PÕRGUST SAADUD VIIUL

Vanal teopõlvel oli üks laisk teomees. Ta ei viitsinud kedagi teha, muudkui vedeles aga. Küll ta sai kubja käest vemmeldada, aga tema ei hoolinud sest ühtigi.
Ühekorra läinud aidamehel teise pääle õige süda täis ja ütelnud: "Mine õige põrgu!"
Tema küsinud, et: "Mis ma senna lähen?"
"Mine too säält üks viiul, mis surnud tantsima ja elavad nutma paneb."
Teomees ütleb: "Anna oma kaks poega ühes!"
Teine annab poisid ühes. Seda ei tea nüüd, kui kaua nad läksid, aga viimati said põrgu. Teomees kõneleb asja ära, et nõnda on, kästi üks viiul tuua, mis surnud tantsima ja elavad nutma paneb.
No hääkene küll! Kurivaim hakanud siis tegema viiulit. Esimene õhtu hakkab vanem poeg peeruga tuld näitama. Arvata juba ligi poolt ööd. Poiss jääb suikuma. Vana kurivaim käratab poisile pääle: "Miks sa suigud?" Ja kraps, poiss kinni ja paneb nahka.
Teine õhtu hakkab jälle noorem poeg tuld näitama. Jääb jälle suikuma. Vana kurivaim käratab jälle poisile pääle: "Miks sa suigud?" Tõmbab poisi kinni ja paneb nahka.
No aga kolmas õhtu tuleb teomehe kätte tule näitamine. Viimati jääb kah suikuma. Kurivaim käratab jälle, et: "Miks sa suigud?"
Teomees ütleb: "Ega ma ei suigu, ma mõtlen."
"Mis sa mõtled?"
"Ma mõtlen, et enam on suuri kalu jões kui väiksid."
Kurivaim viiul sinnasama paika ja läheb vaatama. Tüki aja pärast tuleb tagasi ja ütleb: "Õigus, on suuri jah enam kui väiksid."
Aga sai jälle teomees magada ja võis nüüd jälle tuld näidata. Teine õhtu jälle näitab tuld ja jääb viimati suikuma. Kurivaim käratab jälle, et: "Miks sa suigud?"
"Ega ma ei suigu, ma mõtlen."
"No mis sa mõtled?"
"Ma mõtlen, et enam on kõverid puid metsas kui õigid."
Vanapoiss viiul jälle käest maha ja metsa vaatama. Tuleb tagasi ja ütleb, et: "On."
Teomees sai jälle tüki aega magada. Kolmas õhtu jälle tule näitamine. Teomees jääb jälle suikuma. Tema jälle pääle: "Miks sa suigud?"
"Ega ma ei suigu, ma mõtlen."
"No mis sa mõtled?"
"Ma mõtlen, et enam on auka maa sees kui tähti taevas."
Tema viiul jälle sinnasama paika ja vaatama. Tuleb tagasi, ütleb, et: "Õigus, on enam auka maa sees kui tähti taevas."
No teinud siis nõnda kaua kui teinud ja saanud siis see viiul valmis ja tulnud tulema. Tee pääl tulnud üks mees vastu, nui käes, ja hakkab küsima: "Mis viiul sul sääl on?"
Teomees ütleb ära, et nõnda aidamees käskis põrgust niisuguse viiuli tuua, mis surnud paneb tantsima ja elavad nutma, see siis nüüd on, ja ma viin ta kodu.
Mees kauplema, et: "Vahetame ära, mul on niisugune nui, mis kõik ära teeb, mis aga iganes küsid."
Teomees ütleb, et: "Kuidas ma tohin vahetada, ma pean kodu viima!" Aga viimati tuli äkitselt meele, et: "Kui ma nuia saan, siis ma võin ju viiuli tagasi laske tuua." Ja vahetab viiuli nuia vastu ära.
Aga kui see võõras mees viiuliga tüki maad kaugele saanud, ütelnud: "Nui! Mine too viiul ära!" Nui silmapilk läheb, kopib mehe läbi ja toob viiuli ära.
No läinud jälle tüki maad edasi, tulnud üks mees vastu, see näinud jälle kohe viiulit; nuia, seda pole tähelegi pannud, ja küsinud: "Mis viiul see on?"
Teomees seletab ära, et kuda asi on.
Mees ütleb: "Mul on üks laudlina. Nõndapea kui sa ta lahti lahutad, siis on kõiksugused söögid ja joogid pääl ja kui kokku paned, siis ei ole jälle kedagi. Vahetame viiuli vasta ära." Teomees esiti punnib vasta, ei taha vahetada, aga viimati ikka vahetab.
Saanud mees jälle natukene maad edasi, teomees ütleb jälle: "Nui, mine too viiul ära!" Nui silmapilk läheb, vuhveldab mehe läbi ja toob viiuli ära.
Nüüd läks teomees mõisa tagasi. Aga parajast olnud aidamehe ema ära surnud. Teomees läheb sinna ja hakkab viiulit mängima. Vanamoor silmapilk maast ülesse ja kekkadi-kekkadi tantsima, ja teised, kes sääl juures olnuvad, hakanuvad kõik suure häälega nutma. Aga nõndapea kui tema viiulimängu seisma jätnud, pugenud vanamoor jälle asemele ruttu tagasi ja teised ka kõik vait.
Nüüd läinud säält ära metsa, kus kõige paksem koht, ja ütleb õhtu nuiale: "Nui, et sa hommen hommikuks mulle uhke maja ülesse ehitad!" Ja heitnud ise ära magama.
Teine hommiku ärkab ülesse ja näeb, et uhke maja valmis. Läheb sisse ja lahutab lina lahti, kõiksugused söögid ja joogid pääl, nõnda et lase aga olla. Mõne päeva pärast läheb metsavaht metsa ja näeb, et metsas uhke maja, ja mõtleb: "Kuna hullu see siis on ehitatud, nõnda et mina sugugi ei tea?"
Läheb sisse ja hakkab sääl mehega kärama: "Kuda sa tohid mõisa metsa maja ehitada?"
Teomees kuulab, kuulab ja viimati ütleb: "Nui, viska see mees uksest välja!"
Nui kraps mehe kallale, klõhvib mehe läbi ja viskab uksest välja. Metsavaht hädaga ja häbiga läheb mõisa ja kõneleb seda lugu kubjale, aga sest ei lausu sõnagi, et isi peksa sai. Kubjas läheb senna, hakkab kärkima ja rõngutab¹ keppi ja andmas kohe.
Teomees ütleb: "Tasa, tasa, ära ikka nõnda ninakas ole! Nui, tule nukast välja, anna talle õige korrapärast, ta on minu küll peksnud."
No nui tõmmanud ka kubja mehiselt läbi ja visanud uksest välja. Kubjas jooksnud selle keeruga mõisa ja aidamehe juure ja kõneleb sellele selle loo ära, aga seda ei ütle ühtigi, et peksa sai.
No nüüd läks aidamees omakord metsa ja kah kärama. Teomees lasknud nuial selle nõndasama jälle läbi kuumutada. See läheb kõneleb valitsejale. See läheb kah metsa ja saab oma kosti kah. See jälle läheb ja kõneleb härrale. Härra läks omakorda ja sai kah sedasamagi mis teised.
No keda nüüd viga teomehel elada, elab kui vana mees, häda ei kedagi. Ei usu enam keegi talle kedagi teha. Söök oli prii ja nui ajas need ära, kes talle kallale tükkisid. Ta elab vai veel praegugi, kui ta ära ei ole surnud.