KAUPMEHE NAISEVÕTMINE

Rikas kaupmees tahtnud naist võtta, ei ole aga oma lähedal niisugust olnud, nagu ta tahtnud. Põle siis muud nõu aitnud, kui pannud kenad riided selga ja läinud ilma mööda rändama ja naist otsima. Otsinud ja otsinud, ei ole leidnud, olnud üsna mures selle asja pärast.
Aga ennä, kui lootuse päike looja minemas, tuleb õnn ja aitab inimest oodatava tuhvile¹. Kaupmees kõndis parajasti küla tänavat mööda edasi, kui ta näeb: keegi naesterahvas katkub kaapstaid2 Saab ta sinna kohta, tõstab tüdruk käe silmade ette ja silmitseb õige hoolega kaupmeest. Kaupmees näeb, et ta kena tütarlaps, teeb asja ja teretab: "Tere, tere, tütreke." Tüdruk võtnud tervise vastu ja hakanud uuesti rohtu katkuma. Kaupmees läinud nüüd tuppa ja öelnud isale, et tema tahta tüdart enesele naeses3. Isa lubanud ka kohe, ainult selle tingimisega, et kui tüdar ära juhtub surema, siis peab ta kolm ööd tema haual valvamas käima. Kaupmees lubanud, tüdruk pannud end paremasse riidesse ja läinud kaupmehega ühes. Saanud nad kodu, seal hakanud nad pulmi pidama. Pidanud õige toredasti.
Aga oh õnnetusta, mõni nädal peale pulmade surnud naene ära. Kaupmees nutnud et küll, matnud naese maha. Nüüd tulnud ka temal naese isa tõotus meelde, kes teda kolm ööd naese haua peal käskinud valvata. Ehk küll murtud südamega ja vesiste silmadega, läinud ta ometi tõotust täitma. Võtnud tubli mõõga ka ühes.
Valvanud esimese öö, ei kedagi. Valvanud teise öö, ei kedagi. Valvanud kolmandamal ööl, seal kuulnud ta kabinat; vaatnud ja näinud - must uss tulnud, kerinud end kerasse ja läinud hauakivi peale. Kaupmees tõmmanud mõõga ja löönud ussi kolmeks tükiks katki. Pea tulnud ka teine uss, esimesest natukene suurem, roninud ka üles hauakivi otsa. Näinud ta teise ussi surnult, roninud ligemale, lasknud oma suust kolm kuldlehte välja, ühe pea, teise keha ja kolmanda hänna peale kukkuda. Surnud uss kiperdanud4, kasvanud kokku ja tõusnud elusse. Nüüd läinud ussid minema, kuldlehed jäänud kivi peale. Kaupmees mõelnud: "Kui need kuldlehed ussi eluse äratasid, ehk äratavad nad minu naese ka üles." Toonud labida, kaevanud surnu ülesse, pannud pehme rohu peale lamama. Siis võtnud kullalehed, pannud esimese pea peale, teise keha peale ja kolmandama jalgade peale; teinud niisama, nagu ta ussi ees näinud tegevat, ja vaata, surnu tõusnud elusse. Nüüd läinud nad seltsis kodu, kaupmees hoidnud aga kullalehed ülevel, et ehk juhtub edespidi veel neid tarvis olema. Nõnda elanud nüüd kaupmees uuesti õnnelikku elu; mured ja vaevad olid kõik selja taha jäänud.
Kord mõtles aga kaupmees väljamaale reisima minna; teinud seitse tugevat tammelaeva, võtnud palju kraami ligi ja läinud. Enne aga öelnud naesele: "Seh, siin on need kolm kuldlehte, mis sinugi elusse äratasid." Annud lehed naese kätte. "Hoia neid hoolega; juhtun ma surma saama ehk ära kaduma, siis otsi mind ülesse ja aja mind nende lehtedega elusse."
Mõni aeg peale kaupmehe ärareisimist tulnud üks vanadlane kindral kaupmehe proua juurde korterisse. Ühel päeval öelnud ta prouale: "Ma olen juba mõni aeg sinu ulu all, teie meest põle ma aga mitte näinud, kas olete lesk ehk on mees mõnes kohtas reisimas?"
Proua öelnud, et mees olla seitsme laevaga väljamaale reisinud, põlle aga siiamaale veel tagasi tulnud.
Kindral kohe valetama: "Ah seitsme laevaga, üks öeti5 ikka väljamaal hukka läinud. Ju see siis teie mees mudugi oli."
Proua kohkunud sihukest juttu kuuldes üsna ära, põle u-d ega e-d rääkinud. Kindral aga trööstinud: "Ah mis sa kurvastad, tule minuga ühes väljamaale minu kuningriiki, seal on sul palju parem!" Proua kuulnud ka juttu, kraaminud elukraami kokku, müünud poe ära ja läinud võõra härraga väljamaale.
Varssi tulnud aga kaupmees kodu, näinud lugu, vihastanud mis hirmus, läinud suud-sõnumit mööda järele. Jõudnud ka viimaks vürsti riiki, ka vürsti lossi. Siin saanud ta lossi teenriga tuttavaks; olnud üsna sõbrad, kaupmees käskinud kuldlehti proua juurest ära varastada ja temale tuua. Teener teinud ka nii, toonud lehed kaupmehele. See läinud nüüd tuppa naist vaatama. Vürst aga tõmmanud mõõga ja löönud kaupmehe surnus. Käskinud teenert teda ära koristada. Teener viinud ta õue, pannud murule lamama, võtnud kuldlehed ja pannud kaupmehele peale, nii nagu see enne ise õpetanud, ja vaata imet, kaupmees tõusnud elusse, niisama priske nagu ennegi; pidanud nüüd teenriga uut nõu ja abi. Põle leidnud midagi muud nõu kui naine kindralile jätta ja soldatis minna.
Teinudki nii ja läinud soldatisse. Hakanud mängumeheks, olnud ju enne seda tööd natukene katsunud. Ta jõudnud õppimisega õige kõrgele järjele, mänginud kõige paremini. Seda kuulnud ka kindral ja tema proua; põle kaupmeest ühti enam tunnud, arvanud teda surnud olevat; tellinud ta enesele lossi mängima. Kaupmees tulnud ka hea meelega. Olnud mehel üsna hea elu, muudkui teinud natukene rõõmu6.
Kord tulnud kindralitel ja härradel suur pidu, olnud neid koos sajad ja tuhanded; kaupmees läinud pillimeheks. Parajal söögi ajal öelnud kaupmees: "öelge, kindralid ja härrad, mis peab selle naesega tehtama, kes oma mehe juurest ära jookseb?" Kõik öelnud: "Mis muud kui lõhki käristada."
"Ja mis peab selle mehega siis tehtama, kes temaga elab?"
Kõik öelnud: "Mis muud kui pea otsast ära saagida."
Nüüd seletanud kaupmees lugu põhjani ära, palunud teisi kohut mõista. Tehtud nii, nagu öetud7: naine tõmmatud lõhki ja kindralil saetud pea otsast ära.
Kaupmees läinud oma maale, võtnud uue naese ja elanud veel õnnelikku elu kuni surmani.