KOLM KARVA VANAPAGANA JUUSTEST

Ennemuiste ollu üits põhjatu rikas kunigas, kes oma kuulsuse poolest kah tõisist kigist üle käinu. Aga sii, mis tema kuulsust viil suurend, oli tema ainus englikujuline ilus tüdar. (Mina ei tää ega ei või seda küll ütelda, kas sii kunigas siin väiksel Eestimaal ek mõnen tõisen ilmanurgan oli.) Küll käisiva kigest maast-ilmast tõiste kunigade poigi teda kosiman ja endele abikaasas igatseman, aga tema ei annud kellekile oma ja-sõna ega südant.
Säälsaman kunigakoja lähiksen elanu kuniga veske mölder oma jahvatamise koan¹ ja sel ollu üits õpipoiss. Sii jahvatajapoisike ollu küll oma eluviisi kui ka mõistliku oleku poolest väega tähelepanemise väärt, aga kes sõs seatsest jahupääst suurt tähele jälle pani. Ta elas ja jahvatas pääle vagavusi2 ega es näita kah sugugi tähelepanev ega sest midagi täädav, kudas suurtsugu rahvas elasiva. Kunigas oli küll oma möldrega suur sinasõber ja mölder käis kah õge sagest kunigakoan, ja viidiva3 sõs sääl kas või päev ja vaest4 kah viil tükk ööd perra5 ära. Vaest käis kah kunigas möldre pool ja vaatas kah vaest jahvatamise koa läve pääl poisi tööd, aga mis ta sest poisist selleperast suurt tähele pani, sest tema [oli] suur rikas kunigas ja tõine möldre õpipoiss, kes es tohi6 sugu7 suure kunigale mitte silmi vaadadagi ega tema ehen8 seista.
Sellest möldrepoisist oli kunigale kas unel üteld ek mõne nõia või täädmamehe poolt kuulutet (seda mina selgest es tää), et temast peab kunigale väimiis saama. Aga kunigas pahand ennast väega selle sõnumi või täädmise üle ja ütel: "Sõs seande jahupää, rokaoenas ja tativasik peab minu väimiis olema!"
Nõu oli kah pea peet, kuda seda poissi kõrvale saata. Kunigas läits möldri manu ja pidasiva õige kaua aiga aru, kuni viimätä üte kirja karmanist9 väl'la võtt ja poisi manu ast ja ütel: "Säh, vii sii kiri minu kunigliku kotta üte ülema kojavahi kätte. Säh, siin om su vaevapalk."
Seega and ta poisile üte käpatävve kuldtükke. Poiss es tää midagi, mis sääl kirja pääl oli, sest sääl [---] oliva nii10 sõna, et: "Siisama poiss, kes sinu kätte selle kirja annab, ukka sina ära, sii om minu kuniglik käsk."
Poiss läits rõõmuga minema, et temal nõnda paelu raha oli, aga pea sai tema rõõm kurbduses, sest temale tuliva röövle vastu ja riiseva kik selle raha ära ja üten11 võtiva kah selle kirja ära, lugesiva tema üles, kisseva lõhki, kirjutiva uue kirja ja anniva poisi kätte, ka kässeva selle kuniga ülema orja kätte anda. Sinna kirja pääle oli nende sõnadega kirjutet: "Nõndapea kui sii poiss sinu manu tuleb, annad sina kige minu perele käsu, et neva12 selsamal silmapilgul saaju13 nakkava pidama ja minu tütre selle poisiga paari panede. Sii om minu kuniglik käsk."
Kui nüid poiss sinna kunigliku kotta oli selle kirjaga joudan ja selle ülema kuniga orja, kes selle koja üle oli, oli üles otsin, and tema kirja tema kätte ära. Oli sii kiri üles loet sest kuniga ülemast orjast, pani ta seda küll väega imese, et seandesama näru pidi kuniga väimihes saama, ja oles tema küll ää meelega teda arjapidi väl'la visanu, kui temal mitte sii kuniga kiri kaitsjase ei oles ollu. Selleperast võtt tema (ek küll vastu tahtmist) kunigliku käsu vastu ja and kigile kunigakoa elanikudele käsu, et nõnda ruttu kui võimalik kunigliku saaja vastu valmistama pidiva, sest kunigas olla esi oma tütrele peigmehe valmis valitsanu. Aga esi võtt (sii kuniga ülemb ori) ta selle möldrepoisi ek nüidse kuniga väimehe, viis teda rõõvakambrese, võtt sääl temal vana möldrerõõva-räbala selläst ära, pani temale kunigliku rõõva selga, sõs viis ta tema kunigatütre kambrese. Kui nüid kunigatüdar teda alla14 edimest kõrda nägi, nakas ta teda juund15 armastama, sest ta oli ka nüid kunigliku rõõvidega väega ilus miis. Kunigatüdar pani seda väega imese, et tema esa temale seatse tema meele järgi mehe valits16, mis temal endelgi kõrda es lää.
Selsamal päeval saiva saaja ära peet. Kunigas viit pääle oma aiga möldre majan kuni pooleni ööni ja ajas möldriga kik maailma jutu ära. Nüid nakas kunigas minekut tegema ja mölder küsk jälle nagu esiendelt: "Ei tää, kos sii minu poisijõmpsik nüid jäi?"
Aga ta es saa kellekilt vastust, ja ta es näita ka seda ootavki. Nüid läits kunigas oma kunigliku maja poole, ilma et ta sellepääle oles mõistan mõteldagi, missugune lugu temal ehen oli ollu. Kui ta nüid kodun oli ennast tõiseni päevani väl'la puhanu ja tõise päiva ommuku ülesse tõuse, tõusiva ka nii noorpaar ülesse ja ehitiva endit jälle nende oma kunigliku kalli ehetega. Sõs lätsiva neva ja kige rohkem tema oma ilus tüdar tenama, et ta temale nii ilusa mehe oli andan. Küll ajas kunigas oma silma suures, kui ta seda lugu kik kuuld, mis selle vaheaja sehen oli ollu, kui tema kodust ära oli ollu. Ja ta viha läits ka nõnda suures, et ta sedamaid oma väimehe või selle möldrepoisi omast majast väl'la aie. Küll tüdar palus teda, aga es avita kedagi; viimätä ütel tema sõs viil perra oma väimehele: "Kuule, möldrepoiss, kui sina vanapagana pääst kolm juussekarva ära tuud, sõs võid sa küll jälle siia tagasi tulla, aga muidu mitte."
Poiss nakas ka mõtlema ja võtt selle nõu viimätä ette vanapagana kääst nii kolm juussekarva (mis kunigas käsk tuua) ära tuua. Aga kus pidi vanapagan löuda olema? Nõnda pani ta endele, või tuli temale üits raske küsimine ette.
Aga pea löus ta vastusse, sest ta oli vanarahva suust kuulu, et tema (vanapagana) eluase pidi põrgun olema. Ta nakas muidu minema, ilma et ta seda oles täädan, kospool põrgu om, ikki päeva tõusmise poole, sest ta pani kindla lootusse selle pääle, et üitskõrd ma ikki sinna saa, mingu aiga nõnda pailu kui lääb.
Kui ta nüid joba mitu päeva oli edesi käinu ja ikki päeva tõusmise poole, sai tema üte suure mere viire, ja kigepäält nägi ta sääl mere veeren üte suure laeva. Ta nakas selle laeva manu minema ja oligi pea sääl. Laevast vaht17 selle laeva peremiis väl'la ja poiss küsk tema käest, et: "Kas võtad kah minu laeva pääle ja viid üle mere?"
Ja laeva peremiis kost temale: "Ää meelega võtas ma sinu oma laevale, kui ma siit üle mere minnä võis, aga ma ei või mitte, sest mo laev on kui kinni naglatet18 siia joba seitse aastat. Ek võid vähe sina mulle nõu anda, kudas ma siit sellest kimbatusest väl'la pääse?"
"Nüid ei tää ma sulle midagi ütelda, aga kui ma tagasi tule, sõs saa ma vist täädma sulle nõu anda, kudas sa siit pääsed."
Nüid läits mede poiss jälle edesi mere viird mööda ja tuli üte sanna manu. Selle sanna läve ehen kasve üits suur kask; selle kase küllen või külle sehen oli mahla jooskmise tila ja tila otsan pang, aga mahla es joose säält tilast mitte. Sääl sanna läve ehen oli ka üits vana meheke, ja mede poiss küsk selle mehe käest juua, aga see miis ütel kurvalt: "Mul ei ole änamb esigi juua, ma pea jänu kannatama, kuni ma koole. Või ek tääd sina, noormiis, kuda ma selle kase omale piima või jooskma panna, sest enne joosk ta piima, aga nüid on joba seitse aastat mööda minnu, et ta änamb midagi ei ole joosnu."
"Nüid ei või ma sulle, kallis vanake, midagi nõu anda, aga kui ma oma käigilt tagasi tule, sõs saa ma sulle vist nõu andma," ütel mede poiss või kuniga väimiis. Ja sammus mere viird mööda edesi, kuni üte kaeu manu sai, kos kah üits vanamiis oli, kes joba kaugest mede nooremehe vastu nakas kaibama, et tema kaeu, mis enne mõdu täis ollu, nüid aga mitte vettki ei andav.
"Kui ma oma käigilt tagasi tule, sõs või ma sulle vist nõu anda," ütel jälle mede poiss.
Oli ta viil raasike maad mere viird mööda minnu, sääl löus lema üte lootsika mere veere siist, ast sinna sissi ja sõus mere vee pinna pääl kui õppin miis edesi ja pea oli ta kui lind üle mere lennanu. Tõisel pool merd nägi ta oma ehen õige kaugelt ära, et säält üits õige peratu suur paks suitsusammas ülesse tõuse. Ja säält märkas tema, et sääl vist põrgu om, ja ta läits sinnapoole.
Oli ta joba põrgu läve ette saanu, et tema väl'lan kedagi elukat es näe, ast ta ütest lävest sissi, kost küll läkatavat suitsu vastu tuli, aga ta es ooli sellest midagi, muudkui läits sissi. Põrgun sehen olli küll kik nii kole kui ealgi olla võib. Ja selle kole põrgu tare sehen oli üits väega inetu naesterahvas ja sii küsse kaunis lahke äälega: "Noh, inimeselaits, mis otsid sina siin surma vallan enneaigu, ega ometa viil sinu aig tuln ei ole, et sa pead siia tulema?"
Mede poiss kõnel kik ära, misperast tema tulli, mis meie joba tääme.
"Ja, inimeselaits, sinu asja om küll raske tallita, aga ometa taha ma seda tallitust ende pääle võtta, et sa kuniga väimeheks saad ja et sa sõs ka oma alamid siiapoole juhatad ja ka esi, kui sinu päeva maa pääl täis saava, siia tuled," ütel põrgu vanamoor.
Mis pidi poiss muud tegema, kui [et] ta lubas ära oma alamaid põrgu poole saata ja ka esi üitskõrd tulla.
"Ooda sõs viil raasike aiga, kuni mu poig kodu tuleb; seni mine sina varjupaika, kuni sõs mina oma poea magama uinuta oma põlve pääle, sõs võta ma nii kolm juussekarva tema pääst ära, sest temap sii põrgu peremiis om."
Oli sii põrgu vanamoor oma kõnet lõpetanu ja poiss varjupaika minnu, tuli põrgu peremiis oma sellega19 maa päält ulkmast ja endele engi korjamast tagasi. Oliva neva nüid ennast toiduga kinnitanu ja selli jälle joba üits sinna, tõine tänna minnu, kuts ema oma poiga, põrgu peremiist, ende põlve pääle magama ja lubas temal sõs pääd otsi. Poig eit ka ema sülle pääd pannen magama, aga enne, kui ta magama jäi, küsk ema: "Kas sina tääd kik asja ära?"
"Jah, ma tää," ütel vanapoiss.
"Noh, tääd sõs ka seda ära: maa pääl üte linna all sadaman saisan20 üits laiv, mis enne küll pailu inimesi siia ja sinna vedanu, aga nüid ollev ta kui kasunu sinna sadamasse. Ja sääl mere veere pääl kasuvat üits kask, mis enne piima joosnu, aga nüid ei saavat temast vettki; ka olevat sääl üits kaeu, mis enne mõdu täis ollu, aga nüid ei olevat mitte alba vettki."
"Seda tää ma kah! Kui selle linna kunigas sinna alla sadamasse lääb ja kipper teda oma laeva saab auguta21, ja viil, kui ta säält laevast oma valitsusekepi üle veere väl'la viskab, sõs om laev valla, aga kah kunigas laevan vangin. Ja selle kase all, mis enne piima, aga nüid enamb vettki ei jooskvat, om üits vana mäda juur. Kui sii väl'la võetas, sõs jooseb ta jälle vana viisi piima. Ja selle kaeu põhjan, mis enne mõdu täis oli ja nüid mitte alba vettki ei saa, elab üits kärnane konn. Kui sii konn säält väl'la võetas, saab säält jälle vanat viisi mõdu."
Nüid jäi vanapoiss oma ema põlve pääl õige raskest magama ja ema ots ikki tema pääd edesi. Nüid, kui ta arvas parra22 aja olev, kakas23 ta nii kolm juussekarva ta pääst ära. Vanapoiss liigut ja pomisi küll, aga es saa midagi aru sellest, et kolm juussekarva tema pääst ära võeti. Poiss oli joba tasakeste põrgu vanaema manu minnu ja põrgu vanaema and tasakeste nii kolm juust poisi kätte ja poiss joosk kui tuul põrgust väl'la ja oma tuld24 teed tagasi mere veere, ist lootsikuse ja pea oli ta merest üle. Läits kaeu kaudu ja ütel selle vanameheksele: "Võta sii kärnane konn, mis sääl kaeu põhjan om, väl'la, ja sa saad mõdu küll."
Tuli ka kase kaudu ja ütel selle vanamehekesele, kes sääl kase nõal seis: "Võta sii vana mädanu juurik säält kase alt ära ja sa saad jälle piima nõnda, kui sa enne oled saanu."
Nüid läits ta laeva manu ja ütel kiprele: "Oota seni, kui kunigas siia laeva manu tuleb, siis meelita teda, et ta sinu laeva pääle tuleb ja oma valitsusekepi, mis ta oma käes kannab, üle laeva veere väl'la viskab, sõs om ta laevan vangin ja laev valla."
Nüid läits ta linna kuniga manu, and nii kolm vanapagana juussekarva kuniga kätte. Ja kunigas kitt poisi vahvust ja taht ek tahtmada pidi oma tütre temale panema. Saaja saiva väega suurelt peet, mis seitse päeva kestiva.
Pääle saaje lätsiva kunigas ehen ja tema tüdar ja väimiis peran alla sadamasse, selle mede tunt laeva manu. Kipper näidas suurd alandust oma kuniga vastu ja pallel25 teda oma laeva astu, ja kunigas ast laeva pääle. Sõs palus kipper kunigat, et ta oma valitsusekepi väl'la viskas, ja kunigas tegi ka seda. Ja laev läits juund minema, kui kepp oli kunigast väl'la visat. Nüid võtt kuniga väimiis selle valitsusekepi, läits oma armukesega linna, ja valitsevad rahus ja rõõmus vist alla prilla26 sääl.