ütles ta, et ära läheb mujalt teenistust vaatama, kust ka sugu¹ palka võib saada. Peremees aga käskis perenaist sulasele äraminekul ühe lamba keeta ja seitsme päeva jaoks leiba ka kaasa panna. Ise aga pani ta ühe suure lähkri õlut täis. Sulane sidus lähkri kotiga kokku, võttis õlale ja läks siis oma teed, et uut kohta leida, kunas2 tal seitsme aasta teenistus leibas ja jookis õlal oli.
Teed käies jõudis ta õhtuks ühe metsa veerele. Seal istus ta ühe künka otsa maha, võttis oma leivakoti lahti, et õhtust süüa. Oli leib ja liha kotist välja võetud, siis hüüdis ta: "Tulgu aidaku mul ära süüa seitsme aasta teenistus, kelle kõht tühi on!"
Kohe ilmus üks vana hall mehike sinna. Sulane aga küsis: "Kes sa oled?" Oli mehike ära seletanud, et ta altilmast vanapoiss3 olla. Sellele aga ei annud sulane mitte suutäitki, öeldes: "Sind ma ei tunne! Ma ei ole sind veel iiales kuulnudki, seepärast tundmata isikule ma ei anna!"
Varsi kadus kohe vanapoiss, kunas sulane niisama jälle oma kutset kordas, [et tuleks keegi] palka aitama ära süüa.
Kohe ilmus jälle üks teine vanamehike, kes aga palju vanem oli ja suurema pika habemega. Kui sulane küsimese peale oli kuulda saanud, et vanamees taevataat ise olla, siis vastas ta: "Sulle ma küll ei anna! Sest ma küll sind heast ei tunne, aga ma olen sust kuulnud, et sa oled ju see ilma ja taeva peaperemees. Mikspärast sa ei tee õigust? Ühele annad sa ülearu rohkesti varandust, kunas teisele sa ei anna head kõhutäitki. Siin on! Ma olen seitse aastat teeninud, kutsun nüüd ka kedagi vaest, ehk tulevad sellestki piskust, mis mul toiduks antud on, ka osa võtma. Kohe siis oled sa jälle ees. Tahaksid sellestki oma osa saada, mis ühe teisele hädast vaja oleks. Sa võid minna, ma sulle küll ei anna!"
Nõnda siis kadus taevataat ära, kunas sulane jälle oma kutset kordas. Varsi tuli ta kutse peale üks keskealine mees. Kohe küsis sulane, kes ta olla. Oli mees jutustanud, et ta surm olla, siis käskis ta kohe teda sööma hakata. Nad sõid seltsis suure leivakoti - seitsme aasta teenistuse - tühjaks. Sulane oli surma vastu hästi sõbralik mees. Ta ütles surmale: "Sinule annan ma hea meelega, sest sina oled õigusetegija. Sa ei ole küsinud, kas keegi rikas ehk vaene on, sest sa oled igalt poolt oma osa ühetasa võtnud. Sellepärast sööme ja joome siis nüüd minu osa, mis oma kauase teenistuse eest olen saanud, ära!"
Oli nüüd toidus söödud ja lähker tühjaks joodud, siis oli märjukese mõju mõlemi pead soojaks teinud, nõnda et jutt ladusasti edasi kestas. Viimati küsis sulane surma käest: "Ütle ometi, kuidas sa pääsed igalt poolt kinnistest ustest ja akendest sisse!"
"Pääsen sisse!" ütles surm. "See on mul kerge asi! Näe, siin on praegu lähkril väike suuauk, aga ma pääsen hõlpsasti siit läbi sisse!"
Silmapilk oli surma suur kogu ta kõrvast kadunud. Sulane vaatas lähkri sisse, ja surm oligi sees. Kohe pani sulane lähkri suule pundi peale, lõi selle tugevasti kinni, võttis õlale ja sammus mere poole, et lähkriga surma ära uputada. "Tahan sulle otsa peale teha, et sindki, viimast röövlit ega tülitajat, enam ilma peal uitamas ei ole," mõtles sulane ja reisis niisuguse otstarbega edasi kuni Võsu randa. Seal sidus ta paar kivi lähkripaela külge ja lasi selle ranna ääres sügavasse põhja vajuda. "Noh, siin on sinu ots," mõtles sulane ja läks oma teed.
Surm aga ei surnud mitte lähkris ära. Kunas aga nüüd surmast Siimuna kihelkonnas Veneveres suur puudus oli, kasvasid lapsed ja noored inimesed seitse aastat priskest ja julgesti edasi, kunas vanad inimesed suures hädas surma järel igatsesid. Surm oli kadunud, teda ei olnud kellegi silm näinud ega kõrv kuulnud. Vanad raugad ootasid teda ja olid vaevas, üle kaheksakümne-üheksakümne aasta vanused ägasid ja oigasid järele: "Surm kallis, armas surm! Tule ometi ükskord ja päästa meid vaevast ära! Miks oled sinagi meid ära põlganud? Elu on meil halv ja tervis vilets, tule ometi, kallis surm, ja vii meid oma riiki rahupaika igavese unele!"
Seitse aastat peale seda, kui sulane oli surma lähkriga merde lasknud, leidsid Võsu ranna kalamehed ranna äärest ühe lähkri, mida lained olid randa uhtunud. Vesi oli paelad katki mäendanud, niisiis tõusis lähker vee peale. Mehed, kes lähkri leidsid, lõid pundi pealt ära, et näha saada, mis sees on. Lähkrist hüppas lahja kondine mehekuju - surm ise - välja! Tänas mehi, et olid teda vabastanud, ja tõttas kohe, ranna äärest heinaniitja käest vikatit õlale võttes jälle oma endise töö juure. Lähkris oli nälg ta liha luude pealt nii ära lõpetanud, nagu ta praegu veel välja näeb.
Igatseb keegi rauk Veneveres surma järel, siis ikka vastatakse: "Ei tea, ehk surm on jälle lähkris."