HIIEPUU HEATEOD

Kord vanal ajal elas üks kehva saunamees külast umbes paar versta maad eemal suure liivamäe äärel lagendikul oma väikese puruvana majakese sees. Mees ei olnud ega elanud just mitte üksi omas majas nagu mõni kuiv puu tooreste seas, temal oli ikka oma paras küljesoendus¹ käepärast. Või ep selle soendusega üksi läbi sai, ahju pidi iga õhtu ka aegsasti kütma ja selletarvis pidid puud muretsetud saama. Et aga mets mitte koguni nii väga ligidal ei olnud, pidi mees puid ja hagu seljas kaugelt koju kandma.
Ühel päeval, kui väljas hirmus kange tuulemaru mängis ja puid maha murdis, liiva ja mulla ülesse keerutas, majade katuksid väga palju lõhkus, oli mehel jälle tarvis metsa minna puid tooma. Ta võttis vana kirvetapri kaenlasse, mõtles ja seadis sammud sirgemal ja astus õue. "Võtku tuhat ja tuline! Aitku sada ja sarviline! Sellesuguse ilmaga ma täna küll metsa ei lähe, parem lähen kopli vana hiiepuu kallale, olgu puu püha ja mina patune, mis ma sest tähele panen. Astun sinna ja annan kirvest nii mis kiunub ja paugub!" Nii rääkis mees iseeneses ja luusis lustituhinal kopli hiiepuu juure, kus ta mõne korra vilistades ümber puu käis ja teda tüvist kuni ladvani läbi vaatas. Viskas mütsi mätta otsa, tõstis kirvest ja hoop kukkus puu pihta nii mis paukus.
Korraga kerkis maapind ja väike hall mees astus puu juurte alt välja mehe ette. "Seisa!" hüüdis hallmees* ja küsis siis natuke lahkemalt edasi: "Kuule, mees, mis häda sind täna selle püha puu kallale sundis tulema?"
"Hädasid ja puudusid on mul mõnda, aga ahjupuude puudus ajas mind täna selle kurja ilma pärast kirvega siia selle vana võmmi kallale," oli mehe vastus.
"Jäta see hiiepuu järele, mine koju, seal on sul kuuekordne puuriit õues aia ääres," ütles vana hallmees ja puges puujuurika alla jälle tagasi.
Mees läks sellepeale koju ja pidi kümme korda iseeneses imeks panema, et vanamees temale sula tõtt oli rääkinud, sest puuriidad olid üsna üle aiateivaste kõrged.
Kui ta juhtunud asja naisele jutustas, ütles see: "Sina, vana loll ja juhm mees, lasksid selle vana habemiku nii kergesti ära minna, sa oleksid võinud temale hästi kõvasti peale käia, et ta sulle kõik varandust rohkesti oleks lubanud. Mine aga ruttu tagasi ja ähvarda puud maha raiuda, ehk tuleb jälle, siis küsi kõiki küllalt!"
Mees võttis jälle kirve kätte, läks kopli hiiepuu juurde, andis vopsu pihta ja vanamees oli kohe platsis ning küsis käratseva häälega valjusti: "Noh, mis sa, teise pere rähn, jälle siia puu kallale toksima tulid? Kas sul veel ikka puid vaja on?"
"Puid just küll mitte," vastas mees, "aga uus eluhoone läheb mul tarvis, mis vanast palju suurem peab olema, niisamuti ka uus ait, suured salved sisse ja vilja kuhjaga täis. Ning mõnda muud kraami ka veel, mis taluinimesel tarvis, tahan ja nõuan mina selle eest, et hiiepuu kasuma jätan."
"Seda kõik pead sa rohkesti saama, mine koju, vaata, kõik on valmis," ütles hallmees ja kadus ise jälle puu juurika alla ära.
Mees läks koju, ja kas sa imet näe! Maja oli uus, ait suur ja ruumikas, salved vilja kuhjaga täis, kõiki varandust kohe üsna küllalt, pealegi naisukene veel palju nägusam ja noorem. Mehel oli suur rõõm. Mis nüüd veel viga elades ja saunamehe põlve pidades!
Kui mees nõnda mõne aasta edasi elas, tõusis tema südamesse uhkusevaim valitsema, ja tahtis külarahva üle kohtumeheks saada. Ta võttis jälle kirve kätte, läks puu juurde ja ähvardas teda maha raiuda. Vana hallmees astus jälle tema ette ja küsis: "Mis sul nüüd puudub?"
"Muud kedagi, kui tahan küla kohtumeheks saada, ja kui sa mind selle au ja ameti peale ei aita, raiun ma hiiepuu maha, nii et maa ja mets vastu kajab," rääkis saunamees valju sõnaga vanale hallile mehele.
"Noh, sa pead ka varsti kohtumeheks saama, mine aga rahuga koju," ütles hallmees.
Mees tuli koju ja teisel päeval tulid külamehed nõumajasse kokku ja valisid saunamehe kohtumeheks. Nüüd olid mehel kuldsed päevad ja väga lõbusad ning õnnelikud õhtutunnid; kõik külarahvas pidid tema käsku täitma ja tema karistust kui tuld kartma. Päeva pakuti temale parajal mõõdul au ja õnne, õhtu jälle viideti aega kõrtsis viina- ja õllelaua ääres, kus tops klõnks! ühtelugu mehe mokkadele musu andis ja iga mees teda niihästi valges kui pimedas tundis. Nii elas mees oma ausa ameti sees ligi paar aastat üsna lahedat ja rõõmsat elu.
Viimaks tuli ometi paha lugu kätte. Keegi mõisnik nõudis, et kohtumees laseb külarahvast temast ettenäidatud sihi järel uue tee teha. Kohtumees aga mõtles, et temal võimust küll on, ja laskis oma tahtmist mööda väga kõvera ja käänulise tee teha. Kui mõisnik asjalugu vaatama tuli, sai ta väga pahaseks, laskis kohtumehe mõisa tulla ja seal sõnakuulmise õpetuseks kolmkümmend särakat kohtumehele tagumise otsa peale anda.
"Tuhat ja tuline, sada ja sarviline saksa sugu!" kirus mees ja läks koju. Tema esimene töö oli kohe kirves kätte ja hiiepuu kallale minna. Kui mees oli puule kaks vopsu ära annud, pistis hallmees pea maapinnast välja ja küsis: "Mis asi sind jälle siia puu kallale sundis?"
"Tühi võtku kohtumehe ameti ja kõik vähemad vaevalised valitsused, kust kedagi taskusse ei kuku ja inimene ilmaasjata ihuhirmu2 saab," rääkis mees ja lisas veel juurde: "Mina tahan nüüd mõisnikuks saada, sellepärast tulin ma siia. Kui mulle seda au lubada võid, siis jätan puu kasvama, aga kui mitte, peab ta minu kirve hoopide all langema, nii et laastud vastu taevast kargavad ja oksad ohkades maas lasuvad!"
"Mine rahuga, sinu tahtmine saab sündima," ütles hallmees ja tõmmas pää jälle tagasi maa alla.
Kergel ja kiirel sammul ning rõõmsa südamega läks mees koju ja tema süda põksus kui tallekese saba, tahtis rõõmu pärast põuest välja põksuda, kui talumaja asemel mõnusa ja väga toreda mõisa nägi. Kui sisse läks: oh sa palasilk ja rõõmulik silmapilk! Kõik toad ja saalid olid uhkeid sakste asju ja uhkeid riideid täis, nii otsata palju, et mehe silmad kui joobnul kirjuks jäid vaadates. Korraga läks kambri uks lahti ja tema naine tuli sealt välja, kuldkingad jalas, tore siidikleit seljas, roosiline tanu pääs, hõbepeeker käes, ja andis mehele paar lonksu kallist viinamarjaviina katsuda, mis mees suure ahnusega alla neelas, ja pärast veel ennast suure peegli ees ringi pööris, mis põrmandalt kuni toa laeni ulatas. Sellepeale võttis naise käekõrvale ja läks suurde lustisaali kõndima, kus nad kõiki ilusaid asju vaadates aega viitsid ja õitsevat õnne ja elu kiitsid.
Nii läks elu mõnda aastat üsna mõnusasti edasi. Mees käis teiste mõisnikkude juures võõrusel ja teised jälle tema juures. Ometi viimaks hakkas temal mõisnikuelu halvaks jääma, ta tahtis kindraliks saada ja palju aumärka rinnas kanda. Sellepärast võttis kirve kätte ja läks puud raiuma. Vana hallmees pistis pea puu juurika alt välja ja küsis mehe soovimist, mispeale mees oma soovi ka kohe temale rääkis. Puu vaim ütles, kui juttu oli kuulnud: "Seda au ei või ma sulle muidu anda, kui pead kuninga juure ühe aasta peale teenima minema, siis on sul autähed varsti rinnas. Ma tahan sinule tarkuseallika märga pähe valada, et sa kõik asjad ruttu ära õpid."
Sellepeale kadus hallmees ja tuli varssi jälle tagasi, kuldkauss käes, hõbekarva märga täis, mis ta järgmiste sõnadega mehe pähe valas: "Palju tarkust panen ma sinu pähe, et sa saad au- ja rõõmupäivi näha, oled kuulus kuningriigi sees, autähed ripuvad su rinna ees! Sind külad koos kõik kummardavad ja vallad sind vaatma tulevad!"
Kui hallmees hõbemärja mehe pähe sai valanud ja viimse sõna lõpetanud, kadus ta jälle musta mulla põue puu juurika alla mehe nähtavalt ära ja mees kõndis pikil sammul rohkest rõõmust täidetud südamega koju.
Kui ööd üle oli maganud, võttis teisel päeval teekäiki ette ja läks kuninga linna, kus kuningas teda lahkesti oma teendriks võttis, ja et ta pea suure tarkusega täidetud oli, sai ta lühikese ajaga ühe autähe teise järele, ja mees tõusis nime poolest koguni väga kuulsaks.
Kui aasta täis sai, tuli mees suure au ja väega oma mõisa tagasi. Sinna kogusid hallimehe sõna mööda kõik külarahvas kokku teda kummardama ja vallad tema aumundrit vaatama.
Kui mees paar aastat niiviisi ära oli elanud, tõusis uus uhkusevaim tema südamesse valitsema. Ta hakkas iseeneses jälle arvama ja uusi mõnusamaid plaanisid välja hauduma: "Eks ma võiksin ennemini kuulus kuningas olla kui kiidetud kindral, siis tean ometi selgesti, et kõik riigi alamad ja ülemad ühekorraga minu sõrmenäituse järele peavad tegema. Mis ma tahan, peab silmapilk kõik sündima! Nüüd pean ikka vahel kuningat kummardama minema ja temale oma suuga suurt au andma."
Ta võttis jälle oma kirvetapri kätte ja läks püha puu kallale, andis sellele ühe hoobi pihta, ootas natukese aega vanakese ilmumist, aga oli asjata. Virutas teise hoobi jälle ja vaatas ümberringi, kas ehk vana hallmees tuleb, aga kõik asjata. "Tohoo hull!" mõtles ta iseeneses. "Kus ta, vana räbal, nüüd on?" Andis siis jälle ühe hooga viis pauku järgemööda puu pihta, siis kärgatas maapind koleda praginaga ja vana hallmees puges puu juurikate alt välja, suur vasknui käes, ning küsis kohe õige käreda häälega: "Mis sul jälle vaja on, suur au- ja võimusemees?"
"Mul on tahtmine kuningaks saada, kindralipõli pole kiita ühtigi; pean alati kuningat kummardamas käima ja temale häid palumise sõnu viima," andis mees vastuseks.
"Mõtle ometi natuke järele, mis mees sa enne olid ja mis praegu oled. Ilmaski sinu süda rahu ei leia, uhkus teeb sind viimaks koguni hulluks! Mina ei saa õigesti aru, kui kõrgesse sa tõesti tahad tõusta," ütles hallmees pahameelega. Sellepeale raputas tema tugevasti hiiepuud ja kindral oli karuks muudetud ning käis nelja käpa peal kui valmis ja loomulik karu. Natukese aja pärast tuli tema naine ka sinna, hallmees raputas jälle puud ja naine sai emakaruks. Vanamees võttis tugeva teiba kätte, andis mõlemale karule mööda kintsu mis sumas ja kihutas nad kaugele metsa, kus neid kellegi silm enam ei näinud, ja ilmaski [nad] enam inimeseks ei saanud.