KAKS VENDA JA IMEPÄRANE KANA

Kord elas ühes külas viletsas saunahurtsikukeses vaene mees oma naise ja kahe väikese pojaga. Mees tegi küll tublisti tööd, käis talu nurme pääl kiva kaalumas ja talu metsas hagu raiumas, aga ikka tükkis suur puudus saunakesesse ja naisel ja lastel ei olnud alatihti, mis süüa.
Ükskord, kui mees jälle talu metsas hagu olnud raiumas, tulnud keegi vanameheke saunahurtsikusse ja palunud enesele öömaja. Naine, isegi selle pääle pahane, et nälg alati majasse vahib, ei tahtnud esiteks võõrast sauna jätta, viimaks oli aga siiski jätnud. Kui võõras hommiku üles tõusnud, ütelnud ta naisele: "Teie olete ikka ja alati suures näljas, kui teie tahate, siis õpetan ma teile, kuda teie rikkaks võite saada. Võtke ja müüge oma viimne varandus ära, minge linna ja ostke selle kaupmehe käest, kes teile linna sisse minnes kõige enne vastu tuleb, üks asi."
Naine vastanud: "Meie kõige viimne varandus on meie vana lehmakene."
"Siis müügu mees see ära ja tehku nii, nagu mina õpetasin," ütelnud mees ja läinud ise ära.
Õhtul rääkinud naine juhtunud lugu oma mehele, aga pidand ise võõra mehe juttu naljaks ja ei lubanud lehma ära müüa. Mees mõtelnud asja pikemalt järele ja ütelnud viimaks: "Kena näitab külamehe õpetus küll olema. Kas temas ka tõtt on, seda ma ei tea, siiski tuleks asja põhjalikumalt järele katsuda. Kui kõik muu meil otsa on lõpnud, ei jõua vana lehma-kolgitsekene^l meid enam kaua üleval pidada. Ma tahan külamehe õpetuse järele teha."
Teisel päeval müünud mees oma viimase varanduse - kirju lehmakese - ära, ehk küll naine selle vastu seisnud, ja läinud linna. Linna ees tulnud talle kanakaupmees hobusega vastu, suur koormakõrgune kanakorv pääl, kõik kanu täis. Vaene mees mõtelnud: "Mis ma nüüd küll ühe tühja kanakesega teen!" Ostnud aga siiski ühe kana ja viinud kodu: saab mis saab.
Naine hakanud mehega hirmsasti pahandama ja tahtnud kana saunahurtsikukesest välja visata. Oli ometi viimaks jätnud. Mõne päeva järele löönud kana loksma ja kohendanud lühikese pesaotsimise järele enesele tuhkhauasse2 pesakese.
Saunamees läinud õhtupoole leeaugu juure piibu pääle tuld otsima ja tõstnud tuhkhauast kanamuna üles, olnud teine pool vasekarvaline ja õige tüse.
Nädala või paari pärast olnud mune juba nii palju, et vaene mees neid linna müüma läinud. Ühe poodi läve pääl küsinud üks poodisaks: "Hei, mees, mis sa munapaarist nõuad?"
Mees vastanud: "Noh, eks aulikud härrad isegi tea, mis munapaar maksab."
"Näita munad siia!"
Poodisaks oli munad üle vaadanud ja kostnud siis: "Olgu, ma maksan sulle viisteist rubla paarist."
"Mispärast härrad mind pilkavad?"
"Võta siis kakskümmend viis rubla!"
"Härrad teevad nalja?"
"Kas viiekümne eest ka paari ära ei anna?"
"Ah, härra, jätke temp järele," kostnud mees, pöörnud härrale selja ja läinud minema.
Kaupmees hüüdnud tagast: "Tule tagasi, ma maksan sada rubla paarist!"
Mees keeranud ümber ja ütelnud: "Olgu, ma annan munad talle ära, saab näha, mis ta paarist siis õieti annab: kopikat viis ehk kuus küllap ikka."
Kaupmees viinud mehe poodi ja suginud3 sääl talle iga munapaari eest sada rubla välja. Mehe rõõm ja imestus olnud ilmaotsata. Kaupmees käsknud: "Kui veel mune peaks saama, siis veel tuua."
Mees läinud äraütlemata hää meelega kodu, viinud lastele ja naisele saia ja muud söögikraami. Naise rõõm ei ole mitte vähem olnud kui mehel.
Mõne aja pärast viinud mees jälle mune linna ja saanud tutva kaupmehe käest ikka sada rubla paarist. Niiviisi olnud vaesus ning viletsus vaesest saunahurtsikukesest ammugi kadunud ja suur rikkus asemele asunud. Kui veel mune saanud, viinud mees neid ikka linna omale tutvale kaupmehele.
Viimaks hakanud mees märkama, et tema kanamunadega mitte hää lugu ei ole: kes oleks lihtsast kanamunapaarist ometigi sada rubla iga kord välja maksnud? Ei, need munad pidid vistist kullast olema!
Kui jälle uusi mune saanud, viinud mees neid linna, aga ei mitte enam vana kaupmehe juure, vaid ühe uue juure, ja küsinud sääl munapaarist veel rohkem, kui ta enne sai. Võõras kaupmees oli ka valmis selle hinna eest mune ostma ja käskis, kui veel mune saab, siis neid tuua. Mees viis mune mitu korda ja sai sedaviisi väga rikkaks meheks.
Kui tal raha juba õige palju olnud, läinud ta linna elama, ostnud enesele suured majad, asutanud poodid ja hakanud kõvasti kauplema. Kõik ümberkaudne rahvas käinud tema poodi ja ka teisedki kaupmehed ostnud oma kauba tema käest. Linn, kus ta kaubelnud, seisnud mere ääres, sellepärast ehitanud ta enesele toredad laevad, mis temale võõralt maalt kaupa kokku vedanud. Tema lapsed läinud kooli ja tema naine hakanud kallist riiet seljas kandma.
Ükskord tulnud ette, et mees pidanud ise oma laevadega kaupa minema tooma. Kaup toodud väga kaugelt maalt ja olnud väga kallis. Kodust ära minnes ütelnud mees naisele: "Kõike meie varandust on mitmesaja tuhande rublade väärt arvata. Sina jääd nüüd kodu, hoia ja kaitse meie varandust. Lase lastel õppida, ela ise hästi! Kõige enam valva sa aga meie kanakese järele. Kui juhtub tule- ehk veeõnnetus, häda ehk haiguste aeg, siis jäägu muu kõik, kuhu jääb, meie kana aga pead sa ära päästma: saab see kana otsa, kust võtame meie siis veel oma rikkuse? Siis oleme jälle niisama vaesed kui ennegi."
Selle pääle seadnud mees kõik oma sellid ja teendred korra sisse ja kui kõik valmis olnud, siis läinud merele, istnud laeva ja sõitnud ära. Palju rahvast olnud teda sadamas saatmas ja kõik vahtinud teda nii kaua tagast järele, kuni ta ikka kaugemale, kaugemale läinud ja viimaks koguni mere taha ära kadunud.
Pärast rikka kaupmehe ärareisimist elatud linnas ja kaupmehe majas ikka vanasoodu - vaikselt ja tasakesti edasi. Kaupmehe pojad käinud koolis, kaup jooksnud poodides endsel viisil väga kõvasti, kaupmeheemand läinud päev-päevalt ikka paksemaks, ehitanud4 ennast kallide riietega ja saanud ilusamaks ning ilusamaks kui üks noor, tugevasti täiskasvanud neiu. Ega see siis ka ime ei olnud, kui noored kaupmehed ja kaupmeeste-sellid teda armastama hakkasid ja mitmelgi kurjad mõtted tema kohta südames keesid.
Iseäranis olnud üks kaupmehesell, kes teistest kõige enam ilusa kaupmehenaise järele armastanud käia ja keda kaupmehenaine ise ka kõige rohkem armastanud. Nende asi läinud nii kaugele, et kaupmehenaine kõik teised oma juurest ära ajanud ja üksnes äravalitud selliga salamahti tegemisi teinud. Sell käinud pea iga päev ja öö rikka kaupmehe aeda; sääl nad kahekesi emandaga elanud ja kõnelenud ilusate puude all. Niiviisi läinud hulk aega mööda. Sell läinud emanda meelest veel palju armsamaks kui enne, nii et emand selli palju rohkem taga nõudnud kui sell emandat.
Ühel päeval tulnud sell jälle rikka kaupmehe majasse. Emandat ei ole seekord kodu olnud: ta oli kaugele rohuaeda jalutama läinud. Sell istunud tuppa tooli pääle ja hakanud emandat kodu ootama. Tooli pääl istudes pannud sell tähele, et üks kirju kana ikka loksides voodi alt välja tuleb ja jälle voodi alla tagasi läheb. Ta kumardanud järsku ja haarnud selle kana kohe kinni. See olnud väga imelik, sest enne seda ei ole ükski seda kana kinni püüda saanud, aga nüüd saanud sell ta ometi kätte. Kui ta kanal parema tiiva üles tõstnud, näinud, et sinna olnud kuldtähtedega kirjutatud: "Kes selle kana parema tiiva sööb, see saab kuningaks." Aga pahema tiiva alla olnud kirjutatud: "Kes selle kana pahema tiiva sööb, see saab kulda sülgama."
Need kirjad olid sellile kohe päha hakanud. Ta ei ootnud enam emandat kodu, ta visanud kana põlvede päält maha ja pühkinud ise aeda emandale järele. Aias teinud ta ennast emanda vastu väga hääks ja ütelnud: "Kui sa tahad, et ma sind igavesti pean armastama, siis lase see kana ära tappa, mis toas loksib, ja mulle praadi valmistada, et ma seda sööks."
Naine ei ole küll seda teha lasta tahtnud. Aga sell saanud vihaseks ja tahtnud ära minna. Siis mõtelnud naine: "Kuda tohiksin ma seda kana ära hukata? Mees keelas ju ära minnes, et ma teda ka kõige suurema häda ajal peaks ainult ära päästma, mingu muu kas või kõik hukka!"
Siiski olnud naisel armastus selli vastu suurem kui mehe ärakeelamine ja ta lasknud kokal selle kana ära tappa.
Kokk tapnud kana ära, puhastanud sulgedest puhtaks ja pannud panniga ahju praadima. Sell ise läinud emandaga nii kaua aeda jalutama, kuni praad valmis saab. Nad ajanud väga lõbusasti juttu ja kõndinud ilusate puude all. Sellel ajal tulnud kaupmehe pojad koolist kodu, olnud näljased ja jooksnud kohe, kes kuhugi saab - kapi juure või mujale - lõuneoodust otsima. Kokka ei ole toas olnud, poisid asunud ahju juure ja söönud - vanem vend kana parema tiiva, noorem - kana pahema tiivakese ära.
Kui praad valmis saanud, kutsunud kokk jalutajad aiast lõunele. Sell tulnud ütlemata hää meelega ja mõtelnud: "Nüüd saan ma varsti kuningaks ja hakkan päratu palju kulda sülglema!" Aga mis olnud mehikesel, kui näinud, et kana tiivakesed vaagna pääl puudunud? Ta saanud südant hirmsasti täis, ütelnud: "Tiivade pääle oligi mul kõige suurem himu, aga nüüd on need ära - mina ei taha enam pilgukski ajaks siia jääda." Selle pääle keerand ta selja ja pühkind jalapäält kaupmehe majast minema. Kaupmehe emand tahtnud teda küll veel keelata, aga ta kadunud kui püss, südant hirmsal viisil täis.
Mõne päeva pärast läinud sell ühe kuulsa nõia juure, et teada saada, kes oli need kana tiivad ära söönud. Nõianaine toonud külmaveepangi tuppa, lasknud sellil vee pääle vahtida ja vahtnud siis ise ka. Pärast kuulutanud ta sellile: "Kui sa nende poisikeste südamed saaksid ära süüa, siis saaks sa sedasama hääd, mis sa tiivade söömisestki oleks saanud."
Sell tulnud kodu ja teinud ennast jälle kaupmehe naisega tuttavaks. Ühel päeval ütelnud ta naise vastu: "Kui sa tahad, et ma sind igavesti peaksin armastama, siis lase need poisikesed - ärareisnud kaupmehe pojad - ära tappa ja nende südametest mulle praadi teha, et ma seda praadi sööks."
Kaupmehe emand oli väga kurvaks saanud ja ei mõistnud, kuda ta ometi omad pojad pidi laskma ära tappa. Siiski, kui sell väga pääle hakanud ajama, annud ta sellile armastuse pärast järele. Nad kutsunud koka eneste juure, kõnelenud talle ära, kuda kokk pidada poisikesi metsa seenile petma, neid sääl ära tapma ja nende südamed kodu tooma. See töö eest pakkunud nad kokale palju raha.
Kokk ei ole esiteks raha vastu võtnud ega seda tapmise tööd kudagi teha tahtnud. Kui aga kaupmehe proua väga vihaseks saanud, teda truuduseta orjaks nimetanud ja veel ähvardanud, pidand kokk rahasumma vastu võtma ja kindlasti kaupmehe prouale ja sellile alla vanduma, et ta mitte kellelegi omast salatööst ei kõnele, jalapäält poisikesed metsa viib, neid sääl ära tapab ja nende südamed kodu toob.
Kui poisikesed koolist kodu tulnud, võtnud kokk korvi, peitnud noa riide sisse, pannud korvi ja ütelnud poistele: "Lähme linnast välja seenile! Täna on hää ilm, metsas olla seeni palju."
Poisikesed saanud selle üle ütlemata rõõmsaks. Nad pannud enestele natukene leiba taskusse ja läinud koka seltsis linnast välja. Tee pääl olnud poisikesed väga lustilised ja koka vastu lahked ja sõbralikud. Nad korjanud lillesid, püüdnud sinna ning tänna jooksta, kõnelenud kokale kooliskäimisest, omast lahkunud isast ja muist inimestest. Koka meel läinud nende vastu väga haledaks. Mida lähemale nad metsale saanud, seda raskemaks läinud koka süda. Viimati ei ole ta muud saanud, kui rääkinud üles: "Kas teate ka, lapsed, mispärast ma teid metsa viin? Meie ei lähe mitte seenile. Teie ema käskis mul teid ära tappa ja teie südamed korvi sees kodu viia. Kuda tohiksin ma niisugust kuritööd ära teha?"
"Oh, sellest ei ole midagi," vastanud vanem vend. "Siin tee ääres on üks talu, meie ostame kaks lammast, viime metsa, tapame ära. Sa viid nende südamed kodu, meie läheme vennaga, kuhu meie saame. Ole aga kodus ise julge ja ära ütle, et need südamed lammaste südamed on."
Kokk ja noorem vend olnud selle nõuga rahul. Nad läinud talule, ostnud kaks lammast, tarinud metsa ja tapnud neid sääl ära. Kokk läinud südametega kodu minema, aga poisikesed läinud edasi. Enne lahkumist jätnud tänulikud vennad kokka lahkesti jumalaga ja noorem vend kinkinud kokale palju kulda.
Poisid käinud kaua aega ühes, läinud läbi mitmete linnade ja võõraste maade. Kuskil ei ole neile häda ega puudust kätte tulnud. Kui raha tarvis olnud, süllelnud5 noorem vend kulda nii palju kui kulunud.
Kui vennad juba väga palju maad olnud üheskoos ära käinud ja ühe suure tee lahkme pääle saanud, ütelnud nad:
"Meie oleme küll kaua ühes käinud, lahkume kord koost ära, kaeme, kas meie veel elus üksteisega kokku saame."
Noorem vend süllelnud vanemal vennal kõik taskud kulda täis, siis annud vennad üksteisele suud, jätnud jumalaga ja lahkunud ära. Vanem vend läinud paremat kätt, noorem pahemat kätt, ja pea olnud nad üksteise silmast kadunud.
Vanem vend oli kaua aega ümber käinud. Viimati tulnud ta ühte linna. Kõik linnarahvas olnud kurb. Majade pääl lehvinud mustad leinalipud. Sääl olnud vana kuningas hiljuti ära surnud ja ükski ei teadnud, kust uut kuningat saada. Vanem vend ei olnud aga veel kellegi käest küsinud, mispärast linnarahvas leinab, vaid ta läinud vagusi ikka sügavamale linna.
Kui ta keset linna saanud, näinud ta kohiseva jõe pääl, mis linnast läbi jooksnud, toredat silda. Arvamata hulk tulesid põlenud silla postide otsas, kaksipidi6 silda seisnud sõjariistadega ehitatud soldatid ja lasknud rahvast, kes sillast üle käinud, eneste vahelt läbi. Vanem vend kah ei ole midagi aimanud, läinud sillast üle minema. Ühekorraga kustunud kõik tuled silla postide otsas ära, soldatid karanud tema juure ja võtnud teda kinni. Temal, mehel, läinud süda hirmu täis ja mõtelnud: "Siit sillast ei tohi vist võõras üle käia, nüüd viiakse mind vangi." Soldatid viinud teda aga kuningapalee tubadesse, ajanud talle kuninga riided selga ja tõstnud teda kuningaks. Rahvas võtnud leinalipud katustelt maha, leinariided seljast ära ja olnud rõõmus. Noor kuningas hakanud valitsema, olnud väga tark ja vägev valitseja ja saanud teiste kuningate seast väga kuulsaks.
Noorem vend oli ka kaua ümber käinud. Ühel õhtul tulnud ta ühe sepa juure ja palunud sinna öömajale. Sepp oli teda lahkesti vastu võtnud. Õhtul hakanud nad ühest ja teisest asjast kõnelema. Poiss olnud väga terane ja pannud oma kõnedega seppa imestellema. Sepal tulnud nõu poissi oma ametisse võtta ja teda sepaks välja õpetada. Poiss olnud ka selle nõuga rahul ja hakanud sepaks õppima. Ühe aasta pärast olnud tal sepatöö selge kui vesi. Palju asju osanud ta palju peenemine välja teha kui vana sepp ise. Noore sepa au ja tööosavus kostnud kaugele üle maade.
Ükskord saatnud mõisnik oma kutsari hobustega sepa juure, käsknud hobuseid õige ilusasti rauda panna, sest tahtvad ühe suure palli-pidu pääle sõita. Vana sepp oli ütelnud: "Küll mu kasupoeg, noorem sepp, läheb ja paneb need hobused ilusasti rauda."
Esi oli ta kutsariga elutare juure jäänud juttu ajama, aga noorem sepp oli ütelnud, et ta hobused üksinda rauda paneb ja kedagi muid sinna juure ei tarvita. Ta läinud sepikoja juure, süllelnud sepikoja nurka nii palju kulda, kui arvanud, et sest hobuste raudadele küll saab, siis võtnud ja valmistanud hobustele kuldsed rauad ja löönud neid kõiki üksinda alla. Kui hobused ära olnud rautatud, kutsunud ta kutsari ja näidanud oma töö üle. Kutsar oli väga imestanud, kust ta ometi nii palju kulda pidi saama, ja sõitnud hobustega mõisa trepi ette, et härrale näidata, missugused rauad hobustele alla pandi.
Härra tulnud välja hobuse raudasid kaema ja ei ole teadnu kuda häämeelega imestada, et hobustel kõikidel kuldrauad all olnud.
"Kust ometi noorsepp nii palju kulda pidi saama?" küsinud ta ja käsknud kutsaril tagasi minna küsima, kust noorsepp nii palju kulda pidi saama.
Kutsar sõitnud ka tagasi küsima. Noorsepp vastanud: "Kui mõisnik tahab, siis võin ma talle koguni kuldvankrid teha."
Kui mõisnik sellest teada oli saanud, sõitnud ta ise sepa juure ja ütelnud: "Kui sa mulle kuldvankrid teed, siis tahan ma ise mõisast ära minna ja mõisa sinule jätta."
Noorsepp oli vastanud: "Hää küll!"
Nüüd oli noorsepp kõigele oma maja rahvale ära keelanud sepikojasse käia. Ise aga käinud ta iga päev sinna ja süllelnud sepikoja nurga kulda täis.
Kui juba kulda nii palju olnud, et sest vankrit võinud saada, ütelnud ta ühel päeval vana sepa vastu: "Lähme nüüd tööle!" Vana sepp oli tulnud ja nad hakanud kuldset vankrit tegema. Kõik saanud väga peenikeselt kõige peenema kombe järele ära valmistatud. Olnud vankrid valmis, siis saadetud mõisasse sõna, et vankrid on valmis, tulge järele.
Kui vankrid mõisa trepi ette viidud, tulnud mõisnik ja vaadanud neid üle, siis istunud kõige oma naise ja lastega pääle ja sõitnud minema. Suur, tore mõis jäänud noorele sepale, kus ta väga ilusasti ja mureta võinud elada, sest mõisa põllud olnud väga hääd. Mõisa juures olnud suur viljapuuaed ja suur jõgi jooksnud mõisast läbi. Kõik ümberkaudne rahvas oli noore mõisniku ilust ja lahkusest kõnet täis.
Mõisa lähedal, üle jõe, elanud toredas majas vana kindral oma viie ilusa tütrega. Tütred kuulanud igal õhtul omas rohuaias, kuda noor mõisnik omas rohuaias väga ilusasti kannelt mänginud (sest noor mõisnik oskanud ka tõesti väga ilusasti kannelt mängida). Kandlemäng läinud tütardele nii südamesse, et nad mis taht7 oleks ära annud, kui aga noort mõisnikku näha oleks saanud. Viimati ei saanudki nad enam teisiti, kui saatnud ühel õhtul oma tüdruku noorele mõisnikule järele.
Noor mõisnik tulnud nende poole, olnud väga lahke ja meelepäraline. Teisel õhtul kutsutud teda jälle. Tema ka läinud - ja nii käinud peaaegu iga päev. Kindralitütred olid kõik teda armastama hakanud ja tahtnud, et tema ühe neist ära võtaks. Noor mõisnik aga ei ole tahtnud. Selle üle saanud tüdruku vihaseks.
Kui ühel õhtul jälle noor mõisnik nende pool olnud, annud nad talle unerohtu ja pannud oma voodisse magama. Pärast köitnud nad teda nööriga ühe laua külge ja saatnud jõge mööda alla minema. Kui ta üles ärganud, olnud juba määratu meri ümber tema. Ta tahtnud oma pääd üles tõsta, aga ei ole saanud; kõik - tema pää, jalad, käed - kõik olnud kinni mässitud. Lained ajanud pääle lauakest merd mööda edasi. Hulga aja järele uhtunud lauakene ühe võõra saare rannale välja liiva pääle. Sääl saanud noor mõisnik, ei tea kuda, ennast ometegi paeladest vabaks teha. Ta läinud saare pääle. Saar olnud temale koguni võõras. Igal pool kasvanud uhked võõramaa puud. Kõiksugused linnud lennanud ümber ja laulnud oksade pääl. Aga ühtegi inimest ei ole kuskil näinud. Ta läinud saart mööda edasi. Mitmesugused viljapuud tulnud vastu. Ta söönud neid viljasid ja hakanud saare pääl elama.
Kord söönud ta ühel päeval ühe õunapuu küllest õunu ja saanud kohe hobuseks. Ei tea kust hüpanud üks suur karu välja ja pistnud teda taga ajama. Tema jooksnud nii palju kui jõudnud. Karu ei ole ka mitte järgi saanud. Viimati hüüdnud karu: "Pea kinni! Mina olen niisamasugune kui sina, mina olen ka õuna läbi karuks saanud. Siin saare pääl on palju puid, mille viljad inimest mitmeks elajaks võivad teha; sellevastu on aga ka neid viljasid, mis elajat inimeseks tagasi teevad."
Hobune ei ole küll karu juttu esiteks uskuda tahtnud, aga viimati läinud ometi karu juure. Karu viinud teda ühe suui aia sisse, kus väga palju puid kasvanud. Sääl võtnud ta ühe puu küljest õuna, söönud ise ja annud hobusele ka, ja ühekorraga olnud nad jälle mõlemad inimesed. See, kes enne karu oli olnud, jutustanud nüüd pikalt ja laialt imepuude omadustest ja näidanud noorele mõisnikule, missugune puuvili inimest kitsiks8 teeb missugune seaks, lambaks, karuks, elevandiks jne. Pääle selle näidanud ka seda puud, mille vili elajaid jälle inimesteks muudab.
Nad kõndinud nüüd kahekesi ikka üheskoos ja hakanud laeva ootama, et jälle kord omale maale tagasi saaks, sest see teine mees oli ka ühe õnnetuse läbi selle saare pääle juhtunud. Aga laev ei ole tulnud. Küll nad oodanud, aga ikka ei ole tulnud. Viimati ometi tulnud laev ja laev oli õnnepärast just sellest mõisast pidanud mööda sõitma, kust noor mõisnik päri oli. Sellepärast olnud noorel mõisnikul väga hää meel. Ta võtnud neid õunasid enesega ühes, mis inimest märaks teevad, ja sõitnud saare päält ära.
Kodus oodanud teda mõisarahvas juba ammugi suure igatsusega. Rõõmul ega hõiskamisel ei ole enam otsa olnud, kui ta kodu jõudnud. Ta hakanud jälle nagu enne väga lahket ja heldet elu elama. Ilusal õhtal läinud ta aeda, istnud puu alla pingi pääle ja hakanud kannelt mängima. Kindralitütred kuulnud ja ei ole jõudnud ära imestada: kust ometi noor mõisnik võis kauge mere päält jälle kodu tagasi ilmuda! Kandlemäng kõlisenud veel ilusamalt kui enne ja pannud kindralitütarde südamed veel õieti hüppama. Ööd ega päeva ei ole nad enam rahu leidnud.
Viimati saatnud nad jälle oma tüdruku noorele mõisnikule järele ja lasknud teda eneste poole kutsuda. Noor mõisnik ka läinud. Ta olnud palju jutukam ja rõõmsam kui enne. Enne äraminekit võtnud ta taskust viis õuna välja ja annud kindralitütardele. Kindralitütred söönud, ja niipea kui nad söönud, olnud nad kõik viis ilusat mära: hirnunud ja ühisenud9, nagu tahaks nad praegu täkku. Noor mõisnik oli neid märadeks jätandki ja läinud ise ära kodu.
Kui kindral sellest teada oli saanud, mis noor mõisnik tema viie ilusa tütrega teinud, oli ta hirmsasti viha täis läinud, kaevanud noore mõisniku kohtusse ja lubanud, saagu kuda tahes, temale koledal kombel kätte maksa. Juba esimene kohus oli noore mõisniku tühjale maale ära mõistnud. Ka teine kohus oli veel kangem olnud: mõistnud mõisniku koguni surma. Seesama mõistus10 oli jäänudki. Küll käinud mõisnik kõik kohtud läbi, aga paremat ei ole midagi tulnud: ikka - mõisnik saab püssidega üles lastud, ja muud midagi. Viimati läinud asi sõjakohtu kätte, ka see mõistnud teda surma. Tehtud siis suure lageda välja pääle suur post ja noor mõisnik saanud tugevate nööridega selle posti külge kinni seotud; tal olnud valged riided seljas. Posti juure kaevatud sügav haud, et kui mõisnik puruks saab lastud, siis kohe sellesse hauasse sadab11 ja muld talle pääle aetakse.
Juba seisnud kõik sõjavägi posti vastu, soldatitel olnud püssid sihis ja ülem kamandanud: üks, kaks. Pea oleks ka kolm üteldud ja siis oleks noor mõisnik kui pihu puruks jooksnud, aga keiser tulnud parajast veel laskmise platsile ja küsinud, mis on vangi nimi (sest enne oli ta ära unustanud seda küsida). Temale oli öeldud. Nimi olnud just niisugune nagu keisri enesegi nimi. Keiser oli tulba juure vaatama läinud ja tunnud kohe ära, et mahalastav on tema enese vend. Kohe lasknud ta teda tulba küljest maha võtta ja teinud teda pääle enda kõige ülemaks meheks riigis. Nüüd hakanud nad üheskoos valitsema ja valitsenud väga targasti.
Kui nad ju palju aega olnud valitsenud, tulnud neil ükskord kõnesse oma isa ja ema. Sääl võtnud nad õige nõuks neid vaatama minna. Nad pannud enestele hiilgavad riided selga, tõmmanud nendele vanad sandiräbalakesed pääle ja astunud siis teele.
Mitmete nädalate järele jõudnud nad oma kodulinna. Kohe läinud nad isamajasse. Olnud õhtane aeg. Isamajas peetud parajasti suurt pidu. Vaesed kerjajakesed palunud enestele öömaja. Rikas kaupmeheemand tulnud kööki ja ütelnud, et vaestele mitte täna ööseks ruumi ei saavat, sest täna olevat peenikesed piduvõõrad majas. Vaesed hakanud aga väga paluma ja ütelnud, kuhu võivad nad pime ajaga võõras kohas minna.
"Paluksime, ehk jäetakse meid öökorterisse."
Oli siis ka viimati neid jäetud ja kästud köögi nurgas rahulikult paigal olla. Elutubades kestnud pillimäng ja pidu vahetpidamata edasi. Köögitüdruk kõnelenud santidele, et täna läheb meie rikas kaupmeheemand mehele - ühele ilusale kaupmehesellile. Võõraid on ligidalt ja kaugelt kokku tulnud. Kerjajad kuulnud seda tähelepanemisega päält. Natukese aja pärast tulnud üks teine talitaja toast kööki ja ütelnud, et võõrad hakanud vanaaja juttusid ajama. Sandid ütelnud selle pääle: "Kui võõrad tahavad, siis lasku nad meid tulla vanaaja juttusid ajama. Meie mõistame väga ilusaid vanaaja juttusid ajada."
Talitaja läinud ja annud seda teada. Kaupmeheemand ei ole tahtnud vaeseid tuppa lasta, aga võõrad soovinud, et las tulla pääle: nemad on vanad, nemad teadvad muidugi ilusaid juttusid.
Selle pääle lastud siis sandid tuppa. Nemad kõnelenud kõike sedasama lugu, mis siin nüüd juba ära on kõneldud, ja kui lugu otsa saanud, visanud nad omad sandikuued seljast ära ja seisnud nüüd sirgelt kui kuused omas kuninglikus säravas riides, hulk autärnisid rinnas, mõõgad vöö all, kõikide imestavate võõraste ees. Nende isa olnud ka võõralt maalt tagasi tulnud ja seisnud teiste seas. Nende ema ja kaupmehesell saanud säälsamas kinni köidetud ja otsekohe vangitorni heidetud.