PÕHJAMAA KUNINGAS

Põhjamoa vana kuningas surd ää ja noor kuningas akand valitsema, kes väga rikas ja vägev, aga kua väga ia südamega old, nõnna et ta mitte ühe linnulegi põle liiga last teha. Korra piast ta metsas ühe koarna poead surmast ja sest soadik and koarn taale kitsikul kordadel alati iad nõu.
Kord tuld seesama koarn kaugelt moalt ja riakind, et Lõuna kuninga tütar kõige ilusam inime moa pial olla, aga kua väga uhke, nõnna et ta kolm tuhat kosilast kõik äbiga ää soat ja üksi riiki valitseda. Kui Põhja kuningas, kes kõige ilusam, vapram ja rikkam meesterahvas moa pial on, Lõuna kuninga tütrelle kosja läheks, võtaks see teda vistist vasta. Kuningas tänand koarnat tiaduse iest ja luband parajad aega kosjaminekiks kõrva taha panna.
Ühel ööl varastud Põhja kuninga kolm õde ää, kes Põhjamoa naeste siast kõige ilusamad old. Vanema õe varastand kõigi neljajalgsete kuningas lõukoer, keskmise õe kõigi lindude kuningas kotkas ja noorema õe kõigi vieloomade kuningas valaskala ja jätt õdede innaks kolm tündred kulda maha.
Kuningas võtt nõuks õdede vargaid ülesse otsima minna ja kua - üks tie ja kaks asja - Lõuna kuninga tütrelle kosja. Kuninga ema põle aga sugugi taht, et poeg nõnna kaugelle läheb:
"Tiel on viisi viletsusta,
takistusi tuhandalla,
surma iga sammu pialla",
ja katsund kuninga reisi igamoodi ää laita. Kui aga kuningas ikka minna taht, ost ema ühe nõia kääst nisukest kanged rohtu, mis igaühe, kelle piale seda tilgutakse, jalamaid surmab. Kuningas old jo obuse seilas valmis ja akand veel emaga jumalaga jätma. Ema võtt teise käega poea kaelast kinni ja teisega taht poea piale surmavad vett visata, vesi juhtund aga obuse piale minema ja kuningas jäänd terveks. Ema mõte: "Parem suretan poea omal moal ää, võeral moal ta muidugi surma soab, siis ommeti tian, kus ta audki on," ei soand tõeks. Hobune surd ää. Kuningas teind surnud obuse lihast kaksteistkümme lihakooki, pand koogid tasku, istund teise obuse selga ja läind minema.
Sõit tüki moad, soand paksu metsa sisse, eks mõrsukad ole vasta tuld, riisund kõik varanduse ää ja võtt kuninga enese vangi. Old teisa (mõrsukaid) kaksteistkümme miest. Igaüks söönd viel viimaks ühe kuninga lihakoogi ja - surd ää. Kuningas võtt oma obuse, mõrsukate kulla kua ja läind minema.
Läind, läind, läind kaua aega. Läind nõnna kaua, kui meri vasta tuld. Põle kudagi üle soand, akand ümber minema. Näind ühes kohas: vanem õde istund pihlakapuu all ja imetand last. Old ia miel, et üks õde jo kää on, aand juttu ja puhand õhtani. Õhta ööld õde:
"Mine nüid ruttu minema! Täna õhta tuleb minu mies - lõukoer, kõigi metsaloomade kuningas, koeo ja kui ta sind leiab, murrab sind kohe ää. Ta on kolm pääva lõukoer ja kolm pääva inime. Täna südaöösse soab ta inimeseks, aga kissi tiab, mis ta siiski sulle ei tie."
Kuningas põle õe juttu ühti kuuld ja jäänd sinna. Natukese aa pärast tuld suur müdin, nõnna et moa põrund ja õde pett¹ venna puu juurte alla ää. Lõukoer tuld koeo, söönd poole nuumärga korraga ää. Küsind sööma aal:
"Kuule, mis sie on, siin on ristiinimese ais?"
"Põle kedagi," vastand naene (kuninga õde), "ehk sõid tulles ristiinimeste moa pial kedagi looma ää, nüid on ais viel ninas."
"Üsna õige: viimse risttie pial jooksis jänes põigiti ette, selle kuugistasin küll alla," ööld lõukoer, söönd, eit magama ja soand poole öö aal inimeseks. Naene küsind:
"Kui minu vend seia tuleks meid sõbra moodi voatama, mis sa siis tieksid taale?"
"Kust nüid sinu vend seia võib tulla, kus kiegi inime viel põle käind!"
"Aga kui ta ommeti juhtuks tulema?"
"Noh, mis ma siis taale tieksin, ma võtaks teda kui naese venda iluste vasta ja annaksin kinki viel pialegi."
Nõnna naene läind, kutsund venna välja ja viind vasklinna, kus naene alati ja lõukoer iga kolme pääva takka kolm pääva eland. Kuningast võetud lahkeste vasta ja söödetud-joodetud kolm pääva kui kuningast kunagi. Kolmande pääva õhta ööld õemies kuningalle:
"Sa piad nüid minema akkama. Poole öö aal soan ma jälle lõukoeraks; kui sa siis viel siin oled, pian ma sind ää murdma." Lahkudes and ta kuningalle oma küllest kolm karva ja ööld:
"Kui sul midagi äda juhtub, siis kõrveta neid karvu ja ma tulen sulle kohe appi. Aga riagi nüid kua, kus sa tahad minna, et sa nõnna kaugelle oled tuld."
Kuningas ööld, et ta õemiest voatama tuld ja siis kua Lõunamoa kuninga tütrelle kosja tahab minna, kes kõige ilusam inime ilma pial olla.
"Oi sõber, ei sie lähe toimi2! Tie sinna on irmus raske ja tütar kõige kurjem inime maailmas. Ma käisin kua korra sial kosjas, sain aga pika nina ja piasin vaevalt viel vangist ja pikast piinapõlvest ja - mis sinu vägevus minu kõrvas on?"
Kuningas põle oma usust kua kriipsu kõrvale läind ega jätkust järele and, tõendand aga: "Katkegu abe ehk alumine lõug või saagu ma suutumaks surma, aga minemata ma ei jäta!"
Lõukoer võtt siis viel kuninga ninanarsu3 ja ööld: "Kui sa ehk änam aega ei soa karvasi kõrvetada ehk sie sul miele ei tule, siis: kui so ninanarts minu kääs punaseks läheb, tian ma, et sul äda on, ja katsun sind aidata, ehk sel tiel, kuhu sa lähed, küll mul omalgi võimata tahab olla."
Õde and viel ühe laudlina ja õpetand:
"Kui sul kõht tühi on, siis laota aga lina lahti, ja kohe on neli kuninglikku tienijad sial, kes lina piale kõiksugu äid toitusi toovad ja sind sööma aal tienivad. Piale nende mängivad viel neli mängimiest sööma aal jalajärel pillilugusid."
Kuningas võtt kingitused, jätt õe ja õemehega jumalaga ja läind ää. Läind jälle tüki tied ja marka moad, näind, keskmine õde istund pirnipuu all ja imetand last. Kuningal ia miel, et teise õe kua ülesse leidis; jäänd õega õhtani iad juttu aama. Õhta ööld õde:
"Mine aga nüid ruttu minema! Täna õhta tuleb minu mies, kõigi lindude kuningas kotkas, koeo ja kui ta sind leiab, sööb sind kohe ää. Ta on kuus pääva kotkas ja kuus pääva inime. Täna öösse soab ta küll inimeseks, aga kissi siiski tiab, mis ta sulle ei tie."
Kuningas põle õe juttu ühti tähele pand ja jäänd ikka sinna. Natukese aa pärast tuld suur tuulekohin ja kange torm, nõnna et kividki lendu läind. "Sie on minu mies," ööld õde ja pett kuninga puu juurte alla ää. Kotkas tuld koeo, söönd terve nuumärja korraga ää. Küsind sööma aal:
"Kuule, mis sie on siin on - ristimimese ais?"
"Põle kedagi, ehk sõid tulles ristiinimeste moa pial mõne linnu ää ja nüid on sie ais viel ninas," kost naene.
"Õige küll. Enne kui oma riiki sain, lendas tihane põigiti ette, selle turkasin küll abemesse4," tõendand kotkas rahule jäädes, söönd, eit magama ja soand poole öö aal inimeseks. Naene akand iart-viert meda5 juttu tegema:
"Kuule, kui minu vend Põhjamoa kuningas meid korraks voatama tuleks, mis sa siis taale tieksid?"
"Kust sinu vend nüid seia võib tulla, siin põle viel ükski inime käind!"
"Aga kui ta juhtuks tulema?"
"Noh, mis ma siis taale tieksin, ta on jo sinu vend, ma võtaks teda iluste vasta ja annaksin kinki viel kua."
Nõnna naene läind ja kutsund venna puu juurte alt välja ja viind õbelinna oma lossi, kus kotkas iga kuue pääva takka kuus pääva eland. Kuningast võetud väga iluste vasta ja söödetud-joodetud kalli toitudega nagu kuningast ikka nõnna kaua kui kuus pääva. Kuuende pääva õhtal ööld õemies kuningalle:
"Nüid sa piad minema akkama. Poole öö aal soan ma jälle kotkaks; kui sa siis viel siin oled, pian ma sind lõhki kiskuma." Siis and ta kuningalle viel kolm tiivasulge ja ööld:
"Kui sulle miski äda juhtub, siis kõrveta neid ja ma tulen sulle kohe appi, aga - mis ma miele tulles tahtsin küsida? Kus sa õite tahad minna, et sa nõnna kaugelle oled tuld, kus viel kiegi põle käind?"
Kuningas jutustand, et ta just õemehele võeraks tuld ja siit ühtlasi kua Lõuna kuninga tütrelle kosja tahta minna, kes kõige ilusam inime ilma pial olla.
"Oh sugulane, jäta ige6 sie nõu katki! Sinna soamine on irmus raske ja ilusam kuningatütar sie kõige õelam inime moailmas. Käisin maagi korra teist kosjas, ära tegi nisukese äbi, et elu aa mäletada soab, - taheti koguni eluks aaks vangi panna, sain vaevalt viel ingega tulema, ja sul ikka minu jõudu ei ole."
Kuningas põle oma usust kua kriipsu viart kõrvale läind, "kinnitand aga: "Minu pärast katkegu abe ehk alumine lõug või soagu ma suutumaks surma, aga mina jätkust järele ei anna ega kosjanõu katki ei jäta!" Kotkas võtt siis kuninga ninanarsu ja ööld:
"Kui sa änam aega ei soa või miele ei tule sulga kõrvetada, siis: kui sie narts minu kääs punaseks läheb, tian ma, et sul äda on ja ruttan sulle appi, ehk küll mul omalgi sel kosjakäigil väga raske sind aidata on."
Õde and ühe laudlina ja õpetand:
"Kui sul kõht tühi on, siis laota sie lina lahti ja kohe on kaksteistkümme kuninglikku tienijad sial, kes lina igasugu roogasi täis tassivad ja sind sööma aal tienivad. Kua mängivad kaksteistkümme mängimiest sööma aal kõige mõnusamaid jalajärel pillilugusid."
Kuningas võtt kingitused, jätt õe ja õemehega jumalaga ja läind edasi. Läind mitu iad pääva, soand mere jo ümbergi käind, näind, noorem õde istund õunapuu all ja imetand last. Kuningal ia miel, et kõik õed leitud, akand iad juttu aama ja puhand õhtani. Õhta ööld õde:
"Mine nüid ruttu minema! Varsti tuleb minu mies, kõigi vieloomade kuningas valaskala, koeo ja kui ta sind leiab, nielab ta sind alla. Tema on kaksteistkümme pääva valaskala ja kaksteistkümme pääva inime. Täna poole öö aal soab ta küll inimeseks, aga ega teda siiski uskuda või."
Kuningas põle õe oiatust tiatavakski teind ja jäänd sinna.
Korraga akand meri kohisema ja mässama, nõnna et sie irmus.
"Sie on minu mies, kes koeo tuleb," ööld õde ja pett kuninga puu juurte alla ää.
Valaskala tuld koeo, söönd kolm nuumärga korraga ää. Küsind sööma aal:
"Kuule, mis lugu sie on - siin on ristiinimese ais?"
"Põle siin kedagi; kes tiab, ehk nielasid tulles ristiinimeste meres mõne kala ää ja ais jäi ninasse," kost naene.
"Üsna õige: viimses kiarus pugeski üks edev kiisk põigiti ette, selle kuugistasin kurku," arutand valaskala, eit pärast sööma magama ja soand poole öö aal inimeseks. Naene akand siis usu piale juttu tegema:
"Kuule, kui ige minu vend Põhjamoa kuningas meid seia sõbra viisi voatama tuleks, mis sa siis tieksid?"
"Kust nüid sinu vend seia võib tulla, kus ükski inime põle käind?"
"Aga kui ta kudagi juhtuks tulema, kas sa tieksid taale paha?"
"Mis paha ma taale siis tieksin - ma võtaks teda kui sinu venda iluste vasta ja annaksin kinki viel pialegi, kui ta mulle aga sinu vargust miele ei tuleta."
Õde läind, toond kuninga puu juurte alt välja ja viind kuldlinna oma koeo, kus valaskala iga kaheteistkümne pääva takka kaksteistkümme pääva eland. Sial võetud kuningast kui sugulast suure iamielega vasta ja söödetud-joodetud, kuda vähe võidud, nõnna kaua kui kaksteistkümme pääva. Kaheteistkümnema pääva õhtal ööld valaskala kuningalle:
"Nüid sa piad minekid tegema. Öösse soan ma jälle valaskalaks ja kui sa siis viel siin oled, pian ma sind ää nielama." Siis and ta kuningalle viel kolm soomust ja ööld:
"Kui sulle midagi äda piaks juhtuma, siis kõrveta neid soomukseid ja ma tulen sulle kohe appi, aga - mis ma küsimata unustasin: kus sa õite tahad minna, et sa nõnna kaugelle oled tuld?"
Kuningas riakind, et ta õemiest voatama tuld ja siis kua Lõuna kuninga tütrelle kosja tahab minna, kes moa pial kõige ilusam inime piab olema.
"Jah, võid küll õnne katsuda, aga sest, maran7, ei tule kedagi välja. Käisin minagi teist korraks kosjas, aga kui selle äbi ja tiotuse piale mõtlen, tuleb paergu süda täis - ja sul ikka minu rikkust ega vägevust ei ole."
Kuningas põle seda tiatavakski teind, muudkui riakind aga julgeste: "Minu pärast katkegu abe ehk alumine lõug vöi surmatagu mind suutumaks, aga jätkust ma järel ei anna ega poole tie pialt tagasi ei lähe!" Siis võtt valaskala kuninga ninanarsu ja seletand:
"Kui sul ädaga änam aega ei ole või miele ei tule soomukseid kõrvetada, siis arvan ma asja sellest narsust: nõnnapia kui ta minu kääs punaseks läheb, tian ma, et sul suur äda on, ja katsun, kuda võin, sulle appi tulla, ehk küll mul omal nõnnasamuti äda karta on."
Õde and ühe laudlina ja õpetand:
"On sul nälg, siis laota sie lina laiali ja kohe on kakskümmend neli tienijad sial, kes lina kõige paremaid toitusi täis toovad ja kõiki sinu soovisi täidavad ja kakskümmend neli mängimiest mängivad viel kõige ilusamaid jalajärel tükkisi."
Kuningas tänand kingituste iest, jätt õe ja õemehega jumalaga ja läind jälle tiele.
Läind mitu pääva otsekohe edasi, tuld tulemeri vasta. Kuda nüid üle soada?! Katsund küll ümber minna, aga merel põle iart sugu oldki. Istund maha, akand aru pidama. Korraga kuuld ta risti-rästi8 imelikku kisa ja näind siis ümber voadates, et puu otsas suur kullipesa old, kus poead sies kisendand, aga vana kulli ennast põle old.
"Tiab küll, mis neil ommeti äda piaks olema?" mõeld kuningas iseeneses. Korraga lennand tuttav koarn sinna ja seletand:
"Vana kull ise on kaugel võeral moal ja ei tule enne kolme pääva koeo ja poead surevad nälga. Kua tuleb täna suur rahesadu, mis kulli poead puhas purustab, sellep9 nad nüid nutavad. Sina aga tapa oma obune ää, anna liha poegadelle sööma-aaks ja laota nahk nende üle varjuks, siis ei tie rahe neile kedagi. Kui vana kull koeo tuleb ja sulle [selle] iest tasuda tahab, siis ära muud palka [nõua], kui et ta sind üle tulemere viib."
Kuningas tapp obuse ää, and koarna õpetuse järel kulli poegadelle "liha söögiks, nahka katteks" ja jäänd ise puu alla ootama, mis sest asjast välja tuleb. Tuld irmus suur oog rahet, mis puu oksad kõigi lehtedega purustand ja moapindagi purustand, aga kulli poead jäänd obuse naha all terveks. Vana kull tuld kolmandel pääval koeo, kaevand ise iemalt tulles: "Nüid mo vaese poead on kõik otsas, lähen ehk seda kohtagi voatama!" Soand pesa juure, näind: poegadel lihaunnik ies ja obuse nahk varjuks pial. Küsind iseeneses:
"Ei tia, kes seda iad mulle piaks olema teind, ma tahaksin sellele mitmevõrra tasuda?"
"Mina!" kost kuningas puu alt välja tulles.
"Ole sa tuhandeks terve! Nõua nüid tasumiseks, mis sa aga tahad, ja ma tahan so tahtmist täita."
"Ei muud, kui et sa mind üle tulemere viid," nõund kuningas.
"Oi sõbrakene! Sie on sie kõige raskem töö moailmas ja ma ei tieks seda sugugi, kui ma enne kõik so tahtmist põleks täita luband. Nüid aga kuule, mis sa enne viel tegema piad. Siin on kakskümmend neli tühja voati. Nüid otsi metsast nõnna pailu lindusi, et kaksteistkümme voati täis soab; kaksteistkümme voati pane vett täis, sio kõik poarikaupa kokku ja lao minu selga; ise istu siis voatide otsa ja voata aga ühtepuhku minu noka poole. Kui ma siis üle tulemere lennates tagasi voatan, võta voadist üks lind ja turka mulle noka vahele. Kui ma teist korda tagasi voatan, siis võta vett ja anna mulla juua!"
Kuningas teind kulli õpetuse järel. Kaksteistkümme pääva kulund ää, enne kui voadid lindusi täis soand ja kaks pääva viel voatide viega täitmiseks ja tiele valmistamiseks, siis akand reis üle tulemere piale. Küll lennand kull tuule tuhinal tulise valuga edasi, siiski kest reis kakskümmend neli pääva ja ööd. Nõnnapia kui kull tagasi voadand, turgand kuningas taale ühe linnu noka vahele ja teise korra aal vett, siis tõust nad jälle kõrgemasse. Kui aga kuningas maeale voadand ja tähele põle pand, et kull tagasi voadand, vaond nad nõnna madalasse, et kulli suled tulest särisend ja kuninga jalad kõrveda taht. Korra tõust nad jälle nõnna kõrgelle, et pilverünkad kuninga mütsi piast ää lükand. Küll käskind kuningas kulli kinni pidada, et mütsi ää võtta, aga kull ööld, et müts selle aaga jo kolmsada penikoormad taha maha jäänd. Viimaks soand nad ommeti suure vaevaga üle tulemere ja kull pand kuninga kalda piale maha. Kuningas läind otsekohe Lõuna kuninga linna, kus sie ilus ja ilmakuulus tütar kuningas old. Kui kuningas viimaks suure surmaga kuningatütre ette lastud ja kosjakroami ää riakind, last kuningatütar teda kohe eluks aaks vangi panna, et kuda nisuke Põhjamoa ulgus julgeb temale kosja tulla.
Vangis old pailu endiseid kosilasi, kõik suurtsugu ja jämedad jägu mehed ja kuningate poead, kellele iga pää üks kord vett-leiba toiduks toodud. Põhjamoa kuningalle toodud nõnnasamati vett-leiba inge pitteks10, aga kuningas löönd vienõu puruks ja tõmmand toidutoojalle rusikaga viel mõne ia korra vasta vahtimist ja paugutand teise silmapoarid nõnna palavaks, et sie ige mäletada soand. Toiduviija läind siniste silmadega kuningatütre juure ja kaevand, et uus vang üks irmus kuri kangelane on, kes vienõu puruks löönd ja teda ennastki taht ää tappa. Kuningatütar põle kuningalle selle süi eest kolmel pääval einekest käskind anda.
Kuningas aga laodand õe kingitud lina lahti ja kohe old neli uhked kuninglikku tiendrid sial, kes lina igasugu äid toitusi täis tassind, ja neli pillimiest tõmmand viel kõiksugu ilusaid tükkisi, kas või üppa püsti.
"Vat nõnna söövad meiesugused mehed, aga mitte vett ja leiba, mis meie koeradki ei taha!" ööld kuningas teiste vangidelle ja kutsund kõik sööma.
Kuningatütar kuuld, et vangitornis suur kära on, ja soat söögiviija voatama, mis sial ommeti on. Sie põle tohtind sugu sissegi minna, kart jälle sugeda soama ja voadand läbi ukseprao. Näind: kuninga ies lina laiali, kallid toitusi täis ja kõik vangid söövad ja joovad ümber. Uhked tienijad käivad ümber ja pillimehed mängivad mis ulub. Läind tagasi ja riakind, et nõnnak-nõnnak asi on, et uuel vangil on lina ies, kus kallimad toidud pial, kui kuningatütre lossis ilmas on old, ja kõik söövad sial ja pillimehed mängivad pailu ilusamaid tükkisi kui nende pillimehed. Kohe soat kuningatütar küsima, kas kuningas selle lina ää müib.
"Kui kuningatütar lina osta tahab, siis tulgu ise küsima ja tänagu õnne, et mina kui Põhjamoa kuningas nisukest este11 oma jutule võtan, - sind ei taha ma tundagi!" kost kuningas söögitoojalle.
Sie läind tagasi ja riakind kuninga sõnad ää. Kuningatütar pahandand küll mis irmus, aga kange imu käind ikka nisukese lina piale, sellepärast soat ta söögiviija uuesti tagasi ja käskind kuningast paluda, et ta tema juure tuleks. Sellega old kuningas rahul ja läind lossi.
"Kas sa võiksid selle lina ää müia?" küsind kuningatütar.
"Müin küll," vastand kuningas, "aga raha iest ei müi."
"Mis sa tahad ta iest?"
"Raha põle mul tarvis, seda on mul omal muidugi küll. Meil Põhjamoal aga riagiti, et sa kõige kurjem ja kõige ilusam inime moa pial piad olema. Kuri oled sa küll, aga kas sa nõnna ilus kua oled kui kiidetakse, siis näita mulle oma paljast kaela ja käävarssi, siis soad laudlina omale."
Kuningatütar pidand kuninga jälle südametäiega vangitorni tagasi soatma, aga läind viel usu piale kõige vanema ja targema nõuandjaga aru pidama.
"Mis sest siis on, näita piale!" ööld nõuandja. "Meie kuld ja õbe jääb järele ja ega ta sul tükki küllest ää võta."
Läind tagasi, võtt kaela ja käävarred paljaks ja ööld kuningalle: "Säh, voata!"
Kuningas voadand tüki-tüki aega kohe ja nuuskind teise kaela ja käävarred pikiti ja põigiti, iest ja takka kõik läbi; kiusand teist aga piale ja viit aega igaviisi. Vahel löönd viel vilet juures ja katsund kuningatütre südame ästi täis teha. Viimaks pahandand viel pialegi:
"Usu sa nüid inimeste juttu! Riagiti ikka, et Lõuna kuninga tütar pidada kõige ilusam inime ilma pial olema, säh nüid, mis ilusam ta on - samasugune ihu kui teistelgi! Mina mõtlesin ikka, et kui sa kõige ilusam oled, siis so ihu kas kullast või tiab mis kallist asjast võib olla; säh nüid - Põhjamoa tidrukutel kõikidel nisuke ihu! Maksis sie minu kosjatulemist ja täna viel aeaviitu ja voatamist, anna voatamise iest viel kallis laudlina ää!"
Kuningatütar soand laudlina kätte ja käskind kuningast jälle kinni viia ega taale kolmel pääval leivakoorukest anda. Ise laodand ta lina laiali ja akand pidu pidama nagu kuningas ennegi. "Nää sa, närukael, nüid nälga, sina tohid mind nõnnamoodi tiotada!" augutand ta kuningast viel takkajärele.
"Oh sa rumal, mis sa nüid tegid!" akand teised vangid kaevama. "Sa andsid lina ää, nüid sureme kõik nälga ehk piame jälle vett-leiba sööma!"
"Põle sest viga kedagi," ööld kuningas ja laodand keskmise õe kingitud lina laiali. Silmapilk old kaksteistkümme uhkes riides kuninglikku tienijad sial, kes lina kõige kallimaid toitusi täis toond ja kaksteistkümme pillimiest tõmmand viel äid tükkisi - kas või tansi!
"Vat nõnna söövad meiesugused mehed, aga mitte vett-leiba!" ööld kuningas ja kutsund teised kõik sööma. Vangid old rõemsad, söönd, joond ja tõmmand tralli, pillimehed paugutand kua, kuda vähe jäksand *, nõnna et kära kuningatütrelle ää kost. Sie soat jälle söögiviija voatama, mis kära sial ommeti on.
Söögiviija läind, voadand läbi prao: kuninga ies jälle lina laiali, kallid toitusi täis; vangid söövad ja trallitavad juures, tienijaid nüid koguni kaksteistkümme ja pillimehi nõnnasama pailu; põle tohtind sugu sissegi minna. Läind teine kuningatütre juure tagasi ja riakind, et niik-niikmoodi asi on: kuningal jälle lina ies, viel kallimaid toitusi täis kui sie lina, mis kuningatütre kääs, kõik söövad-joovad ümber ja tienijaid ja mängimehi kumbagid koguni kaksteistkümme. Kuningatütrel old irmus kade miel ja südametäide, soat söögiviija küsima, kas kuningas lina ää müib.
"Tulgu sie küsima, kes lina tahab, aga ärgu soatku teisa, nagu oleks ta ise ei tia kui suur asi olema - va Lõunamaa lipakas, keda mina, kuulus Põhjamoa kuningas, armu pärast viel enesega riakida luban," kost kuningas ja kihutand söögiviija toast välja.
Sie läind lossi ja riakind kuninga sõnad ää. Kuningatütre süda soand irmus täis, aga kange kadedus, et kuningal parem lina on kui temal, põle änam ingemahti and, loksutand südame vägise vähe vaeaka, ja soat paluma, et kuningas tema lossi tuleks. "No küll ma sind iaste narrin," mõeld kuningas ja läind.
"Kuule, sul piab teine viel parem lina olema, kui enne oligi?" küsind kuningatütar.
"Noh, ega ma siis paremad ommeti sulle and!"
"No kas sa ei müiks seda paremad kua mulle?"
"Müin kua, kui kaupa soan, aga raha iest ei müi."
"Mis sa siis ta iest ige tahad?"
"Tie särk ülevalt lahti ja näita mulle oma ihu rinnust soadik," küsind kuningas.
"Keda sa narrid, kas ma so koer olen?" kärkind kuningatütar kurja ialega.
"Kui ind kallis, ää kauple, lina kulub mul omalgi ää, - või sinu suu nõnna kallist toitudest magu12 tunneb!"
Kuningatütar mõeld ja läind jälle kõige targema nõuandja kääst nõu küsima.
"Mis sest siis on, eks sa näita piale! Ega seda teised nää, tükki ta kua sul küllest ei võta ja meie varandus jääb siejägu järele," ööld nõuandja.
Läind tagasi, last särgi rinnust soadik maha ja käskind kuningast voadata.
Kuningas käind ümberringi, voadand kuningatütart iest ja takka, aand vahel vilet ja viit teise aega igaviisi, pärast akand viel pahandama:
"Usu sa nüid inimeste juttu! Riagiti ikka, et Lõuna kuninga tütar kõige ilusam inime, mis ilus ta nüid on! Mina viel mõtlesin, et so ihu ikka kullast või mis kallist asjast võib olla, säh nüid - samasugune ihu kui teistelgi tidrukutel! Kae mul asja, kelle pärast ma pidin kauged kosjatied komberdama ja täna voadates teist korda ulga aega ää viitma - jää iast laudlinast kua viel ilma!"
Nõnnapia kui kuningatütar lina kätte soand, käskind ta kuningast jälle vangi viia ega taale kuuel pääval koorukest leiba ega tilka vett anda, et ta kuningatütart nõnna ulluste tohib tiotada. Ise laodand ta lina laiali ja akand oma suure ülematega pidu pidama nagu kuningas ennegi.
"Oh sa rumal, mis sa tegid!" kurt teised vangid kuninga vasta. "Nüid sa andsid selle lina kua ää, mis me nüid ise tegema akkame? Kes tiab, kas meile änam vett-leibagi tuuakse või sure nälga!"
"Põle viga, ei sure viel," naerd kuningas ja laodand noorema õe kingitud lina laiali. Korraga old kakskümmend neli väga uhkes riides kuninglikku tienijad sial ja tassind lina arvamata pailu igasugu kallid toitusi täis ja kakskümmend neli pillimiest tõmmand nisukesi äid tükkisi, et jalad põle kudagi paigal taht seista.
"Vat nõnna söövad meiesugused suured mehed ja kuulsamad kuningad, aga ei akka mitte nälga surema, nõnna kui teie kardate ja tuhatnelja-torm13 kuningatütar seda nääks," ööld kuningas ja kutsund teised vangid kõik sööma. Nii söönd-joond, õisand ja last laulu justkui talgul ega põle änam tiandki, mis tulise iamielega teha.
Kuningatütar kuuld jälle kära, soat söögiviija voatama, mis neil ulludel sial nüid jälle piaks olema. Söögiviija läind, voadand läbi prao: kuninga ies uus lina laiali, ikka taga paremaid toitusi täis; vangid söövad ja joovad aga piale ja laulavad lugusi justkui pulmas; kakskümmend neli mängimiest lasevad kua oma lugusi, et tükid taga! Läind teine kuningatütre juure ja riakind, et asi jällegi sedak-sedakviisi on, et vangidel uus lina ies, toidud viel paremad kui kahe esimese lina pial, mis kuningatütar omale sai, ja tienijaid oopis kakskümmend neli, mängimehi nõnnasama pailu.
"Kus kuripatt ta nie linad piaks kõik välja võtma ja kui pailu taal neid ommeti on? Nüid nad söövad-joovad mis kulub ja irvitavad mind pialegi! Kudamoodi ma sest viankaelast ommeti piaksin jägu soama?" siunand ja põhjand kuningatütar ja soat söögiviija jälle küsima, kas ta seda lina kua kudagimoodi võiks ää müia.
"Kasi siit kitse põrgu või poe parem kassi saba alla, kui mind seia tüitama tuled!" kärkind kuningas söögiviija piale. "Kui sel näljatäil kuningatütrel eitsakas14 nõnna ele15 on ja kuskilt änam leivaroasukest ei leia, siis tulgu ise, ma annan taale süia ja tänagu õnne, et ma taale ukseõmblust ei näita, aga ärgu soatku ühtepuhku teisa, nagu oleks ta ise mõni suur asi olema!"
Söögiviija riakind kuninga sõnad köik kuningatütrelle ää. Selle südametäide old küll suurem kui ta ise, aga loksutand viimaks ommeti muist vaeaka ja last kuningast jälle oma juure paluda. Kuningas põle kua kade old ja tuld.
"Kuule, sul piab viel kolmas ja kõige parem lina olema?" küsind kuningatütar.
"No kas ma pidin viimse ja kõige parema siis sulle andma?"
"Kas sa teda siis sugugi ei müi?"
"Raha iest ilmaski."
"Mis sa siis tahad?"
"Üks öö sinu juures magada."
"Kas sa ogar piast oled?"
"Mis sa siis ogaraga akkad kauplema, ogaral on paremaid, kellele lina ilma innatagi võib anda."
Kuningatütar jäänd mõtlema ja läind jälle nõuandja kääst nõu küsima.
"Mis sest siis on, eks sa maga piale," ööld nõuandja. "Ega ta sul tükki küllest ää võta, ehk kui ta piakski sulle liiga ligidale kippuma, tie ialt, küll siis sõeamehed sinna tulevad."
Tütar tuld tagasi, ööld kuningalle, et ta kaubaga valmis on. Õhta tuld kuningas ja eit kuningatütre asemelle magama. Kuningatütar tuld natukese aa pärast kua ja pöörand suu kuninga poole, aga kuningas kierand seila. Läind roasuke aega, kuningatütar nihutand ennast jälle teinepoole kuninga suu poole.
"Põle so ihust suurt kiita, tiod viel sul seda ullemad," augutand kuningas. "Nüid tahad vist, et ma sind piaksin kaissu võtma, kui sa ise seda viart ei ole. Sa piaksid õnne tänama, et ma sind oma seila taga sallin, sa kipud viel suu juure koguni!"
Nõnna augutand kuningas teist igamoodi ja pöörand aga iga kord, kui kuningatütar suu juure kippund, taale seila. Viimaks akand kuningatütar paluma, et kuningas taale vanad süüd andeks annaks, teda iluste kaissu ja omale naeseks võtaks, tema tahta kõige parem naene ilma pial olla. Kuningas näind, et viimaks ommeti tema võit on, ja võtt kuningatütre iluste kaissu.
Ommiku last nad endid ää laulatada ja teind moailma uhked ja suured pulmad. Vangid soand kõik lahti lastud ja pulma kutsutud. Süia-juua soand kolme lina pialt küll ja jäänd viel ülegi. Pärast pulmi and kuningatütar kuningalle seitse võtit ja ööld:
"Valitse nüid üle Lõunariigi nõnnasamati kui üle Põhjariigi, mina olen üksi sinu naene. Nie võtmed tievad kõik lukud lahti, mis sa siin lossis aga leiad, aga oea, et sa seda seitsme pitseriga kinnipandud ust lahti ei tie, sellest tuleb suur õnnetus."
Kuningas eland ja valitsend oma noore naesega väga iluste ja õnnelikult ega ole naesel endist kurjust änam sugugi old. Sedaviisi läind tükk aega. Kuningal old tuline imu tiada soada, mis sial seitsme pitseriga kinnipandud kambres ommeti piaks olema. Sial old aga üks irmus kuri nõid kinni, kes kua kuningatütrel kosjas käind, aga kuningatütar old nõnna vägev, et nõia sinna kinni pand. Nõnnapia kui kuningas ukse praokille teind ja sisse voadand, lipsand nõid siest välja, käskind kuningast omale kloasiga vett tuua. Kuningas toond, nõid joond selle ää, ööld: "Ühe korra soad andeks," ja käskind viel tuua. Kuningas toond teise kloasitäie, nõid joond selle koa ää, ööld: "Kaks korda soad andeks," ja käskind kolmat kloasitäit viel tuua. Kuningas toond, nõid joond ää, ööld: "Nüid sa soad kolm korda andeks, aga oea neljat süid tegemast, mul on nüid jälle endine võimus kääs."
Kuningas joost õue sõeamehi appi kutsuma, nõida uueste kinni panema, aga nõid old selle aaga ää läind ja kuningatütre kua ää varastand. Kõik nutmised ja otsimised old ilmaasjata, kuningas põle oma naest kuskilt ülesse leind. Viimaks tuld tuttav must lind ja jutustand kuningalle, et nõid tema naest kaugel, kaugel ühe mää sies vangis pidada, ja juhatand kua, kust tie sinna läheb, aga kättesoamise piale ei võida mõteldagi. Nõid pidada teda oma naeseks ja taal olla lendav obune, kes öösse ja pääva igale poole nääb ja kuningatütart vahib, et ükski ligi ei soa.
"Soagu mis soab, surm ehk elu, aga piasta katsun ma teda, kuda vähe võin," ööld kuningas ja läind seesama pää viel tiele, sinnapoole, kus must lind juhatand.
Seitsme nädali pärast soand ta sinna mää ligidalle, pett enese ää kõrvale ja soat musta linnu salaja tiada andma, et ta kuningatütart piastma tuleb, ja küsima, millal ta paraja aa arvab põgeneda olema. Must lind toond ja viind tihti kahe vahel salaja tiadust ja juhatand kuninga ige ligidalle kõrvalisse kohta ja käskind sial oodata, et kui kuningatütar kudagimoodi põgeneda soab, siis kohe sinna tuleb ja siis seltsis koeo minna katsuvad.
Ükskord juhtund kua ia aeg olema, et nõid kõige lendava obusega kottu ää läind ja kuningatütar selle aaga musta linnu juhatuse järel mehe juure piasend, kust nad seltsis koeo poole plagama pand. Viel põle teised vasta tühja16 kuigi kaugele soand, kui nõid obusega järele lennand, kuninga kääst naese ära terind17, ööld viel: "Ühe korra saad andeks," ja viind kuningatütre ää. Kuningas põle jonnist kua ühti järele and, passind jälle parajad aega ja varastand oma naese viel teist ja kolmat korda nõia järelt ää. Iga kord aga kihutand nõid järele, viind kuninga tütre ää ja ööld: "Selle korra soad andeks." Kui aga kuningas neljat kord naese ää toond ja nõid jälle tie pial järele tuld, ööld ta kuningalle, nõnna kui ta kuningatütre lossis vett juues luband: "Nüid ei soa sa änam andeks," kiskund kuninga puruks, visand tükid nelja tuule poole laiali ja viind kuningatütre ikka ää.
Lõukoer, kotkas ja valaskala näind, et vahetud ninanarsud punaseks läind, arvand kohe asja ja läind Põhjamoa kuninga surnukeha otsima. Lõukoer otsind arust, kotkas mägedelt ja valaskala viest kuninga surnukeha roasukesed ülesse ja korjand ühtekokku, must lind läind toond Aadama kaevust kahe nahkkotiga kahte nisukest vett, kellest teine tervekstegija, teine elavakstegija vesi old. Kotkas terind esteks katseks musta linnu lõhki ja tilgutand tervekstegijad vett piale, kohe akand tükid kokku, nagu põleks nad ühest ää oldki. Siis tilgutand ta viel elavakstegijad vett piale ja - ena imet - must lind tõust jälle elusse!
Nüid tilgutand nad Põhjamoa kuninga tükkide piale nõnnasamati tervekstegijad vett ja tükkidest soand terve keha. Siis kast nad keha elavakstegija viega ja kuningas tõust elusse.
"Oh olema küll une, nüid ma olen magama jäänd ja nõid on jällegi mo naese ää röövind!" ööld kuningas püsti tõustes.
Õemehed seletand asja ää, kuda nad siis, kui vahetud ninanarsud punaseks läind, teda igalt poolt otsima akand ja tükid nelja tuule poolt ülesse otsind ja kuda nad teda nüid terveks teind ja elusse äratand. Nüid tuld kuningal koa oma asi miele ja riakind kõik akatesest lõpuni ää. Õemiestel old ige ime, et ta Lõuna kuninga tütre omale soand, aga kaevand kua, et nad vägeva ja irmsa nõia vasta kedagi ei või teha. Tema ei surra ilmaski, või tapa teda tuhat korda, sest et ta ing ühe salaja koha pial kõrvale olla petetud. Kui selle inge kudagi piaks kätte soama, siis võiks nõida kohe ää tappa.
Kuningas ööld, et ta nõnna kaua katsub, kui nõia surmata ja naese kätte soab, jätt jumalaga ja läind nõia inge otsima. Otsind ja otsind, otsind kõigist kohtadest, rabelend rabadest läbi ja kõmpsind kõik kõrvalised kohad ää, nuuskind igasse ilma nurka - mis ei leia, seda ei leia. Tuld viimaks tuline nälg kätte, ei süia kuskilt soada. Akkas ädaga kärbseid püidma ja sööma. Kärbsed vasta paluma: "Ää tapa meid, meie oleme sulle äda aal abiks!" Jättis järele, läks viel vähe moad vaesevaevalt edasi. Nälg ei lase narrida - akkas pioga parmusi püidma. Parmud vasta: "Ää tapa meid, meie oleme sulle äda aal abiks!" Jättis jällegi järele. Komberdas viel korraks edasi, nälg kippus nõrgestama. Sai ühe jõe juure - akkas vähi püidma. Vähid omakorda paluma: "Ää püia meid, meie aitame sind äda aal!" Kuulis nendegi kurtmist, istus maha ja ootas surma. Õnnejuhtumisel silmas ta aga metsa siest ühte maea ja akkas sinnapoole ronima. Maeas istus vanamoor ja küsis koleda ialega:
"Kis sa oled ja mis sa tahad?"
"Olen üks nälgas tiekäija ja tahan süia," kostis kuningas.
"Süia võid soada, aga mitte muidu, kui piad mul kolm pääva oostekarjas olema. Jõuad sa obused iluste oeda ja iga õhta koeo aada, soad ühe omale - misukese ise tahad. Ei jõua sa seda mitte, võtan so pia omale."
Kuningas oli kaubaga rahul, sai süia ja eitis puhkama. Sie vanamoor oli aga vanakurja naene ja kaksteistkümme oost ta kaksteistkümme tütart, keda ükski inime ei jõund oeda. Sedaviisi oli ta jo pailu ingesi omale soand.
Ommiku läind kuningas oostega karja. Nõnnapia kui obused väravast välja soand, tõmmand nad sabad selga ja pand kui tuul meda lagedad laiali. Küll joost kuningas järele ja otsind teisa ligi õhtani, aga põle ühteainustki ülesse leind. Viimaks istund ta ühte kohta maha, nutt ja mõeld iseeneses:
"Mis mo aust ja võidust nüid kõik kasu on, täna pian ma ommeti surema!"
"Jää aga rahule, küll meie sind aitame," kost kärbsed.
Pääva looja aal tuld obused tulise valuga, üks ikka siit-, teine sialtpoolt, ja joost kõik koeo, otsekohe taha talli. Kuningas tuld järele ja pand talli ukse takka kinni. Vanamoor näind väga vihane olema, aga kuningas põle seda tähelegi pand, söönd kõhu täis ja eit magama. Öösse ärgand ta ülesse ja kuuld, kuda vanarnoor tallis obuseid pekst ja kurjaste tapeld:
"Teie, üleannetumad tütred, teie pluskused18, kas ma teid sedaviisi õpetasin? Teie joosete koeo," ja mis ta sial kõik käratsend. Tütred palund vasta:
"Kulla emake, kus me pidime minema, kärbsed olid täna irmus õelad, ei and kuskil rahu, meie pidime ädaga koeo tulema."
"Kui lagedal rahu ei old, siis pidite metsa kõrvale minema, aga mitte koeo tulema," õpetand vanamoor, and tütardelle viel mõne tulise säraka ja läind tuppa.
Kuningas soand nüid aru küll, kes sie vanamoor oma oostega old, aga põle sest suuremad välja teind, pöörand teise külle ja jäänd uueste magama. Ommiku karja minnes leigand obused üle lageda otsekohe metsa ja kadund ää nagu teisel päävalgi. Küll joost kuningas järele ja otsind teisa ligi õhtani, aga põle üht ainustki kätte soand. Viimaks istund kuningas ühte kohta puu alla maha, nutt ja kurt iseeneses:
"Mis sest kasu on, et kärbsed nad eile lagedalt koeo kihutasid, täna ei soa ma neid metsast kudagi kätte ja pian surema!"
"Põle viga, küll meie sind aitame," kost parmud.
Pääva looja aal joost obused metsast välja ja ikka aeades koeo, nõnnakaua kui taha talli, justkui eilegi. Kuningas tuld järele ja pand talli ukse takka kinni. Vanamoor old irmus vihane, aga kuningas jätt selle silmapoari vahele, söönd õhtast ja pand pikali. Öösse ärgand ta ülesse ja kuuld, kuda vanamoor jälle eilist moodi tütreid pekst ja augutand, miks nad õhta koeo jooksid.
"Kulla emake, kus me siis pidime minema," palund tütred vasta, "joosime küll lagedalt kärbeste kääst metsa, sial tulid parmud paeost, olid irmus õelad ega and kuskil asu, ädaga joosime viimaks koeo!"
"Kui änam kuskil kohta põld, siis läind või vette, kuhu parmud pahandama ei piase, aga ei pidand mitte koeo tulema!" kärkind vanamoor, siputand tütardelle piitsaga viel mõne sihvaka ja läind tuppa.
Ommiku läind kuningas jälle oostekarja, aga obused leigand üle lageda metsast läbi, nõnnakaua kui jõkke. Kuningas joost küll järele ja otsind ligi õhtani, aga põle ühteainust ülesse leind. Viimaks istund ta jõe kaldalle maha, nutt ja kurt iseeneses:
"Mis sest kasu on, et kahel pääval obused koeo sain, täna pian ikka surema!"
"Põle viga, küll mina sind aitan," kost vähi.
Pääva looja aal tuld obused viest välja ja kihutand ikka koeo poole, nõnnakaua kui talli taha nurka. Kuningas tuld järele, pand ukse kinni ja ööld vanamoorile:
"Kolm pääva on tienitud ja obused iluste kodu, kas olete rahul?"
Vanamoor pidand viha pärast lõhki minema, jäänd siiski viel karvapialt järele, teind ia inimese näo ja ööld vasta:
"Rahu, rahu, lapsekene, ega ma üleliiga ei taha! Küll ma ommiku annan kaubeldud palga kätte, siis võid minna, kuhu ise tahad."
Kuningas söönd kõhu täis ja pugend põhku puhkama. öösse kuuld ta, kuda vanamoor jälle tütreid ullupööra uhtund ja tagund, miks nad koeo tulid.
"Kulla emake, kuhu me pidime minema," palund tütred luuksudes, "ei old lagedal rahu ega metsas mielitust, kärbsed ja parmud pistsid igal pool; läksime jõkke, sial oli taga ullem: vähid tahtsid inge oma sõrgadega välja pigistada, surmaädas joosime viimaks koeo."
Vanamoor aga ropsind tütreid ühtepuhku, nõnnakaua kui ta viimaks ää väsind, siis läind teine tuppa. Sõber koarn jälle tuld kuninga juure ja õpetand:
"Omme ommiku, kui vanamoor ooste ulgast üht omale kässib valitseda, ää sa mitte võta, nad on vanamoori tütred, nõnna kui sa isegi tiad. Nõnna kohe, kui sa ühe obuse selga istuksid, lõhuks ta sind kohe sulbiks19 ja kördiks. Sina riagi vasta, et sa nõnna suure palga viart ei ole, ja palu seitsmema luku takka seda kärnkonna poega, mis ema taga imeb. Kärnkonn on suure nõia, lendava täku ema ja poeg tema vend. Selle poea seilas võid sa suure nõiaga sõdima minna. Esteks ei taha vanamoor lubada, aga sa aa piale, küll ta pärast järele annab."
Ommiku käskind vanamoor kuningast üht oost omale palgaks valitseda, aga kuningas ööld, et kolme pääva tienistuse iest seda palka pailu on, ja palund seitsmema luku takka seda kärnkonna poega, mis ema taga imeb. Küll seist vanamoor kõikipidi vasta, et "mis sa taast soad" ja "mis sa taaga tied", aga and viimaks ikka ja kuningas läind ää. Tie pial ööld kärnkonn kuningalle:
"Tian küll, miks sa mind omale küsisid. Sa tahad minu seilas selle suure nõiaga sõdida, kes sinu naest vangis oeab ja minu vanema vennaga sõidab. Nüid aga lase mind viel kolmeks päävaks ema juure imema ja rammu soama, ma olen viel väga noor."
Kuningas last. Kolme pääva pärast tuld kärnkonna poeg tagasi ja küsind viel kolmeks päävaks ema juure õpetust soama. Kuningas last. Siis küsind ta viel kolmeks päävaks ema juure nõiatud sõeariistu tooma, kellega kõiki võib ää võita. Kuningas last jällegi. Kui kärnkonna poeg kolmat korda tagasi tuld, old ta jo uhke lendav täkk, sõeariistad seilas. Kuningas pand sõeariistad ümber, üpand selga ja kihutand suure nõiaga sõdima.
"Oh, oh - sa näitad ige vägev mies olema, et sa minu täku venna seilas jo minuga taplema tahad akata, seiamoale käisid ikka vargse viisi20," irvitand nõid ja aand oma obusega kuningalle piale. Kuningas soand natuke kõrva kierata ja löönd siis nõia pia ühe matsuga otsast ää. Nõial kasvand jälle teine pia asemelle ja akand kuningast taga aama. Kuningas soand oma lendava täkuga vaesevaevalt nõia iest ää petta. Öösse käskind ta koarnad naesele salamahti sõna viia, et naene ennast nõiaga iaks katsuks teha ja siis ää mielitaks, kus kohta nõia ing petetud on.
Asi läindki tubliste toimi. Kuningatütar pett nõnna pailu nõida, et nõid teda jo uskuma jäänd ja kolmandel ööl ülesse riakind, kus ta ing on: "Minu ing on ühe muna sies, muna on pardi sies, part lendab mere pial ja sialt ei soa teda kiegi teine kätte kui ma ise," juhatand nõid.
Koarn and asja kuningalle tiada, kuningas kõrvetand sulgi ja kutsund õemehe - kotka - appi. Kotkas tuld, läind ja püind pardi kinni, aga part pilland muna merde. Kuningas kõrvetand soomukseid ja kutsund valaskala appi. Valaskala tuld kõige oma vääga appi, otsind muna merest ülesse ja and kuninga kätte. Kuningas läind ja pugend salaja nõia aseme alla, akand sial muna pigistama. Nõid akand asemel oigama. Kuningas pigistand kõvemini, nõid oiand kua kõvemini. Kuningas pigistand muna katki, nõid old kua valmiski.
Nüid soand kuningas naese kätte, pand ta oma täku selga, ise istund nõia täku selga ja läind koeo. Kua nõia varanduse võtt kuningas omale, keda nõnna pailu old, et valaskala seitse oastad vidada soand, mis lõukoer ja kotkas mere jaare kokku kand. Kuningas valitsend üle Põhja- ja Lõunariigi väga õnnelikult ja eland oma noore ja ilusa naesega nõnna kaua kui viimse surmatunnini.