KUUS ÜHESKOOS SAAVAD KÕIGEST ILMAST LÄBI

Kord tulnud üks vana soldat, kes kakskümmend viis aastat kroonut oli teeninud ja juba mitmed sõjad läbi agarasti võidelnud ja sellepärast tema rind ristidest ja rahadest ka säranud, kodumaale tagasi. Ühest mõtsast läbi tulles näeb ta ühte meest, kes suuri kuuski maa seest ühes juurtega üles kisub ja omale selga laob, et neid ära viia. "Mis sa, lontrus, teed siin, sina kroonu metsa varas! Kas sa ei näe, et mina kroonumees olen ja sind kinni võtta võin? Tule ruttu minuga ühes [sinna], kuhu ma sind viin; ma tahan sulle näidata!"
Nõnda käratses soldat mehega ja tahtis teda kohtusse viia, aga mees palus vastu ja soldat jättis viimaks järele selle tingimisega, et see mees lubas soldatile teenriks tulla. Nad läksid edasi ja soldat ütles nagu meest trööstides: "Mis meil viga elada, sest meie kahekesi saame kõigest ilmast läbi."
Kui nad tüki maad edasi olid läinud, tuleb neile üks mees vastu, kellel tõine jalg rihmaga kaelas ja nõnda paljalt ühe jala pääl kargles. Nemad naersid teda ja soldat ütles: "No vat kus õige harakatantsu tantsja tuleb säält! Ei tea, mis see tõine jalg temale kurja on teinud, et ta teda nõnda trahvis."
Aga võõras mees ütles: "Ei mitte, teie eksite, see jalg ei ole mulle midagi kurja teinud, vaid ta on mul sellepärast kaelas, et kui ta lahti lasen, siis jooksen ma nii kõvasti, et ma vahel ise enese silmist ära kaon."
Soldat mõtles, niisugust meest võib tarvitada, ja ütles tema vastu: "Pööra tagasi ja tule meiega ühes, sest meie kolmekesti saame kõigest ilmast läbi."
Võõras mees oli sellega rahul ja nad läksid kolmekesti edasi, nii et maa mürises. Tüki aja järele jõudsid nad ühe mehe juurde, kes püssiga sihtis, aga et nad midagi eesmärki ei näinud, küsis soldat: "Kelle pääle sa sihid, sul ei näe mina ju midagi eesmärki olevat."
Mees vastas: "Siit seitse penikoormat^l kaugel on ühe kiriku torni otsas üks kärblane, sellel tahan mina tõist silma välja laske."
"Ah jäta järgi niisugune temp ja tule parem meiega ühes, sest meie neljakesti saame kõigest ilmast läbi," ütles soldat, ja et püssiga mees sellega valmis oli, sammusid nad neljakesi juttu puhudes edasi ja ei pannud tähelegi, et neile üks mees, kellel kübar tõise kõrva pääl oli, vastu tuli. Soldat, kes ikka üks naljahammas oli, küsis kohe naerdes võõra mehe käest: "No mis vigurit sina pead, et sul kübar tõise külje pääl on? Kas tõine kõrv rohkem külma pelgab kui tõine, või kuuled sa siis ülearu, kui mõlemad kõrvad lahti lased?"
"Ei, kunagi viguri pärast oli mul kübar tõise kõrva pääl, aga kui ma ta kohe2 päha panen, siis on nii külm, et linnud lendes ära külmavad," ütles võõras mees.
Soldatil oli niisuguse mehe üle hää meel ja ta ütles: "Kuule, võõras mees, kas sa ei võiks meiega ühes tulla, sest meie viiekesi saame kõigest ilmast läbi."
"Võin küll," ütles küsitav, ja nad sammusid rõõmsasti, et jälle ühe vägimehe juurde olid saanud, edasi.
Jälle sammuti mõni penikoorm edasi ja räägiti kõigist asjust, mis keegi oli näinud ja kuulnud. Ja nõnda läks neil aeg lõbusasti mööda. Nõnda jutustades tulid nad ühe mehe juure, kes kivi otsas istus, näpuga tõist nõnasõõrmast kinni pidas ja tõisega puhus. Sääl küsiti ja periti järele, mispärast tema seda tegevat, ja puhuja vastas: "Siit seitse penikoormat kaugel on mäekingu otsas seitse tuulevesket, need puhun mina käima."
"Ah jäta parem järgi niisugune temp ja tule meiega ühes, sest meie kuuekesi saame kõigest ilmast läbi," ütles soldat.
Rõõmsa päänikutamisega ja tõisi tervitades astus puhuja tõiste kangelaste sekka, kes ka teda rõõmsasti vastu tervitades oma seltsi vastu võtsid.
Nad läksid edasi ja jõudsid ühe kõrtsi juure, kus nad nõuks võtsid puhata ja keha kinnitada. Ka va märjukest võeti mehemoodi, mis ka nende keelepaelad õieti lahti päästis, ja nüüd alles jooksis jutt sorinal edasi. Sääl kuulsid nad veel tõiste kõrtsisolejate käest, et selle maa kuningas olla kuulutuse välja annud, et kes tema tütrega võitu tahab joosta ja kes tema jooksmises ära võidab, saab tütre omale naiseks. Seda kuuldes tõusis meestel himu proovi katsuma minna.
Kohe pärast söömist ja joomist säeti jalad teele ja mõne päeva pärast jõudsid nad kuninga linna. Soldat astus kuninga juure ja ütles: "Mina tahan sinu tütrega võitu joosta."
Kuningas naeris küll esite tema jutu üle, aga viimaks lubas ometi, mõteldes: "Minu tütar võidab niisuguse vana ronksi3 kaugelt ära!"
Soldat palus aga enese eest oma sulast läkitada, mida ka ei keelatud. Nüüd astus see mees, kelle jalg rihmaga kaelas oli, tõiste seast välja kuningatütre kõrvale, kes juba valmis ootas, sai aga kuninga ja tõiste ülemate poolt naerukisaga ja pilkamisega vastu võetud, et ta niisugune harakatantsu tantsija oli, aga mees ei pannud sest tähelegi, vaid küsis eesmärgi järele. Ühe penikoorma kaugusel säält oli üks allikas, säält pidid nad kumbki kruusitäie vett ära tooma.
Kui eesmärk ära oli tähendatud, pistis kuningatütar jooksu, kuna võõras mees alles oma jalga hakkas päästma, ja seni, kui jalg lahti oli päästetud, oli kuningatütar juba vaatajate silmist kadunud. Aga sääl pani ta äkitselt minema ja oli kui välk kõikide silmist kadunud ja varsti allika juures, kus ta kruusi vett täis võttis ja tagasi jooksis. Ta sai juba poolest tagasituleku teed, sääl alles tuli talle kuningatütar vastu. Mees mõtles: "Eks mul aega küll ei ole," ja et palav ilm oli, heitis ta ühe puu vilusse pääd paku pääle pannes puhkama ja uinus magama.
Kuningatütar jõudis sinna kuhale oma veekruusiga ja kui ta teda magavat nägi, tärkas talle paha mõte päha kruusi võõra mehe kõrvalt ümber lükata, mis ta ka viibimata tegi. Aga seltsimehed läksid rahutumaks ja kärblasesihtija võttis püssi, vahtis teravasti sinnapoole ja et ta oma seltsimeest magavat nägi, laskis ta püssiga, ja vupsti oli pakk magaja pää alt kadunud ja mees ka kohe üleval. Aga kui ta kruusi tühja nägi olevat, sai ta aru, et kuningatütar juba ära oli läinud. Ta pani uuesti putkama ja oli ka varsti allika ääres, kus ta kruusi uuesti vett täis [võttis], ja oli ka varsti kuningatütrest mööda ning jõudis tükk aega enne kuningatütart oma säetud märgile.
Kuninga ehmatus ei olnud mitte väike, kui ta võõrast meest enne nägi sinna jõudvat, aga ta ei näidanud seda mitte välja, vaid palus neid oma juure pidusöögile, mida ka võõrad mehed tegid. Koht, kuhu neid sööma kutsuti, oli üks üksik toakene raudpõrmandaga ja kõigipidi kindla seinte ja ustega. Kui nad juba kõik sees olid ja sööma hakkasid, kääneti uks kõvasti lukku ja hakati tuba põrmanda alt kangesti kütma. Tüki aja järele tundsid mehed, et kammer ikka soojemaks hakkas minema ja viimati õige palavaks. Ja kui nad seda tundsid, et põrmand palavaks läks, said nad seda aru, et neid sel kombel surma taheti saata. Aga mis sündis? See mees, kellel kübar tõise kõrva pääl oli, käänas ta kohe päha ja nüüd oli toas nii kange külm, et ta kõik mehed lõdisema pani.
Kui tükk aega nõndaviisi edasi oli läinud, läks kuningas neid vaatama ja mõtles neid ammu ära kõrvenud olevat, aga kuida ehmatas ta, kui ta meeste habemed härmatanud nägi olevat. Niipea kui mehed teda nägid, palusid endid sellest külmast surmast päästa ja tulid selle pääle uksest välja, kus ka see mees kübara kohe [---] [teise kõrva peale] litsus, et jälle soe oleks. Nüüd anti veel kuningale kõva käsk, et ta seni oma kullavaranduse kõik kokku paneks, kuni nad tagasi tulevad, sest neil puudus see kott, kuhu nad kulla sisse paneksid.
Kui nad koju jõudsid, kutsusid nad kõik lombakad ja vigased, keda nad aga ümbertkaudu seitsme kihelkonna seest kätte said, ja kõik hakkasid kibedasti kotti õmblema. Igaüks võib nüüd arvata, missugune see kott sai, kus seitsme kihelkonna rätsepad tööd tegid. Aga mis mehed sellest vaatasid, sest mida suurem kott, seda rohkem kulda lootsid nad saada.
Ühel päeval nägi kuningas kuus meest lossi poole tulevat ja ühel oli maailmatu suur riidetrull kaenlas. Ja kuninga ehmatusel ei olnud otsa ega äärt, kui ta nägi, et need kullaperalised4 olid.
Nüüd otsiti kõik kuld kuninglikust lossist üles ja vinnati nende kätte. Üks pangitäis kulda, mida kaksteist meest tõstsid, toodi ka ette, aga see kadus kotisopi sisse ära, nii et ei tunnudki, kuhu ta jäänud. Kuningas arvas juba küllalt olevat, aga mehed ei jätnud järgi, vaid ajasid pääle, et veel toodaks. Nüüd otsiti kõik kuhad läbi, ja kõrvarõngad ja sõrmuksed olid; võttis nad ära ja andis meeste kätte. Viimaks, kui midagi enam ei leitud, andsid ka mehed järele, ehk küll kotti mõni hää vakk veel oleks läinud. Kuningas arvas küll, ega nad seda selga jõua võtta, aga tema ehmatus läks ikka suuremaks, kui ta nägi, et üks mees koti suust kinni võttis, kulla koti perse sisse kokku raputas ja siis koti kui takukoonla õlale viskas ning sellega nii kergelt ja rõõmsalt ühes tõistega minema läks, kui ei olekski kotti õla pääl! Tüki aja järele saatis kuningas oma sõjaväe neile järele, et neid ära tappa ja kuld tagasi tuua. Kui mehed neid nägid tulevat, ei ehmatanudki nad, vaid kui vägi juba ligidale jõudis, pööris see mees, kes tuuleveskeid käima puhus, ennast ümber, pani tõise nõnasõerme kinni ja teise läbi puhkas5 nii, et kõik kui tina tuhka kadunud olid. Üks nendest juhtus veel tüki aja pärast vigaselt maha kukkuma ja sellele üteldi: "Kui teie kuningal veel lusti ja sõjaväge on, et ta siis neid ka siia saadaks, et meie ka neid õhu sisse lusti sõitma saadame."
See soldat tänas häid jalgu, et ta minema sai, ja rääkis kõik kuningale, mis ta näinud ja kuulnud. Kuningas oleks ka omas tulises vihas veel sõjaväge neile järgi saatnud, aga et see kangesti vastu seisis, jättis ta ka viimaks järele.
Kui mehed enam midagi ei näinud, läksid nad rõõmsalt edasi, kuni ühe kõrtsi juure jõudsid, kus nad purjutama hakkasid. Ja kui nende raha ei ole otsa lõpnud, siis purjutavad nad praegu veel sääl.