HOBUNE, LAUDLINA JA KEPP

Vanal aeal olnd Kibiküla vanemal hernepõld. Üks käind aga iga öösi hernepõldu tallames ja söömes. Vanem saatnud esimese öö kõege vanema poea vahti, see vahtind, jäänd aga varsi magama. Teisel ööl saatnd isa (vanem) kesmise poea vahti, see vahtind, jäänd aga ka viimati magama, ja hernepõld olnd ikki jälle hommiku tallatud ja söödud. Kolmandama öö saatnd isa kõege noorema poea, keda vanemad vennad lolliks pidand. Ka isa põle tast suurt arband¹.
Kõege noorem poeg vahtind, vahtind, vahtind juba tükki aega, ei põle kedagi tulnd. Viimati aga tulnd üks valge hobune hernesse, hakkand tallama ja sööma. Tema aga kohe hobune kinni.
Heakene küll, saand olnd, hobusest saand mees ja see mees hakkand teda paluma: "Lase mind lahti, ma annan sulle ühe valge hobuse! Kui ütled: "Ptruu, tambi jalga!", siis tambib hobune jalga ja maa seest tuleb hõberaha väella."
Tema olnd sellega rahul küllalt. Mees aga kadund ära ja ilus valge hobune seisnd tema juures. Tema võtnd hobuse ja viind koeu ja näedand vanema vendadele kah. Vennad aga näind, et see hobune raha tampind. Ja pidand nüid nõu, kudas saavad nüid selle hobuse ära vahetada.
Heakene küll, teese hommiku läind k[õege] noorem vend Kibiküla kokku kutsma, et tema saand sukse2 hobuse, kes raha tambib. Kibiküla läind ka. Kui kõik Kibiküla koos olnd, tuund k[õege] noorem vend hobuse tallist õue peale ja ütend: "Ptruu, tambi jalga!" Hobune põle aga kedagi tampind, ütend veel, ikki kedagi. Siis, kui k[õege] n[oorem] vend Kibiküla kokku kutsmas käind, vahetand vanemad vennad hobuse ümber.
Kibiküla läind pahandes koeu. Tema jäänd aga kurvaks.
Teese öösi läind jälle hernepõllu peale. Eilne mees tulnd ja küsind: "Mis asja oli?"
"See hobune, mis mulle andsid, ei tambi jalga!" ütend k[õege] n[oorem] vend.
Mees and talle ühe laudlina ja ütend: "Kui sa ütled: "Lina, kata lauda!" siis lina katab isi lauda."
Tema võtnd laudlina ja läind koeu ja näedand vanema vendadele kah.
Kui nüid jälle k[õege] n[oorem] vend läind Kibiküla kokku kutsma, vahetand vanemad vennad ka laudlina ära. Ega noorem vend põle kedagi teand. Tema läind ja rääkind, et temal on nüid niisugune laudlina, mis isi lauda katab, ja kõiksugused magusad söögid ja road tulevad välja. Kibiküla põle aga uskund, et valetab jälle nagu ennegi. Tema aga ütend, et tõeste on.
Noh, Kibiküla viimati õhta läind ka. Tema viind siis, kui kõik koos olnd, kamre, võtnd kapist laudlina ja isi ütend: "Lina, kata lauda!" Ei laudlina põle kedagi katnd, ütend veel, ikki kedagi. Kibiküla pahandand ja läind vihastes koeu, et sedasi teist korda juba petetud.
Tema olnd aga kurb ja läind jälle öösi hernepõllu peale, aga ei meest tule. Viimati tulnd. Ja küsind asju. Tema kaeband, et see laudlina, mis andsid, ei kata lauda. (Ah jah: kui Kibiküla koos olnd ja kõege noorem vend käskind linad lauda katta, olnd vanema vendadel kõiksugused road ees.)
Heakene küll, mees and temale ühe kepi ja ütend: "Kui selle kepile ütled: "Kepp, peksa!", siis kepp peksab, keda isi tahad laska peksa."
Tema võtnd kepi mehe käest ja läind jälle koeu. Mõtend, kui nüid katsu, kas kepp peksab isi, ja ütend: "Kepp, peksa, kes mu hobuse ära vahetas!"
Oh sa jetakas, kudas kepp aehu äärest nurgast üles karand ja kohe vanema vendade kallale, nüid põle enam enne järele jätnd, kui nad noore venna endise valge hobuse tagasi toond.
Nüid ütend jälle kõege noorem vend: "Kepp, peksa, kes mu laudlina ära vahetas!"
Oh sina aeg, kudas jälle kepp üles karand ja jälle kohe vanema vendade kallale ega põle enne enam järele jätnd, kui vanemad vennad tema endise laudlina tagasi tuund.
Nüid olnd noore vennal hea meel: jälle kõik käe, ja veel isipeksja kepp! Nüid visand kepi tuppa aehu ääre nurka ja läind suure röömuga Kibiküla kokku kutsma. Nüid rääkind ta, et teeb ühe suure peu ja nüid on päris tõeste valge hobune, kes hõberaha maa seest tambib, ja lina, kes kõiksugused road laua peale tuub, ja veel isipeksja kepp.
Kibiküla tulnd õhta jälle kokku. Tema tuund hobuse tallist ja ütend: "Ptruu, tambi jalga!" Ja oh sa ime! Kõik Kibiküla näind, kudas valge hobune raha üsna hunikus väella maa seest tampind. Nüid viind ta nad kamre, võtnd laudlina kapist ja ütend: "Lina, kata lauda!" Sina aeg, kõiksugusi söökisi ja juukisi, mis nüid laua peale tulnd! Isipeksja kepp olnd tuas aehu nurkas. Kui nüid kõik Kibiküla kamre sööma ja juuma läind, siis läind kõik kepist mööda ja ütend, kes aga mööda läind: "Kepp, peksa mind kah" ja "kepp, peksa mind kah!" Aga ei kepp põle kedagi peksnd.
Nüid hakkand kõik suurt pidu pidama, sööma ja juuma. Aga vanema vendadel põle kedagi olnd. Kui küll juba söödud ja joodud ja viimati laua äärest ära tulnd ja tuppa läind, läind kõik Kibiküla jälle kepist mööda ja ütend jälle narrides: "Kepp, peksa mind kah!" Ja jälle: "Eks, kepp, peksa mind kah!" Ei kepp põle kedagi peksnd.
Üks vanamees jäänd aga hiljaks laua ääre sööma. See tulnd ka kepist mööda ja ütend muedu naella pääst3: "Noh eks, kepp, peksa mind kah omiti!"
Aga oh mu kullake, kudas nüid kepp aehu nurgast üles karand ja kohe kõike peksma! Nüid jäänd tuppa kel käsi, kel jalg, kel pool perssenäkka.