TUHKATRIINU

Kord elanud ühes rikkas peres peretütar ja vaenelaps. Vaeselapse elu olnud kiusaka peretütre pärast hoopis halb. Kõik tööd aetud vaeselapse kaela, kuna peretütar midagi teinud ei ole.
Kord läinuvad pererahvas jälle kiriku, kuna vaenelaps kodu toimetama jäetud. Ära minnes hüüdnud veel peretütar: "Hästi tee, toatuhkur, leeliiper!"
Kui teised ära läinuvad, siis hakanud vaesellapsel kole igatsus hinges ja nagu keegi salavõim käskinud teda eide hauale minna, sääl saada ta rahu. Vaenelaps läinud. Kui ta sääl istunud, küsinud eit hauast, et kuda ta nüüd elama. Vaenelaps rääkinud oma loo ära, et just muidu suurt vigagi ei ole, aga täna ei anna igatsus kudagi rahu.
"Kas tahad kiriku minna?"
"Miks ma ei tahaks, aga millega ma lähen, mul ei ole riideid."
Vaevalt oli ta seda ütelnud, kui ta ilusad riided sääl olnud, mis nagu vask säranud.
"Pane need selga ja rutta!"
Vaenelaps kuulnud sõna ja rutanud kirikusse. Küll imestanud kõik rahvas uhkes riides tütarlapse üle, kuid keegi pole tunnud, kes ta on. Enne teisi rutanud vaenelaps aga jälle minema, nagu eit käskinud oli, andis riided ära ja ruttas kodu. Sääl oli kõik toimetus juba ära toimetatud ja valmis. Kui teised kodu tulnud, pole neil muust kõnet olnudki kui uhkest tütarlapsest.
Teine püha rutanuvad jälle kõik kiriku, et ehk jälle uhket võõrast näha. Vaenelaps jäetud aga jälle muidugi kodu. Kõik kordunud jälle nõnda nagu ennegi. Seekord oli ka kuningapoeg kirikus, sest ka tema kõrvu oli jutt ilusast tüdrukust puutunud. Nüüd aga [andnud] eit tütrele veel ilusamad riided kui esimene kord: kõik säranud ja läikinud nagu hõbe. Jällegi rutanud vaenelaps enne teisi kodu, annud riided ära ja rutanud tuppa. Kõik maja toimetused olnud korras ja valmis. Varsti tulnuvad ka teised kodu ja rääkinuvad imelikust võõrast terve nädala.
Järgmisel pühapäeval rutanuvad jälle kõik kiriku, kuna vaenelaps kodu jäetud, öeldud veel: "Hästi tee, toatuhkur, leeliiper!"
Vaenelaps läinud jällegi ema hauale, nüüd annud ema tütrele veel uhkemad riided, kõik hiilganud ja säranud nagu kuld ja kallid kivid. Nüüd tahtnud aga kuningapoeg vaestlast vägisi kinni võtta, kuid vaenelaps libisenud käest ära ja saanud kodu pagama. Enne lasknud aga kuningapoeg kiriku põrandale tõrva valada, sinna jäänud nüüd vaenelaps jalgupidi kinni. Jala saanud ta küll lahti, aga king jäänud tõrva sisse kinni.
Kuningapoeg võtnud kinga ära ja lasknud igal pool välja kuulutada, et ta kinga omaniku enesele naiseks võtab, kuid keegi ei ilmunud. Nüüd kuulutas kuningapoeg välja, et kelle jalg kinga sisse passib, selle tema omale võtab. Küll käinuvad kõik passimas, kuid kellegi jalg ei passinud. Peretütar lõiganud omal varvad ära, aga king pole siiski passinud. Nüüd taheti peretütart kavaluse kombel kuningapojale anda. Öeldi, et küll igaüks oma tunneb. Pannud vaeselelapsele rattarumm kaela, peretütrele aga pauad¹. Kuningapoeg tunnud aga oma ära: "Tahan ikka rummukaela." Järgmine kord vahetud rumm ja pauad ümber, kuid kuningapoeg tunnud ikka oma ära.
Laulatusele minnes vahetatud aga peretütar ja vaenelaps ometi ümber. Vaenelaps pandud sigade lauta kinni. Ometigi saanud vaenelaps sealt lahti ja järele. Ühe jõe silla peal saanud ta saajale2 järele. Ka peigmees pole riiete sisse aru saanud, et tal võõras tüdruk kõrval olnud. Nüüd näinud ta oma õige pruudi ära ja lükanud peretütre jõkke [---]. Peretütar vajunud põhja, tema südamest kasvanud aga putk välja. Ämm ei ole aga sellest midagi teadnud, et ta tütar uppunud ja vaenelaps mehel, ta arvas, et vaenelaps ise lahti sai ja hoopis minema putkas. Aasta pärast sündis noorelpaaril laps ja ämm läinud oma tütart vaatama. Jõe silla peal näinud ta jões ilusat putke ja tahtnud teda ära kitkuda, et tütre lapsele mängukanniks viia. Putk hakanud aga laulma: "Pai emake, see mu nabavarreke." Nüüd alles saanud ema aru, kuda tütrega lugu oli.