Ükskord juhtusid kuningas ja talumees juttule. Esialgust ei teadnud talumees, et tema seltsiline üks kuningas oli, seepärast rääkis ta kuningaga nõnda kui tema enese sarnatse mehega. Kui nemad juba küll olid juttu ajanud ja igaüks oma osavust ja teenijate truudust ja mõistust kiitnud, siis ütles talumees veel viimaks: "Minul on aga veel üks osav tüttar, kes kõik võib ruttu teha, ta võib ka neist õlgedest, mis siin välja peal on, kulda teha".
Olid juttud kõik räägitud, läksid mõlemad koju ja külamees ei mõelnud ühtegi selle peale, mis tema oli rääkinud. Kui aga kuningas oli koju saanud, käskis tema selle mehe tütre enese juure tuua, pani teda ühte tühja majasse kinni ja ütles: "Siin majas on üks hea vokk, sinu isa kiitis, et sa nii peenike ketraja oled, et vähese aeaga õled kullaks võid ketrada. Siin on kaks majatäit õlgi, ketra need kullaks, muidu sina heaga siit ei pääse".
Tütruk hakkas suure häälega nutma ja ütles, et tema isa muidu on petnud. Aga see kõik ei aitanud, sest kuningas käskis veel kord ja töö pidi tehtud saama. Tütruk nuttis kunni poole ööni.
Kell oli kaksteist löönud, kui korraga hall vanamees sisse astus ja tütruku kurba lugu järel küsis: "Mis sa nuttad, noor lapsukene?"
"Miks mina ei nutta," ütles neiukene, "kuningas andis mulle kaks majatäit õlgi, et need pidin kullaks ketrama, aga ma pole seda tööd iial kuulnudki, veel vähem teinud! Nüüd on minu elu otsas!"
Hall vana vaatas kord ümber ja ütles: "Mis sina annad mulle, kui ma need õled kullaks teen? Siis oled sina päästetud."
Tütrekene ütles vanahallile: "Minul ei ole midagi sulle anda."
Hall vanamees vaatas jälle ümber ja ütles: "Anna oma põll minule."
Tüttar andis häda pärast oma põlle. Nüüd tegi hall vana kõik nime[ta]tud õled kullaks. Kuningas lasi hommiku vaatama menna, ja vaata, õled olid kullaks ketratud.
"Ohhoo!" ütles kuningas. "Sel talumehel oli õigus, tema majas on veel palju kavalust. Ta käskis tütrukut tulevaks päevaks neli majatäit õlgi kullaks ketrada ja ütles: "Kui need ei ole ketratud, siis on sinu elu lõpetud."
Tütruk hakkas kibedaste nutma. Kui aga hall vanameesr seda kuulis, tuli tema jälle senna ja küsis: "Mis sina jälle nuttad?"
Tütruk ütles, et temale neli majatäit anti õlgi kullaks ketrada, aga tema ei või!
Hall vanamees küsis: "Mis sina siis mulle annad selle eest, kui ma sind aitan?"
"Mis ma vaene annan sinule," ütles tüttar, "sina näed, et mul midagi ei ole."
Vanahall vahtis ümberkaudu ja ütles: "Anna oma siidirättik minule, mis sul kaelas on." Ja tütruk andis.
Korraga oli suur müdin ja õled olid kullaks ketratud. Kuningas tuli järgmisel päeval jälle senna ja leidis kulla valmis. Viimaks ütles tema tütrukule: "Tee mulle nüüd kuus majatäit kullaks, siis jättan mina sind rahule."
Tütruk hakkas suure häälega nutma, aga kõik ei aitanud midagi. Viimaks tuli hall vana veel senna ja ütles: "Ma aitan sind veel see kord, kui sa mulle lubad edaspidi seda anda, mis mina sinu käest küsin."
"Minul ei ole ju midagi, sa tead," ütles tütruk.
"Sina saad edespidi mehele ja kui sa esimese lapse saad, siis anna see minule. Mina aga ei taha teda enne, kui tema seitsmeaastaseks saab." Peale selle tegi vanamees veel need nime[ta]tud õled kullaks ja läks.
Vähese aja pärast sai tütruk mehele, suurtsugu kuninga teendrile, ja aasta pärast sündis temale poeg. Kui nüüd poeg seitsmeaastaseks sai, tuli vanamees tema järele ja ütles: "Nüüd on juba aeg käes, kus oma lubadust piad täitma, muidu ehk sünnib sinule veel suuremat kahju."
Noorproua ehmatas ära, et tema ainukest pojakest tahetakse ära viia, ja hakkas paluma, et vana hallvanakene juba suured head teud on teinud ja tema peale halastanud, kas siis see kord mitte veel ei halastaks ja midagi muud lapse asemel ei võttaks!
Hall vanamees oli pehme südamega ja kuulas siis tükk aega nooreproua kurtamist ja kahju. Viimaks ütles tema: "Ma näen ja tunnen seda lapse kahju ja kergitan sulle ommetegi seda kurbtust. Kui teie seast keegi minu nime üles saab, mis minu nimi on, olgu siis peale lapsukene sinu."
Vanamees läks seks korraks jälle menema, aga mehed vaatasid järele, kuhupoole tema läheb. Kui tema metsa ääre sai, puges tema maa alla augu sisse. Augu serval keksis tema veel ühe jala pealt tõise ja laulis:
"Ega nemad minu nime küll ei tea,
kui ka teavad, meeles ei pia:
minu nimi on Ruuben Tirts."
Noorproua ja kõik tõised hakkasid nüüd nimesid arvama, et kui hall vana tagasi tuleb, siis temale ütlevad.
Järgmisel päeval tuli vanamees tagasi ja noorproua luges sugupärast mõne nime enne ja ütles viimaks: "Sinu nimi on ju siis Ruuben Tirts, kui muud ei ole."
Vanahall ehmatas seda kuuldes ära, kadus korraga nende juurest ega tulnud iialgi tagasi.
H, Gr. Qu. 1, 81/3 (8) Narva, Kreenholm - J. Volde (1889).
AaTh 500 (Abistaja nime väljaarvamine) - 39 t.
Levinud sporaadiliselt üle maa. Jaguneb mitmesse redaktsiooni. A. Kullaketraja, B. Salanimega sulane, C. Eksinu aitaja; lisaks nimetatule leidub veel üksikuid eriarendusi, mis lähtuvad ühest või teisest redaktsioonist. Salanime motiiv esineb ka meil laialt tuntud muistendis Oleviste kiriku ehitajast. Viimase üksikud üleskirjutused viitavad mt. 500 peategelase samastamisele Oleviste kiriku ehitajaga (ERA II 29, 425 Äksi). Nimetatud muistendile on kõige lähemal mt. 500 B-redaktsioon. C-redaktsioonile on iseloomulik sissejuhatuse moodustav motiiv kuradile lubatud lapsest, mis on eesti muinasjuturepertuaaris küllalt populaarne (tuleb ette mt-des 314, 465 A, 706, 756 B, 810, 812 jt.). Selline sissejuhatus loob eelduse ka mt. 500 liitumiseks mt. 810-ga. A-redaktsiooni eriarendusi leidub idapoolses Eestis, kus salanimega üleloomulik olend aitab neidu elukaaslase leidmisel.