Ennemuiste elas üks luuategija. Iga hommiku võttis ta luuakoorma selga, läks linna ja müüs seal ära; õhtupoole läks tema metsa kaudu koju ja valmistas teiseks päevaks kauba jällegi valmis. Sedaviisi sai ta vaevalt oma pere, mis viis hinge suur oli, toidetud ja katetud. Pere oli: tema isi, naine ja kolm tütart.
Kord, kui mehike jälle luuakoormaga linna läks, tuli talle uhkis riidis härra vastu ja küsis: "Miks sa, mehike, nii hingevõtja koorma all ennast higistad, kas sa kergemini kuidagi leiba ei või saada?"
"Ei või kuidagi saada," vastas vanake.
"Anna oma kõige vanem tütar minu vanemale kasupojale naiseks, ma annan sulle vaka vaske."
"Ei või ma seda lubada," kostis vanake ja läks edasi linna poole.
Kui ta õhtul koju tuli, ei olnud tütart enam leida; selle asemel oli aga vakk vaske nurgas hunikus.
Teisel päeval võttis ta jällegi luuakoorma selga ja läks linna. Tee peal tuld üks õige vana mees vastu ja ütles: "Kas sa kergemini omale leiba ei saa, et sa niisugust hingevõtjat koormat kannad?"
"Ei saa kergemini ära elada."
"Anna oma keskmine tütar minu keskmise kasupojale naiseks, ma annan vaka hõbedat!"
"Ei ma või seda lubada," vastas mees.
Õhtu, kui ta koju tuli, oli tütar kadunud ja vakk hõbedat nurgas.
Kolmandamal päeval lähab mees jällegi oma harjunud viisil luuakoormaga linna. Teel tuleb üks õige vana mees vastu.
"Anna oma noorem tütar minu nooremale kasupojale naiseks, ma annan sulle vaka kulda."
"Ei ma või seda lubada," vastab vanamees.
Õhtu aga on ka noorem tütar kadunud ja vakk kulda nurgas.
Nüüd elas vanamees oma naisega ja kurtis tütarde pärast. Viimaks lepitas nende kurbtust väikene poeg, kes neile vanul päivil sündis. Poisike kasvis jõudsasti ja vanamees ei raatsinud temast sugugi lahkuda.
Kui poisike seitsmeaastaseks sai, ütles kord talle isa: "Sul, pojake, oli ka kolm õde, aga kõik nad läksid kaduma."
"Luba, ma lähan neid taga otsima," ütles terane poisike.
"Kuhu sina neid lähad otsima? Sina oled alles väike ja lähad mul ka viimaks kaotsi, siis olen ma jällegi lapsist ilma."
Poeg käis aga ikka peale: "Luba" ja "luba", kuni isa viimaks lubas. Poiss läks teele.
Teel nägi ta: kaks meest kaklevad.
"Mis te kaklete siin, mehikesed?"
Mehed jätsid kaklemise seisma ja üks ütles: "Meie isa suri ära ja jättis suure päranduse maha. Siin on kõik."
Ta näitas kübara, kepi ja viiskude poole, mis tee peal maas olid.
"Nende tühja asjade pärast? Mina ei võtaks neid maastki üles."
"Oh ei! Need on kõik väga kallid asjad: kui sa viisud jalga: paned, saad sa iga kord sinna, kuhu sa aga soovid; paned sa. kübara päha, ei näe sind keegi; lööd sa kedagi kepiga, on see kadunud nagu tina tuhka. Niisugused on need asjad. Kas sa ei võiks meie tüli seletada?"
"Lubage, ma katsun esiti nende asjade väärtuse läbi, küll ma siis otsuse annan," ütles noormees.
Pani omale viisud jalga, kübara päha, võttis siis kepi kätte ja lõi kummagile mehele matsu selga: need olid ka nagu tina tuhka kadunud. Nüüd ütles ta: "Ma sooviks oma kõige vanema õe juurde saada!"
Varsti oli ta seal.
"Tere, õde! Kas sa mind ei tunne?"
"Ei tunne."
"Mina olen su oma vend."
"Võib olla. Aga siis sind veel ei olnud, kui mina seal olin."
Nüüd anti külalisele süüa ja aeti magusat juttu.
Maja oli suure metsa sees. Korraga hakkas mets kohisema, nagu oleks kange tuul puhunud. "Minu mees tuleb koju. Mine nüüd ruttu ära, muidu võib ta sulle kahju teha, kui ta sind kui võõrast näeb."
Poiss pani kübara päha ja oli kadunud. Korraga tuli suur karu tuppa, raputas naha seljast maha ja oli siis ilus noorhärra.
"Miks sa nii kurb oled?" küsis ta naise käest.
"Jaa, mu väikene vend käis täna siin," vastas naine.
"Oh, miks sa ta nii ruttu ära lasksid minna," kahjatses mees, "mina oleks tahtnud teda ka näha."
"Ma olen alles praegu siin," ütles vend ja võttis kübara peast ära.
Nüüd kestis võõraspidu mitu päeva. Vend hakkas viimaks minema kippuma. Karu tõmbas oma seljast kolm karva ja ütles: "Kui sul minu abi tarvis on, siis vaata nende karvade peale ja ütle: "Oleks mu kõige vanema õe mees nüüd siin oleva," siis olen ma kohe sul abis."
Vend jättis jumalaga ja soovis: "Oleks ma nüüd oma keskmise õe juures oleva," ja oligi seal.
Suur hõbene loss seisis kõrgel mäeharjal. Hõbetornide ja -katussega.
"Tere, õde! Kas sa mind ei tunne?" ütles noormees.
"Ei tunne," vastas õde.
"Ma olen ju sinu vend."
"Siis sind küll veel ei olnud, kui mina seal olin."
Jälle anti süüa ja aeti magusat külajuttu. Korraga tõusis suur kohin, nagu oleks suurt vihma kange tuulega sadama ähvardanud hakata.
"Minu mees tuleb koju," ütles õde.
"Su käsi võiks halvasti käia, kui sind võõrana siit leiab. Mine ära!"
Vend pani kübara päha ja oli kadunud. Korraga tuli üks suur kotkas, laskis maja ette maha, raputas suled omal seljast ära ja oli nüüd ilus noorhärra.
"Miks sa nii kurb oled?" küsis ta naise käest.
"Jaa, mu väike vend käis täna siin."
"Miks sa tema siis ära lasksid minna nii ruttu! Mina oleks teda ka näha tahtnud."
"Ega ma veel kaugel ei olegi," ütles vend ja võttis kübara peast ära.
Nüüd kestis pidu mitu päeva, ei tahetud ära laskagi. Vend hakkas minema kippuma.
Kotkas andis talle kolm oma sulge ja ütles: "Kui sul minu abi tarvis on, siis vaata nende sulgede peale ja ütle: "Oleks mu keskmise õe mees nüüd siin oleva," siis olen ma kohe seal."
Vend jättis jumalaga ja soovis: "Oleks ma nüüd oma noorema õe juures oleva!"
Varsti oli ta seal. Mere ääres seisis kuldne loss, pool vees, pool kalda peal. Noormees astus sisse.
"Tere, õde! Kas sa mind ei tunne?"
"Ei tunne."
"Ma olen ju su oma vend."
"Siis sind küll veel ei olnud, kui mina seal olin."
Jälle anti süüa ja aeti magusat juttu. Korraga hakkas meri kohisema.
"Minu mees tuleb koju," ütles õde, "sa pead ära minema, su käsi võib pahasti käia, kui ta sind võõrana siit leiab."
Vend pani kübara päha ja oli kadunud. Üks suur havi ojus maja juurde, raputas omad soomussed seljast maha ja oli ilus noorhärra.
"Miks sa nii kurb oled täna?" küsis ta naise käest.
"Jaa, mu väike vend käis siin."
"Miks sa ta ära lasksid minna nii ruttu?"
"Ega ma veel kaugel ei olegi," ütles vend ja võttis kübara peast ära.
Nüüd kestis pidu mitu päiva; ei tahetud ära laskegi. Viimaks hakkas vend minema kippuma.
Havi andis talle kolm oma soomust ja ütles: "Kui sa minu abi tarvitad, siis vaata nende soomuste peale ja ütle: "Oleks mu noorema õe mees nüüd siin oleva," siis olen ma kohe seal."
Vend jättis jumalaga ja läks minema. Tee peal mõtles ta, kuidas vanapagana käest omad õemehed kätte saada, kes kõik, nagu ta nende eneste käest kuulis, vanapaganast ära varastud olid väiksest peast. Ta soovis: "Oleks ma nüüd vanapagana mõisas oleva!"
Varsti oli ta ka seal, ta hakkas suure kurjaga vanapagana käest vangikoja võtmid nõudma.
"Ütle, kus on vangikoja võtmed!"
"Laudas laugu härja sees," vastas vanapagan.
Noormees läks varsti lauda juurde vaatama. Suur härg oli kuri, nii et ei tohtinud ligigi minna. Mees võttis karu karvad kätte ja ütles: "Oleks mu kõige vanema õe mees nüüd siin oleva!"
Varsti oli karu seal ja tõmbas härja lõhki. Noormees otsis härja läbi, ei leidnud. Ta läks uuest nõudma: "Ruttu ütle, kus vangikoja võtmed on!"
"Laudas musta täku sees."
Noormees läks varsti vaatama. Täkk oli suur ja kuri, ei lasknud näolegi.
"Oleks mu kõige vanema õe mees nüüd siin oleva!" ütles noormees karu karvade peale vaadates.
Varsti oli karu seal ja tõmbas täku lõhki. Hobuse seest lendas üks tuvikene välja. Poiss võttis kotka suled ja ütles:
"Oleks mu keskmise õe mees nüüd siin oleva!"
Varsti oli kotkas seal ja hakkas tuvikest taga ajama. Mere kohal sai tema tuvikese kätte ja tõmbas lõhki: muna kukkus seest välja merre.
"Oleks mu noorema õe mees nüüd siin oleva!" mõtles noormees ja vaatas kala soomuste peale.
Varsti oli havi seal ja tõi muna välja. Muna lõi ta vastu kivi katki ja sai vangikoja võtme kätte. Tegi kõik vangikoja uksed lahti ja laskis vangid välja ja põletas kõik vanapagana hingekirjad ära.
Vanapagana lõi ta kepiga surnuks. Kutsus siis omad õemehed õdedega ja isa emaga vanapagana mõisa elama. Ja pärast võttis omale ka naise, ja kui ta ära ei ole surnud, siis elab ta praegu alles.
H I 7, 695/700 (6) Sangaste - J. Orgusaar (1887).
AaTh 552 A - 25 t.
Levik ülemaaline. Liitub mt-ga 302, 580, 851 jt. Antud tekstis esinev imeesemete omandamine tuleb ette väljaarendatud kujul mt-s 518 (Tüli imeesemete pärast). Vanapagana aidavõtmete otsimise episood meenutab mt. 302, millega üksikutel juhtumitel antud mt. võib kontamineeruda.