VAHETATUD MÕRSJA

Ühes üksikus kohtes, teistest eemal, elas vanal ajal üks lesk kingissepp oma ainsama tütrega. Seal laskis ennast üks kuri lesk rahva läbi temale ennast kaasaks soovida. Tütar palus isat silmapisaratega sellest naisest eemale hoida, sest kõik head inimesed ütlesid, et see nõid on.
Viimaks, kui ta ju rahva lorist ära oli tüdinenud, viskas ta laua alt katkise saapa tütre kätte ja ütles: "Kui kannab see saabas vett, nii et ta tilkagi maha ei lase, siis tahan mina teda kosida."
Tütar ruttas heameelega isa käsku täitma, sest niisugune katkine saabas ei kannatanud ju mitte vett ülessegi tõsta. Ta arvas: "Enne kui ma kolm sammu kaevu äärest eemale lähen, on ta tühi," aga võta näpust - niipea kui ta vett sisse valas, oli saabas kui kinni tinutud ja mitte üks tilk ei kukkunud läbi augu välja.
Nii oli täiesti arvata, et lesk muud ei olnud kui nõid. Kingissepp oli korra lubanud ja ei võinud mitte oma lubamist murda; ta oli harjunud sõna pidama, ta kosis tütre palumisest hoolimata kurja lese omale naiseks, kellel ka üks tütar oli, aga nende kahe lapse vahel oli ainult see vahe, et võõraema tütar oli inetu ja must, aga võõrastütar oli ilus kui oaõis.
Esimisel päeval peale pulmade näitas võõrasema suurt lahkust mehe tütre vastu üles, ta andis talle hommiku rõõska piima nägu pesta ja laskis oma tütart teda talitada, ilma et võõrastütar seda oleks sallinud. Teisel päeval oli tema juba tilgakese teisem, ta ei lasknud änam peretütart magada ega annud võõraletütrele piima silmi pesta. Kolmandamal päeval kippus asi koguni hulluks: teda aeti vara enne koitu ühes kukega ülesse ja ta pidi oma võõrast õde teenima. Nüüd anti iga päev oma inetu ja valeliku tütrele rõõska piima süüa ja silmi pesta, aga võõrastütar pidi kuivanud lebakooruksetega rahul olema. Ta sundis võõrasttütart igal pool taga, kus vähe veel võimalik, ehk see küllalt ju ilma tema sundimata rohkesti töötas. Võõraema kadedus ja viha kasvasid võõratütre iluga ikka päev-päevalt suuremaks. Viimati ei võinud ta teda änam silmaotsaski sallida, vaid otsis asja, kuidas teda majast välja saaks saata.
Ühel tuisusel talvepäeval astus võõrasema jälle võõratütre ette ja ütles paberist tehtud riideid tema kätte andes: "Sa pead need riided selga panema ja enne ei tohi sa mitte tagasi tulla, kui sa selle korvitäie värskeid maasikaid mulle tood."
Nende sõnadega võttis ta kõik riided võõratütre ümmert ja andis paberist kuue ja suure korvi tema kätte, kus kuivanud lebakooruksed sisse lõunasuuruseks¹ olid pandud. Võõrastütar võttis needki asjad tänuliku südamega vastu ja astus silmapisarates õue, kus vali külm teda tahtis lõhki lüüa. Ta hakkas edasijooksmisega enesele sooja tegema ja jõudis viimaks ühe puhta maja juure, mille sees mitu halli riietes vanameest istusid. Ta teretas ja andis jõudu ning palus luba soendada. Mehed astusid ahjupaistelt ära ja lasksid tütarlapse sooja. Võõrastütar võttis kuivanud lebakoorukesi lõunasuuruseks seal. Siis ütles üks vanamees: "Mis asja sa sööd, anna meile kah!"
Tüdruk vastas lahkesti: "Heameelega annaksin, kui mul midagi anda oleks, pean isigi kuivanud koorukesi närima, mis heasti koeralgi ei kõlba; aga kui just isi seda soovite, siis tahan oma lõunatoitu teiega seltsis jagada."
Nende sõnadega andis ta igale vanakesele, mis tal anda oli, ja valas isi sealjuures kibedasti silmapisaraid. Üks vanakene küsis, mikspärast ta nutab, ja tüdruk kaebas talle oma häda.
"Kas see ka mõni kunst on!" vastas vanamees. "Võta sealt see labidatükk ja luuakonts, aja õue lumest puhtaks ning pühi ära, küll sa siis maasikaid leiad."
Tüdruk tegi kõik korrapärast, mis kästi, ja ta leidis nii palju maasikaid lume alt, et veel nii palju omas elus näinud ei olnd. Pea oli korv täis, tüdruk tänas ja jättis jumalaga ning ruttas kodu. Kaua vaatasid tal mehed järgi. Viimati üks ütles: "Soovime sellele heale tütarlapsele igaüks midagi määlestuseks."
Esimine ütles: "Ma soovin, et iga esimise sõnaga, millega ta juttu algab, talle üks kullatükk suust maha kukuks."
Teine ütles: "Ma soovin, et ta ikka veel iga päev ilusamaks läheks."
Kolmas: "Et ta ühekorra kuninga abikaasaks saaks."
Neljas: "Et ta iga päev veel lahedamaks läheks."
Viies: "Et ta tee peal soojad riided saaks."
Võõrasema istus parajasti akna all, kui tütar maasikakorviga kodu jõudis. Teda nõnda toredas riides nähes arvas ta midagi iseäralikku olnud olema ning ruttas suure lahkusega võõratütre vastu. Ta viis teda tuppa, tegi talle pannikooka, seadis teda ahju suu alla sooja, soovides, et võõrastütar seletaks, kust ta nii suurt marjasaaki leidnud, et siis ka teisel päeval tema tütar peaks marjule minema.
Võõrastütar hakkas rääkima ja kullatükk kukkus suust välja. Ta ehmatas isi, aga veel rohkem võõrasema. Pealtnäha oli ta küll lahe, aga südames soovis ta võõratütrele hukatust. Ta soovis ka oma tütrele niisugust õnne, laskis teda võõrasttütrest saadud soojad riided selga panna, tegi talle pannkooki juure ja saatis teda võõrasttütrest juhatatud teed minema.
Peretütar jõudis ka sinna maja juure, kus teda poolõde juhatanud. Ta astus inetumatest vanakestest sõnalausumata mööda; ühele, kes ahju suu all istus, kisendas ta kurja häälega: "Kasi, lurjus, eest ära, sa oled ju küllalt ennast hautanud, lase ka vahel mind sooja!"
Vanakene täitis sõnalausumata käsku. Inetu tütar istus ahju suu alla maha ja hakkas maitsevat lõunaoodet sööma. Vanakesed astusid ligi ja palusid ka endile natukene suupäralist. Inetu tütar aga vastas: "Kas ma need koogid sellepärast siia kandsin, et neid teile ära sööta; olge rahul ja laske mind süüa."
Kui ta söönud oli, siis küsis ta käskiva häälega: "Näidake mulle, kust võib siit maasikmarju leida!"
Üks vanakestest vastas: "Võta see lauaots ning luud, aja lund õue pealt ja pühi hästi puhtaks, siis saad leidma, mis soovid."
"Ju seda teile veel tarvis; isi ei viitsi oma õuet harida, mina pean teie õuet hakkama harima, seda ei ole."
Nende sõnadega astus ta uksest välja, üks neist vanakestest ütles nüüd: "Soovime ka temale midagi siinkäigu määlestuseks."
Esimine ütles: "Iga jutu esimise sõna juures kukkugu talle kärnakonn suust välja!"
Teine: "Mingu ta iga päev veel inetumaks!"
Kolmas: "Ärgu saagu ta iialgi mehele!"
Kui võõrastütar kodu jõudis ja rääkima hakkas, siis kukkus talle kärnakonn suust välja ja hüppas uksest õue. Sest ajast pesitab ka kärnakonnade sugu maa peal.
Nüüd hakkas võõrasema veel änam võõrasttütart vihkama ja ei annud talle änam kuskil pool hingerahu; ta ei annud änam seepi riide pesemise tarvis ja nõudis, et riided niisama puhtaks pestud pidid saama.
Ühel õhtul pessis ta veel õhtu pimedas kao ääres, kui üks võõras, ilus noormees tema juure jõudis ja teed küsis. Niipea kui ta rääkima hakkas, kukkus kullatükk võõra mehe saani, kes keegi muu ei olnud kui selle maa noor kuningas. Kuningas imestas väga tüdruku ilu ning võttis nõuks teda omale abikaasaks kosida. Ta soovis vanemate juure minna, aga tüdruk ei soovinud seda mitte, vaid põgenesid salaja minema. Pea tehti toredad pulmad ja kuningas oli rõõmus, et ilusa abikaasa sai, kelle sarnast kuskilt leida ei võidud. Noorpaar elas tükk aega õnnelikult, aga viimaks leidis kuri võõrasema oma võõratütre ülesse ja hakkas teda veel änam vihkama, aga ta ei pääsnud miskisuguse nõuga tema ligidale.
Ühekorra, kui kuningaemand raskesti haige oli, astus pealtnäha üks viisakas vanaeit kuninga juure ja pakkus ennast tema emandale raskema tunni .juure abiks. Kuningas võttis teda rõõmuga vastu ja uskus oma haiget abikaasat täitsa tema raavitsemise alla. Teisel hommikul kuulutati kõigele rahvale rõõmusõnumit, et kuningaemand on õnnelikult ilusa, terve poeglapse ilmale toonud. Kuningas käis tihti oma abikaasat vaatamas, nii ei võinud kuri nõid midagi kuninga abikaasale teha.
Ühekorra andis ta kuningale nõu, et ta temaga oma abikaasa sauna saadaks, muidu ei paraneda mitte haigus. Kuningas täitis tema soovi ja saatis oma abikaasa sauna. Aga niipea kui nad sauna jõudsid, hukkas kuri nõid kuninga abikaasa ära ja seadis oma inetu tütre tema asemele. Kuningas ehmatas ära, kui ta abikaasast suurt muudatust leidis, aga kaval ämm mõistis libeda kõnedega teda eksiteele viia, nii et ta uskus, et see tõesti tema abikaasa oli, kes haigusega mustaks oli läinud. Kokk pani tähele, et kuningaemand öö läbi tulega üleval seisis. Tal tuli himu vaadata, mis ta tulega seal teeb. Äkitselt lendas kudruskaelaga2 part aknast sisse ja viskas kolm korda peaga vastu päeva ümmer ning endine kuningaemand seisis lapse voodi juures, võttis teda välja, imetas ja kallistas, muutis ennast pardiks ja lendas jälle minema. Niiviisi käis ta iga ööse oma last vaatamas.
Viimaks astus kokk tema juure, küsis, mis kombel õige kuningaemand ennast pardiks ümmer muudab ja miks eest3 üks võõras inimene tema asemel haigevoodis seisis. Kuninga abikaasa jutustas, mis kombel kuri võõrasema teda ära hukanud ja oma tütre tema asemele seadnud. "Aga kui kuningas teda omale tagasi tahab saada, siis võtku tema oma mõõk ja löögu minu pea otsast ära, kui mina sisse lendan, siis saan mina jälle inimeseks. Aga kui tema seda mitte tuleval ööl teha ei taha, siis peab ta mind igavesti kaotama, sest et mulle homme viimane öö on lubatud last vaatama tulla."
Kokk jutustas kuningale, mis kuulnud ja näinud, ning teisel õhtal oli kuningas aegsasti juba valvames. Niipea kui part sisse lendas, lõi ta mõõgaga pea otsast ära, ja tema endine abikaasa seisis ta ees. Nüüd võttis ta vale-emanda ja tema ema, laskis neid ühte tammepuust tehtud vaati panna, mis raudnaeltega läbi oli taotud, nii et vaat seest kui hundipuu oli. Neid lasti vaadiga mäe otsast alla merde veereda. Niiviisi lõpetas kuri nõid oma elu.