KINGITUD VILE

Üks verivaine poiss, kelle isä ja emä Taara tahtmisel siitilmast oli jo ärä kutsutud, käis mõisa nälgind sigadega karjas. Sead on ükskõrd küll need kõige laisamad karjaloomad ja unised, kui neil kõhud täis. Aga kui nälgined on ja neile miski muud süia ei anta, kui peavad ise [---] õtsima, [---] siis on nad ullud küll. Iu, iu, iu vingudes lõõdab¹ üks siie, tõine sinne, ja oidko siis vaine poiss kuida tahes.
Sääl mõisas sigule süia ei õle antud, vaid sead otsigu seina äärest maiust ehk elagu roho varal. Vaine poiss oli nendega küll ädäs; ehk küll neid tõrjus, aga siiski ikke mõni puutus pahanduse pääle. Teada muidugi, kui pahandust tegid, sai poiss kupja keppi ehk okmani2 oopisi mekki3. Ka kriimu kiltrit4 ja alli aidameest tundis ta nende jalamüdinast, kui nad tulid, ja värises siis, kui nad ehk kump5 tämäle nähtavaks said. Nii kibedaks õlid nad poisi pihad kriipinud.
Ükskõrd peksand jälle kas kupjas vai kilter vaest poissi armetumalt üsna vähese süü peräst. Peräst peksmist akkand poiss aledast nutma, selle ajaga menned6 sead üks ühte, tõine tõise poole, ninda et poiss mõnda enam ei teedund7, kus õli. Poiss õli otsata ädas. Kõige ädasemal ajal ilmund üks vana arvu8 alli, aga unitu9 pitka abemega, kongos nenä ja poolpalja pääga vanataadike tämä ette. See poisi käest küsima: "Miks sa nuttad?"
Poiss rääkind kõik oma äda konkliku10 vanamehele ja ööld: "Praigu on tea kus muist sigu, kuida mina vainekene neid jälle kätte saan!"
Vanake võttis taskust ühe veike õbevile, andis selle poisile ja ütles: "Ärä sa seda mitte kauta! Nii kaua, kui see so kääs on, ei ooli11 sul sigude vastu millagi menna ja keski ei pääsi ka sinu ligi. Vaata, poig, kui sa ühest poolt puhud, tulevad sead kõik kokko, õlgu kus nad on; aga kui tõisest õtsast puhud, siis akkavad kõik tantsima, keda sa puhumise ajal nääd."
Enne kui poiss tädä tänäda sai, kadond vanamees vällä12.
Poiss puhund vilet, sead tulled kõik poisi juure ja sööned sääl vagusi, poiss istunud kive pääle maha jalgu puhkama. Aidamees trehvand sel ajal möödä menemä ja nähänd, et poiss istub maas ja ei vahi sigude päälegi. See akkand poisiga reenama13 ja tahand tulla jo poissi peksama. Poiss puhund vilet tõisest õtsast, va alli pääga ja paksu maoga aidamees akkand ilma tahtmata ähkides tantsima ja ähvardama. Poiss puhund nii kaua vilet, kui tõine va rauk väsimusest igine õld ja paluma akkand. Poiss vahtind puhumise aeal kõrd sigade pääle, sead ka aidamega14 seltsis tantsu lööma.
Kui aidamees tantsulusti olli lõppetand, läks ta vihase meelega okmani juure ja kaibas sellele, mis tämäga seakarjus mängis. See okman läks poisiga riidlema, ähvardas poisil naha nülgida, kui ta veel niisugusid tükka usaldab mängida.
Okman sai õrjavitsa15 põõsa kõhta, akkas noaga säält õkkulisi16 vitsu lõikuma, miska poissi peksta. Poiss mõtles: nüüd on parajas aig. Puhus vilet tõisest õtsast, okman õrjavitsa põõsa sees lõhub tantsida nii, et silmad ja kääd verised ja krammitud17 õlid. Poiss ei jättand enne järele, kui tõine puruväsind õli ja jo õige ädasel äälel tädä palus. Vaivaselt longerdas ta mõisa poole, vist oma eloaeal ei õld ta nii väsind õld.
Tõine päiv kaibas kohto: ta soovis, et kohtomõistjad ilma poissi sinne kutsumata tädä tühjale maale saadaks.
Kohtosaksad õld imukad uudise pääle, tahid18 ise ka seda nalja nähä. Nad mõtlesid, ega meie ikke karjalaste vile järel tantsima akka, las okman üppib pääle, kui tahab.
Tõisel päiväl tuli poiss kohto ette. Kohtosaksad küsivad: "Kas siin ka sino vilel seda jõudu on, mis seakarja juures eile õli?"
Poiss ütleb: "Ei tea minagi seda. Kui saksad soovivad ja lubavad, siis võin proovida."
Okman küll keelas, et kohtoerra luba ei anna, need aga käskisid poissi puhuda. Poiss puhus. Kõrraga akkasid kõik tantsima. Mõni kargas seisuli19 tooli päält, võttas tooli leeni20 pihku, mõni aris laua servast kinni, mõni istukile, kahe kääga oides tooli vasta perset ja, ise ninda poolküürakile, tantsis ta edesi. Kes mis riistast kinni sai, see sellega läks. Nüüd õli tants ja müra suur, ka kõik kohtokullid, raamatud, paberid ja tindipottid pillati laua päält maha ja ikke tantsuga üle ja üle. Poiss puhus valjuste ühtelugu, selleperäst ei õld tantsijatel võimalik miski rääkida. Muudkui okman ütles vahel: "Eks, eks, eks, eks ma kek-kek-keeland!"
Viimaks väsis jo poisski puhudes, vile käis vai üüdis pikkamisi. Siis nad tantsisid üppades arvemine ja said aiga sugu21 rääkida. Tõutasid poisile: "Kui sa vilepuhumise maha jättad, lubame sulle priiduse. Aga sa pead siit ära minemä, et meie kellegi silm sind ei näe."
Poiss jättis puhumise maha ja ruttas rõõmuga menemä. Ja kui ta praigu kuski kangekaelsid leiab, seal trahvib neid tantsuga.