PÕRGUKUKK

Hans oli kehv saunamees. Põldu oli tal nii väha, et vaevalt peost suhu võis elada. Kord juhtus kuiv sui tulema ja põud võttis kõik Hansu vilja ära, nii et ta oma seemetki enam kätte ei saand.
Sügise jõudis kätte ja sügisega ühes ka see rendimaksmise aeg. Külamehed läksid kõik renti maksma ja meie tuntud Hans hakkas ka raske südamega mõisa poole kõmpima, olgu küll et raske südamega, sest tal ei old mitte punast kopikut härrale oma maalapikese eest maksta.
Said kõik jõukamad mehed härra juures maksud ära makst, siis tuli kord ka meie Hansu kätte härra ette minna, mida ta ka suure mure ja õhkamisega tegi. Nüüd palus tema härrat, et ta temaga nii kaua kannataks, kui paremad ajad tulevad. Härra sai seda kuuldes väga kurjaks ja põrutas Hansu peale: "Maksa ära, mis sul maksta on, see põle minu asi, et sul vilja ei kasvanud!"
Hans hakkas uuesti härrat paluma: "Kulla härra, kannatage ometigi poolgi aastat, küll ma siis katsun maksta!"
Härra karjus vastu: "Kasi põrgu oma loraga! Muretse mulle nädali pärast rent siia ja ära enam muud räägi ühti!"
Hans nägi, et tema palved siin enam midagi ei aidand, võttis südame rindu ja hakkas põrgu poole rändama.
Saigi põrgusse. Kui Hans põrgus mitmed toad ja kambred oli läbi käind, jõudis viimaks ühte suurde tuppa, mis kullast ja kalliskividest hiilgas ja säras, nii et Hans seda ilu ja toredust nähes üsna ära ehmatas. Kesk tuba istus vanapagan kuldse aujärje peal. Vanapagan, kui Hanssu nägi, kutsus ta oma juure ja küsis, mis asja pärast ta on tuld. Hans jutustas, et temal põle härrale old renti maksta ja härra teda käskind niisuguse jutuga põrgusse minna.
Vanakoll kuulas Hansu loo otsani ära ja ütles siis: "Siin annan mina sulle selle käsikivi, see saab sind hädast aitama, sul omal ei pruugi temaga jahvatada, vaid ütle aga: "Kivike, jahvata!" Küll ta siis jahvatab."
Hans tänas vanapaganat, võttis kivi kukile ja hakkas jälle kodu kõmpima. Kodu jõudes oli temal kohe esimene töö proovima hakata, kas kivi ka sõna kuulab. Niipea kui Hans seda sõna sai ütlend: "Kivike, jahvata!" ja vaata, nii kohe hakkasid kivid kolinal ümber käima, ja jahu tuli mis soras, nii et Hansul kõik aidad ja hagerikud täis said. Nüüd müüs tema jahud ära hea hinna ette, maksis kõik oma võlad ära ja kogus ka musta päevade jäuks.
Viimaks ulatas see jutt ka härra kõrvu, et Hansul olla niisugused käsikivid, mis iseenesest jahvatada, muudkui ütle aga: "Kivike, jahvata!"
Nüüd tõusis härral suur himu selle käsikivi järel ja saatis kohe mehed Hansu juure, kis talt kivi ära võtsid ja härra kätte viisid. Nüüd hakkas härra kohe kivide headust proovima ja ütles: "Kivike, jahvata!" Aga kivid ei kuulnud härra sõna ja ei liikunud paigastki.
Nüüd läks Hans jälle põrgusse vanapagana juure kaebama, et härra tema käest käsikivid ära võttis. Vanapagan kuulas Hansu jutu ära ja ütles: "Põle viga, sa saad oma käsikivi jälle kätte."
Seda üteldes andis vanapagan Hansule ühe kirju kuke ja ütles: "See kukk muretseb sulle kivid kätte."
Hans tänas, võttis kuke kaendlasse ja hakkas jälle koju minema. Said nad tüki maad läind, siis tuli neile rebane vastu. Kukk ütles rebasele: "Poe mo kõhtu!"
Rebane kuulis kuke sõna ja pugeski kuke kõhtu. Said nad jälle natuke maad edasi läind, siis tuli hunt vastu.
Kukk ütles hundile: "Poe mo kohtu!"
Hunt kuulis kuke sõna ja pugeski ta kõhtu. Said nad jälle natukene maad edasi läind, siis tuli karu neile vastu.
Kukk ütles jälle: "Karu, poe mo kõhtu!"
Karu kuulis kuke sõna ja pugeski kuke kõhtu.
Nüüd ruttasid nad jälle edasi ja jõudsid ühe järve äärde. Nüüd jõi kukk ühe joonega järve tühjaks. Viimaks jõudis Hans oma kukega härra juurde, kukk läks kohe suure trepi peale ja hakkas seal suure häälega laulma: "Kukeluugu! Kukeluugu! Anna saunamehe käsikivid kätte!"
Härra vihastas niisuguse häbemata kuke üle ja laskis tema kanade kongi viia. Kui kukk kanade seas oli, siis ütles ta rebasele: "Rebane, poe mo kõhust välja ja murra need kanad ära!"
Rebane puges kõhust välja ja murdis kõik kanad ära. Homikul mindi kanadele süüa andma, aga peale kuke ei tahtnud ükski sulgloom enam süüa. Rebane aga kargas kongist välja ja pani putked mängima¹ metsa poole.
Teiseks ööks viidi kukk lauta loomade hulka. Kukk ütles nüüd hundile: "Hunt, poe mo kõhust välja!"
Hunt puges kõhust välja ja murdis kõik kariloomad ära. Homiku mindi loomi vaatama ja süüa andma, aga ei ükski loom taht enam süüa, vaid kõik sirutasid sõrgu vastu taevast. Kolmandeks ööks viidi kukk hobustetalli. Nüüd käskis kukk karud kõhust välja pugeda. Karu puges kuke kõhust välja ja murdis kõik hobused ära. Sedaviisi said kõik härra loomad otsa.
Härra vihastas selle üle nii, et käskis kohe kuke ära tappa. Kukk tapeti härra käsu peale ära, kisti suled pealt ära ja lõigati kõht lõhki, aga nüüd jooksis järve vesi kuke kõhust välja ja tahtis kõiki ära uputada, aga viimaks kadus vesi jälle ära. Nüüd köeti ahi tuliseks ja pandi kukk panniga ahju. Kui kukk heasti juba oli küpsend, siis võeti ta ahjust välja ja härra sõi tema üksipäinis ära.
Nüüd hakkas kukk härra kõhus jälle laulma: "Kukeluugu, anna saunamehe käsikivid kätte!"
Härra ei saanud nüüd ööd ega päeva rahu, vaid kukk karjus aga ühtelugu: kukeluugu ja kukeluugu! Viimaks mõtlend härra, et tema ometi ükskord kõhust välja tuleb, ütlenud sulasele: "Võta ja löö tema pea otsast ära, kui ta välja hakkab pugema, kui ma oma asjale lähen."
Sulane teind nii, kui härra käskind, aga löönd jälle härrat ennast nii, et härra suure valuga karjuma on hakand ja ütlend: "Katsu, et need kivid siit silmapilk ära viite, sest hädast saab juba küll!"
Saunamees sai oma käsikivid jälle kätte ja niipea kui ta ütles: "Kivike, jahvata", hakkasid nad Hansule jälle jahvatama mis kolin taga, nii et Hans oma eluajal enam puudust ei saand tunda. Peale Hansu surma pärandas Hansu poeg need kivid omale ja on praegust külas kõige jõukam mees.