KULDSED TIIVAD

Kaks kullasseppa läksid ühekorra rahtris¹ sellepärast riidu, et kumps nendest targem ja osavam omas töös peaks olema. Ägaüks kiitis ennast ning mingid otsust es vöi soaja2 mette. Nad läksid viimaks kunninga juure ning palusid, et kunningas ühe selge otsuse teeks.
"See oo kerge asi," ütles kunningas, "tehke ägaüks üks söhike asi, mis teite eest3 köige param näitab olad4, ja tooge mo juure. Küll ma siis teite tööst ää nää, kumps targem on."
Kullassepad läksid.
Möne pääva pärast ööti5 kunningale, et kullassepad väljas ootamas olla ja edelaskmist palude. Kunningas käskis esimise sisse laska. See tuli. Ta palus kausiga vett. Toodi kausitäis vett. Kullassepp lasi kaussi ühe kuldkala lahti. See kala elas ja oos6 kaussis mis sulin taga.
"Vaata, see oo ju esimene meistritükk," ütles kunningas. "Äga teine ometi söhikest valmis ep soa mette, sa oled ikka targem."
Ta käskis teise kullassepa sisse laska. See oli kuldtiivad teind. Nee pani ta külge ja lendis tuba mööda mis uhises.
"Toho-oh! Sa oled targem, sa oled targem," ütles kunningas teisele ja lasi nad minna.
Kunningapoeg ostis kullassepa kääst nee kuldtiivad ää ning nüitas7 tee muud mette, kut8 lendis äga pää9 nendega. Ühe pääva lendis ta üle linna poolvärki10, kus pailu vöerama laevi ankrus oli. Ta sai seal ühe vöerama laeva madrustega jutu peale. Madrused rääkisid, et nende kunninga ainikud11 tüdart vangis peetavat. Kui ta oli sündind, siis oli üks noid ede ütlend, et ta ää varastakse. Sellepärast peetaje12 ta kunninga lossi teise korra peal köva vahi all, et ükskid elav ing ta juure'p13 peaseks mette. Üksi üks vana talitaja naisterahvas viie14 tale süia.
Oort15 oli kunningapojal nöu peetud. Ta päris järge, kus kuhas ja möhikste16 akende kohtas kunningatütre kamber on. Kui laev oli ää purjutand17, pani ta lendes üle mere minema. Ta lendis senna vöerama kunninga linna.
Oli ühe omingu vara, kui ta senna jöudis. Köik linnarahvas ja kunningas oma teendritega magasid alles. Kunningatütre kambri ake oli lahti. Kunningapoeg lendis sealt sisse. Kunningatüdar magas koa alles. Poiss andis tale musu, tüdruk naeratas läbi une. Viimaks löi ta silmad lahti. Kunningapoeg rääkis tale, et ta tulnd täda ää peastma, ja tüdruk oli röömus.
Aga varsi tuli vana talitaja komberdes reppisi kauda üles. Kus nüid minna? Poiss oli ädas, veel änam tüdruk. Tüdruk leidis nöu, ta lükkas poisi oma riiete kappi. Talitaja tuli sisse, toimetas omad asjad ää ning läks jälle alla. Poiss vöis jälle välja tulla.
Nönda elas poiss mönda aega kunningatütre juures. Kui talitaja sihes keis, oli ta riiete kappis, aga muul aal kaisutas kunningatüdart. Aga vana talitaja pani tähäle, et toitu mönda aega kunningatütrel oopis änam ää läks kut enne. Ja kunningatütre köht kasus koa körgemaks, kut see kord ja kohus oleks olnd. Talitaja arvas ikka, et kedagid teist peaks veel toas olema. Ta nuuskis küll, aga kedagid es ole kuskil näha mette.
Ühekorra olid kapi vötmed ede unund, ta vaatas kappi. Poiss oli kappis. Ta läks suure kisa ja käraga alla ning rääkis kunninga enesele, et üks poiss olle18 ta tütre juures ning nende asjad olle juba ulluks läind.
Kunningas vihastas ning kutsus oma nöumehed kogu. Arvati, arvati ning peeti aru ja tehti viimaks otsuseks, et taris19 nad tuleriida peal ää pöleta. Pöletamise aeg määrati sellesamma pääva öhtaks. Poisi ja tüdrukule anti koa kohtuotsus teada, ilma et neid oleks sealt välja lastud.
Tüdruk puhkes nutma ning nuttis ja ulus ullupööra, aga poiss oli röömus, naeris ja rööstis tüdrukud. Pöletamise aeg tuli käde ning neid taheti tuleriidale viia. Poiss pani kuldtiivad külge ja käskis kunningatütre oma ümbert kinni vötta. Viuh! olid nad aknast väljas ja lendasid ülal linna kohtas. Alt nähti seda, lasti püssidega, aga äi es liha20 pihta mette - läksidkid juba kohe merd21.
Kunningapoeg jöudis önnelikult koose22 ja lasi tored pulmad ää pidada. Ta elas kauva23 oma emandaga önnelikku abielu.