IMELIK SÕRMUS

Ennemuiste oli üks kaupmees. Sellel kaupmehel oli üksainuke poeg.
Kord ütles poeg isale: "Anna mulle raha, ma lähan reisima!"
Isa andis sada rubla. Poeg läks. Tee ääres nägi ta: karjapoisid poosid ühte koerakutsikat. Mehel läks meel haledaks, ta tahtis vaest looma vallatuma laste käest ära päästa.
"Mis te tahate, müüge see koer mulle ära!"
Poisid küsisid sada rubla. Kaupmehe poeg andis sada rubla ja laskis koera lahti. Koer ütles: "Ole terve, et sa mind lahti lasksid! Kui sul häda on, kutsu mind appi!"
Poeg läks koju. Isa küsis: "Kuhu sa raha kulutasid?"
Poeg vastas: "Vaestele andsin."
Teisel päeval ütles poeg jällegi: "Isa, anna mulle raha, ma tahaks reisima minna!"
Isa andis sada rubla. Poeg läks. Tee peal nägi ta, et karjatsed ühte kassi tahtsid ära uputada. Mehel läks süda haledaks ja ta tahtis vaest looma vallatuma laste käest ära päästa.
"Mis te tahate, müüge see kass mulle ära!"
Poisikesed küsisid sada rubla, kaupmehe poeg andis neile raha kätte ja laskis kassi lahti, kass ütles: "Ole terve, et sa mind lahti lasksid, kui sul häda on, hüüa mind appi!"
Poeg läks koju. Isa küsis: "Kuhu sa raha kulutasid?"
"Vaestele andsin," vastas poeg.
Kolmandal päeval küsis poeg jällegi: "Isa, anna mulle raha, ma tahaks reisima minna!"
Isa andis sada rubla. Poeg läks. Tee peal nägi ta, et karjased ühte tõrvasmadu¹ tee ääres tahtsid ära materdada. Mehel läks süda haledaks ja ta tahtis vaest looma vallatuma laste käest ära päästa.
"Mis te tahate, müüge see madu mulle ära!"
Poisikesed küsisid sada rubla. Mees andis raha kätte ja võttis madu omale. Tee peal mängis tema maduga; see oli vaga, ei teinud talle midagi. Viimaks pani ta madu oma mütsi sisse. Kui ta mütsi jälle peast ära võttis, sai madu järsku nooreks neiuks.
"Ole terve, et sa mind vangist päästsid. Nüüd tule meile isa käest palka otsma; ära midagi [muud] vastu võta, mis ta sulle pakub, kui üks sõrmus, mis ta sõrmes on. Seda ei taha ta kellegile anda. See on väga kallis sõrmus: kõik soovid, mis sa selle sõrmusse läbi välja ütled, saavad täide."
Mees läks neiuga ühes isa juurde. See oli väga rõõmus, et tütar, kes kaua aega madu oli olnud, jälle koju toodi. Ta pakkus ühte ja teist asja kaupmehe pojale, see ütles aga: "Mina ei ole seda palga eest teinud; kui sa tahad mind tänada, siis anna mulle sõrmus, mis sõrmes on, mälestuseks."
Küll vaidles vanamees vastu, aga andis viimaks ometi sõrmusse ära.
"Ära sa teda aga kellegi kätte anna!" kinnitas ta veel juurde.
Mees läks sõrmussega koju. Imelikul viisil oli aga see aeg, mis temal mõne tunni pitkune näitas, tervelt kolm aastat mööda viinud. Isa oli temal kodus juba ära surnud, ema pimedaks jäänud ja pood ära lagunenud. Ta kõneles varsti läbi sõrmusse: "Ema saagu terveks ja pood saagu uueks!"
Teisel hommikul oligi ema terve ja pood uus. Nüüd mõtles mees kosja minna. Tee peal tuli temale seesama tüdruk vastu.
"Kas tahad mulle naiseks tulla?" küsis kaupmehe poeg.
Tüdruk ütles: "Kui sa teed marmonikivist silla üle jõe ja vahast kiriku ja istutad tee äärde õunapuud, mis siis õitsevad, kui me kirikusse lähame, ja siis valmis vilja annavad, kui me tagasi tuleme, siis ma tulen sulle."
Mees kõneles õhtu läbi sõrmusse: "Jõel olgu marmonikivist sild peal ja vahast kirik olgu valmis ja tee ääres olgu õunapuud, mis siis õitsevad, kui me kiriku lähame, ja siis valmis vilja annavad, kui tagasi tuleme."
Teisel hommikul oli kõik nii valmis. Mees läks naisega laulatsele - õunapuud õitsesid; tuli tagasi - vili oli valmis. Naise meel oli aga paha. Ta tahtis mehe juurest ära minna, sellepärast püüdis ta sõrmust mehe käest ära meelitada. Mees ei tahtnud küll anda, aga viimaks jõudis ta ometi nii kaugele ära meelitada, et ta andis. Naine kõneles läbi sõrmusse: "Marmonisild olgu kadunud ja õunapuud ja kirik ka kadunud, mehe ema pime ja pood vana," ja isi läks siis koju.
Mees oli kurb oma õnnetuse üle ja kahetses, et naise meelitamist oli tähele pannud. Ta läks välja kõndima, kogemata tuli talle kass ja koer meelde.
"Oleks nad siin oleva, nad vöiks mind aidata."
Varsti olid ka koer ja kass seal. Mees kõneles neile oma häda ära.
"Me katsume sind avitada!" ütles koer.
Nüüd istus kass koera selga ja ojusid üle jõe. Tüdruk jalutas parajasti roosiaias. Kass tegi omale ilusa kullase karva ja läks nendele sõbraks tükkima. Tüdrukul oli kass väga meelepärast. Ta viis kassi oma tuppa. Sõrmus oli aga alati tüdrukul sõrmes. Üksnes siis, kui ta asjal käis, võttis sõrmusse sõrmest ja pistis suhu. Kass tegi oma saba hukka ja lõi tüdrukule lapsti! vastu mokke.
"Ptüh, ptüh, ptüh!" sülitas tüdruk, ja sõrmus kukkus suust välja.
Kass napsas sõrmusse suhu ja valama2, jõe ääres istus koerale selga ja ojus üle jõe. Kaupmehe poeg sai sõrmusse kätte ja kõneles läbi sõrmusse: "Marmonikivist sild olgu üle jõe, ema olgu terve, pood olgu uus, õunapuud kasugu tee ääres ja naine olgu kodus!"
Nõnda oli ka teisel hommikul. Küll meelitas nüüd naine jälle, aga mitte mees ei andnud enam sõrmust tema kätte.