POEG JA ISA

Isä ja poig künnäväd põllul. Poig ütleb: "Isä, anna mulle raha ja luba mul kooli mennä, ma tahan õppetajaks õppida." Isä ei õld sugugi selle vasta, ants¹ pojale raha ja saatas poisi kooli.
Kui poiss koolist kodo tuli teiseks suveks, isä kõhe küsimä: "Midä sa ka õppima, pojoke, sääl koolis?"
Poiss vastu: "Ei mina saand sääl toost tolko."
Isä sääl kõhe poiga pahandama, et temä verevaivaga teenitud raha poiss ilmaasjata raiskand ja tarkust ei ühtä saand.
Poig ja isä teeväd jälle põllul tööd. Poig küsib ükskõrd: "Isä, anna mulle raha, et ma võin ammeti õppima mennä, ma [tahan] maaldrist saada." Isä toras esteks poisiga, johotas2 muldust raharaiskamist taale ka meele, aga poiss palus ja palus, nii kui isä ants jälle tõsele tarviliku raha.
Poig õppis talvel maalimise kuntsti. Tuleb suvel kodo isädä, emädä ja omasid katsuma3. Isä kõhe jälle poja kääst küsimä: "Noh, midä sa nüüd õppisid ka sääl maalmeistri juures?"
Poig jälle: "Keda siis sain selle lühikese ajaga sääl õppida." Isä sai nüüd üsnä vihasest, ei luband enam edespidi pojale punast koppikatki anda, kui see ta kääst veel millagi paluks.
Ei last tädä ka enam seekõrd ammeti õppima mennä, pani tõse nüüd kõvemast tööle kui iial enne, et kahju sugugi tasa saada. Poiss tegi rahuliku meelega rõõmsaste alati tööd, nii et isä temaga üsna rahu õli ja paha meele oopis ära unestas.
Poig märkäs sedä, jälle isä kääst paluma: "Isä, anna mulle raha, ma tahan nüüd mennä linnukeelt õppima."
Isä nauras4 esteks poisi rumala juttu üle ja jahtis5 nattuke poissi, et miks nii rumalat nõu ette tahab võtta. A ometi poiss palus nii kauva, kui isä südä jälle langes oma lapse vasta. Ta ants pojale kolmas kõrd raha, saatas tõse ää õnnesoovimistega menemä.
Poig uitas siin ja sääl ümber niisama metsi möödä. Külärahvas, kes seda asja kuulid, pidid selle poolt poiga ja isädä mõlemid totraks vai tolaks. A poiss ei oolind külärahva arvamistest ühtegi ega kuuland neie pilkamise nauru, ta uitas metsädes ja õppis ja õppis linnukeeli. Kes narr, see naurgu pääle! Kui metsäs lindude seltsis ja puude varjul kõndides linnulaulud ja puudekohinad taal enäm rõõmu ei tehned6, vaid igavust sünnitasid, siis tuli ta jälle isä juure tagasi.
Kord kündsid isä ja poig jälle põllul, sääl lents7 üks paar rongast nende pää kõhast krooksudes üle. Isä ütleb: "Sina õlid, mo armas poig, nüüd mõni aig linnukeeli õppimas, no kas saad jo ühtigi arvu8, midä need rongad praigu sääl krooksuvad?"
Poig: "Ah tühja, mida siis sääl räägivad! Nad räägivad, et isä saab oma poiga erraks üüdmä."
Vanakesel sai neid sõnu kuules südä täis, ta ütles: "Kas nääd tattnina! Mina õlen ulk raha sinuga raiskand ja õlen sinu isä, pean veel päälegi sind erraks akkama üüdmä! Oi, see on enämb kui paljo, ma muretsen aigsast selle eest, et rongade kuulutus tühjaks peab menemä."
Kui õhta pojaga kodo said menned9, toppis vanake oma poja ühte tühja vaadi sisse, pani mõlemad otsad tupliste kinni, ja et nad mere ääres eläsid, veeretas vanake vaadi kõige pojaga merde. Veevood veid vaadi kõrgele ja kaugele mere pääle.
Isa lootus ja eesmärk õli see, et poig pidi merel kas tormist ehk ummistusest vaadis surma leidma; ta ei sallind enämb oma raha pillajat ja kaarnade ettekuulutus vaivas veel enämb.
A inimise mõtted ei käi mitte jumala mõttega ühte. Jumal oidis poisi elus ja juhatas vaadi teise poole mere randa, just ühe kuulsa kuninga rohoaia kohta maale.
Kuningapoig parajast ulkus aias, kui vaadi mere ääres nägi, lasi kõhe oma teendridel selle õtsa lahti tehä. Kõikide pelästus10 ja imestus õli arvamata suur, kui imeilus noormees vaadist vällä astus.
Kui ta noore kuningale oma elo johtomist kõik peripõhjani õli rääkind, võttas see tädä ta ilu ja viisakuse peräst oma teenriks üvä palga eest. Ta teenis ausaste ja noor kuningas pidäs tämäst suurt lugu ja uskus tädä igas asjas.
Noor kuningas õli alles veel poissmees, tämä naabrikuningal õli iluduse peräst üle ilma kuulus tüttär.
Noor kuningas õleks ta kahel kääl ja armastusest põleval südämel ammu jo omale kihlanud, aga kolm rasket tingimist, mis peigmees pidi enne täitma, kui kõsima võis tulla, õlid pruudi isast üles antud, mis peigme tarkust ja vahvust pidid tunnistama. Kes tingimised jõuts11 kõrda saata, õli see alatu12 ehk ausast seisusest, see võis kõsse13 mennä; aga kes kõrd proovile läks ja täitä ei jõudand, selle pää sai maha löödud ja ritva õtsa argpükside irmuks ja rongade roaks pandud. Õli see mõne noore kuninga või vaesema inimese oma, see ükskõik. See irm oits14 meie noort kuningat kõssereisust eemale.
Tingimised: 1) Esite pidi kõsilane ühel pühäpäiväl kerikus jutlust ütlemä, a ninda, et pool kerikutäit rahvast itkes15 ja pool nauras.
2) Sääl rohoaias lents tihti üks kuldlind. Ühel ööl pidi peig selle kinni püüdma, puuri panema ja kuningale näitma.
3) Kuninga rohoaias ühe suure puu ümber sagasid16 ühtepuhku üks parv rongaid17 jo aasta õtsa. Küll püieti neid ävitada mitmel viisil, a midä enämb neid surmati, sedä enämb neid ikke sigis. Need pidi ka tulevane väimees oma võimuga suutumaks kaotama.
Mitmede julge meeste pääd ritvade õtsas andsid selle asja tõsidust tunda. Meie tuntud noore kuninga südant ja vaimu muljus ja murdis mure selle asja peräst. Viimaks rääkis ta salamad südäme soovid oma ustava teendrile nii kui vaiva kergituseks. Teener seda kuuldes ütleb: "Austud kõrge kuningas, laske mina lähen täidan teie asemel need ettepandud tingimised."
Kuningas õli selle nõuga rahul. Teener läks, ants kuningale teedä, et tämä need soovitud tingimised täidäb.
Pühäpä kästi tädä jutlussega proovi tehä. Et poiss noores eas jo õppetaja ammetid õli kõrd õppind ja nüüd kuninglikus peres elädes veel palju tarkust juure õppind, ka õli ta loodud üvä õsav kõnemees, nii et ta kõnel millalgi lõppu vai sõnade puudu ei õld.
Pühäpä ommiku, enne kui jutlust ütlema läks, viskas poiss püksid jalast vällä18 ja kerikukuuve sava leikas ta alt kuni niusides19 saadik lõhki.
Vägeva südämesulatava jutlusse sõnu kuulles itkesid kõik need rahvas, kes tämä silmade ees seisid. A jutlust ööldes kummardas ta alati. Iga kõrd, kui ta kummardas, tulid lõhkileigatud mantli sava vahelt paljad kannikad ja elämised nähtävale. Keik need, kes selja taga õlid, need naurid ninda, et kahel käel vatsa kinni oisid. Kuningas õli ise kerikus, nägi, et kõik just ninda õli, kui ta soovis.
Et ta, nii kui teame, ka maaldriammeti õppis käis, siis õli see ammet taal tuttav. Kui see määrätud öö kätte tuli, millal ta kuldlindu püüdämä läks, siis nikkerdas ühe veike linnu, tõmmas selle kullaga üle. Et ta just niisamasugune välja nägi kui rohoaia kuldlind, pani siis tõse puuri, vei kuningale nähä. Kuningas, kes pettussest sugugi arvu ei saand, arvas, et puuris tõeste see lind, mis tämä soovis. Oli selle üle rõõmus ja nimetas päivä, milla noormees rohoaiast kaarnade parve pidi ävitama.
Noormees läks kuningliku perekonna saatusel20 aida, kelle ulgas ka kuulus kuningatüttär ei puudunud.
Kui ta natuke aig lindude saga2l ja lärmi oli kuulatanud, ütles ta: "Õtsige see vana kuninga sall üles, midä mullu aastal vällä kados."
Juuresõlijad ütlesid: "Sedä on küll ja küll õtsitud, aga mitte kustki leietud."
Noormees: "Linnud räägivad, et see äräkadond sall peab siin puu juuride all õlema. Võtka kaivaga juured lahti." Vähäse kaivamise järel tuli ühe väätima lapse surnekeha nähtavale, salliga õli ta kaul22 kõvast kinni seotud, ninda et loomake selle läbi surmasuhu õligi sattunud.
Kuningatüttär seda nähes kahvatas näost lumivalgeks ja langes pelodes23 maha. Aasta eest õli ta ilma abielota omale liiderliku elo läbi lapse sünnitanud, isa salliga ta käägistand ja siis puu alle ilma kellegi teedmata maha matnud. Sellesama peräst need kaarnad ka seegasid24 siis terve aasta läbi sääl ega tulnud enne vällä. Kui kuri töö avalikuks sai, lendasid nad kus sedä ja tõist, ilma et neid keski õleks kõrdagi irmutand.
Kuningatüttär tunnistas pooluimasest pääst oma roppod teud üles. See äbistav tego lagunes veel kaugemale kui enne tämä ilu kuulsus. Keski noored mehed, ei rikkad ega vaised, ei mõeled ega rääkined tämäst, vaid kahetsesid neid ausaid mehi, kes niisikese liiderliku inimise peräst oma elo kautasid.
Noormees läks kodo, rääkis oma noore kuningale kõik, mis tämä õsavuse läbi kõrda saatnud ja kuda lugud läksid. [---] [Kuningas] õli ütlematu rõõmus, et see nurjatu asi tämä teendri läbi avalikuks sai, enne kui tämä niisuguse kolvatumaga sõbrustama akkas. Ta kinkis teendrile mõne kamalikutäie kulda, midä tõine tänädes tasku toppis.
Kõrraga õli isast ärapõlgtud poig rikkaks saand. Riided õlid ennegi üväd, sest muidu ei kolband ta kuninglikus kojas teendriks, ja nüüd vara ka küll. Ta palus nüüd luba oma vanemaid katsuma mennä. See luba anti, aga ühtlase kinniteti ka, et ta just võimalikult ruttu peab tagasi tulema, midä teener omalt poolt ka lubas.
Ta pani nüüd erra kuuve selga, pihuga kulda tasku ja pikka reisi järel jõuts ta oma sündmisepaika. Isa õli vanusse peräst jo talu maha jätnud, eläsid oma abikaasaga ühes saunaurtsikus vagust elu ja ootasid oma surmapäevi ligemalle tulema. Küll isä kahatses mittu kord oma äkkilist meelt oma ainsa poja vasta, aga ta ise tunts25, et kahetsus õli ilja, tämä teedä õli poig jo ammu mere põhjas.
Kui nüüd vanad kahekeste ühel õhtal jälle omast pojast juttu said lõppetanud, istusid nad mõlemad, kääd rüppis, pääd ettepoole lontis, nukra meelega leinavaikusses omas saunakeses. Sääl astub noor viisakas errasmees sisse, teretab viisakalt ja palub öömaja. Teised vabandavad: "Meil ei õle nindasugust üvä puhast aset, kus teie magada võite ega õle teile ka midägi paremat süüva anda."
Võõras lubas kõigega rahu õlla ja andas vanakesele kõhe ühe kuldtükki pihku.
Nüüd sai ead juttu ajades õhta möödä aetud ja peräst sööki ka maga mendud26. Poig aga ei andand veel sugugi ennast tunda.
Ommiku ütles vana taat oma naisele: "Mene siis too nüüd ka errale värsket silmapeso vett."
Poig sedä kuulles ütles: "Nüüd pean ma oma saladuse üles andma, mis ma siies saadik õlen kattand27. Lindude ütlemine on tõeks mend: isä saab poiga erraks üüdmä. Armas isä, ma õlen sinu poig, keda sa merde viskasid, et sulle ütlesin, midä linnud meist üle lendes rääkisid. Rohkem ma sinu kääst erra nime enam ei taha. Nüüd sa nääd, et ma linnukeelest tõest arvu saan."
Isä ja emä mõlemad langesid oma poja kaula ümbär ja itkesid rõõmu peräst ulk aig.
Poig jäi neie soovimise pääle mõneks päiväks vanade suureks rõõmuks nende juurde. Ära mennes, lahkudes valasid igaüks oma jagu silmapisaraid.
Kui poig neid südämelikult jumalaga õli jätnud, siis ants vanakestele oma kaasatoodud kullast nii palju, et nad ilma mureta omad vanadusepäiväd voisid elädä. Ise läks ta tagasi oma teenistusesse, kus ta suurema kui hoolega oma kohusid täitis ja kõigest kuninglikkudest perekonna liigetest lugupeetud ja ustud sai.