KUNINGATÜTAR KLAASMÄEL

Ühel rikkal mehel oli kolm poega. Kaks olid targad, üks loll-totar, keda teised vennad Tuhkapussiks hüüdsid, sest et ta alati tuhkhaua¹ pääl istus.
Vana isa jäi haiges ja ta tundis, et surm ligi on. Siis kutsus ta oma kolm poega enese juure ja ütles: "Kui ma ära olen surnud ja maha maetud, siis peate järgimööda igaüks üks öö minu haua pääl valvama."
Varssi suri ka vana isa ära. Tuli esimene öö pärast matmist kätte ja vanem vend pidi valvama minema, aga ei lähnud ja saatis noorema venna Tuhkapussi enese eest.
Päike oli ju loojas ja pimedus suur ja Tuhkapuss istus isa kalmukünkal, kurb ja mõtetes. Korraga kuuleb ta metsa pool kahinat ja müdinat. Ta vaatab sennapoole ja säält sõitis üks kutsar hõbehobuste ja -vankriga tema juure. Mees ütles: "Need on sinu palgaks selle öö valvamise eest!"
Kui koit hakkas paistma, läks ta kodu, hobused pani ta talli ja vankri ka oma varju alla, mis tema jauks oli. Ise läks ta jälle tuppa ja heitis ahju pääle magama.
Tuli teine õhtu, vabandas jälle teine vend ennast ja sundis jälle Tuhkapussi minema, ja tema ka läks. Kui ta minevaöösist lugu mõteldes istus, kuulis ta jälle metsast müdinat oma poole tulema, ja korraga seisid kuldhobused ja -vanker tema ees, ja mees, kes hobused tõi, ütles: "See on sinu tänase öö valvamise palk!"
Koidupuna hakkas tõusma ja tema läks ka oma palgaga kodu, pani hobused talli, vankri varju alla, pani uksed kinni ja ise jälle ahju pääle magama.
Tuli kolmas õhtu, ütlesid teised: "Kaks ööd olid meie eest, nüüd on sinu oma kord, eks sa nüüd jälle läha." Ja ta läks häämeelega.
Kui ta ju keskööni oli istunud, kuulis ta jälle müdinat nii kui ennegi, ja korraga temmantist2 hobused, vanker ja kutsar tema ees, ja üks hääl ütles: "See on su tänase öö palk!"
Ta viis need jälle kodu, pani oma kraami paigale ja ise läks jälle ahju pääle magama. Aga teised vennad ei teadnud tema palgakraamist midagi.
Varssi pääle selle laskis selle maa kuningas ühe suure klaasmäe teha. Ta viis oma tütre senna otsa elama. Ta saatis oma riiki kuulutuse välja, kes tema tütre klaasmäe otsast maha toob, see saab tütre omale naiseks ja pool kuningriiki.
Igalt poolt riigist ruttasid vürstide pojad ja kangelased senna.
Need kaks venda valmistasid ka teele. Tuhkapuss tahtis ka minna, aga teised tõrelesid teda ja ütlesid: "Kus sa, loll, lähad!" Vanem vend läks sikuga ja teine emmissega.
Kui teised olid ära lähnud, võttis poiss oma hõbehobused, pani omale hõberiided selga ja kihutas ka klaasmäe poole. Kui ta teisi sääl ees leidis, hüüdis ta: "Eest, eest, emmissemees, sinna-tänna, sikumees, laske õige mees mööda!"
Teised katsusid, kui[das] kõrvale said, aga tema kihutas poolde mäkke üles, pööris ümber ja kodu tagasi. Pani hobused talli ja ise läks ära tuhkhaua pääle.
Kui teised vennad kodu tulid, ütlesid: "Oleks sa, Tuhkapuss, nähnud, mis meie täna nägime. Üks suur vürst sõitis hõberiietes ja hõbehobuste ja -vankriga klaasmäe külje pääle ja jälle tagasi."
"Mina olingi see," ütles Tuhkapuss.
"Mis sa, narr, lorid, kust sa senna said," ütlesid teised.
Teise päiva hommiku, kui teised ju oma ratsaloomadega ära olid lähnud, siis pani Tuhkapuss kuldriided selga ja sõitis kuldhobuste ja -vankriga ka minema. Kui ta jälle teistele järele sai, hõikas ta: "Eest, eest, emmissemees, sinna-tänna, sikumees, laske õige mees mööda!"
Ta sõitis kuni ligi mäe harjani, pööras ümber ja sõitis kodu, pani hobused talli ja ise jälle tuppa.
Kui teised õhta kodu tulid, ütlesid jälle: "Oleks sina nähnud, mis meie täna nägime. Üks vürst sõitis kuldriietes ja kuldhobustega klaasmäe pääle, pööras ümber ja jälle tagasi."
Tuhkapuss ütles: "Mina olingi see!"
"Mis sa lorid! Sa ei saa tuhkhaua päält kuhugi, kust sa sinna said."
Tuhkapuss jäi vait ja ei lausund enam midagi.
Kolmanda päiva hommiku, kui teised ju ära olid lähnud, sõitis Tuhkapuss oma temmandihobustega ka minema. Sõitis suure tuhinaga teistest mööda ja kohe klaasmäe otsa kuningatütre juure, võttis selle käest kuldmuna ära ja sõitis jälle kodu, pani hobused talli, ise läks ära ahju pääle.
Õhtul, kui teised kodu tulid, ütlesid nad: "Oleks sina nähnud, kui üks suur vürst selges temmantis klaasmäe otsa kuningatütre juure sõitis ja kuldmuna ära tõi."
Tuhkapuss ütles: "Mina ise olingi see tooja!"
Teised naersid teda, aga nägid ahju pääl midagi hiilgama. "Mis sa teed, loll, et sa tikkusid ahju pääl raiskad?"
Tuhkapuss pistis ruttu kuldmuna põue, et teised ei teaks; muidu võtavad ära.
Teisel päival läksid kõik kuninga juure, et näha saaks, kelle käes kuldmuna on. Kõik said läbi otsitud, aga kuldmuna ei leitud kellegi käest.
Kuningas küsis: "Kas on veel mõnda meest kodu?"
Need kaks venda ütlesid: "Meil on veel üks lollikas vend kodu."
"Laske ta ka seia tulla," käskis kuningas.
Kui vennad kodu tulid, ütlesid Tuhkapussile: "Sind kästi homme kuninga juure tulla."
Teise hommiku vara pistis ta jookstes minema, nii et riided tuhast tolmasid. Kui ta kuninga juure sai, siis otsiti ta kohe läbi ja kuldmuna leiti tema põuest. Kui kuningatütar seda nägi, et kuldmuna nisukese näraka käes oli, hakkas ta nutma. Aga kuningas ütles: "Nüüd oled sa saanud, mis sa tahtsid."
"Nüüd on mul kolm väimeest," ütles kuningas, "kes nüüd mulle kõige rohkem kingitusi toob, see on mu kõige ausam väimees, ja kes selle kuldsarvedega põdra säält kaugelt maalt mu kätte toob."
Teised hakkasid varssi minema oma suurte hobustega. Tuhkapuss ütles oma naisele: "Mine küsi oma isa - kuninga - käest minule ka üks hobune, ma lähan ka õnne katsuma." Ja talle anti üks vana kroiku3.
Istus tagasipidi selga ja andis rusikatega hobusele valu. Viimaks sai ta ühe lageda soo pääle, sääl lõi hobusele vemlaga päha, tõmmas naha seljast, viskas õlale ja viis kuninga maja ette ja ütles kuningale: "Varessed ja harakad saatsid seda sulle tagasi." Siis läks, võttis oma hõbehobuse, istus selga ja kihutas minema. Varssi sai ta teistele järele, aga kihutas mööda, kuni põdra üles leidis. Ta võttis teise käega põdra sarvest kinni ja pööras kodu poole tagasi.
Kui ta teistele vastu tuli, küsisid teised: "Mis see põdra maksab, müü ära."
Tema ütles: "Andke teie kumbki oma parema käe esimene sõrm mulle, siis annan põdra teile."
Teised lõikasid ka sõrmed ära ja andsid tema kätte, tema võttis sõrmed ja pistis oma tasku ja andis põdra ära. Kodu jõudes pani ta oma hõbehobuse talli ja läks tuppa oma naise juure.
Teised väimehed tõid põdra kuninga kätte ja see kiitis neid, ja nende naised olid rõõmsad, aga noore väimehe naine nuttis. Tema aga ütles naisele: "Las olla, küll sina siis naerad, kui nemad nutavad."
Kuningas ütles jälle neile: "Aga kes selle hõbeharjustega emmisse säält maalt ära toob, see on aus mees."
Jälle läksid teised kahekeisi teele. Tuhkapuss ütles oma naisele: "Mine küsi minule ka üks hobune, ma lähen katsun veel õnne."
Naine ütles: "Mis sa lähad, ega sa ei saa," ja läks kuninga juure hobust tooma. Jälle anti üks vana hobune. Tema aga tegi sellega niisama kui esimesega ja läks, võttis oma kuldhobuse, istus selga ja kihutas jälle teistest mööda, sinna maale, kust ta hõbeharjustega emmisse kätte sai. Võttis selle nööripidi järele ja sõitis tagasi. Kui ta jälle teistele vastu tuli, küsisid teised: "Mis see emmis maksab, müü ära."
Tema ütles: "Müün küll, andke kumbki oma parema jala suur varvas, siis saate." Teised lõikasid varbad ära, andsid temale ja ta pistis nad tasku.
Kodu jõudes pani ta jälle hobuse ära, ise läks kambri. Teised tulid kuninga juure ja kuningas kiitis neid väga. "Sääl maal on veel üks kuldkukudega4 kuusk, kes selle säält ära toob, see on mul kõige ausam väimees!"
Kohe hakkasid jälle teised minema. Tema aga läks naise juure ja ütles: "Mine küsi veel üks kord, ma lähan veel." Naine läks, ja jälle anti üks vana hobune. Tema aga tegi sellega niisama kui ennegi. Läks, võttis oma temmantist hobuse, istus selga ja sõitis jälle teistest mööda, sai kuuse kätte ja tuli teistele kuusega vastu.
Teised küsisid: "Kas kuuse müüd ära ja mis maksab?"
Tema aga vastas: "Müün küll, aga annate kumbki oma selja naha küljest pikuti üks rihm minule."
Need lõikasid teineteisel rihma ära, andsid tema kätte, see pistis rihmad tasku, andis kuuse neile ja sõitis ära kodu. Need aga andsid kuuse kuningale, kes neid väga kiitis.
Teisel päival kutsus kuningas kõik omad ülemad kokku, et näidata, mis väimehed talle kingitusi toonud. Kõige noorem väimees laskis kõik oma kuus hobust, kaks hõbe-, kaks kuld- ja kaks temmantist kuldtõlla ette panna ja sõitis oma naisega kuninga lossi ette. Kõik tulid neile suure austamisega vastu. Kui nad sisse läksid, küsis ta: "Mis neil teistel väimeestel viga on, et neil kindad käes on?" Siis käskis kuningas neil kindad käest ära võtta, ja meestel polnud esimest sõrme. Tema aga võttis sõrmed taskust välja, pani otsa ja oligi terve.
Siis küsis ta jälle: "Mispärast nad lonkavad? Mina olen jo tohter."
Hakati jälle vaatama: ei olnud kummagil suurt varvast. Tema võttis varbad taskust välja, pani otsa ja tegi terves nigu enne.
"Aga mispärast nad küüras käivad?" küsis ta jälle. Vaadati järele, kummagil puudus tükk nahka selja päält. Ta võttis rihmad taskust välja, pani selja pääle tagasi ja ütles: "Sõrmed on kuldsarvedega põdra eest, varbad hõbeharjustega emmisse eest, seljarihmad kuldkukudega kuuse eest. Mina olen ju teie kõige noorem väimees," ütles ta kuningale.
Kui kuningas seda kuulis, siis laskis ta ennast tema kaela ümber ja hüüdis rõõmu pärast. Ja ta naine hakkas siis naerma ja teiste naised nutma. Siis sai ta üle ilma kuulsaks ja tema kätte jäi pärast terve kuningriik. Aga teistest petistest ei peetud enam midagi lugu.