IMEVÕIMELINE TÄKSIKOTT

Üks soldat, kes kaua aega kroonuteenistuses oli olnud, lastud pileti peale¹. Soldat kõndinud kodu poole, magu mõtteid täis, et mis pean ma nüüd peale hakkama ehk kust saan ma nüüd oma igapäevast leiba.
Kui ta tüki maad oli edasi läinud, nägi ta tee ääres kännu otsas ühe suure vanamoori istuma. Vanamoor kohe soldati käest küsima: "Kuhu sa lähäd?"
"Ah, mis sina, vanamoor, sellest küsid!"
"Ei, pojuke, räägi aga üles, mispärast sa nii mures oled."
Kui soldat üles rääkinud, et taal kohta ega paika kuskil ei olla ja pealegi, et rahakopikas väga kasin olla, siis ütelnud vanamoor: "Siit üks penikoorem2 edasi minna on üks vana lossikelder. Esimises keldris on vaskraha, seal on punane koer vahiks. Teises keldris on hõberaha, seal on valge koer vahiks. Kolmandas keldris on kuldraha, seal on must koer vahiks. Sealt võid sa raha võtta nii palju, kui sa tahad. Need koerad ei saa sulle midagi paha tegema, nad tõstavad oma pead üles ja vahivad sinu otsa, aga sa ära karda midagi. Seal kõige viimases kuldrahakeldris laua peal on minu veikene täksikott3. Ole üks hea mees, too see sealt ära! Vaevapalgaks võid sa sealt nii palju raha võtta, kui sa tahad."
Kui soldat keldri juure oli jõudnud, mille uksed lahti seisnud, ajanud ta kohe vaskraha taskud täis. Koer tõstnud pea üles ja vahtinud põleval silmil soldati otsa.
Soldat läinud teise kambri, kus hõberaha olnud, seal ajanud ta hõberaha ka tasku. Kui soldat kullakambri oli läind, toppinud ta kõik põue ja saapasääred kulda täis, siis pistnud vanamoori täksikoti vöörihma vahele ja keldrist välja.
Kui soldat vanamoori juure oli jõudnud, küsind vanamoor kohe oma täksikotti. Soldat mõtelnud: kes teab, mis kott see on, et sa teda nõnda tahad, ja põle kotti vanamoori kätte annud. Kui vanamoor ikka soldati käest kotti peale ajanud, saand soldati süda täis ja löönd vanamoori maha.
Nüüd olnud soldat rikas mees, hõbedat-kulda ja vana vaske kõik taskud täis, tal põle tulnud meeldegi, et raha otsa saab, kui [---] priiseldanud4 mööda kõrtsa. Aga viimaks saanud taskud rahast tühjaks, et põle kuskilt enam kopikat leidnud.
Soldat käinud veel seda lossikeldrit taga otsimas, põle aga teda enam leidnud. Nüüd olnud soldat nii vaene, et põle jõudnud enesele piibu peale tuld saada. Äkitselt tulnud taal meelde, et vanamoori täksikott veel alles on. Soldat võtnud tuleraua ja hakanud piibu peale tuld lööma; kui ühe täksu saand lüüa, kohe olnud punane koer ta ees ja küsinud: "Anna mulle tööd!"
Soldat hakanud täksikoti kallal vilet lööma, et see on tubli tulerauakott. Soldat löönd teise ja kolmanda täksu, kõik kolm koera olnud ta ees ja küsinud tööd. Soldat käskinud koerad raha tuua. Silmapilk läinud koerad minema ja toonud igaüks oma raha soldatile. Nüüd põle soldatil enam rahast puudu olnud, seda prügi toonud koerad talle küll.
Soldat läinud ühte kuningalinna elama, ehitanud enesele uhke maja; mis taal tarvis olnud, seda kõik toonud koerad.
Ühel õhtul löönud soldat kolm täksu tulerauaga tuld, kohe tulnud koerad senna ja küsinud tööd. Soldat käskinud koeri kuningatütart enese juurde tuua. Koerad läind minema ja toonud kuningatütri ööse soldati juure; hommikul viinud jälle tagasi. Kuningatütar põle aru saanud, milla tema soldati juure viidud ehk milla sealt ära toodud, aga et ta soldati juures iga ööse magab, seda teadis ta selgesti.
Kui tütar oma igaöösist soldati juures magamist kuningale sai rääkinud, pannud kuningas vahid tütri voodi ümber, aga vahid põle kedagi näinud, kui tütar juba voodist kadunud. Kuningas läinud targa juurest abi otsima. Tark ütelnud: "Teie siduge tütrile tangukott selga, koti suu allapidi, siis võite hommikul tangusid mööda senna minna, kus tema viiakse." Õhtal sidund kuningas tütrile tangukoti selga, teinud veike augu kotile sisse, kust tangud maha kukuvad.
Kui tütar öösel jälle voodist ära kadunud oli, siis saatis kuningas otsijaid mööda tangurada kunni soldati majani ja leidnud tütri soldati juurest magamast. Soldat siutud kohe kinni ja viidud vangitorni. Soldatile antud teada, et homme hommiku saab sinu pea otsast maha raiutud.
Soldat istunud vangitornis ja oodanud hirmuga oma surmatundi. Ta vaadanud raudrestide vahelt välja ja näind, et üks kingsepapoiss läinud sealt mööda. Soldat poissi paluma, et: "Mine too minu tulerauakott minu toast laua pealt ära, et ma veel enne ühe suitsu piipu tõmman, kui minu pea otsast maha raiutakse! So heateo eest tahan ma sulle tublisti head vaevapalka anda."
Kui soldat poisile oma maja oli juhatanud, jooksnud poiss kärmesti tulerauakotti tooma. Soldat oodanud poissi tagasi tulema, aga ei kedagi tule, kui korraga vangitorni uksed lahti läinud ja hulk soldatid sisse tulnud vangi ära hukkama viima. Seal näinud vang, et poiss tulnud jookstes tagasi ja annud tulerauakoti läbi trellide talle kätte. Soldat võtnud kärmesti tuleraua kotist välja, öeldes: "Löön veel viimast korda piibu peale tuld, ega pärast enam saa piipu põletada. Varsi võtate mo pea keha otsast ära."
Kui soldat oma kolm täksu ära oli löönud, seisnud ta kolm koera ta ees ja küsinud tööd. Soldat ütelnud: "Kihutage need mõõgamehed siit välja ja kogu nende selts siit linnast, kuid kuningas ja tema tütar jätke järele!"
Koerad ajanud viimase kui soldati linnast minema, et pärast põle enam üht soldatihinge seal linnas nähtud. Soldat läinud kuninga juurde, kuningas võtnud soldati lahkesti vastu ja annud oma tütri [---] [talle] naiseks, kus[juures] soldat pärast kuninga surma riigi valitsejaks jäi. Soldat hoidnud oma tulerauakotti ikka alles. Kui juhtunud kellegagi sõda tulema, siis kutsunud ta oma koerad ja saatnud sõjaplatsile, ja ikka võit jäi temale.
Soldat elab oma prouaga õnnelikult. Aga see tulerauakott, kus ta praegu on, sellest ma enam ei tea.