TEOMEES PÕRGUS KATLAKÜTJAKS

Vanal teoorjuse ajal läinud üks teomees, kes liiga peksu pole välja kannatanud, metsa redusse. Mööda metsa lonkides mõtelnud mees: "Kui kaua ma ikka siin metsas elan? Ükskord mind ikka leitakse ja siis saan ma koledal kombel peksta. Küll on selle talumehe elu vilets! Peaks teadma, et põrgus ka vähegi elu oleks, läheks senna, ega seal ikka nii hull asi või olla kui mõisas."
Kui ta nõnda iseeneses aru pidanud, tulnud üks must mees tema juurde ja ütelnud: "Mis sa muretsed, mees? Kas elu sul nõnda vilets on, et siin metsas kurdad?"
Teomees vastanud: "Noh, kas see oleks siis sinul vist hea olema, kui iga päev nagu koerapoeg sugeda saaksid ja nii palju süüa, et aga vaevalt hinges seisad."
Võõras vastu: "Ära sellepärast minu peale kurjusta, et sinu elu nii sant on, ega see minu süüd ei ole! Kui sinul nii vilets põli on, siis tule minu juurde sulaseks; saad hea palga ja tubli ülespidamise."
Teomehe meel läinud lahkemaks, kui palgast ja ülespidamisest kuulnud, ta küsinud: "Aga mis tööd sa minule siis annad? Ei tea, kas oskan ka seda teha, mis nõuad?"
Võõras ütelnud vastu: "Ära karda! Töö põle sugugi raske, nii et sinul saksa põli on. Tule aga minuga!"
Teomees mõtles: "Minul ükskõik, kust süüa saan, lähme aga pealegi edasi."
Võõras mees astus ees ja teomees tagajärel. Mets, kuhu nad läksid, sai aeg-ajalt paksemaks ja teomehele võõramaks. Juba kahetses mees, et võõra järele oli läinud, aga sellegipärast ei tahtnud ta tagasi pöörda, vaid, saagu mis saab, edesi. Öö tuleb peale, aga ikka marsivad mehed mööda paksu pimedat metsa. Südaööse hakanud neile tuled puude vahelt vastu vilkuma, mis ikka kordkorralt heledamaks läinud. Vähe aja pärast seisnud nad toreda lossi väravate ees, mis aina puhtast kullast särasid. Loss ise hiilganud tuhandetest tuledest, mis nagu tulemeri hiilganud. Võõras mees koputanud väravate peale, need läinud iseenesest lahti ja nad astunud lossi. Mehe silmad tahtnud kustuda seda toredust nähes, mis igalt poolt talle vastu paistnud. Võõras talutanud meest aga ikka edesi, mitmest tubadest läbi. Viimaks jäänud ühte toredasse tuppa seisatama, käskinud teomehe pehme sohva peale istuda ja läinud ise teise tuppa. Vähe aja pärast tulnud ta tagasi, tema kannul aga teendrid, kes kõiksugu roogasid laua peale kandnud.
Saanud laud kaetud, kutsunud peremees sulase sööma. Mees ei lasknud ka ennast kaks korda paluda, vaid asus kohe toitude kallale. Ahnesti neelas ta kallid roogasi, kuni paras kimp peale sai¹. Pannud siis käed risti, nagu ta kodu oli harjunud tegema. Seda nähes käratanud aga võõras mees, kes nüüd ju tema peremees oli: "See temp jäta kohe tegemata, see siin ei kõlba! Peale selle pane veel tähele, mis ma ütlen: sa ei tohi siin peale sööma käsi risti panna ega iialgi jumala nime nimetada. Ei tohi ka iialgi oma silmi pesta ega juukseid ja habet ajada. Kui sa need minu käsud täidad, siis saab sinul siin hea olema ja sa võid aasta pärast ära minna, kui tahad; saad oma hea palga ka tee peale kaasa. Sa oled nüüd põrgus, pea seda meeles!"
Mees ehmatas esiti, kui kuulis, kus kohtas ta olla, varsi aga mõtles ta: "Mis mul siis siin viga on? Põrgu ju ei ole sugugi kole, nagu seda räägitakse; au ja hiilgust igal pool nii, et silmad kustuvad. Eks ma üht aastat ikka läbi saa!" Ütles siis: "Ma tahan meeles pidada need käsud, mis sa andsid, ega taha sellel ajal, mis ma siin olen, nendest midagid teha!"
"See on hea," ütles peremees, kes vanakon'n2 ise oligi. "Teeni aga truuvisti, homme hommiku annan mina sinule töö kätte, mida pead tegema, nüüd aga läki magama."
Peremees viis oma sulase toredasse kambri puhkama, üteldes, et see nüüd tema edespidiseks elukorteliks jääb, ja läks ära. Mees sirutas enese tüma3 patjade sisse pikali ja mõtles: "Pagana pihta! Küll on aga mõnus elu põrgus! Kui elu nii hea on, siis ma küll siit ei lähe enam."
Teisel hommikul tuli vanapoiss oma uut sulast vaatama, see oligi juba jalul ja tahtis juba silmavett4 küsida, aga korraga turgatas talle meele, et teda oli keelatud silmi pesemast, ja jättis niisama.
Vanakon'n aga ütles: "Soo! See on hea, et sa juba jalul oled, see tähendab, et sa truu sulane tahad olla! Lähme aga siis ka tööd vaatama."
Nad läksid mitmest tubadest läbi, mis ikka mustemaks ja koledamaks läksid, kuni lõpeks ühte tahmasesse korkasse5 jõudsid. Seal nägi mees hulk katlaid olema, igaühel tuli all, ja üks mees lisas aga ühtepuhku puid tulele juurde. Peremees ütles: "See on sinu töö, et sa nendele kateldele hästi heasti tuld alla kihutad; mida enam hoolega sa seda teed, seda suurem saab sinu palk olema. Aga pea hoolt, et sa iialgi tuld ei lase alt ära kustuda, siis oled sa hädas! Igas katlas keeb üks inimene; kui sa tule alt ära lased kustuda, tulevad nad välja ja viskavad su enese katlasse. Iga päev toon mina sinu seia ja viin õhtu ära."
Vanapagan läks teise mehega minema ja uus sulane hakkas ametisse. Tal polnud tarvis puid kaugelt otsida, sest puusülled6 olid tema ligidale laotud. Mees hakkas ka kohe tööle. Halg halu järele loopis ta katlate alla puid, nii kuda aga läks, siis sai vähe mahti ümber vaadata ja piipu panna. Ta mõtles: "Peremees ütles igas katlas ühe inimese olema, tarvis õige vaadata, kas tunnen mõne ära!" Nende sõnadega juba kergitaski üht kaant. "Oi imet!" ütles ta. "Või siis minu endine peremees ongi siin! Ja jah! Kudas sa minule kolm korda päevas valu andsid ja sellevastu aga ühe korra va aganast leiba ja hapusid silku; nüüd oled sa siin ometi minu pihku sattunud, ma tahan sind tublisti kupatada!" Nende sõnadega pani ta kaane kõvasti peale ja lisas puid alla, nii et katel aga paukus.
Võttis siis teise katla kaane pealt, et näha, kes seal oleks. Vaevalt oli ta kaant kergitanud, kui juba vihaga hüüdis: "Vat see on hea! Minu va kubjas, kes alati oma pihlakase kepiga mu reisi pinseldas, ja alati just ilma süüta. Ma tahan ka sinulegi valu taha teha." Vajutas katla kaane kõvasti peale ja puid alla, nii et küll sai.
Astus siis kolmandema katla juurde: "Vaatan õige, mis siin siis on." Kergitas kaant, ja oh rõõmu - vana mõisahärra katlas. "Või sina, va hallhabe, ka siin? Ja jah! Kuulsin küll, kudas vanemad inimesed sind vandusid, et sa olla nende seljast juttasid7 lõiganud ja noorikute nisad ära närinud; see on sinule õige paras, et siin haudud! Ole aga vagusi, küll ma tuld alla panen, et rõõmsam tantsida on!" Manades vajutas mees katla kaane kinni ja lisas hoolega puid alla ühe katla juurest teise juurde käies. "See on hea, et mu endised vaevajad ja vanemate piinaja siin on! Oh seda õnne, et ma neile võin valu teha!"
Õhtu tuli peremees teda vaatama ja küsis, kudas teenistus meele järele olla.
"Mis minul viga," vastas mees, "minu endised piinajad kõik mu küüsis, nendele tarvis heasti säru taha teha!"
Peremees tegi tõsise näo ja ütles: "Aga kuda võisid sina katlatesse vaadata? Eks sa ei kartnud, et nad sind ennast sisse viskavad?"
"Ah tühja ka," ütles mees, "küll ma neile tuld alla kõrvetasin, nii et neil väljatulemiseks himu ära kadus!"
"See oli hea, et nii mõistsid teha, et tuld alla panid, muidu oleksid nemad katlast välja roninud ja sina oleksid nüüd nende asemel katlas. See on tubli, tõmba aga puid alla, nii et aitab, siis oled tubli sulane!" Võttis siis mehe käekõrva ja viis puhkama, kuna teine mees jälle asemele hakkas.
Nii läks päev päeva järele ega pannud mees tähelegi, kui juba aasta lõpule hakkas jõudma. Viimasel päeval ütles peremees sulasele: "Sina oled aasta otsa tublisti siin teeninud ja võid nüüd maa peale minna, kui aga tahad!" Sulane ei tahtnud veel minna, vaid tahtis oma vihameestele veel ühe aasta palavat teha. Peremehel oli hea meel, et sulane teenistusega rahul on, ja lubas seda tublisti tasuda. Mees mõtles: "Ei tea, mis tasumist minul tarvis on, eks saa ma küll heasti süüa; mis siin põrgus võib siis tahta? Pealegi on mõnus niisugusi kurjategijaid piinata, nagu minul katlas nad on." Niiviisi läks ka see aasta aina ladusasti mööda.
Mees oli veel ühe aasta, siis oli himu juba täis ja tahtis korraks maa peale minna, et näha, mis selle aja sees seal olla sündinud. Äraminemise päeval tõi peremees temale suure kotitäie kõiksugu põrgupühkmeid, andis tema kätte, üteldes: "Et sa mind kolm aastat truuvisti oled teeninud, siis võta see siin omale vaevapalgaks!"
Mees vaatas pühkmeid ja ütles pahaselt: "Või seda saan oma teenistuse eest! Mul pole pühkmeid tarvis, kui paremat ei saa!"
Peremees aga vaigistas teda, üteldes: "Ära pahanda, va hea mees! Need pühkmed on sinule palju väärt, kui maa peale saad!"
Mees mõtles: "Saab näha," ja võttis kotitäie vastu.
Vanakon'n tänas meest veel kord ja ütles: "Kui sa veel tahad seia tulla, siis mine senna kohta metsa, kus esite olid, kust ma sinu leidsin." Lõi siis mehele kolm korda selga ja mees leidis enese suureks imestuseks sealtsama kohalt, kus ta kolme aasta eest tagasi põrguorikaga oli kokku puutunud. Ta tahtis edasi minna, aga kott, mis põrgupühetega8 täidetud, oli hirmus raskeks läinud, nii et mees teda liigutada ei suutnud. Ta vaatas kotti ja leidis, et see puhta kullaga oli täis täidetud. Suurema osa kulda mattis ta metsa maha, mille jäuks ta oma küüntega, mis põrgus heasti pikaks olid kasvanud, augu kaevas.
Siis läks ta mõisa poole, et härrale teadustada, kus tema isa ja endine truu teender on. Aga omaks imestuseks pistsid kõik inimesed, kes teda nägid, jooksu nii mis jalad kandsid. Kõik karjusid, et vanasaadan ise tulla. Ta oli ka tõesti päris põrguline ise. Kolm aastat tahma sees pööranud, juuksed ja habe nii, kudas olid kasvanud. Ikka päris hirmutis ise! Nii puges ta otse mõisa. Teenijad jooksid ülepeakaela välja, kus keegi sai, et aga koleda looma eest põgenema pääseks. Härra kuulis kisa ja kära õues, läks vaatama, mis seal peaks olema, ja juhtus trepi peal vana teomehele vastu. Härra jäi nagu post seisma ega saanud oimugi liigutada, sest ka temagi arvas põrgulise tulema ja teda senna viima. Põrguline aga ütles oma koleda häälega, mis põrgus niisama koledaks oli jäänud nagu ta väljaspidinegi kuju: "Valmista ennast, sest varsi pead sa oma isa juure põrgu minema, temal on enese jäuks väga suur katel, kuna teie kahekesi seal omased olete!"
Neid sõnu kuuldes ehmatas härra veel enam, nii et varsi ära suri. Mõisa aga ostis endine teomees tema pärijate käest omale. Lasi oma habeme ja juuksed nagu teistelgi inimestel teha ning puhastas oma keha ja silmad puhtaks. Lasi oma varanduse metsast kindlate kastide sisse tuua, mida ta siis keldrisse pani ja sealt võttis, kui tarvis oli. Räägitakse veel, et ta ka rikka mõisniku tütre omale naiseks võtnud ja õnnelikku elu elanud. Varandust oli tal küllalt, mida lastelastelegi veel jägus9.